Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Käesoleva artikli ülesandeks on vaadelda üht lõppetappi sel pikaaja­lisel arengteel, mis a. 1914 viis laastavama senituntud sõjani. Inglis- ja Saksamaa vaheline pinevus on Maailmasõja suhtes muidugi ainult üheks osaliseks põhjuseks ja selle valgustamisest loomulikult ei piisa 1914. aasta katastroofi igakülgseks selgitamiseks. Ent mõlemale asjaosalisele riigile käsiteldava aja areng oli olulise tähtsusega. Sel ajastul mõlema suurvõimu vahelisist suhteist selgusid lõplikult need tegurid, mis viimaks leidsid lahen­duse sõjas. Siin kujunes kindlalt olukord, millest ainsaks mõeldavaks väljapääsuks oli relvastet kokkupõrge.

Eeldused selliseks arenguks olid aga loodud juba eelmisel sajandil, mil Saksa riigi suur seesmine ja väline muutus sundis Euroopa riikidest esi­joones Inglismaad võtma revideerimisele oma senist välispoliitilist orien­tatsiooni. Saksamaa astumine suurte riikide ringi pärast a. 1871 oli olu­lise tähtsusega sündmuseks Euroopa riikide vahelises elus. Kindlustanud oma sõjalise ülivõimu võitudega Austria ning Prantsusmaa üle ja saavuta­des endale poliitilise esikoha Euroopas, Saksa riik hakkas vallutama ka maailma tööstuslikke ning kaubanduslikke alasid. Siingi ta muutus mini­maalse aja jooksul kardetavaks võistlejaks seniseile suurvõimele.

Uue Saksamaa loojaks ja korraldajaks oli Preisi riik, kelle tähtsamad institutsioonid kandusid üle kogu maale.

Looduslikult vaene Preisi oli saavutanud esikoha saksa riikide hul­gas suurte pingutustega. Nimelt oli siin loodud sõjavägi, mis oli suhte­liselt suurem kui ühelgi teisel Euroopa rahval. Sõjavägi oli olnud alu­seks juba Friedrich II võimule ja sõjavägi oli aidanud luua Saksa impee­riumi. Ka uues Saksa riigis sõjavägi jäi poliitilise elu aluseks. Üldine väeteenistus militariseeris kogu rahva, ja igasuguseile riiklikele üritusile vaadati peamiselt sõjalisest seisukohast.

See äärmine jõupingutus relvastuse alal võimaldas Saksamaal saa­vutada rahvusvahelise seisundi, mis ei olnud sugugi kooskõlas tema loo­mulike eeldustega. Suur osa rahvastikku jäi üldiselt vaeseks ning kogu uhke riiklik pealeehitis tugines kitsale alusele, milleks oli sõjavägi, õnne­likud sõjad ja lihtsalt ähvardused relvadega aitasid hiljem kindlustada ka Saksamaa tulunduslikku elu. Tööstuse kasvamine, kaubanduse levimine ja välisturgude vallutamine toimus seninägemata kiirusega.

Majanduslik tõus ja tööstus-kaubanduslik ekspansioon, mille tähised aseteti ikka kaugemale, tõi kaasa ka muutuse saksa välispoliitikas. See oli seni piirdunud teatud sihtide taotlemisega Euroopa mandril, püüdes siin kindlustada oma riikidevahelist esikohta ja alal hoida status quo’d kui Saksamaale kõige soodsamat olukorda. Bismarcki Euroopa vahekohtuniku osa „ausa maaklerina” oli selle sihi tippsaavutuseks. Järgnev majanduslik areng tegi vajalikuks koloniaalseid vallutusi. Esimesi samme sel alal tehti jällegi Bismarcki ajal, kes osava diplomaatiaga suutis vallutada kindlaid seisukohti. Nii muutus Saksamaa mõjukaks võimuks ka Välis-Euroopa kaubanduse alal. See tekitas kiirelt leviva mõtte, et Saksamaa poliitiline kaal maailmas peab veelgi suurenema. Hakati ihaldama poliitilist mõju­ringkonda, mis vastaks Saksa kaubanduse ülemaailmalisele levimisele. Esikohaga mandril ei rahuldutud enam. Euroopa oli jäänd liiga kitsaks. Tõusis uus siht, mida väljendeti lööksõnas „Weltpolitik”. Saksamaa arvas endal olevat küllalt jõudu, et võtta osa maailmapoliitikast.

See kõik põhjustas suure muutuse, võiks isegi öelda murrangu Saksa poliitilises meelsuses. Väikeriikide kogu oli muutund militaristlikuks im­peeriumiks, kes hakkas ihaldama võimu ja poliitilist esikohta maailmas, mitte ainult oma tööstuse ja kaubanduse kaitseks, vaid abstraktse ideaa­lina, riikliku ja rahvusliku tunde tõstmiseks ning alalhoidmiseks. Saks­lased ise näisid aga mõistvat, et nende võimas seisund rajanes nõrgal alusel. Vaatamata oma majanduslikule aktiivsusele ja poliitilisele esikohale mandril nad sisuliselt siiski ei ulatunud Euroopa vanade suur­võimude tasemeni, sest väline hiilgus ületas kaugelt nende sotsiaalse kandepinna. Kuid just seetõttu sooviti näha oma välise võimu imetlemist ja tunnustamist teiste poolt. Selleks püüti igal sobival ja sobimatul juhul näidata oma jõudu, seda sageli liialdatult ülistades. Umbusklikult nähti paljudes tähtsusetuis sündmusis enda rahvusliku väärtustunde haavamist ja iseseisva seisundi halvakspanemist. Seda enam aga püüti edasi ja taheti saavutada poliitilist esikohta maailmas kas või vägivaldselt.

Esialgu oli Saksamaa võidukalt mööda jõudnud teistest Euroopa riikidest, ilma et teda oleks suudetud takistada. Oma maailmahegemonistlike sihtide taotlemisel tal tuli lõpuks astuda võistlusse Inglismaaga, ja siin sai terav kokkupõrge paratamatuks. Inglismaa oli senine valitseja tööstus-kaubanduse ja koloniaalpoliitilisil aladel. Tema välispoliitika sihti olid määranud viimaste sajandite jooksul ta merehuvid. Riigi osade vahel ühenduse pidamiseks, kaubanduse kaitseks ja julgeoleku ning olemasolu kindlustamiseks inglastele oli paratamatult vajalik merede valitsemine. „Naval supremacy” kujuneb Briti välispoliitika kategooriliseks imperatiiviks, määrates Inglismaa vahekorra teiste riikidega ja sundides teda alati võtma seisukohta tõusvate merevõistlejate vastu. See poliitika oli saavutanud inglaste uhke seisundi „splendid isolation’i”, mis neile kind­lustas täieliku rippumatuse ja tegevusvabaduse teiste võimude suhtes, või­maldades igalpool eranditult Inglismaa huvide silmaspidamist. On selge, et kui Saksamaa hakkas taotlema oma laiutavaid maailmahegemonistlikke sihte, ta pidi paratamatult sattuma vastollu Inglismaaga. Saksa impe­rialism varjas eneses juba tekkimisel teravaid konflikte.

Saksamaa poliitilise tõusu algaastail oli ta vahekord Inglismaaga hea. Olgugi et ei olnud mingit sellekohast lepingut. Inglis- ja Saksamaa toe­tasid teineteist diplomaatlikel aladel. Inglismaa ei teinud takistusi Bismarckile tema Euroopa vahekohtunikuosas. Sõbralik Saksamaa oli vaja­likuks vastukaaluks Prantsusmaa ja Vene suhtes. Siiski ilmneb juba 19. sajandi lõpul mõlema riigi vahel teatud ettevaatlikkust teineteisega suhtumises. Inglismaale muutub saksa rivaliteet kaubanduses ikka eba­mugavamaks ja ta näikse aimavat Saksamaas tulevast hädaohtlikku vastast.

Saksamaa sihiks ei olnud aga üldse sõprus Inglismaaga. Saksla­sed ootasid tulevikult võimalusi Inglismaast igal alal ette jõuda. Esi­algu ei peeta end veel küllalt tugevaks, et teostada imperialistlikke ideaale teiste võimudega arvestamata. Hoidutakse Inglismaa huvidega liig teravalt kokku põrkamast ja tegutsetakse temaga kooskõlas asumaade suhtes. Kuid Saksamaa kestva majandusliku arenguga koos areneb ka imperialistlik mõte ja ootab aega, mil võiks asuda seniste unistuste energilisele läbiviimisele.

Inglise poliitika näitab sel ajal Saksamaa poole kaldumise tendentsi. Nimelt ei olnud üldine välispoliitiline konjunktuur Inglismaale enam kül­lalt soodne, et püsida senisel ,,splendid isolation’i” seisukohal. Kuna Vene- ja Prantsusmaaga valitsesid teravad koloniaalpoliitilised hõõrumi­sed, siis peeti loomulikumaks kaldumist Saksamaa poole, kellega vahekord oli parem.

Viimase kaubandus-tööstuslik konkurents oli seni küll juba vägagi teravalt tunduv, ja tulevikus oli karta selle alatist suurenemist. Kuid võib­olla just see asjaolu sundiski Inglismaad otsima püsivat Saksamaa sõp­rust ja tegema viimasele ettepanekuid kindla liidu sõlmimiseks aa. 1898-1901. See liit oleks olnud suurejooneline maailma kaubaturgude ja asumaade jaotamine Inglis- ning Saksamaa vahel, oleks olnud kahe võimu maailmahegemoonia. Inglismaale see oleks kindlustanud ta senise positsiooni, kõrvaldades kartuse Saksamaa ettejõudmise pärast ning ase­tades tõkke viimase piiritule ekspansioonile. Ka tööstuse alal vastasti­kune koostöö oleks olnud mõlemale riigile äärmiselt kasulik. Kuid Saksa­maa ei olnud nõus Inglismaa ettepanekutega. Sellesse suhtuti liiga umbusklikult, nähti temas põhjendamatult ainult inglaste üleolevat käeulatamist Saksamaale.

Saksa imperialism oli ikka kindlamini harjunud nägema oma viimse sihina esimeseks maailmavõimuks tõusmist, küsimata sellest, kas rahva sotsiaalne kandepind oli küllalt tugev säärase soovi teostamiseks. Võimas sõjavägi oli sakslaste arvates imperialistliku poliitika piisavaks toeks. Saksa-Inglise läbirääkimiste nurjumist soodustas seekord Saksa diplo­maatide poliitiline saamatus. Imperialistliku Saksamaa juhid harilikult ei arvestanud kainelt reaalsete olukordadega, vaid rõhutasid ainult Saksa­maa au ning väärtust. Maa tõelisi huvisid ja sotsiaalset alust peeti vähem silmas kui kaugeid hegemonistlikke unistusi.

Liidu sõlmimise katsete ebaõnnestumise otseseks tagajärjeks oli vastastikune vahekordade halvenemine. Saksamaa keeldumine lepin­gust ja tema alatasa kasvav majanduslik konkurents olid inglaste suhtu­mise võistlejasse teind vaenulikuks ja umbusklikuks tema lõplike sih­tide suhtes. Meelepaha sünnitasid ka Saksa avaliku arvamuse inglisevaenulikud meeleavaldused, mis jõudsid oma haripunktile Buuri sõja ajal.

See kõik sundis Inglismaad endale otsima uusi sõpru Jaapanis ja, mis eriti tähtis, kaksikliidus (Vene- ja Prantsusmaa). Kõrvaldades seni­sed tüliküsimused ta sõlmis a. 1904 Prantsusmaaga nn. „entente cordiale” ja lahendas Venega suuremad arusaamatused a. 1907.

Neid samme vaadati Saksamaal suure pahameelega ja neisse suhtuti kui diplomaatilisisse kaotusisse. Olid ju sakslased oma eelnevate aastate poliitika rajanud oletusele, et Inglismaa ja kaksikliidu vahel on igasugune sobimus võimatu. Nüüd oli see siiski toimund ja Saksamaa nägi end aegamööda tagasi tõrjutavat Bismarcki-aegsest Euroopa vahekohtuniku osast.

Oli toimunud kiire muutus Euroopa riikide poliitilises konstellatsioonis. Kaks riiki, kes seni olid suhtund teineteisele heatahtlikult või vähe­malt neutraalselt, olid muutumas vastaseiks. Inglismaa ja ta uute sõp­rade   poliitiline   koostöö   hakkas   ikka   enam   võtma   Saksa-vaenulikku suunda. Kõigil võimalikel kokkupuutealadel nii koloniaalpoliitikas kui ka kaubanduses Saksamaa pidi nägema end ikka sagedamini tagasitõrjutuna seniste vastaste koostöö tagajärjel. Uue poliitilise olundi esimeseks suuremaks avalduseks oli nn. esimene Maroko kriis. Selle lahendami­sel Algecirase konverentsil a. 1906 Saksamaa pidi loobuma oma liialdet nõudeist Inglis-, Prantsus- ja Venemaa nõudel.

Saksamaa nägi teiste riikide koostöös enese haavamist ja oma prestiiži kõigutamist. Selle jaluleseadmist peab militaristlik Saksamaa või­malikuks muidugi ainult oma relvastuse suurendamise abil. Oma jõu näitamisega ja kas või vägivaldselt loodab ning tahab Saksa imperialism suurvõimelt (eriti Inglismaalt) saavutada enese väärtuse tunnustamist. Juba 19. sajandi lõpul ta oli hakanud kavatsema võimsa sõjalaevastiku ehitamist, mis pidi ta tegema esimesest mandri sõjavõimust ka esimeseks võimuks merel. Laevastik pidi olema abiks kõigi imperialistlike sih­tide saavutamisel. Ta pidi olema toeks mõjukale maailmapoliitikale ja maailmapoliitika pidi samal ajal õigustama ning tegema vajalikuks mere­väe loomise. Laevastik pidi Saksamaale kindlustama alatise ülivõimu teiste riikide üle ja saavutama tema soovitud esikoha tunnustamise. Lae­vastik sai Saksa imperialistliku mõtte sümboliks. Temaga seoti kõige tihe­damalt rahvusliku au ja väärtuse tunded, temale toetudes taheti taotleda maailmahegemooniat.

Mõõdupuuks laevastiku suhtes võeti seni igal pool esirinnas sammuv Inglismaa, kelle vastu peamiselt oligi sihitud kogu see mererelvastuse poliitika. Inglismaa poolt sooviti tunnustust esijoones ja inglaste arva­tavast halvakspanust haavuti kõige enam. Olid ju viimased õieti Saksa­maa ainsad tõsised võistlejad, kelle seni maksvat esikohta enam ei soovi­tud kannatada. Ka kõik diplomaatilised eksiarvestused Inglismaa suh­tes taheti lepitada laevastikuga. Seda peeti ainsaks alaks, kus inglasi võis sundida võõrast võimu tundma ja võõraid huvisid austama.

Sakslased olid õieti mõistnud, et merevõimu küsimus inglasi puudu­tab lähemalt kui miski muu. Sest endastmõistetavus, millega inglased sajandi jooksul olid harjund omaks pidama tingimusteta valitsust kõikide merede üle, lasi neil näha igas loodavas võõras laevastikus enda vastu sihitud jõudu, mis ähvardas nende iseseisvust ja olemasolu. Sel alal nad olid valmis kõige aktiivsemalt võitlema oma ülevõimu säilitamise eest. Oli täiesti alusetu Saksamaa lootus, et Inglismaad võiks sundida võistleva merevõimu loomisega Saksa-sõbralikule poliitikale. Võis oodata ainult olevate vastolude süvenemist. Oli ju Saksamaa Suur-Britannia kõige hädaohtlikumaks majanduslikuks võistlejaks, kes sealjuures mitmel puhul oli näidanud suurt Inglise-vaenulikkust.

Majanduslikule konkurentsile vaadati Inglismaal siiski kui enam-vähem loomulikule nähtele. Alles sõjalaevastiku toetusel muutus Saksa kaubandus niivõrd ähvardavaks, et Inglismaa nägi olevat hädaohus kogu oma majandusliku arengu, oma asumaade julgeoleku, oma riikliku iseseis­vuse. Laevastiku probleemi esilekerkimisel kandub sellele pinnale iga­sugune võistlus ja kõik vastolud Inglis- ja Saksamaa vahel. Selle kõrval jäävad ikka enam tagaplaanile kõik teised motiivid ja tegurid, mis seni olid mõjustanud mõlema maa poliitilisi vahekordi. Endamisi arenedes nad ei suuda enam olla esmajärgulise tähtsusega üldiste suhete kujunemisel, kus ainumõõduandvaks saab olulisem küsimus – mererelvastus. Konku­rents sel alal sai sümboliks Saksa- ja Inglismaa vahelisele jõudude vahe­korrale üldse. Sakslased näevad selles suure tuleviku saavutamise, ing­lased suure oleviku säilitamise probleemi.

Saksa imperialismi sõjakast iseloomust tingituna selle küsimuse lahendamine ei saanud olla rahuliku iseloomuga. Järgnev Inglise-Saksa vahekordade areng ongi ainult pidev tee sõja suunas.

Enne kui asuda selle tee vaatlemisele, tuleks mõne sõnaga peatuda Saksa-Inglise terava lahkumineku põhjuste senisel käsitlusel. Nende põh­juste otsimisel on harilikult vaieldud küsimuse üle, kas pinevuse tekitajaks oli kaubanduslik konkurents või laevastik, kusjuures sellega seotakse Maailmasõja süü probleem.

Helferich, Rewentlow j. t. väidavad, et kartus majandusliku konkurentsi ees olevat inglasi sundinud Saksamaa-vaenulikule tegutsemisele, et kogu nende poliitika oli suunatud Saksa tulunduse hävitamisele. Teiselt poolt on püütud vähendada miinimumini majanduslikkude suhete tähtsust Inglise-Saksa vahekorrale (Haller J., Die Aera Bülow. Stuttgart u. Berlin 1922.) Isegi statistiliselt on välja arvatud, et mõlema maa vahel oleks võind kauplemise kontingente nii ära jaotada, et rivaliteediks oleks kadunud alus. Ainsaks vastolude põhjuseks olevat olnud sakslaste laevastik, mis olevat ärritanud ja ähvardanud rahulikku Inglismaad.

Muidugi oli Saksamaa võistlus majandusalal inglastele küllaltki eba­mugav. Olulisemaks pinevuse põhjuseks oli aga asjaolu, et sakslased siin tegutsesid    vägivaldselt.   Nad   saavutasid  asumaid   ja  kaubanduslikke kontsessioone ähvardades teisi riike oma relvadega. Kui Saksamaa oleks piirdunud oma majanduse rahuliku arenguga, kui ta poleks hakanud taotlema sihte, mis ületasid ta sotsiaalset kandepinda, siis hea läbisaamine Inglismaaga oleks võinud kesta. Saksa tööstus ja kaubandus ilma võimsa sõjalaevastiku toeta poleks Inglismaale olnud hädaohtlik.

Teiselt poolt on liialdus, kui kaubanduslikele suhteile ei omistata mingisugust tähtsust ja Saksa-Inglise pinevuse põhjuseks peetakse Saksa sõjalaevastiku ehitamist. On tõsi, et võistlus mererelvastuse alal sai komistuskiviks, mis põhjustas mõlema riigi lõpliku lahkumineku. Laevastikuküsimus ei ole aga miski primaarne ja eraldiseisev põhjus. Laevastiku ehitamine, kaubanduspoliitika ja kogu sellest sõltuv ,,Weltpolitik” on ikka ainult Saksa imperalismi väljendusvormid, mille üheks sihiks oli Inglismaa äratõrjumine seniselt esikohalt maailmas. Ja kui see imperialism valis oma sihtide taotlemise abinõuks laevastiku, siis viimane sai vahetult konflikti aluseks Inglismaaga.

Saksa-Inglise vaenu põhjuste suhtes ei olnud ühel arvamisel ka sünd­muste kaasaegsed. Saksamaal keiser Wilhelm II pidas vastolude põhju­seks Saksa majanduslikku võistlust, mida inglased kartvat. Wilhelm II suhtumine Inglismaale on üldse kaunis omapärane. Kord ta kinnitab oma sügavat sõprust Inglismaa vastu, soovides viimasega liitu ja parimat läbi­saamist. Teisal aga sõimab inglasi valimata sõnul, kiitleb oma laevasti­kuga ning on valmis igas inglaste sammus nägema sügavamat haavamist ja alustama sõda oma riigi au kaitseks. Sellest ilmneb Wilhelm II mõtete ja tegude üldine süsteemitus. Tema ainsaks järjekindluseks oli lärmakas kiitlemine enese ja Saksamaa võimu ning tublidusega, millega taheti üle karjuda teiste arvatavat halvakspanu. Saksamaa diplomaatlikke kaotusi, mis tingitud poliitilisest oskamatusest, Wilhelm II püüab lepitada laevas­tikuga. Laevastik muutub talle mingiks kinnisideeks, mille suhtes kaotet igasugune mõistlik otsustusvõime. Ta hakkab end nimetama kõigi merede admiraliks ja ähvardab ikka tühisemate vahejuhtumiste puhul sõjaga. Sõja alustamine ei olnud keisril aga muidugi nii kerge kui ähvardused sellega. Wilhelm II võis küll pidada energilisi kõnesid ja soovitada diplomaatias äärmuseniminekut, kuid iseseisvaiks ja kaugeleulatuvaiks sammudeks tal harilikult julgust ei jätkunud.

Wilhelm II suunda pooldas saksa mereväe juht admiral Tirpitz, kuid tema tõekspidamised on palju selgemalt välja kujunenud kui keisri omad. Tema kindlaks sihiks on Saksamaa maailmahegemoonia, mille saavuta­mise parimaks vahendiks on võimsa laevastiku loomine, milline vajaduse korral peaks suutma oma senisest kaitseseisukorrast üle minna rünna­kuile. Wilhelm II kärarikast poliitikat ta ei pooldanud, vaid soovitas esialgu tagasihoidlikkust ja ettevaatust. Ta oskas äratada huvi laevas­tiku vastu mitmesuguseis rahvakihtides ja teha mereväe küsimuse rahvuslikuks auasjaks. Tirpitz esindas saksa pangermanistlikku liikumist. Selle aktiivseimaks organiks oli Saksa laevastikuselts, kes taotles kaugele­ulatuvaid imperialistlikke sihte ega kohkunud tagasi ka otsesest militarist­likust kihutustööst.

Riigikantsler Bülow oli küll ,,Weltpolitik’i” agaraim teostaja, kuid laevastiku suhtes ta asus tagasihoidlikumal seisukohal kui Wilhelm II ja Tirpitz. Põhimõtteliselt ta toetas Saksa merevõimu loomise püüdeid, kuid nähes, et see halvendas tunduvalt vahekorda Inglismaaga ja tundes neid ebamugavusi, mis Saksamaale tekkisid kestvast Inglise-vaenust, ta soovi­tas esialgu teha järeleandmisi ning mitte kiirustada ehitamisega. Oma mõõdukaid seisukohti ses küsimuses ta aga keisri juures läbi viia ei suut­nud. Samuti olid täiesti lootusetud Saksa Londoni saadiku Metternichi püüded takistada laevastiku kiiret ehitamist, mis tema arvates võis saada hädaohtlikuks Inglise-Saksa soovitavale lähenemisele. Metternich ei uskund, et inglastel on kavatsus Saksamaad hävitada. Tema nägi mõlema maa pinevuse põhjust vastastikuses põhjendamatus umbusalduses. Saksa laevastiku ehitamist ta pidas sisuliselt ülearuseks, sest ta oli veendunud inglaste rahusoovides. Wilhelm II-st selles muidugi ta veenda ei suut­nud ja oma seisukohist kinnipidamise tõttu langes lõpuks keisri meele­paha alla.

Ka inglastel oli Saksamaa suhtes mitmesuguseid seisukohti. Edu­ard VII, kel oli Inglise välispoliitikale enam mõju kui harilikult Inglismaa kuningail, ei evinud kuigi sooje tundeid Saksamaa vastu. Eriti tagasihoid­lik oli ta Wilhelm II suhtes, kelle lärmakad ja haavavad Inglise-vaenulikud esinemised talle olid äärmiselt vastumeelsed. Eduard VII toetas teistele riikidele lähenemise püüdeid, sest see kaugendas teda Saksamaast, kellega sooviti küll elada rahulikult, kuid mitte liig lähedalt seotuna. Samu sihte taotles ka välisminister E. Grey, kes kogu oma tegevuse suundas hea vahekorra loomisele Venega ja sõpruse süvendamisele Prantsusmaaga. Saksamaad ta ei usaldanud ja kartis Saksamaa laevastikust ähvardavat hädaohtu Inglismaa iseseisvusele.

Need E. Grey ja Eduard VII seisukohad leidsid üldiselt toetust ka Inglise avaliku arvamuse poolt. Siin siiski oli väikesem ringkond miliariste ja šoviniste, kes meeleldi oleksid soovind  näha Saksa noore laevastiku hävitamist. Sarnase mõtte agaraim pooldaja oli Sir John Fischer, Inglis­maa mereväe juht, kel juba a. 1905 tekkis soov alata Saksamaaga preventiivsõda ja hävitada kogu Saksa senine merevägi. A. 1908 ta teeb Edu­ard VII-le vastava ettepaneku, kuid kuninga vastuseismisel jääb tema soov täitmata.

Igatahes Inglis- ja Saksamaa muutusid teineteise vastu ikka umb­usklikumaks. Tekkis olukord, et kumbki riik nägi igas teise sammus eran­ditult enese vastu sihitud aktsiooni.  Inglismaa pidi veenduma, et Saksa laevastiku ehitamise kava ei jää paberile,  vaid et asutakse selle tõsisele läbiviimisele. Esmakordselt see selgus inglasile a. 1904 Kieli laevanädalal. Seal toimunud Saksa merijõudude demonstratsioon ja tulevikukavatsuste seletamine näitas, et Saksamaal on jõudu ja tahtmist oma kavasid teostada. Ja kui Inglismaa pidas tarvilikuks alal hoida oma ülemvõimu merel, siis sundisid saksa ehitused teda kulutama laevastikule veel enam kui seni.  Pea järgnebki inglise laevastiku reformimine.  A. 1906 asutakse uute, suuru­selt seniolematute laevade ehitamisele, mille kõrval kõik senised laevad olid alaväärtuslikud. Kui nüüd ka Saksamaa hakkas ehitama neid nn. dreadnought’e, siis kujunes olukord, et Inglismaa oleks pidand tegema uusi kahekordseid pingutusi selleks, et alal hoida oma senist väga tunduvat ülevõimu merilaevanduse alal. Et vältida liiga suuri kulusid relvastuse alal, mis oli eriti vastumeelne võimulolevale vabameelsele valitsusele, kuid ühtlasi püsida oma senisel esikohal, Inglismaal tekkis soov kuidagi panna seisma Saksa mereväe loomist. Sir John Fischeri poolt soovitet abi­nõu – preventiivsõda – ei võetud tõsiselt. Et siiski kergema vaevaga alal hoida oma Two Power Standardit, algatati   rahvusvaheline  relvastuse vähendamise küsimus. Two Power Standardi all mõistsid inglased nõuet, et nende laevastik peab olema sama tugev kui kahe teise suurima merevõimu oma kokku. Selle suhte alalhoidmist tahetakse kindlustada Haagi konverentsil a. 1907, kus üldise desarmeerimise küsimus inglaste poolt üles tõstetakse. Relvastuse vähendamise algatamist mõjustasid muidugi ka patsifistlikud motiivid.   Laevade võidu ehitamine oleks varem või hil­jem viinud sõjani, sest lõpmatuseni relvastuda on võimatu.  Sõda oli aga inglasile vastumeelne. Nende maal ei valitsenud isegi üldist väekohustust ja nad olid enam-vähem ettevalmistet ainult kaitsesõjaks.

Katse saavutada desarmeerimisküsimuses üldist riikidevahelist kokku­lepet ebaõnnestus päämiselt Saksamaa vastuseismisel. Saksamaa kate­gooriline keeldumine oma relvastuse piiramisest on täiesti mõistetav. Selle riigi loojaks oli ju olnud võimas sõjavägi, ja kogu tema jõud ning vägevus rajanes praegugi veel sõjaväel; ainult sellega ta suutis teistele imponeerida ja omi nõudeid läbi suruda. Nii on loomulik, et Saksamaa vabatahtlikult kunagi ei võind loobuda relvastumisest. Ja kuigi ta otseselt sõda ei tahtnud, ta soovis omada nii suurt väge, et kõik teised riigid oleksid kartnud temaga võitlust alustada.

Inglismaal selle järgi suurenes umbusaldus Saksamaa vastu, sest vii­mase keeldumises sõjalaevastiku ehitamist seisma panna nähti Inglise-vaenulikku tagamõtet. Hakati veel enam lähenema kaksikliidule, mis oma­korda halvendas meeleolu Saksamaal. Vaen mõlema riigi vahel süve­nes. Tekkis olukord, et Inglis- ja Saksamaa seisid teineteise vastastena igal pool, kus aga nende huvialad kuidagi kokku puutusid. Inglased hakka­sid toetama Saksamaa vastaseid ka siis, kui nende eneste huvid ei olnudki vahetult puudutet. Sealjuures Inglis- ja Saksamaa vahel ei olnudki mingit suurt nähtavat tüliküsimust, väljaarvatud vahest Bagdadi raudtee asi.

Saksamaa oli juba 19. sajandi lõpul saavutanud endale majanduslikke privileege Türgis ja asus siin tervet Türgimaad läbistava raudtee ehitami­sele, mis oleks olnud otseselt ühenduses Euroopa raudteevõrguga. Kavat­setud plaanide teostamine oleks Saksamaale avanud laiad majanduslikud perspektiivid ja sakslased oleksid võinud monopoliseerida terve Kagu-Euroopa ja Väike-Aasia kaubanduse. Esialgu Inglismaa oli kaunis heatahtlik Saksa ürituse vastu, kuid Saksa-Inglise vahekordade teravnemisel inglaste seisukoht muutus. 1901. a. Saksa-Inglise vahelise liidu sõlmimise katsete nurjumise järgi inglased seletasid, et nad ei saa lubada raudtee ehitamist kavatsetud lõpp-punkti Pärsia laheni, sest see ähvardavat Inglis­maale tähtsat teed Indiasse ning seda pealegi kuiva maa poolt, kus saks­lased kindlasti olid tugevamad. Ja et raudtee lõpposa ehitamine sõltus inglaste nõusolekust, siis muutus töö lõpetamine nüüd võimatuks. Saks­laste katsed saavutada kokkulepet ei õnnestunud. Inglise ettepanekuga, lahendada küsimus kõigi asjast huvitet riikide osavõtul, ei soostunud aga Saksamaa. Ta aimas õieti, et siin tal tulnuks kokku põrgata Inglise-Prantsuse-Vene blokiga, kelle vastu võimatu viia läbi omi seisukohti. Kogu see Türgi ja Bagdadi raudtee küsimus polnud Saksa-Inglise suhteile siiski mõõduandva tähtsusega, olgugi et ta tekitas suuri sekeldusi.

Üldise pinevuse vähendamise puhul tüli olnuks kahtlemata kergesti lahendatav. See aga oli võimalik ainult laevastikuküsimuse korraldamise teel, millest inglased tegid olenevaks kõik muud suhted.

Esialgu Inglismaa veel ei astund otsesse võistlusse laevastikuehitamise alal. See oli kõigepealt ebamugav kulude mõttes ja teiseks see oleks lõp­likult halvendanud vahekordi ning lahendand  sõjahädaohtu,  millest isegi juba kartusega räägiti. Kuna oli ebaõnnestunud katse rahvusvahelise lep­pega panna seisma Saksamaa relvastumist merel, siis otsusteti nüüd kat­suda, kas poleks võimalik jõuda mingile Saksa-Inglise vahelisele sobimu­sele ses küsimuses. Erateel ja ka mitteametlikult saadik Metternichi kaudu alati inglaste poolt a. 1908 informatsiooni kogumist saksa meele­olude kohta sõjalaevastiku piiramise suhtes. Kuid Wilhelm II seletas kategooriliselt, et ta ei luba mingit järeleandmist laevastiku alal. Amet­likku ettepanekut läbirääkimisteks merelaevastiku vähendamise kohta ta peaks suurimaks haavamiseks, mis võrduks sõjaväljakutsele, sest ta nägi selles laevastiku piiramise vägivaldse pealesurumise katset.

Vahepeal oli a. 1908 vastu võetud Saksa laevastikku suurendav lisaseadus. See tekitas Inglismaal ärevust, ja teravamalt tõusid päevakorrale jutud Saksamaa kavatsetavast invasioonist Inglismaale. Ka Saksamaal oli meeleolu ärev, sest kihutustöös laevastiku suurendamise kasuks oli agitatsioonivahendiks kasutet Inglismaa poolt ähvardavat sõjahädaohtu.

Inglaste hirmule Saksa laevastiku ees Saksamaal vaadatakse teatud ärevusega, teest kardetakse, et see võib Inglismaal levitada preventiivsõja pidamise mõtet. Saksamaa aga ei olnud veel nii tugev, et inglasiga tagajärjekalt võidelda. Et vähendada kartust Saksa laevastiku ees, Wilhelm II otsustab saata isikliku kirja Inglise admiraliteedi esimesele lordile Sir W. Tweedmouthile, milles katsub selgitada Saksa laevastiku puhtdefensiivset iseloomu. Kuidas lord Tweedmouth oleks pidand rahustama avalikku arvamust Ingglismaal, jääb arusaamatuks. Keisri kir­jast pääses teade avalikkusse, ja üldises ärevuses levis arvamine, et Wil­helm II on püüdnud mõjutada Inglise ministrit just enne Inglise laevastiku eelarve esitamist. Tekkinud pahameelt püüti vaigistada valitsuste poolt, kuid üldiselt nõutud Wilhelmi kirja avaldamist ei peetud soovitavaks seal leiduvate valimata ja teravate ütluste tõttu, mis inglasi kindlasti olek­sid haavanud.

See episood näitab, kui tundlikuks oldi muutund laevastikku puutu­vais küsimusis. Iga tühiseim asi andis põhjusi ärevuseks ja suurendas vas­tastikust vaenu.

1908. a. suvel inglased teevad veel ühe katse saavutada Saksamaaga kokkulepet laevastiku suhtes.   Eduard VII läbisõidul Austriasse minister Ch. Hardinge puudutas relvastuse vähendamist jutuajamisel Wilhelm II-ga. Keiser kordas kategooriliselt, et iga välisriigi katset end kuidagi segada Saksa laevastiku ehitamisse ta peaks võrdseks sõjaväljakutsele. Saksa­maa tahtis vabalt edasi relvastuda, sest selles ta nägi ainsat abinõu oma vägevuse hoidmiseks ja väljapääsuks sellelt tagasitõrjutud seisukohalt, kuhu teda oli surumas Inglismaa entente’ide poliitika.

Kokkuleppekatsete nurjumine sundis Inglismaad otsustavalt ära pöör­duma Saksamaast. Vaatamata oma mitte just kõige paremale vahekor­rale Venega Inglismaa seadis oma tulevikusihiks koostöö kaksikliiduga. Seni ta suhted Prantsusmaaga piirdusid vanade tüliküsimuste lahendami­sega, Venemaaga ei olnud seegi veel saavutet. Mingit kindlat, siduvat lepingut ei olnud, ja veel a. 1908 Bosnia kriisi ajal Inglismaa teotseb ise­seisvalt, astudes vastu Vene poliitikale. Sakslaste leppimatus sunnib inglasi end hakkama pidama kaksikliidu püsivaks kolmandaks liikmeks. Arusaadav, et Inglismaal nähti ka selle valitud tee halbu külgi, nimelt igasuguseisse riikidevahelisisse sekeldusisse sattumist Prantsus- ja Venemaa kaudu, kuid see oli paratamatu. Saksamaa poolt ähvardas ju inglasi suu­rem hädaoht, nimelt Inglise elulisimaisse huvidesse tungimine, Inglise ülem­võimu hävitamine merel. Sakslased olid näidand, et nad Inglise-vaenulikult sammuvad järjekindlalt oma mereväe loomisele. Ähvardava häda­ohu vastu tuli aegsasti kindlustada. Selleks siis liidud ja oma enese lae­vastiku suurendamine, mis nüüd kindlasti otsustatakse. Laevastiku suurendamist peavad vajalikuks kõik parteid, ja liberaalne valitsus kin­nitab, et temagi pooldab Two Power Standardist kinnipidamist, mille all nüüd mõistab 10%-list üleolekut kahe suurima merevõimu üle kokku.

Et saada krediite uute laevade ehitamiseks ja õigustada oma sammu, Inglise valitsus liialdas juttudega Saksa hädaohust ja tekitas seniolematu „Naval scare” – laevastikupaanika. Inglismaal kardeti igapäev Saksa invasiooni.

1908. a. sügisel Inglise ajaleht „Daily Telegraph” avaldas intervjuu Wilhelm II-ga, milles keiser püüab näidata Saksa invasiooni kartuse alusetust ja kinnitab oma sõbralikke tundeid Inglismaa vastu. See sünnib aga nii taktitult ja isegi üleolevas toonis, et kutsub esile Inglismaal pahameele­tormi, mis ei vaibu tükil ajal.

Inglise ärevat meeleolu Saksamaa juhtivad ringkonnad jälgisid kas­vava rahutusega. Saksamaa olukord muutus üldse raskemaks, sest inglased töötasid talle vastu kõikjal. Seetõttu jõutakse arvamu­sele,   et   oleks   vajalik   Inglismaaga   sõlmida   vähemalt   miski   esi­algne lepe laevastiku suhtes. Kantsler Bülow püüab selgitada Wil­helm II-le säärase sobimuse vajalikkust, kuid see ei õnnestu. Wil­helm II soovib seevastu sõlmida Inglismaaga üldpoliitilist liitu, kuid nüüd avaldetakse Inglismaalt muudetud seisukohti. Välisminister Grey tähendab, et inglased on otsekohe valmis vähendama uute laevade arvu, aga ainult siis, kui Saksamaa sellega algust teeb. Mis puutub poliitilisse leppesse, siis on see muutunud võimatuks. Kuigi Saksa- ja Inglismaal ei tarvitse elada alalises vaenus, olevat Euroopa juba kindlalt jaotet kahte leeri ja kõiki jõude ühele poole koguda on võimatu. Rahu alalhoidmiseks ei saa teha muud kui olla vastastikku võimalikult avameelne ja katsuda luua üldine sõbralik õhkkond. Nii siis Saksamaa hiljaksjäänud sõpruse otsimine lõppes tagajärgedeta. Inglismaa hoidus eemale Saksamaast, et mitte kompromiteerida enda suhteid teiste riikidega. Saksamaa järjekin­del relvastumine ja inglaste kasvav hirm selle ees asetas Inglismaa lõpuks relvastatult Saksamaa vaenlaseks.

Järgmise kantsleri Bethmann-Hollwegi ajal kergib jälle tõsisemalt päe­vakorrale kokkuleppe küsimus Inglismaaga, sest viimase vaenulikkus oli Saksamaale ilmselt ebamugav ja hädaohtlik. Bethmanni ajal püüti üldse luua paremaid vahekordi teiste riikidega, sest tunti teravalt oma üksijäänud seisundi nõrkust. Bethmann-Hollwegi juures see poliitika kujunes süstee­mituks kaldumiseks kord Vene-, kord Inglis- ja isegi Prantsusmaa poole. Sealjuures sisuliselt minnakse lahku senisest liitlasest Itaaliast.

Inglismaaga algatatakse läbirääkimised laevastiku ja üldpoliitilise leppe sõlmimiseks 1909. a. suvel. Need ei ole aga põhjustet tõsisest soovist teineteisega sõbrustada, vaid vastastikusest kartusest. Õieti on läbirää­kimised mõeldud sõja vältimiseks või vähemalt edasilükkamiseks. Et nad ei võinud anda mingisuguseid tulemusi, see oli selge juba algusest peale.

Läbirääkimisi ettevaatlikult veniteti mitu aastat. Kumbki pool ei taht­nud end piirata liig siduva leppega ega olla süüdi läbirääkimiste katke­mises. Saksa-Inglise sõprus oli ilmselt muutunud võimatuks.

Inglismaa tihe side kaksikliiduga selgub Bagdadi raudtee küsimu­sest, mille kohta samal ajal toimusid läbirääkimised. Siin olid sakslaste poolt pakutavad soodustused nii sobivad, et Inglismaa huvides võis olla ainult nendega nõusolek. Seda siiski ei antud, sest Prantsus- ja Vene­maale säärane olukord ei olnud vastuvõetav. Nii siis sõpruse alalhoid­miseks liitlastega Inglismaa loobub eranditult enese huvide silmaspidami­sest. Splendid isolation’i ajal seda igatahes ei oleks juhtunud.

Inglismaa ja kaksikliidu tihedat koostööd näitab 1911. a. nn. teine Maroko kriis, mis Saksa-Inglise vahelise pinevuse viis äärmuseni. Selles Saksa-Prantsuse konfliktis avaldub jälle Saksa imperialismi püüe lärma­kalt näidata oma jõudu ja võimu. Kuid soovitud diplomaatiline võit Prantsusmaa üle jääb saavutamata, ja seda Inglismaa sunnil. Olgugi et Inglise sisepoliitiline olund tol ajal ei soodustand diplomaatilisisse sekeldusisse segunemist, Inglismaa tegi seda siiski ja näitas selgelt, et ta on val­mis igal juhul Prantsusmaad aktiivselt toetama. Ja Inglismaal see ei olnud mõne väikese rühmitise poliitiliseks sihiks, vaid kogu maa avalikuks arva­museks. Saksamaa igatahes kohkus tagasi ja pidi leppima diplomaatilise kaotusega. Kibedus tõusis äärmuseni. Otsustatakse Saksa laevas­tikku veelgi suurendada, et tulevikus inglasile oma jõu ja võimuga impo­neerida ja neid sellega sundida sõprusele Saksamaaga.

1911.   aastal sõja puhkemine oli olnud väga lähedal. Seda kardetakse siiski, ja eriti Inglismaa soovib pinevuse rahulikku lahendamist. Ta on valmis Saksamaale lubama tunduvaid koloniaalseid vallutusi, et aga saavutada järeleandmist Saksa mereväe suhtes. Asumaade alal inglased oleksid lubanud suure ja tervikliku Aafrika osa vallutamist, mis Saksa majandusele olnuks kindlasti väga tähtis. Kuid Wilhelm II pole nõus laevastiku vähendamisega. Koloniaalseile unistusile ei võivat ohverdada rahvuslikku au. Asumaid võib mereväe abiga tarviduse korral isegi hankida.

1912.    a. jaanuaris Inglismaa poolt tehakse viimne katse saavutada lepe sakslastega. Võimaluste ja meeleolude selgitamiseks käib Berliinis Inglise minister Haldane. Sellele järgnevad läbirääkimised ja memorandumite vahetamine, kuid, nagu juba ette võis arvata, ei saavutet midagi. Inglased nimelt nõudsid loobumist Saksa laevastiku edaspidisest suurendamisest ja lubasid selle eest mõningaid koloniaalseid vallutusi, üldpoliitiliselt sõbralikku orientatsiooni ja lubadust mitte osa võtta Saksamaa vastasest agressiivsest sõjast. See sakslasi ei rahuldanud. Nad väitsid põhjendetult, et agressiivsuse mõistet ei saa vaidlematult kindlaks määrata, ja nõudsid inglasilt täielikku neutraliteeti Saksamaa igasuguste sõdade puhul. Muidugi ei soostund sellega inglased, et mitte rikkuda vahekordi kaksikliiduga. Wilhelm II ei olnud nõus täiesti loobuma uuest laevastikusuurendamise seadusest. Viimane nõue oli aga inglasile conditio sine qua
non. Sellest nõiaringist oli väljapääs võimatu. See olnuks mõeldav vaid siis, kui Inglismaa oleks loobunud sõprusest kaksikliiduga ja tõsiselt liitunud Saksamaaga. 1912. a. oli eeldusi, et selline samm võib kujuneda Inglis­maale paratamatuks. Nimelt oli tal Venemaaga tekkinud hõõrumine Pär­sia küsimuse tõttu, ja avalik arvamus polnud ses asjas rahul minister Grey poliitikaga. Pinevuse suurenemine oleks võinud tõesti katkestada side­med Venega ja põhjustada uue välispoliitilise suuna. Kuid tüli Venega lahenes, ja nii langes ära ainus võimalus täielikuks koostööks Saksa­maaga. Märtsis 1912 teeb Wilhelm II küll veel otseselt ettepaneku kaits­ja ründamislepingu sõlmimiseks, kuid see muidugi ei leidnud enam mingit kõlapinda.

Kogu sellele Haldane’i missiooni episoodile on harilikult omistet liiga suurt tähtsust ja püütud selles näha võimalust Inglise-Saksa vahekorra olu­liseks muutuseks. Tõeliselt oli aga kujunend olukorris 1912. aastal lepe mõlema riigi vahel juba võimatu. Ainult välised olud, näiteks eelmainitud pinevus Venega, oleks võinud siin põhjustada teistsuguseid tulemusi. Läbi­rääkimistega taheti saavutada ainult kindlustust vaenlase vastu. Tõelist sõprust ei soovitudki või ei usaldet loota. Inglismaa püsis kindlalt oma seniste sõprade juures, Saksamaa aga jätkas järjekindlalt sõjalaevastiku suurendamist, et kord saavutada esikoht maailmas ja tõsta oma rahvus­vahelist prestiiži. Haldane’i missiooni nurjumise otseseks tagajärjeks oli vastastikune relvastuse suurendamine. See tähendas sõja lähenemist, olgugi et esialgu riikidevaheline pinevus näis vähenevat. Peetakse läbirääkimisi koloniaalpoliitiliste ja Bagdadi raudtee küsimuste üle ja just enne Maailma­sõja puhkemist jõutakse Saksa-Inglise laevastike tugevuse suhte määramiseni. Kuid see rahu oli väline, ja igalt järgnevalt rahvusvaheliselt konflik­tilt võis oodata sõda. Seda tundsid riigid ise väga hästi ja valmistusid sellele. Kogu Euroopas kestis palavikuline relvastumine. Entente oli kujunemas sõpruslepingust tugevaks liiduks. Nimelt toimub peale Haldane’i missiooni nurjumist Inglise laevastiku ümbergrupeerimine kooskõlas Prantsuse merejõududega. Nii siis peeti loomulikuks, et sõja korral mõlemad riigid nüüd tegutsevad koos. Inglismaal pole enam võimalik prantslaste sõdade puhul piirduda pealtvaataja osaga. Sõda oli saanud vaid ajaküsimuseks, sest relvastet vaenlaste rahulik seismine kahes leeris on pikapeale võimatu. Ja kuigi, nagu mõnelpool on väidetud, osavama diplomaatiaga oleks suudetud vältida katastroofi algust a. 1914, siis see võinuks puhkeda iga järgneva rahvusvahelise konflikti puhul, milleks põhjusi oli küllalt. Inglise-Saksa vahe­korra kõrval oli ju Euroopas veel teisigi küsimusi, mis ootasid oma lahen­dust sõjas.

Leida Rebane

Koguteosest „Kultuuri ja teaduse teilt”, 1932