30 Jan
Aleksander Puškin
ALEKSANDER PUŠKIN
UUESTISÜND.
Briljantse maali rikub juhmilt barbaarne kunstnik, pintsel peos; pea vahib raamist vastu tuhmilt ja maitsetult ta enda teos. Kuid soomustena ajapikul kaob vastne kate lõuendilt ja nagu enne kuninglikul ning ürgsel ilul kiirgab pilt. Nii haihtub hingest patt ja toorus, ja jälle hiilgab ideaal ja puhas, puutumatu noorus mu vaimus nagu muistsel aal.
1819.
VIINAMARJAD.
Ei kurda kadund õilmetarju, mil kevadhõng nii leebelt-hää. Mul naudib meel ka viinamarju, mis küpsnud kobarais all mäe. Nad on mu oru õnn ja aare. Kuis süttib taas mu tüdind põrm, noid nähes kauneid, piklik-klaare kui noore imme hurmav sõrm!
1820.
NEREIID.
Kus Taurist suudleb laht, ta kauneid kaldaid uhtes, oliivipuie paost pooljumalannat puhtes ma aralt vaatlesin: pääs hiuste voolav siid, voo läbipaistvuses sääl ujus nereiid, luikvalgena pääl vee rind kerkis, hingus huljus ning joana purskas vaht, mis käsi hiukseist muljus.
1820.
* *
*
Näen, kiirelt hõreneb ja hõljub pilveviir. Oo ehatähe kiir, oo kalbe kurblik kiir! nii leebelt väriseb su valgus vaiksel lahel, kui suigub närbuv nurm ja mustav kaljuahel! On armas hingele su nõrk, ent paeluv paist: sest ärkab unelmaid ju unund kaugeist maist. Su tõusu mäletan, oo tuttav taevavalgus, tol vaiksel maal, kus kaob või kauniks õrnub kalgus, kus paplid sirguvad nii vooljalt orgudes, kus õrnalt uinub mürt ja hämaralt küpress ja Taurisesse tuul toob lainte leebeid tõtteid. Sääl vanast mägedes täis südamlikke mõtteid pilk eksis merele ja ulmad uitlesid, kui üle onnide öö varjud luitlesid, ning otsis pimedas su kiirt ja viimaks leidis ning mainis sõbrule su nime veetlev neidis.
MUUSA.
Ju vara, lapseeas, mind muusa teenriks löödi: ta hoolitsevast käest sain Paani seitsmikflöödi, ning lahkelt kuulas ta, kuis õõnsa pilliroo bukoolseist piludest tõin valla lauluvoo, kuis leebelt mänglesid mu nõrga käe all noodid – kord jumalate hümn ja õilsad, tähtsad oodid, kord õrnalt helisev ja vaikne pastoraal. Nii puhtest õhtuni ma võtsin karjamaal talt õppust tamme all, kus lehed päikest peitsid; ning vahel, juhuti mind rõõmustades, neitsit lõi laubalt kiharad, mis kuldselt rippusid, ning flöödi laenas mult – ja võimsalt kippusid kõik helid elama ta jumaliku suu all, ning tummalt kuulasin täis püha hardust puu all.
1821.
ELEEGIA.
Mu ihad läind, mu püüded hüljat ja hajutet mu noorusulm! Veel jäänd vaid tühja hinge viljad – jäänd valu, norg ja nukrus julm. Torm tuiskas, süda võppus kohkel, mul närtsis pärg, mul koitus nurm! Ma elan üksi, üksi ohkel vaid ootan: Tulge, hukk ja surm! Kui talv ju huilgel pääle kipub ja metsad ammu paljaks teht, nii raagund oksal üksi ripub veel värisedes viimne leht.
1821.
LINNUKE.
Pean kodukombeid hardal innul, ka võõrsile nad ühes viin: ma avan puuri laululinnul, kui kevadpüha saabub siin. Miks peaks veel elu nukrust tooma, miks sünge näima päiksepaist, kui kas või ühtki looja looma saan vabastada ahelaist?
1822.
VANG.
Mu akna ees võre, täis rõskust mu torn. All akna sööb kotkas, mu kaaslane morn, ta sööb, ja on ärev ta tiibade löök, ja küünte all võppub ta verine söök. Ta sööb ja ta vaatab. Nii viipav ta rüht, kui mõtleks ja ihkaks me mõlemad üht; mind kutsub ta vaade, mind hüüab ta hõik, kui öeldes: „Oo, mingem ja jätkem siin kõik! Me linnud, me vabad; nüüd kandku meid tiib, vend, sinna, kus sinav on ranniku riib, kus pilvedes mägi… kus hoogne ja hull ja ääretu priius – vaid tuulel ja mul!…”
1822.
MERELE.
Nüüd, meri, lahkun ma su vallast! veel viimast kord mu nähes nii lööd laineid laialt vastu kallast ja hiilgad, härrandlik ja prii. Kui sõbra hääl jääb meelde üha su lein, mis hinges kaasa viin – su kurblik hüüd, su kutsuv müha veel viimast kord mul kuuldub siin. Oo vald, kus meel nii meelsalt aatles! Kuis hurmas mind su viirgav vilk, kui rannikul sind mõttes vaatles mu uduhell ja harras pilk. Kuis meeldis aeg, mil tummalt suisud, kuis sügaviku ulg ja hund, kuis ehaeelne palvetund ja vete tujutsevad tuisud. Kui meel sul laisalt unne vaob, siis kalurite vaikne puri võib lahel liuelda; ent taob sus tuikav kihk, siis hullad, huri – ja võimsaid laevastikke kaob! Ah, jätnuks tüütu kalda varju, su rüppe hüppel heitnuks end, et tervitades lainte karju viiks mööda vahutavaid harju mind elu luuleline lend. Sa hüüdsid, püüdsid… olin kütkes; suur iha piinas, painas meelt, kuid hing, mis kire vangis itkes, ei pääsnud lahti kaldateelt. Miks kurta? Kuhu, laineid kündes, veel viiks mind laeva ruttav rüht? Su vete rahutumas ründes mu süda igatseb vaid üht. Üht kaljut, kuhu kuulsus kummus, üht suure hiilge ahervart, kus kustus mälestuste lummus: sääl suikus surres Bonaparte. Säält leidis rahu vaevat võimur… Ent vaevalt sulgus võimsa kirst, kui tuiskas eest ta hingehõimur, me unistuste kiirgav vürst. Ta lahkus, teda nuttis priius, ta pärg jäi ehteks inimsoo. Voog, mölla, mürska mornis riius: su laulik, meri, oli too. Su kuju sööbus talle hinge; su võimust teht, su vaimust lood, ta oli vägev, sügav, sünge, ta oli uhke nagu vood. Ilm tühjus… Kuhu säen nüüd sammu, kus viid mu, lainte metsik jaht? Eks kõikjal saatus paigal tammu: kus hüvet tilk, sääl piidleb ammu türann või valgustuse vaht. Hääd tervist, meri! Mil ei tundu su hurm, su hoogsus hinges mul! Oo, tihti, tihti veel su hundu vaim aimab vaiksel loojakul. Ka metsas, tummas laanes valdad veel kaua meelt; kaob hingest äng, kui meenund lahed, kõrged kaldad ja lainte helk ja hääl ja mäng.
1824.
Valik luulet, 1936
