Eduard Bornhöhe
1
Eduard Bornhöhe suri hiljuti.
Ta oli rahvusliku kainenemisaja silmapaistvam kirjanik, kelle toodangus veel lõkkele lõid saabuva venestuse kiuste heledamad leegid. Kui avalikus elus rahvusliku tegevuse piirid ikka kitsamaiks tõmmati, leidus võimalus veel kirjanduses viimseid vastupanu katseid teha. Nii on Bornhöhe ja tema järelkäijate Saali ning Järve ajalooliste juttude mõju olnud kahtlemata suur meie rahvusliku tunde salajases alleshoius. Mälestused ilusast ja kaugest minevikust hõõgusid neis otsekui tuha all edasi.
Aeg on hinnanud ümber tolleaegse kirjanduse, on läinud oma arenemisteed. Kuid see heroismi vaim, mis peegeldus tolleaegsest ajalugu käsitlevast kirjandusest, pole jäänud veel võõraks tänapäeva noorsoole. Oli olemas kahtlemata seda kangelasvaimu neis noormehis, kes astusid Saksa sõjavägede vastu meie vabadusvõitluses, et kättetasuda aastasadu kestnud ülekohut. Kuid seda tunnet teadlikuks teha olid aidanud ka meie ajaloolised romaanid.
Midagi ei saa saavutada üle öö. Iseäranis on see maksev massi psühholoogia alal. Rahvas vajab oma arenemiseks, olgu see vaimne või majanduslik, soodsaid tingimusi. Rahval peab olema kõigepealt vaba elamisvõimalus, et ta saaks kosuda esiti kehaliselt, täita selle tarbeid, alles siis võib siirduda ta vaimsele arenemisele. Viimane toob enesega kaasa kunstide ja teaduste sünni.
Ajaloolisest vaatekohast on sellepärast ülekohtune etteheide meie vanemaile kirjanikele, et nad pole olnud mitte niipalju kunstnikud kui publitsistid. Ei saa tarvitada oleviku kunstinõudeid mineviku kirjanduse kohta, niisama nagu tulevik ei tohi hinnata oma mõõdupuudega meid. Peab tungima kaasaega, mõistma selle elu ja kunsti avaldusvorme ja -võimalusi, et otsustada õiglaselt. See on raske ülesanne, arusaada ja tutvuda mineviku seisukohaga, kuid uurijal, kes tahab hinnata õiglaselt, ei jää üle muud vaateviisi.
Sellega olen näidanud seisukoha, millelt püüan läheneda Eduard Bornhöhe elutööle. Minu kirjutus tahab piirduda peamiselt Bornhöhe toodangu kui mineviku kirjanduse ühe lüli eritlusega.
*
Et mõista üht kirjanikku, selleks peab kõigepealt tutvuma ta elulooga, mis näitab, millistes oludes ja võimalustes tuli tal tegutseda.
Eduard Bornhöhe (õige nimega Brunberg) on sündinud 5. (17.) veebruaril 1862 Rakvere lähedal Kullaaru mõisakeses, kus ta isa oli valitseja ja aidamees. Ta ema, Eduard Wilde tädi, on olnud luulearmastaja inimene, kelle omadused avaldusid pojas juba varakult. 12-aastasena teeb noor Bornhöhe rohkesti tegemist maalikunsti ja muusikaga, hingepõhjas salajane soov saada kunstnikuks. See soov leiab hiljem tiivustust ristiisa prof. Gebhardti poolt, kes tunnistanud ta andi ja lubanud talle võimaldada priikooli Düsseldorfi akadeemias. Kuid mõnesugustel põhjustel ei täitunud ometi need kavatsused. Hiljem tarvitab Bornhöhe oma joonistusandi ainult ajaviiteks ja leivateenistuseks maamõõtjate, arhitektide ja saksa ajakirjade kaastöölisena.
Oma hea mälu tõttu jõuab ta saksa algkoolis ja kreiskoolis kiiresti edasi, kuid andub siis rändamiskirele, mis ei lase tal peatuda kusagil kauemat aega. Ta vahetab kiiresti ameteid. Kord kihelkonna kooliõpetaja abiline, kord kodukooliõpetaja kodu- ja Venemaal, kord saksa ajalehtede kaastööline.
Teenistus võimaldas tal ülikooli astumise peale hakata mõtlema. 1888. a. sooritab ta gümnaasiumi lõpueksami Tallinnas ja astub Tartu ülikooli keeleteadust õppima. Kuid aasta pärast on raha studeerimiseks otsas, Bornhöhe lahkub ülikoolist ja hakkab jälle kodukooliõpetajaks Venemaal. Veel kord katsub leivateenistusest niivõrd vabaneda, et pühenduda keele- ja kunstiteaduse õpingule, kuid seegi osutub asjatuks katseks.
Me näeme, et Bornhöhe on viibinud samasuguses olukorras, nagu hiljem kogu meie kirjanikkond. Ülalpidamise mure sunnib alati mõtlema leivateenistuse peale, kuna enese kunstilise hariduse täiendamiseks ei jätku aega ega raha. Alaline hool leivateenistuse eest sööb kunstilised huvid, või kunstile andudes peab nälgima. Eks ole see valusasti end tunda annud Eduard Wilde ning kogu meie noorema kirjanikupõlve tegevuses? Ühiskondlikud olud ei võimalda täielikku andumist vaimsetele huvidele. Ja asjata on siin kõne kunstnike-kirjanike saamatusest!
Bornhöhe viimased eluaastad, 1893-1923, terve pool eluaega, kuluvad kodulinnas Tallinnas ja Jõhvis, kus ta on riigiametnikuks. Need on igavamad ja üksluisemad Bornhöhe elus. Püsida paigal ja elada korraliku riigiteenijana – kohtutõlgina, arhivaarina, sekretärina, kohtuesimehena jne., kuna varem on kisendanud veri rändamise järele. Ehk veel kibedam – oli olnud varem tähtsaim kirjanik, kuid nüüd tuli eemale hoiduda täielikult kirjanduslikust tegevusest.
Meie ei tea Bornhöhe isiklikest meeleoludest ja muljetest midagi, sest ta oli iseloomult tagasihoidlik, avalikust elust eemalseisev inimene, keda lugejad ega arvustajad ei tunnud ja kes oma töödest ei armastanud kõnelda, nagu ütleb M. Kampmann; või kellest ei ole me veel kuulnud, et ta kusagil üles oleks astund, kas kirjanikuna või erainimesena, nagu tähendab H. Raudsepp. Ta on kavatsenud, nagu kuuleme, viimasel ajal oma mälestusi üles tähendama hakata, kuid enne saabus äkiline surm. Ta suri 17. novembril 1923 südamerabandusse. Nii tuleb tema puhul ainult samasuguseid sünteetilisi oletusi teha, nagu nii mitmeski meie kirjanduselu küsimuses.
Ülalesitet eluloolised andmed võimaldavad näha ainult Bornhöhe välist elukäiku, kuna ta hingeelu paratamatult jääb tumedaks. Ei või öelda, et siin aitaks tuua suuremat selgust ka ta toodangu eritlus. Sest selles toodangus valitseb romantika aja üldine šabloon, millest võib leida võrdlemisi vähe individuaalseid jooni.
2
Bornhöhe algab oma kirjandusliku tegevuse õige varakult. Vaevalt 15-aastane, kirjutab ta oma esimese suurema jutu „Röövel ja mõisnik. Jutustus Ameerikamaalt.” See annab tunnistust otsekohe Bornhöhe fantaasiast ja aineleidlikkusest, kuna töö on muidu õige naiivne lapsekatse. Millisel arvamusel Bornhöhe ise selle töö suhtes on olnud, näitab asjaolu, et see välja on jäet kirjatööde kogust, mis ilmus „Uue Aja” kaasandena a. 1905. ja kuhu on paigutet kõik muud tööd, mis autoril alles hoidund.
Hoopis suurema tähelepanu saavutas paar aastat hiljem kirjutet „Tasuja”, mis ilmus 1880. a. ja Bornhöhe nime tegi tuttavaks üle maa. „Tasuja” tähtsust on näht ikka ta ajalugu riivavas sisus. See on esimene jutustus meil, mille sisu võet kaugemast minevikust. See avas terve ajalooliste juttude sarja, mis kestis pea kuni aastasaja lõpuni. Ka siin tuleks kõnelda Bornhöhe leidlikkusest, mis aitas juure võita meie kirjandusele avara uudismaa.
Mis andis tõuget Bornhöhele esimese ajaloolise jutustuse kirjutamiseks, see pole kindlasti teada. Ühelt poolt on seletet (M. Kampmann), et surve aja tulek on sundinud „eestlaste ärganud iseteadvust sel teel kinnitama, et meile endisest ajast oma kännust kasvanud kangelasi ette kujutati”; kuna teisal (V. Ridala) on avaldet arvamist, et Bornhöhe on vastu võtnud võõraid mõjusid, olgu see Walter Scoti ja Dumas romaanide või miski muu kaudu. Nii või teisiti, kuid Bornhöhe leid oli õnnelik ja oma aja kohta tähendusrikas.
Mineviku käsitlusega on teinud tegemist meil juba varemalt Fählmann ja Kreutzwald oma muinaslugudes, kus nad toonitavad eesti ennemuistist õnne ja iseseisvust. Kuid Bornhöhe ei näita endist vabadust, vaid just orjapõlve, mis peab mõjuma otsekui ärritavalt ja kättetasule kihutavalt. Sarnane mõte osutub „Tasujas” ja „Villu võitlustes”, kuna „Vürst Gabrielis” kujutab Bornhöhe seda aega, kus eestlastel polnud enam mingit ütlemist oma maa saatuse kohta.
„Tasuja” ja „Villu võitlused”, kuigi nende ilmumisaja vahet on kümme aastat, on oma elementidelt mitmeti sarnased ning nende ajalooliseks tagaseinaks on 1343. aasta eesti suure mässu sündmused. Need jutustused käsitlevad vabadusvõitlust, ent pole pühendet neile täielikult, naga näiteks Saali ja Järve jutustused. Nad on eestkätt peategelase saatuse kujutlused, mille haripunktis riivavad ka ajaloolisi sündmusi. Nii algab Bornhöhe „Tasuja” Jaanuse vanaisa ning Jaanuse, tulevase Tasuja, lapsepõlve kirjeldusega või „Villu võitlused” selle peakangelase tavalise elu tutvustusega, hiljem intriigi arendades ja paisutades ning sellesse segades ajaloolisi lõimi, kuni kõik lõpeb tegelaste katastroofiga.
Bornhöhele on tähtsam inimkujutlus kui ajaloo esitlus, mis omane ta järelkäijatele. Bornhöhe ei vali oma tegelasteks ajaloolisi isikuid, vaid lepib ettekujutet kangelastega, kes tegutsesid teatavates ajaloolistes olukordades. Selle vastu püüavad Saal ja Järv esitada võimalikult palju ajaloolisi andmeid ja kujusid. Saal kavatses isegi „Vambolas” täpsemaid ja lähemaid ajaloolisi andmeid esitada joone all, kuid loobus sellest jutustuse liig kirjuks mineku kartusel. Ajaloolise külje esile toomisega nihkus aga inimkujutlus arusaadavalt tahaplaanile.
See esitusviis hakkab meeldima hiljem Bornhöhelegi. 1893. a. ilmub „Vürst Gabriel”, mille peategelased tahavad olla juba ajaloolisemad. Vürst Gabriel Sagorski olla see vene „knjes”, kes põgenend ühe vene kroonika teate järele Ivan Hirmsa ajal Moskvast ning leidnud peidupaiga Tallinnas. Teine tähtsam tegelane on tunt saksa ajalooline vägimees Ivo Schenkenberg, keda nimetet ka „Eestimaa Hannibaliks”.
„Vürst Gabriel” on kolmas ning ühtlasi viimne Bornhöhe ajalooline jutustus. See käsitleb seda osa suurest Liivi sõjast, mis lõppes Pirita kloostri hävitamisega. Selles on arenenud kirjanik tuntavalt, nii kompositsiooni kui inimkujutuse alal. Ja jutustusest on saand Bornhöhe parem töö.
Kuigi Bornhöhe ise ajaloolise jututoodangu alustaja, ei paisu tema toodang sel alal kuigi suureks. Hoopis viljakam on temast näiteks Saal. Kuid selle eest on ta toodang väärtuslikum kui tema järelkäijail. Kuna viimased rajavad oma jutustuste sündmustikud ootamata vahejuhtumistele, katsub Bornhöhe anda sündmustikule psühholoogilist alust; kuigi see igal pool pole läbi viidud, püüded sinna poole on aga küllalt õnnestunud.
1892 a. ilmub Bornhöhelt följetoonikogu „Tallinna narrid”, millega kirjanik siirdub ajalooliste kangelaste kujutlusest oleviku väikekodanlikku ilma. Selles kogus leiab Bornhöhe nii kui nii följetonistlik and oma ekstreemilise, kunstiliselt juba ebanauditava väljenduse.
„Tallinna narride” iroonia võtab liialdusteni ja veidrusteni ulatuva ilme, kuid ideeliselt tabab ta teravalt seeaegsete tegelaste nõrku külgi. Need on mehed, kelle „geniaalsed” ideed ei või teostust leida soodsate ühiskondlike olude puuduse tõttu. H. Raudsepp tähendab neist, et need on inimesed, kes usuvad kindlasti, et kividest võib otsekohe saada sealiha, kui aga üles leitakse tarvilik masin. „See on otsekohe iroonia romantikute üle, kes muutunud ajaoludes kohaneda ei oska, kes usuvad, et idee teostamiseks tarvis ainult vaimustust tunda ning enesesse uskuda, tähelepanemata, missugused reaalsed andmed on idee teostamiseks.” (,,Kodu” nr. 1. 1923).
Ei või jätta märkimata, et Bornhöhe tögab oma narridega ka oma endise ja hilisema toodangu tegelasi. Ning kõige suurem iroonia avaldub kirjaniku enese arvel, keda tembeldetakse narride narriks.
„Tallinna narridele” järgneb suuremate-vähemate vaheaegade järele terve rida olevikuainelisi juttusid (Orelimängija, Anni neitsipõlv, Kollid), milledest 1903 a. ilmund „Kollid” viimane. Sellega lõpetas Bornhöhe kakskümmend aastat enne surma oma kirjandusliku tegevuse.
Need on väikekodanlikud jutustused, mis erinevad endisest toodangust ainult oma realistlikuma ainega. Nende töödega pole Bornhöhe eesti kirjandust enam edasi viinud, kuna nad omast kohast ometi tähelepanu väärivad. Ka neid töid läbistab kurbvalus iroonia tooaegsete olude üle. On tähelepandav, et Bornhöhe on täieliku följetonistliku ja humoristliku anniga kirjanik, nagu Eduard Wildegi, kuid ta ei saand seda küllalt arendada. Idealistlikes ajaloolistes juttudes pidi seda aheldama, samuti sobimatu oli ta hilisemais väikekodanlikes romantilistes jutustustes. Näib, et huumor vajab ikkagi realismi, millist teed on käind Cervantes, Googol, Aleksis, Kivi ja teised humoristlikud kirjanikud, kes omamaa kirjanduse romantismi on murdnud ning realismile põhja pannud.
Bornhöhegi hilisemad tööd sünnivad siirdumisperioodis romantismist realismi. Ent Bornhöhe lõpetab enne oma kirjandusliku tegevuse, kui oleks võind puhtrealistidega üheskoos edasi sammuda.
Wildet ja Bornhöhet võrreldes võiksime öelda, et Wilde on sündinud kirjanik, kuna Bornhöhe ei ole seda. Wilde on kogu elu läbi nii kokku kasvanud kirjandusliku tegevusega, et ta mingi muu vastu ei või seda vahetada, kuna Bornhöhe kohta seda ei saa öelda. Ning sellepärast sai Wildest lõplikult suur kirjanik, hoolimata kõigist takistusist. Bornhöhe tööd osutavad andeid, kuid välja arendada ta neid ei suutnud.
3
Vaadeldes kogu Bornhöhe toodangut näeme, et selles valitseb ühine aine. See on vastolu eestlase ja eestlaseks tunnustuva – ning sündinud saksa ja kadakasaksa vahel. Intriigid sünnivad ikka nii, et mõni eesti neiu või noormees hakkab armastama sakslast-mõisnikku või ümberpöördult, kusjuures asjaomastel tuleb võidelda kõiksugu takistustega, ennekui nad jõuavad võidule. See on kuulus teema meie vanemas kirjanduses – armastus ei küsi seisuse järele. Toonitatakse eriliselt, et inimene, olgu ta eestlane või sakslane, on üheväärtuslik. Võimaldatagu neile ühesugust arenemist ja hinnatagu neid üheväärtuslikult! See oli omaaegse Eesti tähtsaim päevaküsimus, mille peegeldus kirjanduses seega ka õigustet.
Me märkame seda põhimõtet Koidula „Saaremaa onupojas”. See aine on õige tugev juba Jakobsoni „Arthuris ja Annas” ning leiab hiljem suuremat kultiveerimist Pärni poolt.
Hoolimata nende ainete ühesugususest, võime tõmmata siiski vähemaid lahkuminevaid jooni nii nende autorite ideaalides kui aine käsitluses. Pärni meelest on aadliseisus mingi kõrgem väärtus, mille poole peavad püüdma eestlasedki. Bornhöhe laseb eestlastel, kes tunnustunud seni sakslasteks, saada taas eestlasteks (Kollid). Jakobson kärbib sakslaste-mõisnike eesõigusi ja asetab sakslased hiljem eestlastega ühisesse rahulisse koosellu, kuna Bornhöhel jäävad sakslased ja eestlased elama üksteisega vaenulikus ja leppimatus olekus (Tasuja, Villu võitlused, Anni neitsipõlv, Kollid). Eestlased tegutsevad küll igal viisil enese väärtuse tõstuks, kuid see aitab vaevalt selgitada nende väärtust sakslaste silmis. Kuid lugijaile selgub, et eestlased võivad olla nii hingeliselt kui tegudelt siiski palju paremad sakslastest.
Huvitava kokkuvõtte Bornhöhe ilmavaatest annab Jostson (Kollid). Ta kõneleb: „Paraku on aga sakslased ise parandamata teistepõlgajad, ehk nad küll aru peaksid saama, et neil siin maal enam mingit tulevikku ei ole. Eestlaste käed on ju nüüd vabad ja oma tuntud visadusega jõuavad nad mõne aasta jooksul vististi nii kaugele, et linnades üks maja teise järele, maal üks mõis teise järele nende kätte läheb. Praegu on koolide ja ametikohtade venestamine käsil. Koolidest tuleb uus Eesti põlv, kes Saksa haridusest midagi ei tea ja saksu ei toeta. Üksvahe saab Eesti vanema ja noorema põlve vahel kibe vaen vältama, sest et vastastikune arusaamine puudub. See vaen ei lõpe enne, kui kõik vanad surnud ja nende ilmavaade unustatud on. Uued hariduslised mõjud teevad eestlastest uue rahva ja viimsel otsal näen ma ilmariigi ühist rahvamerd laenetavat, mis kogub kõik sinnapoole kalduvad ojakesed oma rüppe.”
Kui küsiksime: millest tuleb sakslaste teistepõlgus? siis vastaks selle peale „Kollides” noor parun Benno, et Eestimaa mõisnikele on kollideks nende kindlad kombed ja traditsioonid, millesse on surut nende elu ning millest ei või olla kõrvalekallakut.
Võib panna Bornhöhe armastuse proobleemide pealkirjaks: „Armastus ei küsi seisuse järele.” Armastuse probleem on ta teoste tsentriks, sellest saavad alguse kõik Bornhöhe ained ja intriigid. See võimaldab häid tooaegsete ühiskondlike olude kirjeldusi, annab hoogu jutustuse tegevusele ning teeb seda huvitavaks. Mida suuremad seisusevahed, suuremad takistused, seda põnevamad saavad jutustused. Parem näide on selleks „Vürst Gabriel”. Õnnelikult leitud situatsioon teeb selle romaani põneva ja liigutava sündmustiku ka psühholoogiliselt usutavaks.
Bornhöhe armastuse psühholoogia juures torkab silma üks joon, mis omane mitte üksi temale, vaid mitmele eesti romantikule: Bornhöhe tegelaste armastus on pühendet ainult ühele isikule. Seda ei suuda muuta ükski teine armastusvääriline inimene, ei ühiskondlikud kohustused ega muud takistused. Kuigi armastajad ei saavuta alati üksteist ja neil tuleb lahkuda, siis jäävad nad ometi truuks hingeliselt. See joon läbistab kogu Bornhöhe toodangu, kuigi ta ei tundu psühholoogiliselt tajutavana.
Psühholoogia on üldse nõrk külg nii Bornhöhe kui kogu kaasaegses kirjanduses. Inimesed ei tundu küllalt inimestena, kellel liha, verd ja kirgesid, vaid enam nukukestena, keda kirjanik talutab käekõrval oma soovide järele. Inimesed pole sarnased nagu on nad loomulikult, vaid kirjanik on neid idealiseerinud, ilustanud või karikeerinud, muutnud oma tarvete järele.
Võiks jaotada kogu Bornhöhe tegelased selle järele kahte liiki: esimesed, kelle poole kaldub kirjaniku sümpaatia, omaksid järgmised karakterjooned: julgus, tugevus, pikameelsus, ausus, vaimurikkus jne.; teised, kelle vastu avaldab kirjanik põlgust, on upsakad, õelad, lobisejad, omakasupüüdjad, sealjuures, kui nad pole sakslased, siis vähemalt nende pooldajad. Näidetena võiks mainida esimesest liigist: Tasuja, Vürst Gabriel, Jostson „Kollidest”, teisest – Oodo „Tasujast”, Villu „Villu võitlustest”, junker Hans ning abtess Magdalena „Vürst Gabrielist” j. t. Iseenesest mõista, et „head” võitlevad „kurjade” vastu, mille juures harilikult võidavad.
Olgugi, et tegelased kannavad otsaesisel kirjaniku sümpaatia ja antipaatia tunnuseid, on hästi väljatöötet nende karakteristika. Mitte üksi kirjaniku sõnade, vaid ka tegelaste tegude järele võime otsustada nende iseloomu ja hingelise väärtuse üle. Tegelaste karakteristika, kui ka muude omaduste poolest on paremad tööd „Vürst Gabriel” ja „Kollid”. Esimene on Bornhöhe viimne ajalooline, teine viimane oleviku-jutustus. Neis töis on ka elulisemaid tundmusi, mis puuduvad teistes töödes, ja psühholoogilisi põhjendusi. „Kollide” psühholoogia on küll puudulikum, ent selle eest leidub mõni hea tüüp, nagu ihne kaupmees Langberg või kadakasaks Pohlig. Esimeses on meeldiv õige algupärane armulugu, teises leidub iroonia kõrval sügavat kaastundmust. Kirjanik leiab isegi kurjategijais ja ihnuskoides inimhinge. Siin on ridu, mis räägivad inimlikust vihkamisest ja hambateritamisest üksteise vastu, mis pajatavad uustestamentliku inimarmastuse võimatusest.
Siin avaldub ka meister Pohlingi suu kaudu kibe-iroonilist elutarkust: „Elu on ikka ilus, kui meie oma kallimat Jumala andi – oma himusid hea tahtmisega täidame… Õnnetundmus on ju igal inimesel peaasi, ja mina olen täiesti õnnelik, kui mulle toit hästi maitseb.” Õnneküsimusega on tegemist teinud ka varema jutu „Anni neitsipõlve” tegelased. Selle töö peategelane, noor neiu arutleb: „Ükski õnn ei kesta igavesti ja mida lühem ta on, seda magusam. Kuid see on nii kaduv, et kerged sõnad teise inimese poolt otse tema hukatuseks saavad.” „Mis on õnn?” küsib selle töö meestegelane Hugo. Või milles osutub naisterahva õnn? nagu toonitab Klimbi mutter. Ei muus, kui tubli ja ausa mehe kaasaks saamises, arvab ta. Sama jutu tegelase Hugo saatus näitab, et isiklikku õnne ei saa saavutada, kui silmas pidada seltskonna ja kaaslaste rahuldamist.
Ilmavaatelisi küsimusi on puudutet peale kahe viimase jutustuse vaevalt mujal. Nagu need näitavad, on ka Bornhöhes võtnud võimust vanaduse lähenemisega kaasaskäiv filosofeerimise kalduvus. See on tähelepandav igaühe puhul, kes tunneb lähedal olevat surma. Kuid mitte üksi sellega ei saa seletada filosofeerimisele andumist, vaid viimane on teataval määral ka romantiline nähtus. Elu üle ironiseerida, kuid sealjuures jääda truuks idealistlikule vaateviisile, see on üks romantismi tunnuseist.
Kuigi Bornhöhe toodang sünnib kahe kirjandusliku voolu vaheajal, mil romantikast kujuneb realism, kuulub see veel täielikult romantismi valda. Oma viimases loomejärgus julgeb Bornhöhe lähemale astuda inimesele, ta silm seletab väiksemaid inimesi väiksemate pahede ja headustega, kuid seni tundmatuid inimkülgi ta ei leia. Ja seegi arenemine on õige piirat. Vanadesse šabloonidesse on raske tuua uut elu; kui Bornhöhe aga seda ometi osalt on suutnud teha, siis sel teel, et ta inimesi enam inimestena on näinud, kui ta kaasaeglased.
Bornhöhe teoste vormist rääkides tuleks siin mainida ainult kaht selle omadust. Bornhöhe suuremaks vorminõrkuseks on ta stiililine kompromiss. Siin on segamini romantilist magusust, följetonismi ja realismi; ja see teeb ta toodangu kohati (Villu võitlused, Anni neitsipõlv) raskelt maitstavaks. Kuid Bornhöhe suuremaks vooruseks on ta kompositsiooni valitsemine. Ta oskab ühendada juhtumust juhtumusega, arendada intriigi kindlal käel, anda jutustusele sündmustikulist huvitavust. Tänapäeva kirjandus pole Bornhöhest ses suhtes palju edasi jõudnud.
Arthur Roose
Loomingust nr. 1/1924
