Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Maailmasõjas ei olnud võitjaid ja võidetuid, vaid ainult võidetud.

Terve inimkond, kuivõrd see on milgi viisil puudutet sõjast, on olnud siin mingist objektiivsest vaimust aetud asjalise loogika esemeks. Mitte meie ei valitsenud olukordi ja tõsiasju, vaid need meid. Juba kaua enne Sarajevot andsime oma võimu materiaalsete tõsiasjade maailmale ja sõjaväljad vaikisid ainult ühe vastaspoole tingimata allajäämise järele. Ja veel tänapäevgi, vaadake ainult ringi enese ümber, kui palju vaeva võtab see meilt, et oma siseilma võimetusest äratada. Küll on katsutud ka mõttetuma sõja kole­dustele mõtet anda ja otsida, kuid esitatagu ainult mõni neist avalikkusele, ja võib kohe näha, et neil kandejõud puudub. Küll kõneles ühel rahvus­vahelisel konverentsil keegi hallpea saksa kirikõpetaja, tema olevat ja on praegugi veel sõja poolt, sõda olevat ühe võimsa hoobiga kinnitanud selle vägisi tekkiva kuristiku, mis tahtvat tõusta tema rahva poegade vahele ületamatuna hirmutisena, sõda olevat ligindanud vaese ja rikka, suure ja väikse, viletsa ja võimsa. Aga nüüd, peale õnnetuma sõja otsib iga üks neist osavõtjaist närveldades sõja tekkimise ja nurjamineku põhjusi üksteise juurest ja kuristik laieneb veel enam. Kes küll ei kõnele täna pahameeli sõja mõtte­tusest, ent kui palju oli neid sõja ajal, kes selle üle järele mõtlesid. Just nagu mõne ülema sundivuse tungil pidi iga üks tammuma korra astutud teed.

Aga on siiski midagi uut, mis meisse siginenud. Küll on see veel alles umbuses ja avaldub umbmäärastes väljendustes. Negatiivselt iseloomustudes rahulolematusena, positiivselt – veel settimatuna uue hingesubstantsina. Kõigist rüvetustest hoolimata avaldub see ürgjõulises ideaalsuses. Meie suhtumine teistesse kaasinimestesse läheb teisel koosil, meie seisukoha võtmine asjadesse ja väärtustesse on saanud teise mõtte. Nii on kõigepealt just mõtteteaduses see objektiivne idealism oma pinna laiendanud ja seda õigusega. Inimene annab olevikule ja ajaloole oma mõtte. Igal inimpõlvel on oma ajalugu, ta näeb ajaloos seda, mida ta sellest ise oskab välja lugeda ja kui­võrd sügavalt ta ise mõista suudab ajaloo nähtusi. Kuid tulevikki kangastub meile meie kultuurteadvuse kajastusele. Mitte see ei ole ühe eluvõimsa nooruse tunnusmärk, et ta mannetult käed rüpes sõna salvab: mis küll tulema saab, vaid see, kui ta küsib eneselt: mis tulema ja saama peaks.  Ajaloo tulevik on ärarippuv eetosest, ei mitte faatumist – ütleb Spranger. Seepärast peab iga noorus, ka inimpõlve noorus ideaalne olema. Seega oleme välja jõudnud kõlbelise tahte küsimuse juure, millest tulevik ärarippuvaks tehakse.

Teiste sõnadega, öeldes: meie kultuuriteadvus on muutunud. See ei tohiks mitte utoopiline olla, ent kui puudub siin ideaalne joon, siis on see tulevikuta. Kuid mitte abstraktne idealism, vaid just konkreetne idealism. Igal üksikul ideaalsel hingetõmbel olgu oma kindel konkreetne otstarve. Muidugi on siin hädaoht kalduda teisse äärmusse – konkreetsesse materia­lismi. Hoitagu selle eest! Lunastajaks nimetaksime seda, kes meile selgitaks selle kultuuriteadvuse umbsed piirjooned ja viiks toime eriliste vaimsete tendentside sünteesi. Jeesus, arvan, saavutas oma mõjuvuse esimeses joones mitte oma tundepärase kristliku inimarmastuse läbi, vaid just selle kultuursünteesi läbi, mis andis inimhingedes küllaldaselt juba valminud meele­muutusele püsiva elulise aluse oma eeskuju kaudu.

Kui on midagi, mis meile veendumuseks on saanud, siis on see, et sarnaseid suuri inimkondlikke katastroofe peab ära hoidma ja neid on võimalik ära hoida. Kuid selleks on vaja, et iga mees ja naine täiel teadvusel kõigi oma kõlbeliste jõududega selle vastu seisab. Kust peab seda kõlbelist tahet ja jõudu saadama?

Esimeste reaktsioonihäälte ärganud vana kultuuriteadvuse vastu, oli „inimsus”, „inimlikkus” see, millest armastati kõnelda. See on küll õieti tabatud seevõrd, kui on olemas tõeline tarvidus liigsetest rahvusluse kitsastest pahedest välja saamiseks. Kes meist ei tunneks tarvet kuidagi viisi piiluda teiste rahvaste hingeolusse sel lihtsal põhjusel, et tundma õppida seal inimlikkuse omapäraseid avaldusi. Inimhinge laiu avaldusvõimalusi mõista tundub vajadus. Kui suureks saavutuseks võib osutuda mõistmine! Kuid mitte ainult mõistmine, vaid ka iseseisev seisukoha võtmine mõistetud tõsi­asjade vastu. Ei taha sellepärast vaikida nõudmised ülikoolide kui kasvatus- ja teadusasutuste juures enam rõhku panemist võõrasmaade kultuurolukordade peale. Üliõpilane ei pea võõrast kultuuri tundma mitte ainult keele filoloogilise külje kaudu, vaid peab tundma võõrast kultuuri samuti selle usulise, majandusliku, kõlbelise, õigusliku ja teiste avalduste kaudu. Selleks on vaja terved õppetoolid asutada iga kultuurringi jaoks. Meie Tartu ülikool on astunud mitmedki sammud ses suhtes täiesti õnnestunult.

Meie kultuurteadvuse arenemise ajaloo uurimuses moodustab küll ühe peatüki selle inimsuse mõtte arenemine eri rahvaste juures, mis on suure ajaloolise huviga.

See inimsuse mõte areneb veel edasi sügavuse sihis. On tuldud arusaa­misele, et üldisest rahust selle sõna tõsises mõttes võib ainult siis kõnelda, kui tõesti meil enam teadupärast ei ole kaht rahvast, kus ilmakaares ja kui kaugel tahes, kes eneste vahel sõja jalal seisavad. See on see, mida ma nimetaksin „igavese rahu” ideeks, mis seisab inimsuse idee taga. Selle idee objektiivse kehastajana näeme endi ees „Rahvaste Liitu”. Nüüd küsib igaüks eneselt:  mida küll sellega tahetakse kätte saada,  et see vana nimi ja instituut välja tõmmatakse? Kas ei ole me sellest ennemgi kuulnud ja tühja taga ajanud?   Õlekõrs uppujale ja muud midagi! –

Küllap pildistaks just Rahvaste Liidu mõtte arenemine, kuidas teatav idee teeb läbi mitmesuguseid ümberkujundusi, kuidas asümptootiliselt ligine­takse ühe idee tuumale ja kuidas see võimalik on, et iga inimpõlv ajaloos hoopis teisi asju näha võib. Kui paljud Rahvaste Liidule küsimusmärgi järele asetavad, siis käib see selle mõtte kohta, mille me sinna sisse mahutame, missuguse hingelise vaatepunkti all seda instituuti vaatleme. Aastat sada tagasi andsid sellele nimetule luustikule vormi asjaomased monarkid, olles ainukesed asjadele „mõtteandjad”, oma näo järele. Täna saja aasta pärast on „mõtteandjad” suured hulgad kodanikke, ja ripub neist, kui sügavalt nad seda mõtet käsitada suudavad. Ka mina tahaksin julgelt selle taha asetada küsimusmärgi, kui sinna tahetakse mahutada mõte, mis on liikunud teisele pinnale kui see, kus ta võrsunud ja nimelt: inimeste sotsiaalne rahulik koos­elamine tõsise inimosaduse kujul. Võib ju võimalik olla, et praegu sellest suudetakse toime viia ainult mõni eriline osa, näituseks see osa, mis liigub majanduselu pinnal. Aga häda meile, kui meie sel elu süvenemise, inten­siivse liikumise ajajärgul sellele süvenemisprotsessile kõigiti kaasa ei aitaks. Rahvaste Liidu tõsise teonemise esimeseks eelduseks tuleb aga pidada – kas suudetakse asjades, inimestes ja inimeste vahekor­dades näha peale u t i l i t a r i s t l i k – e n d ä m ο n i s t l i k u motiivi puhta inimsuse ideest tingitud avaldusi. Teiste sõnadega, meie meel, mille kaudu väärtusi aistime ja hindame, peab omalt seisukohalt muutuma.  See on selle nii banaalse sõna „m e e l e m u u t u s e” tõeline mõte.

Mul on teadupärast seni ainult umbes kolm juhust, kus meie poliitika­mehed ja rahvajuhid on avalikel kõnekoosolekuil sellest tähtsast asjast kõnelenud. Sisepoliitilised sündmused võtavad meilt aja ja koosolekud tulevad neile pühendada. Ainult taoti Rahvaste Liidu täiskogude istungite puhul eksib mõni rida ajalehtede veergudele Liidu kui niisuguse tähtsusest. Kui kõik asi ainult poliitika meeste asi oleks, siis peaks küll igaüks õigustet olema seda suureks arusaamatuseks pidama, et minusugune selles asjas siin paberit on hakanud mustama. Kuid see ei ole ainult nende väheste asi, see on kõigi asi. See asi puutus iga riigikodanikku tema kõlbelises olemuses, ja seepärast tuleb see mõte igale ligidaseks teha, et see hakkaks süvenema ja omale pinda valmistama. Seda peab sirvima hakatama, et koguks enam kandejõudu.  Mõte on ainult päis, talle vaja südameiski oma koht anda.

Eestlaste iseseisvad enesemääramise avaldused on senni olnud imekspandavalt sallivad teiste rahvaste vastu. Näib siin nagu mõne tõuomadusega tegemist olevat. Võib seda asjaolu ju mitmelt seisukohalt vaadelda, ent käesoleva puhul osutub see teatava paremuse valguses. Selle asjaolu peame esiteks selgesti teadvusse tõstma, ja teiseks laiendama kõigi eluavalduste peale ning kolmandaks tegema enam aktiivseks. – Ei mitte, et me selle kapitaali ligidal enese juures hoitame, vaid et me selle ringjooksu paneme kasvu ja viljakandmise mõttes. Mitte ainult, et meie „l ο j a a l s e d” oleme, vaid et see lojaalsus kasvab sügavalt vastastikuse arusaamise, ühise vastutustunde ja ligidase, osavõtu allikast. Ka kõige kaugemad asjad peame enestele ligidasteks tegema. See on ainult teistsugune väljendus kõlbelise kogukonna, pigemini kõlbelise osaduse mõttele.

Nagu eelpool mainitud, ärgu uputagu siin abstraktseisse umbmääraseisse põhilauseisse, vaid igal ajal olgu silmi ees mingi konkreetne tegevusväli, kus põhilause kohaselt võiks toimida. Ainult neil kordadel püsib see settinud hingesubstants eluküllastetuna, elututtavana. Et mitte ise halva eeskujuna abstrakt­sioonidesse uppuda, mainin ainult ühe tõsiasja rahvusvahelise töökogukunna alalt. Näide on vahetumast minevikust ja puudutab üliõpilasi.

Mul on viimasel ajal kätte sattunud palju mitmesuguseid väljamaa üliõpilaste ajakirju. Sagedasti on see, mis kogu lehe sisu täidab, sõnaga „Turnow” ära märgitav. Turnow – üks ilusamaist Böömimaa linnadest, „Böömi paradiis”, nagu tšehhid seda ise kutsuvad, suurima sookolite seltsi asupaik – kus mullu kevadel ära peeti (W. S. C. F. E. S. R. – World’s Student Christian Federation European Student Relief) „Euroopa üliõpilasabi” konverents. 73 ülikooli, 30 eri maast ja riigist. Siin avaldus esimest korda terve maailma üliõpilaste tulevikku kandev idealism.

Kellelgi pole vist teadmata, missuguses ettekujutamatus viletsuses Kesk-Euroopa üliõpilased peavad kiratsema. Ent samuti peaks igaüks teadma, kui kergesti iga rahva üliõpilaskond sarnasesse seisukorda võib sattuda – tuletagem meelde alles hiljutist Väike – Aasia üliõpilaste laialipildumist. Katsutagu kujutleda, millise pisikese tuulepuhangu läbi võib Eesti üliõpi­laskond rahulikult teaduslikult töölt saada kõrvale viidud ja katsutagu kuju­tleda rahvast ilma üliõpilaseta, selle tulevase kultuuri töö kandjata.

Tervete maade üliõpilased on segi paisatud ja peavad võõras riigis õppimist jätkama, olgu siis kas lihtsalt vastava õppeasutuse puudusel või väliste poliitiliste sündmuste sunnil. Keskseisuse majanduslik seisukord on äärmiselt viletsaks muutunud ja üldse rahva majanduslik jõukus on langenud. Kuid selle vastu on tõusnud möödapääsemata tarve haritud intelligentsi järele, eriti Kesk-Euroopa piirkonnas uutes riikides. Ning sellest peab kuidagi üle saadama. Ja saamine või mittesaamine ei puutu ainult neid asjaomaseid rahvaid, vaid kogu ilma. Sellest saab aru igaüks, kes üldse oskab mõtelda vähe laiaulatuslikumate küsimuste üle.

Sellest saadigi üle. Vaja oli ainult miss Rouse’il paar äratavat kirja maailma üliõpilastele saata Euroopas, Ameerikas, Aasias ja Aafrikas, ning päästvad käed ei jäänud tulemata. Ja nüüd võtku vaevaks keegi ümber vaadata Prahas, Berliinis, Varssavis, Budapestis jne., – mida see abi on korda saatnud. Vastastikune osavõtmine ja ühistunne on omale esimese ausamba püstitanud ja esimese katteriide (tasti) tulipunase lõkenduse vastu, mis taoti tahab tekkida taevaservale.

Kogu maailma üliõpilaskond oli kokku toodud ühe ülesande juurde, mille juures iga üksik üliõpilane tunneb tõelist vastastikku väärtust. Siit peale hakatakse tundma vere- ja hingesugulust, olemussugulust ja ligidast sidet. Poleks vastastikune abiandmine mitte tulnud sügavast inimolemuse mõttest, vaid kergest käest, nagu palju teised korjandused paksudest raha­pungadest, – siis ei oleks tarvis olnud sellest siin kohal kõnelda. Kuid ka mitte bioloogilise elukaitse seisukohalt ei olnud need aktid ette võetud, vaid inimväärtuse äratundmisest. Mitte sellepärast ei ole tarvis rõhutada Balti riikide üliõpilaskondade ühinemise tarvidust, et sellega ühist fronti asutada tulevasele Vene saagihimule, vaid selleks, et Venemaad õnnelikumalt üles ehitada aidata kandval kõlbelisel alusel. „Et päästa Venemaa päästjaid.” Et näidata sellele Venemaa 150000 üliõpilashulgale, et kõigi armetute arusaamatuste peale vaatamata inimlikud tunded inimese hinges ei kao, ja et ühest „kaasvõitlejast” ka siis aru saadakse, kui ta kõige suuremas viletsuses. Meil ollakse äärmiselt ettevaatamata ja hooletud inimestega ümberkäimises, mis tuletab meele jutukest „sellest vanast klaverist”, millest ainult mõned kunstnikud suudavad välja meelitada õrnilusaid põhihääli, mis nende kulunud klahvide taga peituvad. Lühidalt see, mis võib olla igasuguse püsiva kooselamise aluseks, ei seisa mitte kongressides ja neil moodustet komiteedes, nagu meil harilikult mõeldakse, vaid on tõsine töökogukond. Ja ma olen kindel, et iga töökogukunnast osavõtnud üliõpilane omas pärastises rahvaelu juhtimises neid tundeid iialgi ei kaota, vaid et teda alati hoiatab teatav vägi järelemõtlemisele ja küsimisele: „Mis pean ma tegema?” Ja need silmapilgud, mis veetsime Prahas „Studenskü Domovis” peale 8-päevalist töökonverentsi kontserdil, mille kava täitsid ettekanded kuueteistkümne rahvuse poolt, kes kõik 15.000-lise üliõpilasperena ühe katuse all elavad – ei, need silmapilgud pole pühendet kustumisele, vaid omavad vääramata reaalsuse. Ei iialgi unune need tunded, mis valdasid meid vastastikku üksteisele kätt sirutades „ut omnes unum sint” tähe all! Seepärast on „Turnow” paljutähendav.

Kuid paljudel võisid eelpool esitetu puhul tekkida tõsised kahtlused. Kas ei ole see kõik mitte tahtevõimetu resignatsioon ja ajakohatu mõtiskelu. Ja „rahvuslane” võiks tunda isegi teatavat pahameelt selle üle, et siin on toonitet just vastupoolt „rahvuslusele”, mis liigne võib näida. Ent kohe siinkohal lubatagu öelda, et just sügav rahvustunne oli see, mil eelpoolne arutus põhjenes. Suuremgi rahvuslane ei saa fanaatik olla, mitte „väliste olude” tõttu, vaid omalt olemuselt mitte. Neis ringkonnis, kus rahvusidee selgesti teadvusse astub, on see nii mitmedki sünteesid läbi teinud ja omandanud objektiivselt vastuvaidlemata väärtusega kuju. Ja kes rahvusidee vastu selles süntetiseerivas mõttes on, see on üldse iga hea asja vastu. Samuti on see lubamata eksiarvamine eelpool esitet tolerantsuse kohta, kui arvatakse sellest järeldada võivat tahtevõimetust. Just vastuoksa, peab kaduma igasugune kartlik sabaliputamine „autoriteetsete” suurmeeste ja „autoriteetsete” suuriikide ees. Ei mingisugust tegematajätmist sellepärast, et ei tea, „mis nemad küll sellest arvavad”. Ega mingisugust väärpatsifistlikku allaandmist mustadele jõududele. „Iga tõsine inimene ja riigikodanik peab julgelt ja vapralt välja astuma vaenlasele vastu, kes tahab hävitada isamaa iseseisvust ja kodumaa vabadust.”   Aga mõeldagu kohe järele, mis mõttes see peab sündima. Kui vana see lause ka ei ole, kuivõrd tõeliseks ei ole see ka osutunud, ent kui võrratu palju alatut pimedat vihavaenu sagedasti ei ole peidetud nende kõrgete humaansete sõnade taha.

Iga tõsise kõlbluse kandejõud sisaldub just n. n. moraalses vapruses, ja seepärast on ka see eelpool toodu eelduseks.

Kuid selgesti ja toonitades peab ütlema, et eespoolist arutust võib ainult see mõista ja toime viia, kel tugev selgroog rahvusliku vaimu ja rahvusliku iseteadvuse kujul. Siingi peab meeles pidama seda hingeelulist tõsiasja, mis avaldub igal pool, kus üksikud inimesed enam-vähem lähedasesse rühmitustesse tahavad liituda, et siis üksikutele inimestele tahtmatalt teadvusse tõuseb oma individuaalne omapärasus ja erinevus teistest ja nad on kui sunnitud seda harima ja esile tõstma ning toonitama.

Alles enam-vähem ühisel omaduste ja liikumiste pinnal tõusevad ägeduseni minevad vastolud ja iseärasuste toonitamine. Ja just need osutu­vadki siin tõelisteks elu edasiviijateks teguriteks (ja võib lisada, ainukesteks). Kui meie ei leia ega jaata oma rahvuslikke omapärasusi ja neid vaimseid ürgjõulisi põhivoolusid, mis meile omased seisukoha võtmises maailma vastu, siis ei ole me mitte küllalt väärilised inimkunna liikmed. Seepärast on õigustet hüüdsõna „rahvuslikule kultuuritööle”. Kuid me peame siit veel edasi minema ja üht hädaohtu konstateerima, mis rahvuskultuuritöö vajaduse kasuks kõneleb. Kui nii tihti on leitud, et läinud aastasajal liig palju on ajalugu selles üksikasjas uuritud ja selles nagu mingit kõrgemat sihti nähtud selle asemel, et ise „ajalugu teha”, „sündmuste põhjuseks olla”, – siis on siin muidugi tera tõtt. Aga samuti on siin häidki külgi, sest muidu on õhtu-eurooplase toimimine, mis sünnib nagu mõnes palavikulises kiiruses, juhitud alati enam tulevikku, kust siis ka kõiksuguseid lunastusi oodetakse, ja kus pesitsevat arvatakse kõik head-halvad saatused, ainuke, mis veel olevikus leitakse, see on tuleviku saatuse mõista tahtmine, sellega ohverdetakse olevik tulevikule mingis heas lootuses parema pääle, nagu vanemad ei taha aru saada, et igal lapse elueal omaette väärtus on ja last ainult kui täisinimest väiksel kujul vaadelda tahavad. Olevikul on eneseette väärtus, eriti siis, kui see on kindlalt põhjendet ajalooliste väärtuste pidevuses, sest viimaseid ei puudu ju ühelgi rahval. Teisiti aga röövime endilt ise rahulikkuse ja kindluse, võtame pinna jalge alt ja ujume kui ääretus meres.   Nii siis:

Aluspõhi tugevalt kodumaa mulla- ja kultuuripinnal, (eeldades siin arusaaadavalt A. Anni „Ühis-Soome kaudu” v. Üliõpilasleht 1922 ja 1923) kõlblustet inimkogukonna sihis, need olgu iga meie toimimise motiivideks ja juhtijateks.

Kui siin on tuldud süntetiseeritud otsusele, siis ärgu arvatagu, et siin on kuidagi viisi kunstlikult ühte sulatada püütud lahendamatuid ja ühendamatuid vastolusid. Vastolud, millest kui mõistatustest nii sagedasti kõnelda armastetakse, ei ole tõelised vastolud, vaid ainult näivad. Kõik on nad tõepoolest põhjendet ühes ja sama sügavas tervikulises olemuses. Mida enam meil korda läheb sünteesi leida, ja kõigepealt just eluküllastet sünteesi, seda enam kaugenevad ja taganevad meist mõtted hukkumisest ja langusest. Ja siit seisukohalt näib isesuguses suures paljutõotavas valguses see varandus, mida me omame euroopaliku ristiusu näol, mille peamõte sisaldub sünteesi loomises Jumala ja inimese vahel kindlas veendu­muses, et vastolusid ületab ainult „ristilöödud Jumalinimene”. Sellest rikkusest ei tohiks me iialgi külmavereliselt loobuda.

Ma usun vääramata, et Eesti rahvas ja tema noorsugu nende kõlbeliste ideede üheks kõige puhtamaks kandjaks saab teiste inimkunna liigete hulgas.

Lauril, 2. aprillil 1923                                                       Alfred Koort

Koguteosest „Mõtteid valmivast intelligentsist”, 1923