Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

        

Üksikud mõtted meie oleviku kohta.

    

I.

as teie olete tähele pannud, kuidas suured pilved sünnivad? Esiteks ujuvad nagu uinudes väikesed, väikesed pilvesagarad kuskil taeva äärel; nendega seltsivad aga ikka uued ja uued pilvede ja pilvekeste salgad – ja vaadake, kuidas viimati kui mustav meri ähvardavalt üle taeva tõuseb, tormi tiivul kohisedes ligineb, välk sähvatab ja kõue kõmiseb – kui jumalate kättemaksmise hääl.

Ehk kas teie olete vaadanud, kuidas suured jõed tekivad? Alles kui Okaa ja Kama, hulk nimega ja nimeta jõekesi oma vett ühendanud, sünnib Volga. Ei ka muidu Emajõge saa, kui Pedja vett ei veereta – Pedja ja hulk teisi.

*

Üksmeelt, ühistunnet – on meil Eestis nii väga tarvis. Selle puudus on meie rahva needus, see on üks meie jõuetuse, kohutava võimetuse peapõhjustest. See on kui muinasjutt Kronosest, kes ise oma lapsed ära sõi. See on kui muinasjutt Suur-Tõllu kiriku ehitamisest: mis mees päeval ehitas, see kisti öösi maha. Muinasjutt? Aga see ei ole mitte muinasjutt, vaid halastamata elutõde, mis meile iga Jumala päev sadade silmadega otsa vahib. Võtke näiteks meie aja­lehed – neis tuleb ju seltskonna seisukord kõige selgemini nähtavale. Kui meie kõik tahaksime uskuda, mis Eesti ajalehed üksteise püüetest ilmale välja kuulutavad, siis ei või meie küll muud arvata, kui et nende toimetajad inimesed on, kelle­dele selle päikese all enam midagi püha ei ole.

See on küll loomulik, et vaated ja arvamused kokku põrkavad, et kõik mitte üht ja sedasama laulu ei laula, vaid mõni hõiskab: „Mu isamaa!”, teine „Oh majandus!”, kolmas „Internatsionaali”,- et üks vanaisa Kanti kumardab, teine isa Marxi ja Häckelit appi hüüab. Aga sellegi pärast ei või üksteist veel kividega loopima, laimama ja kaht­lustama hakata, nagu see meil Eestis armsaks moeks on.

Noorsugu näeb seda ja kuuleb ja unustab temagi ära, kuidas suured jõed sünnivad. Sagedasti „juba koolipingil” saab ta erakonna meheks – nagu seda uuemal ajal mõnelt poolt on soovitatudki.

*

See on otse tarvilik, et noorsugu elavalt päeva võitluse küsimustest osa võtab, kui tema meeles muidgi huvitusi liigub – peale selle, mis talle koolis sisse söödetakse. Need riiuküsimused, mis ühiskonnas meeled liikuma panevad, ei tohigi noor­soole võõrad olla. On otsekohe noorsoo kohus neist osa võtta, neid järele kaaluda ja nende kohta võimalikult iseseisvale otsusele jõuda. Kuid nii­sugust otsust ei anna mitte sõge ühe või teise era­konna lipu järel käimine.

„Katsuge kõik läbi ja pidage, mis hea on”. Ärgem unustagem, et meie ühelegi erakonna dogmale ei ole truudust vandunud, vaid et meie veel nooruse kaunist vabadust maitseme – vabadust kõigist era­kondadest kõrgemal olla. Meie oleme küll loomu­likult mitmesuguste valitsevate arvamuste – opinionide – mõju all. Aga meie peame endid neist vabastama, neid arvustada võtma ja nende kohta iseseisvalt otsustada püüdma. Niisuguse püüde aluseks peab muidugi tingimata tõearmastus olema – ning tõe otsimine ja kalliks pidamine nõuab, et muud tõeks ei või pidada kui seda, mis hoolsa, erapooletu uurimise järele enesele kindlaks arvamuseks oleme omandanud.

Iseseisvate vaadete, iseseisva arvamuse välja töötamine nõuab, et vastased arvamused põhjaliku läbikaalumise ja läbikatsumise alla võetaks, Nii­sugune läbikatsumine jälle õpetab vastaste mõtetest aru saama ja seda omadama, mis nendes head on. Niiviisi saab võimalus ka teisitimõtlejatega ühist tööd teha, muidugi seda oletades, et ka vastased tõde ja õigust kalliks peavad.

  

See aeg, kus meie elame, nõuabki noorsugu ühisel jõul tuleva elutöö vastu valmistama. On täie õigusega öeldud, et see aeg ülemineku, uuestisündimise aeg on – – – – – – – – – – –

Usulises, ühiskondlikus ja riiklikus elus ilmub ikka uusi küsimusi, püüdeid ja võitlusi. Niisugune üle­mineku aeg surub inimestegi peale oma pitserimärgi. On nagu kahklevat kõikumist märgata. Ühelt poolt ei usaldata, ei taheta enam vana peale loota, teiselt poolt vaadatakse kahtlusega uue, nagu mõne suure veepaisumise peale. Meie tunneme, kuidas meie noorsugu on aateid otsimas – oma tuleviku teed. Ja meie teame, et niisugusel ajal enam, kui kunagi tarvis on, noorsugu enesele iseseisvat arvamust aja suurte küsimuste ja võitluste üle püüab luua. Loomulik on, et noorsoo meel uue, tuleva poole ihkab, sest tulevik on noorte päralt – kes noortest tahaks tagurlane olla? Aga kui see ka asjakohane on, et noorsoo silmad uue, tuleva poole on pöördud ja et tal loomulik sund on vanale selga käända, peetagu ometi meeles, et mitte kõike, mis olemas on, enesest ei või ära heita nagu vana kuube, – et nii mõnedki igavesed põhjusmõtted ja aated, milledega vanad elavad, vananemas ei ole, nagu vahest küll usutatakse, vaid need võivad ka tulevate aegade elu toeks ja põhjaks olla.

Teaduse, kodumaa armastuse, kõrgete aadete juhil, mis meie meeli üle igapäevaste väiklaste nägelemiste ja riidude tõstavad, peame oma suurtele eluülesannetele vastu astuma. Ainult niisugune ilmavaade võib inimeses, kõike valskust ja alatust nähesgi, usku tõe murdmata püha võimu sisse üleval pidada – – – – – – – – – – – – – –

Kui meie võitluste möllust hämaras orus neile mäekinkudele tõuseks, kuhu päike vabamalt paistab! Kui meie, noored, seda iganes ära ei unustaks, kuidas suured jõed sünnivad!

    

II.

„Küsigem, mis on see tingimine, mille läbi ini­mene kõigi oma võimete arenemisele jõuab, mille läbi ta kõik, mis tema võimuses seisab, korda saadab. – Ta peab liikvel olema; ta ei pea mitte alalise mure ja kahkluse koorma all seisma; ta peab kas õnnelik olema või ennast mõnest mõttest, eneseusaldusest või visadusest kantud tundma.

„Ja küsigem seda terve inimpõlve ja terve rahva kohta, siis näeme, et üleüldise meeleolu ja hea tuju tekkimine, mille sees kõik tähtjas ja tähele­panemise vääriline sünnib, samati selle läbi tingitud on, et iga üksik ennast edasi tunneb kantama.

„Ta peab eneses tahtmist tundma ülespoole tõusvat liikumist veerema panna, ehk peab, sellest ülespoole tõusvast liikumisest kaasa kistud, märkama, et pärituul või püüete sugulus teda kannab, ja ta peab oma jõuu kahekordseks paisumist tundma – teadmise tõttu, et tervel ühiskogul, mille hulka ta käib, tahtmine on enesele mõju võita, et see palju oma ideaalidest on täide saatnud ja selleks tegev on, et veel palju täide saata.

„Nii tunnevad terved inimesepõlved rahvaste hulgas, kui neist sügav kultuuri- või iluvaimustus läbi kohiseb, nagu Itaalias renessanssi ja Saksamaal humanismi ajal – – – – – – – – – – –

Oma käe peal püüab ta siis edasi, täis ettevõtmise vaimu, elujulgust ja usku oma rahva tuleviku sisse”.

*

Ei või ütelda, et need omadused: julgus, enesepeale lootmine, ettevõtmise vaim, usk elu sisse ja tuleviku lootus Eestis kuigi suurel mõõdul leida oleksid.

Sügavasti maharõhutud olek valitses kümnete aastate jooksul kuni meie päevini Eesti vaimuelus. Süttisivadki ehk siin ja seal mõned sädemed põlema, aga ainult selleks, et jälle kustuda. Üksikutel püüetel puudus seljatugi, laiemad ringkonnad püsisid tui­mas ükskõiksuses.

Mis ime siis, kui need üksikud oma nooruse idealie elus mitte ei suutnud läbi viia. Aga veel enam. Nemad ei suutnud isegi nendele truuks jääda – nendele oma rahvuslikele ideaalidele. Praktika seisis teooriast kaugel ära. Isamaa sai ainult kulunud sõnakõlksuks. Karakterlik tervele ajale on, et ka need, kes selle ebaisamaalsuse vastu üles tõusid, tõelises elus pahatihti oma teooriad näivad ära unus­tanud olevat.

*

Ei ole palju parem lugu ka selle viletsa ajajärgu mõjudes üleskasvanud noorsooga, nendega, kes kõrgematest õpeasutustest osalt avaliku elu areenile on astumas, osalt sinna juba on ilmu­nud. Ettevõtmise vaimu, kindlat tahtmist ja sellest järgnevat võimist midagi agaramalt ette võtta, tegu teha – seda ei või nende enamusele mitte oma­duseks anda. Tõsisemadki mehed nende hulgas on ainult teoreetikud, kel küll mõnigi kord õigeid mõtteid ja vaateid on, aga neil ei ole mitte jõudu mõtetest tegu teha. Neil ei ole selleks sagedasti õieti tahtmistki. Neil on sellest küll, kui nad eluilmuvuste üle eneste ümber hoolega kätteharjutatud rahuga ja külmaverelisusega kõnelevad, ironiseerivad, paremal juhtumisel arvustavad, ise ikka peenelt pealtvaatajaks jäädes – ja selle­sama segamata rahuga – magavad. Mõni on veel uhkegi selle pääle: vaat’ kui mõistlik mina olen – elan lõbusasti iseenesele, kuna teised, rumalad, asjata vaeva näevad. Nimelt asjata ehk igatahes v ä g a küsitavat vaeva. Nemad on ju skeptikud, kahtlejad, ja skepsis ongi, mis nende elujuured ära sööb. Hallid on kõik teooriad ja haljas elu kuldne puu! Kategoorilne ja ehk ei, see käib nende moraali vastu. Nemad, need skeptikud, ei suuda ühestki asjast täielikult vaimustatud olla, ei suuda nemad ka ühtki asja sügavasti põlata, kus seda vaja. Neist võib ütelda: „Ni chaud, ni froid”, ehk nagu eestlane lausub: „Ei villa ega nahka”. Ei ole meie ajal paremat uinutamise ja magamise abinõu kui skepsis.

Et skeptitsismi kui ühiselulise paha küsimus meil Eestis arutamise all ei ole olnud, siis lubatagu, kui selle juures veel natuke peatume. Skepsisest räägime siin nimelt kui liialdatud, haigla­sest nähtusest, kui ühiselulisest pahast, mis vaimuelu ei värskenda, vaid suretab. Sellega ei jutlusta meie mitte mõnda dogmade usku ega räägi kahtluse vastu üleüldse. Meie teame väga hästi, missugune mõju kahtlusel vabamate ja värskemate mõttevoolude mõjule pääsemisel on olnud, sest et kahtlus enesega arvustust kaasa toob. Natukene arvustada tahame siin seda tagasikiskuvat skeptisismi.

*

Skeptitsism on üle terve Euroopa laiali lagune­nud. Iseäranis praegusel Prantsusemaal on tahtmine raskesti haige – juba kaua aega, suurte vaimlike ja ühiskondlike liikumiste järel, nagu ratsionalis­m ja revolutsioon Prantsusmaalt lagunes see muja­legi, kus olud selleks kohased olid: näiteks Venemaale. Vene kirjanduseski tõusis see tüüp Puškini Jevgeni Oneginis üles, käis Lermontovi Petsšorini ja Gogoli Tentetnikovi kaudu kuni Turgenjevi Rudinite ja Lavretskiteni ja ulatab ka Leo Tolstoi ning uuemate kirjanike töödesse. Need on kõik ühte või teist viisi üleliigsete inimeste tüübid – niisuguste, kes seltskonnale mitte ei suuda kasulikud olla ja selle läbi üleliigsed on.

Ka meil Eestis on see haigus lahti. Ma arvan, et teist vist küll pea igaüks Eesti Oneginid ja Rudinid on näinud, kes oma sugulastest küll mitmeti lahku lähevad, aga kellede tüüp selle läbi juba eemalt ära tunda on, et nad Childe Haroldi mantlit kannavad.

See skepsis on osalt, nagu närvide nõrkuski, moehaiguseks ja iseäraliku toreduse tunde­märgiks saanud; algupäraliselt on tal aga muidugi tõsisemad põhjused.

Skeptitsis, eitamise ja kahtlemise ajajärk, käib alati suure vaimustuselaine järel, siis kui vaimustus inimesi mitte soovitud sihile ei vii – ja paljas vaimustus ei tee seda kunagi.

Nii oli lugu ka meil Eestis. Laseme neid meile kõikidele tuttavaid sündmusi silmade eest mööda käia.

70 aastate ümber kuuldi ühte nime kõlavat, taeva võlvilt vastu hõiskavat; see nimi oli eest­lane. Ja see aeg oli Eesti rahvusliku ärkamise aeg, ilus kevade idüll. Taevas paistis nii sinine ja rahva süda oli nii täis ihaldusi ja lootusi. Missugune imelik ja paljutõotav oli see suur loomise nädal! Nagu kevadel ühise salasunni järel jõed üle kallaste kohisevad, puud pakatavad, põllud haljendavad, linnud laulavad, nii oli lugu ka siis, kui Eestis 30 aasta eest suur kevade oli. Vanemuise laul ja mäng helises üle maa, Kirjamehed hakkasid Eesti hariduse ülesannete kallal tööle, Põllumehed tõstsid rahva majandust, Eesti laevad sõitsid Lääne­merest välja kaugetesse maadesse. Ja kui suured lootused olid sinuga ühendatud, Eesti valulaps, Aleksandri kool! See pidi terve maa vaimuallikaks olema, siin pidid Eesti lapsed kõrgemat haridust saama . . . Ilusad ja julged olid siis une­näod, sel suurel loomise nädalal! See oli ajajärk, kus igaüks Eesti tähte tõusmas nägi.

Ilusa kevade järele tuleb veel kaunim suvi! mõtlesid meeled.

Aga Eesti iseteadvuse ajalugu on lugu suvest, mis iilgi ei tulnud.

Põhjused, miks Eesti suvi ei tulnud, on: sise­mised ja välimised.

*

Olgu see üksik inimene või terve ühiskond: oma romantilises eas unistab ta hiilgavatest õhulossi­dest ning kõneleb palju ja vaimustatult suurtest ülesannetest, mida ta on kutsutud täide saatma. Aga selle juures unustatakse tihti ära elutõega rehken­damast ja tõsist tööd tegemast. See on hukatust toov viga.

Eelpool kirjeldatud ajal kirjutati ja kõneldi Eesti kuldsest minevikust, rahva kasuks töötamisest ja muudest ilusatest asjadest. Aga kuidas kainelt oleviku kitsastes raamides elada, kuidas tõesti rahva kasuks tööd teha, see oli õieti tume mõiste. Eesti, isamaa, see oli sõna, mis ainult pühapäevaseid tundmusi äratas, äripäevane tegelik töö ei mahtu­nud veel selle mõiste alla. Puudus ka asjatundmist, mille peale tõsiseid ettevõtteid oleks võinud rajada.

See on üks põhjus, mis meie suurematele ettevõtetele kadu tõi.

Teine tähstam põhjus on:  ühistunde puudus, sisemised tülid ja üksikute tegelaste alatud püüded.

See on ju kulunud lause, et kus elu on, seal ka võitlus tekib. Vaadete ja püüete lahkuminemine ühiskonna elu põhiküsimustes on kõigi rahvaste juures ja kõigis ühiskondades olnud.  Tõelises, prak­tilises elus ei ole mitte ainult üks tee, üksainus õige tee olemas ja teised kõik eksiteed. Elutähtsama­tes küsimustes, nagu usulistes, riiklikes, ühiskondlikes, sõditakse just lahkuminevate ja üksteise vastu käivate aadete eest suure vaimustuseja varmsusega.  Näib vahel küll, et õige tee üle mingit kahklust ei ole;  aga kui tihti on nähtud, et mõni õigusemõiste,   mis  iseaegadel ja iseoludel usudogma pühaduse on saanud, teistsugustel aegadel ja oludel kõrvale heidetakse. Ühiskonna üleüldistes küsimustes on iga rahvaliikme kohus iseoma järelekaalumise põhjal oma seisukoht võtta. Kui ta seda teinud, võib ta küll kinnitada:  mina olen selle üle kindel, et minu vaade õige on. Aga temal ei ole mitte õigust kinnitada: see on täitsa kindel, et minul üksnes õigus on ja teistel mitte. Sest sel, kel teised vaated on, oleks siis õigus  sedasama kinni­tada. Aga kui mul õigust ei ole ütelda, et minu vaade ainus õige on, siis on minul veel vähem õigust kinnitada, et need, kes teise aate eest välja astuvad, ise teavad, et see vale on, ja vastu oma paremat tahtmist teevad – isiklikel, egoistlikel põhimõtetel

Meil Eestis ei ole sallivuse põhimõtted teisiti­mõtlejate kohta veel nüüdki kaugelt mitte mõjule pääsenud, seda vähem siis veel tol tormisel ajal. Võitlus sai lihtsalt vastaste hävitamiseks. Kaotati aade silmist, mille eest või vastu sõditi, ja nähti ainult isikuid, kellede poolt või vastu võideldi. Vastased ei tundnud enesel enam midagi ühist olevat, nad unustasivad ära, et nad ühise Eesti emakese lapsed on. Sellepärast oli iga mõte, iga tegu, mis vastaste poolt välja läks, juba sellepärast kõlbmata, et ta vastaste oma oli. Ja sellest siis tuli, et ka kõige lihtsamate küsimuste kallal häbemata kombel jonniti.

    Kuule, armas Eesti veli:

    Kaks kord kaks ei ole neli!

Sellest ei olnud veel küll, vaid vastastikku hävitamise tuhinas hakati üksteise tegude faktoriks alatut omakasupüüdmist, silmakirjateenistust, mammonaorjust – või kuidas need selleaegsed hüüdsõnad olivad – otsima. Kui halb moraalne mõju säärasel negatiivsel voolul oli, see on arusaadav. Aga teisest küljest annab juba see asjaolu, et niisugused kahtlused tekkisid, kurba tunnistust, et tõesti isikuid leidus, kellede teguvedruks sarnased autud põhimõtted olid. Kui meri lainetab, siis sünnib ikka, et laened põhjast muda ja kõntsa üles loputavad . . . Rahvakasu nime all ratsutas, näiteks, X ja vaatas oma „valguse” kiirte abil, kel pea segane ja taskus kopik raha! Püha näoga kraaksus : rahvakasu, rahvakasu! Y ja hulk tema sarnaseid „vareseid !”

*

Kuna sisemised alused isegi kõikusid, käis raske rahepilv üle Maarjamaa . . . See lõi puruks kõik meie lootuslillekesed ja peksis maha valmiva vilja väljadel . . . „Laula, linnuke, surnuaial, ära sa, vallatu, vaiki – Eesti on suur surnuaed. Mu süda, mu süda on nii haige!”

Maani maha painutatud olid isamaa sõprade meeled.

*

On üks sõna, mida tol ajal tihti üteldama kuuldi, mitte kergemeelselt, vaid ahastavas kurbuses :

Meie oleme surmale pühitsetud rahvas. Eesti täht kustub!

*

On arusaadav, et niisugustel oludel allapoole veerev vool läbi maa käis, et tahtrninegi kadus midagi teha. Ja kuigi neid harvu leidus, kel jumalasäde südames põles, siis puudus neil selja taga jõud allapoole veerevat voolu peatada: rahvas oli oma jõu ära kulutanud ja, mis veel pahem, iga lootuse ja usalduse Eesti asja vastu kaotanud.

Mis ime siis, kui skeptitsism ja iroonia 90 aastate noorsoo keskel maad võttis. Mis ime kui neil enam rahvuslikke ideaale ei olnud, sest vanade eeskuju ja Eesti iseteadvuse lühike ajalugu oli neid säära­seid ideaale ainult põlgama ja pilkama õpetanud. Inimestele oli vaheajal uusi püüdeid ja hoolesid kasvanud. Nende ringkondades, kes endid edumees­teks nimetasid, räägiti ainult „reaalpoliitikast”, ühis­kondlikest ja majanduslikest küsimustest kui ainsatest tõsistest asjadest. Ja seal naerdi juba kõige lapsiku vaimustuse üle. Sest küsimused ei olnudki saal niisugused, mis vaimustust või aateid oleksivad tarvitanud. Üleüldise asja kohta olid neil lahkuminevad arvamused. Igatahes ei leidnud nad Eesti olevikust midagi, mis neid ükskõiksusest oleks välja tõmmanud, tuleviku üle nad kahklesid. Aga julgemad nimetasid endid otsekoheselt kosmopoliitideks. Sel ajajärgul sündis ka see muidu kuulmata asi, et üks rahvajuht oma rahvale avalikult kadu kuulutas ja ühtesulamist ühe suurema rahvusega soovitas . . .

Skeptitsism ja pessimism olid pealegi suurel mõõdul üleüldise aja vaimus leida, nii et noorsugu kergesti üleüldise meeleolu mõju alla sattus. On tuttav, et haigutamine külge hakkav on. Ah – see suur hulk haigutavaid nägusid, mis meie oma ees näeme! . .

     

III.

Raske on niisugusel ajal midagi julgeda ette võtta, kui üleüldine vool selle vastu on, kui sind igalt poolt tahtmis- ja teovõimetus sisse piirab.

Ja kui sa pilgu üle suurte ja väikeste kultuurmaade lased käia ja siis kodumaa lagedat pinda silmitsed: missugune tundmus lõikab sul läbi rinna! Mõne väikese rahva kirjandusel on tähtis osa Euroopa vaimuelus, aga seda imet ei ole Läänes keegi kuulnud, et eestlastel ka kirjandust on – eestlastest ei ole üleüldse keegi midagi kuulnud. Suurel maailma näitelaval, kus rahvad üles astuvad, otsid sa asjata ühte, kelle nimi eestlane on. Ta on kulisside taga, tal ei ole mitte võimu rahvaste mängust osa võtta. Ehk võib olla, talle antakse mõni­kord – rumala Augusti või metslase osa. Mitte naljalehtedes, vaid tõsistes konversatsioni leksikonides ja geograafia õperaamatutes loeme me tänapäevani, kuidas eestlane loomadega ühes ruumis elab, kust suits sellestsamast uksest välja käib, kust elanik ise, ja muud sellesarnast. Ja meist ei ole niigipalju asja, et lugevale Euroopale meie olude tõelise seisu­korra üle teadmist anda, ära näidata, et ikka meiegi kultuurrahvas oleme.

Kas ei ole võimatu Eesti tulevikku loota? –

*

„Võimatu?” müristas Mirabeau oma sekretäri peale. „Ne me dites jamais ce bête de mot – ärge ütelge mulle ialgi seda rumalat sõna!”

Elus tuleb tihti ette, et targad mehed otsustavad, see ja see asi on võimatu. Oli juba korra ära näidatud, et luulekunst võimatu on, seal tuli Goethe, seal Byron. „Kõik suured asjad on alguses võimatud”, ütleb Goethe. Ja veel ütleb suur Volfgang: „Mehisust ära kaotada, see tähendab kõik ära kaotada; parem kui niisugune inimene ilma ei oleks sündinud!”

Ühest kahejalgsest sulgedega kaetud loomast jutustatakse, et kui kriidiga tema ümber joon tõmmata, ta siis üle selle joone astuda ei julge. Selle kahe­jalgse looma nimi on hani, ja mõned armastavad väga hanepraadi.

*

Kui laene on vajunud, tõuseb ta uuesti.

Meie tunneme, kuidas uuesti ülespoole tõusev liikumine hoogu võtab ja läbi maa veereb. Loomu­likul arenemise käigul on meie elu jälle võimsamaid avaldusi ja uusi püüdeid saanud, nagu seda iseäranis nähtused meie kodumaa ühiskonna olude küsimustes viimastel aegadel tõendavad.

Kas meie, noored, tahame maha suruda kõik mõtted ja aated, mis ajavaim meie rinda loob?

Ennemalt öeldi: Noblesse oblige – aadel kohustab!

Meie ütleme: Jeunesse oblige – noorus kohustab !

Ja meie seisame teelahkmel.

On paljugi sihte ja püüdeid meie maal, aga noorte ülesanne ja püüe olgu: kui aeg kitsas ja madal on, siis tuleb seda laiendada avaramaks, tarvituste kohasemaks teha!

See, mis olusid inimestele ja rahvastele aitab tarvituste kohasemaks teha, mis inimesi kannab ja tõstab, on haridus. Ja meie hüüe on: Enam kultuuri! See on kõigi vabastavate aadete ja püüete esimene tingimine. Enam europalikku kultuuri!

Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!

Meieaegne hariduselu on nii laialine, nii haruline, et seda ainult üksikasjades omandada võib. Ametimehi on igal pool, aga vähe on üleüldist haridust, üleüldiseid ühendavaid aateid.

Mis meieaegseid inimesi tunnetes ja püüetes laiemalt äratada, ühendada, neile karastavat,ülendavat jõudu anda võib, on iseäranis kirjandus ja kunst. Kirjandus ja kunst on ühtlasi väsimata jõud, mis selle kallal töötab, et seltskondlike ja rahvuslike eelarvamiste müüre maha kiskuda, vabadust ja v algust inimeste südametesse paista lasta.

Ei mingis muus asjas ei ole meie seltskond euroopalikest vaimuliikumistest nii maha jäänud, kui just kirjanduse ja kunsti asjas. Kui palju on meil kirjanduslikke toodeid, mis haritud maitse ja kunsti­nõuete kõrgusel seisaksivad? Kus on meil asjalik, avara silmaringiga kirjanduslik arvustus, mis meie kirjanike ja lugeva publiku maitset hariks, huvitust kirjanduse vastu virgel peaks, Lääne-Europa värskemaid vaimseid voole ja liikumisi meile juhiks? – Ja mis meie kunstisse puutub, siis ei võinud sellest kuni siiamaani üleüldse mitte rääkida.

Kirjanduse ja kunsti tõusmine ei olnudki meil seni võimalik, kui meil mitte haritud seltskonda, oma intelligentsi ei olnud, – kui kõik aga armsale Eesti rahvale lõbusaks ajaviiteks ja õpetuseks kirju­tati. Mitte kusgil maailmas ei ole rahvas, igapäevase leiva küsimusega koormatud, kehalikku tööd tegev, vähem haritud ühiskonna kiht, kõrgemate kultuuripüüete – teaduse, kirjanduse ja kunsti – kandjaks, vaid on seda kõigepealt ikka rohkem haritud, lahedamates elutingimistes leiduvad ringkonnad.

Nüüd, kus meil oma haritlaste ringkond järgesti kasvamas ja kujunemas, on ka aeg käes, et sel oma­kohane kirjandus oleks, et ka kunst oma küsimustega päevakorrale võiks tulla.

*

„Noor Eesti” püüded tahavad endile kõigepealt kirjanduse, kunsti ja arvustuse piirides avaldust otsida; siin on meie sihiks, noort, julget, algupäralist, edasipoole näitavat, vabastavat võimalust mööda avaldada ja eden­dada. Aga ka muid Eesti kultuuripüüdeid, iseäranis seltskondlikke küsimusi, tahame jõudu mööda käsitada.

Meie tahame otsida neid sihte ja vormisid, millede juurde meid ühest küljest meie oma rahva vaim, meie rahva loomulikud omadused ja vajadused,  teiselt poolt euroopalik kultuur juhatab.

Meie esialgne ülesanne oli ainult neid mõtteid ja tundmusi, milledest eespool kõnelesime, liikuma panna. Ja käesolev album pidi näitama, mis­sugused voolud ja sihid endid praegu meie „nooremas” kirjanduses ilmutavad. Ka meie kunst­nike toodetega tahtsime tutvust teha. Muud ärgu meie praegusest väljaandest nõutagu.

„Noor Eesti” püüete kindlam kujunemine aga on alles lähema tuleviku asi: kui endid need on ühendada võinud, keda vaimusugulus kannab. Noored selles mõttes võivad ka need olla, kel juba hõbejuuksed peas: kui aga nende vaim veel nooruse ihaldusi ja püüdeid on alal hoidnud ja nende süda noorte südametega ühes tuksub.

„Νoor Eesti” toim.

Kaasajastatud kujul „Noor Eesti” I albumist, 1905