Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

28 Feb

Moodne eesti ajalooline romaan.

 

       

Viimase paari aastakümne jooksul toimunud murranguist meie kirjanduses on kahtlemata täie õigusega saanud eriliseks huviobjektiks laiemale üldsusele ajaloolise romaani esiletung viis-kuus aastat tagasi. Seda huvi õigustab mitte üksnes see nähtus, et pärast ajaloolise jutustuse viljelemist kaheksakümnendail ning üheksakümnendad aastail ja pärast Eduard Vilde ajaloolist triloogiat käesoleva sajandi esimesel aastakümnel kadus ajalooline žanr meie kirjandusest peaaegu täielikult umbes kolmekümneks aastaks ja et nii pika vaheaja järel selle žanri elustumine tundus uudsena ning üllatavana. Seda huvi õigustab palju rohkem see nähtus, et uusaegne ajalooline romaan tungis meie kirjandusse erakordse hooga, tõrjudes paari aasta jooksul kõrvale, olgugi et mitte just pikaks ajaks, kõik teised romaani liigid.

Kui ajaloolise romaani elustumise esimesel aastal, aastal 1934 ilmus ainult kaks sellealast teost, nimelt Mait Metsanurga „Ümera jõel” ja August Mälgu „Surnud majad”, siis oli 1936. a. toodangus ajalooline romaan peaaegu ainuvalitsev. „ „Muiste” on praegu tähenduslik romaani kogu aastatoodangu kohta, mille silmad peagu erandita on suunatud tagasi,” kirjutas H. Raudsepp 1936. a. romaanist ülevaadet tehes. Ning jätkas samas: „Peab tekkinud olema mingi puhkuse, vabakssaamise, hingetõmbamise hetk, et äkki nii paljudel on aega ja meelterahu kirjutada memuaare, olgu otsesel, olgu kirjandusliku teose näol. Ja kes mitte oma isiklikke mälestusi ei kujunda ega soenda, see hangib materjale ja meeleolusid arhiividest ning hakkab „mängima ja unistama” oma rahva ja ta ajaloo „varase nooruse mängumaal”.”

Tõsi küll, juba 1937. a. kohta konstateeriti, et selle aasta romaanitoodangus olevat ajaloolise romaani osatähtsus kaunis väike, samuti arvati näha võivat ajaloolise žanri harrastuse alal tagasiminekut järgmiselgi aastal ning lõpuks ei etendanud ajalooline romaan ka 1939. a. kaugeltki enam endist osa. Kuid vähemalt üheks aastaks tõusis see romaaniliik ometi kõike muud varjujätvaks liigiks ning esines kord rohkem, kord vähem viljeldavana ka igal muul aastal peäle kõige viljakamat 1936. a., andes kogusummas kuue aasta kohta ligi paarkümmend niisugust raamatut, mis omavad suuremat või väiksemat kirjanduslikku väärtust, ja peale selle veel kümmekonna teose ümber, mis võivad arvesse tulla ajalooliste teadmiste kandjaina laiadesse hulkadesse.

Mõnevõrra ergutavat mõju avaldas ajaloolise romaani elustumine ka draamale, luulele ja novellile, kus paralleelselt romaaniga samuti võis märgata ajaloolise ainestiku kasutamise tõusu. Aga nii silmapaistvale kohale, kui ajalooline romaan, ei tõusnud ajalooline draama, novell, ballaad jne. siiski mitte. Liiatigi ei olnud neil aladel vahepealgi mitte täiesti soikunud ajalooliste teemade käsitlus. Kuid kõige selle lähem vaatlus ei kuulu siiski mitte siia, nagu pole siia kuuluvaks loetud ka nende ajalooliste või poolajalooliste romaanide jälgimist, mis puudutavad nii lähedasi sündmusi, nagu Vabadussõda, või viivad sündmustiku kaugemasse minevikku mingeil formaalseil põhjusil, ilma et seejuures omandaks tõelist ajaloolist koloriiti.

Kohe esimeste ajalooliste romaanide ilmumise järel oli meie arvustusele selge, et on toimunud midagi niisugust, mida ei saa mahutada tavaliste igapäevaste nähtuste hulka. Juba Metsanurga „Umera jõel” ja Mälgu „Surnud majade” järel konstateeris Friedebert Tuglas 1934. a. romaanist ülevaadet tehes, et pinev huvi mineviku vastu on tekitanud pöörangu, mis tähistab uut suunda eesti kirjanduses. Ka teine sama aasta romaanitoodangu ülevaate tegija A. Oras usaldas juba nende kahe esimese ajaloolise romaani najal väita, et „mineviku käsitlus on võtnud jõudsalt hoogu”, ja nähtavasti arvestas ta muu kõrval ajaloolistki romaani, kui ta samas märkis proosa arengu tähelepandavat vitaalsust.

Paralleelselt teadlikuks saamisega ajaloolise romaani taaselustumise tähtsusest algas ka nende põhjuste selgitamine, mis tingisid selle taaselustumise. Friedebert Tuglas, kes ühena esimesist juhtis tähelepanu ajaloolise romaani pööretsünnitavale tähendusele, oli ühtlasi ka esimesi, keda lähemalt huvitasid uusaegse ajaloolise romaani sünni kausaalsed seosed. Samas aastaülevaates, kus ta ajaloolise romaani harrastusele andis murrangulise tähenduse, on ta katset teinud selgusele saada ka selle murrangu põhjustest.

„Praegu valitsev mõttesuund paneb kord-korralt ikka rohkem rõhku nähtustele ja küsimustele, mille ette võib liita sõna „rahvuslik”,” kirjutab Tuglas. „On tarvis selgitada meie rahvuslikku olemust, on tarvis teada, kust oleme tulnud, et mõista, kuhu peame minema. Sellise selgitustöö parimaks vahendiks on ikka olnud rahva minevikku käsitlev ilukirjandus. Ja nagu selline kirjandus tõusis esialale ärkamisajal rahvaluule, „Kalevipoja”, minevikus ilutseva lüürika ning ajaloolise jutu näol, nii on ta praegugi jälle aktuaalseks saamas. Tõsi küll, nii eestluse kui eesti kirjanduse olukord on võrratult muutunud Bornhöhe ja Saali ning Metsanurga ja Mälgu teoseid eraldaval ajavahemikul, kuid ajastute üldtendents on ikkagi sama”

Umbes samalaadselt argumenteeris paar aastat hiljem ka Hugo Raudsepp. „Eluolu uusi olukordi pildistades,” kirjutab Raudsepp, „võidi peagi märkama hakata, et kui olevik on nihkunud, pöördeliselt ja põhialusteni, siis sellest uuest ja muutunust tagasi vaadates ka minevik pole enam endine. Meie uus iseseisev olevik heidab ka minevikule hoopis vastse valgustuse. Võõrad olid meie ajalugu teinud ja seda võõralt ja vaenulikult seletanud. Nüüd kõigest tungib läbi eesti orientatsioon. Oma ajalooteadlased on nüüd pidevat selgitustööd teinud, alavääristavaid hinnanguid kõrvaldanud. Teaduse kannul sammub kiiruga kirjandus. Optimistlik eesti orientatsioon, mis Juhan Luigat vaimustas ja hiljem teadlasi innustas, pidi loomulikult ka meie kirjanikke nakatama, kelle fantaasial ja kujutlemisrõõmul õpetlastega võrreldes on märksa uhkemad vabadused.”

Kolmekümnendate aastate rahvusliku renessansi sotsiaalse tellimuse täitmisena on tõlgendanud moodsa ajaloolise romaani tekkimist teisedki arvustajad, kuigi mõned ajalooliste romaanide autorid ise on vaielnud vastu säärasele tõlgendamisviisile. Nii näiteks on Mait Metsanurk ühele intervjueerijale, kes on küsinud, kas ei ole ajaloolise romaani välja kutsunud sotsiaalne tellimus, vastanud, et „ajaloolist romaani võib ja tuleb alati kirjutada” ning seekordselgi juhtumil polevat mingit tegu sotsiaalse tellimusega. Ta isiklikult olevat romaanis „Ümera jõel” taandunud minevikku ainult seepärast, et ta selles kujutatud peategelasele olevikust ei leidnud sobivat tausta. Ühtlasi olevat selle romaani peategelase kuju mõlkunud ta meeles juba 1926. a., niisiis ammu enne seda, kui tekkis vastav sotsiaalne tellimus.

Aga hoolimata neist vastuväiteist näib siiski olevat nõnda, et Tuglas ning Raudsepp ja samuti ka teised arvustajad, kes on jõudnud nendega ühisele otsusele, on tõele lähemal kui Metsanurk, kuigi seejuures ei tarvitse mitte eitada, et igal ajaloolise romaani autoril on võinud olla ka mitmesuguseid puhtsubjektiivseid põhjusi.

Pidades moodsa rahvusliku liikumise sotsiaalset tellimust peamiseks põhjuseks ning arvestades teatud korrektiivina ka Metsanurga väiteid, näib siiski, et kausaalsete seoste jälgimine ühelt poolt sotsiaalsel ja teiselt poolt puhtisiklikul joonel ometi ei vii meid täie tõeni. Nimelt jääb sel juhul täiesti arvestamata see sisemine seaduspärasus, mis karakteriseerib kirjandust kui autonoomset kunstiala. Kui üllatavana ajaloolise romaani esilekerkimine meile ka tunduks A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse”, Mait Metsanurga „Jäljetu haua” ning „Punase tuule”, August Jakobsoni „Vaeste-Patuste alevi” ja paljude teiste sellesarnaste, kahekümnendaile aastaile ja kolmekümnendate aastate esimesele poolele karakteristlike teoste taustal, näib ometi olevat võimatu, et nende teoste olemuse ja moodsa ajaloolise romaani olemuse vahel puudub igasugune seos. Ja tõepoolest saabki ka tegelikult nii mõnegi ühenduslüli jälile, kui pisut lähemalt vaadelda neid arengutendentse, mis iseloomustavad meie romaani enne ajaloolise žanri maksvuselepääsu.

Teatavasti oleme võinud jälgida meie kirjanduses käesoleva sajandi kolmanda aastakümne algusest peale uusrealistliku romaani üha hoogustuvat võidukäiku. Sisu ja vormi vahekorras nihkus raskuspunkt viimaselt esimesele, ühtlasi kadus ka see absoluutne vabadus, mille uusromantikud olid jätnud autoreile ainevalikus. Uusromantikute nõue – kirjutatagu ükskõik millest, peaasi, et hästi – asendati nõudega, et ka käsitlusaine ise peaks olema huvitav. Lugejaskond, arvustajad, romaanivõistluste žüriid jne. hindasid tihti kirjanduslikke teoseid ainult niivõrra, kuivõrra neis oli esile kergitatud uusi olustikulisi nähtusi. Seepärast algaski üsna varsti – niipea kui kõik tähtsamad ainestikualad, taluelu, rannaelu, aguliolustik jne. olid ära kasutatud – palavikuline jaht uute ainealade järele. Kuid võimalused osutusid ses suhtes siiski üsna piiratuks ja sellest perspektiivist vaadates pidi olema see vaid ajaküsimus, millal jõutakse ajaloolise ainestiku juurde.

Teiselt poolt tõi uusrealistlik suund uute ainealade otsimise kõrval endaga kaasa kindla tõetruuduse nõude, mis üha ortodoksaalsemat kuju võttes muutus lõpuks igatsuseks reportaaži järele. Ei jätkunud enam sellest, et kirjanduslik teos andis tõelisuse illusiooni, vaid ta pidi olema võimalikult üksikasjaliselt dokumenteeritud tõelisus ise. Ei jätkunud enam lugudest, mis elus tõenäoselt võiksid juhtuda, vaid pidi pakutama väljaspool igasugust kahtlust olevaid „tõestisündinud lugusid”. Ja nõnda pidi seegi tendents viima meie romaani varem või hiljem ajalooni, sest kus on siis veel rohkem päris kindlasti dokumenteeritavaid „tõestisündinud lugusid” kui just ajaloos.

Lõpuks on väga tõenäone seegi, et meie romaan tee leidmisel ajaloo juurde mõningaid äratusi on saanud ka väljastpoolt, teiste rahvaste kirjandusest, nagu ju meie kirjanduslikud liikumised eriti „Noor-Eestist” alates ikka on olnud kord kergemas, kord tugevamas sõltuvuses vastavaist väliseist eeskujudest. Igatahes on mitmel pool välismailgi osalt enne meid, osalt kõrvuti meiega kasvanud huvi ajaloolise ainestiku vastu (näit. saksa kirjanduses L. Feuchtwanger, vene kirjanduses A. Tolstoi jne.).

Puhtkirjanduslikest tegureist võiks tulla ajaloolise romaani taaselustumise põhjusena kaalumisele vahest veel nii mõni muugi peale nende, mida on juba puudutatud, kuid kahtlemata varitseb siin seda suurem subjektiivsuse hädaoht, mida detailsemaks tahetakse arendada vaatlust. On ju siin niigi, ka kõige üldisemat laadi ülevaate piirides püsides, valju objektiivsuse saavutamiseks kahetsetavalt vähe ajalist perspektiivi.

Pideva puhtkirjandusliku arengujoone olemasolu ajaloolise romaani ning selle vahel, mis oli enne teda, ei ole jäänud hoopis kahe silma vahele juba vareminigi. „Meie ajalooliste romaanide kirjanduslik meetod ei too esile uusi momente,” kirjutab Hugo Raudsepp, „ta jätkab täies solidaarsuses uusrealistliku miljööromaani pärimusi. Ka ajalooline romaan on esmajoones olustikuromaan, mis oleviku- asemel meile avastab mineviku uudismaid. Pearõhk siingi langeb epohhile, ajaloolise tausta väljamaalimisele, kommete demonstreerimisele. Nagu eilses kaasaegses, nii ka tänapäeva ajaloolises romaanis tegeleb esmajoones ajakirjanik faktilise materjaliga, loov kirjanik longib talle järele. Ajalooline taust tundub meile nii suveräänsena, et meil julgust ja auahnust jätkub seda vaid restaureerida.”

August Mälk, Mait Metsanurga kõrval teine ajaloolise, romaani elustamise pioneeridest, ongi oma loominguga üheks ilmekamaks illustratsiooniks Raudsepa väidetele, Mälgu kaasaja romaan „Õitsev meri” (1935), ta silmapaistvaim kirjanduslik saavutus, on tüüpiline miljööromaan, samuti on pühendatud eeskätt tegelaste väliste elutingimuste vaatlusele ta teisedki niihästi varasemad kui ka hilisemad kaasaja romaanid ja ka ajalooline „Surnud majad” (1934) on peamiselt keskkonda kirjeldav teos. Üksikasjaliselt väljatöötatud, ajajärku väga mitmest küljest haaravad suurejoonelised pildid röövretkedest, ikaldusest, katkust ja paljust muust sarnasest Põhjasõja päevil moodustavad „Surnud majade” kandvama pärisosa. Ja kuigi kõige selle tagapõhjal vaadeldakse veel ka ühe perepoja arengulugu, siis ei omanda viimane oma võrdlemisi hõreda psühholoogilise koe tõttu ometi mitte mingit iseseisvat tähtsust. Nagu Mälgu kaasaja romaanides, nõnda on ka siin psühholoogilis-isikulooline probleem sisse võetud nähtavasti ainult selleks, et iseseisvat väärtust omavad miljööpildid oleksid viidud võimalikult usutavasse, loomulikuna tunduvasse elulisse seosesse.

Ka Mälgu teine ajalooline romaan, peamiselt Saaremaa lääneranniku olusid XII saj. lõpul ja Sigtuna vallutamist käsitlev „Läänemere isandad” (1936) taotleb esijoones ajapildi restaureerimist, nagu seda on kinnitanud ka autor ise. Ka ses romaanis omab esmajärgulist tähendust elu-olu värvikas pildistik, kuid erinevalt „Surnud majadest” ei seo siin üksikuid pilte mitte niivõrra peategelase sisemise arengu jälgimine, kuivõrd seiklusromaanile karakteristlik intriig imelike juhtumuste, ähvardavate hädaohtude ning õnnelikkude pääsemiste kuhjamisega.

Mälgust peaaegu veelgi puhtakujulisem miljöökirjeldaja on ajaloolise romaani alal Enn Kippel. August Mälk on küll ise väitnud, et ta pole kasutanud oma ajaloolisi romaane selleks, et mineviku varjus midagi öelda tänapäevale, kuid ta pole siiski hoopis ilma probleemideta. Ta tegelased ei ole just tulvil täis psühholoogilist sisu, kuid need ei ole siiski ka mitte ainult paljad skeemid. Enn Kippeli puhul aga tõepoolest ei ole peaaegu üldse põhjust kõnelda probleemidest, ega saa tõsiselt juttu olla ta tegelasist kui elavaist inimesist. Kippeli ainus ülesanne näib olevat ajaloolise miljöö elustamine.

Seejuures on Enn Kippel üks meie kõige viljakamaid ajaloolise romaani harrastajaid. Ta alustas Vene-Liivi sõda käsitleva romaaniga „Suure nutu ajal” I-II (1936), siirdus siis Põhjasõja ainestiku juurde romaanis „Kui Raudpea tuli” I-II (1937), elustas liivlaste heitlusi sakslastega XIII sajandi alguses romaanis „Issanda koerad” I-II (1938-1939) ning on andnud seni viimasena kujutuse 1343. a. vastuhakust romaaniga „Jüriöö” (1939). Niisiis kirjeldab ta ajaliselt üksteisest väga kaugeid ja järelikult ka väga erinevaid miljööalasid, kuid see asjaolu ei ole ometi mitte pidurdanud ta kirjeldamisindu. Tal ei tule materjalist kunagi puudus, ennem jääb tal seda üle ja siis pakub ta elu-olu pilte nii mõnigi kord ka süžeevabade kultuurilooliste kirjeldustena.

Suurejooneliseks taustaromaaniks on nimetanud Hugo Raudsepp ka Jaan Kärneri „Tõusvat rahvast” I-II (1936-1937), milles käsitletakse rahvuslikku ning sotsiaalset võitlust Tallinnas 1905. a. ümber. Isikuromaan ei olegi „Tõusev rahvas” tõepoolest mitte, sest siin, selle asemel et iga tegelast karakteriseerida lähemalt elava inimesena, eelistatakse tegelasteks võtta huviühtlusega seotud rahvagruppe, kollektiivmõisteid, nagu eestlased, sakslased, tööliskond jne. Kuid siiski ei ole „Tõusev rahvas” ka mitte mingi puhtakujuline miljööromaan, taust ainult tausta enda pärast. Jaan Kärneri tugevad sotsiaalsed kalduvused on tinginud selle, et „Tõusev rahvas” pole mitte väiksemal määral sotsiaalne teesromaan kui ajalooline miljööromaan. Aga kuigi siin on ka muud peale ajaloolise miljöö, on viimast siiski nii palju, et see on põhjust andnud „Tõusvat rahvast” nimetada ajaloo toormaterjalide koguks.

Samuti nagu Kärneri teos ei ole puhtakujuliseks ajaloolist miljööd käsitlevaks romaaniks, nõnda ei ole seda mitte ka K. A. Hindrey ja M. Metsanurga siiakuuluvad romaanid.

K. A. Hindrey „Urmas ja Merike” I-II (1935-1936), „lugu aasta 1000 ümber” – nagu märgib autor ise alapealkirjas, püüab pakkuda viikingiaegsest Eestist nii laiahaardelist pilti, et August Palm seda teost arvustades võis koostada üsna pika nimestiku neist olulisemaist küsimusist, mida siin puudutatakse. „Siin taotletakse anda läbilõiget kogu tolleaegsest ühiskonnast,” kirjutab A. Palm, „kujutatakse maakondade ja kihelkondade korraldust, üleriiklikku maapäeva, kombeid ja tavasid (veretasu), perekonda (naitumisviisid, mitmenaisepidamine, naise seisukoht, suhtumine vigaseisse lastesse ja tütarlastesse, poegade kasvatus), usundit (nõiad, usk ennustustesse ja unenägudesse, Taarausk ja ristiusk, usulised talitused, matusekombed), ainelist kultuuri (riietus, elamud), sõjalist kultuuri (relvad, hobused, maavalve, kaitselinnused, sõjakäigud maal ja merel, sõjaliste ühistoimingute küsimus), seisuslikku kihistust (põline „aadel”, alam seisus, seltskonnaheidikud, orjad-sõjavangid), eri maakondade rahvastiku temperamendi erinevusi, suhtlemist naaberrahvastega (Leeduga, Venega, Rootsiga) ühes üldise ajaloolise olukorra tähistamisega taustana, maastikku, rahvusvahelist kauplemist Raiküla kaubalaadal, lisaks hulka individuaalseid isikukujusid jm Etnograafilist ja ajaloolist ainestikku on paiguti nii tihedalt, nagu oleks tegemist ajajärgu populaarteadusliku illustreerimisega.”

Nagu nähtub sellest, on K. A. Hindrey romaan säärase ainestiku poolest, mis karakteriseerib keskkonda, äärmiselt rikas. Kuid Hindrey ei takerdu siiski mitte ühekülgsesse väliste elutingimuste vaatlusse. Isegi oma romaani kõrvaltegelastesse ei suhtu Hindrey enamasti mitte nagu mõnesuguseisse keskkonna illustratsioonidesse. Teda huvitab mitte ainult see, millises sõltuvuses on isik miljööst, vaid ta püüab näha iga oma tegelast mitmekülgse elava inimesena võimalikult kõigi nende komponentide valgusel, mis ükskõik millisel viisil tulevad arvesse isiku sisemise olemuse kujundamisel. Nõnda saab Hindreyle iga ta romaanitegelane psühholoogiliseks probleemiks. Ning probleeme – neid võrsub Hindreyle veel paljust muustki.

K. A. Hindrey teine ajalooline romaan „Loojak” („Nõid” ja „Lembitu”) I-II (1938), mis käsitleb Lembitu aega, pakub nagu „Urmas ja Merikegi” äärmiselt laia, kuigi mitte samal määral üksikasjaliku miljööpildi, ning avardub ühtlasi nagu seegi milj öör omaani pinnalt probleem- ja psühholoogiliseks romaaniks.

Oma üldlaadilt on K. A. Hindrey romaanidele mitmeti lähedased ka Mait Metsanurga ajaloolised romaanid „Ümera jõel” (1934), milles käsitellakse ajajärku Ümera lahingu ümber, ja „Tuli tuha all” (1939), Põhjasõja-eelsete olude kujutus. Metsanurgagi romaanides langeb tugev aktsent miljööle, kuid nagu nägime juba eespool, lähtus Metsanurk ta enda sõnade järgi „Ümera jõel” loomisel mitte keskkonnast, vaid tüübist. Samuti on väga silmapaistvale kohale nihutatud isikukujutus ka romaanis „Tuli tuha all”. Ning lõpuks on Metsanurk sotsiaalne võitleja, kes ajaloolisteski romaanides pole saanud end täiesti maha salata.

Hoolimata mõningaist kõrvalekaldumisist kannab meie uusaegne ajalooline romaan üldiselt realistliku miljööromaani iseloomu. Ta on samasuguse tõetaotluse sihiga püüdnud pakkuda elupilte ajaloost, nagu pakkus neid varemini kaasaegne romaan kaasajast. See asjaolu on aga teinud kirjanikule paratamatuks vajaduseks põhjaliku tutvumise käsitleda kavatsetava küsimustekompleksiga mitte ainult kirjanduse, vaid ka arhiivide kaudu, ja mitte ainult ajaloo, vaid ka teistel aladel.

Kui kaugele meie kirjanikkude eeltööd ajalooliste romaanide kirjutamisele asudes on ulatunud, selle kohta ei ole praegu veel kuigi palju otseseid andmeid. Et aga ses suhtes vähemalt mõni aeg tagasi olukord ei olnud ammugi mitte ideaalne, seda võivad igatahes kinnitada need, kellel on ülevaadet meie teaduslikes asutisis talletatud materjalide kasutamisest. Nii näit. kirjutas „Loomingus” varsti pärast esimeste ajalooliste romaanide ilmumist A. Merivälja, kellel ilmsesti ei puudu informatsioon meie arhiivide kasutamisest, järgmist: „Kahjuks meie kirjanikud on oma teoste kirjutamisel Eesti teaduslikke asutusi kasutanud väga vähe. Senine tutvumine meie ajaloolise minevikuga on piirdunud peale väheste erandite ainult vastava teadusliku kirjandusega, ja sagedasti sedagi mitte küllaldasel määral, nagu seda tõendavad ajaloolise sisuga teosed ise tihti kõige selgemalt.”

Hiljemini on olukord ses suhtes igatahes paranenud. Nii on Jaan Kärner seletanud ühes intervjuus oma usutlejale, et ta eeltööde tegemisel „Tõusva rahva” jaoks on lugenud memuaare ja uurimusi 1905. a. sündmusist, on läbi töötanud suure hulga ajalehtede aastakäike ning on käinud materjalide otsingul arhiivides. Samuti on (kinnitanud ka Enn Kippel, et ta peale trükiallikate on läbi töötanud arhiivimaterjale, külastanud mitmesuguseid muuseume, lähemalt uurinud muu seas sõjamaalegi. Kuid osa ajalooliste romaanide autorite kohta pole hilisemastki ajast kindlasti teada, et nad oleksid kasutanud ka midagi muud peale trükiallikate.

Kuivõrd tõetruud on ajalooliselt meie senised ajaloolised romaanid, seda küsimust ei ole praeguseni veel kuigi põhjalikult jälgitud. Kirjanduskriitikud on seda küsimust tavaliselt puudutanud vaid möödaminnes, spetsialistid-ajaloolased on aga ainult mõnel üksikul juhul võtnud sõna ajalooliste romaanide kohta. Selle pinnalisevõitu sõelumise tulemusena on seni eksimusi ajaloolise tõe vastu avastatud ainult võrdlemisi tähtsusetuis detailides, kuna kõiges olulisemas meie ajaloolised romaanid on leitud vastavat ajaloolisele tõele.

Kirjanduskunstilisest seisukohast hindajaile aga ongi see küsimus olnud võrdlemisi kõrvalise tähtsusega ning nii mõnelgi juhul on just need teosed, mida ajaloolise tõe seisukohast on peetud eriti väärtuslikeks, puhtkirjanduslikkude väärtusküsimuste selgitamisel jäänud varju. Ei ole Jaan Kärneri hoolikas kogumistöö, materjali hulk ja selle täpsus kirjanduslikkude hindajate silmis ometi jõudnud üles kaaluda ainestiku kunstilist organiseerimatust. Ei ole ka Kippeli ajaloolisest seisukohast küllalt ilmekaist ja arvatavasti ka täpseist olustikupiltidest selleks küllalt, et täiesti märkamata ning häirivalt mõjumata jääks psühholoogiline pinnalisus, maitse suhteline kujunematus ning odavavõitu efektide harrastus. Neist mõlemast ilmsesti rohkem on eksimusi ajaloolise tõe vastu nii Mälgul, Hindreyl kui ka Metsanurgal.

Kuid Mälgu miljööpiltide kunstiline reljeefsus ja ta keele kindel omapära vabandavad eriti „Surnud majades” mitte ainult mõningaid ajaloolisi eksimusi, vaid ka puhtkirjanduslikke puudusi: kinoromantilist intriigiarendust, psühholoogilist kindlusetust ja karakteristika ühekülgsust. Samuti aitab Metsanurgagi juures ta ideeline pinge, tüübi- ja olustikukujutuse kindlakäelisus üle saada mitte ainult ajaloolistest komistustest, vaid ka sellest nõtkusepuudusest, mis Metsanurgal nii ühes kui teises romaanis kohati tuleb ilmsiks. Ning kui Hindrey romaanis „Urmas ja Merike” ajaloolised küsitavused koos kompositsioonilise koondamatusega asetada ühele vaekausile ja teisele psühholoogiliste ning kultuurilooliste tähelepanekute ääretu rohkus, terav analüüsivõime ja vaimukas käsitlusviis – siis ei ole kahtlust, et see, mis on teisel, kaalub esimese kergesti üles.

Kõik need autorid, kes on esinenud ajaloolise romaani alal, on käsitelnud oma teistes teostes ka kaasaega. Ning üldiselt sellistena, millistena meie neid tunneme nende olevikku käsitlevaist teoseist, leiame neid ees ka siis, kui nad on pöördunud minevikku. Keegi ei saa oma minast üle ühe sammuga, kui üllatavalt teistsugusesse ümbrusse ta lähekski. Hindrey on jäänud Hindreyks, Metsanurk Metsanurgaks ja Mälk Mälguks ka ajaloolises romaanis, nagu on tõestanud ühes artiklis paljude nii ilmekate näidetega A. Kaal.

Ajaloolise romaani taaselustumine ning senine areng mahuvad orgaaniliste lülidena nii iga üksiku kõnesolnud autori loomingusse kui ka eesti kirjanduse üldraamidesse. Kuid see ei tähenda siiski mitte igasuguste murranguliste üllatusmomentide mahavaikimist. Kahtlemata laienes meie moodsa romaani ainevald murranguliselt, kuid kõik muud üllatused peäle selle jäid küll tõepoolest tulemata. Igatahes ei tulnud mingit märgatavamat pööret romantismi suunas, kuigi seda ennustati nii mõnegi arvustaja poolt ja kuigi ajalooliste romaanide kalduvuses möödunud aegade hämarusest üleskergitatud isikuid ja olusid näha päikesepaistelisemaina kui nad tõeliselt võisid olla, arvati märgata võivat sellekohast tähendusmärki. Hilisemad kogemused näitasidki, et üksi idealiseerimiskalduvusest neid järeldusi teha osutus siiski liiga varaseks.

Nagu läbi nii mõnegi teise ainestikuala, nõnda tormas realistlik miljööromaan ka läbi ajaloo, kasutas paari aasta jooksul ära need soodsamad võimalused, mida see pakkus, ning jäi siis suhteliselt tagasihoidlikus ulatuses püsima taluelu, agulielu ja teisi üsna tühjaks ammutatud alasid käsitlevate romaanide kõrvale. Kummaks on siin rohkem võimalusi, kas uueks tõusuks mingil ettenähtamatul lükkel või senisest veelgi suuremaks tagasitõmbumiseks – selle üle otsustamiseks ei ole praegu igatahes mitte mingisuguseid kindlamaid andmeid.

Oskar Urgart

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share