Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

06 Feb

Meie ilmast ja meie ilmavaatest

 

    

Algajaile, noorusele on lubatud kõnelda ka veel üldiseist asjust ja vaateist – enne spetsiaalsusse süübimist. Kui see ei sünni nüüd, siis küll vaevalt kunagi.

Üldisena ei saa mingi käsitlus olla muud kui enamvähem pealiskaudne, definitsioonides ebatäpne ja ebaõigegi. Kuid ka sarnasena oleks see siiski teatavaks terviklikuks üldeelduseks, üldkavaks, kust edasi võiks areneda üksikasjalisem.

Ainult nooruse vähenõudlikkus on meile annud julguse kõnelda nii mitmeist asjust ühe joonega. On paratamata, et sealjuures võib olla palju eksitud. Kuid muidu jääks vist küll üldse välja ütlemata see, mida siin taotletakse: ühtlane, kuigi vähetööteldud süsteem. Meil on hoiatavaid eeskujusid sellest ütlemata jäämisest. Ja meie oleme tundnud seda suure puudusena, vaadates möödunud ajajärke.

Käesolev kirjutus on tekkinud ajajooksul ühele isikule, selle oma ümbrust selgitada püüdes; ta on isiklik – aga vahest avaldab ta siiski ka osa kaaspõlve samasuguseid otsimusi ja tulemusi. Neid fikseerida, ühtlasi (ja vahest kõigepealt) abiks olla kaasaegsele noorsoole tema ilma­vaate kujunemisel, vähemalt aga puudutetavate probleemide üle mõtteid liikuma panna, vaidlusi äratada, ka oma eksimustega – nii oleks selle kirjutuse siht.

*

Meid ei rahulda Eesti praegune õhkkond, ei, kahjuks. Meie ei leia ühtki voolu, mida võiksime tunnustada omaks täielikult. Ega rahulda mitte üksi seltskond, kes meil suuremalt osalt üldse süstemaatilisemalt oma arengu sihti­dest ei mõtle, vaid ka „voolu” nime õigemad kandjad, intelligentsemad, vaimuinimesed, voolude juhid.

On, nagu kestaks edasi ainult sama vastolu, mida omal ajal võis nimetada „Postimehe” ja „Noor-Eesti” vaheliseks, ainult arenenud on kumbki. Muidu – muidu ei näi olevat ühtki teist voolu, kes oleks omandanud kindlama ilme.

(Tallinna, pealinnanagi – see on endiselt ainult rahvusvaheline hangeldajate, äri ja lõbu linn, lokaalide ja perekonnalehtede linn, kes ei viitsi tegutseda nii „väheoluliste” asjadega nagu miski laiem ideoloogia või üldse ilmavaade. Viimane on ikka olnud „väikekodanliku” Tartu asi, Tallinnas tehakse ainult äri ja poliitikat, raha ja karjääri! Ja ikka enam on see Tallinna vaim hakanud levima ka mujale. Kui Tartugi vaikib, siis on väsinud vaikus üle terve maa.)

Ei, meie pole rahuldet juba paar aastakümmet meie „rahvusliku kultuuri” eest seisjate „vanadega”. Meie tunnustame paljus õigeks nende sihid ja püüded – kuid ise asi on siht ja ise on teed – ja kõigepealt, ise on inimesed ja nende kultuuriline tasapind. Neil võib niipalju praegugi olla õigus – aga kuidas tundub meile ometi: kui vähe on siiski sellest „eduerakondlikust kultuurist” praegusele noorusele! kui hõre, kitsas ja vähepõhjalik on see vaateilul!

Pea täiesti on vaikinud selle põlve laiemat ilmavaadet ja kaugemaid sihte eritlev juhistik. Isegi täiesti samale teele astuv noorsugu peaks endast palju tuld leidma, et täita vanu vorme uue sügavama vaimuga.

Meie, 1900. ümber sündinud sugupõlve sümpaatiad viivad meid kahtle­mata rohkem meie eelkäinute noorte poole. Kuid imelik küll, meile tundub, nagu ei vastaks ka nende vaated enam meie kõigile nõudeile, nagu needki ei suudaks meid ära hoida vähemalt kaalumast ja otsimast ise.

Näib, nagu jääksid ikkagi iga sugupõlve edustajad alatiselt samadeks, millisteks neid moodustasid nende esimesed püüded, vastolud ja võitlused ilma astudes. Mida kiiremalt muutuvad välistingimused, seda tihedamalt, kiire­malt peavad ka üksteisele järgnevad noorpõlved moodustama oma ümbruse kohase ja ajakohase sihitelu, seda lühemat aega on neil tarvitada edasisõi­duks eelkäijate ideestiku vanavett.

A. 1900 ümber tõusnud rahvuspoliitilise ja a. 1910 ümber kirjanduskultuurilise renessansi läbiviijad ja kandjad kannavad ja teostavad oma ideid muidugi edasi, neid ka iseseisvale Eestile kohandades.

Näib ometi, nagu ei oleks sellest küllalt; nagu nõuaks sootuks uus olu­kord peale endiste siiski ka osa üsna uusi inimesi. Selleks võiks saada ja sellepärast ka peaks kõigepealt saama muidugi see sugupõlv, kes ellu on astunud ühes iseseisvusega. Vabana rõhutu kartlikkusest ning tagakiusatu väikseist vihkamistest ja eitamistest peaks ta aimama teistest värskemana uue olukorra „kõige tähtsama”, juureldes mõistma, aga ka instinktiivselt tundma, mis nüüd ja tulevikus meil kõige enam tuleb karta ja kõige enam püüda. Vabaduse ja iseseisvuse vaimu kohaselt peaks ta kujundama kogu oma mõtteilma, oma hinnangud ja ihangud.

Kuigi tegelikult iseseisvusesõja kandvam aines, kuigi oma üldtundega vist küll ka praegu samal teel edasi astudes, pole see sugupõlv end siiski veel küllalt leidnud mõisteliselt, pole küllalt oma soove ja sihte eritlenud ega korraldanud kindlaks ilmavaateks.      

Selle otslemised on end ilmutanud siin-seal ajalehis, siin-seal noorsoo ühinguis ja „Uudismaas”. Kuid ei või öelda, et see oleks saavutanud juba mingi suurema ajakohasuse, iseseisvuse ja põhjalikkuse. Puuduseks on eriti olnud see, et vanem, küpsem noorsugu  pea millegagi pole nooremaid toetanud, et nähtavasti  üliõpilaseks jõudes suurem hulk ka juba on kaotanud oma otsimisvaimu ja valminema hakanud ainult elumõnutsevaks vilistiks. Oma ülesande, vaimlusele äratuse asemel on üliõpilaspõlv, on nähtavasti suurem osa meie üliõpilasühinguid saanud just vaimlust uinutavaiks! See nähtus on küllalt karjuv oma vaikusega !

*

Valuliselt tundub vahel üldse: meie praegusel noorsool pole küllalt värskeid, küllalt kandvaid, küllalt töölekihutavaid ideid. Isegi nii tundub see, et lugedes näit. M. Lepa hiljuti ilmunud „Mälestusi” l905. j. j. aastaist, peagu öelda tahaks: meie praegusel noorsool pole neid enam isegi niipalju kui siis. Need võisid olla lapsikud, seekord, aga nad olid siiski aated, nad tegid inimese uskujaks ja seega suureks, enesest vähe-hoolijaks ja seega heaks ning ilusaks. Ja eriti: nad äratasid liikvele tema mõistuse kui ka; tema tunded, viisid kogu ta vaimu aktiivsusele. See on isegi küllalt suur väärtus; kõigepealt see teeb inimese seks õigeks.

Nii on iga aade väärt juba sarnasena – kui aade, kui miski, mis ülemal on igapäevasest, ainelisest, labasest, väiklasest, isiklikust. Olgu see milline tahes – see õilistab, ülendab ikka.

Olgu see miski usuline või poliitiline, monarhistlik, demokraatlik või kommunistlik, rahvuslik või kosmopoliitlik, filosoofilis-eetiliselt: dualistlik või materialistlik-monistlik, – sel on ikkagi suur väärtus, niipalju kui see tõesti on aade, s. o. midagi, mis näitab ette kaugemaid sihte ja ülesandeid, mis on seotud seevõrd tundega, et see tunne ka ajab teole, paneb unustama ümbruse ja oma enese väikeasjad, unustama täht­susetu. Kus aga pole midagi, kus pole sihiks muud kui võimalikult mõnu­salt „ära elada” – kui palju kergem on seal laskuda ära elama ainult loo­mana, tehes oma tööd ainult leivatööna.

Nii, et olla aade, peab mingil mõttel olema suur tundeväärtus, suur jõudevabastav potents, suur mõjuvus inimhingele. Selleks ei saa mitte iga mõte, seks peab selle taga olema palju reaalseid faktoreid, harilikult eriti sotsiaalsel alusel. Iseäranis soodus tunde tugevnemiseks on selle paisutus mingi selgesti tunduva vastuolu läbi, välispuuduse või välistakistuse läbi. See tunde küllus võib tihti viia fanatismile ja olla eitatav, aga kõigepealt viib ta vähemalt aktiivsusele ja on seega ikkagi enam jaatatav kui ükskõikne pisielutsemine.

Võttes isegi asja nii puhtpragmaatiliselt, tundub juba hallina meie prae­gune seltskond ja ka noorus. Kas on see lihtsalt füsioloogiline väsimus pärast sõja pingutusi? Kuid kuidas võis see olla nii üldine, ega siis kõik nii väga olnudki pingutet? Või on meil liiga vähe vastolusid, liiga vähe puudusi, et sünnitada „suurt tahet” ? Või on süü kõigepealt selles, et ei osatagi näha ideaalsust palju kaugemal käesolevast reaal­susest, et ollakse küllalt rahuldet ka juba praegusega, kuna polegi rohkem oodatud ega kujuteldud?

Vist kõike osalt.

Kättevõidetud – õigem, ka kätteõnnestunud – iseseisvus on tõesti toonud kaasa mõndki rahuldavat. Rahuldus aga viib alati iha lõtvumisele, langemisele, passiivnemisele, see on juba kord psühholoogilinee fakt; ka väike rahuldus, ka siis, kui veel paljugi ihatavat ees nähakse.

Iseäranis aga siis, kui ei nähta eeski enam palju tähtsamat. See maksab iseäranis rahvusaate kohta, nii laiemais kihtides ja ka teadlike, aga pealiskaudsete „rahvuslaste” juures, kes oskasid kujutellagi ideaalina ainult väli­mist, ja nüüd, see välisvorm saavutet, enam ei teagi ihata suuremat muud. Iseseisvus, välisvorm, mis endast ainult on soodsaim sisearengu võimaldaja, tähtsaima: kultuuri, iseseisva kultuuri võimaldaja – see on saanud küllalt rahuldatavaks juba palja välisvorminagi. Nii ei esine rahvusaade paljude juures enam mitte suure töölekihutajana ja õilstajana; võiks vahest tuua näiteid, kus see on viinud koguni kultuurilise tagurluse pooldamiseni, või jälle aktiivsenagi ainult kaunis kahtlase välisasjade taotluseni. Teiseltpoolt on aga selle aate ilu ja mõjuvust kahandanud ka praegusegi korra teatavad, tihti ka paratamatud varjuküljed, mis, nagu ikka, kallutakse tegema ka aate enese varjukülgedeks.

Rahvusaade aga kui kultuurtööle juhtiv aade on meil nähtavasti veel liiga vähe selgesihiline ja võimas. – Teine suure individuaal- ja rahvuspsühholoogilise mõjuvõimuga aade, sotsiaalne, näib samuti palju kao­tanud oma jõust. Osa nõudeid näib olevat rahuldet, osa pärast käib võitlus enam argipäevne, ametiühisuslik; „süsi hõõgub”, aga kõigi silmi enesele pöörvat lausatuld ei ole. Probleem ise näib kogu Euroopas seekord jälle jäävat lahendamata; jätkub jälle „vana moodi edasi”, kauemaks või lühemaks ajaks, kes teab ? Ühtlane väerind sotsialistlikus liikumises on muutunud tihti täielikuks sõjaks, siseväerinnaks eri voolude vahel. Venemaa õnnetus mõjub halvasti, kuna idee teostamise nurjumine toob ikka ka idee enda lõtvumise. Võib olla, tuleb palju veelgi revideerida ja ümbertöötada sihikujutlusi, põhimõtteid, taktikat ja – kasvatada inimesi. Võib olla, järgneb pärast mõneaegset reaktsiooni ka nüüd „suure” revolutsiooni aas­taile teisi väiksemaid, vahest aga õnnestub ka mingi muu tee, kes teab?

Igatahes peame konstateerima, tõdema, et ka see probleem ilma­vaatelise probleemina nähtavasti vähe meeli liigutab Eesti noorsoos, seega veel vähem kihutab otsekohesele kultuurtööle. Noorproletaarlased kiitlevad küll, nad olevat ainuke idealistlik noorsugu Eestis, kuid nähtavasti võib nende vaadete äärmuse ja eriti rahvusvaenluse juures neil siiski suurem mõju olla ainult otsekoheses töölisnoorsoos, vahest ehk ainult suurtööstuse töölisnoorsoos, kus puhtmajanduslikud küsimused varjavad kõik teised. Ja seepärast näib nen­degi mõju kitsastes raamides hoidvat ikkagi reaalsed vahekorrad, mis meil ju teatavasti, ka marksistlikult öeldes, veel välja arenemata: kolm neljandikku elanikest elamas külas, aktiivne vabrikuproletariaadi hulk otse uppuv „väikekodanlaste” ja talupojarahva revolutsiooni- ja kollektivismivaenulikku massi jne.

Ei ole need vahekorrad väga omased huvitama ja vaimustama üldse sotsiaalsest probleemist ka „valgekäelist” intelligentsi laiemal määral. Kes sotsiaalsete vastolude teravust mitte pole läbi elanud oma lapsepõlves, kes neid ka pärastpoole ei näe ega tunne just igal sammul, sellest on arusaadav, et ta kogu küsimust mitte ei võta omaks tähtsaimana, kuigi vahest jaatab selle tähtsuse suurust üldse, eriti teistes maades ja olukordades. See näib aga käivat just suurema osa meie tõusva haritlaspõlve kohta.

Need kaks aadet, oma rahvuse ja selle kultuuri tõstmise ning sotsi­aalsete vahekordade õiglustamise aade on aga ometi praegusel ajal kaks kõige mõjuvõimsamat ja ulatuslikumat.

Teistest samasugustest võiks mainida vahest veel usulisi, kristluse aateid, mis samuti ju võivad iseenesest olla haiks kasvatajaiks ja kultuurjõudude äratajaiks. Et nad aga seda meile mitte ei oleks, selleks on balti pastorid otse suurepäraselt töötanud! Ka praegune kirik pole palju suutnud kaotada seda ükskõiksust ja halvakspanu, mis nii tema vastu on kasvand, iseäranis suurel määral haritumais kihtides.

Teatud kristluse elbumist viimasel ajal võiks, ka akadeemilistes ringkon­dades, ju vahest tõdeda, kuulub ju näit. Tartu kristlik üliõpilasühing tegutsenud vahest kõige enam üldilmavaateliste küsimustega, aga seegi ei näi vähe­malt niipea veel jõudvat panna laiemaid hulki kaasmõtlema, veel vähem tegudenigi kaaselama. Selleks olekski vaja enne liiga palju puhastustööd selle liikumise oma ideestikus.

Mis aga kõige halvem, ühes nende erisihiliste aadetega on õige võimetud ka eetilised üldse. Kus enne oli vähemalt tagasihoidlikkus, on tihti nüüd sõdade ja revolutsioonide tuimendet hulgis üsna avalik toorus. Kus vahest enne oli vähemalt peidetud „patt”, aga siiski „patt”, näib nüüd olevat „vabadus” kõigeks. Vana „moraali” on õigusega palju naerdud ja teda on palju juba kadundki, uut, kõrgemat moraali, mis ju ainuüksi õigustaks vana mahajätmist, pole aga ka veel omandet. On pidanud ise moraliseerijaiks saama need, kes enne ikka „moraliseerimist” eitanud. Aja toodud ümberhindamiste läbi on ka eetiline traditsioon nõrgendet, ümberhindamist põhjus­tavad uued, kõrgemad väärtused pole aga veel küllalt tema asemele saanud tegu juhtivaiks tähtsusteks, püsivaiks, sisseharjunud motii­videks. Ja seepärast läheb iga soov teoks ainult „väikseima vastupaneku sihis”, lihtsa mõnususe sihis!

Nii näib, nagu oleksid kõik juhtivad aated nagu vananenud, ununend, seginenud, lamenenud, oma aktuaalse teravuse, oma teoleviiva kire kaotanud.

See võib kergesti viia kogu elu lamenemiseni. Ta ongi selleni viinud suurema osa meie seltskonda.

Selle languse vastu (võib olla, ehk osalt liiga vähe selle põhjusi mõistetult) – on püütud elustada protestivaimu ja idealismi eriti osa meie kirjanike poolt, kes ju arusaadavalt kannatavad selle vaimse passiivsuse all kõige enam.

Ei või ometi öelda, et sel oleks olnud väga suuri ja laialisi tagajärgi. Tulistele sõnadele järgnes vähe otsekoheseid tuldvõtjaid; kõige enam nähta­vasti äsjaärganud koolinoorsoo hulgas. Mujal leiti kaebused liialdusiks ja „omakasupüüdlikeks” hädaldusiks, süüdistati kaebajaid endid seni ideetu hedo­nismi ja ebamoraalse maitsmisvoolu levitajaiks ja kaitsejaiks, praegust protestlust ainult kassiahastuslikuks moraliseerimiseks, lihtsalt viljatuks eita­miseks või isegi enamuseks riigivaenluseks. Ja enamasti arvati sellega ühtlasi olevat likvideeritud ka kogu asi ise!

Ei taha hakata arutlema põhjusi, miks võeti ja veelgi võetakse nii tuimalt seekordne kirjanike idealism, mida ju neilt muidu ikka nõutakse. Ei taha otsida, kui palju on süüdi kumbki pool. Oleme küllalt kuulnud, kuidas „seletada” ja mis „olud” on põhjustanud ja tinginud meie vaimse loiduse sõja ajal ja veel nüüdki. Paljast „seletusest” ja jälle rahuldusest pole kasu, kui häda edasi kestab. Vaja on normatiivset tahet: see peab muu­tuma, see peab n i i minema ja olgu tervitet kõik, mis selleks kaasa aitab !

Meie tõdeme siingi ainult: meie seltskond ja ka üliõpilaskond ei ole vaimselt liikvel küllaldasel määral, temal on vähe juhtivaid aateid ja neilgi ei ole küllalt teoleviivat potentsi. Vaja on kõik teha, et need elbuks enam mõjuvaiks, et need paneks tahtma ja mõtlema enam üldsusest! Vaja on ära kasutada kõik aated, et tööle panna, et üldse liikuma panna vaimul Ning vaja on kasutada kõik vaimu liikumised ja töötlused, et areneks see üks, kogumõiste kõigist hüvedest – kultuur!

*                      *

*

Kui olekski nii, et me ei tea midagi (filosoofilises mõttes) absoluutselt ega kogu ulatuses, ning seda mitte üksi loogilises tunnetuses, vaid ka eeti­lises!   Isegi siis – me teame ometi, et miski taju on õigem kui teine, mõni tundmus kõrgem ja mõni väärtus suurem kui teine.

Kui olekski nii, et „kosmilisest seisukohast” võetuna lõplikult kõik on ükskõik – meie tunneme siiski, et meile see pole mitte nii. Kui olekski tõsi, et ei tea absoluutset tõde sihtides ega teedes – see teadmine, mille annab meile meie mõistus ja tunded, on küllalt veenev, et näidata küllaldaselt, mida ikkagi tarvis ja mida võime teha.

Meil ei tarvitse uskuda millessegi nii, et see meil mõistust pimestaks ja sisetunde vägistaks.   Aga meie usume siiski niipalju, et meil jõudu on tegutseda, s. ο. üldse elada; veel enam, et meil jõudu on töötada kaasa üldsusega, kultuuriga, s. o. elada kõrgemat elu. Meil on vaja usku, ja seks on meil vaja võimalikult palju n. n. „absoluutseid” väärtusi, kindlaid hinnanguid ja muutumatuid sihte.

Me ei tea vist ka küllalt absoluutselt ja täpselt, mida õieti peame mõistma sõna „kultuur” all. Kuid meie usume, et see peab tähendama inimeste elu peenenemist, õilistumist, rikastumist, ta vor­mide ülevamaks saamist, arengut nende tundeväärtuste sihis, mida endas nimetame „kõrgemaiks”, s. o. loogilis-tunnetuslike, esteetiliste, sotsiaaleetiliste(= altruist­like ehk kitsamas mõttes eetiliste) ja religioonsete.

Meie usume, et see kogu inimkonna õilistus peab minema iga ü k s i k u inimese õilistuse kaudu, tema individuaalse dispositsiooni (eelkalduvuse) järele, ja et see kõik võib sündida ainult üheskoos ümbrusegaja kaas­inimestega. Seega usume meie individualismi, aga ka kollektivismi, rahvusindividualismi, aga ka kosmopolitismi.

Mis puutub aga selle saavutusteisse, siis usume kõigepealt oma mõis­tusse, mis meile neile sihtidele vastavalt igal juhusel peab selgitama „kõige õigema”.

Meie ei tea paljutki veel kindlasti – kuid me ei häbene seda tunnis­tamast. Meie arvame, et nii väga vajagi pole juba vara „kindlat” vaadet, – kui see toob kaasa ka selle vaate pealiskaudsuse, kitsuse, sallimatuse teiste vastu, kui see toob kaasa – vale. Kui me ka ei tea küllalt oma, siis püüame vähemalt hoiduda ka eelarvamistest, mis meid ei laseks maailma näha küllalt õigesti, ega ise otsustada küllalt ratsionaalselt.

Näib, nagu oleks kogu Euroopas tulemas poliitilise reaktsiooniga kaasas­käiv vaimnegi pettumuse ja väsimuse aegjärk. Küll on meie olud sootuks teised kui seal, suurmail, küll oleme meie ikkagi võitnud nii palju uut ja avaneb nii palju uusi tehtavaid meie uutes vormides, kuna mitmed võitlejad suurrahvad ainult oma endisel teel tagasi on visatud ja nähtavasti mõtlevad olnut lihtsalt korrata. Kuid meie oleme siiski liiga seotud selle Euroopaga, et täiesti võida kõrval olla selle liikumisist ja seisanguist. Ning on ju ka meie seesmine arenguaste ikkagi kalduv teatavasse paigalpüsimisse pärast suurt välist edasitormamist.

Kui see aga nii ongi, ja meil määratud oleks Euroopas elada ajal, mis oma tendentsilt vastaks „Püha Liiga” ajale pärast Prantsuse revolutsiooni­aastaid ühe aastasaja eest, siis jääb meil ometi kasutada ka välisseisangu aja headusi. Ja viimaseidki on. Pole ju päris põhjata ka konservatiivsete rõõm meeleolu „kainenemisest”. Mida vähem energia pääseb välisele tegutse­misele, seda rohkem ta käändub sisearengule. Jääb võimalikuks kultuurvaranduste loomine ja hariduse levitamine, pinna valmistamine uutele idee­dele ja uutele vormidelegi, kõigepealt aga ka nende ideede revideerimine ja uuesti väljatöötamine, nende üle võimalikult objektiivne mõtlemine. Liig suur tahe takistab seda, juhib otse teole. Tegu on ikka ühekülgne, samuti nagu tõde üksinda on passiiv. Välistegevuse seisangu aegjärgud on põhjustet tahtenõrkusest, nad on enim soodsad mõtlemiseks, tahte kogumiseks, põhjendet ja kooskõlalise ideestiku väljatöötluseks. Olgu nad seda ka meile seevõrd kui me tõesti osa peame võtma üleilmsest välisest reaktsioonist!

Kõigepealt on aga enam seda objektiivsust, kultuurilikkust vaja just intelligentsi, tõelise intelligentsi kasvamiseks. Intelligents seisab kõigi vaimufunktsioonide ratsionaalses ja jürsivas kooskõlas, kui ka teatavas püsivas väärtuste hierarhias, mis koondet kõrgemate eeti­liste väärtuste ja sihtide ümber. Intelligents tähendab kõigi väär­tuste hindamist oma kohal ja selle koha püsivalt õieti äramääramises, mitte siis seda igal juhusel muutes välise olukorra või alamate sisetungide mõjul. Nii on meie haridusele kõige enam tarvis kindlat ühist läbitöötet ilmavaadet ja selle kindlat avaldumist teos, s. o. karakterit. Võib olla, on õigus neil, kes just selle puudumist peavad meie praeguse kultuurilise nooruse suurimaks nõrkuseks. Me pole veel saanud küllalt palju kogeda, et kõiki nähtusi ja väärtusi osata üheks süsteemiks ühendada, meil pole seks küllalt kujunenud traditsioone ega juba ühiskondlikku ellu sissekasvanud iseloomu. Seepärast nõuab meilt iga orienteerumine eriti suurt isikliku tahte, valiku jõudu – siis jällegi seda, mida meil nii vähe. Seepärast vangumegi nii iga välise mõju järele, olles abitud iga uue olukorra ees. Meil on liiga vähe oma mõtlemisega, süstemaatilise ja objektiivse mõtlemisega οmandet ilmavaadet, meie oleme liiga vähe intelligentsisikud, kultuurisikud. Meie peame seks suurel määral alles saama.

Et objektiivselt mõelda on vaja olla ainult intellekt, olla vaba kõigest. Eriti aga parteidest.   Intelligents „kui niisugune” on täiesti iseseisev.

Intelligents, haritlus sarnasena, ideaalmõistena – see on midagi, mis ei allu kõikvõimsaile puhtmajanduslikele sotsiaalseadusile. Haritlastik sarna­sena on ka sotsiaalses mõttes samuti autonoomne, mitte ainumajanduslikest põhjustest olenev, nagu seda on tema nimeandja vastand, intelligents, mõistus üksikinimeses, kes ei ripu mitte ainult füsioloogilistest tingimustest, vaid kes on juhitud ka, ja isegi kõigepealt, neist autonoomseist väärtusist ja sihtidest, mis ta ise endale seadnud, vähemalt käib oma, ainult vaimse jaoks maksvate saaduste järgi.

Sarnane intelligentsi mõiste määratlus on vahest liiga julge ja reaalelus tarvitet mõistele mitte vastav. Kuid see näib olevat otstarbekohane, et esile tuua intelligentsile loomulikku, kõige karakteersemat, sest mis on, kui mitte see, mis ühendab selle ühe nimetuse, „intelligents”, alla arsti ja riigimehe, õpe­taja ja kunstniku, tehniku, ärimehe, kantseleiametniku ja ka raskema kehaliku tööga oma leiba teeniva töölise, keda siiski võime kutsuda „intelligentseks” tööliseks. See „intelligents” pole siis alati kokkulangev üksiku füüsilise inimesega, vaid on ainult osa temast, tema „parem inime”. Selle järgi kogu indiviidi nimetada „haritlaseks” võib ainult siis, kui see haritlus on püsivalt esiplaanil, on juhtiv. Sarnaseid inimesi οn olemas, kuigi suurem osa n. n. haritlastest sõna tavalises mõttes pole seda kaugeltki mitte kõik ega täie­likult. Niipalju aga, kui neis valitseb intelligents, moodustavad nad siiski haritlastiku ülalmääratud mõttes. See mõiste on abstra­heeritud kõigist „intelligentseist” inimestest.

Ning see inimeste kogu, mis moodustet sarnastest isikutest, see ei kuulu enam täielikult näit. ei talupoegade ega vaimulike, ei töösturite, väikekodanlaste ega tööliste klassi. See on n. ö. klasside vaheline. Kuid veel õigem on öelda: see on klass iseenda ette. Ja selle „klassi huvid” ei ole majanduslikud, vaid on puhtvaimsed. Temale on vaimsed väärtused s. o. intellektuaalsed, eetilised, esteetilised j. t. saanud samasteks reaalsusteks nagu majanduslikudki, s. o. juhtivaiks, veel enam, isegi ainuvõimsaiks.

Muidugi, teatavad füsioloogilised, ainelised minimaaltarvidused maksavad ka siin, et üldse elada, kuid need on ka tõepoolest minimaalsed.

See õige eri klassi kuuluvus ilmub, kui näit. teadlane või kunstnik mingi majandusliku hüve pärast ei anna ära isegi väikest osa oma vaimsetest huvidest, elades pigem puuduses ja näljas, kui asudes muule mõnusa­male elukutsele. Oleks otse teotav öelda nende juures, et kõik oleneb ainult majanduslikest tingimustest!

Sellegi klassi huvi on aga „oma võimu” laienda­mine, ja see on: kultuuri levimine ja edenemine. Selt seisukohalt hindab ta kõiki elunähtusi, samuti nagu hindab näit. sotsi­alistliku töölisklassi senine ilmavaade kõike selle järele, kas miski töölis­klassile paremaid majanduslikke tingimusi toob, ühtlasi viha kodanluse vastu suurendab, või mitte.

Olgugi ülalnõutud „kultuur” vahest liiga ebamäärane mõiste, see ütleb siiski küllalt ka kindlat, vähemalt seda: mõistuse võimu suurenemist, kõrgemate, vaimsete huvide enam juhtivaiks saamist. See on võitlus valguse ja vaimu eest, ja see on siiski küllalt selge väerind.

Selt seisukohalt, usume meie, võib hinnata vabana kõiki teisi seisu­kohti. Seepärast julgemegi oma arvamisi avaldada ka seal, kus need pole kindlad ega tegelikud eesolevaisse laagreisse asumised.

*                  *

*

Kui nii oleksid lubatud peale sisemise usu ka mõned oma arvamused välisilma kohta, siis olgu need kõigepealt sel alal, mis on kõige madalam, kuid seega siiski ka kõige muu alusena tähtsaim : sotsiaalsel.

Sotsiaalküsimus on meile kõigepealt kultuurküsimus. Ühiskondlik kord peab saama niisuguseks, mis võimaldab kõigile inimestele kõige täie­likuma elu, kõigi oma heade võimete võimalikku kõrget ärakasutamist ja väljaarendust, kultiveerimist; mis võimaldab aga ka, ja kõigepealt, kultuuri üldist tõusu, mis seisab üksikute inimrühmade, rahvaste ja kogu inimkonna ühiste objektiivsete arengusihtide saavutuses, sihtide, mille alla peab painduma teinekord ka üksiku immanentne õnn, madalam õnn.

Millisel teel see kõige enam võimalik, kas kapitalistliku või sotsialistliku korraga, seda ei tea meie veel niivõrd, et võiksime selle peale vanduda – ja saada täis dogmaatilist tapakirge! Meie pole õpetet majandusteadlased, ja ka need ei tea veel paljut päris kindlasti. Meil pole isiklikke klassihuvisid soodustamas üht ega teist vaadet.

Meil on arvatavasti igal oma isiklikud arvamised siingi suhtes, igalühel eri, rippudes sellest, milliseid faktoreid keegi enam mõistnud ja milliseid keegi tähtsamaiks hinnanud. Kuid tähtsamaks kui juhuslikult kujunenud arνamine, peame me ikkagi mõistust, mis igal korral ise otsustab ja mis lubab aru saada ka teisiti arvajast, kes samuti hindab mõistust.

Kuis võiksime olla nägemata lõpmata hädasid, mis nähtavasti paratamata on seotud praeguse ilmakorraga!? Kuis võiksime mitte meeletuletada üleslugemata ülekohut ja viletsusi, mida täis on aastatuhanded niikaugele tagasi kui inimkonna mälestus ulatab?! Kuidas ei peaks me tahtma korda, mis vähemalt tulevikus lubab sellest kõigest paranemist, vabanemist, pääsemist?!

  

„. . . . Ei ole enam rikkaid ega vaeseid. Ja igaüks maitseb oma töö vilja”.

„Meie oleme kõik õnnelikud, mu isa”.

„Ei. Püha kaastundmus, millest koos seisab hinge ilu, häviks samal ajal kui hävineks kannatus. See ei sünni iialgi. Nagu ööd ja päevad vahelduvad, nii ka hingelised ja kehalised valud, kuigi me ikka nendega võitleme, jagavad alati õnne ja rõõmuga valitsust maa peal. Häda on ilmas vajalik. Temal on nagu õnnelgi sügav allikas looduses eneses ja üks ei võiks jääda kuivaks ilma teiseta.   Oleme jõnnelikud ainult seetõttu, et oleme õnnetud. – – –

Aga neile paratamata kannatusile, neile ühtlasi labastele ja ülevaile kanna­tusile, mis johtuvad inimloomusest, neile ei liitu enam need kunstlikud kannatused, mis johtuvad meie sotsiaalseist tingimusist. – – -“

Tahaksime uskuda ja usumegi suurelt osalt samuti nagu A. France, kelle sõnu siin tsiteerisime. Arvame, et kord aeg tuleb, kus inimloomused ise saavad küllalt ülevaiks, et ainult endast aetuina, ilma väliste äärmiste hädadeta oleksid küllalt valurikkad, ja see on – ka tunde ja tahterikkad, et olla õnnelikud, kuid olla ka ühtlasi edasiarenevad. Meie arvame, et kord jõuab nii kaugele välis- ja sisekultuur, sest praeguseski ilmas tõesti οn juba sarnaseid üksikisikuid, nimelt vaimutöölisi.

Aga kui oleme näinud inimese energia lõdvenemist igalpool, kus teda väline häda ei kihuta, kui oleme vaadanud inimese langemist laiskusse ja hedonistlikku mõnutsemisse igal pool, kus teda tööle ei kihuta surve, – siis oleme leidnud olevat osalt tõde ikkagi ka selles vanade mõisnike väites: „Kui matsile mitte piitsa anda, siis mats ka midagi ei tee”.

Ja kui oleme siis otsinud mõtet neile läinud aegade ja ka praegustele inimeste lõpmatutele kannatustele, siis oleme aegamööda jõudnud mingile kannatusteooriale, mis viimaseid ei õigusta mitte üksi sisemisi, vaid teataval määral ka väliseid, – kuni antiikilma orjatööni – objektiivsete kultuurväärtuste loomiseks.

Juba vanad kreeklased jõudsid taibule: kui inimelu siht oleks ainult rahulik õnn, siis parem olnuks juba sündida härjana. See jääb vastuväiteks ka kõigile õnneapostleile ja kultuuritu looduselu ülistajaile – mõni Rousseau ja Tolstoi ühes arvatud. See oleks igav Jumal, kes ainult sarnast õnnelike härgade karja maa peal kasvataks (ja neid ometi sealjuures mõttetult nii veriselt laseks puselda!).

Usume, et oleme leidnud õigemini ka kogu looduse sihi, kui eelpool määratlemise kultuuri sihiks kogu elu õilistumise, peenenemise kõigi kõrgemate vaimsete tundeväärtuste suunas. Mitte isiklik mõnutsusõnn pole siht, vaid inimkonna areng! Ei, kultuuril ja loodusel οn ka objektiivseid sihte, usume meie. Millised? Kosmose vallutamine – ütleb H. G. Wells. Jumala­riigi tulek – ütleb kristlus. Üliinimene – ihkab Nietzsche. Energia peenenemine – ütleb Ostwald.

Olgu milline tahes, see üksi annab mõtte meie isiklikele ja kogu inimkonna kannatusile, õigustab neid vähemalt osalt, see üksi näitab mingi sihi, rahustab meid juba kättevõidetuga, n. n. progressiga.

Ilma välise surveta p ο l e k s  i n i m k o n d  iial „viitsinud” saada seks, mis ta praegu on. Ilma kannatusteta poleks ta loomalik hing iial peenenenud praeguste tundmusteni, poleks ta loid vaim iialgi saanud piitsutet nii püsivalt juurdlema ja nii tugevalt tahtma. Mitte üksi välimine tsivilisatsioon pole selle võitluse saadus, vaid ka sisemine evolutsioon. Võitlus olemise eest on olnud ka võitlus peenenemise eest, kultuuri eest. Me ei hakka siin arutlema, kas arengut seepärast just peab mõistma vitalistlikult ja teleoloogselt. See viiks asjatult metafüüsikasse.

Niikaua kui ei olnud iseseisvaid kohustustundlikke kodanikke, oli väli­mine sunnikord õigustet. Niikaua ja niipalju, kui ei ole üksikus kodanikus endas püüdu elada ühiskondliku korra järgi, riigi seaduse järgi, on seadus õigustet teda sundima. Niikaua kui inimene „Jumala tahet” ei tee ka oma tahteks, niikaua pole ta vaba – nii umbes õpetas seda vist juba Paulus? Kõik vägivald ajaloos oli ju muidugi kuri ja nii mitmelgi pool oleks võidud ehk edasi saada ka ratsionaalsemalt ja humaansemalt, – aga selles oli siiski ka head üldisemast seisukohast, kui ta sealjuures edasi viis kul­tuuri. Meie maitseme kõik selle vilja – kuidas võiksime nii täiesti eitada seda, kuigi meil on kaastundmus selle vägivalla ohvritega ja põlastus voli tarvitajate vastu ?

Aga kui nii tuleme praegussegi aega – eks näi sealgi õigena sama otsustamisviis: kultuuri seisukohalt on õigustet ka teise ekspluatatsioon, teise enamale tööle sundimine, lisaväärtuste pro­dutseerimisele sundimine – niikaua ja niipalju kui see ise neid muidu mitte ei produtseeriks? Muidugi on sealjuures põlgusevääriline ekspluateerija niipalju kui ta lihtsalt enda peale ära raiskab saadud kasu, mis ta kohustet oleks andma üldsuse ja kultuuri heaks. Kuid ikkagi jääb harilikult sealjuures ka üle midagi, vähemalt selle võistluse juures leitud tööviisid, tehnika jne. Ka ühiskond otsekohe võiks ju selleks enam-töötuseks sundida, aga see – riigi kaudu – on muidugi palju raskem ja nõuab juba teataval kultuuri kõrgusel olevaid inimesi. On vahest küll sihilikult liialdet sellekohased teated Venemaa tööstuse tööviljakuse määratust langusest, aga suur osa on sellest ometi tõsi. Kapitalistlikku korda on ikka kaitstud väitega, et eraalgatus ja vaba võistlus tähendab just kultuurigi edasi­viimist, kuna see ka kultuuriliselt produktiivsem on, enam ka kultuuri varandusi produtseerib. Muidugi, see on määratu energia raiskamise poliitika, see viib aegajalt kriisidele või lihtsalt hiigla varanduste õhkulaskmisele sõdades – nähtavasti käib inimkonna areng ikka veel samuti määratult pillates nagu looduski – kuid ega seda korda siiski ei saa nii kergesti muuta, kui pole asemele panna uut ökonoomsemat, aga siiski ka lõplikult produktiivsemat.

Ainult üks tee on: uus, ökonoomsem ja ratsionaalsem ühiskondlik kord on võimalik, kui enam tõsi ei ole, mis ekspluatatsiooni õigustuse oletusel ütlesime: „õigustet on inimesi ka sundida lisaväärtusi produtseerima, kui need seda ise muidu mitte ei teeks”. S. o. kui ühiskondlik kohusetunne ja idealism on levinenud ühiskonna kõigisse liikmeisse või vähemalt tooniandvasse enamikusse seevõrd, et need mitte üksi tunnukalt ei produtseeri oma tarbeks, vaid ka veel enam, üldsuse jaoks. See võimalus võib fantastilisena tunduda üksinda neile, kes näevad elus ainult egoistlist kauplemist madalamate aineliste hüvedega. Tegelikult aga maksavad selles ometi suurel määral ka kõrgemad tundeväärtused, ka sotsiaaleetilised, ja on, nagu nägime, juba küllalt inimesi, kellele just need saanud samuti reaalsusteks nagu ainelisedki. Abstraheerisime sarnastest inimestest eelpool n. n. intelligentsi mõiste.

Parem ühiskondlik kord on võimalik, kui ikka enam levineb seda intelligentsuse vaimu, vaimsuse vaimu rahva kõigisse kihtidesse, kui see saab seevõrd tooniandvaks, et sunnib enda kombel asju hindama ka ülejäänuil. See on siht.

Kunas on seda intelligentsust küllalt pöörde taotluseks? Kas on seda juba praegu kusagil või ka meil? Kas üldse on tarvis ja võimalik mingi järsk pööre? Kas on vahest võimalikud mingid ülemineku vormid? Kas on tarvis ja kasulik juba enne seda küpsust väliskorda muuta, et seda paremini uut vaimu saaks kasvatada?

Need on kõik küsimused, millele vastata on poliitilise ja majandus­teaduslike asjatundliku teoreetiku asi, põhjenedes kogemuspärasel uurimisel.

Kõigepealt rahvapsühholoogial põhinev kultuuri teoreetika võib öelda ainult seda, et selle vaimsuse kasvatuseks on tarvis ikka ja palju suuremal määral üldise hariduse tõusul – Aga ka eriti vabrikutöö meeldivamaks, huvitavamaks tegemist. Praegune tihti otse mõtteta ja mõtlemiseta mehaaniline töö on, mis enim tuimendab vaimu, paneb vaatama tööle nagu vastikule, aga paratamata pahele, mida tehakse ainult raha pärast, ilma vähema armastuseta tema vastu. Vaja on, olgu kuidas tahes, tuua igale poole enam vahelduvat, mõtlemist ja fantaasiat äratavat, elavat. Tolstoi soovitet neljalaadiline päevatöö on vist küll võimatu, aga ka tehnikas võiks siiski leida abinõusid, mis vastu tulevad enam ka elavale inimesele, mitte ainult surnud produktile. Siin oleks siis tehnilise ja psükotehnilise uurimise ülesandeid.

*

Nii need mõtted ja fantaasiad, mis ka majandusteaduslikult võhikuile arvasime lubatuks, et luua selgi alal endale pisut laiemat tulevikukujutlust ja seega ka õigemaid sihtjooni ja juhtmõtteid.

Kuid olgu nüüd ka selle kaugema tulevikuga kuidas on, see ei pea ühel ega teisel juhtumisel meid eksitama valvel olemast õigluse ja inimsuse eest käesolevas ajas ja ümbruses. Kuigi me suurema pahe eest hoidmiseks kul­tuuri nimel ülekohut peaksime õigustama, ei või me ometi selle nimel õigus­tada kõike!

See oleks ju siis kõikide vägivallatsejate enesevabandus: mina, Attila, olen Jumala vits; meie, vene tsaarid, oleme saatusest määratud üles ehitama kolmandat Rooma Konstantinopolis; saksa rahvuse ja riigi tuleviku nimel oleme õigustet – laskma miljoneid inimesi maha tappa; riik läheb hukka, kui ma oma vabriku töölistele inimeseväärse ülespidamise pean võimaldama; töörahva võitlus läheb hukka, kui tšekaa kümneilt tuhandeilt elu ei võta jne. jne. See oleks väga vana ja igat alatust ning vägivalda õigustav targutus!

Ei, eesti intelligentsist ei tarvitse kõik olla majandusteadlased ega osa võtta aktiivsest poliitikast, sest on ka teisi ja tähtsamaid asju, aga oma inimese sisetundust ei tohi ta ometi lasta tuimendada miskist. Ja vähemalt seda looduse saadust teab see sisetundus: kes tööd ei tee, ei pea preten­deerima ka töö tulemustele, ehk, vanasõnaga: „kes tööd ei tee, ei pea ka mitte sööma”. Ja veel: inimene on ikkagi kõigepalt väärtus iseeneses, mitte ainult1t abinõu. Kuigi me seejuures püüame arvesse võtta iga töö ja iga kasutoomise, ja kuigi me põhimõtteliselt jaatame, et inimene üksikuna teatavais piirides võib ka tõelise kultuuri tõusu abinõuks tarvitet olla.

Nagu siit järgneb, on lõpulikult tähtsaim ikkagi see, mis kujul, kui inimlikult, kui kultuuriliselt mingi välisvorm täidetakse. See on, mis kõigepealt intelligents peaks mõistma ja oma töö aluseks seadma.

Otse meeltheitliku tõsidusega on meile ikka enam saanud selgeks: ükski siht, ükski individuaalne ega sotsiaalne aade pole palju väärt, kui mitte tema kandja inimene ise pole küllalt kultuuriline, eetiline, vaimne! Ei ole ülevaid sihte ilma ülevate inimesteta! Ei saa teostada mingit aadet ainult välimiselt! Aade õilistab omakorda inimest, aga madal inimene võib labastada iga aate, võib kuritarvitada iga ilusa mõtte, väärtuse ja seisukorraga. Inimese kultuuri­liseks kasvatamine on ikka ja eriti nüüdsel ajal peamise tähtsusega! Selleks vaja tarvitada kõiki abinõusid, ja selle kohaselt vaja valida kõik muu võitluse abinõud. Kuidas see peaks sündima, selle uurimine, rahvapsühholoogia ja sotsiaalpedagoogika, peaks küll saama praeguse kultuuri tähtsamaks teaduslikuks uuringualaks. Muidu ähvardavad jääda ka kõige ideaalsemad parandamiskatsed ikka vaid veristeks ekslemisteks.

*

Tulevane süstemaatilisem mõtlemine jagab vist küll mitmetigi neid ette­heiteid, mis praegu tihti tehakse selles suhtes just ka sotsialistlikule takti­kale. Ja need seisavad eriti selles, et ka siin, tuleviku ja parema ilmakorra saavutamiseks võideldes, ei ole hoolitsetud küllalt selle kandja, eetilise inimese eest. On võitluses tarvitet ja isegi kasvatet liiga madalaid tundeid ja kirgi. Pole küllalt valitsema jäetud mõistust, pole küllalt viljeldud paremaid tundeid. Pole küllalt valitud abinõusid – ja madalate abinõude, „kurja” tarvitamine tasub kätte ikka, eriti veel rahvapsüühe juures, kel ju eelkalduvus kõike halba suurendada.

Meie ei usu, et kultuur saaks tõusta päris ilma vägivallata, „kurjata”, nagu Tolstoi õpetab. Ilusate sõnadega ja eeskujudega üksi saaks vaevalt võita kõiki vastustajaid, vähemalt võtaks see aega liiga palju. Ristiusk on oma 2000-aastasel eal kultuuri ikkagi pisut liiga vähe oma ilusaile ideaali­dele lahendanud ja pole veel seegi selge, kui palju ta saavutatu eest tänu võlgneb ainult oma sõna õpetustele või ka oma sunniabinõudele. Eelpool pidime tulema otsusele, et kultuuri arengus siiski teatavais piirides on õigustet ka kannatused ja vägivald. Õigel kohal sunniabinõude, vägivalla tarvitamine teeb kultuuri arengu ökonoomsemaks, see on tõsi. Inimene riigis pole siiski parem kui laps koolis. Kuid terve kool oleks mõjutu, kui üksiku õpilase jonni ei suudetaks muuta ka survega, kui see õpilane muidu e i allu hääle sisendusele.

Ei, ka modern kasvatusõpp tarvitab mitmesuguseid abinõusid, aga ta ei tarvita ometi mitte kõiki, ta valib neid, kõigekülgselt kaaludes nende mõju ja tagajärgi. Meie praegune ühiskond pole ikka veel jõudnud niisugu­sele kaalumisele, meie rahvajuhid tihti ei püüagi veel oma tegevuses arvesse võtta ka sotsiaalpedagoogilisi vaatepunkte!

Marksismi loomulik õnnetus näib olnuvat see, et ta juba sündimisest peale kaasa sai ka liiga materialistliku eetika ja ajaloofilosoofia. Muidugi oli ka viimaksmainitu   suur edusamm inimkonna arengukäigu mõistmises, kõige mõjuvamate faktorite otsimises. Kuid nähes ainelise suurt tähtsust, oli ta paratamata kalduv ainult seda nägema, selle mõju ülihindama, liiga madalalt hinnates enam vaimset. Leides oma arvates kindla seaduse, et peamõjurid rahvaste elus on ainelised, oli kerge mõelda, et teistest, vaimsetest ei maksagi kõnelda, ka mitte eetikas. Unustati, et ideed, vaimsed mõjurid üksinda siis saavadki mõjuvaiks kui neist kõneldakse, neid propageeritakse, nõutakse, neid sisendetakse. On ju „psüühilises majanduses” sõna ainuke abinõu, mille kaudu väärtused levinevad, kõne ainuke hinge „raha”. Mõnitati „ilusate sõnade tegemist”, kuid mõniteti seega ka aadet ennast ja järele jäigi ainult „aineline”.

Aineline on aga siiski „kuri”; „liha on kuradist”, oli ometi palju õigust ka keskaja askeetsel õpetusel. Aineline „liha” on „kuri”, kuigi ainult sarnasena, oma madalamais funktsioonides, (mitte kõrgemais, s. o. kui me monistlikult võtaksime ka kõige vaimse vaid keha funktsioonina). Küll mitte kuri oma olemuselt nagu usuti keskajal, ka kehalisel on oma õigused, ka puhtkehalise antud mõnusustel on oma tundeväärtused, ja kuigi need kvali­teedilt madalamad kui vaimsed (s. o. esteetilised, intellektuaalsed, sotsiaaleetilised) siis ikkagi kvantiteedilt palju intensiivsemad. Aga aineline mõnutsemine, „lihatsemine” on siiski „tigedast” seetõttu, et ta inimese ära tõmbab  kõrgemate   väärtuste  taotlemisest, et ta vägisi alla kisub kogu inimese loomalisuse poole. Vaim ja keha (= Ostwaldi järele: jämedam, füüsiline, ja peenem, psüühiline energia kuju) on ikka võitluses üksteisega. Kui „keha”, ainelist, liiga toonitada ja jaatada, talle liiga voli lubada, valitseb ta varsti ka vaimu üle ja viib sellegi alla. Harmoonilises inimeses on õigustet mõlemad oma piirides, aga piiride õigeks äramääramiseks on vaja, et valitseks vaim.

Inimese kasvatuseks on vaja temas kasvatada ainult ainelise halvakspanemist ja vaimse kõrgekspidamist. Vaimsuse kasva­tuseks on vaja harjutada aineliste mõnususte piiramist ja nende ainuvalit­suse jälestamist.

Sedagi oleks, ja vahest kõige enam oleks vaja olnud õpetusel, mis tahab olla tuleviku ehitaja, kultuuri parandaja ja päästja. Seda on aga sotsia­lismil seni ikkagi olnud võrdlemisi vähe, või jälle on seda liiga vähe toonitet. Näib nagu oleks ka tema kultuuri sihi üldse võtnud valesti: näinud selles kõigepealt ainelist, kvantitatiivist, kuhjumist, mitte kvalitatiivist, peenenemist.

Nii siis, ka mitte palju parem kui sama küllusesse uppuv ja mõnutsemisest degenereeruv kodanlus, mille vastu ta võitleb ja mis elu suurimaiks väärtusiks näeb ainult ainelist, välimist ja suuruslikku: intensiivseid söömise, joomise ja erootilisi lõbusid, au ja aumärke, hiilgust ja toredust, mida suuremal hulgal seda parem, kas siis neid millekski tarvis või mitte.

On küll kõneldud vahel ka proletaarlikust kultuurist ja mõnitet „kodanluse moraali”, aga tegelikult näib nagu oleks jäädud ikkagi vanale alusele. Proletaarlasegi ideaaliks on suuremalt jaolt jäänud samuti ainult aine­line nauding ja (peale otsekohese ainelise puuduse) teravamaks klassivõitlu­sele kihutajaks – kadedus: „herrad prassivad, ma prassiksin ka, aga pole küllalt raha”. Muidugi ei taha eitada ka mõnesuguseid vastupidiseid katseid, aga ei saa jätta tunnistamata, et need siiski on vähese ulatusega. Nii on see suuril tööstusmail, nii nende eeskujul ka meil. On liiga vähe kõneldud uuest moraalist, lihtsuse moraalist, positiivsest ja ilusast. On liiga vähe kirgi äratet selle ilusa tulevase vastu ka sisemise elu uuekssaamises. Pedagoogikas on uuemal ajal läbi löönud vaade, et kasvatuseks parim on ikka anda head eeskuju, äratada häid tundmusi, kasvatada enam „heaga” kui „kurjaga”. See vaade pole veel nähtavasti läbi löönud sotsiaalpedagoogikas. Kuid tee see on paratamatu, et võimaldada paremat majanduslikkugi korda.

Ilma, et oleksime võhikuina julgenud ega tahtnudki asuda kaitsma kind­lasti mingit olevat erilisemat voolu, oleme nii siiski leidnud küllalt tähtsa vaate­punkti, mis kindlana peab olema juhiks intelligentsile sotsiaalküsimustes. Kas võitlusest osa võttes ühel või teisel pool, on tema, intelligentsi, kohus mõjuda vähemalt seks, et see oleks kultuuriline võitlus, et selleks valitaks abinõusid kultuuri üldsihi seisukohalt.

Meie ei usu, et kunagi kõigi vastolude üle otsustustes ja üldse tegutsuses hakataks käima ainult mõistuse järele. Äga mida raskem see on, seda enam peab seda püüdma. Ja kui vahel näibki paratamatuna ühekülgsus ja vale avaldustes, vale rahvale, siis võime ometi hoiduda vähe­malt valetamast enesele (parteide ideoloogia!) ja valetamast kestvalt, parandamatult!

Kui kõrvutame oma kodumaad teistega, eriti suurmaadega, ei saa me jätta objektiivselt tunnistamata, et meil sotsiaalsed vahekorrad οn veel võrdlemisi ikkagi vähem teravad. Võime vähemalt ses suhtes enam rahuldet olla oma mineviku viletsusest ja oleviku arenematusest: mis meil on, on siiski suuremalt osalt saadud iseseisva ja vabatahtlise tööga. Ja ka praegu ei tohiks ikkagi meil vist nii väga suur olla see „teise higist ja verest elamine”. Kuid sellest kõnelgu statistika.

Nii kogu meie minevik kui ka praegused vahekorrad juhivad meid demokratismi ja lubavad võrdlemisi väheteravate sotsiaalvastoludega arengut. Eesti tõsine töövabariik ei tarvitse mitte unistuseks jääda ega alles uute verevalamiste kaudu sündida. Ta peab kasvama sisemiselt ja järkjärgult selle poole püüdes, vaimluse juhituna end ikka enam sellele lähendades. Keegi ei tea ette tulevikku, aga see on vähemalt sihiks. Ja jälle siin ja selles on intelligentsi ülesanne. See ei tohi unustada oma algupära. See peab ikka jääma ühendusse rahva kõigi kihtidega. See ei tohi piirduda ainult enese ette elutsevaks härraskihiks, nagu seda vahest ihkaks pärandet balti burši härrandlikkuse või tõusikliku Tallinna saagitsemise ja prassimise vaim.

See maa siin  võib olla ainult  demokraatia  maa ja tema haritlased kõigile ainult enamarenenud omasarnased. Selle maa intelligents peab vaim­susele juhtima kogu rahva, tasandama ja kultuuristama sotsiaalvastolud ja võitlused, leidma ikka kõige ökonoomsema, kõige ratsionaalsema kesktee järkjärguliseks arenguks. Meie ei taha endale maalida idüllilisi pilte sellest; tahtega ja sõnaga saab oma seaduste järgi käivat majanduslikku  arengut juhtida ikkagi väga vähe. Aga meie näeme siiski, milles intelligentsi ülesanne seisab siin. Meie püüe on, et meie rahval võimalik oleks poliitiline ja majanduslik evolutsioon ilma suuremate vapustustele, nagu see on võimalik olnud seni Rootsis, Taanis või teisil väikemail, saagitsevate ja siis revolutsioonitsevate suurmaade kõrval.

Meil väikerahvail ongi vaja enam seda jõudusäilivat järkjärgulist arengut, sest meil on enam kui suurrahvail jõudu tarvis teisel alal – rahvuskultuuri alal!

*

Peame mõistma viimaks kord ja alatiseks:

Väikerahvad ei suuda üksi iial midagi uut kätte saada „sotsiaal-füsioloogilisel” alal, selleks on nad juba kord liiga jõuetud! Maailma poliitika ja majanduse probleemid otsustatakse mujal. Need peatuvad seal, kus asuvad füsioloogilise jõu suured keskused, kus üksteise vastu on koondunud vastoluliste poolte suurimad sõjajõud ja rullub edasi-tagasi vahel­duva õnnega pealahing. Väikeriigid on ikka ainult pisukese tähtsusega perifeeriad, eriti kui nad on vähearenenud tööstusega väikeriigid. Nad käivad nii kui nii ikka ainult teiste järel, nad peavad provintsina alluma sellele, mis tehakse „pealinnades”.

Ja häda ongi neile, kui selle võitluse hävitav möll üle veereb ka nende maast, kui siiski nendegi elu juhtumisi satub noide rahvusvaheliste jõudude pealahingu tallermaaks!

Suurrahvas kannatab võrdlemisi vähe selle all, kui ta satub mõnel alal või ka tervelt poliitilise või majandusliku sõja kõige ägedamaisse pööristesse. Talle jääb küllalt jõudusid siiski töötama ka vaimsele alale, ta aastasadade jooksul kogunenud kultuuritagavara aitab teda küllalt elada ka ilma midagi juurde loomata, annab talle küllalt ainet isegi hävitada. Väikerahval ei ole seda kõike, ta elab ka kultuuriliselt ainult oma igapäevasest kätetööst. Ta on ka kultuuriliselt veel algaja, alles asunik, tema väike põld on alles uudis­maa, alles hiljuti söödist üles kistud.

Kui juba iga majanduslikki õnnetus tema arengut halvab mitukorda enam kui suurrahvast, siis on iga kultuuriline põrutus ja õnnetus tema kõrgemale elule otse hävitav. Majanduslik kultuur on füsioloogiline, kõigile sarnane; kõrgem vaimne kultuur on igal rahval eriline. Seda ei saa üle tuua nii kergesti. Seda ei saa leinata nii ruttu; see nõuab aastakümnete ja sadade tööd ja harjumist, sissekasvamist.

Suurtel põlisteil kultuurrahvail ei ole aimugi sellest, mis on kaotada meil, kuidas väikerahvas peab valvel olema oma väikese kultuurvaranduse  pärast.

Suurrahvas, see läheb sõja lõppedes tagasi nagu oma põlisesse rüütlimõisa. Osa selle majanduslikest asutustest on vahest sattunud korratusse, osa karja on müüdud, osa põldu on jäänud harimata, mõni vabrik töötab loiult. Mis on temal sellest? Ta läheb oma mugavasse  salongi,  puhkab  mugavas tugitoolis esiisa pildi all, ta käib oma aastasadu kogutud kunstigaleriis, ta kuuleb oma tütarde muusikat ja ta pojad lõbustavad teda ette lugedes väärtuslikke kunsttöid ta rikkalikust raamatukogust. Ta majapidamise tehnikagi on väljaarenend, ta on väljatöötanud õiged meetodid, ta teab, mis on enne tehtud ja mis kõigepealt vaja on teha; ta hooned on kohastet ja ta masinad on alles, ta on osav, harjunud organiseerima ja ta pere on suur, igaüks võib olla oma töös. Lühikese ajaga on kõik jälle korras, tema võib rahulikult istuda oma tugitoolis, oma esiisa pildi all, ja nautida neid headusi, mis ta võitlusest on saanud. Ta ülistab ennast, oma tarkust ja kõneleb üleolevalt naeratades vaeseist väikseist meestest, kellest võitluses õieti mingit abi polnud, kelle kodu nii vaene, et nad kõige väiksematki asja jooksevad tema käest laenama ja kel siiski lusti näib olevat veel askeldada. Naiivid, aga naljakad mehikesed säärased !

Nii võib teha ja nii teebki iga suurrahva liige, olgu see kapitalist või proletaarlane, kodanlane, haritlane või komuunlane!

Väikerahvas aga läheb sõja lõppedes tagasi oma soo servale, maantee äärsele nõmmele. Ta on vaimustusega kaasa tormanud ligidal voogavasse taplusse, sest temagi on täitnud viha rõhujate vastu ja ta on kogu oma hingega kaasa kistud vaba ja õnnerikka tuleviku ihast. Kui väiksed ja tühised on minu kodused askeldused nende suurte ja kõrgete ideaalide kõrval, – on ta mõelnud omas idealistlikus südames.

Ja ta on jooksnud võitlusse kogu oma väikese perega, tal pole kodu­töödesse jäänud enam kedagi, ta on uskunud sõja kõige kiiremat ja õnnelikku lõppu, mis kihutajad talle on lubanud; ta on andnud ühise asja jaoks omast varandusest viimase talle, jah, ta on pakkunud isegi oma maa-ala lahinguväljaks, kuna see on nii maantee lähedal ja kohane. Nii on ta olnud innustet ilusa tuleviku lootustest ja veendunud usus, et ainult senine kord üksinda nii täiesti ja ainult on süüdi olnud tema viletsuses.

Ta on kaasa võitlenud vihaselt kui lõvi, kuigi see iseenesest pole tähen-danud enam kui väikse koera traksimine kaevlevate härgade kinderkontide kallal. Ta on ühes teiste vägedega võideldes ja hävitades üle läinud omast asundusest ja ta on käinud vabastamas ka teisi kaugeid maid ja mõisaid. See on veninud pikale, palju pikemale kui ta uskunud, ja nagu rutulise lõpu lubadus, nii on olnud valed ka mitmed teised sõttakutsumisel antud tõotused.

Nüüd tuleb ta tagasi. Ta hing on toorenenud ja tuimenend, ta keha ja vaim on väsind. Tema nõmmest kistud lahja uudismaa on tallatud, juba kasvab sellel jälle mets. Ta hooned on lõhutud ja lagunud; kehvad ja ilutud olid nad enne, veel õudsemad on nad nüüd. Suur naaber laenab talle ühtteist, aga ta ei oska seda küllalt tarvitada, kõik antu pole tema jaoks, ta ei tea, kust peale hakata ja kuidas teha. Ta ei tea ja ta ei jõua. Ta elutseb küll kuidagimoodi, elab ära, aga tal pole elamise lusti. Ta kodu on nii tühi, selles on endiselt nii vähe ilu ja hinge. Oma kannelt ei oska ta enam mängida, mõisate klaver aga ei mahu ta väiksesse tuppa.

Mõnikord tema ja ta lapsed käivad seda kuulamas mõisas. Kuid tagasi tulles istub ta nukralt oma ukse ette kivile ja ohkab; ta lapsed aga pahandavad ja heidavad talle ette oma sündimist.

Kättevõideldud vabadused ja edud pole millegagi märgatavalt päran­danud ta elujärge. Ta on jäänud palju vaesemaks, sest ta on jäänud vaesemaks kultuurilt, oma vaimuilmalt.

Tema madalast majast ei kasva iialgi see jõud, mis võiks kaasa otsustada ka maailma lahinguid, temast ei tõuse iialgi see valgus, mis paistab kõigile rahvaile, see, millega üksi võivad suureks saada ka füüsiliselt väikejõulised ja väikearvulised.

Tema lapsed kipuvad edasi võõrsile ja seda vaesemaks jäävad need kes kodus. Tema tütarde lootus on saada mõisa mamsliteks ja ta poegadel – sinnasamasse, moonakaiks ja viinapõletajaiks… Tal on põhjust ohata oma õues kivil istudes.

Nii võib olla ja nii ongi lugu liiga „maailmapäästja” väikerahva iga liikmega, olgu see proletaarlane või kapitalist, kommunist või kodanlane.   Iseäranis aga haritlane.

Meie peame mõt1ema enam enda1e , enam väikerahvalikult. Meie ei tohi raisata liiga palju jõudu sotsiaalküsimusile! Suurrahvastelt laenatud mõtteviisid ja traditsioonid on harilikult ikka meile kahjulikud oma otsekohesel, mugandamata kujul. Suured „ekspluateerivad” ikka väikseid, ka oma mõtteilmaga.

*

Ei, meie ei mõtle muidugi eitada klassivõitluse olemasolu ega ka selle vajadust. Kui juba, nagu öeldud, kujuteldavas tuleviku kõrgemaski ühiskondlikus korras kultuuri edenemine võiks põhjeneda ainult uuel moraalil, inimesi läbistanud idealistlikul intelligentsusel, siis oleks naiivne soovitada ainult „kallist rahu” praeguse korra juures, mis põhineb „silm silma vastu” põhimõttel. Igaüks seisab väljas kõigepealt oma kasude eest, see on juba kord nii, ja meiegi maa orgaanilistest oludest väljakasvanud klasside võitlust püüda täielikult eitada, ka kultuuri nimel, tähendaks ainult vaga soovi või valitseva kihi kasudes eksimist ning võltsimist.

Meie kultuuri õnnetuseks ongi aga just see, et meil ka selle võitluse eesotsas pole küllalt olnud tõelist intelligentsi, laiavaatelist ja kultuurisihilist. Äärmisel pahempoolsusel pole seda peagu sugugi (ega vist sallitagi seda seal, nagu näitab intelligentsemate jõudude sunnitud lahkumine isegi iseseisvate sotsialistide parteist jne.), aga ka kesk- ja parempoolseil pole just põhjust oma intelligentsusega kiidelda. Diplomitele vaatamata ilmub sealgi liiga sagedasti haridusmetslus ja matslus, igasuguste kultuurihuvide ja -aadete puudumine. Vaja on, et iga meie rahva tõelisele sotsiaalsele vahekorrale vastav partei saaks ka intelli­gentse juhistiku. Ainult selle läbi  ongi võimalik ka võitlust juhtida enamvähem kultuuri üldsihi kohaselt. Kultuursihilise intelligentsita jääb iga „käremeelseim” vool ikkagi tagurlikuks, „õiglaseim” ikka ülekohtuseks.

Nii, ütlesime, ükskõik mis aate nimel nõuda ja loota klassivõitluse täielikku kadumist, jääks meilgi ainult vagaks sooviks. Ojaa, kõik kõneleb sellest, et see majandusliku arenemisega läheb aina suuremaks ja teravamaks!

Mis aga mitte ei tohi ega või jääda ainult sooviks, on, et s e e võitlus meilt ära ei neelaks liiga palju energiat, et see siiski ei saaks peaasjaks ka suurema osa intelligentsile, seega neid ära viies otsekohese ja positiivse kultuuritöö juurest.

Sest lõpuks on ikkagi see, viimaksmainitu, nende peamine ülesanne, see, mida võivad teha ainult nemad. Olgu kord milline tahes, selleks on neid tarvis ja lõpuks edeneb ikkagi iga korra juures kultuur peaasjalikult niivõrd, kuivõrd kohusetruult täidavad nemad oma ülesandeid. Kõigepealt selleks on rahvas neile hariduse võimaldanud.

Intelligentsil (sõna ikka eelpool määratud ideaalses mõttes), vaimuinimestel e i  ο l e kaitsta vabrikuid ega mõisaid! Ainelised väärtused ei huvita neid rohkemal määral kui tarvis on inimesekohaseks elu ülespidamiseks. Nad nõuavad, et samale vaatele asuksid ka kõik teised inimesed, et ühed ei kulutaks enam, et teised samuti selle elatusmiinimumi saaksid. Nad töötavad igaüks omal alal, mõned, kes sellele spetsialiseerunud, ka sotsiaalsete vahe­kordade parema korralduse alal. Kuid nende kõikide tõeline klassihuvi on siiski – kultuur, üldsuse tõus.

Nad toetavad tegelikus elus seda parteid, kelt nad loodavad ja näevad enim soodustusi kultuuri tõusule. Vaba mõtlemise, teadusliku uurimise ja kunstilise loomingu võimaldamine, kõige laiemategi kihtide vaimsusele ärata­mine – kui nad näevad kodanlikke parteisid küllalt selle eest hoolitsevat, on nad nende poolt. Kui mitte, on nad paratamata sunnitud minema opositsiooni poole, et kaasa aidata vähemalt paremate tulevikvõimaluste teostu­misele. Kui nad taas paremat ei leia ka siit, toetavad nad, kui väiksemat pahet, siiski olevat korda – püüavad aga igal teel seda parandada ja kultuuristada. Mis teha, sarnane „viimne mohikaanlane” on juba intelligents oma olemuselt! Mis teha, tema on juba kord oma isiku laiendanud Üldsusele ja Homsele!

Seepärast on eriti väikerahva intelligentsi töö üks tähtsaim ala, temale üksi võimalik ja temale tarvilisim – vaimse rahvuskultuuri l ο ο mi n e!

*              *

*

Ka rahvusküsimus on meile kõigepealt kultuurküsimus. Meie usume, et kultuuri areng sünnib kõige kiiremalt individualistliku arengu kaudu ja iga rahvus οn individualiteet, isik. Füsioloogiliselt, s. o. majandus­likult ei ole ta seda küll mitte sel määral kui üksik inimisik; füsioloogiline üksus on pigem riik kui rahvus, kes ju mitte alati ei samane riigile. Kuid rahvus on siiski isik  oma  vaimses  arengus,  mille  paratamatult  individu­aalseis piirides hoiab kõigepealt ühine keel – sellega arenenud ja vorminenud mõtlemine, s. o. kirjandus – ning paranduslik ühine psühhofüüsiline dispositsioon; osalt kahtlemata ka füsioloogiliselt sünnipärane, s. o. tõug, veel enam aga vaimselt sünnipärane, s. o. kultuuriline ümbrus, indi­viduaalse ajaloolise arengu tulemus.

Rahvus vaimse isikuna on kujunenud teataval kõrgemal kultuuri­astmel. Enne ühise kirjanduse jne. tekkimist on ta võrreldav alles mingi vähearenenud loomaga, kel küll juba olemas teatavad närvid, kuid viimaste tsentride vahel pole veel kindlamat ühendust.

Tast võib ära lõigata mõne osa ja see lõhutud koht tunneb valu, aga teised kaugemad osad võivad jääda veel üsna tuimaks.

Tal on tekkinud oma tajudest ja tunnetest ka juba algelised kindlamad kujutlused ja mõttekatkendid: nii ühised õiguslikud, usulised j. t. kujutlused, kunsti alged – aga need on vähepüsivad ega ole veel kõigi osade teadvuses.

Aegamööda suureneb psüühiline tegevus; ta arengukirg avab talle ikka uued võimalused. Kujutlused tihenevad mõisteteks, need jäädvustetakse füüsiliselt, sünnib mälu ja seega mõtlemine – saab rahvusorganismis kirjanduslik mõtlemine.

Nii sünnib aegajalt ikka enam ühisteadvust selle vaimse organismi üksikute osade vahel. Oma üksikuisse närvitsentrite rakkudesse (jälle umbes = haritlasisse) on ta juba koondanud tähtsama osa kogu orga­nismi elamusist, selle tajudest, mälestusist, selle mõtteist, tundeist ja ihadest, need „keskusrakud” on nagu koondet ja vähendet projektsioonid muist, nagu mingid Leibnizi hingmonaadid.. .

Nii võime arendada veel mitmeti edasi seda võrdlust, ilma et olekski tarvis seal juures minna väga fantastiliseks. Kuid ei tohi siiski unustada, et iga uus organismijärk kunagi täiesti kokku ei lange eelmisega ka oma enam formaalsetes osades, kuigi sarnadust palju oleks (vrdl. ka taime- ja loomariigi vahekorda).

Igatahes oleks aga küllalt põhjust nimetada sarnaseks uueks organismi järguks inimeste sotsiaalseid üksusi Selle jaatamine ei tähenda küll jaatada romantismifilosoofide fantastilist ja ebamäärast „rahvavaimu”, mis pidi nagu igas rahva liikmes esinema, „kogu rahva” luuletöid looma jne. Ei, aga see võib olla siiski kõik palju reaalsem ja meile kõigile nähtavam.

Iseäranis mõnes asjas näib ta erinevat üksikorganismist: ta on n. ö. „demokraatsem”, ta kõrgemate psüühiliste  funktsioonide  kandjad   „rakud”, vaimuinimesed, ei tarvitse olla nii ruumiliselt üheskoos, alati ühesugustes vahekordades, nad pole – vähemalt seni – nii spetsialiseerunud jne. Ning tähtsaim: need pole seevõrd seotud oma füüsilise kindlakskujunenud vormiga, et nad oleksid täiesti ühendamatud uutes kombinatsioonides.

Seepärast on ka neil ajajooksul kujunenud rahvusorganismidel olemas võimalus, mis üksikorganismel täielikult puudub, nimelt võimalus laial määral ühineda üksteisega, sünnitada isegi üsna ühise organismi, i n i m k o n d -organismi. See rippumatus kindlakujulisest välisvormist, liikuvus, mis on taimel nii väike ja loomariigis ka piiratud, on asendunud siin peagu täielise vabadusega!

On küllalt põhjust arvata, et läbikäimise abinõude arenemisega edaspidi kogu inimkond ikka enam ja enam areneb sarnaseks ühiseks organismiks. Maailmakaubanduse läbi peagu ongi ta seda juba „füsioloogiliselt”. Selle veel enam arenedes võiks ju siis ka loota ikka enam vaimset ühismõtlemist, aja jooksul vahest võidetakse siis ka suurim takistus, keelte erivus- – – –

– „ja rahvusi ei ole enam ?” Kas nii peaksime järeldama oma tulevikku ja fantastilisse kaldunud mõtiskelust ? Nii vähemalt näib tegevat puht n. n. „kosmopoliitne” mõtlemine.

Ei. Sarnane kauge tuleviku kujutlus ei mõju küll veel kuigi palju elu praeguste küsimuste lahendamisse, ja ka samane kosmopoliitse ilmavaatega isik tegelike kultuuri vajaduste täitmiseks ikkagi oleks sunnitud töötama rahvuste poolt määratud piirides.

Siiski on ka põhimõtteliselt sarnane äärmuseni arendet kosmopolitism peale oma tõenäolise võimatuse üldse mitte soovitavgi. Peaks küll tulema miski üsna praegu kujutlematu ameerikastumine, et kaotada mõndki praegustest kultuurkeeltest, ja kui see sünniks üldiselt, tähendaks see inimkonna vaimse kultuuri ääretu suurt vaesenemist. See teeks kogu ilma nagu ühest vabrikust välja lastud nukkude kasarmuks. See hävitaks nii palju vahel­duvust, mitmekesidust, kogu elava elu värskust. Selles maailmkasarmus oleks vist küll pööraselt igav ja kogu maakera saanud nii väikseks, et jääks veel üle ainult masinaks muutuda või – siit minema lennata a’ la Wellsi romaanikangelased! Juba lihtne elu immanentsuse püüd vastustaks sarnast kosmopolitismi. Seda võivad unistada ainult inimesed, kes elus ei näe muud peale „füsioloogilise” või jälle abstraktloogilise. Sarnastki tüüpi on ju õige palju. Aga lõpuks, sarnane inimkonna „füsioIoogiline”, majanduslik seotus ja ühtlus, samuti kui ka selle abstraktteaduslik koostöötus on ju praegugi olemas ja suureneb alatasa. Sellise kosmopolitismi vajaduse vastu ei vaidlegi meie, seda just nõuamegi. Kui aga seega oma ν aim­uses kultuuris rahvused on, jäävad ja peavadki jääma mitmeti üksusteks iseenese ette, on ja jääb igaüks neist ka ainukeseks, kes enese eest peab ja võib hoolitseda. Niipalju kui ta üldse kultuuri tõusu ihkab, peab ta ihkama seda oma rahvuse kaudu! See on loomulik ja seega kõige ökonoomsem tee, siin on eeldused   kõige   paremad ja tagajärjed  kindlamad.

Igiaegu kestnud kooselamise, sellest tekkinud teatava ühise tõulise dispositsiooni, kõige enam aga selle ühise (keeleliselt jne. piiratud) kultuuri heaks koostöötamise saadus on tunne, mida nimetame rahvustundeks. See on rahvuse kui vaimse organismi endasäilitustung ,   isiku-   ja   iseteadvustung,   enese   maksmapanemistung, kultiveerituna – enesearendustung. Tal on kõik omadused, mis isiklikelgi tunnetel ja tungidel. Üksiku vaim on siin saanud üldise vaimu osaks, ühise rahvusmina osaks. Ta tunneb ühtlasi rõõmu selle ühise edudest ja kurvastab ta õnnetusist, ühise sihid ja ihad on tulnud ka tema omadeks. Nii on see saanud otse egoistlikuks tundeks, rahvusegoistlikuks, kuid ta on sealjuures ometi palju kõrgemast tunneteliigist ja selle tunde rahuldusväärtused kuuluvad sotsiaaleetiliste väärtuste hulka.

Nagu egoistlik tunne alamast liigist, nii võib temagi muu­tuda mitteeetiliseks. See on siis, kui ta täitsa ära sumbutab teise sotsiaaleetilise väärtuse, nimelt õigluse, ning seega muutub agressiivseks teiste vastu. Sarnast rahvustunde seisukorda nimetetakse šovinismiks, natsionalismiks.

Kuigi ka viimane on väga palju kõrgem puhtisiklikust egoismist, on ta siiski eitetav, kui ta veelgi kõrgemat, õiglustunnet, rikkudes liiga teeb teistele rahvustele. Seepärast on see ka õigusega halva nime oman­danud suurrahvail.

Väikerahvaste juures on viimasest üldse peagu võimata kõnelda, kuna ju need vägivaldselt, füüsilise jõuga nii-kui-nii ei suuda kedagi vainuda, või koguni ü m b e r r a h ν u s t a d a . Vaimselt enesemaksmapanek võib aga sündida alles siis, kui ollakse tõesti teisest vaimselt kõrgemal. See „vägivald” pole mitte ebaeetiline, see ei kao ühiskonnast iialgi, see just ongi tihti eetiline, sest see levitab vaimselt kõrgemat. Sellise „vägivallaga” vallutas Kreeka kord terve antiikmaailma.

Rahvusegoism on üks paremaist abinõudest isikegoismi võitmiseks. Inimene on seda kõrgem, seda kultuurilisem, mida enam ta kaasa elab mingi suurema üksusega, ühiskonnaga ja inimkonnaga. Mida väiksem ja lähedam see kompleksüksus, seda enam on kaasaelamine võimalik ja seda suuremad on ka selle nõuded, seda suurem on otsekohene kohustus osa võtta selle muredest ja rõõmu­dest, selle huvide eest võidelda nagu oma huvide eest. Oleks lihtsalt kahetsemisväärt narr see, kes kogu jõuga märatseks „teiste heaks”, kihutaks teisi edasi ja ise loiult maha laskuks, nii et teised teda peaksid ülal pidama ja kaasa vedama. Oleks monstrum see perekonnaisa, kes pillaks oma vara ja jõu võõraile ja laseks oma lapsed minna kerjama või surra nälga. Olgugi madalam kui see, kes peale omaste kogu innuga hoolitseb ka laiema ühiskonna eest, on hea perekonnaisa siiski palju eetilisem ja kultuurilisem kui ainult enese eest hoolitsev, nauditsev isikegoist. Veel enam, ka vähearvuliste teiste, s. o. omaste heaks keelduma õppinu võib palju kergemini edasi kasvada ka laiema ühiskonnaga kaasaelamisele. Ta on kõigepealt üle jõudnud enese isikust ja see samm on kõige raskem.

Just sarnase isikegoismi kaitsjaks on aga suuremalt jaolt „kogu inimkonna heaks” elamine. See on parim ettekääne passiivsuseks, laiskuseks! See ei kohusta ju peagu millekski – sest mis võib teha nõrk harilik inime, üksik poolteise miljardi heaks?! Vahest ainult mõni suurvaim jõuab luua midagi mis ulataks tähtsana ka väljaspoole oma rahvuse piire – tavalisel koda­nikul, ka intelligentselgi on võimalus (ja seega ka kohustus) midagi teha ainult oma lähemale ümbrusele.

Võimete järgi aga kohustus määratakse. Rahvus on samasugune vahelüli üleminekuks inimkonnale, nagu perekond muu ühiskonnale. Nagu jääb ikka seks perekond, nii jääb ka tema. Väide, et rahvus oleks ainult teatava ajajärgu nähtus ja kaoks üldinimkonna tekkimisega, on sama naiiv kui väide, nagu oleks pidanud perekond kaduma teadliku riigi või rahvuse tekkimisega. Nagu on perekonna kohus teha õnnelikuks ja arenenuks oma perekonnaliikmete elu, nii on rahva vaimne „isa”, intelligents, kohustet töötama kõige­pealt seks, et kõigil selle rahva liikmeil oleks võimalik sama soodus k a s ν a m i s m i l j ö ö  kui  suurrahvail, et nende elu saaks sama rikkaks ja väärtuslikuks kui suurrahva liikmeilgi. Selleks on tal vaja kohandada oma töö, sealjuures aga võib ja peabki jääma ta juhtmõtteks ka inimkondlik, ja, kui ta sellesse usub, „igavene” õiglus ja inimlikkus. Nagu ju perekondki püüab end kooskõlastada ka laiema ühiskonna sihtidega, kuid siiski kõigepealt töötab enesele ja enesekohaselt.

Areng ei tähenda loomulike vahevormide kadumist, vaid nende alistu­mist järgmiste, kõrgema üksuse sihtide alla, sealjuures aga siiski jäädes autonoomseks enda piirides.

Nii on rahvustunne poliitilise võimuta väikerahvaste juures pea kõigis piirides ikka eetiline tunne, pealegi üks kõige tähtsam kultuuriline tunne, kuna ta tugevamalt kui pea keegi muu kihutab inimesi kultuurtööle. On üldse seda ratsionaalsem ja seega tarvilikum, mida enam isiku­pärasemaid, egoistlikumaid tundeid võib ära kasutada kõrgemaiks sihtideks. Need ei ole mitte üksi tugevaimad ja seega produktiivseimad, vaid need peenenevad ka ise sarnases kasutamises, seega peenendades ja õilistades kogu inimest. Sarnaseist tundeist on rahvuseogism üks kõige kohasem, kuna ta võib anda määratu kultuurilise jõu. Seepärast tuleb teda sarnasena jaatada, kasvatada ja eriti – viljelda. Viljelda rahvustunnet – see tähendab, toonitada temas iseäranis enesearen­dusele juhitud tungi. Sest enesearendus see pole üksi tung, vaid ka kohustus, nagu on see ka suurim kohustus enda vastu üksikisikul.

Kui „rahvusluse” all mõista seda tunnet ta sarnasel kujul eriti hindavat ilmavaadet, siis pooldame  seda.   See ei   ole kitsarinnalie ega naabrivaenulik natsionalism! Kes selles mõttes pole „rahvuslane”, on ainult „üldinimene” sõna selle veretus, jõuetus mõttes.

Kui sõna „rahvuslane” siiski on saanud meilgi teataval määral halva tähenduse, siis on selle põhjustanud küll kõigepealt sellele mõiste külgepanemine, mis temal on peaasjalikult agressiivsete suurrahvuste juures. Kuid ei saa tähendamata jätta, et nagu iga teist tunnet ja mõistet, nii sedagi pole kasutamata jäetud ka meil sotsiaalses võitluses ja nii ka see sõna on saanud ühtlasi teatava poliitilise ja sotsiaalpoliitilise kitsama kaastähenduse. Rahvuslus meie mõttes on sellest muidugi vaba, samuti nagu on omane rahvustunne, isamaa ja koduarmastus igale ühiskonna kihile – nii kodanlikule kui ka proletaarsele. Oleks asjatu ja otse ebaeetiline seda armastust monopoliseerida ainult ühele klassile või kihile, nagu tihti tehakse, kuigi tõsi on, et rahvuskultuurilisi väärtusi tunnevad ja hindavad kõigepealt enam haritud elemendid, ja kõige enam muidugi intelligents, kellele rahvuskultuuri küsimus saanud otse peamise tähtsusega „klassihuviliseks” küsimuseks. Et ülemal näidatuil põhjusil ometi „rahvusluse” sõna võib viia väärnähtusile, püüame teda tava­liselt vältida.

Üldse peab tähendama, et kuigi suurrahvaste juures paremad inimesed teoreetiliselt ja püüdlikult on „üldinimlikumad”, kosmopoliitsemad, on nad tegelikult siiski ikka palju „rahvuslikumad” kui väike­rahva haritumad liikmed, kes püüavad olla „rahvuslased” ja siiski on tegelikult palju kosmopoliitsemad. Suurrahva oma rahvuskultuuriline ümbrustik teeb selle keskel üleskasvanule üldse võimatuks saada nii üldinimeseks kui on väikerahva liige, kes maast-madalast sunnitud õppima võõraid keeli ja võtma oma haridusse nii palju võõraid aineid, et saada kultuurini­meseks üldse. Tihti, näit. Prantsusmaal, kosmopolitismi jutlustavad härrad ei tea ise peagu üldse midagi, mis sünnib väljaspool prantsuskeele piire!

Nii on tegelikult kosmopolitism vaimses kultuuris sageli ainult ilus pettepi1t, m i l l e g a  s u u r r a h ν a d  oma vallutamise ja õgi­mise püüdeid varjavad. Eriti meie seisukorras tähendaks „rahvuslusest” loobumine ainult germaani või slaavi rahvusliku suurkultuuri maksmapanemist, agressiivset „maadevõtmist”, muud midagi.

Kui meie püüdlikult, tahtlikult ei ole eestlased, oleme ikkaenam a i n ult m i n g i d  i1metud ja teovõimetud üldinimesed, ja varsti pärast seda lihtsalt slaavlased või germaanlased. Kui meie tahtlikult ei mõtle oma vaimu ja kultuuri omakohaseks, eestipäraseks (õigem: üldsoomepäraseks) tegemisele, siis on see kultuur ikka enam ainult kokku tõlgitud kultuur ja meie ise ikka enam ainult tõlgitud inimesed!

*

Hirm „rahvuslikkuse” ees oli meie vabameelsemas noorsoos näit. Vene revolutsiooni algajul mõnel juhusel otse naeruväärne, Eesti iseseisvusega aga on oma rahvuse tarvilik ja loomulik jaatus juba saanud nähtavasti kaunis üldiseks. Võib isegi näha üksikuid juhtumisi, kus selle avaldus on kaldunud liialdussegi, omandanud vähemalt ebakultuurilise kuju. On selle­pärast vaja selgusele jõuda siingi, mis suhe on sisemise rahvus­tunde, rahvuskultuurilise arengutungi, ning selle avaldumise vahel ka valis asjus, välises suhtumises ja isiklikus ülespidamises.

On ju siin suurmaade (aga, ο jaa, ka mitte üksi suurmaade!) tavaline rahvuslus omandanud tihti kaunis ebasümpaatse ilme. Kaldutakse kergesti eitama või mõnitama teise rahva ja ta kultuuri tegelikke väärtusi, kaldutakse upsakusse ja enesekiitlusse, näit. isiklikult kokkusaades kellegi teise rahva liikmega, kaldutakse väiklustesse, fanatismi ja pedantismi, kaldutakse siduma oma tundeid välisasjuga ja tegudega, milleks küll võib olla, aga milleks mittekohasel kujul tihti ei  ο1e mingit kultuurilist vajadust.

Seda muidugi ei ole meile tarvis, seda peame vältima, kuna see väliselt eemalepeletavana koguni halvasti mõjub pealtvaatajale ja ka oma sisemises inimeses tunde suurust vähendab. Õnnetu ja vilets see rahvuslus, kes piirdub ainult sellega, kes kulubki kõik vaid selleks!

Teiselt poolt ei saa aga me siiski oma ümbrust vaadeldes mitte jätta nägemata, et meil enamasti rahvustundele kohaselt esine­misest siiski hoolitakse liiga vähe. Kuigi tarvis pole upsakust, peab sisemine uhkus ometi olema igal inimesel, usk enese jõusse, usk ja kindel tahe, olla mitte ainult mingi närts, kellega igaüks võib teha mis tahab ja kes isegi enda eest ei julge ega teagi vastutada. Sarnane inimene on kõhklev ja edasisaamatu oma tegevuses ja ka teistele jääb temast ainult mingi jõuetuse ja nigeluse vastumeelne mulje. Peab kõigepealt ise end austama see, kes tahab, et teda austaksid teised; see on üldtuntud fakt.

Kõik see maksab ka rahvuse kui terviku kohta, iga rahva liikme kui rahvuse esitaja kohta. Meie rahvuslik uhkus ja iseteadvus peab tõusma, seal on kõik, see ei tähenda midagi muud kui ainult, et meie rahvustunne muutuks enam teadlikuks, püsivaks, l a t e n d i k s , aitaks meid püsti hoida igal juhusel. Ülbus ja upsakus on selle negatiivsed äärmused, kus enesest lugupidamine on kasvanud suuremaks kui ise ollakse. Uhkus on aga positiivne tunne, see on oma enese tõe­lisest väärtusest teadlik olemine. See on lihtsalt teadvus oma inimene-olemisest, oma rahvus-olemisest. Sest kui olemegi veel nõrgad ja algajad, siis peab meil olema ometi seegi uhkus, et me üldse siiski oleme õiguslikud inimesed, arenemisvõimuline rahvas, mitte vähem, mitte väljasurev orjade tõug! Meid ei saa peksta enam paruni kepp ega Vantka – tsaari nagaika! Meie ei kummarda enam ega lase end lükata! Ei enam, nüüd!

See ei ole valetav, end pettev uhkus. See ei taha varjata enda ega teiste ees oma nõrkusi, kus neid on. See ei taha kasvatada usku enesesse asjata ülespuhumisega, kuigi see oleks ehk mõnikord kasulik. Ei, see põhineb tõel, aga see ei lase end ka alandada enam. Oma nõrkuste teadmisestki saab see veel enam jõudu nende parandamiseks.

Oleme olnud seni liiga kõike vabandavad, mitte midagi välimusest hoolivad, amorfid ja lodevad, iga painutuse järgi painuvad. „Nagu vene saabas”, võrdles keegi, „venib iga jala järgi, kes talle sisse astub, aga inetuks jääb ikka”. See käib kogu meie iseloomu kohta, kogu kõlbelise isiku ja seega ka rahvuskõlbelise kohta. See on meile sisseharjunud olupoliitika läinud aegadest. See oli kohane oma ajal, see paindumine oli koguni hädapärane, muidu oleks murdunud terve rahvas. Aga see teeb selgrootuks ja nõrgaks meid nüüd, kus meil on vabadus ja seega ka kohustus kasvada iseseisvalt. Kes nüüd ka veel „venib”, see on tõesti „vene saabas”!

See maksab kõigepealt ülespidamisest enda vastu, oma rahvuslikust sisetunnust. See maksab aga selle kaudu ka välise esinemise kohta. Ei ole tarvis välimuses toredust, aga vaja on ometi, et välimus ei häbistaks sisemust. Nagu mitteküünik kultuurinime ei riietu ega käi loruvantkana, nii ei pea ta käima närudes ka rahvuse liikmena. Eestlus ei pea pimestama meie mõistust, aga see peab siiski saama meile teatavaks pühaduseks, mida me e i lase loopida igal ühel, ega ka ise iga päev olupoliitika järgi kääna ega vääna !

Meil tahetakse näha ikka ainult midagi „suurt” ja arvatakse lõpuks ükskõik olevat vähemad üksikasjad. Selle siia kirjutaja arvab, et ta isegi osalt toetab seda vaadet, kui kõneleb igal pool „mõistuse järgi” käimisest. Aga ta on sarnaseks kasvanud, ta ei saa minna fanaatikuks, kuigi ta möönab, et seegi mõnikord võib enam aktiivsena olla kasulik õigele asjale.

Kuid kõigil on oma piir. Painduval inimesel peab õieti olema veel enam jõudu kui kategoorilisel. Muidu käänab iga välismõju ja sisehalu tema lõpuks ikkagi oma järele. Talle ei jää kestma lõpuks enam mingeid põhimõtteid. Kui selgroog ongi painduv, siis peavad vähemalt musklid olema kõvad, et teda igakord jälle vedruna sirgeks vinnata, kui kummardus kipub minema juba liiga sügavaks.

Seal ei tohi rahvusuhkus sallida ka välimiselt mitte igat alan­davat üksikasja. Meie suhtumises teiste ja ka eneste vastu on meil küljes veel vene kui ka saksa võõpa ja viimast tuleb iga päev veel juuregi. Vene lodevus lokkab, vene keel on nii kergesti meil käepärast, isegi vana kadaklus ei ole sugugi veel võidetud, oi, teda elab isegi üliõpilastes veel küllalt! Ja vähemalt pool eesti rahvast kannab veel saksakeelseid nimesid, s. o. sõimunimesid . . . Muidugi, ega’s nimi midagi, kui aga . . . sõimunimega rahulolev mees ise kah ei veni? – Kuid siin pole koht kõnelda üksikasjust.

*

Üksikasi pole ometi, kui siinkohal ära märkida lühidalt meie rahvuse ja tema kultuuri suhteid lähema naabrusega. Siin võitlevas maa­ilmas ei saa elada ainult vaikselt enese ette, siin peavad silmad lahti olema ka oma ümbrusele.   Nagu juba eelpool öeldud, ei sünni vallutamine ikka otsekohe füüsilise vägivallaga, vaid ka vaimselt. Selleks ei mõju kaasa aga mitte üksi kultuuri kõrgemus, vaid ka selle laius, hulk, või mõned erilised mõjuvad omadused, sageli ka mittepositiivsed.

Ja selt seisukohalt ei saa me muud kui tunnustada: meie suurim vaenlane on ikka olnud ja saabki olema slaavlus. See on ühtlasi meie soo ja ka selle kultuuri vaenlane. Germaanlus on meile vähe­malt vallutades ikka ka andnud midagi. Juba 2000 aasta kestes oleme neilt laenanud suurema osa oma kultuurmõisteist, nagu seda küllalt näitavad laensõnad. Venelasilt pole me kultuuriliselt saanud peagu mitte midagi, neilt laenatud „kultuur”sõnadest on tähtsamad: „nuut”, „nagaika” ja „tubin”, „sundija” (=судья!) „vabadus” ja „(oma)voli”, „papp”, „pagan”, „varas” ja võllas (=„hirsi”)! Need iseloomustavad küllalt seda „kultuuri” kõigi aegade jooksul. Slaavlus pole andnud iial meile midagi positiivset, see on ainult meid söönud ja hävitanud.

Ei, meie ei tarvitse vihata seepärast kogu tõugu, kus ikkagi on olnud ka nii palju suuri mehi – meile ei meeldi see „vene viha” kitsasrindlik kihutamine mõnel pool – aga meie peame siiski ka puht mõistusega tunnustama: see inimeste-ja kultuurisööja Vantka neelaks meeleldi ka edas­pidi. Meie ei saa muu kui teatava umbusaldusega vaadata ka kõigele sellele, mis temas vahel näib meeldivat.

Eriti peaks seda arvesse võtma ka meie kommunistliku või sellele läheda vaate pooldajad. Neist on muidugi arusaadav sümpaatia Venemaa praegusele valitsusele (ka meie kultuurilisest vaatepunktist on ju meile see valitsus kõige soovitavam, sest kõik teised oleksid veelgi agressiivsemad.) Mida lähemal aga Venele ollakse poliitiliselt, seda ettevaatlikum peab tema mõju vastu olema kultuuriliselt, et see ei vallutaks muidu kogu inimest. See on rahvuskultuurilise iseseisvuse küsimus, ja selle väärtused on ju samad igale eestlasele niipalju, kui tal üldse on kõrgemaid vaimukultuurilisi huvisid.

Imelik ja salalik on see vene vaim, see lõtvuse ja anarhia vaim! Nagu kirbe udu tõuseb ta ja sööb ära isegi Lääne-Euroopa raudriide!

Ei saa salata, et tal seal juures, ja just selleks, on palju meeldivusi, nimelt tundele. Ta vabadus ja tahtlikkusetus on eriti soodus uute assotsi­atsioonide sündimiseks, seepärast võib ta olla leidlik uute ideede poolest, fantaasiarikas, huvitav, suurejooneline. Ta võib sellega meeldida eriti kunsti­lisele loomingule, kuigi tal endal puudub nähtavasti kindlam vormimise, täideviimise võime. Ta on mitmeti viljastav Lääne-Euroopa liiga intellektuaalsele, liiga tahtlikule kunstile ja on arusaadav, et seal huvitus tema vastu eriti viimasel ajal kasvand.

Ka meie siin ei tohi mitte eitada selle vaimu väärtusi, vähemalt vii­masel, esteetilisel alal. Kuid kunstilise loomingu moraal on ja peabki harilikult olema teine, vabam, kui tavalise töö­elu ja tavalise kodaniku moraal, mis nõuab kindlust, tahtlikkust, hoolsust ja töötamist teatava kindla rutiiniga.

Ning siin ei saa mööda sellest tundest, mis jätnud on meile meie oma kogemuste põhjal see vaim ja see on, mida ikkagi võime lugeda vene tegelikult üldvalitsevaks, „tõuliseks” vaimuks, millega peame reh­kendama rohkem kui üksikute vaimuinimeste omaga. See on aga kogu oma laiajoonsuse juures ikkagi õige antisümpaatne, barbaarne, lohakas, räpane ja käratsev, lõtv, aga seejuures vägivaldne, ebasoliid, ebausaldatav.

See kõik teeb ka meile mitteraskeks asuda selle vaimu ja selle kand­jate suhtes seisukohale, mida tungivalt nõuavad meie rahvuskultuurilise mineviku mälestused ja tuleviku kartused: võimalikult suurele tagasihoid­likkusele ja ettevaatusele. Pole tarviski pimedat „viha”, vaja lihtsalt aru­saamist hädaohu suurusest, mis kaitsetul lapsel on näljase karu ees!

Germaani hädaohust ei ole siin vist vaja kõnelda pikemalt, see on endast mõistetav, kui keegi kultuuriliselt nii nõrk rahvus on oma minevikult ja olevikult seevõrd ühe nii suure ja kultuurvägeva rahvuse mõju all nagu siin. Alles hiljuti ei osatud meil näha maailma peagu muu kui ainult saksa vaatekohalt, ja praegune noorpõlv kipub jällegi sama tegema – saab taju kogu kõrgema hariduse selles keeles. Kahtlemata on saksa kultuuri mõju meie vaimsele iseseisvusele kardetavam kui vene oma, kuid see on siiski kultuuriline mõju, ja see ei ole ka nii alandav. Slaavlus ähvardab meid ikka kõigepealt oma poliiti­lise vägivõimuga ja nõrgendab meid ette oma vaimuga. Nii teeb ta kergemaks ka germaanluse kultuurilise ja vahest võimaliku tulevase poliitilisegi vallutuse. Oi, Barbaaria orjakarjad on meid ikka valmis jätma saagiks germaani raudrüütleile, kui nad meid enne on küllalt hävitand, nõrgestanud ja rüvetanud! Nii on see olnud aastasadu, nii on see ka tuleviku aastasadadel!

Mida enam aga meie iseseisvat arengut oma väevõimulise ja ka vaimse ainuvalitsusega on rikkunud ja seda veelgi teha ähvardavad kaoslik vene ja üleuputav saksa kultuur, seda enam peame vastukaalu otsima kauge­malt Lääne-, eriti aga Põhja-Euroopast, Skandinaaviast, Soomest. Meie tulevik on Põhjamaadega koostöötamises! Mitte Ida, mitte Kesk-Euroopaga, isegi mitte Poola-Lätiga seevõrd! Sest Põhja orientatsi­oonist on juba palju ainult räägitud, aga sest peab veelgi ja paremini rääkima ja sisendama, et jõutaks kord ka suuremale tegelikkusele.

Kõigepealt aga on muidugi vaja asuda kõigis asjus Soomega koos ühissoomelisele vaatekohale, sihikindlalt töötada selle osade lähenda­miseks, ühtlustamiseks ja ühiseks edasiarendamiseks. Eesti rahvustunne olgu ainult eriline osa ühissoomelisest rahvustundest, tõutundest.

Kuid pikemalt viimast küsimust kui ka muid sellega seotuid rahvus­kultuurilisi probleeme on allakirjutanu käsitlenud juba mujal.

*

Veel üks küsimus rahvusliku momendi vaatluses on tihti vaidlusalune: mis suhe on rahvuse, „rahvusluse” ja kirjanduse vahel?

See probleem on pea kõigil maadel viimaseil aastakümneil olnud suureks vaadete võitlusalaks. Nii olnud osalt meil, nii Soomes, veel enam Saksas, Ungaris j. m., kus on ühe voolu poolt nõutud kirjanduselt ja kunstilt „rahvuslikkust”, teise poolt „eurooplust”. Kuna rahvusideed olid värskeina mõõduandvad eriti eelolnud ajajärgus, siis on esimese vaate pooldajad neid hinnates arusaadavalt saanud tihti ka enam konservatiivseiks, nende vaated on liginenud üldse vanema põlve vaateile ja viimased on neid kasutanud, et avaldada ka muidu oma noortega rahulolematust.

Nii on see kestnud juba nähtavasti mõned aastakümned, ja mitmelt poolt on etteheiteid, et just see rahvuspärasest traditsioonist taganemine on mõjuvaim põhjus, et noorem põlv olnud vaene püsiva väärtusega suurist kunsttöist.

Meie ei tunne end olevat kompetentsed moodustama pikemalt oma lõplikku vaadet teiste maade vahekordade ega ka selle keerulise ja ja õrna probleemi enese kohta üldse. Igatahes nähtus, et näit. Saksas kunstilisele natsionalismile järgnes mõneaegne reaktsioon, ei tähenda veel, et võimalik poleks ka kesktee, mitte natsionalistlik, mitte „eksootiline” kuid siiski rahvuspärane kirjandus ja kunst.

See on seda enam võimalik, mida rikkalikum on kellegi rahva vaimne majapidamine, mida enam tal omal on „ainete” vaheldusrikkust ja oma häid eeskujusid oma esteetilise maitse kasvatamiseks.Nii on see näit. inglise ja prantsuse kirjanduses pea ikka olnud. Poliitilises ilmavaates natsionalismi pilkav A. France on nii tegelikult siiski oma teostes „kõige prantsuspärasem” Prantsuse kirjanik.

Mida väiksem kellelgi rahval omal see vaimne kapital, kõigepealt heade omakeelsete kunsti ja luuleteoste kujul, seda enam on ta kunst sunnitud neid laenama mujalt. Teda täiesti piirata igast välismõjust annaks vahest küll väga eksootilise, aga siiski liiga väheväärtusliku „Heimatkunsti”. Teiselt poolt, liiga palju laenata segab oma rahvusindividuaalse maitse, ei lase õieti seda leidagi ja nõrgendab nii kogu eneseavalduse. Nii tulevad tihti ainult kokku tõlgitud teosed, ühtlaseks isikupäraseks tervikuks sulatamata.

Jääb ainult üks kesktee: vähemalt nii palju kui võimalik kasu­tada oma „kapitale”. Mida vähem neid on, seda enam vaja tahtlik­kust nende nägemises, nendest „omapärasuse” leidmises ja selle oma teostes tarvitamises. On see võimalik ?

„Kunst – see on rahva tundmused ja rahva keel”, rahva intensiivne ilmataju ja selle vormimine väliskujudeks, mil esteetiline mõju.

Nii, õige, sügav kunst on harilikult ikka ka oma rahva siseelu esteeti­line väljendus, „keel”, aga ta on seda ainult siis, kui ta on kõigepealt üksiku tunnete ja sisenägemuste keeleks. Seepärast on mõttetus nõuda kunstis mingi kujundamist, mis pole looja enda siseelamus. Parem siis muidugi juba otsekohene mõisteline avaldus kui kujundiline, mis, et mõjuda uuena ja värskena,   veel   tundetoonilisena,   peab tingimata olema enda tuntud ja läbielatud. Ning kunstis soovime ikkagi kõigepealt, et oleks avaldet inime, olgu ta siis milline on.

Nii ei või me kunstnikult nõuda mingit tahtlikkust, mis oleks vahest takistav ta sisemisele loomisvabadusele.

Küll on aga „kunstnik” siiski ka „inime” ja sarnasena võib temagi end küll vastavalt juhtida. Ning lõpuks ei ole ükski kunstteos siiski ainult mingi iseendast tulev väljendus, vaid ikka ka tahte pingutusega vormitud töö. Selles tahtlikkuses võib igatahes olla ka rahvapärasuse taotlust, kui see saanud kunstniku enda püsivaks sisenõudeks.

Et tal seda ka võimalik oleks teostada, on vaja soetada eelmainitud omapärast „ümbrust” ja „materjali” võimalikult rohkesti, leida ja esil hoida kõik olevad varandused. See just on peale muu rahvuslike teaduste ülesanne.

„Suur luuleteos on iseenesest ikka juba ka rahvuspärane teos”, praegusel „psühholoogilise” kunsti ajajärgul.

Lootes esimesi, loodame iseenesest ka viimaseid. Luuleteos ei saagi olla suur, kui ta ei avalda oma loojat kõigi ta sügavusteni, s. o. ka oma rahvusliste ja tõuliste sügavusteni.

Neid s ü g a ν a i d teoseid, neid ootab rahvus oma kirjanduselt ja kuns­tilt. Need on tema suurimad sise- ja ka „väljaveo” varandused, need on ta objektiveeritud vaim, oma ideedega ka tema mõte, millega ta üksi teeb rikkaks oma elu ja võib võita ka endale maailma „suurte” tunnustuse. Nende võimalduseks peab rahvus juba siis viimaksmainitud otstarbelgi te­gema kõik ja kõige enam. Kui palju on tähtsamad ja püsivamad need, kui mõni päevapoliitiline saavutus, mis homme unund!

Kuid mitte „väljavedu” pole peavajadus. Kõige paremat ei saa nii­kuinii saata rahvusvahelisele turule, mis eriti tootnud teistest nii erinev keel ja tõug, nagu oleme meie, soomesoolased. Kõige peenem, ilmendirikkam jääb ikka ainult meile mõistetavaks ja maitstavaks, ikkagi „eksootiliseks”. Mis meile nii oma ja seega küllalt tähtis, näib võõrale võrdlemisi keskpärasena, vähehuvitavana. Et saada ka tõlkena maailmakirjandusse kuuluvaks, peab mingi luule teos jõudma sisaldada peale rahvusliku ka küllalt üldinimlikku uut, et võita tähelepanu nii paljude teiste hulgas. See on muidugi väga soovitav, aga see on ka väga raske. Igatahes ei saavutata seda mitte tahtlikult „rahvusliku” maharaputamisega, mis teeks teokse veelgi nõrgemaks ja kahvatumaks, vaid leides just rahvusliku, õigem, tõulise üle ja läbi ka üldinimlikult uut. See nõuab suurt, harjunud meistrit.

Mis rahvus ja tema kultuur aga vahest sama palju tarvitseb, seda anda on kergem, see on: kunst ja kirjandus vähemalt tema rahvuse jaoks, tema siseelu rikastuseks ja peenenduseks. Kergem kui öelda teistele, mis keegi tunneb, on ise enese kohta selgusele jõuda, mõista seda öelda endale, ja selleks vajab rahvus kõige enam oma „keelt”.

Rahvus ei saa nõuda,   aga  rahvus ootab  oma kirjanduselt,  et  see aitaks temal leida ennast.    „Kui vaesed ja puudulikud oleksid meie psühholoogilised teadmised meie tundmustest ilma suurte luuletajateta, kes välja on öelnud kogu tundmusliku skaala paljuse,” ülleb W. Diltheü, analüütilise psühholoogia ja psühholoogilise kirjandus analüüsi isa. See käib kõigepealt muidugi üldpsühholoogia kohta, aga maksab veel enam ka rahvuspsühholoogiast, mida ju peagu üldse võimatu on eritella mitteintuitiivsel teel. Aga seda on tarvis, seda enese tundmist, sest see on aluseks kogu meie muule tegevusele, see laseb meid mõista oma ümbrust ja selle minevikku, see avab meil pilgu meie oma isiku siseelamustele, äratab ellu uinuvad jõud, juhib neid tarvitama, teeb meid mitmekesiseks, varjundlikuks, liikuvaks, elavaks.

Rahvas ootab oma kirjanduselt, et see teeks temale elavaks ka tema ümbruse, oma maa looduse, ajaloo, praeguse olu­korra, tuleviku sihid jne.

Mis on tavaline tööinimene? Palju on ta enam kui ainult rutineerunud masin! Üks enam, teine vähem, üks alles vanemana, teine juba noorelt, on ta kaotanud oma igapäevases töös võime näha midagi uut, midagi üldist, midagi, mis mitte pole seotud ta otsekohese alaga, midagi, mis ta poleks näinud juba lapsena.

Tema juures on asjad, tajud kaotanud ikka enam oma tunde tooni, on muutunud puiseiks mõisteiks, kogu ta elu on saanud enamvähem mehaaniliseks samade käikude läbielamiseks.

Ta ei jõua end „sissetunda” enam ühelegi asjale, ta ei ela läbi enam midagi peale oma isiku otsekoheste rutiinsete tegutsustunnete.

„Geenius on võime näha igalpool seda, mis enne pole tähelepandud.” „Geenius – see on igavene noorus,” ütleb W. James.

Kunst on see,   mis võib teha inimese uuesti nooreks.

Ta teeb seda, andes asjadele ja mõistetele uuesti nende tundetooni, pannes vastuvõtja neid läbielama uuesti värskena.

Mõistelised teadmised, mis õpitakse – eks jää need suuremalt jaolt ainult külmadeks mäluvarandusteks, ilma et rikastaksid meie elavat inimest, ilma et ärataksid tundeid, milles üksi on elu. Kunstnik oma elava, vastuvõttevärske hingega näeb meie eest, tunneb meie eest, ja, eriti, oskab end küllalt väljendada sarnases vormis, et see meiski kutsub samad elamused.

Siit mõistame meie selle „kodususe lisaväärtuse” neis kunsttöis, mis kujutavad meile lähedaid ja tuntuid alasid. Meis on eelkalduvus neid kunsttöid mõista ja nautida täielikumalt kui võõra, kauge ala kujutusi, sest meil on nendega harilikult seotud juba enne mingi oma kogetud tundetoon. Ja siit selgub ka, miks eelistame just sarnaseid kunsttöid, mis näitavad meile meie ümbrust, meie loodust, meie inimesi. Meil on juba kord tung elada elavas, tundevärvilises ümbruses!

Rahvus ootab oma kunstilt ja kirjanduselt, et see kõigepealt teda, oma rahvast, aitaks olla sarnases elavas maailmas! Ei ole olemas mitte üksi üldesteetika, maksab ka individuaal- ja rahvusesteetika.

Nii mõned mõtted rahvuse ja kirjanduse vahekorrast, rahvuspärase kirjanduse ülesandeist ja võimalusist.

Mis oleks lõplikult kokkuvõttes meie vaade rahvusküsimusele?

Meie arvame, et ka rahvus on ainult üks vorm elu suurest mitmusest. Me ei taha teda muuta suletud kastiks keset kogu maailma rikkusi. Me hindame asju kogu inimkonna Arengu seisukohalt.

Aga rahvus on praegu meil siiski vorm, mille alla võib mahtuda kõik muu, kui ainult tahetakse ja osatakse seda vormi võtta ta õiges kultuu­rilises mõttes! Ärgu lepitagu vana „rahvuslusega”, mis oma sünniaja kohaselt pole osanud põhjendada oma vaateid küllalt sügavalt, kes pole vahest jõudnud anda iseseisva Eesti kohta küllalt laiapiirilist, inimkultuurilist, vaba ja julget ideoloogiat! Ärgu lepitagu rahvuslusega, mis ainult käratseb, naabreid vannub, või jälle suurte sõnade taha ainult peidab oma isiklikke huvisid! Ärgu lepitagu rahvusluse „tagurlusega”, kui tõesti selgeks on tehtud, kus see on ja kuivõrd kultuurivastane on see tõesti! Ärgu lastagu endale „rahvusluse” nime all kes teab mis sisse rääkida! Ärgu ehmutagu eemale aatest endast selle hõreda, labase ja kultuuriliselt puruvanameelse Eesti praeguse edustuse pärast mõne Baueri, või Jürgensteini, või Tõnissonigi isikus. Nendel oleks aeg vist küll juba vait jääda – aatel endal on aga aeg kultiveeruda ja saada uuesti ilusaks! Ei! Ärgu saadagu „rahvuslasteks” – kui see nimi ja selle monopoliseerijad on peletavad!

Kuid arvata, et meil keegi haridustegelane, keegi poliitikparteilane, keegi kirjanik jne. keegi mõtleja kultuurinimene üldse võiks läbi saada ilma rahvusmomenti puutumata ja jaatamata oleks lihtsalt suur enesepete. „Rah­vuse eitamine” oleks lihtsalt ka enese eitamine.

Kes poliitilise ja sotsiaalse ilmavaate poolest konservatiivne, sealjuures pooldab rahvuslust, see hoolitsegu, et ta seda ei sega oma isiklike ja kihi huvidega, et ta selle hoiaks vaba äärmuslikest ja lõpuks kultuuriliselt väikse tähendusega välisasjust, kui ta ei taha kahju tuua kogu ülesseatud aatele. „Rahvuslike” sõnakõlksude pildumine hakkab ju jälle moodi minema, aga kui neid tarvitada ainult isiklikeks sihtideks, siis nõuaks rahvus küll juba parem vaikimist!

Kes aga pooldab edumeelsust ega huvitu mitte üksi oma isikust, vaid ka üldsuse tulevikust ja selle tõelisest evolutsioonist, need peaksid hoolit­sema niisuguse rahvuskultuursuse vaate Ievinemise eest juba selleks, et ära hoida rahvustunde degenereerumist ainult kultuurivaesesse välisräuskamisse.

Läbi kogu Euroopa näib käivat peale lühikest pealesõjast raugemist jälle suur rahvustunde puhang. Kui seda ei osata tarviliselt jaotada, kulti­veerida ja loovale tööle juhtida, muutub see jälle lihtsalt mõttetuks välisrahvusluseks – jah, jällegi ainult militarismiks, mis oleks meile, väikerahvaile, ainult asjatu ja mõttetu jõuraisk, suurrahvaid aga taas meelitaks ainult naabrivainumisse ja uutesse sõdadesse (- iga sotsiaalse korra juures!). Nii ongi see ikka veel pea kõigis riikides, – ka Venemaal – ja on küllalt tundemärke, et see osalt veel halvemakujuliseks ei areneks ka Eestis.

Rahvusaatel on ja jääb olema jõud, millist seni pole veel ühelgi teisel! Kes teda tahab eitada, sellest minnakse lihtsalt üle. Enam kui ükski teine aade juhib see rahvaste saatusi. See määrab – veel kaua vähemalt – maailma riikide poliitika ja kultuurpoliitika. Seda mitte hinnata meil, keset vainulikke laiutamishimulisi natsionalistlikke suur­rahvaid – see oleks ainult naiivsus või pahatahtlus.

Rahvusaadet on vaja jaatada, – kuid tal on ainult niipalju väärtust, kui ta tõesti on kultuuriedendav faktor. Kui ta jääb ainult sõnakõlksuks, parteiplakatiks, vastaste materdamisabinõuks, hurraapatriotismiks, labasuse või isiklikkuse kaitsemärgiks, siis ei ole see õige rahvusaade, vaid selle võltsimine ja kuritarvitus. Selle vastu oleme õige rahvusluse nimel.

Rahvusaadet, seda õiget, οn vaja jaatada, ja kui seda, eriti väike­rahvaste juures, kultuurilistes piirides viljelda, saab see määratuks kultuu­riliseks jõuks ja idealismi andjaks, loob väärtusi, mis õnnistuseks pole mitte üksi oma rahvale, vaid kogu inimkonnale. Nii peab seda viljelema eriti meil, kus ta seni ikkagi võrdlemisi nõrk, ehk siis jälle liiga algeline, välisasjaline, vähekultuuriline.

Just viimane asjaolu ongi, miks meil rahvusaade on omandanud nagu mingi alaväärtusliku, „tagurlikugi” värvingu. Paremad, nooremad vaimu­inimesed pole seda küllalt selgitanud, kultiveerinud; ta on jäänud kasutada ainult vanadele kõige uue materdamisabinõuks, parteipatrajaile keelekasteks ja pidukõnelejaile labaseks klišeeks. Ja ometi – kui palju enam „rahvuslane”, s. o. eesti rahvuskultuurile väärtusi loov, on oma luulekogudega mõni „kosmopoliitlik” G. Suits enam kui kolm mõnud „rahvuslikku” Jürgensteini kokku, kes rahvuskultuuri arengut igal alal ainult kammistavad!

Võib olla, pean isegi veel hiljem kahetsema, et olen siin asunud seevõrd rahvusaadet ja tunnet rõhutavale seisukohale. Nüüd, kus rahvusaatega tegelikult on seotud poliitiline võim, ei jäta teda nii kui nii propageerimata ja kasutamata ka kõiksugu poliitilised voolud. Võib olla, tuleb edaspidi välja astuda veel enam nende „rahvuslaste” vastu, kui need aadet ikka edasi omakohaselt labastavad ja politseistavad, ning seda peale sunnivad sarnasena ka teistele .. .

Olgu kuidas on, meie ei tee rahvusest mingit ebajumalat, kes oleks vastolus tõelise jumala, Kultuuriga! Meie usume rahvusse ainult niipalju, kui ta abinõuks on viimase arenguks. Aga meie ei saa olla nägemata, et see on siiski suur ja tähtis abinõu ja tee, ja ka vormi küsimusena on see ikkagi tähtsaim sotsiaalküsimuse (kui kõige reaalelu paratamatu aluse) kõrval.

Meie usume, et on võimalik puhtkultuuriline ja progressitoov „rahvuslus”, ning et seda just sarnasel kujul tarvitseme praegu meie.

Mis on selle siht? Ei midagi muud, kui et sellegi rahva iga liikme elu saaks sama rikkaks kui kultuuriliste suurrahvaste liikmeil.

Kui kelgi mõistepimedal meele tuleks meid ikkagi süüdistada „tagurlikus ja inimsusvastases natsionalismis”, – siis olgu ta ühtlasi ometi nii lahke ja näidaku, milles siis seisab seesinane „inimsusevastasus” meie vaates, milliseid hädaohte kultuurile võib sisaldada rahvusaate toonitamine nii, nagu meie seda teeme!

Ja kui kelgi „vanal” ja „tõsirahvuslasel” meele tuleks ka meie vaadet süüdistada „eesti geeniusele” vastukäivaks, siis olgu ta ometi nii hea ja valgustagu meile, mis kasu on eesti rahvuskultuurile mingist laplaste või hiinlaste pärasest „esivanemate usust”, mis ta arengut ainult takistab või milliseid hädaohte on eesti rahvusele sellest, kui me teeme tema arengu aate ainult osaks oma üldisest tulevikuusust, arenguusust!

*                 *

*

Mis on meil praegu tarvis kõige enam?   Mis on tähtsaim?

Erialade tundjad määravad selle oma kohaselt, et leida kõige ökonoomsema arengu tee. Et aga nad edasi saades ka kõrgemale saaksid, et üldse areng oleks, on vaja, et kestaks edasi inimestes mingi tung, mis seda kannaks. Ja see võib olla ainult vaimne, ainult eetiline, kultuuri ihk, õilistumise ihk. See on, mida meil on liiga vähe, mis aga üksi lõpuks üleval jõuab pidada kõik muu. Tähtsaim on see.

Sellest kõneldi juba kirjutuse alguses, kus leiti ja tõdeti, kuidas nii mitmed endiseist aateist on kaotanud oma kandva ja teolekihutava jõu. Edasi püüti siis määratleda üldsiht, s. o. kultuuri mõiste ja eritella peajoontes arengu sihid ja põhimõtted kahel tähtsamal alal, sotsiaalsel ja rahvuskultuuri­lisel. Nii mitmel puhul tuli sealjuures konstateerida, et ükski aade ega paranduspüüe iseenesest ei kaitse veel oma väärtarvituse eest, kui pole tema kandjat, inimest, kes oleks kõrgemal ainult oma mõnu püüdeist. Üldine idealism on siis ikkagi see, mis kõik muu peab õilistama ja mille kasvatus on aadetegi sihiks.

Tuleme tagasi sellele.

Meile on igav inimene, kes on ainult masin oma kohustuste täitmises, nagu näit. Kanti formaalse eetika järele ta peaks olema.

Me arvame, et eetilisegi siht on ka eneserahulduse õnn, kuigi kõrge väärtustunde läbielamise õnn.

Sellega ei pea me ka tarvilikuks alati ja igalpool kohusetundele koputamist, kus eetiline tegevus võib juhitud saada ka palju „maisemaist”, isiklikumaist, madalamat kuid intensiivsemat õnne andvaist tundeist.

Aga – on tarvidus kõnelda kohusetundest siiski seal, kus muidu ainult pime, puhtegoistlik lõbuihk hoiab inimesi üldse ühiskondlikuks olevuseks tõusmast.

Sarnane hedonism pole mitte üksi austus oma võlauskuja, ühiskonna, vastu, vaid takistab ka üksikut ennast üldse kõrgemale arenguastmele jõud­mast, kõrgemaist rahulduse lõbudestki osa saamast. Ühiskond läheks hukka, kui üksikud oma sihte kooskõlasse ei saeks tema sihtidega, kui nad tema sihte ei saeks oma sihteks, kuigi sealjuures keeldudes oma egoistsemaist lõbudest. Kes seda sugugi ei tee, on parasiit ja väärt, et teda ühiskond omaltki poolt põlgaks.

Varandus kasvab ainult siis, kui enam toodetakse kui tarvitetakse. Ühiskond jääb endiselt vaeseks kui vähemalt osa ta liikmeid ei tee enam kui neile otsekohe vaja läheb, et „läbi saada”, „ära elada”. On vaja kirgi, tahet suurema järgi kui ainult elu kestmine!

Siin on suureks töölekihutajaks puhtegoistlik lõbu, puhtisikliku naudingu püüd, olgu see siis „lihahimus, silmahimus või elukõrkuses”. On õnn, et veel on olemas neidki kirgi, mida osava juhtimisega võib kasutada ka üldsuse heaks ja edasiarenguks. Kuid üksinda neil põhinev ühis­kond degenereerub varsti veriseks farsiks. See saab vaid mõttetuks heitluseks isikuhuvide eest, kui neid ehitavaks jõuks ei muuda ükski ühine kõrgem siht.

Elutung ja egoistlikud kired on küll suuremalt jaolt see materjal ja energia, mis arengut kannab, kuid arengut juhtinud, suuremal määral uusi väärtusi loonud on ikkagi mitteisekad, n. n. suured aated. Need on olnud iga rahva ja maa tõusu motiivid, tuues endaga poliitilise, majandusliku ja kultuurilise arengu kõrgema järgu.

Ilma nendeta on allamäge läinud iga riik, iga ühiskondlik kord,   iga kultuur!

Mida raskemas seisukorras ühiskond, seda suurem on tarve idealismi järele! Seda tugevamini veavad alla puhtegoistlikud tungid, seda enam peab olema puhtideelist, puhttahtelist jõudu, et üleval ja tööl hoida.

Ei või hästi kujutleda seisukorda, mis paljunõudvam, sest milles praegu on eesti rahvusega piiratud ühiskonna osa oma.

Määratute jõupingutustega on ta praeguseni jõudnud – orjarahvast ühe inimpõlve, 60 aasta jooksul iseseisvaks, võib siiski öelda, kultuurrahvaks! Seda on nimetet otse haiglaseks, selle pingutusi saliomortale’deks (A. Kallas: Ν u ο r i  V i r o).

Sarnane tõttus ei anna tugevat ehitust. Tuleb võib-olla vaja veel palju ponnistusi, et selleks, mis ollakse, ka jääda. Tuleb vähemalt veel sama palju tööd, et nii kiirelt täita selle rutuga ülesehitet vormi ka kindla sisuga, kultuurilise sisuga, mis üksi vormi õigustab ja kindlasti kestvaks teeb! See on käesoleva ja praegukasvava põlve ülesanne – kes julgeks seda nime­tada kergeks ?!

Ei ole palju teisi kultuurrahva nimele pretendeerivaid väikerahvaid, kes oleksid oma ümbruselt nii hädaohtlikul seisukohal kui meie, kultuuriliselt nii noor kui meie, kehaliselt ja hingeliselt nii nõrk, ja kõigepealt, arvuliselt nii väike kui meie! Kui kergesti ei või langeda see kokku, kui palju võimalusi on sarnasel jääda virelema endiselt!

Filosofeeritagu enda vabanduseks mis tahes, see seisukord nõuab idealismi kõigilt, see olukord nõuab kohusetunnet üldsuse, rahva vastu kõigilt – kes mitte pole puutuimad või – loommadalad!

Tuleb tarvitada kõiki abinõusid, et seda kohuse­tunnet, idealismi meil tõsta, tuleb eitada kõike, mis seda meil nõrgendaks!

*

Keskaja idealism, rüütlus, ainult mõisteliste aadete aetuna degenereerus Don Quijote’iks, sest et ta ei näinud tõelisust. Meie aeg tahab jälle labastuda ikka enam Sancho Panzaks, kes näeb ainult kõhutõelisust. Aatekirgedes on aga siiski ka jõud – ja see on enam töölepanev kui ainult kõhukire rahuldus.

Meie usume idealiteedi ja realiteedi ühtlasi nägemise võimesse. Meie usume, et võimalik on küllalt hinnata ka puhtparatamatuid välisfaktoreid ja siiski tunda endas tahet ja jõudu neid muuta idee järele.

Meie usume, et just sarnane ühendus on ja peab olema kõige kohasem, et arengule viia. See ei ole ainult pime tormijooks võimatuse mäele, paljas otsekohe kättesaamise tahtmine, mis ei oska ega viitsi põhjusi uurida ja neid muuta, see ei ole pimedast peast oma mõtte eest raiumine, kui mõistus ütleb, et see on ebaõige. See ainult ei räägi oma püüdest – ja nuta ja hädalda, et see on täidesaatmatu.

Mida raskem ülesanne olekski, seda enam laskub see tahe ka ise alla, viimaste põhjuste juures, kulutab kogu jõu nendega võideldes, – kuid teda ennast peab üleval ikka ta kõrguseihk, püsiv tendents: tõusta ja tõusta. Nii võidakse vallutada ka Võimatuse mägi.

Kui ei kestaks ka puhtidealism, kui see oleks määratud ainult üksikuile, kes valmis on idee eest jätma kõik, kui see oleks raske üleval pidada hari­liku isiku vaivutavas elus, siis levigu vähemalt n. n. eetiline reaal­idealism, eluvaade, mis tasakaalukas ehitavas töös laiu hulki hoiab eriti Põhja-Euroopas ja anglosaksi tõus. See ei jää hätta harilikult ise, kuid viib edasi ka ühiskonna.

Kui kaugel on sellest näit. slaavi visklev, hüplev, aga ruttuväsiv ja siis teise äärmusse langev aatelisus! Aga see ei leia omale võrdset ka saksa uduses idealismis ja prantslaste vähemõtlevas ning ruttu skeptsismi kalduvas passioonis, veel vähem teistes lõunamaalastes.

Meil, eestlastel, on küllalt põhjust kultiveerida oma rahvas sama jonnakat põhjamaalase reaalidealismi; see elab edasi kahtlemata meilgi veres, kuigi vahest närveeritud seniste saltomortale’de visklustes.

Eriti selt seisukohalt on, kui arvame ebakohaseks ka liiga suure eita­mise, liiga kõikemahategeva arvustuse, kuhu näikse kaldutavat ka meie idealistlikes või vähemalt seda olla tahtvais ringes.

See on osalt arusaadav, kui nähakse tõesti sarnast kuristikku ihatava ja käesoleva vahel, – aga see võib tulla ka lihtsast jõuetusest käesolevaski kaasa töötada. See võib kergesti mitmele saada kergeks abinõuks, et end tõsta kõrgemale kõigest ega ometi kohustuda millekski.

Ja see võib eriti teistesse kaasa- ja järgielavaissegi tuua passiivse jõue­tuse, selle asemel, et neis äratada energiat, usku ja tööisu.

Meile näib vahel, nagu oleks meil üldse pisut liiga vara ja liiga täie­likult lõhutud ja pillatud meie ümbert see romantiline pehme uduloor, milles kõige paremini kasvab nii tõusev lapsnooruke kui ka sündiv rahvusnooruke.

See uduloor, mis hoiab ainult endal kõik tunded ja tähelpanu, laseb ilutseda omist varandusist, vaimustuda omist saavutusist, neid lasta näha ülitähtsaina ja suurtena – kuna uduga varjatud on kõik teised, suured, kellega võrdlus muserdaks. Meie ümbert on kistud see soojendav ja kasvatav loor vahest ehk liigki vara, me oleme jäänud külmetama omas väiksuses kõigi maailma tuulte kätte, siia halli mere neemikule.

Soomes on selle varjul ja kaitsel tehtud palju enam kui meil, – kuid seal tundub teda kestvat veel praegugi. Ja lõpuks, kes rahvas olekski temast kunagi päris vaba!

Meil on vahel nagu kahju sest uduloorist, – aga muidugi me ei saa teda soovida tagasi teadlikult. Meie usume mõistusse: meie usume, et ka nähes oma nõrkust end küllalt armastada suudetakse niipalju, et seda enam töötada jõutakse parema saavutuseks.

Aga vähemalt seda töötamise iha peab vaatuvõtjas siiski äratama.

Ja ka siin näib meile tihti, et meil arvustades talitet on liiga vähepedagoogiliselt, väheratsionaalselt. Näib nagu oleks hinnatud oma vastasrinda liiga kõrgelt, kelle vastu võib võidelda, kõik muu unustades, puhteitades. Kuid näib ka, et meil polnud seda küllalt, seda – vaimselt kõrget ja laial alusel seisvat, vanul traditsioonel ikka jälle uuesti kasvavat vastasrinda.

Ojaa, näib nagu peaks sarnasel noorel maal ikka „teise käega tee ette tegema, kuhu teisega lükatakse”. Meie kultuurelu peab nähtavasti kasva­tama veel nagu üsna noorukest, peaaegu nagu last! See ei ole koomiline, vaid traagiline. Meie oleme liiga noored! Meie peame ikka ja alati kõne­lema jälle ehitamisest. Meil on veel niivähe luusse ja lihasse kasvanud kindlat, kõigutamatut, pärisoma. Me pole veel saanud kõvenenud konti, puunenud tüve, meie paindume veel liiga kergesti, – see on meie paremus, paljuvõimaldaja, aga see on ka meie nõrkus.

Seda peab võtma arvesse iga meie avalikku opiniooni mõjutada tahtja, iga kirjanik oma teostes, kus ta aja probleeme puudutab, iga publitsist. Rahvast juhtida tahtja peab ikka tahtma teda ka kasvatada, peab võtma oma ülesannet ka pedagoogiliselt. Muidu, ainult enese maksma­panemise sihis mõjuda tahtes – on ta ainult reetur ja demagoog.

Mitte üksi see pole tähtis, mis öelda taheti, vaid ka see, kuidas see öeldi ja kuidas sellest öeldust kuuldes aru saadakse. Juba hirmu valestimõistmise eest peaks tegema iga mõju­avalduse enam positiivsemaks, jaatavamaks kui ainult eitavat näidates. Sest peab teadma: inimloomus on ikka kalduv võtma pigem eitava seisukoha – see on ju temale mugavam, teda ennast jaatavam, endast parema kõrgu­sele püüdmisest vabastavam.

Seda juba toonitati kord eelpool, sotsiaalvahekordade paranduspüüdeist kõneldes.   See on maksev kogu sotsiaalpedagoogika kohta, öeldi juba seal.

Eriti aga, kui tahetakse mõjuda veel noorsoole. Vanale ja tuimunule, kes isegi oma teatavat positiiviset teed käib, on võib-olla mõjuvam võima­likult teravasti ta ebakülgi näidata. Noorusele võib see aga tihti olla üsna hukatuslik. Neist võivad kasvada nii ainult nagu mingid puht nega­tiivsed jõuüksused, kes üldse olla võivad ainult, kui nad küllalt eitetavat leiavad.

On karta, et isegi nende kasvatajad pärast kohkuvad nähes, milline mõju olnud nende sõnul. Sest olgu veel asjaolude sunnil „elukutseliseks” protesteerijaks saanu mis ta on – veel halvem on selle epigoon, keda algusest peale pole õilistanud ükski ilus siht, kes on üldse võimetu positiivseks tööks, kuna ta seda kunagi pole harjutanud!

Meie ei taha eeltoodud üldvaatelisi, põhimõttelisi hoiatusi ja süüdistusi nende täiel kujul sihtida kellegi vastu.

Kuid meie oleme eesti kultuureluga kaasaelama kasvades eest leidnud ilma, mis on meile siiski lasknud tõusta neil etteheitlikel mõtteil. Kahjuks oleme pidanud tahtmata tundma seda positiivsuse nähtust ka selle noorpõlve avaldustes, keda peame oma eelkäijaks ja õpetajaks, ja kes praegu on meie kultuurilise mõtte paremaks kandjaks.

Sellest on raske rääkida konkreetsete faktidega ja mõistetega – aga see on siiski üldine tunne, mingi puudumise tunne. Oleks nagu kõik vajalik, kõik õieti öeldud mis öeldud on – aga on siiski nagu oleks vähe sellest, nagu oleks midagi jäetud ütlemata.

Suurt, ilusat, vabastavat sõna oleme kuulnud liiga harvult ja liiga harva!

Rõõmsa töö õhkkonda pole me ees tundnud pea kusagilt.

Isiklikkusest vaba enese ja teistegi töö hindamist oleme näinud liiga vähe!

Nii vähe, et oleme tihti kalduvad olnud süüdistama oma aja inimesi isegi eetilises madaluses, ebakorrektsuses, kiuslemises ja väikluses. Mida vanemaid – seda harilikult enam, kuid siiski tihti ka nooremaid.

Meie püüame mõista ja seletada seda saamistingimustega. Aga meie ootame uut ja paremat vähemalt omalt põlvelt, tõusva intelligentsi põlvelt. See vähemalt peaks harjuma vabalt mõtlema, isiklikkusest ja väiksest eitamisest üle olles, mitte aga põlglikult üle olles ka asjust, mitte arvates maitsevastaseks kõnelda ka jaatades ja mitte otsides ainult välispidiselt uut, kui vanagi veel pealiskaudne.

„Siin on nii kitsas elada. Alati on kõige taga „Mina ise”, vanemate inimeste juures minu nauding, minu kasu, minu erakond, nooremate juures minu organisatsioon või minu käremeelsus, minu valesti arusaadud ja vaenutud isik.” Nii kõneleb meie oludest ergatundeline võõras, prof. Α. M. Tallgren.   (Uudismaa nr. 5, 1923.).

Ja muidu nii tagasihoidliku kirjutaja sõnad kostavad otse ähvardavalt: „Vaimne seisang, oskamatus ennast karastada, tahtmatus aktiivselt teostada midagi paremat kui valitsemas on – see tähendab loogikakindlalt ka välise vabaduse äramüümist.” „Isiklikud ja kildkonna huvid ja nende alatine silmas­pidamine – kui teie seda ilmavaadet, mille toode nad on, ei purusta, purustavad nad ükskord teid, selle rahva ja selle vabariigi.”

Mida siin kõigepealt tarvis on, kannab nime lihtsalt: kultuuriline mõtlemine, on vaja näha asja laiemalt, ühenduses suuremaga, üldisemaga. Siis muutub mõttetuks puhtisiklik.

Mitte see pole veel meie suurim nõrkus, et meil olnud minevik nii täis eriarvamisi ja selle pärast niisama palju nägelevaid ja jonnivaid „iseseisvaid” arvamisi kui palju päid. Arvamuste erinevus oleks toonud arendava vaidluse – ei ole olnud mehi vaidlushimulisemaid ja tülinorijamaid kui vanad kreeklased.

Kuid meie sennine õnnetus on olnud see, et meil üldse olnud vähe kultuuri, vähe vaba mõtlemist ja mõtlemist üldse. Nii on arenenud meie passiivne jonn, moonaka sõim, ainult suurt ennast nägev väiklus.

Suurem jagu aateid, suurem jagu tõdesid ei eita üksteist! Selle arusaamine on, mis nähtavasti nõuab enam mõtte pingutust inimesilt, kes ainult oma eest võitlevad.

Vaja leida ainult küllalt lai vorm, kuhu alla käiksid positiivseina kõik aated mis inimest õilistavad.

Individuaalpsühholoogia on näidanud, et igale ilmavaatele vastab hari­likult ka eritüüp. On lihtsalt võimatu, et kõik peaksid ühtmoodi tähtsaks üht ja sama. Vaja ainult, et nad peaksid tähtsamaks kõrgemat endas.   See on, mida kõigepealt nõuab eetilisele arengule ehitet kultuur.

„Kõik mis elu õilistab on hea,” ütleb R. Rolland. „On ainult üks vaenlane, kes elu allikaid paneb kuivama, see on nauditsev enesearmastus.” Seda isiklikkusest ja väiklusest vaba mõtlemise vaimu, üldsusele ja arengule sihitud positiivse töõ vaimu, rõõmsat idealistlikku vaimu peame seks „kõige tähtsamaks.” See on, mille omandamise poole peab püüdma meie kultuurelu ja mida eriti kaasa peab tooma vabas Eestis inimeseks saav noorus.

*

Mis arvame olevat kõige tarvilikuma üksikuil tegeliku töö aladel? Kui ülal avaldati, mis peaks olema, siis on vaja mõelda ka sellest, mis peaks tegema? Muidugi ei või me siin avaldada arvamisi kui ainult üldjoontes, siiski peaasjalikult korrates juba nii mitmel puhul öeldut. Kuid me avaldame nad siiski, mitte, et nad mõjuksid uutena, vaid et just korra­tuina, et nad seda sügavamalt meie teadvusse süübiksid.

Usume, et Eesti rahvuse peaülesanne on praegu oma rahvuspärase kultuuri loomine. Usume, et selle all tuleb mõista, esimeseks: kultuuri süvendamist ja rikastamist, teiseks: kultuuri levitamist.

Kultuuri süvendamiseks on vaja, et võimalikult palju ilmustunud tööjõude asuks igaüks oma erialal põhjalikule tööle, eriti ka teaduslikule. Vaja, et varsti Tartu Ülikool oleks eesti ülikool täielikult, mitte ainult nimepidi ega pooliti!

Kõigepealt on aga vaja, et tunneksime ennast ja oma varandusi, nii vähe või palju kui neid  meil on. Seepärast on   vaja  võimalikult palju, innustunud ja põhjalikke töötegijaid rahvuslike teaduste alale, niihästi puhtteaduslikke spetsialiste kui ka tuliseid asjaarmastajaid, aitajaid, korjajaid, populariseerijaid jne. Meie oleme liiga vaesed, et lasta vedeleda endiselt oma aardeid, lasta neid uurida ja kasutada ainult teistel. Ning pole vaja üksi koguda, vaid ka on vaja produktiivseks teha, liikvele panna kõik, mis meil on.   Iseäranis rutata tuleb näit. rahvaluule väljaandmisega.

Teaduse ja kirjanduse arenemiseks on vaja, et kujuneks välja võima­likult rikas ja painduv kultuurkeel – ja et see kujuneks oma vormides kindlaks võimalikult ruttu.

Meie heidame ette oma eelolnud põlvedele, et nad pole küllalt käremeelselt ja plaanikindlalt seda keelt uuendanud ega arendanud siis kui ta oli veel väheste kirjameeste tarvitada ja alles ebamäärane. Praeguses arengu­järgus aga tarvitame me ikka enam kindlakskujunenud vormidega kultuurkeelt, et selle erivustele ei kuluks asjata energiat.

Kuid meie arvame, vastuoksa vanadele, et selle kindluse saamiseks on vaja võimalikult ruttu ja igal pool vastu võtta mitmed nooremate keskel juba peagu üldiselt tarvitusel olevad uuendused, mis kindlasti keele ilu, lühidust ja rikkust tõstavad. Tõusev põlv ei loobu neist ikkagi mitte, kuna ta nendega on harjunud ja mõistab nende vajadust – anarkia keeles kestab ainult veel nii kaua kui „vana” poolehoidjad oma jonniga seda tahavad, eks ole?

Vormiõpilisel alal tuleb nii võimalikult pea asuda muutmatule seisu­kohale; sõnastikus kestab uute sõnade vastuvõtt muidugi alati edasi nagu see on igas kultuurkeeles.

Kirjanduse alal arvame, et kõik liiga tahtlikult tehtud kirjandus ebaõnnestub, et aga siiski võimalik ja vajalik on selle suurem rahvuspärasus nagu sest ülemal oli kõne. Ja vahest siiski ka veel üht tohiks rahvus loota – et ta kirjandus, vähemalt osas, arendaks ja levitaks kultuursihilist jõudu­andvat, positiivist ilmavaadet, et see kasvataks – kuna see tal nii kerge – põlevat arengutahet isikliku ja sotsiaalse eetilsuse sihis, oma rahvuse kultuu­rilise tõusu sihis, inimkonna üldise evolutsiooni ja koostöötuse sihis. Mis teel ta seda saavutab on muidugi tema oma leida.

Et aga võimalik oleks seejuures ka esteetiliselt kõrgelseisev kirjandus, on vaja, peale muu, kõik teha publiku esteetilise tasapinna tõstmiseks. On otse esmajärgu tähtsusega ülesanne eestikeelde soetada võimalikult palju väärtuslikku kirjandust, ja jälle kirjandust, nii ilu- kui ka teaduslikku. Tõsi ongi mingi kultuuri kõrgust hinnata otse selle järgi kui palju tema keeles on trükitud vaimu! Kui seda ei tule algupärast, peab seda tõlkima, kui seda ei pea üleval publik üksi, peab seda toetama valitsus, kui seda ei tulda ostma, tuleb see rahva kätte viia. Kusagil ei tasu raha ega töö end paremini kui siin. Kui Eesti riik homme langeks, jääks täna väljaantud kirjandus siiski püsima, rahvuse alatiseks varanduseks. Ka see on „objektiivne” kultuur, ja just sarnane kultuurobjektide, produktide hulga suurendus olgu iga töö sihiks!

Kokku: Süvenemist, süvenemist kõigil aladel! Enam kultuuri, enam eetilist ja rahvuskultuuril Enam positiivist ja produktiivist kultuurtööd! Enam vaimsust! Enam tahet! – need on hüüdsõnad, mis ikka enam peavad tungima i g a ü h e teadvusse.

Ning (kõrvale jättes vähe tähtsama ja üksikasjalisema) siin olemegi juba tulnud kultuuri levitamise juure, mis on sama tähtis kui selle teaduselik-kunstiline süvendamine. Väikerahvas võib kultuurrahvaks areneda ainult kõigi oma liigete arenguga. Mitte mass ei pea kultuuri ülal, vaid iseseisva mõtlemisega haritud inimeste paremik, kes rahvus- ja arenguteadlikud. Meie rahvast on suur hulk juba praegugi majanduslikult küllalt kõrgel, et teadlikult hakata kaasaelama mitte üksi riigiga, vaid peajoontes ka kultuuriga. Et nad seda tõesti hakkaksid, tõesti kultuurikandvaiks saaksid (n. n. kirjandust ostes, rahvuskultuurilisi ettevõtteid toetades jne.) – seda peab saavutama rahvaharidus. Koolist ja kooliõpetajast on seks liiga vähe – vaja on palju enam: kirjandust, seltse, rahvaülikoole jne. süstemaatilist kasvatust vähemalt kuni sõjaväeteenistuse lõpuni (ka viimane muudetud vaimugi peenendajaks, ja treenijaks, oma ette rahvaülikooliks, mitte üksi vaimu tuimendajaks nagu seni!)

Igasse külasse, igasse põiktänavasse ja agulisse peab tungima vaim, ja kui see on õige, eetiline vaim, mitte üksinda kuivad teadmised, siis peab selle rahva endagi vaim hakkama ikka enam liikuma ja elu õilistama! Ja ikka enam leidub siis ka neid, kes saavad teadlikult ühise rahvuskultuuri toetajaiks ja kandjaiks.                                                                                                 

Igal seisusel ja tööalal on oma piir, üle mille ülekohus oleks nõudagi. Aga me hellitame siiski lootust, et tulevikus ka meie talumeestest saab mõnel kunsti alalgi (näit. kirjanduse) vähemalt sama intelligente ja mõistvaid nautijaid ja harrastajaid kui – mõni praegusaja Vabariigi minister või suurnina.

Kes on, kes teeb kõik selle? Kes võtab endale nii vähetasuva töö kui meie teaduste ja eriti rahvuslike teaduste uudismaal töötamise, meie kirjandusliku kultuuri viljelemise, või jälle üldise rahva­kultuuri tõstmise, kandes oma eetilise ja teadmisliku kapitali protsente, kandma igasse kolkasse?

Kes võiks seda teha muud kui intelligents, see osa inimesi, kellel rahvas on võimalikuks teinud kõrgeima, mis elu üldse võib pakkuda: vaimse peenenemise, intellektuaalsete ja esteetiliste väärtuste maitsmise, tõe ja ilu nägemise ja seega ka ise vaimselt ilusolemise ? Eks ole tema kohus, aga ka tema suurim nauding elada (s. o. tegutseda) ka kogu oma eluaeg ses vaimses ilmas, liikumise, vahelduse ja arengu maailmas. Ja eks ole temal selle tööga ka võimaldet veel enam kui isikliku kõrge naudingu õnn – eks anna see kaastöötamine kõrgema üksusega temale ka selle, mis paljud enam muidu (võib olla) uskuda ei suuda: Vaimu surematuse, edasielamise selles kõrgemas üksuses, rahvuse ja inimkonna kultuuris!

Sarnase rahvusvaimse, kultuuritahtelise intelli­gentsi kasvamine – see on praeguse ja iga teisegi aja ja rahva – peamine vajadus!

Ainult siis tuleb ükskord oodetud Vaimu riik.

Sarnane intelligents ei kipu ka vaesest kodust ära mõisavalitsejaks või komissaariks Venemaale. Ta leiab endale siingi küllalt tööd ja küllalt ka väikse töö juures rahulduse õnne. Ta väikegi töö on siin kõige vajalikum, see teeb tema tähtsaks; ka tagajärg on siin kergem saavutada.

Väikerahvas on, kes oma liikmed teeb suurteks, kes igast kodanikust teeb tähtsa kodaniku !

Nii oli Kreekas linnriikide ajajärgul, heroilisel ajajärgul. Ka vaimselt iseseisvaiks ärkamine on olnud kõigil rahvail heroismi ajajärguks. Väikerahvad on üldse heroismi kasvatavad enam kui suured – siin ongi nende õnnistus ja mõte: Vähe liikmeid, palju naabreid võistlejaid, ergo: peab olema palju iseseisvaid, „heeroseid”, suuri, elavaid, tugevaid inimesi!

Sellest unistagu need, kel veel olemas on seegi võime. Sest mida ilusam on tulevik Tahtjate unistustes, seda ilusam saab varsti ka tegelikkus.

*

Muidugi, ainult fantaasia, ja vahest naiivnegi, on kõnelda üldse tulevikust – aga kui avaldaksjme ka selle, siis ütleksime nii:

Meie ei usu „Õhtumaa hukkumist” välisvormide mehaanilisse vanglasse, ei usu, et Euroopa kaoks Antiik-Kreekana poliitilistesse siseheitlustesse, või et Ameerika Roomana välja sureks ainult ainelisse ja tehnilisse, kui ta kord, võimu võites, oma seni kandvast konventsioonmoraalist degenereeruks hilisroomalisse perversiteeti.

Meie usume mõistusse, mis näeb hädaohtu juba ette ja põhjusi uurides oskab muuta ka tagajärgi, muuta teadliku tahtega ajaloo käiku! Meie usume Euroopa „faustiliku” vaimu painduvusse, kes ikka leiab vastukihvti ühes kihvtiga, kes tulevikku ette nähes oskab seda ka parandada.

Meie usume Euroopa noortesse, kes pole kaotanud oma verest veel alatist rahutust olevaga, kes pole veel küllalt väsinud, et alluda näivale parata­matule. See noorus oskab leida veel tervist ja jõudu Looduse Emast, kui ta sellest kaugudes tunneb end nõrkevat. Ta on õppinud tundma selle igiseadusi, ta pole enam ilma iga juhtnöörita spekulatsiooni vallas nagu antiikmaailmas. Ta õpib tundma ka noid seadusi, mis määravad ühiskonna ja kultuuri käigu, ja leiab tee neidki juhtida oma tahtega.

Meie usume vajalisse ideaalinimesse, kelle mõistus on külm kui jää, kõike õieti mõistev, kõike kasutav, kõike juhtiv, autonoomne, tumendamatu mingist fanatismist. Ideaalinimesse, kellel on ainult üks suur kirgtahe, fanaatiline arengtahe kultuuri, s. o. vaimsuse poole,  tahe kaasaelada evolutsioneeruva kõiksusega, just endas kanda selle raugemata iha. See usk ei tumenda mõistust, sest ikkagi ainult mõistusest loodab ta selgust ja oskust oma teele, kuigi see ise veel eksib nii palju. See tahe ei tuimenda meeli ega tundeid, ta teeb nad värskeiks kui lapsel, et tajuda end ja maailma; see ei kammitse intuitsiooni, sest sellelt just ihkab ta uusi tõdesid.

See fanatism ei toida endas mingit viha, ehk olgu siis ainult viha pas­siivsuse, hedonistliku elutsemise ja teadliku regressi vastu. Kuid ka see on vaid mõistusega ohjeldet viha, nagu kõik muud mõistlikud suhtumisvormid, sest, lõpuks, elutsemise „patt” tasub kätte end ise, selle süüdlased jäävad ainult ise ilma kõrgemast elust.

Usume kultuuri ja inimkonna evolutsiooni sisse, oleva, tuleva ja ikka areneva Maa Vaimu sisse, mis teostab inimideaalides tajutud Taeva Vaimu!

*

Meie usume eri püüete ja vaadete vajadusse üldiseks arenguks, usume eri tüüpide, voolude ja rahvuste vajadusse. Usume, et vajalik on internatsionalism, vastukaaluks suurrahvaste natsionalistlikele inimkonna lõhkumise püüdeile, ja vajalik ka rahvuslus, vastukaaluks maailma vaimse ilma lamestumisele, monotoonistumisele ja ükskõikistumisele. Usume rahu vajadusse, mis laseb tajuda ja nautida maailma, aga usume ka võitluse vajadusse, mis kasvatab heroismi, võitluse, mis ikka on olnud ja ikka tuleb olema, kuid mis peab saama ikka kultuurilisemaks, s. o. vaimsemaks.

Usume tuleviku Euroopa Ü h i s r i i k i d e s s e ja tõelisse Rahvaste Liitu – ja usume soomesoo tulevasse suurusse!

Meie ei tea, milline osa on antud meile, killukesele teisehõimulisi siin praeguste inimkonna eestvõitlejate ilmajaos. Meie ei tea ega tunne veel küllalt oma töö ega kestvuse võimeid, kuid meie ei taha uskuda, et oleks õigus neil, kes eitavad loovat geeniust kõigil mitteindoeurooplastel. Meie ei teagi veel, kui võrra erilised õieti olemegi tõuliselt – ja veel vähekindlamalt teame, nagu eelpool nähtud, kuipalju üldse rassil on mõju kultuuris ja kuipalju päritavaist dispositsioonest mitterippuvail välispõhjuseil.

Ometi näeme end vähemalt keelega erinevat teisist ja oleme sunnitud seega vaatama endile kui mingile erilisele. See tõstab meie huvi enda vastu, kihutab meid enam kui muidu tungima oma olemusse, tegutsema endaga. Enam kui kellelgi muul Euroopas on tegutseda meil! Me pole väljas mitte ainult oma rahvuse, vaid kogu oma rassi eest: juba sest mõttest on küllalt, et saaks innustunud üksikvõitlejaks iga mees, kangelaseks igaüks nii väikesest salgast.

Naabrite pilke ja üleõlavaadete all ehitame oma linna, härrade muige saatel püüame näidata, et oskavad luua ka Maamehed, Soode rahvas, kui ainult kultuur jõudnud niikaugele, et võivad saada viljaks ja energiaks Soodki.

Meie loodame, et arengu teel ikka enam selgub meile ka neid vaheldus- ja uudsusväärtusi, mis meie lisaks toome maailmas senniolnule.   Meie usume, et neid on, meie ei usu oma vähevõimelust. Teiste kultuurrahvaste sarna­seks jõudnud välimiselt, usume, et ka seesmiselt siit peale jõuame areneda sama kiirelt kui nemadki – vähemalt!

*

Sest ei tea iialgi täiesti, mis tulevik peidab. Vahest langetakse alla peagu ei millestki, vahest aga tõustakse hiilgava leegina, ilma et algpõhi olekski nii suur, vana ja tugev. Maailma vaimu teed on imelikud, ta võib teha suureks ka väikse.

Pisiüksustest on väljaläinud inimkonna suurimad vaimu voolud. Väik­sest siseheitlevast Kreekast puhkes Antiikilma kultuur ja paar aastatuhat hiljem ärkas Uus maailm jällegi just lõhutud Itaalia vaenutsevais pisiriikides, kus kõige enne langesid aastasadade taotud konventsiooniahelad ja säde­levas jõukülluses leidis enda vaba isik, kus inime, keda iseseisvaks kasvatanud võitlus.

Pisiüksused võivad koguni olla kõige kergemini katselavadeks, kus sünnivad uued mõtted ja kus neid liikumagi panna on hõlpsam kui raskeis, liiga rikkais ja aeglasis suuris. Pisiüksused on enam kohased sünnitama, kuigi vaid suured võivad maksma panna midagi üldisemalt. Väiksed on loodud selleks, et nad käiksid suurte ees!

Vaimsestumises seisab uus eetika, uuel kõikmahutaval eetikal kasvab tuleviku uus kultuur, vaimsusevolutsiooniline kultuur on, mis sihiks maailma rahvail.   Suur on see,kes kõige kaugemale jõuab selles!

Meie usume: ei ole midagi absoluutseks takistuseks, et ei võiks saada siin suureks kord ka meie! Geograafiline seis on seni soodustanud meie hävitamist – aga ta võib veel enam soodustada ka meie kasvu, kui juba kord me saanud endaks. Ajalugu on seni hoidnud meid kummargil, nagu raske kaas on ta surunud kokku meie jõuvedrud – aga kas see just ei võimalda sirgumist seda energilisemalt nüüd? Kannatus on, mis kõigist enam teeb sügavaks, jõurikkaks ja suureks, – kus on rahvas, kes oleks kannatanud enam kui see siin?!

Meie usume: nii viletsad kui olemegi nüüd, mitte üksi järele ei jõua me teistele, vaid mitmeski asjas eeskujuks ja juhiks peame saama me neile. Kas varem või hiljem, kas pärast aastakümneid või sadu, ükskõik – see kuningaiha peaks olema kandjaks meie rahvusarengule, ihaks ikka ja kõigile.

*

„Romantiline ilutsemine”, ütlevad „reaalselt mõtlevad” inimesed. „Taas messianism?” muigavad iroonikud. „Õnnis, kes usub”, kehitlevad pessimistid. Just nii. Kõik nii.

Tahteline, normatiivne pole kunagi „reaalne”, – kuid ta võib selleks saada tulevikus siiski pigem kui oleviku „ainult-reaalne”, mil suurim lootus ainult jääda.

Irooniline pessimism – see on samuti ainult usule põhjendet, nagu optimistlik voluntarismgi; igale muidugi tema füsioloogilise loomuse järele, aga – meile meeldib too viimane usk enam. Tugevam on sellega; ja rõõmsam.

*

„Ja-ja, kõik siin avaldet mõtted – mis oli nendes siis uut? Need tuntud ja öeldudki kõik juba ammu,” lausuvad inimesed, kes ülitargad ja kõik juba isegi teavad.

All right! – siis ei ole see kirjutus mitte määratud neile.

„Kesktee – keskpärasuse tee”, ütlevad võitlusinimesed äärmuslased.

Well! – aga ka tõe tee, sünteesi tee, edu tee.

„Utoopiaid, vasturääkivusi, naiivsusi, udususi, pealiskaudseid, põhjenda­mata arvamisi..” leiab suurem hulk lugejaid.

If you please! – aga siis võib ju vaielda.

27. III. 23                                                                                        August Anni

Koguteosest „Mõtteid valmivast intelligentsist”

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share