Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

30 Mar

Noorsoo- ja lastekirjanduse põhinõudeid

 

    

Hiecke ütleb: „Lugemisvara, mis peab ainult lastele kõl­bama, just sellepärast ei kõlbagi neile.”

Kuidas seda mõista? Kas ei peagi vahet olema täiskasvanute ja noorte lugemisvara vahel? Vahe peaks ikka olema, sest ei saa ju noor aru kõigist probleemest, mis käsitletud täiskasvanute jaoks kirjutatud töis. Hiecke tahab öelda vaid seda, et laste lugemisvara peab olema täielik kunstitöö, mis täiel määral vastab ilukirjanduse esteetilisi ning eetilisi nõudeid. Ja kui see nii on, siis peab ta huvi­tav olema ka täiskasvanuile. On ju temalegi omal ajal lähedased olnud noorte hinge haaravad probleemid.

Niisiis: laste- ja noorsookirjandus peab olema huvitav ka täiskasvanule, mitte aga ümberpöördult – ei saa olla täiskasvanute jaoks loodud tööd alati huvitavad noortele. Seega on noorsoo- ja lastekirjanduse loomingu nõudeid palju raskem täita kui täiskas­vanute jaoks loodud ilukirjanduse nõudeid. Ja sellega on ka sele­tatav tõsiasi, et maailmas on olnud üldse väga vähe häid noorsoo-ja lastekirjanikke. Kui ma mõne aasta eest „Noorusmaa almanahhide” koostamisele asusin, siis pöördusin paljude meie nimekamate kirjanikkude poole palvega saata kaastööd „Almanahile”. Kõik soovisid uuele algatusele õnne, kuid suuremalt osalt jäi kaastöö saamata. Tegin asja heaks ka suulist kihutustööd mõne kirjaniku kal­lal. Palusin kadunud veteraani Eduard Vilde’t, et ta midagi kirju­taks lastele, sest oma tööga „Mu esimesed „triibulised”” ta on näi­danud, et laste maailm ei ole talle võõras. Vilde vastas mulle umbes järgmist: „Meeleldi kirjutaksin vahest ka midagi noor­tele, kuid noortele kirjutada on palju raskem kui täiskasva­nuile. Ma peaksin sügavalt läbi elama noorte hingeelu, kuid see on mulle raske.” Umbes samasuguse vastuse sain ka Tammsaarelt ja mõnelt teiselt kirjanikult.

Laste- ja noorsookirjandus peab siis ilukirjanduse üldiste nõuete kõrval veel silmas pidama erilisi, lastekirjanduse kohta maksvaid nõudeid. Missugused on need nõuded? Et neid mõista, peame enne küsima: mispoolest erineb laps oma hingelaadilt täis­kasvanust?

Kõigepealt oma elava fantaasia poolest. Mis on aga fantaasia, selle kohta ei ole meil sagedasti õiget kujutlust. Arva­takse ju pahatihti fantaseerimiseks õhulosside ehitamist, millel ei olevat mingisugust elulist väärtust. Meie vaimne tegevus on või­malik selle tõttu, et aastate vältel meie sisemaailmas on tekkinud teatavad kujutlused ehk kujutelmad meid ümbritsevaist asjust, nende tegevusist ning vahekordadest. Kui meil ei oleks neid kujut­lusi, siis me ju ei saaks midagi mõelda. Fantaasia aga on inimese omadus vabalt oma hinges muuta saa­dud kujutelmi. Seega on siis fantaasia loov jõud, millest oluliselt olenebki inimese hingeelu rikkus ja ilu. Inimese hingeelu ilma fantaasiata oleks nagu kõrb, milles ei leidu midagi haljen­davat.

Inimese elus mängib fantaasia väga suurt osa. Kõikjal, kus luuakse midagi uut, on fantaasia tegev. Kõik leiutused, uued aated kirjanduses, kunstis ja teaduses on suurelt osalt fantaasia tulemus. Toome näiteid ka igapäevasest elust. Kui põllumees oma adra või mõne muu tööriista juures midagi muudab, et otstarbekohasemalt maad harida, eks ole tal seejuures fantaasia tegev. Head sõjaväe­juhid, insenerid jne. ei ole mõeldavad ilma fantaasiata.

Kasvatusteadlane Ziller ütleb, et fantaasiast olenevad kõik ini­mese kõrgemad püüded. Kas inimene oma meelsuselt on madal või aateline, toores või õrnatundeline ning puhas – kõige selle juu­res on tähtis osa fantaasial.

Fantaasia on siis väärtuslikemaid hingeelu omadusi, mida ini­meses on vaja kultiveerida. Eriti tugev ja ohjeldamatu on lapse fantaasia. Laps ei tee veel sellest küsimust, kas fantaasia abil loo­dud kujutelmad on küllalt loogilised, kuna loogiline joon, abstrakt­sus, areneb inimeses hiljem.  Lapsel on ο m a loogika.

Goethe on öelnud, et lapsele peab lugeda andma kõige paremat. Ja hea on see, mida laps loeb hea meelega, mille juurde ta kordu­valt tagasi tuleb ilma sündimata, mille juures ka rahutu laps vii­bib, mis paneb tegevusse lapse fantaasia. Mida lapsed ei haara armastusega, täie hingega, see on kõlbmatu lapsele, sest ta ei ärata lapses meeleolu, ei pane tegevusse ta fantaasiat, ei ole tal seega arendavat jõudu, kasvatuslikku väärtust. Muidugi võib ju sundida lapsi lugema ka niisuguseid töid, mis nende hingele midagi ei ütle – ja seda on tehtud ka meilgi aastakümneid, kuna on puudunud elav lastekirjandus, head lugemikudki -, kuid see oleks laste elavate hingede söötmine kuivade lestadega.

Mis paneb aga tegevusse lapse fantaasia? Et seda küsimust lahendada, peame pisutki teadlikud olema selles, mispoolest läheb laps oma hingelaadilt lahku täiskasvanust, mis on õieti lapse vaimse struktuuri tähtsamad erinevad põhijooned.

Kõigepealt lapse välised meeled, mille kaudu ta võtab vastu muljeid välismaailmast, millega ta tajub välismaailma, on palju erksamad, palju värskemad kui täiskasvanul. Need nagu nõuavad endile tööd, mispärast laps tahab palju näha, kuulda, katsuda, maitsta, nuusutada. Laps on täiesti vastand vanale inimesele, kes juba kõik on ära näinud, kuulnud, maitsnud, katsunud, kelle välised meeled seetõttu on palju nürimad kui lapsel ja kes seepärast armas­tab rohkem kogutud muljeid abstraktselt ümber töötada – võr­relda, hinnata, arutada, otsuseid teha. Ühe sõnaga – lapse hinge­lise struktuuri omadus on rohkem meeleline, konkreetne, vanemal inimesel seevastu enam mõtteline, abstraktne. See on põhjapanev erinevus lapse ja vana hingelaadi vahel.

Selle laste hingelaadi põhjapaneva omadusega on tihedalt seo­tud järgmine laste hingelaadi omapärasus: loomulik ja elav tarve asju ja sündmusi näha ning vaadelda (mitte niivõrd palju nende kallal juurelda). Nägemismeel on ini­mesel harilikult kõige enam arenenud. Asjata pole tekkinud ütlus: „Oma silm on kuningas”. Lugemisel küll laps ei vaatle asju ja sünd­musi lihase silmaga, kuid ta kutsub oma vaimusilma ette pilte loetust.

Asjaolust, et lapsel on veel nii palju asju nägemata, kuulmata, läbi elamata, kasvab välja lapse tung mitte kaua püsida ühel asjal või sündmusel – tal on sisemine tarve vahelduse järele. Mõistame, miks lapsed nii mee­leldi vaatavad kinopilte: on seal ju mõlemad elemendid, mis rahuldavad lapse sisemisi tunge: täielik konkreetsus piltides (seal võib ju asja otse oma silmaga näha) ja seal on ka kujutluste kiire vaheldumine, mis elustab lapse fantaasiat.

Missugune peaks siis olema lapse lugemisvara, et ta oleks võimeline arendama nende fantaasiat? See peaks olema lapsele nii selge, et laps oma vaimusilma ees otse näeks sündmusi ja asju nagu pilte, teiste sõnadega lastekirjanduses peab asju ja sündmusi kujutama väga plastiliselt. Lastele kirjutatud tööd peavad olema nii plastilised, et laps lugedes kogu hingega läbi elab kõike seda, millest kirjutatakse.

Järgmine nõue oleks: palju konkreetsust, detaile, vähem üldistusi, abstraktsust. See nõue on õieti tihedas ühenduses eespoolse nõudega. Lapsepsühholoogilisest seisukohast see nõue on ju täiesti arusaadav. Et mõista üldistusi, abstraktsusi, peab enne evima hulga üksikasju, millised aga lapsel veel puuduvad. Täis­kasvanule on rohkem omane üldpilt, totaalkujutus. Talle ei tar­vitse esitada nii palju üksikasju, mis talle ju ammust saadik tutta­vad. Esitan järgmise huvitava juhu oma elust. Viibisime õpilastega huvireisil Pühajõel (Jelissejevi lossi juures Toilas, Virumaal). Ava­nes tore maastikuline pilt Pühajõe kõrgelt kaldalt alla orgu, mis oh meie jalgade ees, ja merele. Juhtisin sellele laste (algkooli VI klassi õpilaste) tähelepanu. Laste nägudelt lugesin, et neid ilus loodusepilt mitte väga ei haaranud. Pisut hiljem aga leidsid tütar­lapsed sealsamas linnupesa ja poisid hüpleva konna – ja neist rää­giti suure vaimustusega. Neid köitsid looduse üksikud pisiasjad, mitte üldpilt.

Detailsuse ja konkreetsuse nõudest ei tule aga nii aru saada, et peab väga kaua ühest asjast rääkima. Sest võib ju küll ühest asjast palju rääkida, seda igavalt kirjeldades ja seletades, kuid seejuures siiski mitte lapsekohaselt rääkides. Peab kõnelema üksik­asjadest, kuid just seda, mis last huvitab, ja ühtlasi ei tohi me mitte liiga palju ühe asja juures viivitada, vaid tuleb asjaga edasi rutata ja uusi, huvitavaid detaile esitada.

Järgmine nõue, mis jällegi on ühenduses eelmisega, oleks: lapsele ei tule anda mitte seletusi ja kirjeldusi, vaid lugusid, mitte staatikat, vaid dünaamikat. Pulseeriv elu on see, mis last köidab, mitte filosofeeriv rahu. Sellest järgneb, et lastekirjanduses peab olema palju põnevat seiklust. Sellest muidugi ei tule järeldada, nagu ei tohiks lastekirjanduses olla midagi, milles peitub teatav mõte, tendents, moraal, – seda kõike võib ja peabki seal olema, kuid kõik see peab loomulikult välja kasvama lugudest endist, sündmustiku huvitavast arenemiskäigust.     

I osa Kasvatusest nr. 1/1935

     

Laps armastab oma lugudes näha kangelasi, suure tegevustungiga, tugeva tahtejõuga inimesi – aktiivseid tegelasi. Tugevad iseloomud, kelle tegevustung piiramatu, tahtejõud raudne, tunded sügavad – need on laste ideaal. Piltides olgu tugevad, elujõulised, kontrasteerivad värvid, lugudes palju sügavaid elamusi.

Kuid ometi ei tohiks laste- ja noorsookirjanduses anda kujusid, mis oleksid loomuvastaselt liialdatud, kuna need mõjuksid häiri­valt lapse kirjandusliku maitse arendamisse. Peame vaid hoiduma abstraktsest analüüsimisest, kuivast, igavast kirjeldusest, tahtejõuetuist lüüritsejaist, kuna teame, et noort köidavad tugevad ise­loomud, põrutavad sündmused, eredad värvid.

Edasi nõuame: rohkem rõõmu, rohkem päikesepaistet, rohkem soojust, rohkem valgust! Rõõm avab laste südamed, nagu päikesepaiste avab lilled. Meie kodudes ja ka osalt koolides nõutakse ehk lastelt liiga suurt vanainimeslikku tõsidust. Laste rõõmsas kilkamises koolis vahetundides nä­hakse pahatihti lastevanemate, ja nii mõnigi kord ka õpetajate poolt, lubatamatut korrarikkumist. Kas siis tõesti kool peaks muutuma roostetunud õppemasinaks?! Kas ta ei peaks olema noorte, elu­rõõmsate inimeste kasvatuskohaks, kus neil on hea olla, armas vii­bida? Rõõmus meel ja naer, mis tulevad südamest, ühendavad ini­mesi. Nii siis nõuame laste lugemisvaralt rohkem päikesepaistelist kui pilvealust, rohkem positiivset kui negatiivset. Küll jõuab lastele kätte edaspidigi aeg, kus neil on tegemist elu varjukülgedega.

Veel nõuame: laste lugemisvara olgu puhtasisuline, kõrge kõlblelise väärtusega. See aga ei tähenda seda, et lastelood peavad nõretama pealetükkivast moraalist. Gottschall ütleb:

„Igal lool peab küll moraal olema, nagu igal haritud ini­mesel peab olema oma taskurätt, kuid taskurätti ega moraali ei tohi tagant välja tolgendada lasta.”

Pealetükkiv, taganttolgendav moraal on lugemispalal siis, kui moraali huvides isikud ja sündmuskäik on moonutatud, kui kuju­tatud isikud ja sündmused ei ole hingeteaduslikult õiged, vaid „tehtud”, kui ühed isikud on kujutatud liiga halbadena, teised liiga headena, kusjuures muidugi lastakse elul mõõta neile liiga headele ja vooruslikele kangelasile kõige küllalisema mõõdupuuga, kuna loomuvastaselt liialdatud ebavooruslikud olendid saavad muidugi ka oma palga. Kirjandust niisuguse taganttolgendava moraaliga, „tehtud” sündmustikuga ei saa võtta tõsiselt.

Noorsoo- ja lastekirjanduse aine ja sisu olgu laste arenemisastme kohane. Eriti tuleb nõuda, et ta ei oleks liiga varajane lastele. Ei sobi näiteks kõiksugused seksuaalsed prob­leemid, sotsiaalsete hädade keerdküsimused, mille mõistmiseni laps pole veel jõudnud, mille vastuvõtmiseks lapsel puudub veel seesmine meel. Laste töödes peab peegelduma eeskätt lastemaailm, kõik see, mis lapse hinge liigutab.

Kuid sellest nõudest ei tohi aru saada nii, nagu ei tohiks lastekirjanduses ollagi kujutusi täiskasvanuist. Täiskasvanud ju figureerivad ka lastemaailmas. Lastel on ju iga päev kokkupuuteid täiskasvanutega. Laps seab ju täiskasvanuid oma ideaalideks, kelle sarnaseks ta tahab kord saada. Ei tohi ainult täiskasvanute kuju­tamisel unustada lapse siseelu kõrguspunkti ja kirjeldada täiskas­vanute sarnaseid mõtteid, tundeid ning tegusid, mille mõistmiseni laps pole veel jõudnud. Täiskasvanut tuleb vaadelda lapse hinge­lise prisma läbi.

Lapsi endid kujutades tuleb hoiduda tegemast lapse hingeelu lapse vaatlemisobjektiks. Ei ole sünnis, kui lapsed arutavad oma hingeelu üle. Ei ole sünnis kiita, ülistada lapse siseelu, lapse süütust, tõsta esile lapse naiivsust.

Kui laps armastab rohkem lugusid, nagu eespool tähendatud, siis tuleb sellest järeldada, et ainelt ei oleks vastuvõetav lapsele teatava vanuseni lüüriline element. Lüürika ju kujutab peamiselt täiskasvanute sügavaid tundeid. Ei saa seda isegi seletamisega lähemale tuua, otsekui ei saa inimest, kellel puudub meel lille ilu mõistmiseks, selle mõistmiseni sel teel viia, et me katkume välja lille üksikud osad lillelt ja anname seejuures taimemorfoloogilisi seletusi. Muidugi võib ja tulebki ka lastel lugeda tundeluulet, kuid see olgu hästi valitud ja kaalutud, kas laps on jõudnud juba luules kujutatud tunnete mõistmiseni.

Noorsoo- ja lastekirjanduse ainest kõneldes tuleb märkida ka nõuet, et ainestik oleks peamiselt kodumaine. Igal rahval on oma eriline hingeelu, oma omapära. Võõraste rahvaste omapära mõist­miseni ei ole lapsed veel jõudnud. Lapsed peavad ammutama oma hingele toitu peamiselt oma rahva hinge ilusalvest. Toites oma laste hinge omapärakohase vaimutoiduga, kasvatame neid ka tõsisteks patriootideks, kellel isamaa-armastus ei ole paljas sõnakõlks.

Kuid sellest nõudest ei tule aru saada nii, nagu ei tohiks lastele üldse muud pakkuda kui kujutusi kodumaa elust. On hingeavaldusi, mis on üldised kõigi maade noortele. Robinsoni lugusid näiteks loe­vad kõigi maade noored ühesuguse huviga.

Noorsoo- ja lastekirjandus vastaku ka vor­milt s. o. keelelt laste arenemisastmele. Liiga suur modernitsemine ei ole lapsekohane. Lapse lugemisvara ei tohi olla lapsele liiga raske, kuna see takistaks lapsi hingeliselt kaasa elamast lugemisvara sisule, nii et väheneks kujude plastilisus luge­misel. Ka ei tohiks lauseehitus, stiil ja kompositsioon olla liiga kee­rukad. Siiski mõne üksiku raske koha pärast ei tarvitse liiga karta. Laps peab ju harjuma võitma ka takistusi, sest muidu ei oleks arenemist.

Eespool rõhutasin, et lapse lugemisvara peab olema täielik kunstitöö. Kunstitöö peab aga silmas pidama eeskätt esteetilisi nõudeid. Nii siis tuleb ka lastekir­jandusel silmas pidada eeskätt esteetilisi nõudeid. See on üldine nõue kunsti kohta ja ei tarvitse selle juures pikemalt peatuda.

Olles läbi vaadanud noorsoo- ja lastekirjanduse põhinõudeid, võiks need kokku võtta järgmiselt: noorsoo- ja lastekir­jandus pidagu silmas lapsepsühholoogilisi ja kunstilisi nõudeid.

Enn Murdmaa (Ernst Martinson)

II osa Kasvatusest nr. 3/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share