Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Ikka enam hakkab Aldous Huxley muutuma üheks inglise kir­janduse keskseks kujuks. Olgugi alles neljakümnekahe aastane, näib ta juba kehastavat tervet kirjanduslikku ajastut. Kuski väljaspool meie aega ning kõiki aegu maadleb James Joyce keele geeniusega, püüdes luua mingit uut, kogu alateadvust, kõiki tunde ülatoone, kõiki intellekti tujusid mitmepinnaliselt peegeldavat väljendusvahendit, tundudes osalt maa-aluse puurijana ja eksperimenteerijana, osalt kal­jusid paigalt veeretava gigandina. Kuid Joyce ei hooli üldse enam sellest, kas tema loodud keel on kellelegi mõistetav. Ta peidab paarikümnelehelisse teksti mitmeti moonutetult ning maskeeritult mõnesaja jõe nimed ning ootab lugejailt kummalise imperaatorlikkusega, et nad vaevuksid neid nimesid säält välja koorida. Näib, et see geniaalne maniaak on juba kaotand kontakti mitte ainult oleviku, vaid ka tulevikuga. Erakordselt peenendet kunstiga kajastab Virgi­nia Woolf hingeseisukordi, nikerdab võluvaid pisiasju või võtab ette ääretu vaimukaid, fantastilisi retki läbi mitme sajandi kultuuri, lastes sääljuures meestel ümber sündida naisteks ning igal sammul rõõmus­tades jumalikult tsiseleerit üksikasjade ning klassiliselt teravate for­mulatsioonidega. Kuid see naiskirjanik on juba liiga peenenend sel­leks, et veel käsitella midagi robustsemat ning suuremakaustalist. Või üllatab ta meid veel mõne jõulise ootamattusega? Endisest avara­maks, kuid oma praeguses katoliiklikus hingerahus probleemivaesemaks on muutund Thomas Stearns Eliot, kelle piinlevate otsingute jälgi ei saa kustutada pärastsõjase põlve mentaliteedist, kuid kes nüüd, ususadamasse jõudnuna, enam ei suuda rahuldada neid, kes äre­vusega südames näevad maailma kaugeid suitsupilvi ning kuulevad mürisevaid vulkaanipurskeid. Kas katedraalide rahu on õigeks tegevuskohaks mandril, mille pind juba väriseb lähenevatest seismilistest krampidest? Juba aastaid surnud on David Herbert Lawrence, kes nagu hitlerlasedki vaenustas intellekti, õpetades aistide ning robustse mehelikkuse ekstaase, mida tema enda alaväärne, haige füü­siline mina kunagi ei suutnud saavutada. Tema ümber on juba mingi pühaku oreool, mida see loodust ning instinkte kummardav geenius mõnevõrra ehk ongi teenind, kuid tema ja vist tema õpetusedki hakka­vad juba muutuma ajalooks. Küll imetellakse veel vaimustusega tema kunsti.  Shaw on ainult veel endise kuulsa kirjaniku vari, kelle elus­olekut ei tahaks nagu uskuda, kuigi peagu iga hooaeg toob temalt uusi päälkirju. Wellsiltki ei oota õieti keegi enam midagi. Isegi lõpmatult vitaalne, õitsvapalgeline, kõikjal kaasa lööv, ümmarik, lii­kuv müstika, John Bulli, veini ning paavsti jumaldaja Gilbert Keith Chesterton on vajund hauda. Noored – Stephen Spender, Cecil Day Lewis, W. H. Auden, hakkavad tooma kuuldavale väga uueaegseid ning -laadseid noote. Kuid nende kõigi taga ja üle paistab ikka j suuremates mõõdetes omaaegne „bright young people” meeleolu küüniline, vaimukas kajastaja Aldous Huxley. Ikka teravamana, ikka aktiivsemalt ja läbitungivamalt kaasaega kogu ta ulatuses jälgivana tundub ta ainulaadselt hästi varustet intellekt, ikka suuremaks kasvavad ta ülesanded, ikka vastutustundelisemaks muutub ta kord vahel nii kergemeelselt naljale andund isiksus. Sõnaga, tunneme, et sära­vast talendist areneb ikka ilmsemalt suur rahvusvahelise kaustaga kirjanik, ilma kelleta poleks täielik praeguse Euroopa vaimne pale. Ning pisut usku jääb isegi praegusse võikasse maailma, nähes, kuidas see esmajärguline and aina veendunumalt, aina kindlamini annab enda inimsuse ja õigluse teenistusse. Kui palju ei ole neid, kes praegu nüridalt surevad idioodistumise surma kuski tagurlises narride para­diisis, või kartlikult poevad minevikku, mida üles fraasitades isegi enda ees teesklevad sangarlikuks oma pelgurliku südame!

Väga naiivsetena tunduvad Huxley viimaste tööde kõrval näiteks Wellsi rohked sotsiologiseerivad ja utoopilised teosed, ning kui­dagi õhku hajuvatena Shaw’ tulevärgid. Ei ole kummalgi noorema kirjaniku koolitet, kainet, täpsat vaimu ega tema realismi. Käesole­vast kirjutusest loodetavasti selgub, et Huxley pole kaugeltki see nihilist, kelleks teda nii kaua on peetud, kuid on tõsi, et tal sügaval sees peitub kõike armuheitmatult kaaluv skeptik, kes ei lase endal tekkida mingeid illusioone. Siiski ei ole ta defaitist, või nagu ingla­sed ütlevad, „defeatist”. Ainult on tal alati silme ees kõik iga väite puhul võimalikud vastuväited. Kui ta järelikult tõesti jõuab mingi positiivse veendumuseni, siis võib uskuda, et sel on soliidsemat põhja kui näiteks Shaw’ nii rohketel ja veetlevatel seebimullidel. Need küsimused ei ole sugugi kõrvalised isegi kirjaniku kui kunstniku käsitlemisel, sest ei ole vist kahtlust, et kunstiski kõige kaaluvamat võib saavutada ainult suur, tõsiselt kogu oma olemusega mingi­suguste, olgugi kas või „ainult” esteetiliste veendumuste pärast heit­lev isiksus. Huxley heitlused ei ole muide sugugi ainult esteetilised, vaid see paiguti nii „ebamoraalne” kirjanik on tõeinnu kiusat, mis on vägagi eetiline. Ta otsib tõde igalpool ka siis, kui põgeneb vanast, traditsioonidesse ummistund Euroopast primitiivsemasse ümbrusse. Selle kohta on tõendiks m. s. tema reisikirjeldused, näiteks eriti vii­mane neist, sõitu Kesk-Ameerikasse kirjeldav Beyond the Mexique Bay (päälkiri „Teispool Meksiko lahte” on tsitaat ühest Miltoni kaasaegse Andrew Marvelli luuletusest). See on mul­jete ja mõlgutluste kogu, millest eriti mõlgutlused moodustavad suure osa. Hoopis lakoonilisematena kui Hermann von Keyserlingi lõpma­tud filosofeeringud, annavad nad tunnistust vähemalt sama suurest eruditsioonist ning palju kriitilisemast teravmeelsusest. Ühtelugu nad kujunevad kultuurfilosoofilisteks  esseedeks,  milles  maajade, konkvistaadorite ning mõlemi järeltulejate kultuur saab lähtekohaks kogu nüüdse maailma vaimukale vaatlusele.  On selge, et säärast heterogeenset teost ei saa lühidalt refereerida, kuid teatava kujutluse saab temast siiski anda mõnede illustreerivate näidete kaudu.   Nii äratab huvi viis, millega Huxley ladina-ameeriklaste hingelaadi ana­lüüsides võtab luubi alla nüüdse briti demokraatia.  Kesk- ja Lõuna-Ameerika asumaad olid tema väidet mööda alati suurimad Hispaania absoluutse monarhia austajad ja lõid emamaast lahku alles siis, kui Hispaania revolutsioon oli hävitand kuninga absoluutse võimu. Kuid selle kõrval nad olid fanaatilise individualismi kolded, kus renes­sansi traditsiooni säilitades arvati igamees üksikult võetuna olevat õigustet toimima oma hääksarvamiste kohaselt.   Alamad olid veendund, et kuningal oli jumalik õigus määrata säädusi, kuid et neil enes­tel kui indiviididel oli samasugune jumalik õigus hoiduda tema sõna kuulmast, senikaua kui sellest oli kasu ja seda ei avastet.  Hiljem, kui nad leidsid, et ise saavad hakata endile saadusi andma, ei saand nad siiski lahti tundest, et endist viisi tohivad saadust murda. Kuna vaba­riikliku korra all oli kadund monarhia suhtelinegi stabiilsus, siis see osutus saatuslikuks riiklikule korrale üldse.   Demokraatsed institut­sioonid võivad töötada ainult sääl, kus üksikisikus on vastutustunnet ning „kodanikumeelt”.   Ennast ise valitseva rahva õige emotsio­naalne kultuur peab arendama autunnet ning „spordimehelikkust” – võimet näha ka teiste isikute vaatekohta, hoidumist teise kroonilise nõrkuse või hetkelise kaitsmatuse hoolimatust kasutamisest.   Kuid koloniaalpoliitika vaatekohalt ei pea Huxley seda temale sümpaatset joont mitte ilmtingimatuks vooruseks.  „Kriket ning jalgpall valmis­tasid meie administraatoreid humaanse valitsemise ning viimasel ajal ka juba üldse-mitte-valitsemise ülesandele, ning skeptitsism on viind lõpuni asja, mille alustas sport.”   Harilikult tõlgitsetakse Inglismaa äsjase välispoliitika nõrkust teisiti, kuid vähemalt inglaste suhtumine sakslastesse on suurel määral seletetav just selle spordimeheliku teist-mõistatahtmisega.   Hoopis vähem aktuaalsed, kuid sama huvi­tavad on autori märkused Ameerika muinasaegse kunsti ja teaduse kohta.   Heredat valgust praegusele Euroopale heidab päätükk Gua­temala loitsijate kohta, kelle pääülesandeks on kaitsta rahvast hai­guste eest.   Ühe influentsaepideemia aegu oli neid „võlureid” kuski külas surnud õige suur arv, mida terve mõistus kaldunuks pidama tõendiks nende tarbetusest.   „Kuid”, ütleb Huxley, „metsrahvas ei mõtle meie moodi. Loitsijate hukkumist epideemia läbi peavad mets­lased kindlaimaks tõendiks loitsimise mõjuvusest ning nende kurjade võimude reaalsusest, keda loitsijad kasutavad ja tõrjuvad.  Miks loit­sijad surid?  Seepärast, et kurjad võimud olid nende jaoks liiga väge­vad, et mõni teine vaenlik loitsija töötas neile vastu.  Asja moraal on ilmne: sõbralike loitsijate arv tuleb suurendada ning nende loitsimine teha mõjusamaks.   Eks ole see rahvusvahelisest poliitikast maagia alale üle kantuna too meile vägagi tuntud argument, mida järjest kuu­leme neilt, kes nõuavad suuremat ja paremat relvastust!”   Põnevad on prosperiteedi ja vulgaarsuse üksteisest sõltumise kohta käivad leheküljed, märkmed, kus Huxley teeb selgeks, kuidas iga vaimsete uudisalade avastaja, näiteks isegi Beethoven, intellektuaalsete töö­vahendite parandamise varal hõlbustab teed tulevasele labasusele, harutlused professor Otto teose kohta „Das Heilige”, mida Huxley interpreteerib üsna ootamatus suunas, mõistes teravalt hukka „numinoosseid” elamusi, mis ei olevat muud midagi kui psühhilised orgas­mid, mille hulka tulevat lugeda ka natsionalismi emotsionaalseid orgiaid. Õnne need orgiad annavad küll; nad vastavad inimeste ühele põhitarbele. Rahvas vajab emotsionaalset purjujäämist, olgu see siis kas või vaenu, enesearmastuse ja massihullustuse joobumus. „Häda on ainult selles, et suurima hulga suurim praeguse hetke õnn toob liigagi sageli suurima lõpliku õnnetuse.” Nii autor vaatleb, setseerib, arvustab maailma avarapilguliselt ja vahedalt eksootilise kultuuri ja maastiku oivaliselt maalit taustal. Vähesed teosed torka­vad mõtteid nii liikvele.

*

Kõik Huxley teosed on pakkund huvi oma tehnikaga.   Selles suhtes see kirjanik on haruldaselt leidlik, kuigi ta alul pisut kordas oma romaanide arhitektoonilisi võtteid, lähtudes neis päämiselt Thomas Love Peacock’ist ja Anatole France’ist.   Need temale ilmsesti eeskujuks olnud kirjanikud armastasid kujutada mingit ümbrusest peagu hermeetiliselt eraldet maailma, milles rida ebatavalisi isikuid seda häirimatumalt ning vabamalt sai filosofeerida ning ainult harva sekka   ka    tegutseda.     Samasugusele   põhikavale   on   ehitet   ka Huxley romaanid Crome Yellow ja Nood koltund lehed („Those Barren    Leaves”).     Kuid   selle   võttega    inglise    autor    mujal enam ei esine.   Mõned teissugused jooned korduvad tal sellevastu sagedamini.   Nii vajab ta peagu alati mõnd raisonneur’i, mõnd alter ego’t oma teoreetiliste vaadete esitajana. Nois koltund lehtedes langeb see osa päämiselt kirjanik Francis Chelifer’ile, kes teeb maailma nähete ning kaudselt ka romaani enda kohta ääremärkmeid, mille taga selgesti näeme autorit ennast.   Pisut teiselt vaatekohalt, milles siiski on tunda Huxley’d, esitab kommentaare kõigi võimalike teemide kohta ka sübariitlik Mr. Cardan.   Point Counter  Point’is,  muidu sootuks teist laadi teoses,  jätkab  sama kommet kirjanik Philip Quarles oma päevikus. Siin on juba märgata Andre Gide’i mõju, sest Quarles’i kaudu autor annab seletusi oma romaani tehnika kohta. Tema märkmete läbi saame teada, millised on Huxley’d käesoleval korral huvitavad kunstilised probleemid ja kui­das on põhjendetavad tema mõnikord pisut hämmastavad komposit­sioonilised omapärasused.  Selles raamatus autor esitab rea paralleelselt, kuid osalt umbes poole teose kestes üksteisest lahus arenevaid  saatusi, mis alles hiljem satuvad omavahel kontakti, kuid millest iga­üks aitab kontrastide ja analoogiate varal valgustada teisi.   Huxley ise nimetab seda meetodit kontrapunktiliseks ning ütleb selle olevat laenand muusikalt.   Selle asemel, et jäljendada muusikat sõnade ja lausete kõlas, võistleb ta sellega nõudlikumal alal – kompositsioonis. Huvitavaks ideeks on sääljuures päätükkide lõpetamine mõne lause või valemi abil, mis järgmise päätüki alul korratakse teissuguses keskkonnas ja teissuguste isikute poolt, toonitades sedaviisi ehituse paralleelsuse kõrval ka iga üksikosa erilist laadi.   See on võte, mis näib olevat laenat kinolt. Huxley oskab seda kasutada virtuooslikult, kuigi see vahel hakkab liialt silma. Oma uues, tänavu suvel ilmund romaanis Silmituna Gazas(„Eyeless in Gaza”) tarvitab Huxley mõnedes päätükkides uuesti päeviku meetodit oma teooriate väljendamiseks. Muu osa teosest hoiab ta teoretiseerimisest võrdle­misi vabana. Teose päälkiri, mis vihjab kangelase sõgedale askelda­misele keset praegust segast maailma, nagu piiblis Simson vaevleb pimedana vilistite keskel, on Huxley tavalise kombe järgi tsitaat, sedapuhku Miltoni tragöödiast Samson Agonistes („Eyeless in Gaza at the mill with slaves”). Selles raamatus Huxley näib esi­mesel pilgul loobund igasugusest kompositsioonist. Iga päätüki alul märgitakse tegevuse täpne daatum, kuid daatumid hüppavad järjest edasi-tagasi mööda kogu käesolevat sajandit. Alustetakse 1933. a. 30. augustiga, kuid järgmine päätükk viib meid 1934. a. 4-dasse aprilli, ja kaks päätükki kaugemal satume 1902. a. novembrikuusse. Otse selle järgi oleme aga juba 1926, a. detsembris. Kuid suureks üllatu­seks ei märka lugedes mingit kaootilisust. Iga järk selgitab ja val­gustab eelmist. Sääljuures 1934. a. päätükid on eranditult väljavõtted pääkangelase, sotsioloog Anthony Beavise päevikust ning esitavad tema ilmavaatelisi spekulatsioone. Kõik muu aitab seletada tema arengut koolipõlvest 1934. aastani. Lähemalt vaadates selgub muide, et on tegemist nelja eri jutustusega, millest igaüks käsitleb eri aja­järku Beavise elus, kuid kontrapunktilises põimingus, nagu teo­ses Point Counter Point. Seletus raamatu kaitsekaanel juhib tähelepanu sellele, et seegi meetod põlvneb kinost. On endastmõis­tetav, et seda jäägitult ning häiretult läbi viia ei ole kerge ülesanne, kuid autori erakordsed võimed lubavad tal seda rakendada nii, et iga osa tundub vähimagi sunduseta langevat omale kohale ning annab meile just seda informatsiooni, mida vajame. Saame lõppeks tühjen­dava ning tervikliku pildi ühe vaimuinimese arengust kogu käesoleva sajandi kestes ning ühtlasi terava läbilõike inglise jõukama haritlas­konna elust, kombeist ning psüühhikast.

Ometigi võiks see meetod tunduda segavana, kui autoril poleks ülima plastilisuse ning ilmekuse annet. Säärase kompositsiooniga raamatus peab iga üksik järk olema eriti tuumakas, meeldesööbuv ning konkreetselt sümboolne, et niidid ei kipuks pääs segi minema; iga osaga peab olema ilmselt tähistet mingi oluline etapp, et tähele­panu ei väsiks. Puuduvadki peagu täiesti paljad üleminekulülid, ei raisata kuski aega ega ruumi episoodidele episoodide või targutustele targutuste eneste pärast. Tunned vaistlikult, et kuigi päätükk ei sisaldaks ainsatki teoreetilist lauset, on tal oma kindel osa arendetavas psühholoogilises teoreemis. Defineerida saab seda osa küll alles tagantjärgi, mitte ennakult. Lugedes oled haarat otse kõne all ole­vast reaalsusest, olgu psüühhilisest või füüsilisest. Andud muljeile, andud otseseimalt situatsioonist arenevaile mõttekäikudele. Peaks sääljuures vist igale Huxley seniste teoste tundjale olema selge, et pakutavad muljed on reljeefsed, kolmedimensioonilised, mitte ainult värvide ja varjude mäng, ning et mõttekäigud on vaimukad. Kuid nad ei ole mitte ainult vaimukad. Huxley ei tarvitse enam demonstreerida oma vaimuteravust.  Nois koltund lehtedes ja mujal on ta seda juba teind nii veenva menuga kunstina kunsti pärast, et ta sellel alal vist juba tunneb olevat läbi viind oma endateostuse. Omaette eesmärgist on tal teravmeelsus nüüd saand vahendiks olulisemate ülesannete täitmisel. Tagantjärgi mõeldes näed selgesti, et kõik on üldplaani teenistuses ning et see üldplaan ise teenib autorile väga oluliste elamuslikkude ning ilmavaateliste tõdede väljendust. Peagu kõiges näeb veelgi teravamat joont ning veelgi suuremat reaalsusvaistu kui varemates romaanides. Autor on oma ainest üle, temas on senisest rohkem tasakaalu. Mitte et ta püüaks midagi retušeerida või oma temperamenti liialt taltsutada! Hoopis vastuoksa, spontaansus ja värskus pole kannatand, vaid Huxley on lihtsalt saand küpsemaks ja sügavamaks. Enam ta ei mängi, vaid tegeleb tõdedega, kuigi need tõed on enamasti kibedad. Lisagem juurde, et ta oma ainulaadse teadmisterohkuse ning oma laialdase maailma ja maakera tundmise tõttu suudab nii intellektuaalse kui ka füüsilise tausta suhtes pakkuda haruldast vaheldust. See on vististi küll James Joyce’i, Virginia Woolfi ja Dos Passose kiuste kõige intelligentsem ja haritum kõigist inglise keelt tarvitavaist romaanikirjanikest – vist isegi avarama vaimuga ja suurema eruditsiooniga kui prantslased Anatole France ja Andre Gide. Ei ole seega üllatav, kui ta praegu esineb teosega, mida mitmeti tuleb lugeda üheks representatiivseimaid praeguses Euroopa kirjanduses. Selle tundliku vaimu toodete kaudu tutvume nüüdse anglo-saksi intelligentsi ühe mõjukaima osa olemusega otse briljantses peegelduses. Kuigi uus romaan ei käsitle kogu seda harit­laskonda, tungib see üsna sügavale ning lubab juba vaadelda juuri ning põhinähteid. Mõistame selle kaudu mitte ainult Inglismaad, vaid mõnes suhtes kogu tänapäeva Lääne-Euroopat.

Kahju sääljuures, et meile antav pilt on nõnda sünge, kuid seda ennustab juba päälkiri. Anthony Beavis põlvneb perekonnast, kuhu on suubund kõik briti intelligentsi parimad kultuurilised traditsioo­nid sel määral, et see on kultuurist juba üleküllastund. Tema isa on väljapaistev filoloog, kel puudub hingeline andumisvõime, kuna tema ise pärast hariduskäiku Etonis ja Oxfordis on saand pühenduda tea­dusele, elule ja ilule, tundmata vähimatki muret oma maise olemasolu pärast. Õppides, reisides ning end „välja elades” ta on enda arvates jõudnud arendada kõiki endas peituvaid võimeid, kasvada „totaalseks inimeseks”, kellele pole võõras miski inimlik. Tema intellekti lahkamisnoale pole suutnud vastu panna ükski „eelarvamus”, ükski pühaks peetav normatiivne tõde, välja arvat üksnes „hääde kommete” tradit­sioon, tundeekspansiivsuse oheldamistarve. Ta kardab anda voli oma emotsioonidele, peljates, et selle all võiks kannatada ta intellekti vaba seiklushoog. Oma intellektuaalse vabaduse säilitamiseks ta on hoidund viskumast ühtegi kõike aega ja jõudu neelavasse töösse. Tahtes alatasa kõigekülgselt täienduda, kardab ta üsna põhjendetult, et lõplik süvenemine ühes suunas võib tuua võõrdumise muust. Kuid ta unustab, et ainuüksi täieliku andumisega millelegi või kellelegi saab vallale päästa endas peituvad sügavaimad ning intensiivseimad jõulätted. Ta unustab selle, ning see peagu osutub temale fataalseks. Tema totaliteediharrastus toob kaasa teatava pinnapäälsuse kõikjal, asjaarmastajaliku suhtumise kõigesse, kirjanduslikule ja teaduslikule viljakusele vaatamata viljatuse sügavamas mõttes – seda tema hiilga­valt funktsioneerivast retseptiivsest ja intellektuaalsest aparaadist hoolimata. Kunagi ta pole tungind elupõhjadeni välja. Selle tulemu­seks on eetiline ebaküpsus, moraalse selgroo lõtvus, otsustusvõime nõrkus, kartus teravate murrangute ees, kalduvus tegelikeks kompro­missideks, kuigi tema mõistus ei tunnusta kuski kompromisse, vaid teeb kartmatult kõik järeldused. Enamasti on need destruktiivsed, peagu nihilistlikud. Igasse väitesse närib Beavise mõistus augu. Ta on skepsise kehastus. Lemmikalaks on tal sotsioloogia, kuid tema sotsioloogilisest pääteosest peab saama määratu Bouvard et Pecuchet, ainult tõelistest ajalooandmetest koosnev. Ta tunneb sääljuures,. et see negatiivsus on õieti mugav tee oma viljatuse vaban­damiseks. „Tühisuse pilt, näiliselt objektiivne ja teaduslik, kuid, nagu ma aiman, joonistet minu enda eluviisi õigustamiseks. Kui ini­mesed alati on käitund nagu idioodid või paavianid, kui nad ei suu­dagi käituda teisiti, siis oli mul õigus istuda mugavalt loožis oma lornjetiga. Kui aga siiski võiks midagi ette võtta, kui saaks muuta selle käitumise…” Kuid esialgu ta seda ei soovigi. Alles mõned rasked saatushoobid, mis paljastavad tema enda silmis kogu ta senise elukäigu absurdsuse, viivad ta lõpuks teekäänakule ning säält tõeli­sele, viljakale aktiivsusele vastu.

Anthony Beavise elutunde hoogsust vähendab muide tema füüsi­line alaväärsus. Ta ei ole sellest ise teadlik, kuni selle romaani apos­tel ning evangelist, elurõõmus arst ning antropoloog dr. Miller teeb talle asja põhjalikult selgeks. Ta näeb Beavises tüüpilise kaasaeg­sesse ülakihti kuuluva intelligendi, kelle füüsilised harjumused juba endast paratamatult toovad ühes negatiivse ilmavaate. Eriti taunib ta lihasöömist: „Kuidas võite lootagi mõelda teisiti kui negatiivselt, kui kannatate kroonilise sisikonnamürgituse all ? … Ei mingeid liha­toite – teile on nad mürk. Samuti mitte piima – see ainult puhetab teid gaasidega. Tarvitage seda ainult juustu ja või näol, ei kunagi vedelikuna. Ning muidugi tuleb teil piirduda üheainsa tüsedama söömaajaga päevas. Teil pole tarvis pooltki sellest, mida sööte.” See energiline elureformija viib usundid ja ilmavaated vaimukalt seosesse toitumisharjumustega ning võrdleb palveid liharoogadega: „Mis puu­tub palvetamisse, siis, teate, seda ma pole kunagi sallind. Vähemalt mitte seda, mida harilikult mõistetakse palve all. Kõik see erisoodus­tuste ja juhatuste ja andestuste nurumine – olen ikka leidnud, et see kipub meid tegema egotsentriliseks, äratades meis liigset huvi oma­enda naeruväärse, iseteadva pisipersonaalsuse vastu. Kui palvetate, nagu harilikult palvetatakse, siis ainult hõõrute end iseendale sisse. Lähete tagasi oma okse juurde – kui mõistate seda võrdlust! See sellevastu, mida me kõik otsime, on viis, kuidas oma okse juurest eemale saada…. Eemale oma tühjast kribukrabusest isiksusest kogu tema tillukeste vooruste ja pahede, rumalate tahtmiste ja narride pretensioonidega. Aga kui te ei vaata ette, siis palvetamine just süvendab teis halva harjumuse olla isiklik. Kinnitan teile, jälgides asja kliiniliselt, olen leidnud, et palvetel on inimestesse sama mõju kui lihatoidul. Palvetamine teeb teid rohkem iseendaks, teistest eral­duvamaks.  Täpsalt nagu käntsakas loomaliha praadi.   Pange tähele seost usundi ja dieedi vahel. Kristlased söövad liha, joovad alkoholi, suitsetavad tubakat; ning kristlus ülistab isiksust, toonitab soodus­tusi anuvate palvete väärtust, õpetab, et Jumal tunneb viha ja kiidab hääks ketserite tagakiusamisi. Sama lugu on juutide ning moslemi­tega. Košer – ning selle kõrval nördiv Jehoova. Lamba- ja loomaliha – ning isiklik edasielu huuride seas, kättemaksuhimuline Allah ning pühad sõjad. Kuid vaadake buddhiste. Juurvili ja vesi. Ning mäherdune on nende filosoofia? Nad ei ülista isiksust; nad püüavad jõuda sellest üle. Nad ei kujutle, et jumal võib olla vihane; harima­tumad peavad teda kaastundlikuks, haritumad olematuks, välja arvat kõiksuse impersonaalse vaimuna. Seetõttu neil ei esine mangumispalveid. Nad mediteerivad – või teiste sõnadega, püüavad sulatada oma vaimu universaalsesse vaimu. Lõppeks nad ei usu erilistesse kaitselmustesse üksikisikute jaoks; nad usuvad kõlblisse korda, kus igal sündmusel on oma põhjus ning oma tulemus – kus kaardimoor sunnib teile pääle kaardid, kuid ainult sellepärast, et teie eelmised teod on sundind teda teile seda pääle sundima.”

Tsiteerisin selle teoloogilis-füsioloogilise tiraadi osalt seetõttu, et see on iseloomulik, ning osalt sellepärast, et see puudutab üht kõnesoleva teose põhiideed.  See idee on endast lihtne: välja oma väi­kesest minast millegi suurema ja avarama teenistusse!   Kuid Huxley teeb teravalt vahet altruismi ja „altruismi”, depersonaliseerumise ja depersonaliseerumise vahel.   Kommunism, fašism, mis on kumbki antiindividualistlikud, ei pea siiski tema silmis paika.   Mõlemad on vihaõpetused, mõlemais otstarve pühitseb abinõu.   Huxley sellevastu leiab, et tuleb lähtuda vahendeist ning et keskendumine õigele vahen­dile pikapääle juba iseendast toob õiged tulemused.   Praegu ei põr­gata tavaliselt tagasi ühegi abinõu eest, kui leitakse, et selle varal võimaldub   maailma   reorganiseerida soovitavaks tunnustet   viisil. Huxley, muidu tüüpiline intellektualist, jutustab sellevastu üllatava siiruse  ja  tundesoojusega  hingelise   (õigemini:   psühhofüüsilise) olundi taotlemist, mis tema arvates ajapikul viiks paremaile tulemu­sile kui ükski väline revolutsioon või reorganisatsioon.   Lühidalt formuleerituna tema ideeks on patsifismi ning mittevastupanu õpe­tus.   Koguge küllalt moraalset jõudu (ta vihjab isegi füüsilistele retseptidele selleks toiminguks), et julgeda mitte vastu lüüa, kui teine teid lööb, ning kui teid enne ei tapeta, võtate lõppeks vastaselt kõik psüühhilised relvad, nakatades temasse oma hingeolukorra. Anthony Beavis läheb sellele teele ning leiab sellest hingelist vabane­mist ja rahu.  Viimseis päätükes ta valmistub minema kõnekoosolekule, mille puhul on saand kardetavaid ähvarduskirju, kuid ta ei tõmbu tagasi, vaid teab, et „kõik on hää”.  Ta usub olevat saand veen­dumuste kandjaks,   mis on võimelised inimkonda seestpoolt refor­mima, ükskõik kuidas ei käiks neid tõekspidesid kuulutavate apost­lite eneste käsi.  Meil on endastki mõista täielik õigus selles kahelda, kas see, kui näiteks kogu Inglismaa muutuks absoluutselt patsifistlikuks,  päästaks maailma praegusel hetkel fašistlike verirünnakute hävitavast mõjust, kuid peame möönma, et kui see, mida soovitab Huxley, leiaks samaaegselt aset igal pool, siis maailm oleks päästet.  Veelgi vähema kahtlusega tuleb möönda, et Huxley oma misjonist soojuvana on leidnud oma teosele üleva, haaravalt mõjuva lõpu – see ürgskeptik muutub ju viimsel paaril leheküljel jõuliselt lüüriliseks, ilma et see tunduks ebakõlana – ning ühtlasi seda, et Anthony Beavise ja ühes sellega ka autori enda uuestisünd on tehtud usutavaks ning isegi liigutavaks.

Kuid enne kui jõuame selle uuestisünnini, tuleb meil jälgida kül­laltki rõvedust, kaaost ja mürgisust.   Teame, et autor on kehaliselt haige ning ülitundlik, ja on tõenäoline, et ta, nagu paljudki meie kaasaegsetest eriti tsivilisatsiooni imposantsemates keskustes, Lon­donis ja Pariisis, kannatab seksuaalset hüperesteesiat tekitavate närvihäirete all.   Nendega heitleb temas valvel olev puritaanlane.   Kogu oma põlve ülitundlikkuse ning intellektuaalse libertinismi on ta pan­nud oma kangelasse.  Anthony Beavis oskab end sääljuures küll vaos hoida, teatavas mõttes koguni rohkem kui tarvis.   Ta on gentleman, kes iialgi ei usalda end täielikult oma tunnete ja impulsside hoolde. Kuigi hüsteeriasse kalduv, naiselikult taltsutamatut naudinguelu elav, ennast ja teisi laastav mrs Amberley talt varakult on välja juurind respekti kehaliku ja hingelise neitsilikkuse ees, jääb Anthony nautlejaks, kes ei tee oma kirgedest kunagi lõppjäreldusi.   Ta ei tee tegelikus elus üldse kunagi lõppjäreldusi, nagu eelpool juba tähendet. Selle tulemuseks on tumedaim sündmus tema elus.   Hullult   (kuid ainult kehalikult) armununa tollesse temast üheksa aastat vanemasse daami ning veel nooruklikult ebaiseseisvana, laseb ta end ahvatella äraandlikkusse oma ainsa südamesõbra, „eluvõõra”, hingelt ja ihult puhta Brian Foxe’i vastu, kes oma ema mõju all olles (siin Huxley vist mõtleb Oidipuse kompleksile) kardab füüsilise armastusega, isegi suudlustega, rüvetada oma naiivselt normaalset mõrsjat, vaimuliku tütart Joan’i.   Mrs Amberley ärritavad sarkasmid ajavad Anthony võrgutama sõbra rahuldamata armsamat.   Daam veab oma sedapuhku liiga kuuleka õpilasega kihla, et see ei suuda sellestki vilumatust tütarlapsest võitu saada.  Muidugi on Anthony menukas.  Joan peab mehe suudlusi tõelise tunde võitmatuks esilepurskeks. Vastu tahtmist tõukab Anthony oma sõbra endatappe teele ning eluks ajaks jääb tal sellest lahtine haav südamesse.   Oleks ta Joanile selgeks teind, et tema kõhklevad sülelused – mitte pahelikud tavalises tehnilises mõt­tes – olid tingit nõrkusest ja kergemeelsusest, või Brianile pihtind oma patu, nagu ta kogu aeg kavatses, siis ta oleks suutnud õnnetuse ära hoida.   Kuid „gentlemani” hirm teha avameelse tunnistusega tei­sele valu siis, kui ise oled juures – eemalt valu teha Huxley järgi gentlemane seevõrra ei kohutavat -, takistab vahekorra selgitamist, ning kui Joanilt saabub Brianile kõike selgelt jutustav kiri, enne kui Anthony on sõbrale annud asjast märkugi, murdub Brian sisemiselt ja heidab enda kaljult alla.   Sama fataalne püüe vältida ebamugavaid erutusi hävitab ka Anthony ainukese teda sügavamalt riivava hili­sema vahekorra.  Seekord asi puutub allakäind, morfinismile andund, vananeva Mary Amberley tütresse Heleni. Võttes kuski Lõuna-Prantsuse suvila katusel looduslikus katmatuses päikesevanne, anduvad Anthony ja Helen puhtale, ürgsele sensuaalsusele – kontaktile suu­rima elu ja valguse energia allikaga, päikesega.   Kuid nende unelmaisse sööstab groteskselt toores, vastuvaidlematu tõelikkuse meenu­taja – majast ületiivutavalt lennukilt allakukkuv sülekoer, kes purustudes reostab katuse ning inimkehad verega.   Hüpnoos on hajund, Helen lahkub vapustetult mehe juurest, kes kunagi pole lasknud nende suhet areneda tõelise emotsionaalse intiimsuseni, vältides seda, mida ta nimetab „sentimentaalsuseks”, kuid millest tegelikult kardab oma mugava vabaduse piiramist.  Anthony, kes liiga hilja ärkab oma egotsentrilisest   passiivsusest, otsib oma eesmärgitule olemasolule sisu ühest Kesk-Ameerika revolutsioonist, kuid ühe kaaslase haiges­tumise tõttu ta ei pääse tegevuskohale.  Sõbrale abi otsides ta saabki kokku dr. Milleriga.   Sel puhul saame ühe huxleylikult terase, läbi-intellektualiseerit naturalismiga käsiteld jalaamputatsiooni päältvaatajaiks.   Nagu juba öeldud, viib dr. Miller Anthony maailmaparandusteele.   Ka Helen otsib ja leiabki endale kompensatsiooni ühe  Saksamaalt põgenend kommunisti isikus, kes aga pisut hiljem Šveitsist   küüditetakse üle piiri rahvussotsialismi maale ning hukatakse sääl, kuna Helen heidetakse autost uimastetuna talvisesse mäestikumetsa.

Säärased on lühidalt sündmustiku pääjooned. Nad annavad aimu probleemistikust, kuid mitte üksikute stseenide ja situatsioonide suu­rest, eksimatu taktiga saavutet reljeefsusest ja drastilisusest. Kooli internaat, Anthony ema matused, Brian Foxe’i kodu, eriti tema õilis, kuid poega oma armastusega nõrgestav ema, Oxford, Londoni salon­gide vestlused ja liiatsemised, Ladina-Ameerika on kõik kujutet drastiliselt, teravajooneliselt, kuid täis peeni, üllatavalt ilmekaid pisi­detaile, mille pääle Huxley on nii haruldane meister. Mõne pisiasja, lõhna, kompamismulje kaudu suudab ta ühtlasi psühholoogilisi kaasnähteid sügavalt meelde suruda. Nii ei lähe meelest seik, et Anthony külakirikus, kus emale peetakse matusetseremooniat, vaevalt suudab hoiduda südame halvaksminekust lehkade tõttu, mis levivad maapublikust. Ema oli temale öelnud, iga halb lõhn olevat märgiks, et atmo­sfääris peitub haiguse pisikuid. See mõte ei lahku temast kogu matuse aegu. Sageli Huxley on sõnastuses märksa avameelsem, kui see isegi meil kombeks, kuid nagu Maurois ühes essees tema kohta tähendab, võib ta endale lubada isegi vulgaarsust, sest ta teab täpsalt, kuidas selle tasakaalustamiseks tarvitada teisi stiilisugemeid. Ta on nii läbini intelligentne, et tarbekorral võib hetkeks koguni sentimentaalitseda, sest tunneme arvatava sentimentaalsusegi kohal valvavat tema väga terast pilku. Kuid säärastki kontrollil, esteetiliselt neutraliseerit tundelisust leidub tal harva, üsna sageli aga sellevastu vähemalt käesolevas teoses peeni, ehtsaid, kuigi sordineerit tundetoone.

Autor ei põrka tagasi millegi arutamisest. Voorused ja pahed leiavad temas võrdselt terava kommenteerija. Imeväärne on sääl­juures kunst, millega ta oskab kinnistada ka hääbuvaima ja võlu­vaima. Nii pole ma näiteks kuski lugend nii meisterlikku liblika kir­jeldust kui kõnesolevas raamatus – loodusteaduslikult täpsat, kuid ühtlasi hapralt delikaatset. Psühholoogiliselt otse suurepärane on läbinägelikkus, millega kirjanik Anthonyl pärast stseeni taevast kukkund koera ning nuuksuva, äkki oma armastajast võõrduva Heleniga laseb haaratult seisma jääda lillel peatuva liblika ees ning pahandada, kui Helen peletab selle. Esteet viimseni! mõtleme päätegelase kohta. Seda hämmastavam on näha, kuidas autor sellest üliesteedist ning intellektualistist teeb maailmakorra muutja. Kuid Huxley kaalut, subtiilne, näilise lihtsuse juures üliraffineerit kunst on nii ühetaoli­selt laitmatu ja suvereenne, et on asjatu selle puhul oma hämmastusi registreerida. Ta puudutab meid sääljuures järjest oma suure aktu­aalsusega. Pisiküsimustega ta ei tegele, igal alal – muusikas, kuns­tis, eksaktteadustes, poliitikas, sotsioloogias, antropoloogias ja arheo­loogias – ta on kompetentne, kunagi ta ei mõju amatöörina. See annab romaanis esinevaile vaidlusile ja kõnelusile paiguti tunduvast näilisest frivoolsusest hoolimata erilise rahuldava soliidsuse, mida muidu leidub harva. Kuid pääasi, ükski tema voorusist ei pääse enam vohama, vaid kõik on terviku teenistuses. Ei ole enam tunnet, et kui vähem oleks esseid romaani katkestamas, siis teos omandaks suurema massiivsuse. Praegu käsiteldavas teoses pole midagi kergekaalulist, kuigi teda pole raske lugeda. Ta on surmtõsine, siiras, raskelt mõt­lema panev, kuigi vaevalt keegi suudaks kirjutada midagi amüsantsemat. Ning uus, kuigi näiteks Point Counter Point’is juba aimata antud, on raamatu lõppakord, mis sulatab endasse kõik eelnend disso­nantsid, kogu kibestuse, pettumuse ning tüdimuse, mida muidu leiame selles romaanis. ,,Peace” on sõna, millele on rajat viimse paari lehe­külje haarav lüüriline rapsoodia – „rahu”! Ning peab möönma, rahu, tõeliselt läbielat, aktiivsust, „positiivsust”, veendund heitlust sisen­dav rahu jääb kogumuljeks, mille saame sellelt kaaost, alandust, pahet, Gaza orjust kirjeldavalt teoselt. „Silmituna Gazas” – jah, kuid kustki siiski immitseb vabastavat valgust!

Ants Oras

Loomingust nr. 7/1936