Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Kui riik on rahvaste organiseerumise kõrgeim vorm, siis rahvusriik on selle kindlaim vorm. Suured ja ka vägevad riigid on osutunud lõpuks ikka nõrgaks, kui nad ei ole olnud üksiku rahvuse iseolemise kandjaks, vaid moodustanud kunstliku komplekti mitme rahvuse ühendusest. Kui anda vabalt valida kuuluvust ükskõik millise riigi kodanikule, siis ta hoiab esma­joones ikka oma rahvuse poole, kellega teda seob ühine keel, ühine aja­lugu, ühised kombed, pärimused jne.

Seega peaks igal rahvusel olema õigus enesemääramisele, õigus luua oma riiki, arendada oma kultuuri ja seada oma elu ning tegevust oma parema arusaamise järele.

Pärast Maailmasõda ongi saanud rahvaste enesemääramise õigus paljutarvitatavaks kõneteemaks; ent tegelikult ükski rahvas ei ole saanud muuta end iseseisvaks ainult selle alusel. Paljudele suurtele rahvastele on omane ka praegu, nagu varemgi, mõtteviis, et maailm kuulub ainult neile, ning nad püüavad laiendada oma võimu teiste, nõrgemate rahvaste enesega liit­misega. Kui aga siiski näeme ka väiksemad rahvaid, kes selle peale vaata­mata on saanud vabaks ning jäänud vabaks, siis ainuüksi selle tõttu, et j õ u vahekorrad on kaalunud nende kasuks.

Ka Eesti iseseisvust ei ole andnud keegi muidu, õilsate ideede ning põhimõtete pärast. Kui meie praegu võime oma riigis elu ise korraldada, siis seetõttu, et oleme jaksanud end vabaks võidelda, ning need jõud, mis on seisnud Eesti iseseisvuse vastu, on pidanud löödult taganema.

Kuivõrd vähe tähendab õiguse moment riikide vahel sel juhul, kui on mängus kaugemad huvid, näeme ka paarist näitest meie iseseisvuse algupäevilt. Kui okupatsiooni väeosad tulid 1918. aastal, päev pärast Eesti iseseis­vuse väljakuulutamist Haapsalus maale ning kui neile teatati, et nad on tun­ginud sisse iseseisvasse ning erapooletusse riiki, kes ei seisa sõjajalal nen­dega, siis ei omanud see tähelepanu juhtimine mingit mõju, vaid võõrad väed võtsid ikkagi võimu enese kätte. – Või teisest küljest, revolutsioonist läbikäinud Venemaa deklareeris avalikult kõigi rahvaste enesemääramise õigust; tegelikult aga tungis esimesel võimalusel iseseisvaks kuulutatud Eesti kallale. Kui mitte Eesti relvad ei oleks kindlustanud vabadust, oleks Eesti enesemääramise õigus jäänud ka tühjaks lubaduseks.

*

Inimesed unistavad rahust ja õnnest, saatus toob neile aga sõdasid, vaenu ja muret. Rahvad juhivad oma elu tulevikku lootusega lakkamatust edust, ent ühel päeval, varem või hiljem, seisavad nad keset igapäevaseid askeldusi ootamatult sündmuste ees, mis tõmbavad kriipsu läbi kõigist lootustest.

Igavest rahu ei ole olemas – seda õpetab ajalugu, mis on õieti sõdade ajalugu, seda õpetab ka tänapäev, kus on purunenud usk raskete rahvusvaheliste konfliktide lahendamisse kollektiivse kokkuleppe teel, seda õpetab juba inimese iseloom, milles omakasul on kõigutamatu, tähtis koht.

Seepärast peab iga rahvas olema valmis selleks, et tal varem või hiljem tuleb uuesti võidelda oma vabaduse eest…

Ei saa ennustada Eestilegi teist saatust. Loobudes siinkohal lige­mast analüüsist, kustpoolt ning millisel teel võib ähvardada hädaoht, võib aga kindlasti öelda, et ükskord ka Eesti iseolemine jääb risti ette mõne suurema võimu teele. Kui võib tuua näiteid, et sääraste vanade väikeriikide, nagu Hollandi, Belgia ja Šveitsi iseseisvus ei ole leidnud küllaldast respekteerimist neil kordadel, kui õiguse asemel tuleb mängu jõud, siis ei saa ka eeldada, et respekteeritakse Eestit, mis on veelgi väiksem ja noorem kui eel­mainitud riigid.

Kord varem või hiljem tuleb ka meie suhtes uuesti moment, mis on otsus­tav – kas jääme või kaome?

Sellel momendil peab Eesti ise rääkima oma saatuse otsustamisel mõjuvamalt kaasa kui kunagi varem. Seepärast tuleb juba varakult mõelda Eesti vastupanuvõime tugevdamisele – Eesti iseolemist toetavate jõudude arendamisele ning kõigi nähete kõrvaldamisele, mis esinevad nõrkade punktidena Eesti rahvusriiklikus tervikus.

*

Kõigi abinõudega kaitsta oma riiki ja säilitada tulevikule oma rahvust, seda õigustab eestlaste ajalooline missioon siin ilmas.

Eestlased on vana ja põlise rahva viimaseid harusid. See rahvas on maitsnud sajandite pikkust vabadust, arendanud oma iseseisvat kultuuri ja võtnud ette suuri vallutusretki meredel ning võõrail mail. Selle rahva kus­tutas vabade rahvaste hulgast ühe põlve oskamatus kaitsta oma kodu arene­numa vaenlase vastu – ning paiskas kümneteks põlvedeks viletsusse ja orjusesse, kuni viimaks ajaloo lehekülgede uuel pööramisel sama rahvas ärgates lõi uuesti kaasa enese üle otsustamisel ja saavutas taas iseseisvuse.

Tuhandete ja tuhandete esivanemate unistusi ja lootusi on antud õnneks teostada praegu elaval eestlaste generatsioonil. Kaugelt ajaloost kuni tänapäevani ulatub meie rahvuse võitluste tee, millel näeme nii võite kui ka kaotusi – ning meie ajalooline missioon, kohustus mineviku ja tuleviku ees seisneb selles, et järgnevad eestlaste põlved ükskõik kui pika aja pärast ei saaks öelda, et praegu elav generatsioon ei ole täitnud küllalt hästi oma kohust, lastes uuesti käest libiseda positsiooni rahvuse arenguteel, mis viis teda samaväärsena kõigi muude vabade rahvaste hulka.

Eesti rahva ajalugu ei ole veel jõudnud lõpule; seda tuleb kirjutada põlvede kaupa edasi. Seepärast tänapäeva eestlaste esimene kohus ei ole mitte igaühel hoolitseda ainult oma isikliku hüveolu eest, vaid just kirjutada ajaloo lehekülgedel järjest suuremaid saavutusi oma rahva arvele.

*

Mis on tarvis selleks teha, et säilitada tulevatele põlvedele ning ajaloole oma rahvust ja sellele toetuva iseseisva riigi olemasolu?

Rahva olemasolu ainsaks toeks on tema vaimne, materiaalne ja sõjaline tugevus. Rahvas, kes on vaimselt nõrk ja ei jaksa end ise valit­seda, langeb teiste valitsetavaks; rahvas, kes on materiaalselt viletsal alusel, on päästmatuks ekspluatatsiooni objektiks teistele ning viletsa ainelise seisu­korraga iseenesest kaasaskäivate halbade elutingimuste tõttu jääb füüsiliselt kiduraks ning jõuetuks. Sõjaline tugevus oleneb kahest eelmisest, kuna ta nõuab ühelt poolt tugevat ainelist tagapõhja hea relvastuse soetamiseks, tei­selt poolt aga iseteadlikku uhket vaimu, mis ei kohku tagasi kõigi abinõu­dega kaitsmast oma positsiooni ja omandust kallaletungija eest. Lõpuks on aga ka sellest veel vähe, kui puudub ettevalmistus. Sõjaliselt kindel on see rahvas, kes ei ole rikutud petlikest lootustest igavesse rahusse, ja oma meelsuselt, füüsiliselt ettevalmistuselt ning relvastise tasapinnalt on i g α minut valmis, selle asemel, et võimaliku ootamatu kallaletungi puhul seista kaitsetuna üllatuse ees.

Kui asuda küsimusele ligemale, kuipalju Eesti oludes võime arvestada oma vaimset, materiaalset ja sõjalist tugevust, siis viimase probleemi – sõja­lise tugevuse – ligemat käsitlust ei pea meie siinkohal võimalikuks. Selle kohta võib öelda ainult niipalju, et eestlane on oma omaduste poolest hea sõjamees – julge, rahulik, vastupidav, algatusvõimeline – mida on tunnustatud laialt ka teiste rahvaste poolt, ning mis puutub relvastusse, siis võib olla kindel, et siin tehakse praegu niipalju, kui materiaalsed võimalused vähegi lubavad.

Teist kaht küsimust puudutame alamal aga veidi pikemalt.

*

Rahva vaimne tugevus ei tähenda mitte üksnes rahva vaimset loomingut ja selle väärtust, vaid palju enam tema rahvuslikku iseteadvust ja meelekindlust moodustada omaette terviku, hoida end kultuuriliselt ise­seisvana – ja võimet end ise valitseda.

Eesti talupoeg on alati olnud eestiline. Neil aegadel, kui ta viibis vaimse silmaringi poolest alles pimeduses, siis küll mitte veel teadlikust rahvuslu­sest, ent möödunud sajandist on meie põlluharija rahva mõtteviis saanud tõhusat tuge ka arenevast rahvuslikust arusaamisest, mille mõju oli siiski nii suur, et rahvas suutis vastu panna ka ägedamatele ümberrahvustamise püüetele.

Seevastu Eesti vaimne eliit (kus on mõeldud kõiki neid, kes tõusid talu­poja elutasemest kõrgemale) aga on annud kuni möödunud sajandi teise pooleni juurdekasvu ainuüksi mitte-eestilistele ringidele. – Alles möödu­nud sajandi lõpust, millal algas võitlus intelligent-eestlase loomiseks, on paljugi muutunud teiseks. Esimene generatsioon teadlikku eesti intelli­gentsi, mis siis tekkis, on juhtinud oma rahva iseseisva riigi loomisele; neile lisaks on kasvanud teine generatsioon eesti intelligentsi, ning pead hakkab tõstma ka kolmas generatsioon intelligentsi, kes on aga juba iseseisva rahva lapsed.

Kas on teinud põhjapanev murrang meie poliitilistes oludes eestlastest juba vaimselt iseteadva rahva?

Kui näiteks meie hõimlane, ungarlane ütleb, et ta võib elada ja surra ainult ungarlasena – siis meil ei ole see veel kaugeltki mitte nii. Teadlike ja tuliste rahvuslaste-eestlaste hulk ei ole ikkagi veel kuigi suur, vaatamata sellele, et iseseisvus seda eriti peaks soodustama. – Keskmine läbilõike eestlane on veel ükskõikne paljudes küsimustes, kus teistel rahvastel ei ole üldse kaht arvamist. Näiteks keeleküsimus. – Liikudes ükskõik millise maa suuremates linnades saab igal ajal kindla mulje, et nii tänavapildis kui ka avalikes kohtades domineerib täiel määral kohalik keel. (Erandina vahest Helsingi, kus rootsi keele mõju on väga suur). Seevastu meil, eriti just Tallinna tänavatel võib igal sammul kohata möödu­jaid, kes jutlevad mõnes teises kui eesti keeles. Sealjuures Tallinn ei ole linn, kus mõõduandval määral peatuks välismaalasi, peale lühikese suvise perioodi. Võõrkeeli harrastajateks avalikus esinemises aga on kohalikud muulased, kellest enamik ilma tungiva vajaduseta ei võta üldse suhu eesti keelt, paljud isegi seda ei oskagi. Ent ka eesti päritoluga rahvastiku hulgas on küllalt neid, kes aetuna mingist vääredevusest eelistavad tarvitada võõrkeeli.

Süüdi võõrkeelte nii laias osatähtsuses on kahtlemata eestlaste eneste ükskõiksus keele alal ja tahte puudus end maksma panna. Kui teistel maadel ka vähemusrahvused räägivad riigikeelt, kõnelemata enamusrahvuse enese liikmeist, siis just selle tõttu, et seal ei suhtuta hästi neisse, kes ignoreerivad riigikeelt ning võetakse nende suhtes varsti kindel seisukoht.

Teise näitena võib siinkohal esitada, kuidas palju eestlasi on oma rah­vuse küsimustes alles passiivsed. Nad ei ole mitte aktiivsed võitlejad, keda vajab riik ja kes annavad oma riigile kaalu juurde, vaid võtavad ise­seisvuse olemasolu kui lihtsat fakti, millega peab end kohandama ja mis pakub eestlastele teatavaid kasutamisväärseid paremusi. Niiviisi mõtlejad on veel kaugel sellest, et mõista, kuidas rahvuse ja iseseisva riigi säilitamine on püha ning ajalooline ülesanne, mille juures ei saa üldse olla vaidlust. Rahvuslikult passiivne ja loid kodanikkond sisaldab enesest suurt hädaohtu iseolemise kaitseks väljaastumise momendil, kuna see on kogu, mis tuleb ainult siis kaasa, kui jõuvahekorrad on kindlasti eestlaste kasuks; vahekor­dade muutumisel aga ei saaks passiivsetest lõpuni võitlejaid, vaid nad hakkaksid juba poolel teel otsima kompromissi uue võimuga.

Vähe veel paljast passüvsusest. Ei ole väike eestlaste hulgas ka nende arv, kes aetuna mingist alahindamise kompleksist värbavad enesele võõraid sulgi, mis läheb koguni kuni oma rahvuse ja päritolu mahasalgamiseni. Kui teise rahvusesse ülejooksikute arv oli suur eestlaste rahvusliku ärkamise ajal ja enne seda, siis oli see kuidagi veel mõistetav. Ent vastavatel andmetel ei ole asi praegu kaugeltki muutunud ning eesti päritoluga intelligentsi hulgas leidub küllalt neid, kes annavad end ise üles muulastena või kasvatavad vähemalt oma lapsi mitte-eestlasteks.

Väikerahvusele on tähtis iga liige, eriti just tema vaim ning meelsus. Iga väikerahvas, kes tahab püsida kindlana teiste keskel, peab omama kodanikkonnast jõudu, kus mitte üksi lahingus, vaid ka rahuajal on iga liige sõduriks oma rahvuse rindel. Väikerahvuse tugevuseks on tema koda­nike kvaliteet, teiste kvantiteedi kõrval. Ning sellepärast ei ole mitte ükskõik, kuivõrd aktiivsed või passiivsed eestlased on meie eesti pärit­oluga rahvaliikmed. Iga passiivne liige on kogu rahva jõu nõrgestaja. Rahva jõu ning võitlusvõime tõstmiseks on tähtis, et sääraste passiivsete arv oleks võimalikult piiratum.

Palju tööd tuleb veel teha praegugi eestlaste rahvustunde tõstmiseks – ning passiivseks jäänute kui ka otse vastutöötajate muutmiseks. Vaevalt, et see on saavutatav suure liberaalsusega, sest liberaalsust rahvusküsimustes ei saa enesele lubada suuremadki rahvad.

Praegu veel aga ei riskeeri Eestis millegagi isik, kes räägib võõrkeelt seal, kus see ei ole möödapääsematult vajalik, kes näitab avalikult sümpaa­tiaid oma rahvuse vastastele, kes teeb alahindavaid märkusi meie noore rahva iseolemise kohta, kes paneb oma lapsed muukeelsesse kooli, kasva­tab neid võõras vaimus või nii mõndagi muud säärast. – Kas siit otsast ei tule hakata peale, et muuta teadlikeks eestlasteks ka neid, kes ise muidu selleks ei ole saanud?

Majanduslik tugevus ei ole sugugi vähem tähtis kui vaimne tuge­vus, sest see näitab, millised on rahva elamisvõimalused. Lahedad elamis­võimalused, s. t. rahva jõukus – tagavad rahva iseseisvuse, rippu­matuse teistest ja füüsilise aluse arenguks. Majanduslikult nõrk rahvas ei moodusta enesest mingit jõudu, mis ärataks teistes lugupidamist.

Eestlaste majanduslik iseseisvus ei ole küll mitte vana, kuid ta on siiski olemas. Visa tööga on meie rahvas selle saavutanud. Eesti talupoeg maal on peagu ühe põlve jooksul määratute pingutustega muutnud end pärisperemeheks. Selle kõrval on ta veel jõudnud seada korda oma majapidamised ning lapsed koolitada, pannes sellega ühtlasi esimese aluse haritud eestlaste olemasolule. Linnades eesti käsitööline ja väikekaupmees on töötanud end üles ning vallutanud mõõduandva koha omal alal. Eestlaste majanduslikult iseseisvaks saamisel ei ole sugugi väiksem tähtsus majaperemehel, kes on andnud ka tõhusat tuge omaaegsete esimeste võitude saavutamiseks omavalitsuste valimistel. Siin on majandusliku ala inimeste kutseorganisatsioonid teinud tunnustusväärivat rahvuslikku tööd, koondades ja kõvendades oma liikmete ridu.

Möödunud sajandi teisel poolel ja sajandi vahetusel valitsenud generatsiooni töökusele, ennast-ärasalgavale püüdlikkusele ja organiseerimisoskusele võlgneme tänu selle eest, et oleme majanduslikult saanud pere­meesteks omal maal. Eesti iseseisvuse aeg, sellele alusele ehitades on vii­nud kogu maa vastu suurele arengule ja majanduslikule tõusule. Elutingimused samal ajal on lahenenud sedavõrd, et neid ei tunne ära, võttes kas­või võrdluseks säärase lühikese ajavahemiku, kui seda on 10-15 aastat.

Edaspidine areng, mis peab minema suurema majandusliku iseseisvuse saavutamise ja elamistaseme tõstmise suunas – seab hädavajalikena üles neli põhiülesannet: 1) toodangu tõst­mine, 2) sotsiaalolude parandamine, 3) rahvastiku arvuline juurdekasv ja 4) vabanemine võõrkapitali ülevõimust.

Kuni need põhiülesanded ei ole küllaldasel määral lahendatud, on iga­sugu teised küsimused ja vajadused majanduselus hoopis kõrvalisema tähtsu­sega. Toodangu tõstmine on ainsaks võimaluseks kogu rahva kui ka tema üksikute liikmete sissetuleku suurendamiseks, sotsiaalolude parandamine on vajalik rahva elujõu ning võitlusvõime arendamiseks ja rahvastiku juurde­kasv on paratamatu Eesti praegustes oludes, kus maad oleks vaja tiheda­malt asustada. Maa tihedam asustamine on tööjõu nappuse lahendajana ja läbikäikude suurendajana majanduslikult tähtis faktor, ent mitte vähem tähtis ka sõjalise tugevuse tõstjana; suurem rahvaarv tähendab ju suuremat võitlejate arvu.

Kui seisatuda eelpoolmainitud tulevikuülesannetest neljanda juures – võõrkapitali ülevõimust vabanemine, siis peab kohe mär­kima, et see ei ole sugugi vähem oluline kui äsjapuudutatud kolm. Eesti majanduselus kehtib seisukord, et suur osa majandusest ei ole rahvuse huvide teenistuses. Väga tugev on majanduses nende mitmesuguste ring­kondade mõju, kes ei ole iseseisva Eesti saatusega vahenditult seotud ning kellele ei ole iseseisvus olemise ning mitteolemise küsimus. Teada on, kuidas osa neist ringkondadest suhtub isegi üleolevalt meie noore riigi enesekorraldamise püüetesse. Majanduslikus tegevuses huvitab neid ring­kondi esmajoones, et nende ettevõtted hästi töötaksid, muu on neile juba kõrvalisema tähtsusega. Ja kui sellel pinnal peaks valitsema ka mingi teine võim, siis töötaksid mitte-eesti ringkondade ettevõtted arvatavasti niisama­hästi kui iseseisvas Eestis; sellepärast see suur eetiline probleem, tõusva rahva võitlus oma iseolemise ja püsimise eest pakub vähe huvi neile ring­kondadele, ja kui tuleb kord minna tulle suveräänse Eesti säilitamise eest, siis ei ole siiamaani küll kusagilt paistnud silma sääraseid märke, mis lubaksid oletada, et Eesti muulased võtaksid seda võitlust sama innuga kui eestlased ise. – See ei kehti vahest sajaprotsendilise täielikkusega, kindlasti on ka mõningaid teisiti mõtlejaid Eestis majanduslikult tegutsevate mitte­eestlaste keskel, ent suurem enamik paistab tunnustavat iseseisvat Eestit ikkagi ainult niipalju, kui see on neile vajalik ja möödapääsmatu.

Säärase olukorra püsimist ei saa kuidagi õigustada väikerahva juures, kus on hädavajalik kõigi jõudude maksimaalsel määral koondamine riikliku iseolemise mõtte teenistusse!

Edasi tuletame meelde veel üht nähet, mis nõuab küllalt tõsist tähele­panu, ent millest siiski ainult aeg-ajalt pääseb mõni juhuslik rida avalikkuse ette: see on aktsioon suurmaapidamise taasrajamiseks Eestis, mida teostatakse teatud ringkondade poolt nähtavasti läbimõeldud plaani järele. Peamiselt endistel mõisamaadel püütakse osta kokku kohti, mille piirid uhtuvad omavahel, ning selleks kasutatava kapitali päritolu kohta on vahete-vahel avaldatud ka kahtlusi. Meie teada on säärane kohtade kok­kuostmine mitmes ümbruskonnas väga elav; ent kuna seda püütakse kõigiti maskeerida ning varjata, siis ei ole vist kellelgi veel siiamaani täit informat­siooni kogu aktsiooni ulatuse kohta. Ka ei ole ükski asutis või organisat­sioon veel teinud selle, niivõrd oluliselt vaatlust vajava tegevuse jälgimise oma ülesandeks.

Ülemal öeldud ridadega aga ei taha meie õhutada mingeid vägivalla- või sunniakte neil aladel, mis praegu meie majanduselus tunduvad olevat mittekooskõlas eestlaste eluliste rahvuslike huvidega; – millise nõude püstitamiseks aga eestlastel kui iseseisval täieõiguslikul erirahvusel maa­ilma rahvaste peres on täielik õigus. Nende ridadega meie tahame kriipsu­tada alla ainult seda, et selge teadvus olukorrast ning ülesannetest peaks panema tegutsema eestlasi endid majanduslikul alal suurema sihikindluse ning püüdlikkusega, et nemad, ka ilma teiste seaduslikke õigusi riivamata loomuliku konkurentsi teel võiksid saavutada sääraseid tagajärgi, mis on nõutavad rahva ja riigi tuleviku kindlustamise seisukohalt.

*

Kuidas saavad siin, võitluses eesti rahva olemasolu ja oma riigi säilita­mise eest aidata kaasa kutsealalised organisatsioonid?

Võitlus rahva olemasolu ja iseseisva riigi säilitamise eest on kogu rahvuse asi. Mida laiem on rahva seas iseolemise mõtte kandepind, seda suurem on tema võitlus- ning vastupanuvõime. Üksik kitsam grupp saab rahvuslikku võitlust ainult üritada ja edasi viia, ent kaalu annab sellele ikkagi mass, mis asub esimese taga.

Igal juhul see mass peab olema organiseeritud. Organiseerimata rahvas ei jaksa oma õiguste eest iseseisvuse peale võidelda. Seda näeme eestlaste rahvuslikust ärkamisestki, kuidas sellega käis paralleelselt pidev rahva organiseerimistöö eestimeelsetesse ühingutesse, et kindlustada mõtteosaliste seljatagust. Kui ei oleks loodud eesti laulu- ja mänguseltse, põllumeeste seltse, krediitühinguid ja teisi, siis oleks vaevalt eestluse mõte omandanud kindlamat kaalu. Väikerahva seisukohalt omandab just rahva funktsionaalne organiseerimine eriti suure tähtsuse.

Kui vaadelda meie rahva jaotust majanduslike kutsealade järele, siis näeme, et valdav osa neist on oma koostiselt rahvuslikud. Võtame põllumehed, käsitöölised, majaomanikud, töölised, ühistegelased, ka rohked intelligentsed kutsed. Mitmetel kutsealadel on suured teened selle juures, et avaliku võimu raskuspunkt hakkas pöördeaegadel nihkuma eestlaste kätte. Ilma põllumehe pideva rühmamiseta oma maalapi saamiseks, ilma eesti käsitöölise tulemiseta mõõduandvale kohale käsitöölise kutsealal, ilma eesti majaomaniku rahvustunde arenemiseta ning just organiseeritud esi­nemiseta omavalitsuste valimistel käesoleva sajandi alul, jne. – vaevalt oleks saanud iseseisva Eesti mõte nii ruttu endale jalad alla.

Vaatamata majanduslike kutsealade rahvuslikule koostisele ei ole nende vastavates organisatsioonides seni rahvuslik joon süski leidnud eraldi rõhutamist. See on suurel määral seletatav asjaoluga, et kutsealalised majanduslikud organisatsioonid on seni kõik olnud sündikalistliku (era ametiühingute) ilmega, koondades ainult osaliselt oma kutsealade liikmeskonda kitsamate eriküsimuste ümber, kus liikmete majanduslike huvide kaitse on varjutanud kõik teised probleemid.

Avalikõiguslike kodade loomisega on kutsealade organiseerimise probleem saanud hoopis uue lahenduse. Koja kaudu on kutsealad saanud mitte üksnes oma erihuvide eest võitleva organi, vaid see on seotud juba laiemate ülesannetega. Kojad on muutunud teatavas mõttes riigi organiteks ja seisavad otsese riikliku järelevalve all. Seepärast on ka loomulik, et nüüd kodade kaudu, kutsed peavad muutuma iseseisva riigi ning rah­vuse ideestiku kandjateks ja nende eluliste huvide eest võitle­jateks. Nii ei saa ka kojad mööda rahvusliku mõtteviisi ning suuna viljele­misest ja jälitamisest, ja rahvuslikult häälestatud kodade kaudu läheks üks loomulikumaid teid laiemate masside rahvustunde teadlikuks ja tegelikuks arendamiseks, samuti ka mõnede rahvuslikult õigustatud sammude läbi­viimiseks.

– Praegu veel teadmata kaugustest kostab tungiv küsimus eesti rah­vale – kas ta tahab ning jaksab iseseisvalt püsida või mitte. Selleks, et otsustaval hetkel kujuneks vastus igal juhul ning ainult jaatavaks, tuleb varakult teha vastavaid ettevalmistusi. Ja siin on kõige muu kõrval ka kodadesse organiseerunud kutsetel suur sõna kaasa öelda.

Ü. Maramaa

Organisatsioonist nr. 1/1939