Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

13 Feb

Anna Haava lasteluulest.

 

     

Juhan Luiga ütleb oma „Päevamuredes”:

„See on meie maa, mis lõi Juhan Liivi ja Anna Haava, lõi nad oma näo järele, ristis nad oma nimega: liiv ja kivi, Alatskivi ja Haava­kivi – need on ühe nurga lapsed, ühe maa luuled!”

„Nad põlvnevad meie maainimese tõust, keda armastus maa vastu, põlvest põlve, liitnud üheks üksuseks. Neid nimetatakse maakoha järele, nagu lapsi hüütakse sünnitaja järele.”

On imeväärt ühtesattumus: mõlemad meie lähema mineviku suurluuletajad on sündinud samal aastal ja samas Kodavere kihelkonnas – Haava Palal ja Liiv Alatskivil. Esimene põhja pool, kõrgemail põllumail, teine all lõuna pool soisil madalikel. Kummagi kodu ümber see alandlik-vähenõudlik eesti loodus: põllulapid, kopliaiad, karjamaa võserikud, metsatukad. Nii ühetoonilised ja ometi aastaaegade ning taevatujude järgi tuhandeis varjundeis vabelduvad pildid. Nii karm-kurvad ja lõpuks ometi südamlikel sidemeil siduvad väljavaated.

Oleks nagu liiga kitsas-väike, sügavuseta-kauguseta see maailm, kui ta idas ei avarduks suureks veteväljaks – Peipsiks. Peipsi tuule­hood on pühkinud üle kummagi lauliku koduväljade, painutanud jänd­rikeks Haavakivi koplimetsa haavad ja tuisutanud Riidma ranniku liivasõmerat. Ning Peipsi on jäänud ka kummagi lauliku luule taga­põhjaks.

„Isamaa on lasteluule,” kordab Juhan Luiga Haava puhul jälle oma lemmikmõtet. See sisendab talle valus-erksaimat hellust ja tundelis-sügavaimat tooni.

Juhan Liiv jäi elu otsani pidevasse ühendusse oma sünnikohaga, tema mehepõlve päevade enamik kulus nendesamade looduspiltide kes­kel. Ja ometi ammutab tema lüürika ning proosa oma erksaima aines­tiku sest ümbrusest ikkagi ta lapsepõlvemälestuste valgustuses. Anna Haava füüsilised ja vaimsed teekonnad viisid kaugemale, sundides teda tunnetama end tihti vaid lendava lehekesena.   Kuid jäi temalegi ikka üks koht, kuhu mõtted-juured tagasi küünitasid – lapsepõlve­maale.

Nii tunnetasid nad mõlemad – nagu tunnetab igaüks meist – oma isamaad kõigepealt kodukoha kaudu. Selle künkad-nõlvakud allegoriseerivad kogu maad, selle mälestused-muistendid – kogu rahva ajalugu. See geograafia ja histooria mõjutab alateadlikult-tahtmatult, õpetamatult ja õppimatult ega unune sellepärast enam iialgi. Ei midagi hilisemat võta meie meeled vastu enam nii vahenditult ega värskelt-viljastavalt.

Isamaa on lasteluule. Ja nii palju olemegi luuletajad, kui oleme lapsed. Ja nii palju olemegi tõelised isamaalased, kui oleme seda kaalumata, omakasu püüdmata, puht instinkti varal.

Nagu oleme tunnetanud lapsepõlve maastikke, inimesi, juhtumusi ebateadlikult, nii tuleme hilisemas elus. ikka nende juurde tagasi, ilma et seda igakord aimaksimegi. Kusagil hingepõhjas on salakogemuste varaait, igavesti tühjendamatu, igavesti viljastav. Selle kohta ei peeta arveid ega anta temast aru, sest tema olemasoluski oleme harva teadlikud. Ainult hämaralt: kuuleme aegajalt kõrvus oma noo­ruse „kerkokella” kuminat.

Tammsaare algab oma suurromaani motoga Baudelaire’ist: imelikus tundlikkuses mõõtmatuseni avardatud iga tühiseim lapsepõlvemure, iga väikseimgi rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasva­nule, ilma et ta seda ette teaks.” Tõeliselt ei teata tihti hiljemgi, mis neile väikestele muredele ja rõõmudele võlgnetakse.

Juhan Liiv oli sellest teadlik. Nagu märgib Kampmann, olla Liiv hiljem kinnitanud, et ta oma ärganud ilumeele eest ainult Peipsi jär­vele ja koduküla karjametsale tänu võlgnevat. Ning teisal ütleb ta: „Minu südamest on vast üheksa kümnendikku mu kodust koos.”

Anna Haava lüürika peaobjektid on mujalt pärit; kuid kes teab, missugune oleks ometi selle lüürika üldilme, kui autori olemust oleksid mõjutanud-moodustanud teistsugused lapsepõlvekogemused. Läbi te­magi toodangu puhkevad ikka jälle tunnustused:

    Lapsepõlve unenäod
    Minu meeles mõlguvad,
    Igatsuse hellad helgid
    Põues tasa ärkavad.
    _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
    Isamaja – Haavakivi –
    Lapsepõlve paradiis!
    Igavest’ mu hinges ilub
    Sinu vaikne, püha viis.

Või teisal:

    Üks on minul püham koda:
    Minu vanemate maja,
    Vaikne, lihtne eesti talu. –
    Süda tahab seisma jääda
    Õnnes, valus, mälestades
    Vaikset, lihtsat eesti talu!

Kuid kõigest sellest oleks vähe, kui Haava poleks kirjutanud oma proosaraamatukest „Väikesed pildid Eestist”. Selle on ta pühen­danud „oma vanemate mälestusele”, kuid seda mõistaksime ka ilma selgesõnalise rõhutamiseta. Siin alles kerkib asjalik-hingestatud val­gustuses meie ette maailm, mis on kujundanud autori olemuse ta noorusaastail. Kõike seda on ta kogu elu jooksul endas kandnud ja sellele teades-tahtmata reageerinud. Need on maastikupildid, inim­kujud, muistemälestused, mis alateadvuses ikka küdenud, ükskõik kui palju ka hiljem elu on uut näidanud. Kõneldakse siin vaid lihtsaist tõsiasjust – ja lõpuks kostab neist üle ometi pateetiline poeem, mille nimeks „Kodus”.

Pole siin midagi muud kui viieaastase lapsukese mälestused – ikka samast „vaiksest, lihtsast eesti talust” Peipsi rannamail. Laupäeva õhtu, tööd-toimetused on tehtud, inimesed peatuvad hetkeks maja künnisel, mõtted liiguvad veel argihoolte paelus, kuid ühtlasi tungib neist läbi ja ujutab nad iile sügav rahutundmus. Lauldakse-ümisetakse paar lihtsat vanamoelist laulu, ja siis lahkub igaüks omale poole, et puhata päeva palavast tööst. Lamab ka see lapsukene pool­unes, aga mõte temas elab edasi, nagu võime kujutleda mõtet õhtuvidevikus õitsvas puuoksas. Ma ei saa seda muidu väljendada kui tsiteerides:

„Ma kuulen aga laulu ja viiuli häält – näen eha- ja tähtede säras hiilgavat jõepinda – ja siis tunnen, et mul liivad on: ma lendan! len­dan üle jõe – ikka kaugemale, kõrgemale! jõuan sügavuse kohta – seal on must ja pime! vihased, kiskjad loomad möirgavad! ja ma kar­dan väga!.. . kardan, et sinna alla kukun!… mu tiivad ei taha mind enam kanda!… Siis aga tuleb õhuke, taevakarva sinine pilv, täis kuldseid tähti, – lehvib ja hõljub nagu loor minu all sügavuse kohal, tõstab mu üles ja kannab edasi – läbi metsade, üle mägede ja orgude – ja ikka kõlab mu kõrvus laul:

    „Mina tahan sest
    Armuseadusest
    Ööd ja päevad jutustada” jne.

Ja ikka ilusamaks läheb selle laulu viis – kõik sõnad muutuvad kujudeks ja lendavad minuga kaasa: Sõna „mina” ilmutab end mulle nagu saladuslik olevus, keda ma ei näe, kes aga alati kord minu ees, kord kõrval on; ta kõneleb minuga ühtelugu, mida ma rohkem tun­nen kui kuulen; „tahan” näeb välja nagu sepp vasaraga, kes ühte­lugu alasi pihta lööb, nii et minu süda taktis kaasa tuksub! „Sest” on pikk, must kepp, mis üles ja alla kõigub; „armuseadus” – suur valgusesammas,

  

 anna-haava70.JPG

Anna Haava 28-aastasena 

mille ots taevani ulatab! Tema kiired täidavad kõike maailma, ja tema lähedal on kergem hingata; „ööd” on suured, mus­tad linnud, kohavate tiibadega ja inimesehäälega! „ja” on kord tulesäde, kord ümarik, rusikasuurune kivike! ning „päevad” – võõrad, tundmata nägudega, kirjuriietega inimesed, päike paistab nende peale, ja nad tulevad-lähevad üksteise järele minust mööda; „jutustada”!: kõik need kujud tõusevad äkki, võidu, lendu! sinine pilv aga katab nad kinni; ainult valgusesammas jääb seisma ja paistma; kõik hääled sula­vad ühiseks imelikuks kooskõlaks; – ja edasi läheb lend, –

    „Seni kuni sinna saame,
    Kus seal inglihulgaga
    Laulame kõik otsata” –

Nende sõnade kujud on kaugel – otsata kaugel! ma ei suuda neid näha! nad ei tule lähemale. – Ma näen enese ees lagedikul haljast küngast keset õitsvaid toomingaid, ja lilled, imelilled, tuhandevärvilised, säravad seal haljuses; lend läheb sinna poole; ma tunnen, kuidas ma tasakesti pehme rohu ja lillede sisse vaon, ma näen enese ees veel nagu vikerkaari – ja uinun siis.”

See sõnade, helide sümboolseiks kujudeks moondumise mõte on vahest sügavaimat, mis meil iial lapsepõlvest ja lapsehingest üteldud.

Iga päev tungib lapse kuulmismeeleni hulgakaupa sõnu, mis veel midagi ei tähenda ja millele alles kasvav teadvus sisu peab andma. Nad on alles omaette helilised olendid, millega laps mängib nagu nuk­kudega. See on alles kujunematu kaos, kus sõnade ja mõistete vasta­vus on vaid ebamääraselt tähistatud.

Kuid samuti toob iga päev ikka rohkem reaalseid kogemusi, mis asetavad nähtused kindlaisse lahtreisse ja panevad nende kohale vas­tavad sõnad-silbid. Ja lõpuks on maailm liigistatud, iga eseme ning emotsiooni kohale ta silt riputatud. Täisealuse argipäevad, ilma leiutamisrõõmuta! Elutarkus tuimastab.

Esialgu on vaid väikesed sõõrikesed – kodukoht ja perekond, mis alles pikkamisi avarduvad isamaaks ja sugurahvaks ning lõpuks maailmaks ja inimkonnaks. Kuid need algsõõrikesed määravad ometi suhtumise hilisemaisse suurisse ringesse. Neis peituvad esimesed sidemed ühiskonnaga, kõlbeliste tõdedega, esteetiliste väärtustega. Nad määravad kogu hilisema arengu suuna. Ja neist voolavad valgusta­vad ning soojendavad kiired isegi veel siis, kui ollakse juba – seitsmekümneaastane.

Friedebert Tuglas.

Koguteosest „Anna Haava, Miina Hermann, Aino Tamm. 70 a. sünnipäevaks”, 1934

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share