Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

28 Mar

Esimene teineteisele lähenemine soome ja eesti üliõpilaste vahel.

 

Kahe lähema hõimu üliõpilaskonna suhete sõlmimine teineteisega on iseenesest mõistetav, kuid soome ja eesti üliõpilaskonna vahel puudus see suurema osa möödunud sajandist täiesti. Eesti üliõpilased kuulusid veel haruldaste nähtuste hulka; rasked poliitilised ja majanduslikud olud sulgesid eesti noortele meestele ukse ülikooli. Soomlasi käis küll suuremal arvul Helsingi ülikoolis, aga need ei tundnud mingisugust põhjust Eestit külastada. Harukorral ilmus mõni soome õpetlane, nagu E. Lönnrot, A. Ahlqvist, J. Krohn j. n. e., siia keelega tutvunema. Ka tegid soomlased tutvust esimese eesti laulupeo puhul 1869. a. Jannsenite perekonnaga.

Möödunud sajandi viimase veerandi algus tõi eesti ja soome üli­õpilaste kokkupuutumise suhtes muutust. Kolmanda veerandi lõpul olid ühinenud esimesed eesti üliõpilased, arvu poolest 4; iga aasta andis neile natuke lisa, nii et sajandi viimase veerandi algus eest leidis juba kümme­konna eesti üliõpilast, kes enam-vähem kokku hoidsid ja eestimeelsust avaldasid. Osalt ajakirjanduse, osalt muu kirjanduse kaudu juhiti noorte meeste tähelepanu hõimurahva soomlaste poole, kelle ühe osa hariduslik tasapind kõrgem, kelle majanduslikud ja poliitilised olud lahedamad kui Eestis. Kahel, kolmel eesti üliõpilasel, nagu J. Bergmannil, M. Lippul j. n. e. tõusis himu soome keelega lähemalt tutvuda; selleks tarvitati Kockströmi väikest keeleõpetust. Ma ei tea, kellega just, aga mõned märgid tähistavad sinna poole, et mõnel üksikul üliõpilasel olnud kokkupuutumist Eestit külastama tulnud Α. A. Boreniusega (Lähteenkorva’ga) ja see on nende pilke Soome poole juhtinud, vähemalt J. Bergmannis harras­tust Soome kohta äratanud. Eesti üliõpilaste enamus esines Soomele lähenemise küsimuses esialgu täiesti passiivselt. Enese kohta võin ütelda, et mulle gümnaasiumi pingil alles istudes indu andis soome keelega ja oludega tutvuda juhtumisi kätte sattunud K. J. Petersoni poolt saksa keelde tõlgitud Gananderi „Finnische Mythologie”, millest näpunäiteid sain soome enam arenenud mütoloogia, ehk õigemini öeldud Soomes leidu­vate mütoloogia rohkearvuliste allikate kohta. Gananderi teosest tõlkisin enesele mõne koha eesti keelde.

Sel ajal õppis Tartu ülikoolis, nii palju kui meil eesti üliõpilastel teada, üks Põhjamaa soomlane ja 4-5 Ingeri soomlast, viimased peaaegu kõik kirikuõpetajate pojad. Hõim hõõgus hõimu poole, veri valgus vere poole. Otsisime lähinemist nende soomlastega hõimuaadete toetamiseks. Paraku ei leidnud meie lähenemispüüd soodsat pinda eest. Selleaegsed Tartus õppivad soomlased tunnistasid endid küll soomlasteks, aga soomemeelsus oli neile tundmata suurus. Mäletan  veel, kuidas korra ühe Ingeri soomlasega soome asjus juttu tegin, soome kirjanduse kohta midagi küsisin, ka J. V. Snellmani tegevust riivasin, aga umbes järgmise vastuse sain: „Olen Peterburis saksa koolis käinud, meil kõneldakse kodu tavaliselt saksa keelt; ma ei tea soome oludest midagi!” Kokku puutudes soomlas­tega, kes sama palju soomlusest teadsid kui me eesti üliõpilased ehk kellest meie 2-3 üliõpilast mõne soomluse suhtes oma teadmistega üle lõid, ei võinud me soomlusse  süveneda. Ka muidu need noored mehed meid oma teadmistega ega esinemisega kaasa ei kis­kunud. Lugu lõppes sel­lega, et meie lähenemise katsed katkesid ja Tar­tus õppivad soomlased eesti üliõpilastele ja eesti üliõpilased neile võõras­teks jäid. Hõim avaldas hõimu kohta ükskõik­sust.

  

eisen.JPG 

Prof. M. J. Eisen 

 

Kui ka Tartu soom­lased eesti üliõpilastele tuge ei andnud hõimu­aadete arendamiseks, püüdsid eesti üliõpilased Soome oludega tutvumiseks omast jõust ometi teha, mis võima­lik. Et isiklikult soome üliõpilastega kokku ei puudutud ega neilt tõu­get lähenemiseks saa­dud, pani P. Undrits sügisel 1879 Eesti Ãœli­õpilaste Seltsile ette kirjanduse varal Soomet paremini tundma õp­pida. Ettepanek kiideti heaks. Varsti telliti mag. Α. A. Boreniuse kaudu seltsile mõni soo­mekeelne teos, kõige pealt aga Renvalli „Suomalainen sanakirja”, milleta soome keelt mittemõistvatel üliõpilas­tel raske oli soome­keelsete raamatute sisust aru saada; pidi Renvalli tööga lepitama, sest paremaid sõnaraamatuid puudus veel. Lönnroti suure sõnaraamatu teine pool ootas alles ilmumist; oleks see ilmunudki, ei oleks sest Tartus kasu  saadud, sest rootsi keelt mõisteti siin veel vähem kui soome keelt. Igatahes hangiti sel puhul Eesti Ãœliõpi­laste Seltsile mõni kergel keelel kirjutatud soomekeelne raamat. Kalevala ei tulnud veel küsimusse; selle keel oleks teinud takistusi.

Sillaehitajaks  eesti ja soome üliõpilaste vahele sai A. O. Lönnbohm. Esimest korda viibis ta 1877 Hiius ja Saaremaal, puutus aga sel puhul vähe ehk ei sugugi üliõpilaste ringkondadega kokku. Selle vastu tõi ta teine Eesti külastamine ta eesti üliõpilastele lähemale. Tallinna laulupeoks 1880 sõitis mitu soome üliõpilast Eestisse; pidul olid mõned üksikud eesti üliõpilased küll korraldajateks, aga kasina aja pärast ei saadud soom­lastega lähemaid sõprussidemeid sõlmida. O. Lönnbohm oli enesele ülesandeks teinud eesti keele põhjalikult ära õppida. Kauemat aega 1880 Tartu- ja Võrumaal viibinud, tuli ta sügisel mõneks nädalaks Tartu, kus ta iga päev eesti üliõpilastega kokku puutus. Temap see oli, kes nüüd hakkas eesti ja soome üliõpilaste vahel sillaehitamist õhutama, esiotsa muidugi ainult eesti, üliõpilastele selle silla vajadust ja kasu ära seletama.

Ãœhtlasi pani ta eesti üliõpilastele südame peale Soomet külastada ja koha peal soome oludega tutvuda. Eriti juhtis ta meie tähelepanu järg­misel aastal peetava Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 50 aastase juubeli peale, millest osavõtu ta eriti soovitavaks ja tarvilikuks tunnistas. Mitmel  puhul üliõpilaste ringkondades  sarnaseid  mõtteid  korrates ei jäänud need mõjuta. Selleaegsest umbes paaristkümnest eesti üliõpi­lasest avaldas  suur enamus nõusolekut S. K. Seura juubelile sõita. Igatahes olid Lönnbohmi õhutusel eesti üliõpilaste tunded Soome kohta natuke kindlama kuju omandanud. Lauljanna Alma Fohströmi kontserti andmise puhul sügisel 1880 Tartus, arvasime oma kohuseks talle väikest aupakkumist avaldada. Niisama saatsime J. V. Snellman’ile ta 75-aastase sünnipäeva puhul õnnesoovi telegrammi. Kõike seda oli küll vähe, kuid niisugune eluavaldus eesti üliõpilaste poolt andis ometi tunnistust hõimuküsimuse hindamisest. Kui aeg kätte jõudis S. Kirjallisuuden Seura pidule sõita, hirmutas pikk tee ehk matka aineline külg  suurema jao kaas­võitlejaid tagasi, nii et ainult pool tosinat nöörimeni lubadust täitsid, nimelt J. Bergmann, H. Treffner, H. Jannsen, A. Mõttus, F. Ederberg ja nende ridade kirjutaja. Osavõtjate arv Eestist kerkis küll tosinani, kuid muud langesid vanemate tegelaste kilda.

Helsingis oli A. O. Lönnbohm aegsasti teatanud suurema hulga  eesti üliõpilaste pidule tulekust. Ei siis ime, et meid suurearvuline salk üli­õpilasi sadamas vastu võttis, nende kõrval veel mõnda  magistrit, doktorit ja isegi professorit. Kuid nende viimaste ilmumine tahtis muidugi meie kaas­sõitjaid  vanemaid tegelasi austada. Sadamas seletas meie kutsuja A. O. Lönnbohm varsti, et vastuvõtma tulnud üliõpilaste pere palju suurem oleks olnud, kui mitte enamus suveks Helsingist ei oleks lahku­nud. Vastu võtma tulnud soome üliõpilased jaotasid meid eneste vahel ära, üht ühe, teist teise juurde korterisse määrates ja mitte ainult korte­risse, vaid ka täiesti oma külaliseks võttes, kogu piduaja meile külakosti pakkudes. Ei jäädud muidugi ainult sinna, kuhu keegi korterisse mää­ratud, vaid käidi ka muude kaasvõitlejate  juures ja niisama need meil, nii et väga mitmega mitte ainult tutvust, vaid ka sõprussidemeid sõlmi­sime.   Eriti on mulle meelde jäänud soome üliõpilasist, kellega meil sel puhul tegemist, peale Lönnbohmi U. Schrowe, J. Lyly, E. Biese, K. Forsman (Koskimies), A. O. Heikel, kellest viimane 1885 kauemini Eestis viibis.

Palju tutvust tehti S. K. Seura koosolekutel. Pidusöögil rõhutasin lauakõnes, et eesti ja soome „spes patriae” peavad mõlemad oma rahva ja kodumaa kasuks tööd tegema, eesti iseäranis soome spes patriae’it isamaalisust õppides. Oli meile ju Helsingis nagu uus maailm avanenud, me ammutasime soome üliõpilastelt indu ja vaimustust rahvuslikuks tööks. Me olime nagu uuesti sündinud. Enesest pean tunnistama, et ükski hilisem juhtumine minu elus ei ole minu kohta nii vägevaid muljeid avaldanud kui need üliõpilasvennastuse päevad Helsingis 1881. Igatahes edendasid need päevad enam meie kõikide ilmavaateid kui aastad võõra vaimuga läbiimbunud  Tartus.

Helsingis hakkas A. O. Lönnbohm propagandat tegema, et me suve Soomes mööda saadaksime. Mulle tegi ta ettepaneku enese juurde Paltamosse suvitama tulla. Et me endid ainult 3-4 päevaks Soomes viibi­mise vestu valmistanud, ei võinud meist keegi Soome kauemaks jääda. Mind kutsus ta pea Eestist tagasi enesega Paltamosse kaasa sõitma. Ta saatis mulle kohe postiga järele Soomemaa kaardi matkamiseks tarvilike enese poolt juurde lisatud märkustega. Paraku ei saanud ma ta lahket kutset täita; kutsuja enesega juhtus kojusõidul õnnetus: laev tegi avarii. Siiski oli suvitamise mõte Soomes mulle nagu mingiks päranduse testamendiks jäänud. Hiljem olen seda mitteminekut mitu korda kahet­senud, sest Paltamos suvitades oleksin peale muu Lönnbohmi kahe tähtsa vennaga Kasimir ja Eino Leinoga võinud lähematesse suhetesse astuda, kuna nüüd Kasimir Leino mulle isiklikult hoopis võõraks jäänud, Eino Leinoga kokkupuutumine ainult lühikese aja kestnud. Kui hiljemini U. Schrowe, kellega Helsingis sõbraks saanud, mulle kirjalikult ette pani järgmiseks suveks Hartolasse tema vanemate juurde suvitama tulla, võtsin lahke pakkumise meeleldi vastu ja sõitsin juuni algusel 1882 U. Schrowega üheskoos Hartolasse. Seal võisin soome maaeluga tutvuda, kuna U. Schrowe mulle ühtlasi soome kirjanduse alal juhatust andis. Ta õhu­tusel tõlkisin mitmed soomekeelsed luuletused eesti keelde, niisama kirjutasin seal Hartolas „Tähtsate meeste” jaoks E. Lönnroti ja J. V. Snellmani lühikesed elulood. Augusti algusel jäi U. Schrowe haigeks; ma lahkusin Hartolast, mõnda päeva veel Ο. A. Lönnbohmiga Hertonääsis riigiarheologi  professor J. R. Aspelini juures mööda saates.

Aastal pärast mu suve möödasaatmist Soomes oli jälle juhus Helsingi üliõpilast Tartu üliõpilaste hulgas näha. Eesti rahvalaulude kopeerimiseks saatis dr. J. Krohn 1883 poja Kaarle Krohni Tartusse, kus viimane mitu nädalat viibis. Sel puhul võisid mitmed eesti üliõpilased Helsingi üliõpila­sega tutvuda ja talt isamaalikuks tööks äratust saada. Mina puutusin K. Krohniga iga päev kokku ja kuulsin talt seletusi eesti-soome rahvalaulude tähtsusest. Eriti andis ta mulle juhatust samasisuliste eesti ja soome laulude kohta.

Mul on igatahes õnn hõimlaste juures suvitajate pioneer olla; kuidas ka sõber Lönnbohm teisi kutsus, jäin ma esiotsa ainsaks Soomes suvitajaks; eriti pean nimetama selt ajalt tutvust dr. Α. A. Granfeltiga, mis minule tõuke andis aktiivseks karskusmõtte  käsitlemiseks Eestis. Mu kaas­võitlejatest ei läinud keegi Soome suve veetma; alles hiljemal ajal, nimelt O. Kallase õhutusel hakkas soomlasi Eesti tulema suvel keelt ja olusid tundma õppima ja niisama läksid eestlased osalt ainult suveks, osalt aga täiesti Soome õppima, olgu kas põllumajandust, mille õppimiseks Eestis võimalus puudus, ehk aga Helsingi ülikooli studeerima, eriti üliõpilaste rahutuste ajal Tartu ülikooli sulgemise puhul. Nii on tuttavamatest isikutest professorid G. Suits, J. Mark ja A. Saareste, lektorid V. Grünthal ja J. Aavik Helsingi ülikoolis hariduse omandanud, osalt ka dr. O. Kallas, siis veel prouad Leeni Ploompuu-Vesterinen, Hella Murrik-Vuolijoki, rahvatantsude koguja neiu Anna Raudkats, sõjas surma saanud võimlemisõpetaja Anton Õunapuu, Haapsalu gümnaasiumi direktor A. Üksti j. t.

Nimetan viimaks veel, et vene võimud vaatasid suurel umbusal­dusel  igasuguse läbikäimise peale Soomega, selles separatismi ja riigi­vastaseid kavatsusi nähes. Venelased kahtlustasid eestlasi isegi Soome-Eesti riigi asutamise püüetes, ehk küll ei alguses ega hiljem enne Vene revolutsiooni niisugust mõtet kellelegi eestlasele pähe ei tulnud. Kui 1882 Soomest suvitamast tagasi jõudsin, kutsuti mind Tartu politseisse vastust andma minu Soome matka otstarbe kohta. Seletuse peale, et ma tuttava juures külalisena suve mööda saatnud, pääsin halvemate  taga­järgedeta politsei küüsist.

Umbes poolesaja aasta eest suhete sõlmimiseks eesti ja soome üli­õpilaste vahel külvatud seeme on kui ka pikkamisi idanenud ja sellest võr­sunud taimed nüüd alles õitsema hakanud, nüüd, kus eesti ja soome üliõpilased üliõpilaspäevil teineteisele vastastikku kätt sirutavad ühiseks huvide  arendamiseks  ja toetamiseks.

M. J. Eisen

Soome-Eesti hõimualbumist nr. I, 1926

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share