Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

17 Jun

A. S. Puškin – loodusluuletusi, järelmärge

 

 

Loodusluuletusi

 

Sügis

 

Oktoobrikuu ju käes; ju raagund metsasalgus
tuul lehti lehitseb ja keerleb vingel hool;
teed kõvaks kahutand on sügiskülma kalgus,
kuid veski taga käib veel vulisedes vool,
ent juba tardus tiik; nüüd jahirõõmul algus,
ning naabermõisnikku näen kauge salu pool –
käib üle rukki sööst ja siia-sinna sähvib,
ja tammed ärkavad ja koertekari klähvib.

 

See on mu lemmikaeg; ta parem kui aprill,
mil sulamülkad, hais ja mustus pole nali;
siis käärib veri, meel on süngelt ärevil;
kuid hubasem on aeg, kui iil on külm ja vali,
kui täiskuu hõbeleb ja lumi õrn kui vill,
ja kergelt liugleb saan! Nii vaimustav on tali,
kui armsam soobli all täis lõkkund kire kihku
käe järsku võppudes mul surub kuumalt pihku!

 

Nii lõbus lennata, kui mööda jäätund jõe
klaassätendavat teed meid kärmelt viivad uisud!
Siis peod ja nende helk! Ent jah, kui täie tõe
pean ütlema, siis küll – kuus kuud vaid tuisud, tuisud!
Nii pikka igavust vist meeleldi ei põe
ka koopa mesikäpp.  Kui ahju taga suisud
ja aina hallitad, siis saatust küll ei kiida!
Nõrk trööst ka saanisõit ja saanis noor Armida!

 

Nii armas oleksid, oo soe, oo särav suvi,
kui puuduks kuumus, tolm ja vastik kärpsevoor!
Siis roostes viimse mul kui vaimse võime kruvi,
ning nagu põldudel, nii ajul põualoor;
vaid juua ihkad siis, vaid karastuda huvi –
ning kallis tundub talv, see vinguv vanamoor,
kes saadet veiniga ja bliinidega hauda;
ta mälestuseks jää ja jäätis ehib lauda.

 

Meil hilissügisest suurt lugu just ei peeta,
kuid mulle meeldib ta.  Nii vaikne võlu sel,
nii hää, nii liigutav ta seltsis aega veeta
kui põlat lapsega, kes hingelt õrn ja hell,
kuid kodus alandet.   Võin saladuse reeta,
et palju puudusi näen aastaaegadel,
kuid sügist silmitsen ma pilgul ebakarmil
ning peatun armunult ta mitmel peidet sarmil.

 

Miks paelub mind see aeg?  Kes-teab, eks ole see
kui kopsuhaige neid?  Näos närbumuse luule,
ta alandlik ja vait.  Ju surma kaldub tee,
kuid leebe naeratus veel hõljub üle huule.
Ei tõsta nurinat, end tülikaks ei tee,
ja haua sünget suud ei haigutavat kuule;
veel purpurõhetus, veel tõve petlik almus
ta palgel lõkendab – ent homme on ta kalmus.

 

Oo melankoolne aeg, oo joobund meelte hurm,
oo lahkumise lein, nii võrgutav ja veetlik!
On ülev looduse nii piduliku surm,
ning kullas, purpuris on mets nii majesteetlik!
Iil mühab lehises ja tuules luhtab nurm,
kõik taevas pilvine, ta värv on hall ja reetlik,
näeb harva päiksekiirt, ju õhus tundub halla,
talv luurab kauguses ja varsti vibub valla.

 

Taas täidab sügisel mu keha lõtvund koe
uus tarm: ei vene külm eal tervist alla kisu;
ning jälle omandan ma vana harjund moe:
saan õigel ajal und, saan õigel ajal isu;
siis veri südames nii ringlev, erk ja soe
ja hing nii nooruslik: kaob masendus, see risu,
saab ülekeevuseks: nii toimib organism
(vast leiab andestust see liigne prosaism).

 

Siis tuuakse mu täkk; mis rõõmul avaral
mind seljal kannab ta, kuis lehvitab ta lakka!
Kuis kõmab külmund org ta kirka kabja all,
maakamar kiliseb, jää krigin kõlab takka!
Kuid raugeb hämar päev – taas unund kaminal
on õhkuv elu sees: kord hõõgub, vait ja vakka,
kord lõkkab vuhinal; loen vaikselt, ümber vidu,
või tasa hellitseb meel mõtte aeglast idu.

 

Ning ulmas unub ilm, ja mõttekujutus
mu vaimu suisutab kui õndsa muinaslooga,
ja luule ärkab siis; ning tundeujutus
sees kasvab, helinal lööb lüürilise vooga,
ning võrgus viskleb hing, tost uimast kujutus,
ning taotleb väljendust ja priiust otsib hooga –
ning nägematult näib mu ette tõusvat hilju
hulk vanu tuttavaid, mu meeliskelu vilju.
Ning mõtted tormlevad – pea teelt neil lõhut sulg –
ning virgub tantseldes parv rütme, vaevalt pärsit.
Ning sulge kobab sõrm ja valget lehte sulg,
veel hetk – siis sujuvad ja võidutsevad värsid.
Nii suikleb lahes laev, kus suikund vete kulg;
näe, äkki madrustel uim lõppend, kaua kärsit:
üks, kaks! – ja paisudes jääb puri tuulte hooleks,
ning hiid lööb liikvele ja vesi vajub pooleks.

 

Tondid

 

Pilvi keerleb, pilvi tiirleb,
tuhmleb lendav tuisuvall,
peituv kuu veel vaevalt kiirleb,
hall on taevas, öö on hall;
sõidan, sõidan väljal vingel,
kilisedes kiljub kell…
Õudne, õudne hakkab hingel
ääretutel nurmedel.

 

„Anna takka, mees!” – „Ei maksa,
härra, hobused ei vea;
enam edasi ei jaksa –
silm täis lund ja teed ei tea.
Aina hangi näen kui mingi
sorts meid kiusaks.  Patt ja piin!
Kurat veab vist valjul ringi –
tantsleb sääl ja tontleb siin.

 

Näe, nüüd lendab, laseb traavi,
liugleb, siugleb näkku mul;
näe, nüüd tõukab hobust: kraavi
ründab hirmund täkk kui hull.
Äkki mustalt ette kippus
nagu verstapost või puhm;
nagu säde õhus rippus,
kustus öösse, nõrk ja tuhm.”

 

Pilvi keerleb, pilvi tiirleb,
tuhmleb lendav tuisuvall,
peituv kuu veel vaevalt kiirleb,
hall on taevas, öö on hall.
Raugend jõud ja süda langes,
äkki lõpeb ringlev ränd,
kell on vait. – „Mis paistab hanges?”
„Kes see teab, kas hunt või känd!”

 

Maru möirgab, maru purjub,
hobud korskavad – ta sööst
tuule turjal hullub, hurjub,
põlev pilk meid puurib ööst!
Hobud kihutavad, võikjalt
kiliseb ja kiljub kell…
Vaatan: kokku tulnud kõikjalt
vaimud lumiväljadel.

 

Mööda õudseid tuuletube
videval ja kurval kuul
tiirleb jõuk, nii suur ja jube,
nagu lehti tuiskaks tuul…
Kust nii lõpmatud need voorid?
Kes neid piinab, morn ja julm?
Ons need tondi leinakoorid?
Ons see nõiamoori pulm?

 

Pilvi keerleb, pilvi tiirleb,
tuhmleb lendav tuisuvall,
peituv kuu veel vaevalt kiirleb,
hall on taevas, öö on hall.
Tonte tõuseb tuisku, uttu –
ääretu neil ulg ja ving;
määratumat hala juttu
ahastades kuulab hing.

 

Laviin

 

On meeletu, on morn ja võik
voo sööst ja kalju vastupõik;
mu üle kuuldub kotkahõik
ja laane hääl.
Näen liustikke – kuid sondund kõik
see hiilgus sääl.

 

Säält ülalt, kus näib kõrgeim kink,
kord mürises laviinirünk,
ning umbe jäi mäe vahelünk
ta rünnu all,
kus Teerek, tormitsev ja sünk,
käis kohinal.

 

Nii raskelt rabas hiiglapihk,
et vait, oo Teerek, jäi su kihk;
kuid kestis vete päälenihk
ja murdus sulg…
Maa uputas jõe vimm ja vihk,
käis raevuv ulg.

   

 

Ent kaua püsis ülalpool
veel mutt laviin, ning huilgas vool,
ning jää alt läbi nagu nool
läks tuiskav jaht,
ning hurjalt peksis õelund hool
jäävõlvi vaht.

 

Ning julgelt, paari kannul paar,
käis härg ja täkk ja dromedaar:
neid kandis lai ja kindel kaar –
jääsild-koloss,
kus nüüd vaid üürgab su fanfaar,
oo Aiolos!

  

 

Kaukasus

 

All Kaukasus.   Sügaval lumi ja jää.
Siin rahn üle järsaku määratult rippu.
Näen, kotkas, kes kauguses ületab tippu,
mu tasemel hõljuma jäänd üle mäe.
Näen, valendab liustik, mis ojadest tiine,
ja aeglaselt sünnib ja kasvab laviine.

 

Siin rändavad vaaneina pilved mu all;
jõed viskuvad kohinal aurude vinne;
veel alamal kaljude alasti rinne;
kõhn sammal ja põõsad veel sügavamal;
ning siis juba salud täis lehise varju,
täis lindude laule ja põtrade karju.

 

Siis külad, kus pesapaik mägede tõul,
ja viljakal nõlvakul lammaste rodu,
kes roomavad orgu, kus karjase kodu:
Aragva sääl vahutab rõõmleval jõul,
ning rahatu röövel mäelõhedes piidleb,
kus lainetab Teerek ja rõkkab ja riidleb.

 

Nii metsikult möirgav ja raevlev ta mäng
kui vangistet kiskjal, kes näljaselt viskleb
ja himustab saaki… Voog noolib
ja kiskleb ja lööb vastu kallast, et nihkuks ta säng –
ilmasjata rõõmule, saagile ahne:
ei eemalda müürina rusuvaid rahne.

 

Tõlkind Ants Oras.

 

Järelmärge

 

Venemaa suurima luuletaja, Aleksander Sergejevitš Puškini värsid on Eestis vägagi tuttavad veidi vanemaile, kuid noorimaile on ta ainult kirjan­duslugudest loet nimi, ja sageli vaevalt sedagi.   Kõigist vene nimekaist luu­letajaist on Puškin kindlasti üks „euroopalikemaid”, s. o. Euroopa kirjanduslike traditsioonidega parimini ühtesobivaid, kuid ühtlasi mõnes suhtes ka üks venepärasemaid, või vähemalt vene iseloomu ja looduse täpsaimaid vaatlejaid. Traditsioon, millele Puškin toetub ja mille ta viib lõpuni, on 18. sajandi vormi ja aistilisve kultus, kuid ta liidab selle m. s. 19. sajandi inglise ja osalt prant­suse romantismi inspireerit looduseharrastusega, kuigi ta kunagi ei lähe sar­nase loodusemüstikani nagu Shelley, Wordsworth või mõnel hetkel Byron. Puškin ei ole müstik, olgugi et tal võib juhtuda müstika piirini küündivaid momente; tema viis meelt on sellevastu haruldaselt arenend, ja tema tundeelu erakordselt rikas.   Sellele lisandub terav, sätendav mõistus, sageli rahutu ja ekslev, kuid sama sageli võimeline täpsaiks formuleeringuiks ja peagu geo­meetriliseks reeglipärasuseks.   Need omadused ilmnevad kogu tema luules, nii siis loomulikult ka tema loodusluuletusis.   Tema värssidest oleks täiesti asjatu otsida sonivaid ekstaase.   Tema ekstaasidki on kristalsed ja võtavad kindla, harmoonilise kuju.   Sellega ei ole öeld, et tal puuduks meel näit. sala­pärasuse tundmiseks.   Ta kristalsuse taga on unelust ja hämmastet mõlgutlust, hämarate tagapõhjade aimust ja tundepehmust, kuid Puškin ei andu vähe­malt oma värssides meeleldi tundlemisele, vaid surub kõigele pääle oma sünni­pärase, täiusliku ja kirka vormiande pitseri.   Ta võib olla sama konkreetne või konkreetsem kui fanaatilisim parnassien, kuid läbi konkreetsuse võib tun­duda sügavat arusaamist näit. rahva udustest ebauskudest ja sellest, kuidas need on seot elu ja looduse salapäraselt mõjuvate ürgnähetega.   Nii nagu vaid harva keegi muu, suudab Puškin esile võluda Venemaa määratute lagen­dikkude sisendet meeleolusid, mis eriti talvel kergesti võivad panna uskuma viirastuste ja tontide olemasolusse.   Ma ei usu, et keegi kuski oleks tuisku nii mõjuvalt kirjeldand nagu Puškin paaris luuletuses.   Ta saab aru steppide öisest süngusest ja nukrast mõnust, millega kuulatled väljaspool sooja tuba ulguvat talvetuult.   Kuid vähemalt sama suure oskusega kirjeldab ta päikeses kiirgavaid lumimaastikke ja saanisõitu  või uisutamist: läbi helkiva talvise looduse.

Nagu ühes siin tõlgit luuletustest selge sõnaga väidetaksegi, meeldisid Puškinile sügis ja talv märksa rohkem kui kevad või suvi. Ka Puškini bio­graafid tõendavad sama, ja luuletaja värssides leiab see väide ühtelugu ilmset kinnitust. Peagu eranditult on Puškini tüübilisimad maastikud sügisesed või talvised. Isegi kui ta käsitleb Kaukasust, mil puhul oleks olnud küllaldaselt põhjust päikeselisteks maastikumaalideks, eelistab ta mägede igavest lund või laseb lumel laviinina orgu langeda, et temal pikemas vaatluses peatuda. Ainult ebamääraselt meenuvad nende väga reljeefsete värsside kõrval nood teised, kus mõne joonega kujutetakse Krimmi või Itaaliat. Ükski Puškini maastikuluuletus ei mõju vist nii intensiivselt nagu siin tõlkekatsena esitet „Tondid” – lumetuiskude morn, kõle apoteoos.

Mitmes luuletuses kirjeldab Puškin, kuidas tema vaim just sügisel hak­kab loovalt töötama, kuid kõige täielikumalt ja kujukamalt teeb ta seda siin ant „Sügises”. Süngeile hetkile vaatamata on sügis ja talv Puškinile eel kõige karastava värskuse ja tervise toojad. Kevadel on ta haige, suvel ta nõrkeb kuuma ja janu kätte, kuid sügisel ta fantaasia lööb erguks, ja kaminaeelses meeliskluses sünnivad kergelt ja kiirelt voolavad värsid. Nukrus, mis loorib Puškini loodust, on nauditav nukrus, see annab maalile kerge, õrna põhi vär­vingu, kaotamata üldmeeleolu suurt, kosutavat erksust. Sääljuures poeedi silm töötab päevapiltliku vahedusega, kuigi autor täpsalt teab, kui palju kuju­tada ja kui palju jätta lugeja mõttekujutuse hooleks. Puškin ei armasta anda liiga palju detaile, ta ei esita kunagi kataloge, kuid tema substantiivid, adjek­tiivid, verbid ja adverbid on viimseni nii eksimatult valit, et taoteldav üld­mulje saavutetakse täiesti. Paarist reast – vahel ainsastki – jätkub terava­joonelise maastiku kerkimiseks silme ette. Ning kui ta vahel vaevub rohkem anda, nagu näit. „Sügises”, siis tekitab see tema laadiga harjunul otse pillava ohtruse mulje. Tuleb muide arvestada, nagu professor Bicilli kuski väga tabavalt tähendab, et oktaavid, milles „Sügis” on kirjutet, on vorm, kus endale tavaliselt rohkem voli antakse edasi-tagasi uitmiseks ja muljeastjate tühjenda­miseks põhjani kui muude stroofivormide puhul.

Kui eeskujuliku loogikaga Puškin oskab oma maastikke joonistada, sel­lele juhib sama professor Bicilli tähelepanu, analüüsides „Kaukasust”. Ta näi­tab, kuidas luuletuses valitseb dünaamiline gradatsioon liustikkude ja kaljude igavesest tardumusest üle rahulike, värvikate mäenõlvade alla Teereki mässava eluni, mida taas piiravad rusuvad kaljumüürid – strukturaalne joon, milles võib peituda elu sündi ja arengut sümboliseerida tahtev kunstikavatsus. Sääljuures on pilk kogu aeg suunat alla, mägede ülimalt tipult kuni oru sügavaima põhjani, kuni vastuoksa „Laviinis” silm on kestvalt pöördund ülespoole. Kord võet vaatenurgast peetakse järjekindlalt kinni, suurendades sellega luuletuste tervikulisve ja keskendust.

Siin esinevad luuletõlked püüavad võimalust mööda reprodutseerida Puš­kini värsside tehnilisi omadusi. Nii näiteks on „Sügises” katsut tarvitada ainult kindlatsesuurilisi aleksandriine nagu algupärandis, ja riimi suhtes on püüt olla enam-vähem sama täpne nagu Puškingi, lootuses, et sellegipärast õnnestub hoiduda liigsest monotoonsusest. Arvan isiklikult, et riimide puudust meil üldiselt on kurdet rohkem kui selleks põhjust.

A.O.

Loomingust nr. 1/1934

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share