Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Tuleviku ülesanded ja

nende tähtsus eesti

rahvuskultuuri arendamisel

Teaduse ülem siht on t õ e otsimine. Sellepärast seisab õige teadus kõrgemal rahvuste, klasside, riikide, parteide j. m. inimkonna rühmi­tuste huvidest ja vastoludest. Ometi ei saa ka teadus jääda väljapoole aega ja ruumi ning on teatud määral väliselt sõltuv kohalikest oludest: olemasolevast uurimisainesest, töövõimalustest, rakenduslikku laadi kõrvalülesandeist, mis riik või rahvas sellele esitab jne.

On olemas rida teadusharusid, mis oma materjalilt on ülimal mää­ral universaalsed ja rahvusvahelised, nagu näit. astronoomia, bioloogia, filosoofia jne., kuna teised sellevastu ammutavad oma ainese peamiselt teatud maa ja rahva hulgast. Neid viimaseid nimetamegi siin rahvusteadusteks. Siia liiki kuuluvad Eesti seisukohalt niisugused teadusealad, nagu eesti ja soome-ugri keeleteadus, eesti ajalugu, mui­nasteadus (arheoloogia), rahvateadus (etnograafia) ja rahvaluule (folk­loor), e. kunsti- ja kirjandusajalugu, aga ka rida loodusteaduse harusid, maadeteadus jne. Need viimasena mainitud käsitavad ometi rohkem inimese väliseid elutingimusi, mispärast nad rahva vaimse elu jälgijale on enam kaudse tähtsusega, kuna otsest huvi siin pakuvad ülalmainitud humanitaarteadused, mille arengu, ülesannete ja tulemuste selgitami­sele ongi pühendatud alljärgnevad read.

Vaadeldes meie rahvuslikke teadusi nende vanuse astmestiku järgi, peame esikoha andma keeleteadusele, kuna esimesed suuremad tööd eesti keele grammatika ja murdeliste erinevuste kohta ulatuvad juba 17-dasse sajandisse (Stahl, Gutsleff, Göseken jne.). Need katsed olid tingitud eeskätt praktilistest keeleoskuse ja õigekirjutuse vajadusist, ometi on nendest omajagu kasu ka otsesele uurimistööle. Et aga eest­lased ajalooliste sündmuste survel kuni 19. saj. 2. pooleni olid väga pii­ratud aineliste, kultuuriliste ja poliitiliste võimalustega talupojaseisuse asendis, on loomulik, et ka nende keele uurijaiks olid valitsevate rah­vuste liikmed. Sama lugu on ka teise vanema teadusega, nimelt aja­looga, mida omaaegsed saksa uurijad käsitasid peamiselt valitsevate klasside seisukohalt, kuna eestlased rahvusena ei tulnud pea üldse küsi­musse ja omasid võõraste autorite käsitluses ainult mingi statisti osa.

Ülejäänud rahvusteadused, nagu muinasteadus, rahvateadus jne., on üldse noored ja omandavad iseseisva teadusharu seisukoha ka vanades kultuurmaades alles 19. sajandil.

Pärisorjuse kaotamisega omandasid eestlased vähemalt teoreetiliselt võimaluse edasipääsuks ka teaduse alal. Ja tõepoolest, juba varsti peale talurahva vabastamist, 19. saj. 1. poolel, leiame me juba üksikuid aka­deemilise haridusega eestlasi (Faehlmann, Kreutzwald), kes asjaarmas­tajatena tegutsevad ka eesti keele ja rahvaluule alal. Sajandi teisel poo­lel, kus olud olid muutunud veelgi lahedamaiks, järgnevad neile juba mitmed tüsedama eriharidusega uurijad, nagu J. Hurt keeleteadlasena ja folkloristina, M. Veske keeleuurijana, O. Kallas mitmekülgse rahvateadlasena, V. Reiman ajaloolasena, J. Jung muinasteadlasena jne.

Käesoleva sajandi alul lisandub senistele veel mõningaid noorema põlve esindajaid, ilma et see üldpilti palju muudaks. Teatud elevust toob ka soome uurijate huvi kasvamine eesti ainese vastu, mille taga­järjel mitmed sealsed teadlased meie maad uurimisotstarbel külastavad (A. O. Heikel, H. Ojansuu, L. Kettunen j. t.).

Kokkuvõttes võime öelda, et rahvusteaduste alal töötajate arv iseseisvuseelses Eestis oli äärmiselt väike, pealegi oli enamik neist asjaarmastajad ja said end teaduslikule tööle pühendada ainult otsese kutse­töö kõrval. Tartu ülikooli lähedus mõjus küll üldiselt soodustavalt meie teaduslikele harrastusile ja ka töötajate ettevalmistumise võimalda­misele, ilma et ülikool ise Eesti ja eestlaste uurimusele oleks pühenda­nud kuigi suurel määral tähelepanu: kuni 90-date aastateni olid siin tooniandvad balti-saksa, hiljem aga suurvene huvid. Pääs teaduslikele kohtadele Tartu ülikoolis oli eestlastele poliitilistel põhjustel sama hea kui võimatu.

Teatud uurimiskolleteks, kus ülikooli kõrval tegutseti eraalgatusel kodumaiste teadustega, olid mõningad eraseltsid, eesotsas Õpetatud Eesti Seltsiga, mis asut. Fr. R. Faehlmanni algatusel juba 1838. a. Ometi oli see selts peagi langenud saksa sõiduvette ega jäänud temas peale nime pea midagi eestilist. Puhteestilise samalaadi organisatsioonina asutatud Eesti Kirjameeste Selts ei suutnud omavaheliste tülide tõttu mingit edu saavutada. Alles 1907. a. asutatud E. Kirjanduse Selts kuju­nes eluvõimsaks ja mõjuvaks keskuseks kõigile kultuurilistele harras­tustele, kaasa arvatud ka teaduslikud, kuna tema häälekandja „Eesti Kirjandus” oli meie ainsamaks enam-vähem teaduslikul tasemel seis­vaks ajakirjaks.

Need teerajajad meie teaduste alal, nii seltsid ja üksikisikud, olgugi takistatud välistest tõketest ja tihti rohkem instinktiga kui teadlikult oma tegevussuunda otsides, on ometi üldiselt oma ülesande tabanud õieti ja selle võimaluste piirides ka teostanud. See ülesanne oli nimelt meie rahvapärase uurimisainese kogumine, ilma milleta ju mingi uurimistöö rahvusteaduste alal pole mõeldav. Hiilgavaks näi­teks on siin J. Hurda, M. J. Eiseni ja O. Kalda algatusel teostatud rahvaluule, rahvaviiside ja ainelise vanavara korjamine, mille rikkalikud tulemused tõstsid eestlasi lühikese ajaga esimeste ritta rahvaste peres. Ka keele, muinasteaduse ja ajaloo alal käis materjalide kogumine, kuigi mitte nii suurte tulemustega. Vundament tulevasele eesti rahvuslikule teadusele oli nende üritustega kindlalt rajatud ja järgnevale iseseisvusajastule jäi ülesandeks sellele edasi ehitada.

Ülesehitav töö omariikluse raamides algas kõigil aladel suure hoo ja vaimustusega, muu hulgas ka teaduslikul alal. Põhjaliku muudatuse olukorda tõi eesti ülikooli asutamine, kes algusest peale oma ülesandeks seadis: „edendada üldist ja eriti Eesti elu käsitlevat teadust”. Mitte siis enam kõiksaksluse või kõikslaavluse provintsiülikoolina, vaid Eesti maa ja rahva uurimisele pühendatud asutusena tahtis ülikool oma tegevust seada ja on seda ka teinud oma enam kui kümneaastasel kestvusel.

Millised on nüüd need muudatused, mida omariiklus ja oma kõrgem teaduslik asutus on toonud meie rahvusteaduste alale ja mis oleme sel­lega saavutanud esimese 15 aasta jooksul?

Kõige pealt võime öelda, et on suuresti kasvanud rahvusteaduste alal töötajate arv. Endiste väheste peamiselt asjaarmastajatena tööta­vate teadlaste asemel on meil nüüd olemas võrdlemisi rohkearvuline vajaliku eriharidusega elukutseliste uurijate pere peamiselt ülikooli õppejõudude näol. Vanema põlve esindajate kõrvale on astunud juba terve hulk nooremaid ja ülikool hoolitseb ka edaspidise teadusliku juurdekasvu eest. Nii vanade kui noorte hulgas on leidunud terve rida andekaid ja töökaid jõude, kelle töö tulemused leiavad hindamist ka rahvusvahelises teaduseilmas.

Üksikuurijate kõrval leiame aga ka terve rea teaduslikke asutusi küll mitmesuguste ülikooli instituutide ja kabinettide, küll ülikoolist väljaspool seisvate muuseumide, arhiivide j. m. asutuste näol. Nende asutuste ülesandeks on peamiselt uurimismaterjali kogumine, säilita­mine, korraldamine ja uurimisele kättesaadavaks tegemine, ilma milleta üksikuurija töö oleks väga raskendatud ja mis üksikule isikule käib üle jõu.

Neis asutustes puutuvad tihedas koostöös kokku ka vanemate ja noo­remate teadlaste põlved, saades vastamisi äratust, kindlustades seega pidevate töötraditsioonide loomist ka tulevikuks. Suuresti kasvanud on ka teaduslike seltside arv, mis taotlevad samu ülesandeid kui asutused, pannes sealjuures erilist rõhku töötulemuste avaldamisele ja rahva sekka viimisele.

On loomulik, et need rohkearvulised asutused ja ühingud vajavad oma tööks kaunis suuri ainelisi kulutusi, mis peamiselt tulevad riigilt. Ka siin on suur vahe iseseisvuseelse ajaga, kus tookordsed keskkohad, nagu E. Kirjanduse Selts ja E. R. Muuseum, pidid elama ainult vaba­tahtlikest seltskonna toetustest. Õige küll, kui võrrelda summasid, mis kulutatakse teadusele ja eriti rahvuslikele teadustele meil ja mõnes samalaadilises naaberriigis (Soome, Läti), siis on suhe tugevasti meie kahjuks. Üheks selle nähte põhjuseks on see, et meie mõõduandvate vanemate riigitegelaste hulgas täiesti puuduvad humanitaaralade esin­dajad, kes oskaksid õieti hinnata rahvuslike teaduste osatähtsust. Tei­seks ebasoodsaks teguriks on asjaolu, et teaduslik keskus meil asub lahus poliitilisest, mille tõttu poliitikategelastel on vähe võimalusi tut­vuda teaduse vajadustega. Igal juhul on meil seni teatud elatusmiinimum teadusliku töö jätkamiseks olnud kindlustatud ja teiselt poolt, kui riigile ongi sellega olnud omajagu raskusi, siis kuuluvad need summad küll kõige otstarbekohasemalt paigutatud kapitalide hulka.

Peale otsekoheste aineliste võimaluste on omariiklus meie teadus­likule tööle loonud ka muid soodsaid võimalusi. Rääkimata meil maks­vast piiramatust mõtte ja trükivabadusest, mis tagab teadusliku uuri­muse vabadust palju suuremal määral kui varem, on omariiklus tekita­nud rea vajadusi, mis lahendatavad ainult teaduse kaasabil. Nii on eesti keele riigikeeleks muutumine toonud kaasa vajaduse mitmesuguste oskussõnade loomiseks ja õigekeelsuse normide kindlaksmääramiseks, milline töö loomulikult on tulnud teha keeleteadusel. Edasi on näit. ajaloo ja kirjandusloo õpetamine koolides nõudnud vastavate teaduste esindajailt tähelepanu koondamist neile küsimusile, mis kodaniku kas­vatuse seisukohalt eeskätt nõuavad vabanemist seniseist balti kooli vaa­detest. Ka niisugused alad kui muinasteadus ja kunstiajalugu on pida­nud rakenduma näit. muinsuskaitse aladel riiklike ülesannete teostami­sele, muuseumid on pidanud kaasa aitama kodukäsitöö arendamisele jne. Nii on omariiklus mitmeti rikastanud küsimuste hulka, mis meie rahvusteadustele asetatud ja viimaseid virgutanud intensiivsemale tegevusele.

Oleme seni peamiselt loetlenud teeneid, mida riik ja seega rahvas on osutanud meie rahvuslikele teadustele meie iseseisvusajal. Sel puhul oleme samuti õigustatud küsima, mida on siis rahvusteadused andnud meie riigile ja rahvale ja millise tähtsuse nad omavad meie rahvus­kultuurile üldse.

Muidugi ei saa nõuda, et teadus ennast kuidagi aineliselt peaks tasa teenima, sest tema loodavad väärtused on peamiselt mitteainelist laadi. Ometi teatud hüvesid peaks ka teaduslik tegevus kas või kaud­selt ometi rahvale ja riigile pakkuma. Mida võime siis kirjutada akti­vana meie rahvusteaduste bilanssi?

Kõige reaalsema väärtusena mainiksin siin neil aladel korjatud materjalikogusid, mis iseseisvusajal kas täitsa uutena loodud või täht­sal määral kaevanud. Meie arhiivide, muuseumide j. m. asutuste kogud ulatuvad, eriti meie rahvaarvuga võrrelduna, mitmel alal ilmarekordi­teni ja sisaldavad varandusi, mille tõelist väärtust suudavad hinnata alles järgnevad põlved. Need varandused pole küll igakord turul rea­liseeritavad, sisaldavad aga ometi vaimseid rikkusi, millele meie rahvas õigusega võib uhke olla ja paljudes suurrahvaiski kadedust äratada.

Ka kogude korraldamise alal oleme, vaatamata lühikesele tegevus­ajale, mõnestki naabrist mööda jõudmas või jõudnudki. Mitmed meie üritused nagu muinasvarade registreerimine, vanavara korjamine, arhii­vide ja muuseumide korraldus on äratanud tähelepanu ja heakskiitmist välismailgi ja olnud tihti paremaks kultuurpropagandaks meie iseseis­vusele kui ametlik diplomaatlik läbikäimine. Ülal mainisime ka juba mõningaid siseriiklikke ülesandeid, mida meie rahvusteadused on aida­nud lahendada.

Mis puutub nüüd otsesesse uurimistöösse ja selle tulemustesse, siis avaldub see peamiselt mitmesugustes eriuurimustes, mis avaldatakse enamasti vastavais ajakirjades, koguteostes ja ka eriraamatuina. Siin puudub võimalus esitada mingisugustki loetelu ilmunud töödest, võime ainult märkida, et need uurimused arvult ületavad mitmekordselt kõik iseseisvuseelsed tööd ja käsitanud tuhandeid meie rahva oleviku ja mineviku küsimusi. On avastatud ja kättesaadavaks tehtud palju uusi tõsiasju, teisi seatud uude valgusesse, revideerides ja parandades seniseid vaatekohti. Peale üksikuurimuste oleme saanud iseseisvusajal ka rea üldisi kokkuvõtlikke teoseid, mis annavad ülevaate kogu vastava ala materjali ja selle uurimistulemuste kohta. Nimetame siin kas või Α. M. Tallllgreni ja H. Moora töid muinasteaduses, J. Margi töid keele­teaduses, M. J. Eiseni ja O. Looritsa teoseid meie muinasusundi kohta, I. Mannineni suureulatuslikku teost meie ainelise vanavara üle, A. Saareste uurimust eesti murretest, H. Kruusi, J. Vasara ja H. Sepa ajaloo­lisi uurimusi jne. Eriti silmapaistvate üritustena võiksime mainida veel eesti rahvalaulude ja rahvaviiside trükis avaldamist, koguteos „Eesti” väljaandmist EKS-i Koduuurimise Toimkonna poolt jne. Süs­temaatilise töö ja teatud määral ka õnneliku juhuse kaudu on mitmel alal tehtud pöörettekitavaid avastusi. Nii on muinasteadus alles vii­masel aastakümnel õieti avastanud meie keskmise rauaaja (a. 400-800 p. Kr.), mille asemel varem seisis materjalis tühik. Wanradt-Koelli kate­kismuse ülesleidmine on tõstnud eestikeelse raamatu vanust enam kui sajandi võrra seniste teadmistega võrreldes. Mitmed avastused meie kirjanduse vanemate esindajate (Kreutzwald, Koidula j. t.) teoste algu­pära kohta on toonud mitmeti ümberhinnanguid senistes eesti kirjan­dusajaloo vaatekohtades. Samasuguseid ümberhinnanguid on ette võe­tud ajaloos näit. suhtumises Rootsi aega, 19. saj. eesti rahvuslikesse liikumistesse jne.

Kokkuvõttes võime öelda, et tänu meie rahvuslike teaduste alal tehtavale tööle meie teadmised oma maa ja rahva kohta on muutunud viimase poolteise aastakümne jooksul märksa rikkamaiks arvuliselt ja sügavamaiks sisuliselt, mis võimaldab meile oma rahva olevikku ja mine­vikku tunda võrratult paremini, kui see oli võimalik käesoleva sajandi alul või isegi maailmasõja aastail. Oleme suurte sammudega lähenenud kõigil uurimusaladel rahvusvahelise teaduse tasemele ja mitmel alal selle saavutanudki. Võime pealegi öelda, et see töö on tehtud Eesti enda aineliste abinõudega ja peamiselt eesti teadlaste läbi, nõnda et me ei esine enam palja uurimisobjektina võõraste rahvuste käes nagu varemini, vaid ka ise loome uusi väärtusi. Veel enam, mitmed meie teadlased, eriti keele ja rahvaluule alal( J. Mark, J. Mägiste, O. Loorits), on võtnud oma tööväljaks ka meie hõimurahvaste (ingeri, liivi, lapi) alad, tuues tähtsat lisa kogu soome-ugri teadusele.

Oleme seega rahvusteaduste alal lühikese ajaga saavutanud üsna häid tulemusi. See ei anna ometi põhjust loorberitel puhkamiseks, vaid tööd tuleb jätkata veel suurema püsivusega ja kavakindlusega kui seni. Võistlus rahvuste vahel läheb järjest pinevamaks ka teaduse alal ja meie väheste võimaluste juures peame end eriti kokku võtma, et ses võidu­jooksus mitte maha jääda. Üks kasvavaid nõudeid, mida moodne töö­viis nõuab ka teaduste alal, on spetsialiseerumine võimalikult kitsal eri­alal, et sellega saavutada seda suuremat alasse süvenemist. Just siin seab meie jõudude vähene arv tihti tunduvaid tõkkeid. Selle kõrval tuleb aga astuda samme ka vastupidises suunas, nimelt naaberteaduste töö omavaheliseks sidumiseks ja üksikküsimustele koondamiseks, et vas­tastikuse kontrolli ja inspireerimise najal jõuda sammsammult ühis­tele usaldusväärsetele tulemustele nii analüüsis kui sünteesis. Üksi sel teel ongi lahendatavad suur hulk meie mineviku tähtsamaid prob­leeme.

Vaadeldes nüüd üldiselt rahvusteaduste osa meie rahvuskultuuri arendamisel, võime öelda, et nende teaduste tulemused meie kultuuri mitmeti on rikastanud. Uurimuste tulemused annavad meile suurel hulgal faktilisi teadmisi meie maa ja rahva praeguse ja endise olukorra kohta. Need teadmised on ühtlasi vundamendiks, millele saab tegelik kultuurpoliitik rajada oma tuleviku ehitustööd. Mineviku teaduslikul vaatlemisel näeme aga mitte üksi paljaid üksiksündmusi, vaid õpime hindama ka nende vastastikuseid suhteid, põhjuseid ja järeldusi ning neid kogemusi saame kasutada tulevikukavatsuste tegemisel. Teades, kuidas eesti rahvas oma aineliste ja vaimuste võimaluste piirides on üle saanud ühest või teisest raskusest oma minevikus, võime kindlamini oma sihte seada ka tulevikule. Teadus on nagu staabiülemaks kultuuri­võitluses, näidates, missuguste abinõudega, kus ja millal võiks tegutseda, kuna tegeliku rahvajuhi ülesanne on ühte neist kättenäidatud võimalus­test valida ja teostama hakata. Kuid vähe sellest – enda mineviku ja oleviku jõudude tundmine annab igaühele ka teatud määral iseteadvust ja eneseusaldust ning loob optimistliku võitlusmeeleolu ka kultuuri­võitluse väljal.

Rahvuslikud teadused annavad samuti vastuse küsimusele, mis meie kultuurvarades on võõrastelt laenatud ja mis oma algupära ja annavad meile seega mõõdupuu meie kultuuri üksiknähete suhtelise väärtuse hindamiseks.

„Tunne iseennast” oli juba vanade kreeklaste juhtlauseks, mille abil nad saavutasid oma kultuuri praegugi imeteldava kõrguse ja tervikluse. See peab saama ka meie märksõnaks, kui tahame luua oma ja omapärase kultuuri, mis rahuldaks meid endid ja rikastaks ka ülejäänud inim­konda. Enese tundmaõppimine rahvusena on meile võimalik aga ainult rahvusteaduste töö kaudu ja selle viljelemist peame kõigi abinõudega jätkama ka tulevikus. Ka siin valitseb teatud vastastikkus: üldine kultuuritaseme tõus soodustab ka teaduslikku tööd ning viimane oma­korda aitab kaasa üldkultuuri arengule. Et aga teaduse tulemused saaksid võimalikult pea ja laialdaselt üldisteks kultuurivaradeks, selleks on tarvilik senisest suuremal määral nende tulemuste populariseerimine rahva hulgas kõigi praeguse tehnika abinõudega. See oleks ala, kus nii teadusemehed kui seltskond ühevõrra saavad kaasa aidata.

Mag. phil. F. Leinbock

Koguteosest „Eesti rahvuskultuur”, 1933