Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

17 Jun

Eesti novellikirjandus 1930.

 

  

1.

On huvitav jälgida kirjandusloo lehekülil loova vaimu lakkamatut kõikumist kahe äärmuse – romantismi ja rea­lismi vahel. Ikka on tõukejõuks üks ja sama tung: lähemale tõsielule, lähemale tõsitundele! Vahe on vaid selles, mida peetakse iga kord tõsieluks ja tõsitundeks, samuti kui on vahe eesmärgi saavutamise abinõudes.

Ei tarvitse hakata enam tõendama, et eesti kirjandus areneb viimaseil aastail jälle realismi tähe all. Seda näib põhjustavat meie ühiskonna praegune arenemisaste, samuti kui mõjustavat vaimupuhangud võõrsilt. Tuleb arvata, et realismil on jälle öelda sõna meie kirjanduses ja täita oma missioon selle ideelises ning esteetilises arengus. Millisel kujul see lõplikult sünnib, seda me ei tea, kuid oleks sõgedus salata ajajärgu üldtendentsi.

Selle teadentsi mõistmine hõlbustab aga mõndagi pare­mini mõista ka meie praeguse kirjanduse ilmes, eriti ta lii­kide vahekorras. Kõige pealt on see tendents mõjunud takis­tavalt meie luule edule ja populaarsusele. Teatavasti pole ükski realismi ajastu soodustanud luule arenemist. Sest selle kirjandusliigi vorm ise on juba midagi ,,ebarealistlikku” ja „ebaelulist”, hoopis kõnelemata asjalikule vaimule vastuvõt­matust lüürilisest või pateetilisest meeleolust. Ja me näemegi, kuidas ka meil luulekunst elab viimaseil aastail ainult nagu vana inertsi tõttu, ilma suutmata kedagi veenda oma para­tamatus vajaduses. Ei aita siin palju ka autorite harulda­selt teadlik ja leidlik ajakohastumispüüd. Sest rütmiline, musikaalne, mõõdetud vorm ise asetab ületamatuid takistusi, kui ei taheta elulikkuse nimel võõrduda lõplikult luulest.

Aga ei ole paremas seisukorras ka väikejutt, novell. Rea­listliku ajastu vastavaimaks kirjanduslikuks vormiks on ol­nud ikka romaan oma põhjalikkude olukordade kirjeldamise, eepilise inimsaatuste arendamise ja laialt voolava sõnastu­sega. Harva on sellele voolule sobinud novelli kitsas, tihen­datud, teadlikult arvestatud kompositsioon. Kui ometi lei­dub ka meisterlikke novelliste-realiste, nagu näiteks Maupassant või Tšehhov, siis esinevad need ajajärgul, mil see vool juba enam kui teadlikult paneb rõhku ka puhtartistilisele poolele.

Meie aga oleme ses suhtes alles kõigiti kehvas seisukorras. Meie praegune realism elab veel oma haljaimat katsetamisjärku. Tung kirjeldada elu sellisena, „nagu see on”, paralüseerib võime kirjeldada seda kunstipäraselt. Lokkab tooresmaterjali kuhjamine, puudub valikukalduvus, puudub ökonoo­mia ja proportsioonitunne. Ainest, millest jätkuks sajaleheküljeliseks jutustiseks, kirjutatakse viiesajaleheküljeline romaan; kümneleheküljelise novelli teemast jätkub tervele raamatule. Näib tihti, nagu puuduks teose taga üldse valiv, organiseeriv, tihendav tahe. Ja nii osutub meie novell prae­guses ajamiljöös kahekordselt ebasoodsais tingimusis: rea­listlik elukujutuse tendents pole talle üldse kohaseks eeldu­seks ja meie erandlik artistilise tiheduse puudus võtab talt seni arenemisvõimalused.

Olgu nii pikalt sissejuhatuseks, vaadelgem nüüd seisu­korda konkreetsemalt. Läinud aastal ilmus meil kaksküm­mend romaani ja pikemat jutustist; sellevastu võin mainida ainult neli raamatut, mis sisaldavad lühemaid proosapalasid. Kuid vaadeldes lähemalt ei pea paika seegi võrdlus. Sest lõplikult jääb järele üks ainus teos, mida on põhjust siin üksikasjalikumalt käsitleda. Nii kuulub siis minu ülevaate piiridesse ainult viis protsenti meie möödunud aasta jutusta­vast proosast. Et see pole palju, võrreldes meie seniste novellikogemustega, see on enam kui selge.

2.

See ainus novellikogu, mida mainisin eespool, on August Jakobsoni „Joonatan Hingemaa eksirännakud”.

Vaevalt on keegi debüteerinud meie kirjanduses nii raskekaalulisena ja tõsiseltvõetavana kui August Jakobson, tulles „Looduse” esimesest romaanivõistlusest oma „Vaeste-patuste aleviga”. Hoolimata Zola ilmseist mõjudest ja enda paiguti vesivõsulisest lopsakusest oli ta esimene annus ometi väär­tuslik. Ta üllatas aktuaalse ainega, uudse sotsiaalse mil­jööga, eepiliselt tüseda sõnastusega. Kui need paarteistkümmend võistlusromaani, mis on järgnenud sellele teosele, jäävad tõenäoliselt ainult kirjanduslooliseks makulatuuriks, siis olen veendunud, et Jakobsoni romaan, eriti pärast mõnede kohtade tihendamist, püsib ka tulevikus arvessevõetavana ja erilist huvi äratava teosena meie kirjanduses.

Kuid nagu iga õnnelik debüüt äratab rõõmu, nii ka kar­tust kirjaniku tuleviku pärast. On tuntud väide, et igal ini­mesel leidub vähemalt ühe romaani jaoks algupärast ainet. Selleks on ta enese elulugu, ta isiklik arenemismiljöö, ta mõistuslikud ning tundmuslikud kogemused. Siin ei vajata rohkem kui harilikku kirjanduslikku oskust, et öelda ometi midagi sellist, mida pole seni keegi öelnud. Ja nii näeme ka, et suur enamik meie võistlusromaanestki on otsekoheselt või kaudselt autobiograafilised, lahendades ükskõik kui peidetud kujul tahes autori enda elu ning arengu probleeme. Kuid tõeline raskus algab alles siis, kui tuleb luua täiesti objektiiv­selt, kujutades olukordi, milles pole ise oldud, ja arendades inimlikku hingeelu väljaspool oma isiklikkude kogemuste piire.  Selle kriisikohani jõuab iga kirjanik varem või hiljem.

Ka August Jakobsoni teoste aineline ja vaimline miljöö on seni olnud nii või teisiti autobiograafiline. Kuid see tä­hendab ühtlasi ta ainestiku kordumist. Ei ole küsimus ainult selles, et ta „Tuhkur hobune” on ehituselt ja sõnastuselt lode­vam ja tuimem kui esikteos; vaid selles, et see romaan ka ilma nende puudusteta oleks olnud meile ikkagi igavam ja huvivaeseni. Sest ta kordab kõike seda olulist, millega tut­vusime juba esikteoses. Ümbrus, inimene ja sõnastus on jäänud samaks, lisandunud on vaid defektid.

Seda väites ei taha ma koostada ometi mingit lootusetut horoskoopi Jakobsoni kui kirjaniku tuleviku kohta. Kuid ma ei saa olla ka rõhutamata tõsiasja, et pärast esikteose era­kordset õnnestumist on kirjanduslik looming paistnud noorele autorile liiga lihtsana ja kergena. Leidnud oma šablooni, on ta lasknud end avatleda käsitööohtu paljukirjutamisele.

Seda oma esialgset ainestikku ja hingeelulist suunda vil­jeleb Jakobson ka „Joonatan Hingemaa eksirännakuis”. Kogu sisaldab üldse viis jutustist, igaüks keskmiselt poolesajaleheküljelise ulatusega. Nende üldine õhkkond on raske ja ahistav. Võiks öelda piltlikult: siin kirjeldatakse viit täna­vat suurest Vaeste-patuste alevist.

Kaks esimest novelli on kompositsioonilt ühesugused: neis vestetakse peategelase elulugu algusest lõpuni, sünnist surmani. Kui olustikku oleks kirjeldatud põhjalikumalt ja tegevustikku mitmekesistatud, siis oleks neist kummastki või­dud võrsuda biograafilised romaanid. Nüüd pakuvad nad ainult edasiruttavaid kroonikaid, kus isiku elu on kinnista­tud lühisõnalise sündmuste mainimisega ja ainult üksikuil tähtsamail hetkil peatutud süvenemiseks.

Esimese novelli pealkiri „Ühe suli elulugu” tähistab ka täpsalt teose sisu: see on lugu vaeseis ja pahelisis oludes kas­vavast poisikesest, kellest saab suurena varas, röövel ja mõrt­sukas ning kes lõpetab oma päevad korrakaitsjate kuulide all. Samuti pakub kokkuvõtte teosest järgmise novelli peal­kiri „Eeva Sauluse okkaline rada”: see on lugu tütarlapsest, kes isiklikkude kalduvuste, ebakohase kasvatuse ja halasta­matu ümbruse tõttu langeb kord-korralt ikka madalamale ega suuda kõige madalamalgi olles enam kaua jääda elavate kilda. Kolmas novell „Üks paljudest” ei sisalda küll peate­gelase elulugu otse kätkist kirstuni, kuid ometi on ta sama­sugune õnnetu inimsaatuse kujutis: väike tütarlaps elab oma lühikesed, vaeva ja viletsusega mürgistatud aastad, et närt­sida siis surmale.

Raamatu teine osa sisaldab ainult kaks novelli, mis ehi­tuselt ja sisult otse segavalt teineteist kordavad. Kogu enda pealkirja kandvais „Joonatan Hingemaa eksirännakuis” vintsleb küürakas ja puujalaga tegelane vaesuse ning armuvalu vaevas, kuni ta ühel tõusikute pumlil toorelt tapetakse. No­velli „Lonkuri armastuse” pealkiri ise osutab, et siin on jälle tegu füüsiliselt vigase mehe armuelamustega; vahe on vaid selles, et tegelane seekord enese ise tapab.

August Jakobsoni eluskeem on äärmiselt lihtis. Ta jagab inimesed ühes nende sotsiaalsete ja vaimuste tunnustega ainult kahte rühma, ühel pool on tõusikud, seltskonnatoed, korrakaitsjad. Need on pea erandita nuumatud, ülbed, too­red, variserlikud. Autor ei püüagi neile sisemiselt läheneda ega näha neis mingeid varjundeid. Ta eitab neid kõige pri­mitiivsema erapoolikusega, hoolimata psühholoogilisest tõest, loomulikkusest või maitsest. – Teisel pool on mass, lihtinimesed, kehvikud. Et autor oma peategelased valib just sest miljööst, siis vaatleb ta seda ka seestpoolt. Kuid variat­siooni- ja varjundirikkusega ei hiilga ta siingi. Sest seegi maailm on läbi ja läbi paheline, toores, alkoholi mürgistatud, ja lõpuks viib sest jubedast nõiaringist välja ainult üks tee – surm, olgu siis loomulik või vägivaldne, enamasti viimane.

Jakobsoni suurim pahe on just ta skemaatilisus, ühes alatasa korduvate situatsioonišabloonide ja sõnaklišeede tar­vitamisega. Ta esindab primitiiv-plakatlikku naturalismi, ilma hingeeluliste varjunditeta. Nõuab tõesti enesepingutust, et kogu „Joonatan Hingemaa eksirännakuid” korraga läbi lugeda. Nii palju on siin mehaaniliselt hunnikusse heidetud tooresmaterjali, nii vähe mingit psühholoogilist või kunstilist perspektiivi.

Erandi moodustab ainult jutustis „Üks paljudest”. Kui ka sellegi olustik ja tegelaskond ei erine tunduvalt teiste no­vellide omast, siis on autor siin ometi suutnud puudutada inimlikumaid tundmusi, mis leevendavad üldist õhupuudust. Kuigi välisilm jääb siingi niisama tuimaks, siis on väikese kannataja tütarlapse hinge kujutatud ometi intiimsemate ja varjundilisemate vahenditega, nii et lugejagi tundmus hakkab kaasa elama. Ühtlasi lisandub sellesse kroonikasse peate­gelase väikese sõbra kaudu ka pisar huumorit. Nii see kaas­tunne kui huumor mõjuvad vabastavalt, perspektiive avarda­valt. Aga ühtlasi peaks see töö osutama ka ta autorile, kui­das hingestada ja süvendada tema senist tuima ning skemaa­tilist elukäsitust.

3.

Arvustades Jakobsoni novellikogu nii nõudlikult tunneme ometi, et see teos kuulub meie aktuaalsesse tänapäeva ja riivab nii või teisiti meie kirjanduse arenemisprobleeme. Siirdudes aga selle raamatu juurest aasta teiste vähearvuliste jutukogude juurde jõuame hoopis vaiksematesse vetesse. Kui need teosed ei provotseeri end arvustama, siis ei põh­justa nad ka suuremat kaasaelamist. Neid tuleb võtta nagu hoopis teisest vaatekohast, tõestades ainult nende vaikset olemasolu.

Siin tuleks kõige pealt mainida Jüri Parijõe väheldast jutu­kogu „Jaksuküla poisid”. See on raamat ühe mõisa moonaküla poisikeste igapäevaseist askeldusist ja mõnest erakord­semast ettevõttest. Tegevuskoht on kuskil Põhja-Eestis ja tegevusaeg igatahes veel enne sotsiaalset maavärisemist, mis kaotas nii endise mõisniku kui moonaka. Jutustamislaad on lihtis ja intiimne, tunduva humoristliku varjundiga, üldiselt väga sümpaatne. Kuid ometi jäävad need kümmekond jutu­kest lahtisteks kildudeks, ilma et autoril leiduks püsivust ja pinget liita neid Lutsu „Kevade” taoliseks kompositsiooniliseks tervikuks. See on raamat poisikestest ja peaaegu ka ainult nendele määratud, nii et tõuseb kahklus seda üldse liigitada hariliku novellistika hulka. Ainult üks lugu, „Vilu Jaan ja Kure Kaarel karjas”, pakub süvendatumat ja tihen­datumat hingeelu kujutust. Vaevalt on meie kirjanduses eritletud nii erandlik-haiglast lapse hinge kui on selle vaese Kure Kaarli oma. Kuid novellikohast kompositsiooni pole saanud seegi laast.

Veel vähem kuuluvad novellistika hulka need kaks raa­matut, mis tuleksid siin lõpuks käsitlusele.   Kõne on nimelt Oskar Lutsu ja Juhan Pahlbärgi följetonikogudest. Esimene on oma raamatu sisu tähistanud alapealkirjaga „novelletid-följetonid” ja teine – „jutuvested”. Nii langevad need tööd ainult oma väheulatusliku ilukirjandusliku või poolilukirjandusliku laadi tõttu minu ülevaate piirkonda.

Lutsu „Kuidas elate?” esindab selle autori kõige kergemat ja vahest ka kõige rahvalikumat huviala. Raamat sisaldab järjekordse valiku tema ajakirjanduses ilmunud vesteist. Siin-seal võtavad need enam-vähem ilukirjandusliku ilme, kuid üldiselt püüab autor naljatada jooksva elu kulul oma Pliuhkamite maski taga. Enam kui vähenõudlik materjal! Ja ometi ei suuda Luts siingi iga kord peita oma loomupä­rast andekust ega varjata oma kuidagi eriliselt üllatavaid mõtte- ning sõnakäänakuid. Puht-autobiograafilist huvi pa­kub pikem mälestistevisand „Võõrsil”, samuti kui see on stiililtki huvitavamaid palasid raamatus.

Kui Lutsu följetonides tundub ikka mingit resigneeru­vat väsimust, siis on Pahlbärk alati nooruslikult hakkaja, täis haasimislusti. Kui üks on algolemuselt kirjanik, siis teine ajakirjanik, ning ainult ajalehe vesteveerg ühendab neid. Pahlbärgile saab ta „Ringhäälikus” sellestki küllalt nalja, kui ta võib väänata tuntud sõnu ja mõisteid teisemaigulisiks, poetada üldkeelde oma žargooni ja moonutada inimesi ning olukordi oma heaksarvamise järele. Iseenesest ei näi talle need asjad tegevat sooja ega külma, kuid tema ülesandeks on nende puhul nalja heita. Ja ta teebki seda oskusega, kuigi pole põhjust tema saavutisi hakata kirjanduslikust vinklist hindama. –

Olen sunnitud oma ülevaates piirduma ainult raamatu­kaante vahel ilmunud lühijuttudega. Kuid muust novellisti­kast kõneldes võikski arvestada ainult veel „Loomingus” aval­datud ilukirjanduslikku proosat. Lehitsedes aga sedagi ma­terjali näeme ilmset kallakut realismi ja naturalismi poole. Ühtlasi võib ometi tähele panna ka juba reaalelu kujutuse painutamist artistilisemasse vormi, kompositsioonilist ja stii­lilist tihendamistööd. See osutab juba head tahet meie rea­lismi harimiseks ja süvendamiseks.

Igava ja tuima tooresmaterjali võib teha elavaks ainult valiv ning loov vaim. Seda ei või asendada fonograafi ja fotoaparaadiga, isegi meie mehhaniseerumisajastul.

Fr. Tuglas.

Eesti Kirjandusest nr. 2/1931

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share