Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

08 Mar

Karl August Hindrey novellistina.

 

      

Tema 60. sünnipäeva puhul.

  

Alles üsna hiljuti katsus Johannes Semper ühes aastase novellitoodangu ülevaates mõne äsjase raamatu najal iseloomustada paari olulisemat novellisti tüüpi – ühelt poolt detaile tähele panevat, impulssi ja intuitsiooni järgivat, selle eest aga proportsioonidest vähem hoolivat „peenuse vaimu”, teiselt poolt selle antipoodi, „geomeetria vaimu” – kõike suures massis võtvat, üksikasju pisut hoolimatult käsitlevat, skeemi alla painutavat vaimulaadi, mis vähem haarab intuitsiooni sügavusega kui üldise robustsuse ja selgusega. Selle Pascalilt võetud liigituse alla ei mahu muidugi mitte ainult novell, vaid need on inimvaimu põhitüübid, mida võib leida kõikjal. Mõlemad on hädatarvilikud, kuigi üks võib olla sümpaatsem kui teine. Mõlemad võivad vahel ka liituda, ja siis on tegu sääraste nähtustega nagu Racine’i draamad. Kirjanduskriitikas esindab esimest laadi õige puhtalt Sainte-Beuve, teist Hippolyte Taine – kui jääda prantsuse kirjanduse piiridesse, kust see jaotus ongi tulnud. Impulsiivsed, impressionistlikud vaimud kuuluvad esimesse liiki, Zola taoline naturalism-poolteadus ilmsesti teise. Meie omas kirjanduses on „peenuse vaimu” eriti rohkesti – koguni liiga ühekülgselt rohkesti – Gustav Suits’ul, tugevasti „,geomeetria vaimu” poole kaldub aga selle eest Friedebert Tuglas, kuigi ta oma tüüpilisimais töis on suutnud saavutada tasakaalu. Ilma „peenuse vaimuta” ei ole hinge, ei ole intiimsust, ei ole tõelist psühholoogilist süvenevust, ei ole seda, mida spetsiifilisemalt nimetame ,,luuleks”, ilma „geomeetria vaimuta” ei ole ülevaatlikkust ega selgust.

Karl August Hindrey on oma väga mitmekülgse tegevusega osutanud, et teda kogu aeg on kiskunud „peenuse vaimu” poole. Tema suletöö on eeskätt intuitsioonisähvatuste ja impulsside pikk rida, ta on liikunud väga mitmel alal, lootes oma vaimsele nõtkusele, leidlikkusele ja värskele haaramisvõimele, tegeldes hämmastava produktiivsusega kord följetonistina, kord poliitilise või kultuurpoliitilise juhtkirjanikuna, kord arvustajana, kord lastekirjanikuna, kord memuaaride kirjutajana, kord seiklusromaanide autorina, kord teravalt nägeva kaasaegsete portretistina, kord karikaturistina, kord libretistina, kord – last not least – novellistina, ja praegu tüürides suurema romaanivormi vallutamise poole. Igal pool on ta tõesti midagi näinud ja tähele pannud, igalt poolt – sageli kõige juhuslikumastki joonealusest – jääb midagi meelde, lause võtab tihti vahedalt epigrammilise vormi, või lõikub mällu mõni innukalt ja tabavalt jutustatud iseloomustav anekdoot, või mõni oma võimalikust tujukusest hoolimata siiski viljakas mõte. Ilmne on kogemuste ja ideede küllus ja kergelt ja hoogsalt liikuv sulg, kuigi Hindrey’l viimistluseks näib harva olevat jätkunud aega. Igatahes on selge, et tal on väljapaistev võime iseloomuliku ja reljeefse detaili tabamiseks ja ka selle asetamiseks laiematesse kontekstidesse, olgugi et ta viimast enamasti saab mahti teha ainult vihjamisi. Säärase elavuse ja teravuse juures on ekstsentrilisused arusaadavad ja andestatavad, samuti nagu on mõistetavad ja paratamatud mõned märgist mööda löömised – reageeringute kiirus ei luba autoril alati end täpselt kontrollida. Tema võimed on igatahes säärased, mis sobivad heale novellistile – küll vähem sellisele, kes nagu Tuglas taotab suurt, mingit eri maailma kehastavat, ülerealistlikku müüti, kui sellele tüübile, kes väikesi, kuid paljuütlevaid tõelisuse lõike armastab valgustada oma intellekti ja sissetundmissuute kiirteheitjaga, tuues neist esile nende varjatud sisu ja tähenduse.

Alles mõni aasta enne käesolevate ridade kirjutamist ongi Hindrey asunud huvitava, kuid meil praegusel „peenuse vaimu” päikesevarjutuse ajal üldsuses vähe armu leidva novellistika ala viljelemisele. Ta on osutunud sellelgi puhul üllatavalt tootlikuks ja hakkajaks, ületades kvantitatiivselt peaaegu kõik oma võistlejad ja ulatudes kvaliteedilt säärasele tasemele, et ta seni on jäänud ainsaks Riigivanema auhinnaga kroonitud eesti novellikirjanikuks. Ning iseloomustaval viisil on tema esimese novellikogu pealkirjaks „Välkvalgus” – nähtavasti vihje ülalkirjeldatud „kiirteheitja” meetodi omaksvõtmisele autori poolt.

Nagu Hindrey’lt võiski oodata, on tema novellide motiivistik juba esimeses kogus õige lai. Võrratult vähem kui meie teised praegu produtseerivad novellistid on Hindrey seotud mõne üksiku aine või alaga. Temal puudub meie praegune lemmikmiljöö – agul, ja vähe tähelepanu leiab temalt küla. Kuid muidu tema liigub nii ruumiliselt kui sisuliselt väga avaratel väljadel – Eestist Aafrikasse ja nõudlikumast haritlaskonnast loomade primitiivse hingeeluni. Ka metoodiline ulatus on tal suur. Ta oskab sirgelt ja põnevalt joonistada sündmustikke, oskab vahel abstraktsusse kalduvate kõneluste kaudu aegapidi välja koorida tegelaste hinge ja saatuse, riisudes neilt ükshaaval kõik loorid, kuid ta võib tarbekorral ka mõne üksiku, kiiri fookusesse keskendava episoodi varal järsku valgustada mõne inimese – või looma – olemust, sagedasti mõne teda huvitava abstraktse probleemi illustreerimiseks. Kord ta tarvitab esemele mitmest küljest lähenevat, detaile pikemalt reastavat filmikaamera meetodit, kord tal jätkub ühestainsast õigesti ja tabavalt võetud momentülesvõttest. Selle kõrval ta võib jutustada ka terveid elulugusid, liites tähelepanu tähelepanu külge, lükkides lüli lülile otsa, kuni lugeja saab tervikliku pildi, näiteks peenelt süvendatud koeraportrees ,,Neero”. Nii võib Hindrey juures kogu aeg olla valmis üllatustele, jälgides paljukogenud ja veel väga nõtke vaimu liigutusi, sähveid ja algatusi. Tõsi küll, üks ,,peenuse vaimu” ebakohti – selgelt proportsioone määrava ülevaatlikkuspüüde puudus – annab end vahel tunda, näiteks ,,Perekonnas”, kuid sedagi juhtub harva. Enamasti on olulisim probleem autoril nii selgesti silme ees, et ta vaistlikult alistab sellele kõik muu. Heaks näiteks sellise menetluse kohta on novell ,,Ristitütar”. Kirjanikku huvitab selles ilmsesti loomuliku, laste vitaalseid instinkte arvestava kasvatuse probleem. Ta ründab neid intellekti ülehindajaid – eriti naisi -, kes „mõistliku” ja mõistusliku kasvatuse kasuks jätavad hooletusse inimtunded, loobudes ema- ja isaõrnusest mingi ebamäärase laste iseseisvuse ideaali heaks. Hindrey murrab seevastu piike loomulikuma, võib-olla patriarhaalsema, kuid soojema ja lähema vahekorra kaitseks (ka siin ,,peenus” kontra ,,geomeetria”!). Neid probleeme arutavad kohvitassi ja likööripudeli taga vanapoolne, kogenud perekonna hooldaja Kuldkepp ja naisõiguslane ja seltskonnategelane proua Herma Kent-Jordan – daam, kes iialgi pole alistunud meestele ega naistele, vaid on elanud oma ürgsele tegevuskirele väljaspool kodu, organiseerides seltskonda ja näljutades oma laste tundeelu ning igal pool surudes läbi oma tahte. Novelli põnevus tekib kahe tugeva temperamendi vastastikustest plahvatustest ja kokkupõrgetest teoreetilise vestluse kestes. Kuldkepp teeb proua Kent-Jordanile selgeks tema käitumise egoistlikkuse ja loomuvastasuse. Ta paljastab ühtlasi daami hingeelu vastuoksusi – ühelt poolt tema isikliku vabaduse teooriat, mis peab käima lastegi kohta, teiselt poolt tema tahet igal pool valitseda, ja selle kõrval siiski pettumust, kui tal puuduvad lastega intiimsemad, spontaanselt tundepärased suhted. See kõik selgub kõigepealt teoreetilise, ainult aeg-ajalt ka tegelikke episoode illustratsiooniks võtva vestluse kaudu, kuid sealsamas illustreeritakse seda ka sündmustiku abil. Proua Kent-Jordani tütre Elleni ebateadlikud reageeringud nii Kuldkepi kui ka mõnede küllatulnud meesüliõpilaste käitumisse annavad näitliku tõendi eelnenud spekulatsioonidele. Abstraktsele arutlusele järgneb väga diskreetselt esitatav konkreetne pilt, mis paneb i-le punkti peale ja annab novellile intiimse puändi. Nii pääseb novell hädaohust hajuda esseistlikuks „imaginaarseks kõneluseks” ja jätab veenva tõelisuse mulje. Päris tähelepanematult oskab kirjanik oma teemat valgustada ikka uutest vaatenurkadest ja aimata anda ikka uusi tagapõhju, ilma et novell lakkaks olemast terviklik organism. Säärase vaistlikult intelligentse meetodini küünivad meil ainult õige vähesed.

Metoodiliselt praegu käsitletud novellile õige sarnane, kuigi sellest mitmeti erinev on sama köite tiitelnovell „Välkvalgus”. Siingi on tuumaks tõu puhtuse ja vitaalsuse probleem – seekord küll vastastikku seadumata ühekülgse intellektualismiga -, ning ka siin rakendatakse sedasama aegapidise psühholoogilise lahtikoorimise meetodit koos abstraktsete, teoretiseerivate vestlustega tegelaste vahel. Sealjuures abstraktsus on seegi kord – ja veelgi lüngatumalt – läbi immutatud konkreetseks tegeva nägemusega, ilma et õieti väliselt juhtukski midagi. Sellest hoolimata põnevus ja elavus püsivad algusest lõpuni ning novell on veelgi laitmatum tervik kui eelmine. Laiemalt kui „Ristitütres” on lubatud ruumi olustiku ja keskkonna kirjeldusele. Tegevuskohaks on Belgia Kongost Euroopasse sõitev ookeaniaurik, ning enne päristeema juurde asumist saadakse mahti anda värvikas pilt kojusõitjatest -, rikas tüüpide maalistik, rahvusvaheline, kuid ühtlasi Belgia Kongo sotsiaalsetest oludest miniatuurset üldpilti vahendav. Ei lähe siiski kuigi palju aega, kuni käsitlusele tuleb küsimus valge ja musta tõu suhetest – eeskätt segaveresuse probleem. Sõõr koondub ühe skandinaavlasest kongolase ja tema mulatist poja ümber. Peenelt on kujutatud poisikese pool-euroopalikku, pool-eksootilist füüsist ja psüühi, tagasihoidlikult ka tema suhet isaga – kõik kõrvaltvaatleja seisukohalt, kuni algavad kõnelused autori ja isa enda vahel. Metsloomade pildistaja välkvalguse abil kujuneb ikka selgemalt silmade ette, kuni otseselt võetakse vestluses sõelumisele küsimus valge ja musta vere segunemisest, segavere kõikumisest kahe tõulise sümpaatia vahel ja valgetõulise isa kinnisideed enda selge, kindla verehääle kadumisest ühenduse tõttu teisetõulisega. Siin hakkab kõneluses nihkuma esikohale teooria – kuid eluline, isikliku saatusega lähimalt seotud teooria, mille väljenduses on tabatud kirgliku enesepuuringu varjundeid. Lõpp – lahkumine Euroopa sadamas – on sama lihtne ja loomulik kui kõik muu, ning meelde jääb paar-kolm reljeefset keskkuju, rida elavaid kõrvalkujusid ja ühte teooriat väga verekalt ja ilmekalt esindav inimsaatus. Jällegi on autor osanud lühidalt, intelligentselt ja intiimselt viia ühe hingeelu keskusesse, avades kõik olulised tagapõhjad. Selleks tal pole tarvis läinud mingeid liigseid žeste, mingeid poose, mingit paatost, vaid kõik on toimunud huvitava vestluse toonis, näilike põigetega siia-sinna, kuid tõeliselt kogu aeg silmas pidades keskset probleemi. Detaile otse puistatakse, kuid organiseeritult, kindla, tundliku käe juhtimisel. See tundlikkus, see vääramatu valitsus vahendite üle, see aegapidine laskumine hingeelu alakihtidesse meenutasidki allakirjutanule omal ajal Joseph Conradi jutustamisviisi. Ükskõik mis suunast, kuid ikka kõige olulisema pihta! Conradlik on ka enesestmõistetavus, millega need kujud püsivad jalul ja mõjuvad reaalsetena, ning peenus, millega antakse edasi neid ümbritsev aura – täiesti kõnelemata miljööst mis nii sarnaneb anglo-poolaka romaanide omaga.

Ka Hindrey teises novelliköites, „Armastuskirjas”, on näiteid samalaadsest tehnikast. ,,Vanitas” ei ole mõnes oma osas nii tihe kui näiteks ,,Valkvalguse”-nimeline novell, selles on mõningaid – kindlasti tahtmatult – mineviku sentimentaalsemat saksa kirjandust meenutavaid kohti (vahest pole autor vaevunud anda küllalt selget väljendust oma irooniale), kuid üldiselt on teema arenduses tunda sama vilunud, erka kätt kui juba kõnes olnud töis. Kergest naisekäe liigutusest Pariisi taksoautos algab naispeategelase analüüs, mida tehakse ettetükkimatult, asetades tegelast ikka uutes situatsioonides jutustajaga vastamisi, kuni ka seekord inimkuju on täielikult pilkudele avatud. Hindrey kohta tüüpiline on sealjuures seik, et mingi oluline pihtimus, mida kogu aeg ootame naistegelaselt, jääbki tegemata, ilma et see takistaks meid seda naist mõistmast. Õige sarnane on ka märksa hiljem ,,Loomingus” ilmunud novell „Võlur”, kus ühte teatraalset noort naishingede paljastajat, jutustuse nimikangelast, kasutatakse majandusliku ja hingelise kriisiga võitleva ülikoolidotsendi suhete valgustamiseks oma naisega. Siin Hindrey puudutab muide üht temale nähtavasti õige südamelähedast teemat – vaheseintetult intiimse, siiralt usaldusliku vahekorra profaneerumist selle hetkelise, osalisegi laiendamise tõttu ka kolmandaile isikuile. Siingi siis probleem ,,verehäälest”, mis peab olema täiesti puhas, täiesti siiras, täiesti häirimata – sama probleem, mis teissuguses seoses erutab ,,Välkvalguse” skandinaavlast, kes kardab, et tema tõuinstinkt on rüvetatud, ja rahuneb alles siis, kui jutustaja talle kätte pillab mõtte tõuomaduste regenereerumisest.

Nagu juba tähendatud, oskab Hindrey joonistada portreid ka traditsioonilisema tehnika varal, lükkides detaile pikaks ahelaks, mis kokku annavad tervikliku pildi, ilma neid koondamata mõne üksikepisoodi ümber ja tarvitamata aeglase lahtikoorimise meetodit. Need on iseloomustused, portreed sõna kõige otsemas mõttes, ning harilikult on neil memuaarilist värvi, näiteks „Sepp-onklil”, ,,I’sal”, ja juba mainitud „Neerol”. Kuigi sellel novellitüübil puudub impressionistlikkuse võlu ja katete avamise põnevus, mis on omane senikäsitletud novellidele, on just kõigis siin loendatud töödes tunda erilist isikupärast soojust, mis teeb muu täiesti tasa. Need nähtavasti olemuselt õige tugevasti autobiograafilised tööd toovad minevikust esile omapäraseid ja huvitavaid, sest et suure sissetundmisvõimega ja huviga nähtud tüüpe – osalt lähedasi inimesi, osalt erakordselt loomasõbralikule autorile otse inimestena lähedaseks saanud loomi. Eks ole ka „Neero” ilmsesti ühe väga siira sõpruse ajalugu! „Isa” ja ,,Sepp-onkli” kaudu saab meie põlv tutvuda ühe juba hauda varisenud või variseva maailma iseloomulikkude esindajatega. Suure ja sümpatiseeriva oskusega on suudetud elama panna pisut argliku ja allaheitliku, kuid südame sopis oma hantvärgiseisusest väga teadliku sepp-onkli kuju, kellele ta linnaminevik on ülimaks, kuigi harva väljendatavaks uhkuseks, kuni salavisiit pealinna ta veenab, et nüüdne linn on teine ja et tema sinna enam ei sobi. Sama reljeefne on selles novellis ka vanaaegse vanderselli portree, kes uute peremeeste hoolitsusel aegamööda korralikuks inimeseks virgudes koguni sunnib end sauna, tundes enda võidunud ihul uue puhta särgi ebasobivust, kuid kes mõne aja pärast vajub tagasi oma närutavasse normaalolukorda. Selles seoses olgu märgitud, et Hindrey’1 üldse on pilku sääraste hantvärgist originaalide jaoks. Ta on vist esimesena osavõtu ja arusaamisega skitseerinud ka ühe Tartus tuntud mahakäinud kelneri pildi, kelle igavesti nokastanud, kuid optimistlik ja omamoodi julge kuju järjest viirastub mööda südalinna maju. Autor on huviga jälginud nende omalaadsete olendite elu tausta – nagu seda muide oskusega on teinud ka Oskar Luts – ja suudab neid teha ka teistele mõistetavaiks. Väga asjatundlikult tõlgitseb tema teisigi, ühiskondlikul redelil kõrgemal seisvaid kihte, kel omal ajal oli kokkupuudet balti-saksa keele ja meelega. Ta tunneb nende igapäevaseid harjumusi, nende ilmavaadet, nende mõõdupuid ja instinkte. Eesti vaatekohalt on seda inimtõugu vähe kujutatud. Vanasti tegi seda mõnikord meisterlikult Eduard Vilde, vahel teeb seda veel praegugi Luts, kuid meie veel elavatest kaasaegsetest õnnestub see kõige paremini vististi küll Hindrey’1. Selle väljasureva tõu psühholoogia paberile kinnistamine on tänuväärt ülesanne. Õpime sel teel täpsemalt hindama ka oma vanema põlve hingeelu, sest kes saab salata, et baltlaste vaimulaad sellesse on avaldanud mõju, olgu jäljendusele ergutavalt, olgu protesti äratavalt. Nii on nii mõnelgi sellesse ainevaldkonda kuuluval Hindrey novellil täita ka oma mitte alahinnatav kultuurilooline ülesanne. Laiem ülevaade meie sotsiaalsetest kihistustest võimaldab Hindrey’l pealegi paremini mõista eri kihtide ja rühmituste omavahelisi suhteid, ta pilk on sünteetilisem ja üleulatavam mitme noorema – ja ka vanema – prosaisti omast, kes on sunnitud olukordi vaatlema ühekülgsemalt. Kauaaegsemad ja avaramad kogemused on muidugi suurel määral, kuigi mitte ainuüksi, seletatavad kirjaniku eaga. Väärtuse annab neile siiski alles Hindrey oskus neid edasi anda nüüdispõlvele mõistetavate, moodsate vahenditega, ja tema silmapaistev kirjanduslik tase. Ta on lakkamatult vaadelnud ja juurde õppinud, kuid mõnda asja ta pole suutnud ega tahtnud õppida – ei doktrinäärset kitsust ega orjalikku valmisolu oma purjesid seada parajasti moes olevate ideoloogiate ja maitsesuundade järgi. Tal on jäänud oma kindel, isikupärane ilme, mis erilise selgusega on hakanud avalduma võib-olla alles kõige viimasel ajal. Tema novellides on see eriilme vähemalt sama teravasti tuntav nagu tema publitsistlikuski toodangus. Oma elava, isikupärase suhtumise tõttu asjusse ta ei ole kümnendite jooksul põrmugi vananenud, vaid on hoopis vastuoksa märksa noorem kui nii mõnigi väga pretensioonikas, kuid nähtavasti surnult sündinud noor. Novellistina noor Hindrey on meie noorema, s. o. viimaseaegse novellistide põlve seas ilmsesti üks võimekaimaid ja viljakaimat arengut töötavaid kujusid. Kes meie ealt noortest oleks viimasel ajal nii innukalt kui tema otsinud ja leidnud uusi probleeme ja aineid?

Et praegu esitatud küsimus on õigustatud, see peaks selguma juba seni arutatust. Kuid peagu täiesti puudutamata olen veel jätnud ühe ala, kus Hindrey meil on üsna võistlematu meister, nimelt loomade elu käsitluses. Kui temal on sümpaatiat ja huvi inimeste vastu suuremal määral kui nii mitmelgi tema nimekal võistlejal, siis ometigi – vähemalt tundub minule nii – mitte nõnda palju kui loomade vastu. Nemad on tema eririik, ja neile ta on pühendanud oma parimad ja inspireerituimad leheküljed. Olen juba enne väitnud, et loomanovellides saab isegi tema keel otsekui uue hoo ja värskuse, ja pean pärast tema toodangu uut läbilugemist jälle kordama oma väite. Kõige intensiivsemaks, kõige haaravamaks novelliks kogu „Armastuskirjas” pean „Argust” – lugu sellest, kuidas noor, tiisikusega võitlev kunstnik jätab oma koera abitult uppuma, kuigi ohtliku jõupingutusega oleks võib-olla suutnud ta päästa. Selle novelli tõelise kangelase, karjakrants Arese olemust on autor osanud intiimsemalt ja nüansikamalt kujutada kui kõiki tegelasi „Perekonnas” kokku, kuigi ka viimases tema inimtundmine osutub kõrgeastmeliseks. Samuti on „Neero” üks läbituntumaid palu kogu „Välkvalguses”. Veelgi teravamalt kui inimesi iseloomustab Hindrey eriti koeri – ustavat, kiinduvat loomatõugu, kellest meil kuskil pole kirjutatud ligikaudugi nii mõjuvalt kui tema töödes, kui välja arvata hoopis teiselaadne ja vähem realistlik ,,Popi ja Huhuu”. Nende käsitlusse rakendab ta kogu oma psühholoogilise oskuse. Veenvaimaks näiteks selle kohta on vahest „Neero”, kuigi väikese meistriteosena tundub ka rohkem anekdootlikku ja sündmustikulist huvi pakkuv ,,Hexe”. Viimases käsitletakse koomilisemal kujul sama teemat nagu „Ristitütres”. Mägra-koer, kelle tsivilisatsioon on nii kõrgel tasemel, et ta enam ei viitsi hoolitseda oma poegade eest, ega salli neile osaks saavat pererahva tähelepanu, vaid eelistab ise jääda üldise hellituse keskuseks oma edvistuste ja rafineeritud viguritega, on otse klassikaline kuju ning oma miniatuurkaustas parimat, mis me kirjandus tootnud.

Huvitavalt ennetab meie viimaseaegseid ajaloolisi romaane jutustus ,,Vikerlased”. Selles on mõjuvaid, realistlikult ja omapäraselt nähtud kohti ja suurt seikluslikku hoogu, kuigi töö oma üldise kirevusega rohkem meenutab ajaloolisi kostüümfilme kui tarvis. Aga kui meeles pidada, et samasuguste puuduste all kannatavad ka meie auhinnatud mineviku elustamiskatsed – eks kaldu Metsanurk oma sortsistseenide ja naistegelastega õige valusalt välja muidusest realismist -, siis tuleb hakata sedagi Hindrey üritust senisest rohkem hindama. Üldiselt sooviks temalt selles žanris karmimat reaalsuse illusiooni taotlemist. Hindrey fabuleerimistung on nii elav ja ta fantaasia nii vilgas, et ta sellisel väljaspool oma isiklikke kogemusi seisval alal kergesti võib langeda värvikasse ebatõenäolisusse. Seal sellevastu, kus on pisutki tõelist kogemuslikku põhja, on ta meie kirjandusele juba toonud olulist rikastust oma seniavaldatud novellistliku toodanguga.

Ants Oras

Eesti Kirjandusest nr. 8/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share