Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

       

Noorsoo kasvatus peab kandma rahvuslikku ilmet ja seisma rahvuse teenistuses – see hüüdsõna kõlab nüüd igal pool maailmas riigimeeste ja haridusjuhtide suust.

Milline kasvatus on rahvuslik, kuidas anda kasvatusele rahvuslikku laadi? Vastus sellele küsimusele on paljudel selguseta ja udune. Hästi väljendas jaanuaris peetud kongressil rahvusliku kasvatuse sihte keegi sõnavõtja järg­miselt: „Olgu eesti keel sulle armsam, kallim, ilusam kui ükski teine keel! Olgu eesti rahvas, tema õnn ja rõõm, tema häda ja vaev sinu südamele lähe­mal kui ükski muu rõõm või valu! Eesti maa ja rahva eest ole valmis igal ajal kõik andma, kui ta seda nõuab, ka elugi! Eesti rahva, ühiskonna huvid seisku alati esikohal, siis tulgu alles isiklikud huvid!”

Õiget rahvuslast iseloomustab püramatu isamaa-armastus. Viimane pole tingitud ainelisist tuludest, mida isamaa võib pakkuda oma poegadele ja tütreile, vaid ta on kasupüüdmatu, südanthaarav ühtekuuluvustunne selle rah­vaga, kes sind on sünnitanud, ja selle maaga, kes sind on üles kasvatanud, olgugi et see maa on kehv ja vaene.

Haaravalt kirjutas aastal 1813 saksa kirjanik Ernst Moritz Arndt õigest isamaa-armastusest saksa rahvale järgmist: „Kus sulle Jumala päike kõige enne paistis, kus sulle taevatähed kõige enne sirasid, kus su pilgud Jumala vägevust kõige enne ilmutasid, tema tormituuled su hingest läbi tungisid, seal on su armastus, su isamaa.

Seal, kus inimese silm esimest korda su hälli üle kummardus, kus su ema sind kõige enne rõõmuga oma süles kandis, kus su isa sulle tarkusi ja jumaluse õpetusi südamesse istutas, seal on su armastus, su isamaa.

Ja kuigi seal oleksid vaid paljad kaljud ja tühjad saared ja kuigi asuks seal sinuga kehvus ja vaev, pead sa oma maad igavesti lõpmatult armastama, sest sa oled ju inimene, sa ei tohi seda unustada, sa pead teda hoidma oma südames.”

Isamaa-armastus teeb rahva suureks ja tugevaks. Rahvast, kes armastab oma isamaad üle kõige, ei suuda murda ükski võim, olgu see võim nii vägev kui tahes.

Eesti ühiskond elab uuenduste ajajärgus. Meie noorsoo ja rahva kasva­tuse probleemid on võetud kaalumisele. Kuidas kasvatada rahvast rahvus­likult tugevaks, on tähtsamaid noorsoo kasvatuse ülesandeid.

Et leida selleks teid, tuleb õppida tundma teiste rahvaste kasvatuse sihte ja viise, kuidas nad seda teostavad. Omandagem neilt ainult seda, mis on parim ja meile sobiv.

Käesolevas artiklis käsitletakse jaapani rahvuslikku kasvatust. Selleks on osalt kasutatud äsjailmunud Meissneri teost „Nationale Erziehung in Japan”.

Jaapani rahvas on tuntud ennastsalgava isamaa-armastuse poolest, rah­vuslik mõtlemisviis on kõigile jaapanlastele omane. Nende ridade kirjutaja elas maailmasõja ajal Harbiinis. Ta pidi imetlema kõigi jaapanlaste – Harbiini elanike ühist rinnet majanduslikus võitluses. Samm-sammult val­lutasid nad venelastelt, kelle pilgud olid pöördud läände, üha uusi ja majan­duslikke positsioone. Kõik jaapanlased siin – ärimees, käsitööline, tööstur, ametimees – tundsid ennast jaapani rahva eelpostidena teed valmistamas järg­nevale suurele massile. See ründamine lõppes hiljuti Mandžuuria valluta­misega. Kas Jaapan tungib edasi? Vististi küll. Kuid enne vaja Mandsukuo endale kindlustada.

Jaapanlasi võiksime nimetada rahvuslikemaks rahvaks maailmas. Tõu­seb küsimus, milles peituvad selle nähte põhjused? Kas asjaolus, et Jaapan asudes saartel on muust maailmast eraldatud? Või on tuline isamaa-armastus jaapani iseloomu päritavaid omadusi? Kuidas suutis jaapani rahvas, kes on surutud kokku oma ilusale aga vaesele mägismaale, võita vägeva tsaari­aegse Vene, vallutada Korea, kiskuda endale neljasaja miljoniselt Hiinalt Mandžuuria? Kas suudab ta ka tulevikus vastu panna oma vägevaile naabreile:  P.-Ameerika Ühendriikidele, Venele, Hiinale?

Peab kohe tähendama, et ühtlane rahvuslik mõtlemisviis on eeskätt tingitud asukohast saartel, mis muust maailmast merega lahutatud.

Jaapani rahva tugevuseks on ta ühtlus. Siin pole vähemusrahvuste ja keelte probleeme, mis on mõne teise riiginõrkuse põhjuseks. Korealased ja ainod on poliitiliselt võimetud, kultuuriliselt madalamal, milline asjaolu on põhjuseks, et nad järjekindlalt jaapaniseeruvad.

Igal rahval on omadusi, mis on päritavad. Kasvatuse ülesanne on arendada positiivseid päritavaid omadusi.

Rahva sõjakus on kahtlematult päritav. On rahvaid, kelle sõjakus on tun­tud sajandite vältel. Hiinlased peavad sõjamehe elukutset alandavaks, selle­parast ongi nende valitsejaiks kogu aeg olnud võõrad. Jaapanlased on olnud alati Ida-Aasia sõjakamaid rahvaid. Varemail aegadeil külastasid nad oma naabrimaid neid röövides või vallutades.  Sõjamehe seisus on Jaapanis alati olnud tugev ja vägev. Sõjakus on jaapanlase päritavaid omadusi. Seda omadust arenda­takse igas kasvavas põlves perekonnas, koolis, sõjaväes, templis.

Kui jaapani lapsi võrdleme euroopa lastega, siis paistab kohe silmi oma­dus, mis võibolla on päritud. Jaapani lapsed pole sugugi kangekaelsed ja jonnakad, ja neil puudub vajadus möllamiseks ja koerustükeks. Nad on vaiksed, vahega rahul, ei lõhu ega riku asju. Need omadused püsivad neil eluajaks. Jaapanis pole kunagi näha omavahelisi lööminguid; poisid ei kakle kunagi. Poisid ei taha olla juhtideks, nad täidavad meelsamini käske. Nad peavad endid maast-madalast ühe perekonna liikmeiks. Ühiskondlik vaim, ühte­kuuluvustunne väljendub juba lastes. Ühtekuuluvustunnet arendatakse järje­kindlalt; see omadus teeb jaapanlasest ideaalse kodaniku ja sõduri. Rahva- ja riigijuhid, kellest siin ilmaski pole olnud puudust, ei saa endale paremat rahvast soovidagi. Ta tunneb ennast ühise perena ja täidab ennastsalgavalt juhi käske. Surmapõlgus ja vahvus, milliste omaduste eest samuti hoolitse­takse, näivad olevat samuti päritavad.

Jaapanis kasvatuse ülesandeks on kollektiivse mõtlemisviisi arendamine. Jaapanlane ei tarvita üalgi asesõnu „mina” või „meie”, „sina” või „teie”. Jaapanlase kõrv on haavunud, kui ta kuuleb järjekindlalt eurooplase suust „vatakushi”, s. o. mina, mina, mina…

Kollektiivse mõtlemisviisi loogiliseks tagajärjeks on ühine vastutus­tunne. Kuriteo, roima eest kandis varemalt karistust mitte üksi roimar, vaid kogu ta perekond, vanemad, vennad ja õed. Veel praegugi karistatakse sõja­väes ja politseis, ka koolides, ärides jne. süüdlase kõrval ka ta ülemusi. Valitsuseasutustes teostatud süüteo eest kannatab isegi minister, kelle ametkonnas kuritegu toimus. Kõik isikud ametkonnas, ärides jne. tunnevad end ühise perekonnana, nad on kõik ühiselt vastutavad. Säärane kord on vali, kuid teda ei saa pidada ebaõiglaseks. Sellega toonitatakse sidet üksiku ja terviku vahel. Pole paremat vahendit üksiku liikme kõrgeima suute ja ülemuse ning alluvate koostöö saavutamiseks kui kollektiivne vastutus.

Eestis pannakse suurt rõhku võõrkeelte õppimisele. Jaapanis ei tunta nende vastu suurt huvi. Võib olla, et selle nähte üheks põhjuseks on asjaolu, et jaapanlasele sünnitab võõrkeele õppimine ta intelligentsusest hoolimata väga suuri raskusi. Jaapanlasi, kes kõnelevad vabalt mitu võõrkeelt, peaaegu ei leidu. Piiratud võõrkeele oskus on põhjuseks, miks laiem mass ei tunne võõrrahvaste elu ega saa võrrelda oma maa olusid võõrmaade oludega; ta on kiindunud jaapani omapärasusse. Ta kõrvu ei ulata võõrad helid, ta laseb ennast seepärast paremini juhtida.

Jaapanlase tõuomaduseks tuleb pidada ka ta suurt tähelepanemisvõimet, käte osavust, abstraktse mõtlemisviisi puudumist ja esteetilist annet, mis on ühendatud loodusearmastusega. Need omadused teevad jaapanlasest prakti­lise inimese, kes ei tunne sisemist vajadust uurida põhjusi ja juurelda, miks asi peab olema nõnda, aga mitte teisiti. Selle jätab ta eriteadlaste ülesandeks. Suurem hulk jaapanlasi õpib ainult seda, mis on praktiliselt tähtis, ta elab tagasihoidlikult, olles rahul sellega, mis tal on.

Ilutunne ja loodusearmastus on seotud tulise isamaa-armastusega.Isegi vaene rikša, kes sõidutab reisijat hobusena, naudib õitsva kirsipuu oksa või tuulest sasitud puukrooni ilu. Säärane rahvas armastab oma isamaad rohkem kui ükski teine rahvas maailmas, kel puudub ilutunne ja majanduslike ühepäevahuvide tõttu hävitab teinekord ilumetsad ja pargid, laseb hävida või kisub ise maha kunsti- ja omapärased ehitused ja hooned, mis vanemad põlved on ehitanud.

Kui jaapanlaselt küsida, millest on tingitud tugev rahvustunne, siis kostab ta, et kogu jaapani rahvas tunneb ennast ühise perekonnana, kelle isaks on keiser, mikaado. Mikaado põlveneb jumalaist; jumalad on kinkinud ta jaapani rahvale. Juba kaks ja pool tuhat aastat on keisrivanemad juhtinud jaapani rahvast nagu suurt perekonda; nad on vallutanud selle maad, nad vää­rivad seepärast kogu rahva austust. Keisriaustus on ühendatud esivanemate austamisega – šintokultusega.

Tuleb mainida veel asjaolu, et kuigi jaapani valitsejate hulgas on olnud häid ja julmi, kindlaid ja nõrku, ei tea jaapani ajalugu ainustki juhust, et mõni valitseja või valitsejate sugukonda kuuluv liige oleks seadnud isiklikud või keisrikoja huvid kõrgemale rahvuslikest huvidest.

Jaapanlasele sisendatakse maast madalast, et Jaapan on võitmatu. Et võita, pead uskuma, et keegi ei suuda sind võita. See usk ei tähenda sugugi vastase alahindamist, mis oleks hädaohtlik. Peab vaenlast tundma, aga ise olema tugev, et oleks kergem saada hakkama vaenlasega. Jaapanlased on tead­likud, et ainult see pääseb hädaohust, kes ise suudab ennast aidata; kui jääd lootma võõrale abile, siis võid hukkuda. Aita iseennast, seda usku sisendatakse jaapanlasele maast madalast.

Seoses isamaa- ja keisriarmastusega hoolitsetakse kangelasliku ja sõjaka vaimu arendamise eest. Juba väikestele lastele kingivad vanemad rahvus- ja sõjasangarite pilte ja raamatuid nende suurtest tegudest; nende raamatute hind on väga odav. Jaapani kuueaastane sunduslik algkool, kus käivad kõi­gisse ühiskonnakihtidesse kuuluvad lapsed, rikkad ja vaesed, kõrgest seisusest ja tööliste lapsed, on kõrgel järjel. Algkooli lugemispalad on hoolega valitud, nad on jaapani elust, mitte võõrsilt laenatud; suurema hulga palade sihiks on arendada rahvuslikku vaimu ja sisendada valmisolekut ohverdada ennast rahva, isamaa ja keisri eest. Viis-kuus korda aastas kogunevad lapsed pühali­kule aktusele valitseja pildi ette. Vaikses hardumuses kummarduvad kõik pildile. Kui juhtub tulekahju, siis päästetakse eeskätt valitsejate pildid. Kui need hävivad, siis see on häbiks kogu koolile, eeskätt koolijuhatajale. Viimane valib häbi asemele vabasurma.

Ka kõigis teistes koolides, gümnaasiumites ehk kotogekko’des, kutsekoolides ja ülikoolides pühitsetakse rahvuslikke pidupäevi suure pidulikkusega.

Kõigis kesk- ja kõrgemais kooles on tähtsal kohal sõjaväeline õppus, mida õpetab tarvilise ettevalmistusega ohvitser.

Olgu siin näitena toodud möödunud aastal aset leidnud vahejuhtum Tokio Sofia ülikoolis, mis iseloomustab kõrgemais kooles valitsevat õhkkonda. Sofia ülikool on ainus ülikool, kus rektoriks ja õppejõududeks on välismaalased, enamuses saksa jesuiidid. Osa üliõpilasi on katoliku usku, teised mittekristlased. Kaks katoliku usku üliõpilast ilmus rektori juure ja seletas, et nende südametunnistus ei luba neid palvetada Yasukuni-šintoaltari ees lahinguis langenud sõdurite hingedele, neile teha kummardusi ja võtta osa nende austamistseremooniast. Rektor ütelnud, et kuigi ta nende loobumist ei poolda, ei sunni ta neid talitama südametunnistuse vastu. See asjaolu sai teatavaks. Kohe katkestati sõjaväeline õppus ülikoolis, selle andja ohvitser vabastati. Ülikool oleks kannatanud, kui rektoril poleks läinud korda konflikti lahendada. Kuna jaapani valitsus asub seisukohal, et šinto pole usund ehk religioon, vaid rahvuslik kultus, jaapanlase kohustus, siis ei vaidle ka misjonärid ja budapreestrid selle kultuse vastu. Ütleb ju Jeesus, et „andke keisrile, mis keisri kohus, ja Jumalale, mis Jumala kohus”. Ka Paulus lausub: „kes üle­mate vastu paneb, see paneb Jumala vastu”.

Šinto kultusel on tähtis koht ka algkoolides.

„Šinto” ehk eesti keeli Jumalate või hingede tee” on jaapani eelbuddistlik usund. Õigupoolest on see usk, et mäed, jõed, puud, kivid, evivad hinge, et hinged peale surma jätkavad elu ja külastavad maailma; esivanemate hingi, eriti endiste valitsejate hingi, peab austama. Praegusel ajal on šinto algelistest elementidest puhastatud; ta sisuks on nüüd esivanemate, eriti aga langenud sõdurite austamine. Ametlikult on seletatud, et šinto pole usk, vaid rahvuslik kultus.

Šinto templid on alati täis palvetajaid. Šintokultus ühendab koik jaapanlased nende usulisile lahkuminekuile vaatamata ühiseks rahvaks.

Sõjaväes jätkatakse rahvusliku mõtlemisviisi arendamist. Jaapani sõja­väes valitseb lihtne vahekord ohvitseri ja sõduri vahel. Rahvast püütakse igati lähendada kaitseväele; sõdurite vanemaid ja sugulasi kutsutakse külas­tama kasarmuid, neid kutsutakse paraadidele, sõjalaevade vaatlemisele jne.

Algkoolide lugemikud sisaldavad palju lugusid jaapani ajaloolisist kan­gelasist ja nende tegudest. Harilik jaapanlane suhtub mütoloogiasse kui tõesse; sündmuste aastaarvu ta harilikult ei tea, kuna jaapani ajaarvamine algab iga uue keisri valitsemise algusega; hästi üksikasjalikult tunneb ta aga ajaloolisi kangelasi. Kangelaslugude teemaks on sagedasti vasallide truu­dus keisrile, vahvuse ja eneseohverdamise ülistamine.

Jaapanlased armastavad üle kõige lugeda rüütlite lugusid. Ajalehtedes ilmub pikki rüütlilugusid. Teatrites leiame sagedasti näidendeid sama si­suga. Ajaloolisil loenguil kuulavad jaapanlased põnevusega kangelaslugusid, kuigi seal pikalt ja laialt kirjeldatakse teinekord relvi, mundreid, lahingukorda jne., mille jälgimine eurooplasele tunduks igavana.

Kino on rahvuslikult häälestatud. Ka siin on filmide sisuks sageli kangelased, kuigi ka Jaapanis nagu kõigis muis mais kurdetakse, et filmid rikuvad noorsugu.

Jaapanis on valjult keelatud selliste raadioaparaatide kasutamine, mille abil võib kuulata välismaad. Jaapani publikul pole võimalust kuulata näit. Venemaa ässituskõnesid.

Kõik need asjaolud on põhjuseks, et jaapanlane jääb elulõpuni rahvus­laseks. Ta omandab küll euroopa tsivilisatsiooni ja kombed, kuid maailma­vaateliselt ta ei muutu.

Rahvusliku mõtlemisviisi eest hoolitsevad arvurikkad endiste sõdurite ja noorteühingud. Suurte rahvuspidustuste puhul, millest harilikult võtavad osa sajad tuhanded, esinevad nende ühingute liikmed korrapidajaina. Rahvuspidudest võtavad osa kõik kodanikud, keegi ei jää koju või kõrvale. Igal majal lehvib siis lipp, iga maja ukse ees põleb latern.

Kommunistlikul liikumisel pole Jaapanis pinda, kuna võimud igasuguse kommunistliku propaganda karmi käega lämmatavad. Kommunistlik maa­ilmavaade võib viia kodaniku isegi trellide taha.

Eetiline kasvatus koolides on rajatud aastal 1890 antud keisri käsk­kirjale, milles toonitatakse, et riigi aluseks on perekond. Traditsioonilisteks voorusteks, mida tuleb arendada jaapani noorsoos, on selle käskkirja põhjal isamaa-armastuse ja valitsejatruuduse kõrval perekondlik ühtekuuluvus, vane­mate sõnakuulmine, vanemate armastus ja austus, vendade ja õdede armastus, abikaasade vastastikune armastus ja austus.

Kasvatus – olgu see koolis või kodus – teeb noorest jaapanlasest mitte ainult hea kodaniku, vaid ka hea perekonnaliikme. Perekondlikud side­med on siin palju tugevamad kui Euroopas. Perekonna peaks on alati vana­isa. Tema enam tööd ei tee, joob teed, hoolitseb lillede ja kääbuspuude eest, palvetab igapäev perekonna altari ees. Tema mure on, et esivanemaid alati nende surmapäevil vääriliselt mälestataks. Sel puhul lähevad kõik sugulased üheskoos templisse, kogunevad mälestuspeiedele ja tuletavad meele lahku­nuid. Iga perekonna liige saab ergutust, et ta ka isiklikult võiks saada oma sugukonna väärikaks liikmeks.

Seistes riigimõtte teenistuses hoolitseb perekond lastearvu kasvu eest. Sündivus on seepärast väga suur, igal aastal kasvab jaapani rahvaarv ühe miljoni võrra. Arusaadav, et säärase suure iive juures Jaapan otsib uusi maid, kuhu mahutada ülejääki, ja peab leidma turge oma areneva tööstus­toodete mahutamiseks. Jaapan oli sunnitud haarama oma võimupiirkonda Korea ja hõredasti asustatud Mandžuuria.

Kuna Euroopa koolide kodanikuõpetuse tundidel toonitatakse, et ühis­konna kohus on hoolitseda vanade, väetimate, töötute ja vaeste eest, on Jaa­panis need ülesanded jäetud perekonnale. See sugugi ei tähenda, et lood Jaapanis hädalistega oleksid halvemad kui Euroopas. Igal pool, kus valitseb Konfutsiuse kõlblus, on iseenesest arusaadav, et kõik peavad hoolitsema va­nade eest. Samuti nagu vanemad hoolitsevad laste eest, leiavad vanemad hoolt, ülalpidamist ja austust laste juures. Mida rohkem lapsi, seda enam on jaapan­lane kindlustatud vanuse päevil. Laste eest hoolitsemine tähendab vanuse kindlustust. Siin ongi üks põhjustest, miks perekonnas on palju lapsi.

Tööpuudusest tekkivat häda aitab vähendada korraldus, mille järgi tööandja peab maksma töövõtjale ta vallandamise puhul väga suure summa. See korraldus paneb tööandja kümme korda enne kaaluma, kas vallandada teenija või mitte. Summa on nõnda suur, et võimaldab teenistusest vallan­datule mitu kuud elada tööta, kuni ta leiab uut tööd või võtab ise midagi ette.

Kui häda läheb suuremaks, siis võtab jaapanlane oma vaiba ja kolib oma isa, venna või sugulase juure, kes surub oma perekonna kokku ja meeleldi jagab temaga leivapala. Seesugused perekonna traditsioonid on sotsiaalselt tervitatavad.

Haridusest peetakse suurt lugu. Tung ülikooli on suur. Sellega ühen­duses on kasvanud ülikooli lõpetajate arv ning Jaapanis nagu teisteski kultuurriikides on tööta haritlaste probleem terav. Diplomiomanik leiab üldist hin­damist. Pulmakõnes kriipsutatakse alati alla mitte ainult peigmehe head koolitunnistust, vaid ka mõrsja saavutusi koolis. Vanemad ja sugulased pii­ravad endid igati, et võimaldada pojale ülikooli lõpetamisega üldise imetlemise saavutamist.

Võitlus leiva pärast pole Jaapanis siiski nõnda terav kui Euroopas. Ta ei lõhu rahvuslikku tervikut. Kui ka nõuded elu suhtes on tõusnud ja on suuremad kui näit. korealastel, hiinlastel, malailastel ja teistel, on nad euroop­lase elustandardiga võrreldes väga mõõdukad. See asjaolu põhjustabki jaapani kaupade odavuse.

Tütarlaste kasvatus erineb poeglaste omast. Tütarlaste koolide kavades on ette nähtud õmblemine ja majapidamine; ka ei unustata, et naine on jaa­pani vanade kommete ja tseremooniate kandja (teejoomise tseremoonia), kool hoolitseb nende säilitamise eest. Ülikooli uksed avati naisele võrdlemisi hilja. Nõnda hakati Tokio ülikoolis naisi vastu võtma alles aastal 1931. Kyushu ülikool avas uksed naistele piiratud arvul aastal 1923.

Üldse võib Jaapanit nimetada meeste riigiks. Naist austatakse, kuid tal puuduvad poliitilised õigused. Poliitikast jaapani naised osa ei võta, nende ülesanne on olla meestele naisteks ja lastele emaks. Sellegipärast leiame naisi igal pool meestega ühes töötamas, mitte ainult põllul, vaid ka ärides ja büroo­des. Kuid äris ja büroos töötab naine harilikult mõne aasta ja läheb siis me­hele. Naisena on jaapanlanna mehe parim sõber, truu, hoolitseja ja väheste nõuetega; ta jääb tagasihoidlikuks õnnes ja edus, esineb alati väärikalt, õnne­tuses ja hädas on ta mehe truu abiline.

Tuleb veel mainida suurt huvi spordi vastu. Koolides õpetatakse peale hariliku võimlemise maadlemist, vehklemist, isegi ammulaskmist. Tennis, jalgpall, pesapall, korvpall ja teised spordiharud leiavad suurt poolehoidu. Kooli aastapäeva kavas on antud tähtis koht spordivõistlustele. Korralda­takse välissõite, õppekäike kodumaale ja lähemaisse välismaisse. Koolihoone kõrval asetseb laialine spordiplats. Inglise-Ameerika mõjul on kesk- ja kõrgem kool kujunenud omaette korporatsiooniks: tal on oma hümn, oma riietus, mida kantakse uhkusega, oma kirjapaber, ka oma sõude- ja jalgpalli meeskond, oma lipp, vilistlaskogu, kes hoolitseb kooli eest, korraldab kontserte, kooli einelauda jne. Kooli, kus õppis isa, astub ka poeg ja sel teel pärandatakse vanema põlve traditsioonid nooremaile.

Jaapanit nimetatakse tõusva päikese maaks. Seda ta ongi. Ta on säili­tanud rahvusliku omapära, kombed, traditsioonid, mis on kujunenud sajandite jooksul, kuid ta pole neisse tardunud. Avades aastal 1868 uksed euroopa kultuuri mõjudele on Jaapan mõistnud omandada selle saavutused ja need ühendanud rahvusliku omapäraga. Jaapanlased on tõusnud Ida-Aasia väge­vaimaks rahvaks. Kasvatus on aidanud selleks kaasa.

A. Veiderma

Eesti Koolist nr. 3/1935