Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

09 Mar

Taani-Vene vahekord Eesti suhtes a. 1575—1576.

 

 

Suurte sõdade perioodi kohta, mis algasid Vene-Liivi sõjaga, on seni ilmunud kaks ulatuslikumat tööd, Tavaststjerna ja Forsteni poolt, kuid nimetatud autorid ei tundnud kõiki tähtsaid säilinud andmeid selle küsimuse lahendamiseks. Viimaste põhjal saame 1561. -1576. a. piires terviklikuma ülevaate Taani-Vene suhteist Eesti alal.

Peale puhkenud Vene-Liivi sõja tõi 1560. ja 1561. a. rea suuri muutusi Vana-Liivi ühiskondlikku ehitusse. Ordu lõpetas oma olemise ning venelasile lisaks asusid siia maid omandama veel taanlased, rootslased ja poolakad. See sõda avas Vana-Liivimaa päranduse jagamisel suure rahvusvaheliste võitluste keerise, mis pidi otsustama, kes jääb siin isandaks.

Alul püüdsid üksikud Vana-Liivimaale tunginud riigid siiski vältida omavahelisi sõdu ning vaenus ja lähenemispüüdeis olid tooniandvad nende varasemad suhted. Taani-Vene kokkupuuted algasid siin üsna pea. 1561. a. Venele püsima jäänud vallutusist Eesti alal nimetatakse Viru-, Tartu- ja Võrumaad ja osi Viljandi- ja idapoolsest Harjumaast. Taanlased omandasid lisaks oma siinseile Taani kuninga läänimõisadele – Uue- ja Vana-Kolgale Harjumaal: – Saare-Lääne piiskopkonna. Ülejäänud Vana-Liivi konföderatsiooniriigi maa-alad alistusid Rootsile ja Poolale. Taani pretendeeris küll kogu Eestimaale, kuid püüdis hoiduda sõjast Venemaaga, mis on tüüpiline ta Vene-poliitikas. Üldiselt oli ka venelastel tendents arvestada Taanit, mis ei tulnud küll otsekoheseist tundeist, vaid puhtvälisest sunnist. Sest kuigi Vene sõjatehnika oli tol ajal Lääne-Euroopa eeskujul moderniseerumas ja teinud hiilgavaid edusamme, oli Venemaa seesmiselt kurnatud ja nõrk. Sagedad sõjad tatarlastega jt. olid avaldanud oma mõju. Seetõttu ei julgenud venelased oma huvide kaitseks alati otsustavalt talitada, kuigi nad pidasid kogu Vana-Liivimaad oma vürstide pärusmaaks. Taani ja Vene teatav kokkuhoiu püüe oli tingitud veel sellest, et nendega konkureerisid meie maal nende traditsioonilised vaenlased, kellega käsikäes tegutsemine oli võimatu. Venele oli selliseks vastaseks Poola, läänile Rootsi.

Venelased tungisid juba 1560. ja 1561. a. korduvalt Taani aladele Eestimaal, kus nad rüüstasid ja tapsid. Ametlikult aga teesklesid nad taanlastele sõprust ja leidsid oma teo viisile alati sobiva põhjenduse ja vabanduse. 1561. a. sügisel läks Taani saatkonnal korda teha venelastega vaherahu kuni järgmise aasta suvistepühadeni, millal rahu kavatseti muuta lõplikuks. Nii see veidi hiljem toimuski.

Taani kaotas oma Läänemaa mandril olevad alad seitsmeaastase sõja alguses Rootsile ning 1568. a. ka Maasilinna linnuse Saaremaal, mille ta vahepeal ordult omandanud. Järgmised aastad ei toonud enam kauemat aega Taani ja Vene vahel sõjalisi kokkupõrkeid, vaid ainult diplomaatilist suhtlemist. Taani-Vene vahekord ei paranenud ega halvenenud. Alles siis, kui Magnusest sai tsaari käsilane, muutus Frederik II Magnuse ja tsaari vastu umbusklikumaks, kuid tegelikult ei muutunud nende vahekord ka siis. Taani püüdis endiselt vältida sõda Venega. Stettini rahu järel, milles Magnuse õigused tema Eesti- ja Kuramaal olevaile aladele lõppenuiks tunnistati ja osa neist maadest Frederik II-le lubati anda, kerkisid uuesti esile Taani pretensioonid Eestimaal. Et Saksa keiser ei suutnud välja osta seniseilt omanikelt nimetatud maid nende kaitsemise kulude eest, jäi Taani neist esialgselt siiski ilma 12. Alles 1575. a. alguses õnnestus Taanil Rootsi palgasõdur eilt lepingu alusel saada kolm Läänemaa linnust – Haapsalu, Koluvere ja Lihula. Linnuste omandamine aga ei meeldinud Venele, kes uuesti oli tõsiselt nõuks võtnud vallutada kogu Eestimaa. Siitpeale hakkas Taani-Vene vahekord arenema kokkupõrke suunas.

Juba enne kui Läänemaa linnused lõplikult Taanile üle anti, kirjutasid Saaremaa asehaldur Ungern ja Taani kuninga sekretär Fr. Gross 22. I 1575 Haapsalust Ivan IV-le, et Taani kuningal on õnnestunud osta Rootsi palgasõdureilt neile tasumata palga tagatiseks panditatud kolm Läänemaa linnust – Haapsalu, Koluvere ja Lihula ühes terve Läänemaaga ja Muhu saar, sest sõdurid olnud ausad ning saanud aru Taani õigusist neile aladele. Nimetatud maid püüdnud Poola varemini Leedule omandada, kuid see ei olevat tal korda läinud. Tsaar olevat eelmisel suvel Taani kuningale teatanud, et Läänemaa linnused, mis on Rootsi valduses, tulevat talt ära võtta Taanile, mida siis Vene ei puudutavat, nagu Saaremaad. Rootsi oli aga Stettini rahu määruste vastu need linnused ja Muhu saare ebaõiglaselt panditanud, ning nii läinud need alles nüüd oma õigele omanikule. Kirjutajad teatavat sellest ettekirjutuse kohaselt tsaarile, et Taani ei ole Vene vaenlane, ja paluvad viimast mitte tungida nimetatud aladele.

Venelased kogusid tol ajal Rakvere juures väge ning ilmusid 30. I 1575 Tallinna alla, kus nad rüüstasid ümbrust. Väidetakse, et tsaar ja taanlased siis teineteisele lähenenud ning kavatsenud salanõupidamisel ühiselt Rootsilt Tallinna vallutada.

Siiski Tallinna alt läksid venelased edasi Läänemaale, kus nad Haapsalu ligidal Taani mõisameestega võidelnud. Tookordse Vene-tatari rüüste alana nimetatakse Taani maadel Haapsalu, Koluvere, Lihula ja Vigala ümbrust Läänemaa mandril ja enamikku suuremaist saarist – Saaremaad, Hiiu, Muhu, Vormsi ja Noarootsi saart. Ainult Kuressaare ümbrus tunnistatud Taanile ja jäetud puutumata. Sel retkel röövitud eriti inimesi ja hobuseid, kuna härgadest ja lehmadest ei hoolitud, sest neid oli raskem kaasa võtta. Saaremaalt lahkudes siirdunud venelased Pärnusse ja lõuna poole.

Mainitud sündmuste tõttu tekkis taanlaste ja venelaste vahel palju sekeldusi ja sage kirjavahetus. Säilinud on Saare asehalduri Ungerni ja Fr. Grossi 15. III 1575 Paide väeülemale vürst Mihhail Vassiljevitš Obolenskile ja Viljandi vene väeülemale kirjutatud kirjad. Neis nurisetakse, et vene sõdurid olevat hiljuti oma lubaduste vastu Lääne- ja Saaremaal röövinud, põletanud, tapnud ja Taani kuninga alamaid vangi viinud. Samuti andvat Vene asehaldurid Korbe talupoegadele vabaduskirju, kuigi nad teadma peaksid, et Korbe ja teised kohad ei kuulu poolakaile, vaid Taanile. Muu seas mainiti ka, et Ungern olevat saatnud palju kirjaviijaid tsaari ja Vene asehalduri juurde, kuid ükski neist ei olevat tagasi tulnud. Kirjutajad paluvad, et seda isikut, kes nüüd saadetakse, samuti kinni ei peetaks, millest head ei tulevat. Ühtlasi palutakse vabastada ka neid sakslasi ja mittesakslasi, kes Saare- ja Läänemaalt röövitud. Vastutasuks andvat Taani ka vene vangid vabaks. Kui Taani ja Vene valitsejad rahu pooldavat, siis saatvat nad veel omavahel saadikud seda läbi rääkima.

Kahe päeva pärast vastaski Viljandi väejuht Vassili Feodorovitš Vorontsev Ungernile. Ta ei nõustunud viimase süüdistustega, väites, et rüüstatud oli Rootsi maid. Seepärast oleks taanlaste tungimine tsaari maadele ülekohtune. Vene väejuht saatnud kirja kohe tsaarile edasi ja lubas vastuse niisama ruttu teatada, kui see kohale jõuab, ning loodab, et Ungern valitsejatevahelist rahu peab20.

Tsaarile aga ei meeldinud Taani üritused Eestimaal. 7. IV 1575 kirjutas ta Moskvast Frederik II-le. Tsaar olevat kuulnud, et Frederik II käskinud Ungernil, Fr. Grossil, Georg v. Vitinghoff’il ja Johan Wulff’il oma valdusse võtta Haapsalu, Koluvere ja Lihula, mis eelmisel aastal Rootsi kuninga poolt ta ratsanikele panditatud. Tsaar imestus, et Taani kuningas tegi leppe ta vaenlastega, sest 13 aasta eest ei olevat ta lubanud aidata rootslasi ei rahaga ega inimestega, kuid nüüd murdnud selle lubaduse. Rootsi omandanud mainitud kindlused kohe järgmisel aastal peale antud lubadust ja pidanud need seni enda käes. Muuseas andnud Frederik II Magnusele ta Holsteini osa eest Saare- ja Läänemaa, Kuressaare, Maasilinna, Haapsalu, Koluvere, Lihula ja Tallinna ühes piiskopkonnaga ning lubanud allkirjaga tõendades kaitsta neid maid kõikide vaenlaste vastu, kuid pole seda teinud Vene-Rootsi sõja alguses, vaid Taani sõdurid teeninud isegi Johann III väes. Taani kuningas toimivat alati tsaari suhtes nii ega täitvat oma lubadusi, mis antud Magnusele. Ka siis, kui tsaar saatnud möödunud talvel oma sõjaväe Haapsalu, Koluvere, Tallinna ja Padise alla, ei olevat Taani aidanud mitte teda, vaid ta vastast. Lõppeks lubas tsaar Frederik II-le selle raha tasuda, mis ta sakslastele maksnud Haapsalu, Tallinna, Koluvere, Lihula ja Padise eest, kui ta need kohad, nagu ta lubanud, Magnusele annab. Kuningas peaks Magnusega sõber olema, sest ta olevat just kui tsaari enda poeg. Taanlased ärgu aidaku Rootsit ja ärgu mingu nimetatud kohtadele. Kindlustest, mis Rootsi omad olid, võtnud venelased 9 Taani kuninga alamat vangi, kellest ta ühe käesoleva kirja viijaga tagasi saatvat, lubades vabastada ka teised, kui kuningas sellest kirjutab.

Tol ajal leidub teateid tsaari kavatsusist veel Jürgen Üxkülli kirjas Ungernile 9. IV 1575, mis Taani kuningale edasi saadeti ühes Ungerni 2. V 1575 kirjutatud kirjaga.

Üxküll kuulnud oma Venemaalt tulnud teenrilt Mertten’ilt, et tsaar saatvat Narva kaudu kaks bojaari Taani kuninga juurde. Need ei tahtvat midagi kuulda sõjast kuninga ja tsaari vahel ning tsaar olevat oma väel keelanud Taani maadel röövida. Haapsalu juures vangistatud isikud olevat elus ja tsaari juurde saadetud. Käskjalgade kohta saadud teada, et kütt, kes Ungerni poolt Lihulast saadetud, istuvat Tartus kinni. Franz v. Una olevat Novgorodis kinni peetud, kuid kiri oli edasi antud. Lõppeks palus Üxküll Merttenile Taani maadel turvet, mis näibki olevat kirjutamise otstarve.

Taani ja Vene vahel oli lahendada veel mitmesuguseid küsimusi. Norra piiril jätkusid nende alamate vahel hõõrdumised. Taani tahtis oma maade julgeoleku tõttu sobitada rahu Rootsi ja Vene vahel jne. Nimetatud ja võib-olla ka mõningate teiste suhete korraldamiseks saatis Frederik II E. Eysenbergi juhatusel saatkonna Venemaale. Instruktsioon talle anti juba 12. IV 1575 -4 ja saatkond asus teele 11. V 1575. Sama aasta 7. juulil võttis tsaar Taani saadikud vastu. Ta nurises, et Taani aitavat Rootsit venelaste vastu, ja soovis, et Frederik II annaks Magnusele tagasi ta endised maad. Kuid saatkonnal puudusid nende küsimuste käsitlemiseks volitused ja seetõttu ei jõutud mingisugusele kokkuleppele. Rootsi-Vene rahusobitamisega Taani kaasabil aga ei nõustunud Vene. Nii ei saavutanud see saatkond soovitud tulemusi. Kuigi teda muidu hästi koheldi, ei muutnud see läbirääkimiste sisulist külge. 31. VIII 1575 oli Eysenberg Kopenhaagenis tagasi.

Õieti võib selle saatkonna tulemusi nurjunuks pidada, sest siis ei täitunud ükski Taani soov, ja Magnuse endiste maade tagasi küsimisega näitas tsaar, et ta ei kavatse loobuda ühestki Vana-Liivimaa osast, mille ühel või teisel teel omandamine oli ta ammuaegne soov. Sellepärast ei võtnud tsaar vastu ka ühtegi rahuettepanekut Rootsi eesti alade suhtes ja võimalik on, mida väidetakse, et tema käsul rikutigi Rootsile hiljuti tehtud rahulubadus.

1. VI 1575 kirjutas Frederik II Joann IV-le vastuse Läänemaa linnuste suhtes. Ta tuletas meelde neid kahjusid, mis nende kindluste väed teinud tsaarile siis, kui need olnud veel Rootsi käes, mis muutnud tsaari nende kohtade vaenlaseks, vaatamata sellele, et need ristisuudlemisel rahuleppesse arvatud. Linnuseid ei olevat Taanile antud, nagu otsustati Stettini rahus, kuid kuningas ei olevat soovinud neid kauem oodata ning püüdnud ära hoida kahju, mida sealolevad Rootsi väed tsaarile teevad, ja omandanud sellepärast osa kindlusi tasu eest, lootes ka ülejäänud linnused saada. Venega soovivat kuningas säilitada sõbralikku vahekorda.

Selgusetud olud põhjustasid omakord tsaari Taanimaale saatkonda lähetama. 7. VI 1575 jõudsid mainitud saadikud Kuressaarde, kus nad peatusid läbisõidul. Seal tehtud nende vastuvõtu puhul nii suured rõõmutuled, et need põletanud pool linna maha, mis venelasile väga meeldinud, kuid rahvas ennustanud sellest tulevast õnnetust.

See saatkond uuendas vist jälle rahulubadust, mis oli üsna tavaline Taani ja Vene vahel, sest venelaste rüüstamise puhul järgmisel aastal väideti, et nad kinnitanud rahu ka tulega.

Veel samal päeval, kui Vene läbisõitvad saadikud Kuressaarde jõudsid, kirjutas Taani asehaldur Ungern Frederik II-le, mis näitab, et väliselt sõbraliku vastuvõtu taga püsis tavaline umbusk venelaste vastu. Ungerni arvates olevat tsaari jõud väiksem kui kunagi varemini ja oleks soodus talle tasuda Taani kaitse all olevate maade ja Poola piirimaade rüüstamise eest. Läinud aastal rüüstanud ka Magnuse sõdurid nagu venelased tule ja mõõgaga Läänemaad ning püüdnud vallutada Pärnut, Riiat ja Poola Üle-Düüna vürstiriiki, mida õhutanud hertsogi halvad nõuandjad, kuid nad aetud sealt Poola vägede poolt ära. Üldse olevat viimasel Läänemaale tungimisel tapetud ja vangistatud 6 või 7 tuhat sakslast ja mittesakslast. Rootsi ja Vene rahu ei maksvat uskuda, sest tsaar püüdvat rootslasi ainult niikaua tagasi hoida, kuni ta ise vabaneb tatarlasist.

Kuigi Ungerni väited paiguti liialdatud tunduvad olevat, paistis Rootsi suhtes lugu siiski nii, nagu Ungern kirjutas, sest Sisarijõe rahu, millesse Rootsi soovis võtta ka oma Eestimaa alasid, oli tsaari kava järgi kehtiv ainult Soome kohta a. 1575-1577. Liivimaast tähendati tol puhul, et see olevat tsaari pärusmaa ning ta soovivat seal omandada ka kõiki Rootsile kuuluvaid osi. Sisarijõe rahu oligi selleks otstarbeks, et koondada jõude Eestimaa vallutamiseks.

Kõigile kahtlustusile vaatamata soovis Frederik II säilitada rahu tsaariga ega arvestanud seetõttu Ungerni kaebusi ega nõuandeid. 28. VI 1575 kirjutas kuningas oma kavadest tsaarile. Taani-Vene leppe järgi ei pidanud kumbki pool teist ta vaenlaste vastu aitama ning seepärast ei olevat Frederik II abistanud Venet rootslaste vastu ega ise palunud abi venelasilt. Ka ei olevat ta lubanud rootslasil oma riigis sõdureid värvata. Kuningas väidab, kuidas ta sõprusest tsaari vastu pole seganud kauplemist Narvas, ostnud suure summa eest Läänemaa linnused, et nende vaenulikud väed ei teeks kahju tsaarile. Käskinud Taani asehaldurit Eestimaal ja väejuhte elada venelastega sõpruses jne. Kui keegi kuninga alamaist rahu rikkunud, siis toimunud see kuninga teadmata, mida järele uuritavat. Edasi tänab kuningas tsaari, et ta 9 vangi vabastada lubanud, ning palub tagasi saata ka need, kes Läänemaalt viidud ühes naiste ja lastega. Magnuse maade tagasisoovimise suhtes tähendatakse kirjas, et ta kaotanud need oma süü läbi, kuid nüüd arvestatavat Stettini rahu. Ristisuudlemine toimunud tsaari ja kuninga, mitte kuninga ja Magnuse vahel, mistõttu pole põhjust Magnust eriti arvestada. Magnus ässitanud venelasi Läänemaale tungima. Et ta Frederik II-t süüdistavat oma lubaduste mittetäitmises, ei olevat temast mingisugune ime. Tsaari palutakse igasuguseid kuuldusi ja ässitusi arvestamata jätta ning rahu pidada.

Siin näitab Taani oma traditsioonilist suhtumist Venesse. Soovides säilitada rahuvahekorda ei kavatse ta loobuda oma pretensioonidest Eestimaal. Kuidas tsaar Frederik II soovidele tegelikult vastu tuli, näitavad järgnevad sündmused.

1575. a. suvel koguti Vene väed Rakveresse. Tol korral kartis Tallinn piiramist venelaste poolt, kuid need siirdusid Pärnu alla. Pärnu langemise eellood õhutasid veel enam Taani ja Vene vahelist vaenu, mis Vene vallutuskavade ja Taani pretensioonide uuesti esilekerkimise tõttu aina tugevnes. Taani asehaldur Ungern oli enne Pärnu piiramist linna enda soovil lubanud teda Vene vastu kaitsta ja Taani ülemvalitsuse alla võtta, mis näitas, et Taani ka tegelikult oli nõus Venega sõdima. Oma lubadusi ei saanud Ungern siiski täita, vaid püüdis hiljemini Taani eesti alasid ainult diplomaatiliselt Vene sissetungimise eest kaitseda. Selleks kirjutas ta 5. VII 1575 Pärnu all olevale vene väeülemale vürst Jürgenile, tähistades kirjas Taani maade piirid, kuid paludes oma meestele turvet selleks, et nad näitaksid venelasile õige piiri ka tegelikult, et lihtsõdurid ei rikuks seda teadmatusest. Taani maadele tungimine olevat kokkulepitud rahu vastu, samuti kui ta käsk jalgade kinnipidamine, keda Ungern nüüd vabaks palub 33. 9. VII 1575 langeski vähekindlustatud Pärnu venelaste kätte. Taanlaste olukord muutus üha ohtlikumaks, sest ühelt poolt oli karta sõda Venega, teiselt poolt Läänemaa linnuseis olevate sõjast tüdinud palgasõdurite rahutusi sel puhul, sest juba linnuste üleandmise leppes oli ette nähtud, et Taani ei tohi sõdida Venega. Palgasõdurid olid rahulolematud pettumuse tõttu, mis neile osaks sai tasumaksmisel. Taani rehkendas neile nii kallid elatuskulud, et tal ei tulnud rahas tasuda peaaegu midagi, mida aga sõdurid just soovisid, sest elatuskulud olid neil varemini olnud üldse tasuta. Nii muutusid palgasõdurid läänile kardetavaks, sest neid ei sidunud isandaga muu, kui teenistus, isandat vahetati selle järgi, kes rohkem maksis. Taani säästluspüüe tasus end varsti kätte.

12. VII 1575, kui Pärnu oli langenud, kuulsid taanlased Andreas Friedrichi kaudu, et venelastele antud instruktsioonide kohaselt nad ei pidanud puutuma Taani maisse, mida taanlased just kartsid. Teisest küljest aga selgus, et tsaar pidas endisi Magnuse maid Eestimaal ikkagi viimasele kuuluvaks ja soovis ise omandada neid. Ta ootas selleks ainult soodsat juhust. Ungerni kirjast – poolteist nädalat peale Pärnu langemist – 18. VII 1575 vene väeülemale vürst Nikita Romanovitš Jurjevile kuuleme, et venelased tungisidki Taani aladele Eestimaal, kuigi Ungern neile piire meelde tuletanud ja käskjalaga Vene vastust lootnud, et ta ei rüüsta Taani maid. Käskjalg aga peetud kinni, nagu varemini, ning Vene väed liikunud talupoegi tappes ja vangi viies läbi Läänemaa Vana-Pärnusse, Audrusse, Tõstamaale, Paadremaale ja sealt randa mööda edasi Vardiasse, Tambasse ja Virtsu kuni Lihula linnuseni, suundudes siis Koongasse, Korbesse, Koluveresse, Vigalasse, Velisesse ja Valgusse kuni Märjamaa kirikuni, mis kohad kõik Taani kuningale kuuluvat, sest kõik, mis on Läänemaa pool Pärnu jõgesid, alluvat Taanile ning teistsugused kuuldused olevat valed. Et vältida tulevasi rahurikkumisi, soovis Ungern endale või oma saadikuile Vana-Pärnu piirile turvet, et seal läbi rääkida nende küsimuste üle. Siiski ei lootnud Taani kohalikud võimud Venega ainult omal jõul läbi saada, vaid palusid Frederik II-lt diplomaatilist ja sõjalist abi.

23. juulil oli Ungern saanud kirja vene väeülemalt, kes palus, et taanlased ei tuleks Vene vallutatud Pärnu piiridesse. Omalt poolt keelavat ta venelasi Taani maadele – Koluveresse ja Lihulasse – minemast ja palub Taani saadikuid 25. juulil Rabivere külasse saata, kus nad ühes Vene bojaaridega Taani-Vene piiri kindlaks määraksid. Ungern vabandas kohe järgmisel päeval, et ta ei saanud kirja hilise kättesaamise tõttu saadikuid õigel ajal kohale saata, kuid ta saatvat need 28. juulil Lihulasse, kust nad Vene teate peale kohe Rabiveresse sõitvat.

26. VII 1575 kirjutas tsaar jälle Frederik II-le, vastates mitmele kuninga kirjale. Tsaar leidis põhjust Taani üle nuriseda. Esiteks ei sobivat Taanil kui Vene sõbral tsaari ja Rootsit lepitada. Teiseks toimivat ta Läänemaa linnuseid endale püüdes leppe vastu. Lõppeks soovis tsaar, et Frederik II annaks talle Haapsalu ja Magnusele Lihula, Koluvere ja Padise. Ta olevat nõus kuningale tasuma nende eest väljamakstud raha. Ka peaks Frederik II tsaariga nüüd suurem sõber olema, sest ta teinud Magnuse kuningaks ja oma vennatütre meheks.

Asehaldurit ja teisi kohalikke elanikke, kes kartsid Vene sissetungi, püüdis Frederik II trööstida, saates neile 8. VIII 1575 kirja, milles ta lubas anda vajaliku varustuse.

Peale seda vastas Frederik II 10. IX 1575 tsaarile, õigustades oma teoviisi Läänemaa linnuste suhtes ja väites, et ta midagi ei teadvat oma alamate poolt toimunud rootslaste aitamisest, ega olevat neile seda lubanud teha. Soovitud maid tsaarile ja Magnusele anda olevat aga leppe vastu. Taani palub tagasi anda ka need Läänemaa osad, mis Poola ühendanud Pärnuga ja mis nüüd Venele läinud. Umbes samas toonis jätkus venelaste ja taanlaste kirjavahetus veel edaspidigi.

13. IX 1575 saatis Ungern järjekordse kirja Frederik II-le. Varemnimetatud Vene vallutusile lisaks märgitakse siin Nõlva, Kasti ja Kastna jt. mõisu. Nii jäänud Taani piir ainult ühe miili kaugusele Lihulast ja Koluverest. Venelased ajavat alati Taani rahupaluvad saadikud pilke ja sõimuga ära ning ähvardavat neid nuudiga. Rääkimata teistest, vangistanud Vene isegi kõigi omastega Vigala ja Kaarma-Loona Jürgen Üxkülli, kellele turve antud. Johann Brakel’i õues poodud üks talupoeg väravaile, teisel raiutud Paadremaal ära käed ja jalad. Selle tagajärjel ta surnud. Lihulale lähimast külast olevat tapetud ja vangi viidud kokku 40 talupoega – noori ja vanu. Üldse püüdvat venelased inimesi nuudiga alistuma sundida. Nende vaeste inimeste kaitseks saatnud Ungern kütte Varblasse, kus neist 3 sattunud venelaste kätte vangi. Elanikkude palvel teatavat Ungern neist sündmusist kuningale ja palub teda ruttu astuda samme rahu kaitseks 41.

19. IX 1575 teatas vürst Andrei Vassiljevits Repnin-Obolenski Ungernile, et venelased taanlaste puududes üksi Taani-Vene piiri kindlaks määranud, arvates endale selle, mis vanast ajast Pärnule kuuluvat, nimelt Vigala. Kui Taani nimetatud ala endale tahab, astuvat venelased talle vastu. Ungern püüdvat asjata tsaari pärusmaad omandada.

Vangivõetud Jürgen Uxkülli olid venelased oma nõusse meelitanud või sundinud. 1. X 1575 kirjutas ta teenivat tsaari kuni surmani, ja käskis Taani vägedel lahkuda Vigalast, kui tsaari pärisomandusest, mille ta Üxküllile andnud, kes ka ise kuuluvat tsaarile. Kes väidab, et Üxküll on andnud oma mõisa Taani kuningale ja vandunud temale truudust, see valetab kui varas ja kurjategija. Varemini olnud Üxküll Magnuse õige alam, kuid nüüd saanud ta Vene alamaks. Verevalamise ärahoidmiseks soovitab ta Vigala heaga oma isandale üle anda.

Frederik II püüdis diplomaatilisel teel tagasi saada venelaste kätte langenud Läänemaa osi, kindlustada Taani-Vene rahu ja vastamisi vabastada vange. Selleks kirjutas ta tsaarile 3. X 1575, jäädes ootama Vene vastust.

Just samal päeval, kui Frederik II kirjutas tsaarile, vastas Ungern kuninga kirjale, mis dateeritud 11. IX 1575. Asehaldur teatab seal muuseas, et võtnud Vigala, mida venelased nüüd endale nõudvat, oma valdusse. Vene hädaohu kartuses palub Ungern kuningalt diplomaatilist ja sõjalist abi. Ta püüdvat küll hoiduda vaenust, kuid kuninga käsuta ei andvat ta üle Vigalat ega teisi mõisu.

Aga juba 4. oktoobril kuningas saatis oma asehaldurile uued käsud, millest tähtsaimad olid, et Ungern Vene vastu sõbralik oleks, Vene vangid rõivastaks ja vabastaks, Vene vastu midagi ette ei võtaks ja isegi ei kaitseks Läänemaa mõisu. Linnuse meeskonna ülalpidamiskulude vältimiseks käskis kuningas maha lõhkuda Lihula ja Koluvere kindluse. Läänemaa asju õiendavat Venes Taani saatkond. Frederik II-e rahusoovlikkus Vene suhtes oli. nii suur, et ta leppis isegi vene vaenulike üritustega, mistõttu tal tuli arusaamatusi Ungerniga.

Fr. Grossi kiri, mis Frederik II-le kirjutatud 16. X 1575, sisaldas umbes samu kaebeid, mis Ungerni eelmainitudki kirjad47.

Frederik II-le olid siinsete sündmuste teadasaamiseks veel teised – Vene-poolsed – allikad, mis sisendasid talle umbusku Taani asehalduri tegevuse suhtes Eestimaal. 25. X 1575 kirjutas kuningas Ungernile, et ta ei usu venelaste vaenulikkust, sest tsaar soovinud hiljuti rahuleppe pidamist ja nurisenud, et taanlased aitavad Läänemaal rootslasi. Olevat ime, et Ungern sellest ei teatanud kuningale. Frederik II ei luba temal tulevikus midagi Vene vastu ette võtta ilma kuningalt küsimata, – ka siis, kui venelased teeksid halba.

Frederik Il-e manitsused jäid siiski tagajärjeta. Sündmused läksid Eestimaal oma rada. 4. XI 1575 nõudis vürst A. B. Repnin jälle tsaari pärusmaad. Ungern ei täitnud kuninga käske täpipealt. Ta pidas olukorda nii ohtlikuks, et ta ei arvanud selles kuninga rahuarmastusega toime tulevat. 11. XI 1575 kirjutatud kirjas informeeris Ungern kuningat siinseist sündmusist. Vigala all tulnud taanlasil ja venelasil suurem kokkupõrge, mis taanlaste võiduga lõppenud. Seal surmatud vene väejuht ja vangistatud 6 bojaari, sõjasaagina võetud venelasilt 7 telki jm. Seepeale eemaldunud venelased Taani aladelt ja kui Ungern piiri määramiseks ringi sõitnud, ei olevat neist midagi kuulda olnud. Vangistatud venelased rääkinud, et nende väed tegevat omakasu pärast palju, mida tsaar ei teadvat. Nüüd nõudvat nad jälle Vigalat, milleks sunnitavat kirjutama Jürgen Üxkülli. Ungern palub kuningat siinseid olukordi tsaarile teatavaks teha või maad kaitsta muul viisil, eriti takistada Tallinna vallutamist.

Umbes kuu aega puuduvad meil teated Taani-Vene siinse vahekorra kohta. Alles 10. XII 1575 on säilinud Ungerni kiri Pärnu väeülemale Repnin-Obolenskile. Imelik on, et pole enam midagi kuulda eelkirjeldatud kokkupõrkest Vigala all, kuigi õiendatakse teisi vanu sündmusi. Võib-olla polnud Ungerni eelnenud teated õiged või on kadunud vahepealsed andmed. Kirjas nuriseb Ungern, et venelased määranud piiri üksi, oma suva, mitte Taani-Vene varasema leppe järgi. Vana-Pärnu ühes Koonga, Audru ja Tõstamaa mõisaga ja Kõrbega kuuluvat Taanile. Ka lubas Ungern uurida Taani vägede tsaari maadele tungimist Koluverest ja süüdlasi karistada, kes teinud kahju vene talupoegadele. See toimunud vastu Ungerni tahtmist, sest neile antud käsk venelastega sõbralik vahekord hoida ja mitte tungida üle vana piiri. Valgu mõisa ja Tolsti küla suhtes, mis nähtavasti tulnud kuidagi vaidluse alla, väidab Ungern, et need kuuluvat ammugi Koluvere alla. Soovides rahu loodab ta, et valitsejad ise õiendavad piiriküsimused, et asehaldureil ei tuleks tüli.

17. XII 1575 kirjutas Ungern uuesti kuningale, kaitsedes end kuninga süüdistuste vastu. Rahulubadusile vaatamata rüüstanud venelased ja vangistanud taanlasi. Kokkupõrkeile, mis siis tulnud, andvat tsaar liiga suure tähenduse, olles Ungernile pahane Läänemaa linnuste vallutamise pärast. Sel puhul saanud mõlemalt poolt mõned isikud surma. Rootslasi ei olevat taanlased aidanud, kuid mõned noored Läänemaa mõisnikud siirdunud küll elatumiskitsikuse tõttu Rootsi teenistusse. Venelased nõudvat veel mitmeid külasid Lihula ümbruses. Seda olevat Ungernil raske lubada. Lihula ja Koluvere kindluse lõhkumisega viivitanud Ungern seepärast, et talvel ei saavat neid aluseni maha lõhkuda. Vastasel korral ehitavat aga vaenlane need kerge vaevaga uuesti üles, nagu see toimunud Maasilinnaga. Venelastega püüdvat ta sõbralik olla. Nende vangid rõivastanud ta ja saatnud koju.

Teravamaks kui varemini kujunesid Taani-Vene suhted just käsiteldava ajajärgu lõppaastal – 1576. a. 5. jaanuaril kirjutas Frederik II Ungernile, käskides teda, nagu ikka, pidada nead vahekorda venelastega. Kuningas võtvat vastu asehalduri vabanduse, et too ei olevat midagi teinud arvestamata Frederik II käske, kuigi see väide ei ühtivat Vene süüdistustega 5S. Taani õilsad soovid aga ei täitunud. Sama aasta jaanuarikuus tuli 6000-meheline venelasist ja tatareist koosnev vägi Liivimaale. Juba 27. jaanuaril tungisid nad Läänemaale, kus vallutati kerge vaevaga Koluvere, Vigala ja Lihula. 9. veebruaril siirdunud venelased väheste kahuritega Haapsalu alla, mis alistunud ilma laskmata ja piiramata 12. veebruaril. Ühtki linnust ei olevat selleks sundinud häda, sest kaitsmiseks leidunud neis varustust küllalt. Üleandmise põhjuseks peetakse palgasõdurite pettumust tasulootusis ja üldist kergemeelsust. Sõdimisest pole hoolitud – ühel saksa junkrul olnud veel siis, kui venelased Haapsalusse tunginud, kaks aadlinaist süles, kellega ta naljatanud. Hiljemini, kui kardetud karistust, püütud süü veeretada üksteisele. Osa Haapsalu elanikke põgenenud hirmu pärast isegi Venemaale. Süüdileitud vastutavaid isikuid karistatigi karmilt. Tolleaegne Haapsalu pealik Joachim Stark mõisteti surma pooleksraiumise teel.

Läänemaalt läksid venelased Saaremaale, kus ei halastatud peaaegu ühelegi alale. Venelaste püsimajäämisest Saaremaale pole teateid. Seevastu oli peaaegu kogu Eestimaa manner nende valduses. Haapsalusse paigutati vene garnison. Ungerni katse samal kevadel Haapsalut taasvallutada ei õnnestunud. Ta ainult vangistas seal venelasi ja mõned truudusetud sakslased ning saatis nad Taanimaale. Peale Tallinna ja selle lähema ümbruse jäi Eestimaa manner Venele. Veidi enne Haapsalu langemist teatasid kohalikud elanikud ja Ungern siinseist sündmusist kuningale. 12. IV 1576 vastas viimane Ungernile ja Fr. Grossile. Kuningas väitis, et tsaar soovivat igavest rahu, kuid Ungern aitavat rootslasi. Seepärast jälgivat Vene ainult Ungernit kui siinsete alade uut kuningat, Frederik II-e vastu polevat tal midagi. Omavoliline olnud Ungern ka Koluvere ja Lihula kindluse säilitamisel, milles kuningas teda süüdistab.

Vene viimase suure rüüste- ja vallutusretkega Taani aladel varisesid kokku taanlaste suurejoonelised kavad Eestimaa suhtes. Taani pidi leppima talle jäänud väikese Saaremaaga. Siitpeale tõmbus ta tagasi aktiivsest Eesti-poliitikast, jättes maa jagamise teistele võimudele. Meie maa saatus oli suurel määral tingitud just Taani-Vene tolleaegsest vahekorrast. Nende suhtumine ei olnud südamlik, sest neil puudusid siin ühised huvid. Oma nõrkuse tõttu simuleeris Vene Taanit arvestavana. Esimesel sobival juhul loobus ta sellest. Kaitstes kokku leppimata ihnsalt oma pretensioone kaotasid mõlemad riigid lõppeks oma siinsed maa-alad.

H. Kõrge

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share