Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Kuigi teoreetiliselt filosofeeritakse, et kirjanduslikus teoses on vorm ja sisu üks ning et ainult kokkukõlalises ühistoimes nad an­navad meile edasi selle, mis tarvis on anda, ometi tegelikult võime märgata suuri kõrvalekaldumisi. Muu seas just luules on vormil kalduvust asuda juhtivale kohale. Enamikul juhtudel on vist nii, et luuletajat haarab mingi kujutlus, mingi meeleolu, mingi motiiv, teatav rütm. Ja siis on tarvis oskust, osavust ja tööd, et viia sel­lest esimesest rakukesest ettemääratud ehitis lõpuni. Vististi nii mõnigi kord käib ka hea luuletaja ringi, et leida mõjuvaid riime, või kui riimsõna saadud, ehitada värss, mis oleks vajaline osa sal­mist ja kogu luuletusest. Riimsõnad juhivad luuletuse sisu roh­kem kui luuleharrastajad seda märkavad.

See väide ei sisalda alavääristust luuletamisprotsessi vastu, ei, see on normaalne nähtus. Luule on sõnakunst, siin valitseb inspiratsioon, mis on võimeline kehastuma mitmesugustes kuju­telmades, mitmesuguste riimide kaudu; isegi rütm võib olla valitav. Sõna, värss, salm – need on elemendid inspiratsiooni jaoks. Kui aga nüüd üks element, näit. väljendusjõuline riimsõna, on asetse­nud kindlasti oma kohale, siis on täiesti loomulik, et ta tõmbab oma lähedusse ainult teatavaid sõnu ja et värss sellises toimes kujuneb ikkagi ühe osana inspiratsiooni kehastumisest.

Inspiratsioon pole sisu ega vorm, vaid nende valitseja nende üle ja taga. Inspiratsiooniga ühineb tugevasti rütm ja kogu värsi-ehitus; missuguseid kõrvalmõtteid ja kõrvalkujutelmi aga kasutatakse inspiratsiooni kehastamisel, see on teisejärgulise tähen­dusega.

Seepärast on luules oma kohal käskiv nõue – vorm olgu täiuslik. Teatud värss, kus autor ütleb tähtsa mõtte, mida lugeja hindab kui omaette uudisideed, on siiski lubamatu viga, kui ta näkku lööb luuletuse vormilisele tervikule. Ses punktis lähe­vad üsna põhjalikult lahku luule ja proosa: viimases laseb iga täh­tis mõte kergesti sobitada muuga, vormil ei ole seal käskivalt juh­tivat osa.

Kuigi elame ajastul, millal eeskätt hindame seda, mis autor ütleb, peame ometi sellest üldlähtekohast mitte end segavalt laskma mõjustada luule hinnangul, andestades igasuguseid vormi rikku­vaid kõrvalekaldumisi ainult sellepärast, et luuletaja on kõrvalekalduvas värsis suutnud ka ikkagi midagi ütelda (näit. Barbarus). Või jälle vastupidi: ei saa vormigi hinnata kõrgeks, kui värsimõõt, riimid ja stroofiehitus on küll korras, kuid see on saavutatud sõnade ritta seadmisega, ilma et neid juhiks ehe ja ühest punktist inspiratsioon. Täitematerjali ja ähmase sisu kaudu saavutatud vormi siledus ei ole suur voorus (näit. Ed. Visnapuu).

Neil vaatekohtadel püsides tuleb möödunud aastal esinenud tosinast luuletajast teha enamikule üsna kurje etteheiteid: paljudel on vormilisi saamatusi, hoolimatusi, suutmatusest astla vastu löömisi. Nii Kallitsal, Voitkil, Läägusel, Koogul, Kuusel kui ka Ed. Visnapuul, Adamsonil, Barbarusel. Ainult Talvik, Schütz ja ka Alle on vormimeistrid; viimase värsiehituse-tehnika pole küll eriti efektikas, kuid see tehakse tasa kujundamise eheduse ja tuge­vusega.

Ühenduses vormikülje üldpilguga peab esile tõstma veel sugulastnähtust: riimi taotlusel või jälle värsimõõdu täitmisel tarvi­tavad mitmed autorid sõnu valesti. Muidugi meie ei nõua luule­taja keelevabaduse kitsendamist, tal on luba kasutada mitmeid vorme, mis kui ebasoovitavad erandnähtused on tavalises keeletar­vituses keelu all, kuid ta ei tohi oma saamatusest ülepääsemiseks tarvitada sõnu lausa viltu. Ruumi nappusel toodagu ainult üksi­kuid näiteid. A. Kallits tarvitab lk. 8 s a l g e d = „säledad”, sest et on tarvis riimi sõnale „valged”. E. J. Voitk ütleb punastamatult: „Ma lähtun – nüüd haihtub too hüpotees” (vist: ma hakkan minema – nüüd haihtub too nägemus) (lk. 13). K. Laagus lau­lab „ning kepp kiltri tantsis orja seljas kulgelt” (lk. 20), arvates et kui juba „julgema, julge ja julgelt”, miks siis mitte „kulgema, kulgelt”; samuti võiks siis öelda: „ta võti teotses sulgelt”, sõnast „sulgema”. E. Kook lausub lk. 7: „Kuulen su tiibade merelist kohinat / ja sinu äikselist südamesepist”, oletades, et s e p i s = ta­gumine, haamerdamine”. M. Kuusel lk. 4: „Hangede seljad valu­vad vastu kirdetuult” (siin valuvad == „valgendavad”) ja lk. 15: „Palvetes minu eest valuge” (siin valuge = „tundke minu pärast valu” (?)) ja samal leheküljel: „Mind kui koolnut va­luge” (kus võiks murdeliselt mõelda „valvake kui kooljat”). Raske on lugejal mõista, mis autor selle sõna all mõtleb, sest kirjakeeles on selle harva ette tuleva sõna harilikum tähendus „valguma”.

Tüsedamaist autoreist nõuab haruldast keelevabadust, s. o. vigade tegemise luba Johannes Barbarus, kes näit. lk. 41 kohku­matult tarvitab „tõrkjas võrku punib” (vist „punub”, sest on tar­vis riimi sõnale „lunib”), siis edasi tolmukuisse (- tolmu-kaisse), tui nukust (= tulnukast) ja veel paar-kolm sõna, müle tarvitamine ei näi olevat õnnestunud.

Nii vormiliste kui keeleliste puuduste olemasolus on ehk süüdi õilsaks peetav põhjus – nõue radikaalse, opositsioonilise, iseseisva järele. Luuletaja on pretendeerinud ikka prohveti, vabaduse eest võitleja, täiusliku inimese jne. tunnustusele. Ta on õhutanud vastu-astumist tardumisele, ahelaile, sundlikele konventsionaalsustele. Ja kui teda ahistab luuletamisel mingi takistus, mis oleneb tegeli­kult ainult tema enese küündimatusest, siis ta loeb oma õiguseks minna nii, nagu talle vastaval hetkel sobib. Keeleviga või värsi­tehniline kõrvalops on saanud vabaduse ja iseseisvuse õilsa oreooli.

Lugejal ei tule aga karta süüdistust, nagu oleks väiklane, argipäevselt korda nõudev, kui ka tema vabalt ja iseseisvalt ütleb, et vaat siin ja siin on viga.

Möödunud aasta luuletajate opositsioonivaimul peaks olema veel eriline laiem kandepind. Juba aastate jooksul on valitsenud seltskonnas üsna laial määral opositsiooni luuletajate vastu ja luu­letuste vastu: need öeldi olevat raskesti arusaadavad. Sellele lisanes kodumaiste ainete käsitluse nõue. Lõpuks on paaril viimasel aastal kogu meie elu katsutud ümber korraldada, väljendades hoo­limatust ja opositsiooni kõige endise vastu. On siis ka loomulik, et algaja luuletaja, kes on ehk teadlikki oma puudustest, laseb ometi häält kuulda. Sellega, arvan, on osalt seletatav mulluste luuletuskogude hulgas esikkogude suur protsent, nimelt 7:5 vastu: A. Kallitsa „Haakristi ja Viisnurga vahel”, K. Lääguse sõnaja­lad”, M. Kuuse „Põhjakaare all”, E. Koogu „Päikesesse!”, Ed. Visnapuu „Südame veski”, H. Talviku „Palavik” ja H. Ranna „Üles”; lisaks nendele on ka E. J. Voitki „Mardika tee” täiesti algaja tasemel, nii et võiks lugeda ka 8:4 vastu.

Ajal, millal kõikjal uut otsitakse, ilmneb noortel suurem usk endasse. Sellega käib küll kaasas palju „rohelist”, palju saamatut ja vigast, kuid ometi on sellel omad väärtusedki: ka luuletaja küp­seb võitlusis. Kriitika ja vist paljud lugejadki on nõrkade esik­kogude vastu küll karmid, see on ka täiesti õigustatud, kuid väga võimalik, et mitmed mullustest debütantidest kasvavad tugevaks. Kui veel silmas pidada, et „Loomingu”, „Eesti Naise”, „Taluperenaise”, „Eesti Nooruse”, „Kevadiku” jt. veergudel vilksatab värskeid nimesid ja v ä r s k e i d ridu, siis võib juhtuda, et mõne aasta pärast on meie tunnustatud luuletajate pere palju arvukam. Luuletamine pole enam üksikute taevaand, keele ja värsitehnilised võimed kasvavad iga aastaga ja ühes sellega kasvab luuletaja nime nõudlejate hulk. Oleme väitnud, et eesti luule tase on kõrge. Üksikuil tuleb see tase viia veel märksa kõrgemale, veel suuremasse kontakti elu ning kunstiga, et saavutada tase, mis oleks selgesti kõrgemal kui kümneil teistel. On ka tõenäolik, et mitmed vanemad tunnustatud nimed hakkavad kaduma teiste hulka kui üks paljude seas – või tuleb vaikida ja jääda minevikku.

Katsetajaid ja tunnustuse püüdlejaid on igal ajal, paistab aga, et nüüdispäevil on tung tavalisest tugevam.

Mulluste luuletuskogude rea avas A l e k s i s K a l l i t s’a „Haakristi ja Viisnurga vahel”. See on ühtlasi raa­mat, mis mitmeti illustreerib äsjaseid väiteid. Autor käsib esilehel „Lugeda häälega!”, kuid see on omakasulik nõuanne: kui me loek­sime häälega, jälgides ainult häälekõma, siis jääksid mitmed olu­lised puudused silmade vahele, kuigi vahest rütmi kohmakused naksatuksid kuulmeisse rohkem kinni. Näiteks „Minevik” (lk. 19):

    Joon mälestuste mürkset joobumust,

    sekreetse kevadhämaruse niiskeid huuli.

    All salajane kohab oja verimust

    ja eemal nagu tui [i] kahi kerkib kuu.

    Hing vaene põleb nagu tuldevisat puu.

    Sööb meeli raske mineviku mustav suu.

Jättes aga häälekõma kõrvale ja püüdes sisse tunda nendesse ridadesse, tajume pretensioonikaid sõnu, mis kokkuvõttes väljen­davad – raskuse ja kaduvuse väljapigistamist tühjusest. Meie võime imetleda, kuid imetleda suurte sõnade väljendusvõimetust, sobimatust, kui nad on halvasti reas.

Ühe või teise asjaga üllatab Kallits samas vaimus ka teistes luuletustes. Tekib kahtlus, kas tema inspiratsioon pole halvasti segatud luuletamistahtega, loetud raamatutega ja õpetamiskalduvusega. Mingi astla vastu üleslöömisena tarvitab ta tooresmaterjali, ilma et oma inspiratsiooni ääsil hingestada seda luuleks (näit. „Raadi pargin”, sest ka robustne, labasevõitu tegelus võib ja peab saama robustseks luuleks, mitte jääma labaseks tooresmaterjaliks).

On ka üksikuid ühtlasema meeleoluga ja siiramaid, nagu „Eesti eleegia”, kuid nende põhjal ülistussõnu hakata lausuma – see tuleks otsitult.

A. Kallitsa tooreselemendi tarvitamises võib näha suutmatust, liiga ruttu äraluuletamist, kuid õigem oleks näha eeskätt hooli­matust, isemeelitsemist, mis laseb end tõlgendada osalt opositsioo-nivaimuks. Veel isemeelitsevam on E. J. V o i t k i „M a r d i k a t e e”, algaja autori teine kogu värsse.

E. J. Voitk ei hooli värsitehnilisist konarusist, virilaist irdriimest ega keelelistest vääritihaaramistest, ta sammub ennastusal­davad edasi, mitte pigistades suuri elamusi tühjusest, nagu enamik mulluseid algajaid, vaid piirdudes enesega ja lähema ümbrusega: ainult üksikute värsside kujutelmad on haaratud ootamatust ko­hast ja ajavad luuletusi hargu või isegi irevile. Selles tahumata enesekindluses on omajagu endeid, et diferentseerudes ja süvene­des võib ta hoopis midagi muud ja väärtuslikumat pakkuda, iga­tahes teiste naabrite kadumisihalise jõuetuse taustal eristab teda julgem, hakkajam vaim. Luuletus „Mardika tee” on näiteks kül­laltki hinnatav.

Opositsioonikandjate ritta tahaksin asetada poolvägisi ka K. L a a g u s’e „S õ n a j a l a d”. Ta ise arvab saatesõnas, et eesti nüüdisaja luules esinevad „liig modernsed sõnastused ja väljen­duste vormid, mis teoselt tihti selle voolavuse röövib, mida luule­tustes nimetatakse sõnadega valsseerimiseks”. Peab arvama siis, et ta pakub tuttavlikumat sõnastust ja „sõnadega valsseerimist”. Tegelikult on aga kujunenud soovidele mitmeti vastuoksa: Laagus tarvitab ise vähetuntud sõnu ja vorme (näit. ulm(kujud), lk. 9, 14, mõrv 13, morn 14, säästa 30, suunat, tõrjut 24, raamen (= raa­mides) 30, võrgutai 40 jne.). Ka „sõnadega valsseerimist” on napilt („Videvik”, „Hällilaul”), enamiku juures peab vägagi ette heitma rütmirikkeid.

Lääguse teeneks ehk arvatakse, et ta on tahtnud oma luu­letusis anda patriootilisi elamusi. Seda püüab ka Kallits. Mõle­mail on head tahet, kuid… Patriotism on jõuline ja siiras tunne – ta nõuab ka jõulisi ja üdini tuntud laule. Meil on praegu isegi eelarvamust, et patriootilisi laule tuleb hinnata, kuid ka selles olukorras on võimatu Kallitsa ja Lääguse isamaalisi laule tunnus­tavalt võtta. Kogu mulluses luuletoodangus on ainult üks tuge­vam patriootiline laul ja see on Johannes Schütz’i „Uueks tõu­suks”.

Mis puutub ideelisse mahukusse, siis Lääguse värsikogu paistab teiste esikkogude hulgas omajagu silma ja mitteerksa vormimeelega lugejas võib ta äratada mõtteid ja elamusi: siin on ikkagi aluseks autori mitmekesine elukogemus ja see paneb end mõnede lugejate juures maksma. Kui Laagus ei oleks igale poole lisanud oma haritlase-resoneerimist, vaid sihtinud veel rohkem lihtsa poole, oleks ta ehk saavutanud rohkem. Praegu on need luuletused eesti vanema põlve haritlase igati diletantlikud sõna­seaded ja autoril on täiesti õigus, kui ta eessõnas kinnitab, et ta ei pretendeeri luuletaja tiitlile.

Sellest esimesest kolmikust on põhitoonilt üsna erinev teine kolmik: Ed. Kook, M. Kuus ja Ed. Visnapuu, kellel on omava­hel ühist.

Eduard Koogu „Päikesesse!” on väliselt vanamoe­lisim raamat mulluste luuletuskogude hulgas. Ta sisaldab alge­liste armastuspiinade ning selle kõrvalnähtuste lamepaatoslikku kujutust. Parim, mis sellele kogule võib teha, on – vaikides kõr­vale panna.

Armupettumus on allikaks ka Marta Kuus’e „Põhjakaare ail”. Tal on mõnevõrra sõnastamisoskust ja võib leida väljendusjõulisi ridugi, kuid tervikuna jätab ühetoonilisema mulje kui kõik teised kogud. Üheks põhjuseks on värsiehituse ühtlane massiartikli siledus, kuid mitte tõusmist isikupärasele vormitasemele. Ühetoonsuse teiseks põhjuseks on rütmi ühetoonsus: nagu oleksid kõik täpsalt samasuguses meeleolu- ja temperamendiseisundis loodud. Kolmandaks: M. Kuusel on vähe öelda, kuid on teinud sellest palju luuletusi. Tal on õieti kolm elamust: valdav enamik (38 luuletust 49-ast) laulab hääbumisest, murdumisest, tühjaminemisest. See tühjatunne on sügavuselt sama, laadilt sama, ainult uued looduse-esemed on jäänud selle kätte. Loodusevaatlused immutatakse oma musta meeleoluga. Siia-sinna poetatud tei­sest luuletusest selgub, et kogu selle hääbumise põhjus on arm­sama kaotus. 2 siurulikku „Armulaulu” näitavad ka armastust ennast.

Autor peaks pääsema sügavamate ja omanäolisemate elamusteni, siis ehk tuleks värssidesse elu ja vajalist jõudu.

Eduard Visnapuu „Südame veski” on Marta Kuuse kogule sugulane: siingi tõukab laulikut sõnu seadma armas­tusest võrsunud raskusevaim, mis enamikus esineb nurisemisena saatuse vastu. Tunded tõttavad autoril igale poole suurt ja raske-saatuslikku otsima, kuid – vajalise teravuseta. Pole tugevamat, keskendavat vaimu; see on nõrk, kobav. Selle vaimu nimeks võiks olla Ähmane. Valitakse küll sõnu, mis sihivad harukordsele, neid ei suudeta aga liita jõulisema selgusega. Kujundatakse luu­letus üsna keerukas stroofiehituses, on rütmi, on meloodiat, on ka riime ja luuletusel pikkust, kuid kõik on Ähmase võimuses. Muide: meloodiatunne mängib Ed. Visnapuu luuletustes erilist osa.

Ometi on üksikuid selgeid tõendeid, et autor suudab anda sel-gepiirjoonseid luuletusi (näit. osalt „ Valgus ja vari”, „Tuul ja laps”, „Pühendus X laulupeole”, „Hõiskav narr”), ja kui vormi­andmise tehnilisele oskusele seltsiks samavõrd sisulist vormikat keskendamist ja oma-joont, siis peaks järgmine kogu suurel mää­ral ületama esimese.

Mis aga Ed. Visnapuud ühendab Marta Kuusega, Eduard Kooguga, Aleksis Kallitsaga ja teistega, on rahulolematus ümbruse ja enesega, enese mitteleidmine, väl­jalülitatud  olek.

Luuletaja ja üldse kirjaniku juures mängib suurt osa rahul­olematus: see ajab reageerima, teatavas suunas edasi tungima, pa­neb tunded ja mõtted pakitsema.

Eluga rahulolematuse üldisim ja tihti viljakaimgi nähtus on armupettumus. Noorele inimesele avab esimene tugevam armas­tus ukse uude maailma. Sellest pettumus aga tõukab ta mõrusse tühjusse, kuid ei riku konti: vaeveldakse, saadakse üle ja – ol­lakse karastatud järgnevaks eluks. Ometi on pentsik kõrvalt vaa­data, kui sellises mõru tühjuse olekus noor inimene teeb näo, nagu läheks nüüd maailm hukka ja poleks mingit mõtet kogu elul, ei temal ega teistel.

Säärast nägu teevad M. Kuus, E. Kook, osalt ka A. Kallits.

Armupettumused on peaaegu kõigile tuttavad. Sellel ainel värsid peaksid olema individuaalsed ja tugevad. Kolmel nime­tatud autoril aga pole seda.

Ka Ed. Visnapuu toob ähmasele saatusele, milles käärimas armupettuttiuste pärmi, liiga suuri vaevlemisohvreid.

Ükski neist neljast autorist ei leia jõulisemat lahendust, ükski ei leia teed kaugemasse ellu, vaid vaevleb suletud ringis, mitte püüdes otsustavamalt sellest välja saada, kuigi miljonid kaasini­mesed on sellest hõlpsasti välja saanud. See vajutab nendele luu­letuskogudele jõuetuse ja viljatuse märgi.

Mulluste luuletuskogude iseloomustuses tuleb rahulolema­tuse mõiste juures peatuda pikemalt Ka Talvik, Adamson, Alle ja Barbarus on rahulolematud.

Heiti Talviku „Palavik” on haruldane nähtus mul­luses luuletoodangus: ta on haruldane oma vormikindluse poolest ja haruldane – viirastuslikust sisepingest ning hoolimatusest elu tunnustatud ideaalide vastu.

Tavaline poolehoid kuulub arenevale tervele inimesele, loo­male, ‘taimele; armastatakse jõulist ja edasiviivat elumängu. Tal­viku armsam luulemotiiv on aga normaalseisundist tugev kõrvale­põige, mandumine, hukkumine, lagunemine.

Talviku kõrvalepõige normaalsest on kõrgpingelises olekus, sellest ei tea autor ise väljapääsu, ta pigistab omad häiritsevad tungid rusikasse ja vormib sellest värsse. Vorm tuleb küll tera­sest meistritöö, kuid autori viirastuslik ja pingulekistud siseelu peale jõuilme ei oma teisi voorusi: pole ideelist perspektiivi, pole eesmärke, pole tahetki leida sisemisele möllule positiivsemat lahendust.

Talvik tahaks oma ridadega luua aina võikust, panna puhkuma ‘tuuli, /mis lööksid rajuilmana üle inimese. Kui see rajune ja hääbumisele kalduv joon oleks Talviku luules selgesti juhtival kohal, oleks tegu täiesti destruktiivse jõuga.

Kuid Talvik segab tihti oma negatiivselaadilisse sisusse gro­teski. Sellest võrsub roppuhkeid luuletusi, mis kokku võttes esi­nevad elujõulistena, sest tunduvad lihtsalt hoolimatu jõhkrusena.

Võib jääda kahtlema, kas Talvikul pole see ainult poos, ainult kätteõpitud meeleolu dekadentlikelt suurusilt Lääne-Eu-roopast, kus neid on külluses ja suuri meistreid: õppimise jäljed on igatahes teravasti silmahakkavad. See kahtlus saab hoogu, kui lugeda „Palaviku” esimese osa eleegilisi luuletusi, milles on sentimentaalsustki ja mis lähenevad sisuliselt Ed. Visnapuule, M. Kuusele – ja on inimlikud.

Kuid Talviku mandumise ja hukkumise luules peaks olema midagi sisiimat, mis on tähtsam kui teistelt õppimine. Kõigepealt on seda rajune sisepinge, mis kindlasti on loomuomane, kuigi ehk ajutine ning häireline. Teiseks võiks Talviku luuletuuma seletada ka opositsioonivaimuga. Sentimentaalsus tikub (haarama südame-niite, seepärast andkem tublisti jõhkrust, see teeb mehiseks. Elus on jõuline keha ideaaliks – mina raiun värsse aga laibast.   Teie laulate lilledest ja ööbikust – mina võllast ja kraaksuvast must-linnust. Teie propageerite karskust – vaadake siis, kuidas välja näeb ka pohmelus. Teie otsite ilu – aga kuidas meeldib Teile elegantne inetus?

Vaadelgem veel lähemalt.

Talvik laulab hääbumisest, kuid iga ta värss on täis jõudu ja seepärast sisuline hääbumistung ei pääse täiesti mõjule. Kujun­duse tugevus ja värsitehniline tugevus domineerib, see mõjub, seda imetleme – ja lepime kui pisiasjaga, et autor seejuures laulab millestki alaväärtuslikust. Kujundamisjõu taidurlikkus ja kõiges üllatav ökonoomia võidavad sisu negatiivsuse ja annavad posi­tiivse ülejäägi. Talviku värsiehituse metalne ehedus ja sugestiivne selgus ütlevad, et kui nii vähesega saavutatakse nii palju, siis peab siin olema väärtusi. Autori halba geeniust ülendab värsistamis-talendi suurus.

Selle kahe jõu kokkupõrke kõrval on huvitav tähele panna, et Talvik on tugev mõne värsi ulatuses, teiste sõnadega, ühe ter-vikkujundi ulatuses. Lugedes hindad ta jõudu üksikuis värses ja ei hooli, et luuletus kogusummas on ideeliselt t ü h i n e või negatiivne. Eriti see asjaolu, et Talvik on tugev üksikute ri­dade ulatuses ja mitte tugev sisulise tervikuna, vihjab, et ta pole siiski leidnud end, et see olek on ajutine. Ta on elu suhtes välja­lülitatud olekus ja on palavikus. Tema rahulolematus ja rünnaku-iha oleneb sellest. Tarvis oleks leida elus mingi ehitav ülesanne, mõte, lahti saada häireist, ning «siis lahenduks sisepinge ja see trainsformeeriks rahulolematuskire mitte ainult efektikaks vor­miks, nagu praegu, vaid võiks autori juhtida inimest ehitavale prohvetiteele.

Kõike “kokku võttes ei oleks õige, kui puhtainealalisil põhjusil arvata Talviku luule lausa dekadentseks ja perversseks ning lu­geda teda haigusepisikute levitajaks ühiskonnas. Talvik süstib surmavalt oma luule haigusepisikuid ja temast tahaks loota peat­set häiretest ülesaamist.

Märksa selgem ja inimlikult arusaadavam on H e n d r i k Adamsoni „K o l l e t u s p ä e v a” rahulolematus. Adamsoni luuletused on eeskätt värsid haige inimese maadlusest teda ahis­tava tõvega, millele allajäämine tema meelest on paratamatu.

Tuleks meenutada siinkohal üht põhinõuet: luuletaja peab sundimatult laulma sellest, mis temas peitub. Takistamine, taht­lik ümbervormimine on kahjulik.

Hendrik Adamsoni puhul paistab olevat laul vaba siis, kui ta saaks tõvega maadlusest ja sellest tekkivaist ahistavaist tundeist täie rinnaga laulda. Paljud loeksid seda aga negatiivseks. Au­tor ei tahaks olla negatiivne, ta tahaks elule anda midagi positiiv­set.   Ta katsub seepärast alla suruda kaebushäält:

    Ega mina tea, kui kaua minda –    Siiski mina laulan suvelaulu,
    tänaseks või homseks,                  öitseviisi hõiskan;

    hammustand uss ammu rinda,       et minu põues põleb valu,

    raske jääda rõõmsaks.                  salata seda mõistan.

(„Enesest”, lk. 7.)

Kuid hingeline depressioon on ometi niivõrd tugev, et ta kos­tab igalt poolt läbi; ka siis, kui seda katab huumori kirme. H. Adamsoni luuletused kannatavad tahtliku meeleolu-vormimise all. Neil puhkudel torkab nõrgajõulisus üsna teravasti silma ja sellele seltsivad veel täiteväljendite tarvitamine ja sõnadega mäng­lemine. Säärastes kohtades ei saa H. Adamsoni luulet eriti kõr­geks hinnata.

H. Adamsoni pärisala on murdeluule: siis on kujutelmadel jõudu, kombinatsioonides uut, pildis omapärast ja täitevärsid ei tundugi täitena. Ka kirjakeelseis värses on tugevamaks küljeks rahvapärane kujunduslaad. Üldiselt ses kogus on kirjakeelsete luuletuste esinemine suhteliselt küllalt tugev.

Lähema ümbruse nukrutsevas vaatluses on H. Adamson küll pehmejõuline, kuid ometi omapalgeline laulik ja ei kao teiste sekka mitte midagi ütlevaks. H. Adamsoni rahulolematus on õigustatud, tahaks öelda – ta rahulolematus võiks olla avameelsem, ohjendumatum.

Esimesel pilgul paistab A u g u s t A lle H. Adamsoni kõrval elujõud ise, kuid tegelikult on temagi „Karmid rütmid” ra­hulolematuse jõuetusest nakatatud.

Alle on käsist-jalust seatud ümbritseva eluga. Ta suhtub sel­lesse sõjakalt, ta tahab sellest üle olla, nagu taevas üle pori. Ka maisemast maisusest kisub Alle end lahti: põllumaa, metsapinnas, see on talle pori, ta hindab lehti puul, õisi varre otsas, pilvi taevas. Ta on opositsioonis madalal asuva ümbrusega, ainult kõrgused kisuvad enesele silma, kuid ka ainult looduslikud kõrgused, sest sellesinase maailma võimutsejad saavad tunda vahedaid kihvu.

See romantiliselt rahuldamatu hing esineb nagu pudelisse surutud gaas. See tungleb, ootad, et plahvatab, kuid kork laseb läbi ja – kuuldub spliinilist või iroonilis-sarkastilist visistamist. Spliin ja iroonia on Allel sillaks enese ja maisuse vahel, neid va­heldab hardus looduse ilu ees.

Realistlik element on väga tugev Allel. üldilmelt laevahukuline kõrgaadete preester pärast vaimset või füüsilist pohmelust, esineb Alle äkki inimesena, kes kümne küüne vahel hoiab elu alasti tõsiasja. Ta assimileerib palju keskpärast, argipäevset, tõs­tab seda omaks kas spliini või iroonia kaudu, tunneb end maisena, kontrastitades mõne ülevpuhta või humaanse joonega. Ühiskond­likele probleemele reageerib ta erksalt.

Alle värssides imetled tungi kõrgustesse, imetled argipäeva tuulamist läbi karmi sarja, imetled kohatist jõudu, ja imestad – paigaltammumise üle.  Allel on jõudu, kuid Alle ei saa oma jõuga edasi. Allel on otse rabavat jõudu, kuid saavutamatute ja kaugete aadete kummardus ning tarviliku eluproosa põlastus teevad ta vär­sid ummikulisteks, püüded viljatuks. Tema rahulolematus ei pääse täiele mõjule, sooviksid tõhusamat lahendust.

Oma jõu rakendab Alle üksikutesse kujutelmadesse: mitte harvu näiteid, vaid rikkaliku kogu värsse Võime välja noppida ja maitsta neid kui tugevaid kunstiannuseid.

Johannes Barbaruse „T u l i p u n k t i s” on ägeda­mat rahulolematust kui teistel ja kui uskuda autori agitatsiooni „vabaduse, võrdsuse & vendluse” suunas, võib jääda arvamusele, et Barbarusel on rahulolematus küll tõukeandjaks, kuid et ta jõuab üle selle lahenduseni, jõuab uuele teele, mis viiib vastu paremale, tublimale, täiuslikumale elule.

„ Vabadus, võrdsus, vendlus” on ajaloos karastatud üllas hüüdlause ja kuigi ta on kulunud, ometi on tal kaasakiskumis-jõudu; Barbaruse luulet on võetud seepärast uue parema elu proh­veti hüüdena.

Selle kõrval mõjub Barbarus oma tugev-hüpleva sõnaga. Ta haarab ülekantavas mõttes sõnu kogu maailmast ja mitmest tea­dusevallas! Talle ei piisa laiusest, mitmekülgsusest: ta tungleb tihti ka püstloodis üles. Kogu taevalaotus ja kõik, mis seal sees, peaks olema tema värsside ehitusaineks. Barbarus haarab sõnu ootamatult, kaugelt, ta kujutlusmeel liigub hoogsalt ja julgelt ning otse ahmib tõmmata ritta mingit kauget paralleeli või kont­rasti, kus ühendusjoont on raske näha, kuid kus see siiski tihti on, ning niiviisi lisaneb mõtet, mis jääb mitte ainult ridade, vaid sõ­nade vahele ja teinekord on just see sõnadevaheline sisu oluline.

See dünaamilisus ja sõnade üllatav sisu on Barbaruse luules tähtis; siin avaldub tema luuletajajõud ning eeskätt selle kaudu Barbarus mõjub lugejaisse. Tema vastuvett ujuda tahtmist tõlgit­setakse -seejuures muidugi kangelaslikkuseks.

Kuid ühe mõjuva ja väärtusliku elemendi pärast ei saa veel kõike ülistada. Veel rohkem: see ei pea sundima meid leppima kõige muuga ja vaikima autori puudustest.

Juba Barbaruse põhiheli „vabadus, võrdsus, vendlus” ei ole täiesti vaba, eelarvamusteta, kõigele elule kuuluv.

Tahaks ‘küll jaatada, et ‘see põhiheli on Barbarusel läbi tun­tud, läbi vihastatud ja et see pole variserlikkus. Poleks õiglane väita, et see hüüdsõna on laen või mask, mida kasutatakse nagu võõrast trummi ajutiseks põristamiseks. „Vabadus, võrdsus, vend­lus” polnud eile ega ole täna või homme täielik ei Euroopas ega muus maailmas, oleks õigustatud alatine valvelolek, alatine nende õilsate omaduste kindlustamine. Kuid autoril on ometi see ainult paljad sõnad – kõigest eelöeldust hoolimata. See pole niipalju tõeline vabadus, kui vastuvett ujumise tahe, kusjuures ei arves­tata, kas vastu voolu rähklemisel on tõelist otstarvet ja kas selja­pööramine kokkukõlalisele elule pole lõhkumine. Barbarus ei püüa aru saada tõelisest olukorrast, tal on üksnes sundidee. Ta ei suuda uue parema tuleviku jaoks reaalset teed otsida. Ta nõuab küll paatoslikult ideaali, kuid just sellesama paatosliku nõudmise põh­jal ta loeb end õigustatud olevat põlata lähemat ümbrust. Kõik see reaalsus, mida ta lähemalt tunneb, on puudulik, on alaväär­tuslik, ainult tema ise ja kõrges-kauges teooria-avaruses vabaduse ja ülluse loosung – need on, mida tuleb hinnata. Barbaruse õil­sad paatoslikud tungid on tegelikult teisititahtmine, suuruseiha,. egotsentriline käsitus elust; isegi looduse personifitseerimises aval­dub egotsentriline tahe.

Barbarus ihkab ainult üht: uut õnnelikku elu, kus valitseks: isiku täieline vabadus, tema võimete õitseng, tema tunnustus. Mitte niipalju vabadust ja vendlust teiste jaoks kui täielikku endaväljenduse võimalust just enesele. Mitte nii­palju kaugust kui lihtsalt „ära siit!”.

Paistab küll, et töötav kannataja on see, kelle eest Barbarus võitleb, kuid ta ise ütleb, lk. 55, et tema hääl ei ulatu tööliseni. Tööline on ainult märk Barbaruse egoistlikul, paatoslikul kilbil, mitte rohkem. Tollele kuulub ainult haletsusi, mille vastutasuks tarvitatakse tema nime oma huvide rahuldamiseks.

Tänapäeval on enamikus riiges saanud moeasjaks hukka mõista pahempoolset maailmavaadet. Mitte seepärast pole öeldud eelmised eitavad sõnad Barbaruse kohta. Sotsialistlikkude ideede propageerijana ei peaks Barbarus olema kuigi tugev või häda­ohtlik, ta on liiga hoolimatu ja ebapraktiline. See mõjub anakro­nismina ja sellest võib isegi ägekodanlane muiates mööda minna. Ka Barbaruse kosmopolitism ning internatsionalism pole mitte eriti hädaohtlikud rahvuslusele.

Kuid Barbarus raiub põhimõtteliselt kõigele vastu, mis nõuaks tujuka isiksuse rakendust rahva argipäevsesse ülesehitavasse tohe, ja selle poolest on Barbarus küll ühiskonnale lõhkuv jõud. Tuleb vaid lisada, et vist seda ka ainult teoreetiliselt.

Barbarus pole puhas metall, mitte ka maak, vaid pigemini sakvojaaž, kus kõike on sees: bengaali, veriseid karvu, mittelõhkevaid dünamiidipadruneid, hümne jne.

Keeleliselt ja värsitehniliselt on ta samasugune segu: hea kõrval äkki halba. Barbarus ei hooli kokkukõladest ja ehedusest ka värsiehituses, seegi oleks „väikekodanlus”.

Tema Pegasus on nagu kevadel pikast kinniolemisest vaba­nenud loom, kes siis puhtendaavalduse tungide mõjul näitab eri­list erksust ning pillub eest ja takka üles (vrd. lk. 104).

On palju tunglemist, žestikaid pretensioone, olümplikku krii­tikat, kaugusi ja kõrgusi, kuid – ka Barbarus jääb sinnasamasse, kus ta on. Ta ei leia lahendusteed, tema opositsioonivaim kägardub rahulolematuseks, mis leiutab küll suuri ja isegi toredaid sõnu, kuid need pole tegudeks idanemisvõimelised.

Barbarus pole rahul lähema ümbrusega, kuid vägagi rahul endaga ja hõiskab vastu kosmosele. Alle tilgutab sappi nii endale kui ümbrusele. Adamson on õnnetu eneses, kuid ta tunneb hea­meelt loodusenatukesest, mis puutub silma. Talvik on eeskätt opositsioonis tunnustatud ideaalide ja aadetega. Nii ümbrusega kui enesega pole leidnud rahuldavat sidet Ed. Visnapuu, Kuus, Kook, Kallits.

Nii siis – rahulolematus on mulluses luules olnud tähtsal määral tõukejõuks. See ei sisalda eneses mingit üllatust «ega eba­normaalsust. Luule ja üldse kunst ning uus idee ei ole virk tek­kima seal, kus on keskpärane rahulolemine. Tarvis on kaldumist äärmuse poole, kas puuduse või täiuse poole, tarvis on tekkida rahulolematusel (= puudujäägil) või õnnekusel (= küllusel), et erutada luulenärvi, uue tõe otsimise närvi.

On aga tähelepandav, et käsitletud autorid ei leia ideelist lahendust. Rahulolematus on siis viljakas, kui ta areneb tõhusaks lahenduseks. Seda aga ei leia isegi heatahtliku otsimise juures. Võiks küll spekuleerida, et seda on tung ja kutse täiuslikkuse poole, kuid see oleks enesepete: jääme ikka, nii autor kui lugeja, poolele teele, ilma et teaksime, kuhu minna. Lugeda aga lahenduseks kunstilist loomingut, tähendab suletud ringisse jäämist; muu seas ainult Talvik on siin saavu­tanud omaette täiuslikumat, kunsti kunsti pärast.

Äsjakirjeldatud nähtuses peitub ka üks põhjustest, miks eesti luule ei haara küllaldaselt lugejaskonda ja tikub jääma omaette, kuigi värsitehniliselt ja kujutlussisult on ta kõrge. Seepärast lähema aja värsskirjanduse üheks ülesandeks oleks – konkreet­semate eesmärkide leidmine, mille poole maksab püüda ja isegi peab püüdma, või siis – mida konkreetset peab eitama.

Kogu senise käsitluse ulatuses oli raske puudutada Johan­nes Schütz’i„Südasuv e”, sest ta on niivõrd omaette sei­sev. Autor on muutunud vaatlevaks silmaks, ta on kõrvale tõr­junud oma isiku – impulsiivsemad tunded täielikult, kuid suurel määral ka omad vaated. Autor on erapooletult-tõsine, tema tun­nete- ja vaadete-element on taganenud diskreetseks kõrvalheliks. „Südasuvi” on pildistamine värssides. Mitte ühest punktist palju ja detailselt, vaid edasiliikuvale, ainult tavalist muljetematerjali kasustavalt. Tahestahtmata see muutub mittekaasakiskuvaks ja nõuab süvenemistahet. Nagu näitavad üksikud luuletused (näit. „Hüpe kõrgusesse”)* oleks rütmiline mitmekesistamine ja indivi­dualiseerimine toonud pildistamisse elu. Schütz on aga kangekael­selt pidanud ühtlast joont värsiehituses, on saavutanud sellega küll kindlust, kuid veel suuremal määral ühetoonilisust. Seepärast on raamatule suureks plussiks H. Mugasto puulõiked, mis, tabades autori (karget ja selget joont, mitmekesistavad luuletuskogu ja pakuvad omaette naudingut. Raamatu illustreerimise alal on see erakordne saavutis.

Schütz (võiks öelda) on uhke olnud oma võimetele, ta on kirjeldanud tsüklite viisi seal, kus teised lepiksid ainult üksiku luu­letusega; see teenibki teatavat tunnustust ja näitab, et Schütz’is on tegemist meil värsimeistriga, kes võib keeda rahutusest, kuid vaadelda ka klassilise rahu ja selgusega.

Paistab, «et „Südasuvi” reedab ka mingit käärimist autoris, sest see enese isiku täielik tagasihoidmine pole vist juhuslik ega ole saavutatud muuseas: see on läbi viidud suurte elamussarjade ulatuses ja autori impulsiivsus oleks pidanud siin ootustekohaselt nii või teisiti teravamini avalduma.

Kui teiste luuletuskogude puhul on tulnud rääkida rahulole­matusest, siis Schütz erineb üldiselt teistest selle poolest, et ta on kahe jalaga elus ja elab kaasa. Jaatav suhtumus ellu kõigest hoolimata, see on Schütz’i kui luuletaja meeldivam joon.

Teistest veel erinevam kogu on Helene Ranna „Ü l e s”, mis sisaldab ainult vaimulikke laule. Igatahes väärib tunnustust see julgus, et eesti kirjanik äkki esineb puhtvaimulikkude laulude koguga.

Peale esmakordsete luuletuste on mullu avaldatud 2 valimikku, Lydia Koidula „V a l i t u d laulud” ja H e n r i k Vis­napuu „Ü l e kodumäe”; tõlgetest ilmusid J. Kärneri sulest Heinrich Heine„Valik luuletusi ja A. Anni, A. Orase, M. Raua ja Q. Suitsu sulest „S o o m e laule ja ballaade” (Soome antoloogia III).

Ülevaate lõpus kerkib tahtmatult küsimus keelele, kuida’s on käsitletav aastatoodang võrreldes eelmistega: näitab ta langust või tõusu. Mitmelt poolt on väidetud, et eesti luule ei tarvitse häbelikult asuda euroopa kultuurrahvaste omade seljataha, vaid tema koht on väärikana nende keskel. Seda muidugi mitte kvan­titeedilt, vaid taseme kõrguselt. Möödunud aasta ei kõiguta seda endausalduslikku arvamust. Igatahes 5 autori puhul ei tule kuns­tilise taseme pärast kellegi eest peitu pugeda; need oleksid tähes­tikuliselt: Adamson, Alle, Barbarus, Schütz, Talvik.

Käesolev ülevaade on küll eritlenud kõigil neil autoreil rea puudusi, kuid ta pole ka salanud nende tugevkülgi. Viimased on niivõrd olulised, et nad suudavad märgitud puudustest üle saada ja seepärast oleks puuduste märkimine ainult manitsus paremale.

D. Palgi.

Eesti Kirjanduse numbrist 3/1935