Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 Jan

Lembitu surm.

 

          

Lembit langes lahingus Viljandi all madisepäeval, 21. septembril 1217; sellejuures ei ole kahelda. Küll tuleb aga kahelda, kas ta surm niisugune olnud, nagu Läti Hendrik kirjeldab. Läti Hendriku andmeid tuleb arvustusega võtta: kergesti satuvad eksitusse sündmuste kirjeldajad-silmanägijad, seda teame kahjuks oma aja sündmustest väga hästi. Eksitused olid enam võimalikud vanal ajal, kus teadete saamine ja kontrollimine palju raskem kui nüüd.

Läti Hendrik ütleb Paala lahingust kõneldes: „Veko, Roboami Vend, tundis ära Lembitu, ajas teda taga (perse-quutus est eum), tappis ta, riisus temalt rüü; teised lõikasid tal pea ja viisid kaasa Livooniasse.” „Ja langesid sealsamas (ibidem) teised Sakala vanemad Vottele, Manivalde ja väga palju teisi (cum aliis quam plurimis).”

Katsume seda sõnumet nii võtta, kuidas ta siin seisab, ning vaatame arvustades, kas sündmus niisugusel kujul oli üleüldse võimalik.

Lembit oli 6000 mehe juht, Eesti ülem sõjaajal ja maleva peajuht – princeps et senior; tema ümber Vottele, Manivalde ja palju teisi vanemaid.

Sakslaste liidu vägi tungib kolmes kolonnis peale. Peab arvama, et Lembitu maleva vastavalt kolmes osas sõdis. Eesti maleva parem tiib, millel asus Lembit ise staabiga, tugines (praeguse Rattama) järve-äärsele mäerinnale. Sakslased sihivad kohe lahingu algusel peajõud, eriti raske, üleni soomustatud ratsaväe (3000 väljavalitud meest!) Eesti maleva keskrühma peale, murravad, seda taganema sundides, kiirelt keskelt läbi ja võtavad Eesti maleva parema tiiva „kahe tule” – tangide vahele. Kogu Eesti maleva parem tiib ühes väejuhatajaga raiutakse maha.

Eesti väejuhatus asub, ähvardavat katastroofi märgates, oma pahema tiivaga sügava ümberhaaramise manöövrile ja saavutab alguses häid tagajärgi, sest liivlased, kes sakslaste väe paremal tiival, surutakse oma positsioonidelt, tõrjutakse taganema, ja nende väejuht Kaupo langeb.

Kuid kiiresti appi toodud Saksa reservid, -mille hulgas eriti nimetatud saksilased, – löövad eestlased tagasi ning: likvideerivad – sakslastele väga hädaohtlikuks muutuva – eestlaste ümberhaaramise manöövri.

Kuidas on see nüüd võimalik, et Lembit, kui sakslased ratsaväega olid keskelt läbi murdnud ja Lembitule selja taha läinud; – kuidas oli see võimalik, et Lembit põgenes, nii et Veko temale järele jooksis (perse-quutus est eum) ja siis põgeneja tappis?! Kus olid siis Lembitu kaaslased? Lahingus ei jäeta ju peaväejuhti üksi, kelle juures ju harilikult „staap” ja märgid – lipp. Lembitu malevast langes ju vaid 1000 meest, – nii et 5000 üle jäi. Ei jäeta ju niisugust meest kui Lembit üksi, Lembitut, kelle vastu sakslased kõige paremad väejuhid välja saatsid. Oletagemgi, et Lembit üksi jäi, siis ei põgene aralt niisugused sõjamehed kui Lembitus Vytamas. Igatahes ei põgene nad niisuguse mehe eest nagu lätlane Veko! Kes oli siis see Veko?

Läti Hendrik ütleb: Veko oli Roboami vend. Kes oli siis Roboam? Ajaraamat lausub temast, et Roboam ühes Läti Hendriku enesega Beverini kantsis olid, kui eestlased kantsi 1208 piirasid. „Nende hulgas oli Roboam, üks vahvamatest; see astus alla vaenlaste sekka ja lõi nendest kaks maha ja pooris tervena ja vigastamata tagasi kantsi kõrvalisel teel, jumalat kiites selle erilise au eest, mida Issand temale üles näidanud paganate kallal.”

Kuna Läti Hendrik muidu üksi Läti vanemaist nimepidi kõneleb, kõneleb ta siin pikalt ühe lihtsa lätlase lihtsast teost, kes kaks vaenlast-eestlast maha lõi ja siis vargsi tagasi pööris kantsi, kus Läti Hendrik ise varjul. Mis mõte on sel Roboami teol? Ta ei mõjutanud sugugi eestlasi, kes lätlastele rahu pakkuma olid tulnufl ja, ajaraamatu järele, „muusikat kuuldes kantsilt, sõdimise seisma jätsid”.

Roboami tegu on täitsa tähtsuseta mehe tähtsuseta juhtumine, – ainult selleks raamatusse raiutud, et Roboamist juttu teha ja võrdlemisi ebatõelisel, hoopleval viisil: ta lõi kaks eestlast maha! Siin on väljaspool kahtlust, et Läti Hendrik oma tuttavat liht lätlast tahtis ajalooliseks teha tänuks sõpruse eest.

Selle liht lätlase Roboami vend on Lembitu surmaja Veko – niisama liht lätlane – ei vanem ega muu asjamees. Ka siin on selge Läti Hendriku püüd oma tuttavat jäädavalt ajaloosse raiuda teoga, mis enese küljes lausa ebatõelise hooplemise jälgi kannab: Lembit jooksis tema ees ja laskis ennast vastu hakkamata tappa! Paistab igaühele silma Veko põhjuseta meelega ülistamine – ja Lembitu meelega alandamine.

Niisama hooplevalt kõneleb ajaraamat Veko surmast, teda ebaülistades. Venelaste vastu 1218. aastal sakslastega ühes sõdides „langes keegi Veko, kes 9 venelasega üksi võitles – seljaga vastu puud toetudes”.

Siin on hoopleva, ebatõelise kirjelduse tundemärgid silmapaistvad: üks – 9 vastu 1! Selle juures ei varusta Läti Hendrik Veko’t sugugi määrsõnaga „üks vahvamatest”, – mille ta andis vennale Roboamile. Häbelikult,, nagu vabandades nii tühja asja pärast, ütleb temast Läti Hendrik „Letthus quidam Veko” – „keegi lätlane Veko”! Kõigest selgub, et ajaraamatusse „sissekiilutud” jutt Vekost on fabula”, Läti Hendriku luule, oma sõprade Roboami ja Veko auks. Oli ju Läti Hendrik ise, ajaloolaste ühemeelse arvamise järele, liht munk, kes liialdatud aukartusega kõneleb ülemusest – ja nähtava hea meelega lätlaste võitudest ja eestlaste lüüasaamisest, – milleks tal mõnigi kord tõeolu väänata tuleb. Ajaloolisi ebatõelisusi, eriti ristiusu auks, leiame Läti Hendriku ajaraamatus õige sagedasti.

Toome mõne näite. Üks värskelt ristitud liivlane sureb (1,10); „kui ta oli koolnud, siis nägi üks vastristitu – 7 penikoorma kauguses kuidas selle hing inglitelt kanti taevasse.

Üks vaga, Sifridi nimeline munk sureb – Holmis (7,9). Kui temale puusärki valmistatakse, satub üks kaanelaud ühe jala võrra lühem kui tarvis. Kui lisalauda tahetakse lappida, nähakse, „et endine laud oli pikenenud mitte inimese, vaid Jumala teol, nii et laud nüüd hästi kõlbas puusärgile”. Kõik see on pia fraus – vaga vale jumala auks. Seda peab Läti Hendrikut lugedes arvesse võtma ja sündmusi ajalookriitilisel valgustusel vaatlema.

Väga sarnane Roboam-Veko loole on teine sündmus 1212. aastast (15,?). Sakslaste ühendatud sõjakäigust Järvamaale kõneldes lausub Läti Hendrik: „Ja läksid kaks lätlast Paike ja Dote ühte külla, ja äkitselt tormasid nende kallale üheksa eestlast ja võitlesid nendega kogu päeva.” – See sündmus on käega katsutavalt ebatõeline – lätlaste auks!

Need Roboam-Veko ja Paike-Dote lood Läti Hendriku ajaraamatus selgitavad kirjutaja püüet näidata, ajaloolise ebatõe arvel, lätlasi vahvana eestlastega võrreldes: üks üheksa vastu! Ühtlasi paistab siit välja nõrgema viha tugevama vastu: Läti Hendriku enese sõnade järele olid lätlased enne ristimist alandlikud ja põlatud ja kannatasid palju häda liivlastelt ja eestlastelt”.

Sestsamast vaatevinklist tuleb hinnata Läti Hendriku kirjeldusi lätlaste hirmsatest vägitegudest eestlaste mail, – muidu saame hoopis ebatõelise kujutuse sündmustest. Nii tuleb hinnata ka Lembitu tapmise kirjeldust Veko käe läbi.

Lembit langes ja suri, pidi langema, kui sakslaste soomustatud ratsavägi, keskelt läbi murdes, Lembitule selja tagant peale tungis. On arusaadav, et ka Lembitu kaaslased Vottele ja Manivalde ja palju teisi langesid, – sest niikaua kui mehed Lembitu ümber elus, kaitsesid nad oma princeps’i ja senior’i – oma ülemjuhatajat – see on sõjakomme. On põhjust arvata, et 1000 (1400) langenud eestlastest suurem osa just Lembitu ümber – parema tiiva ümberpiiramise tõttu – surma said.

Sakslased olid Eestimaa, eriti ka Sakala, 1215. aasta lepingu põlwal, luurajaid, spioone-ristijaid täis külvanud: Lembitu maleva iga liikumine ja üksiku väejuhi ja rühma seisupaik oli neile teada. On arusaadav, et sakslased hästi kavatsetud plaanil lahingu kohe võitluse algul otsustasid – Lembitut ühes staabiga hävitades. Lembitu maleva ei olnud mitte löödud. Lembitu põgenemine ei olnud tegelikult võimalik.

Asudes Paala lahingusse ei võinud Lembitul teadmata olla, millega tal siin tegemist. Tema endised sõjalised operatsioonid ilmutasid meile, et ta välispoliitilist olukorda soodsa strateegilise situatsiooni kujundamiseks oskas hinnata.

Lembit teadis et tema vastu Viljandi all oli väljas, võttes osa lahingu juhtimisest, mõjus diplomaat ja sõjatundja Krahv Albert von L a u e n b u r g, ligisugulane Taani kuningakojaga ja selle kaudu Novgorodi vürsti hõimkonnaga: sel ajal oli veresugulusel diplomaatias väga suur tähendus. Lembitul oli teada, et Albert von Lauenburgi mõjul Taani kuninga kardetav merevägi saarlasi kinni hoidis, et nad ei saaks Lembitule appi tulla; saarlased olid endistes Lembitu suurtes sõjamanöövrites ikka ustavalt toetanud Lembitu paremat tiiba veeteede kaudu.

Kahtlemata oli krahv Albert von Lauenburgi osav diplomaatia see, mis halvas Lembitu ustavaid liitlasi – Novgorodi venelasi ja leedulasi, et nad ei saanud appi tulla. See on Läti Hendriku eksitus või tolle aja Saksa väejuhatuse eksiarvamine, et Lembit malevaga Leoles viivitades venelasi ootas. Ei võinud Lembitul teadmata olla, et venelased ei tule, ja Lembit teadis ka küll vist, kes venelasi diplomaatiliselt halvas. Seda ootamist nõudis Lembitu uus „äraootav” defensiivne taktika, mis täiesti eranes ta endisest sõjapidamise viisist ja – väga üllatas Lembitu taktikaga tuttavaid Saksa väejuhte. Need seadsid end sõjavalmis juba Läti-Sakala piiril ja liikusid määratuma ettevaatusega Viljandi poole – Lembitule vastu. Lembitu muutunud äraootamise taktikale oletasid sakslased – nendega ühes Läti Hendrik – põhjuseks ootamist venelaste peale. Ma olen teisal selgitanud, mis Lembitut võis sundida uuele taktikale ja Rattama nurmi valima lahinguväljaks.

Ei tarvitse olla sõja eriteadlane otsustamiseks, et Lembitul Paala lahinguväli (Rattamal) oli ette plaanitsetud. See ei olnud mitte juhusliku kokkupõrke paik, vaid oli ette kavatsetud: Lembitu sõjakunst sundis sakslasi lahingut seal kohal vastu võtma, kus see Lembitule kõige soodsam näis. See asjaolu kui ka lahinguvälja sõjageograafiline iseloom annab põhjust Lembitus, Paala lahingu kavatsejas ja sooritajas, tähelepanemisväärt sõjatundlikke omadusi eeldada, mida meil ennegi juba paaril puhul juhus oli tõestada,

Lembit teadis, et tema vastu sakslaste tegevaks ülemväejuhatajaks oli Bernhard von der Lippe, kuulus ja osav kuninga Heinrich Lõvi generalissimus, kes palju lahinguid löönud tublide vastastega Saksimaal – võitjana. Ta teadis ka, et Bernhard von der Lippe, kauemat aega Liivis viibides, hästi oli tundma õppinud eestlasi ja Lembitu sõjataktikat ja tema nõrku külgi. Lembit teadis, et tema vastu oli väljas osav ja kogenud väejuht, Lävi sakslaste Mõõgavendade ordu meister Volkwin, kel suur usaldus ja võim käes, kel suured, kõige täielikumad sõjariistad ja rikkalik sõjavarustus ning kelle käsutada suur väljavalitud sõjavägi ja tugev, hästi soomustatud ratsavägi, tolle aja „tankid’, kes juba enne kord, 1211, eestlaste ridadesse segadust toonud.

      

lembitu-lahing.JPG

Rattama kalmed ja lahinguväli 1217.

Numbrid tähendavad: 1. Kõrgemägi. 2. Pikkmägi. 3. Kirikumägi.

4. Järvsoo Rattama all. 5. Kobro-Lemm-jõgi. 6. Mets. 7. Lembitu

maleva tee Leholast. 8. Saksa väe tee Viljandist Rattamale.

(Vrdle Rattama Kalmed. Eesti Kirj. nr. 3, 1921.)

     

Läti Hendriku järgi oli sakslaste liiduväe hulgas, umbes 3000 „väljavalitud meest”, „et erant ex eis fere tria milia virorum electorum”. Väljavalitute all tuleb mõista hästivarustatud ja koolitatud „löögikolonne” Kui palju sakslastel väge üleüldse oli, seda ei ole öeldud. Võib arvata, et sakslastel siin igatahes enam mehi oli kui 1212. aastal Tartu-Järvamaal sõdides, kus neid oli „4000 sakslast ja niisama palju liivlasi ja lätlasi”, s. t. kokku üle 8000 mehe. Nii siis peab arvama, et Paala lahingus. 15-20.000 sõdijat tegevad olid. Paala lahing oli sellega oma aja kohta suur lahing.

Lembitu sõjavarustus – olgugi siin Balti rannal õige sarnane teiste rannamaade (Rootsi, Taani) omadele – ei saanud seekord täielik olla, sest taanlased, kes eestlastele vahel täienenud sõjariistu muretsenud, olid, sel puhul vastase osaval diplomaatial, eestlaste vastu töötamas; niisama puudus Vene toetus, mis kahtlemata mitte üksi sõjaväelises abis, vaid ka varustuses seisis.

Eestlased olid sel ajal üleüldse vaesemaks jäämas, eriti sakalased ja ugalased. Endine jõukuse allikas, Lõuna-Eestile tähtis (Pihkva-)Novgorodi-Riia-Väina kaubatee, mis eestlastele võimalusi andis rikkalikuks kauplemiseks, oli täiesti sakslaste käes, eriti nüüd, kus nad endale Otepää kindlustanud. Algas ju tüli eestlastega selle tähtsa kaubatee pärast (L. H. 12,6). Aga ka Põhja eestlased ja saarlased olid vaesenemas. Ei suutnud saarlased enam endiselt (Sigtuna võtmise aegadel ja enne) tähtsaid kauba-mereteid Balti meres oma võimuses pidada: rootslased ja taanlased võtsid merel enam ja enam võimust. Rootslased olid endale asutanud meretoekoha Läänemaa rannal (Viigis). Taanlased kindlustasid end mere valitsemiseks Saaremaa rannal ja Tallinnas, ning võtsid ikka enam oma alla Lääne-Euroopa kaubatee üle Tallinna Novgorodiga, mis eriti talvel, kui ainuke jääst vaba rand, Eestile suure majandusliku tähtsusega oli. Ja nüüd veel sõda järjest ligi 10 aastat! Vahet pidamata on möllanud sõda 1208. aastast peale Eestis – eriti Lõuna-Eestis – ära kurnates maa ja takistades viljakat tööd ja kaubitsemist. Isegi Läti Hendrik ei saa tagasi hoiduda haledusest, kirjeldades laastamist Eestis, mida näinud oma silmaga: „See on viljarikas ja väga ilus maa, seal on laiad tasased väljad.” „Sel ajal oli aga Kareda küla väga ilus, suur ja rahvarikas, nagu kõik külad Järvamaal ja kogu Eestimaal, meitest sagedasti laastatud ja põletatud” (15-23).

Jõukas Ugaunia (Võru- ja Tartumaa) on täiesti halvatud varaliselt ja sõjaliselt ja eraldatud Sakalast ja muust Eestist – olles 1215. aastast peale Saksa okupatsiooni all, mille need Pihkva venelaste abiga seal maksma pannud (Novgorodi venelased olid Lembitu sõbrad). Ugalaste puudumine Paala lahingus – kuna nad muidu sõjakäikudel ikka ustavalt Lembitu pahemat tiiba toetanud – annab ennast Lembitule nüüd rusuvalt tunda, nii puhtsõjalises kui ka ainelises suhtes. 

Ei saanud Lembitul ka teadmata olla, et sakslasi ja teisi ristiusulisi Paala lahingus õhutamas oli fanaatilisele ristisõjale tema vastu – vägev usumees praost Johannes Riiast. Enam kui keegi teine tundis Lembit, keda Läti Hendrik periidissimus, „kõige usuvastasemaks” hüüab, tundis tema, et Paala lahingul ei tule võitlus mitte üksi paremate söödamaade pärast, vaid kahe järsult lahkumineva ilmavaate vahel. Praost Johannes oli paavsti esindaja. Nagu saatuse kiuste sattus olema Rooma toolil paavstiks Innocentius III (1198-1216), vägev ja võimuvaldne mees, kel suured kavatsused olid Balti riikide kaudu kogu suure Venemaa kohta ja isegi Tatari võimu suhtes. See paavst oli andnud kirjaga 1210. aastast suured eesõigused Mõõgaordule eraldi eestlaste maa kohta, mis sõjakaid rüütlid pidi kihutama sõtta eestlastega juba suure saagi pärast: eestlastelt võidetud maad pidid jääma täielikult Mõõgaordu meestele, ilma aru andmata piiskopile, kuna Liivis ainult üks kolmandik rüütlitele sai – piiskopi armust.

Paavstid tundsid end kohustatud nende rüütlite vastu: Saksi ja Vestfaali rüütlid, kes nüüd Baltiasse asunud, olid kannatanud paavsti heaks. Friedrich Barbarossa (1152-1190), kes paavstiga vihaselt võitles ja võistles võimu pärast, võttis temale truuduse murdjalt ja paavsti poolehoidjalt Saksi Heinrich Lõvilt ja sellele sõbralistelt rüütlitelt maa ja varanduse ning kihutas nad (1183. aastal) maalt välja.- Neile andsid nüüd paavstid head tasu Liivis ja Eestis, neid õnnistades ja läkitades „ristisõjale” „paganate” maale. Võimuhimuline paavst Innocentius III tegi 1210. aastal erilise kingituse rüütlitele, kes Eestis sõdimas ja sinna sõdima lähevad: kõik maa, mis nad võidavad, jääb rüütlitele.

Arusaadav, missugust hoogu see andis sakslastele, kes nüüd suuremal arvul kui enne koondusid väeridadesse võitluseks eestlaste vastu – rikka Eestimaa saagi lootuses. „Neid tuli õhinal, suurte hulkadena,” nagu Saksa ajaloolased kirjutavad.

Ka suguvend Kaupo „ise”, liivlaste vanem ja kuningas (quasi rex), oli Paala lahingus Lembitu vastu väljas. Sakslased ei olnud liivlaste ustavuse peale mitte hoopis kindlad. Mitmel puhul lausub Läti Hendrik: liivlastel olla ikka salasobimusi eestlastega. Peale Lembitu suurt võitu oma vastaste üle 1211. aastal löövad liivlased isegi mässama – nähes Lembitu mõju tõusvat ja sakslaste oma langevat. Koguni Kaupo ajab sel puhul sõrad vastu – Saksa ülemeelsusele”, ja nõuab, „et ristiusu iket liivlastele kergitataks”.

Aga vahepeal on sakslaste jõud tuntavalt kasvanud sissetoodud rüütlite poolest -ja Kaupo saab jälle nendele ustavaks. Ja kui katkul kolletanud surmale 1211. a. lõpul eestlastele sõbralike liivlaste vanemad, Dabrel ja Ninne, laieneb Kaupo mõju nähtavasti liivlaste seas. Paala lahingus pidi nüüd Kaupo autoriteet kõiki liivlasi ühte hoidma ja neid sõdima kihutama.

Nii on ka ordumeister Volkwin Isiklikult Paala all lahingust osa võtmas, kuna seniseid sõdu eestlaste vastu Võnnu pealik (foogt) Bertold juhatas, sest et Volkwin tihti väljamaal viibis sõjalist abi kogumas. Aga Paala lahingut peeti väga tähtsaks, – vastane oli kardetav Lembitus Vytamas, – sellepärast tõid sakslased kõik oma mõjusamad mehed välja. Krahv Albert von Lauenburg-Orlamündele oli ülemjuhatus antud – mitte üksi välispoliitiliste sihtide pärast, vaid kahtlemata pidi krahvi kõrge mõjuvõim piiskopi ja ordu teravat vahekorda ja hõõrumisi vähemalt Paala lahingu puhul ära hoidma, et loodaks kindel ja üksmeelne front Lembitu vastu.

Niisiis: vägevad võimud, paremad sõjajõud, mida Euroopa tol ajal tundis, nii diplomaatia kui väejuhatuse ja varustuse suhtes, olid Paala all Lembitu vastu väljas! Läti Hendriku kirjeldusest paistab selgesti, kui tähtsaks tol ajal Paala lahingut peeti.

Lembit teadis võitlusse astudes, kui raske situatsioon, tundis, mis oli kaalul. Liitlaste toetusest ilma, kaotades Taani heatahtliku neutraliteedi, ei võinud Lembitul lootusi olla vaenlasi lüüa, millega ta seni, nagu nägime, hakkama saanud.

Oli seegi nagu saatuse juhe, et just Lembitu ajal pidi Mongoli hõimude geniaalne valitseja Tšingis-Khaan (1206-1227) võimul olema, kes ühelt poolt venelasi Põhja pakku kiilus Soome hõimude hääbeks, teiselt poolt eestlaste surmavõitlusel Novgorodi venelasi, Lembitu häid liitlasi sõjas ja poliitikas, teisale kiskus, nende võimu rammestades.

Lembitul võis lootusi olla – mitte lüüa saada. Aga nagu meiegi aja strateegid, pidas Lembitus Vytamas rahva katastroofilisel hetkel paremaks võitlust kõige hooga vastu võtta ja enne langeda kui argselt alla andes või taganedes ennast sundida häbistavatele kapitulatsioonitingimustele.

Lembit langes; kaotus oli suur. Aga Lembitu maleva ei olnud mitte löödud: 6000 mehest langes ainult 1000 (Alnpeke järele 1400). Kolme päeva pärast pakub Lembitu vend Unnepeve (Õnnepäevä) rahu, palub uuendada rahu, mis tehtud kahe aasta eest (1215. aastal). Sakslased võtavad pakkumise nähtaval healmeelel vastu. Lepitakse õige kiirelt kokku: kapitulatsioonist ei ole juttugi. Eestlaste maleva läheb ka sellelt võitlusväljalt auga. Kuid langenud on Lembitu, ja see on raske hoop kogu maale.

J. Luiga.

Eesti Kirjandusest nr. 4/1921

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share