Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

24 Feb

Tartu – Mihhailovskoje

 

       

plo39.JPGuškin ei käinud kunagi Tartus, kuid tema Mihhailovskoje eluperioodi kohta on olnud sel linnal eriline tähendus. Pagendet ametivõimude poolt kinni peetud erakirja paari usuvastase rea pärast oma Pihkva kubermangu üksikmõisa – Mihhailovskojesse, unistas poeet maist, kus inimene võiks end tunda maailmakodanikuna. Kahesaja verstase vahemaaga Mihhailovskojest eraldet akadeemilisest linnast jõudis poeedini vabamaid mõttepuhanguid.

19. sajandi algul oli Tartu ülikool saksakeelne ning vene kultuurlaste ring oli siin võrdlemisi ahtake, aga tol ajal viibisid Tartus vene kuulsad literaadid, kelle kaudu Puškinil oli selle linnaga tihe side. Ühenduses romantismi menuga hakkas Venemaal seni võõrkeeltest vähe levinud saksa keel äratama laialdasemat huvi. Enne oma astumist Saksa ülikoolidesse peatusid üksikud vene noorurid eeskätt saksa keele omandamise sihiga Tartus. Pealegi oli 19. sajandi esimene veerand ning sellele järgnev kümnend Tartu ülikooli õitsengu järguks. See veetles nii mõndagi teaduseharrastajat Sise-Venemaalt Tartusse. Sellega on seletatav ka mitme Puškini sõbra viibimine üliõpilasena Emajõe Ateenas. Samuti viis siit kaudu tollal tee Venemaalt Euroopasse, mis põhjustas paljude reisijate, vene kirjanike peatumist Tartus.

Esimene sidemelooja Tartu-Mihhailovskoje vahel oli luuletaja Žukovski. Asjaolud, mis tingisid kuulsa poeedi ning luuletõlkija tulekut Tartusse, on romantilist laadi. Žukovski, mõisnik Bunini vallaslaps, ema poolt türklane, armastas oma poolõe E. Protassova vanemat tütart Mašat, Hoolimata sellest, et Žukovski ja Protassova vahel puudus ametlikult igasugunegi sugulus, suhtus Maša ema noorte abiellumiskavatsusse kui pattu. Seda veendumust ei suutnud kõigutada isegi kuulus mitropoliit Filaret. 1814. a. abiellus Maša noorem õde Aleksandra literaat Vojeikoviga, kes samal aastal määrati professoriks Tartu ülikooli. Siia asub elama Protassovite perekond ja varsti järgneb neile Žukovski, kavatsedes jääda alatiselt Maša lähedusse. Ent Tartus tabab teda Maša ema enam kui jahe vastuvõtt. Elades ühes majas Mašaga, saab luuletaja temaga sidet pidada vaid kirja teel. Peale peatset tagasisõitu Peterburi saab Žukovski ootamatult kirja, milles talle teatatakse professor Moieri abiellumiskavatsusest Mašaga. Selle peale Žukovski tuleb 1816. a. jaanuaris uuesti Tartu, et selgusele jõuda Maša õnne võimaluses Moieriga, kartes emapoolset mõjutust või koguni survet selles asjas. Ent tundma õppinud võistleja kõrgeid väärtusi, taandub Žukovski ja soovitab Mašale abielluda. Peale paarikuist äraolekut tuleb Žukovski 1816. a. aprillis jälle Tartu ja veedab siin terve aasta. 1817. a. 14. jaanuaril toimubki Žukovski armastatu laulatus prof. Moieriga. Samal aastal kutsuti Žukovski vene troonipärija abikaasa, Preisi printsessi vene keele õpetajaks.

Kuulsa luuletaja sagedased Tartu külastused, mida ei katkestanud ka Maša surm, kestsid 1841. aastani ning jätsid sügavaid jälgi Žukovski ellu ja loomingusse. Tartu aastaist on pärit rida luuletusi ning suur hulk tõlkeid, eriti Schillerist, Goethest ja Uhlandist. Tartu romantiline õhkkond lõi väga soodsa tausta Žukovski loomingule.

Vojeikovite ja hiljem Moierite juures oli Žukovski igapäevases kokkupuutumises ülikooli õppejõududega. Veel enne oma Tartu asumist unistas ta ülikooli raamatukogu aardeist. Tutvus tolleaegse raamatukogu juhataja K. Petersoniga kuulub luuletaja esimeste kokkupuudete hulka Tartu teadusmeestega. 1816. a. kuulas Žukovski Eversi (noorema) loenguid keskaja üle. Huvitatuna füüsikast, sai poeet õige pea sõbraks selle aine tuntud eriteadlase F. Parrotiga. Viimasele ta muretses Peterburist rahalist toetust uurimistöödeks. Kaunis lähedases vahekorras oli Žukovski ka kuulsa täheteadlase Fr. Struvega. Eriti tähenduslik aga oli tema kokkupuut silmapaistva teoloogi L. Eversiga (vanemaga), kellele ta on pühendanud ka hindava luuletuse. On huvitav märkida, et Žukovski oma luuletuskogu ilmumise puhul 1816. a. aprillis sai Tartu ülikooli filosoofia audoktori kraadi.

Viibides Tartus, ei katkestanud Žukovski oma arvukaid sidemeid vene Parnassiga. Siit ta saatis kirju peagu kõigile tähtsamaile vene literaatidele. Puškini sõbrana vahetas Žukovski tihti kirju ka Mihhailovskoje vahialuse poeediga. Omades mõjuvaid sidemeid keisrikojas, püüdis Žukovski kasutada neid Puškini seisukorra pehmendamiseks.

Lähenedes ajajärgule, mil Tartu on Puškini elu fookuses, tuleks peatuda A. Wulffi isikul. Aleksei Wulff, 1823.-1825. a. Tartu ülikooli kasvandik, P. A. Ossipova poeg, kelle mõis Trigorskoje asus Mihhailovskoje naabruses, kuulus Puškini lähemate tuttavate hulka. See kirjandust ning filosoofiat harrastav üliõpilane oli tihedas kirjavahetuses poeediga. Tema oli Puškinile teataval määral Lenski prototüübiks. Ühes hilisemas Wulffi kirjas võime lugeda selle kohta järgmist:

„Puškini romaan kuulub meie kirjanduse tippsaavutuste hulka, kuid minu jaoks isiklikult ta on väga meeldivate mälestuste allikas, mitte ainult sellepärast, et ta on pea tervena kirjutet minu silmi all (8 peatükki), vaid ka seepärast, et ma ise esinen seal tegelasena Onegini maaelu kirjeldusis, sest kogu miljöö on pärit Puškini viibimisest meil, Pihkva kubermangus. Nii mina, Tartu studioosus, esinen seal Göttingeni üliõpilasena Lenski nime all, mu auväärt õed aga on ta mõisapreilide algkujudeks.”

Seltskonda harrastav Puškin tundis end üsna ebamugavalt Mihhailovskoje üksilduses, igatsedes Peterburi ning koguni Pariisi elu järele. On arusaadav, et poeet oli sagedaseks külaliseks naabermõisas, Trigorskojes, kus ta veetis aega selle kirjandushuvilise perenaise P. A. Ossipova, Aleksei Wulffi ning ta kahe õe seltsis. Siin töötati välja Puškini ja Wulffi poolt luuletaja pagemisplaan välismaale üle Tartu. Sõprade kaasabil tal polnuks siit raske pageda üle piiri ja sellega oleks teostunud ta kauaaegne ulm vabaneda ainuvõimu ikke alt. Sõiduloa saamiseks Tartu pöördus poeet keisri poole, põhjendades oma palvet haigusega, mida tal oleks hõlpsam ravida Tartus. Vastava haigusena esines palvekirjas jala aneurüsm, mille all Puškin tõeliselt vaid üsna vähe kannatas, arstina oli mainitud kuulus kirurg professor Moier, Žukovski armastatu abikaasa ja kõigiti usaldusväärne isik, keda hiljem oleks pühendatud pagemisplaani.

Ent kõik Puškini kavatsused nurjusid. Vastuses palvekirjale tsaar pidas Pihkvagi arste küllalt pädevaks luuletaja ravimiseks. Puškini ägedust ja pahameelt selle range otsuse puhul peegeldavad ta kirjad tolleaegsetele sõpradele. Nii oma kirjas Žukovskile 1825. a. juunis tähendab Puškin:

„Tema keiserliku majesteedi ootamata arm liigutas mind ütlematult, seda enam, et siinne kuberner juba ennemalt tegi mulle ettepaneku asuda Pihkvasse, kuid ma allusin piinlikult kõrgemate ülemuste käsule. Pärisin Pihkva kirurgide üle, mu tähelepanu juhiti kellelegi Vsevoložskile, kes on üsna osav veterinaaralal ning tuntud teadusemaailmas oma teoste kaudu hobuste ravimise üle. Kuid hoolimata sellest, ma otsustasin jääda Mihhailovskojesse, ehkki ma tunnetan täiel määral ta majesteedi isalikku eestkostmist. Kardan ainult, et keiserliku kõrguse armu aeglast kasutamist võidakse kirjutada hooletuse või isegi jultunud jonnakuse arvele. Kuid kas on võimalik oletadagi säärast inimhinge põrgulikku tänamatust? Asi seisab selles, et olles 10 aastat hooletusse jätnud oma aneurüsmi, ma ei leia erilist põhjust võtta ette äkilisi samme. Lakkamatult ootan ma keisri inimarmastavalt südamelt, ehk ta lubaks mul aegapidi otsida meelepärasemat maad ning arsti minu enda heaksarvamise järgi, mitte aga kõrgema ülemuse käsul.”

Lisaks lootuse luhtumisele sattus Puškin ülipiinlikku seisukorda. Mitte tundes tegelikku olukorda, oli prof. Moier, Puškini austaja, otsustanud sõita operatsiooni toimetamise sihiga Pihkvasse. Meeleheites pöördub Puškin kirjadega Žukovski ja prof. Moieri poole. Kirjas Moierile 29. juulil 1825 leiduvad järgmised read:

„… Anun teid, jumala pärast, ärge sõitke ega laske end tülitada minu pärast. Aneurüsmi lõikus on liiga tähtsusetu selleks, et eemaldada kuulsat inimest ta töödest ja asupaigast…”

Peale pagemisplaani nurjumist ei lakka Puškin unistamast Emajõe linnast. Akadeemiline vabadus, väärtuslik raamatukogu, üliõpilaste vallatu eluviis olid eriti veetlevad mahajäetud mõisa anahhoreedi vaateveerult, kelle vaimuelu kõrgemate ülemuste kasul oli seatud lähedalasuva Svjatogori kloostriülema eestkostmise alla.

Kolmandaks väljapaistvaks Tartu-Mihhailovskoje vahelüliks saab poeet Nikolai Jazõkov, kellele Puškin kirjutab oma luulekirjas:

    Ju iidsest ajast ühendab
    Poeete taie oma vahel:
    Hing talle hümne pühendab.
    Seob kõiki ainus loitev ahel.
    Meid võõrastab vaid eluring,
    Kuid sihiks ühine meil hari.
    Oo, tunnista Ovidiuse vari,
    Jazõkovi mind köidab hing!
    Ma oleks Tartu teele ammu
    Läind koidikul, mu raske sau
    Viiks sõbra künnisele sammu,
    Kus ootab muretus ning au.
    Sealt taanduks jälle elurõõmus,
    Mind paeluks v a b a o l u taust,
    Seal õnne rüüpaks igas sõõmus
    Ja jälle uneleksin aust.
    Ent mornilt mängleb muutlik saatus,
    Mu jaoks on keelat iga hõim,
    Ja minu osaks määrat – maatus,
    Vaid puhub võikalt ainuvõim…” jne.

Tuntud vene luuletaja Nikolai Mihhailovitš Jazõkovi seitsmeaastane viibimine Tartus (1822-1829) on iseendast tänuväärt uurimisaine. Kuna Jazõkovi suhetele Tartuga ning ta Eestit kajastavale loomingule on senini osutet eesti uurijate poolt võrdlemisi vähe tähelepanu, peatugem vähe pikemalt sel huviküllaldasel isikul.

Nikolai Jazõkov on sündinud 4. märtsil 1803. a. Simbirski aadliku lasterikkas perekonnas. Tulevase luuletaja vennad Peeter ja Aleksander õppisid Mäeinseneride Instituudis Peterburis, kuhu pidi astuma ka Nikolai, hoolimata sellest, et tal puudus igasugune huvi matemaatiliste teaduste vastu. Juba Instituudis oli Jazõkov mitme trükitud luuletuse autor. Peale Instituudi lõpetamist noor luuletaja asub Simbirskisse, mida ta nimetab „inimtotruse sooks”. Jazõkovi vennad soovisid, et ta oleks õppinud edasi Saksamaal, ent tõkkeks osutub saksa keele puudulik tundmine. Oma vanema venna Peetri, mineroloogia professori tungival nõuandel otsustab Jazõkov soita Tartu.

5. nov. 1822 jõuab Jazõkov Emajõe linna, kus ta esmalt pöördub kohtusekretäri Carl v. Borgi poole, kellele tal on soovituskiri prof. Vojeikovilt. Peterburist põlvnenud C. v. Borg tundis hästi vene keelt ja oli ise poeet. Tollal ta töötas parajasti vene lüürika tõlkekogu Erzeugnisse der Russen II ande kallal. V. d. Borgi perekonda asuski Jazõkov elama.

Alles 23. mail 1823 õnnestus Jazõkovil astuda Tartu ülikooli filosoofia teaduskonda, mis hõlmas tollal oma alla praegusi filosoofia- ja matemaatika-loodusteaduskondi. Puutudes siin kokku saksa üliõpilastega, keda varemalt Jazõkov oli kujutlenud endale suurte teaduse harrastajatena, ei suutnud ta varjata oma imestust. Kirjas oma vennale (nov. 1822) tähendab ta:

„Üliõpilased elavad siin üsna lõbusalt, tegeldes rohkem tantsudega ja pandimängudega, nii et tihti sisemise kellatorni helin summutab professori ettekande. Seejuures nende hulgas valitseb mingi tobedalt sõjaväeline auahnus, mis, nende arvates, annab neile õiguse prassimiseks ning jultunud tegude kordasaatmiseks.”

Kuulumata mõnesse saksa korporatsiooni, külastab Jazõkov sageli „Musset”, „Fechtboden’it” ning kommersse. Maadeuurija innuga, kes pajatab zuulude komberikkaist pidustusist, kirjeldab poeet kirjades omastele ning sõpradele neid korporatsioonide koosviibimisi.

Aegapidi taandus Jazõkov üliõpilasist-korporantidest, ent kahjuks uurimisrännakud saksa korporatsioonide vaimukõrbedesse mõjutasid kahjustavalt luuletajasse. Tagasihoidlik, vähekõnelev noorur, võideldes igavustundega, tahtes olla „nagu kõik”, hakkas jooma. Sellest pahest ei saanudki Jazõkov nii pea lahti.

Suur tähtsus Jazõkovi elus oli Aleksandra Andrejevna Vojeikoval, Žukovski armastatu õel, keda kuulus romantik nimetas Svetlanaks ja kellesse Jazõkov oli lootusetult kiindunud. See oivaliselt haritud

ning kirjandust harrastav kaunitar oli 19. sajandi vene Parnassi väljapaistev kuju, kuna ta oli muusaks peale Jazõkovi veel Žukovskile, Batjuškovile, Vojeikovile, Kozlovile ning teistele vähem tuntud kirjanikele. Elutsedes sel ajajärgul peamiselt Peterburis, külastas Vojeikova üsna sageli oma õe perekonda, kus ta puutus kokku Jazõkoviga.

Žukovskiga kohtus Jazõkov esmalt 22. veebr. 1823 Moierite pool. Soojalt suhtus nimekas romantik nooresse luuletajasse, kelle teoseid ta hästi tundis vene ajakirjandusest ning kahe poeedi vahel tekib sõprus. Teistest Jazõkovi kirjanduslikest sõpradest tuleks nimetada luuletaja Batjuškovi, kes viibis haigena Tartu arstide ravimisel, ja Svetlana abikaasat Vojeikovit.

Jazõkovi loomingus on teatav osa ka tolleaegsel Tartu kaunitaril Maria Nikolajevna Dirinal. Oma tunnete kohta tema vastu kirjutab Jazõkov oma vennale, kelle ees tal polnud saladusi, järgmist:

„Olen tähele pannud, et Vojeikova äraolekul ma külastan meelsasti Dirinat, kirjutan talle isegi luuletusi ning üldse tunnen miskit, mis millelegi ei sarnane, kuid Vojeikova tagasitulekud on minule alati pühalikud, ta juuresolekul kaob mus kõik endine nagu lumi päikese kiirgava palge ees.”

MÕne aja möödumisel oli elu Borgide juures muutunud Jazõkovile üsna tülikaks. „Kuuludes nagu nende perekonda, ma olen sunnitud osa võtma kõigist nende rõõmudest ning leinadest, mis mind sugugi ei riiva,” tähendab poeet oma kirjas vennale. Samas kirjas ta kaebab, et ta on seotud Borgide heaksarvamisega ning sümpaatiatega nii tutvuskonna valikul kui ka päevakorra seadmisel. Borgide juures oli sageli pidurdet Jazõkovi looming, kuna poeet oli alatasa külastuste hädaohus ning ta enda sõnade järgi „kõrvalisiku sissetungimisel taandus ainulaadne inspiratsioon igaveseks.”

Nende ebamugavuste vältimiseks otsustab Jazõkov kolida teise korterisse, võttes enesele kaaslaseks vaese saksa soost üliõpilase, kes korteri, ülespidamise ning teatava rahalise tasu eest pidi õpetama talle saksa ja kreeka keelt. Äärmiselt ebapraktiline ja eluvõõras Jazõkov usaldab kogu majapidamise sakslase kätte, ise aga andub loomingule. Esialgu on ta väga rahul oma uue korteri ning kaaslasega; kirjades omastele ta kiidab kaasüürnikku kui tõsist, ausat ning usaldusväärset isikut. Ent aegapidi olukord muutub: Jazõkovi kaaslane hakkab ulaelutsema ja poeedi korter muutub pummeluste paigaks. Kaasüürnik ja ta joomakamraadid omandavad varsti kasuliku harjumuse võtta kauplusest vajalikke toiduaineid, rummi ja veini Jazõkovi arvele. Sellega on seletatav, et saades oma aja kohta üsna kõrget elatisraha, 6000 rubla aastas, oli Jazõkov alati rahahädas ning ta võlad ületasid 28.000 rubla. Jazõkovi paindliku ning otsustusvõimetu iseloomu juures oleks burššide priiskav elu võinud kesta aastaid, kui ta korterikaaslase rahavargus poleks toonud asjasse pööret. 1826. aastal elab Jazõkov uues korteris ja juba üksinda.

Kuna Jazõkov pidas luulet oma oleskelu peasihiks, ei võinud ta õpingud palju areneda. Võttes arvesse Jazõkovi põlist vastumeelt sakslaste vastu, on ilmne, et poeet ei võinud end väga kodusena tunda keset baltlikku miljööd. Luulelooming, kodumaatuse tunne ja õnnetu armastus Vojeikova vastu ning rida muid põhjusi viisid Jazõkovi ikka enam eemale ta Tartus viibimise otsesest eesmärgist ja 1829. a. lahkub ta diplomita üliõpilasena lõplikult Emajõe linnast.

Peatund Jazõkovi seitsmeaastasel viibimisel Tartus, siirdugem ta loomingule, mis jõudis sel ajajärgul oma õitsengutipule ja milles leidub rohkesti kohalikke motiive.

Ühenduses Baltimaade saatusega puudutas Jazõkov ka Eesti ajalugu luuletuses „Liivimaa”, „Orduvend Aran”, „Laul Balti vetele” ja luulekatkendis „Ala”, ent nende teoste kõrval on tal terve rida luuletusi, mis on tekkind autori siinse kaasaegse olustiku ja meeleolude taustal. Neis on keskne koht vanal akadeemilisel linnal, millele Jazõkov on pühendanud eriluuletuse „Tartu”, kus ta hinnates selle teaduslinna mõtteavarust muuseas lausub:

    „Poeeti loomingus ei seota,
    ta priiust risti väel ei teota
    siin ainuvõimu häbipost.”

Tartut nimetab Jazõkov alatasa oma teoseis, nii näiteks oma arvukais luulekirjus sõpradele ning vabameelseis üliõpilaslaules. Kuulus üle Venemaa levinud ja ka eesti vanemale akadeemilisele põlvele hästi tuntud üliõpilaste lemmiklaul „Из страны, страны далекой” on autori siinsete elamuste otsene kajastus. Studioosuse katusekamber on huvitavalt kirjeldet luuletuses „Mu üksindumisel”. Lahkudes Tartust 1829. a. meenutab Jazõkov hardumusega oma luulemeelseid aastaid ses linnas luuletusis „Ärasõit” ja „Lahkumislaul”. Suve veetis poeet enamasti Kambjas, maakohas, mis eriti viljastavalt mõjus ta loomingule. Kambja iludele on pühendet luuletused „Kambja”, „Läte” jt. Tartust kaugemal asuvaist kohtadest Jazõkov külastas Otepääd, Petserit ja Peipsi järve. Viimane on leidnud oivalise vastupeegelduse luuletuses „Kaks pilti”, mis kuulub Jazõkovi parimate „veeluuletuste” hulka ja mille siin tõlkes esitame.

              KAKS PILTI.
    On ülikaunis Peipsi vaade:
    Aopaistes saabuv päeva alg,
    alt sinast tõusev tulipalg,
    veevirvenduste vastusaade;
    eelpäeva mänglev varjupild,
    ööuimast ärkav liivakallas,
    veeavarused laintevallas,
    järvpeegli vikerkaarekild;
    puulehil värsked kastetibad,
    vaid tasa kõikuv metsavall,
    kuldsädeluses luiteribad;
    viiv-viivult kasvab päiksepall,
    teeohtu kutsub laintesina:
    täispaisul õõtsuv purjelina
    aokiiris, pärituule all;
    veepinda vene joome lõikab,
    lausklagendikul liugleb seil,
    ning kalur venel laulab, hõikab,
    kaob hääleka ja järveteil.
    On ülikaunis Peipsi vaade:
    ööpaistet peegeldav kristall,
    ulm voogude ja rannamaade
    kuusamba virvenduse all;
    kui sünkjalt laskund pilvevari
    maa-ahelikul tuhmund laas,
    üksluine kallas, lainehari,
    kord särahtav ja kustuv taas
    rändtuluke ja järveklaas;
    kuusära kaugel taevaluhal,
    vee kohal rippuv pilvenõlv
    paat laisalt kiikuv lainte uhal,
    öörahust piirat taevavõlv;
    vaid kalur, tõmmand raskund võrku,
    täis ootust vaatleb vetevööd,
    ja kostab häälitsusi nõrku
    kesk vaikust ihalevat tööd;
    öötaevas pilverüngast mustub,
    langtähe hetkeline tiir
    veepinnal vilgub, tähekiir
    hõõgsädemeteks kildub, kustub
    ning jälle tuhmub rannaviir.

Erilist tähelepanu ei pälvi üksnes Jazõkovi eestiainelises, vaid kogu ta loomingus kuueosaline värssteos „Tunderikas reis Tartust Tallinna”, mis sündis a. 1823 prof. Perevostšikovi seltsis sooritet postivankri reisi tulemusena. See omapärane teos on elava ja vaimuka luulejutustuse kõrgsaavutusi. Värssteose alul Jazõkov joonistab kaugeneva Tartu silueti, siis kergelt nurisedes tee konarluse üle, pöördub külamaastike ilule, peatub teeäärsetel eesti maakõrtsidel ja vaimustub Põltsamaa linnusest, meenutades imetlevalt ta sõjakat minevikku ning tähendades sealjuures irooniliselt „praegu elutseb siin keegi Wahl”. Eesti kajastusi ning maastikupilte leidub rohkesti Jazõkovi teisteski luuletusis ja huviküllases kirjavahetuses.

Heites pilku Jazõkovi suhetele Puškinile, peaks tähendama, et Tartusse tulekul polnud Jazõkov Puškiniga isiklikult tuttav, ent suure luuletaja sõprade kaudu, kes viibisid tol ajal Emajõe linnas, tekib kahe poeedi vahel peatselt ühendus, mille loomisel oli eriti agaralt tegev mõlema lähedane sõber Aleksei Wulff. Teistest Puškini ja Jazõkovi ühissõpradest peale eespool mainitud luuletajate Žukovski ja Batjuškovi tuleks nimetada Puškini lütseumisõpra poeet Illiševskit, kes, viibides Tartus 1823. a. kevadel, usaldas Jazõkovile oma teoste läbivaatamise. Samuti puutus Jazõkov kokku epigrammist S. A. Sobolevskiga, kes oli Puškini lähemaid inimesi, ning veel mitme vähemtuntud Puškin! sõbraga, Tartu üliõpilasega või reisikülalisena Tartus peatunud kirjanikuga. Tartus sai Jazõkov muuseas tuttavaks ka Puškini vastase literaat F. V. Bulgariniga, ajakirja Põhja Mesilane toimetajaga, kes oli ostnud Karlova mõisa.

Esialgsetele kaudsetele sidemetele järgnenud ülaltsiteeritud Puškini luulekiri Jazõkovile lähendas mõlemaid poeete. Varsti järgnesid sellele Jazõkovi värss vastus ning mõningad proosakkjad. Puškini hindavat suhtumist Jazõkovi loomingusse tõestavad arvukad vaimustusavaldused kirjades paljudele vene literaatidele. Nii 9. nov. 1826. a. kirjutab Puškin nimekale kirjanikule vürst Vjazemskile, kes muide elutses 1825. a. juulis Tallinnas, järgmist: „ …siin ma leidsin Jazõkovi luuletusi. Sa imestaksid, kuidas ta võimed on avardunud ja mis tast võiks saada tulevikus. Kui juba tunda kadedust kellegi vastu, siis ma peaksin kadestama teda.”

Järgmiseks astmeks kahe luuletaja vahekorras oli 1826. a. suvi, mil Jazõkov veetis kuu aega Wulffi külalisena 1 1/2 versta Mihhailovskojest eemal asuvas Trigorskoje mõisas. Siin toimus poeetide isiklik tutvumine ning hiljem leidsid aset sagedased luulemeelsed koosviibimised.

Kaasaegsena ei suutnud Jazõkov täiel määral mõista Puškini loomingu suurust. Enne 1826. aastat leidub tema kirjades vennale isegi mahategevaid arvustusi üksikute Puškini teoste puhul. Ent kohates Puškinit ennast, tajus Jazõkov ta isiksusest kiirgavat geeniuse paistet. 1826. a. Mihhailovskojes Puškini külalisena veedetud suvepäevad on Jazõkovi suurimaid elamusi, mida ta mäletas hardumusega elu lõpuni.

Järelkajana 1826. a. suvest on pärit mõlemate poeetide luulekirjad ning Jazõkovi pikem luuletus „Trigorskoje”, mida Puškin pidas noore poeedi paremaks teoseks. Kolmel järgneval Jazõkovi Tartus viibimise aastal jätkus ta kirjavahetus Puškiniga.

Ülal puudutet Tartu ja Mihhailovskoje side ning 19. sajandi kuulsate vene luuletajate ja kultuurlaste tihedad suhted selle linnaga on omapärane lehekülg Tartu ajaloos.

Edumeelsete vaatlejatena hoopis erinevast maailmast, vabad baltluse eelarvamusist suhtumises kohalikku ellu ning põlismaalastesse, on nad täiuslikumalt näinud niihästi Emajõe linna ajalik-miljöölisi jooni kui ka mõttesiira teaduselinna püsivat ilmet.

Jüri Šumakov

Loomingust nr. 3/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share