Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Esteetika ülesanne seisneb selles, et ta tahab kunsti, kunstiloomingu ja kunstimaitsmise eluala täies ulatuses me arusaamisele lähemale tuua. Ta ei pea kunstnikule eeskirju tegema, ka mitte alamaksvaid kunstiideaale looma ega kunstiarmastaja võhiku maitset ja otsustust juhtima, vaid peab kõigi kunsti ja kunstilise loomingu ja maitse tõsiasjade suhtes etendama empiirilise uurimuse osa, mis seda iselaadilist eluala ühtlastest vaatekohtadest kujutab ja seletab.

Esteetilisse elualasse kuuluvaks loeme neli suurt ja täht­sat elunähtust: kunstiloomingu tegevus, selle saadus: kunstteos, kunstteose m a i t s m i n e ja esteetilised väärtolu-otsustused (heakskiidu ja hukkamõistu otsus­tused, mis kunstteos esile kutsub), ning viimaks terve meie elu läbiimbutamine kunstikauni vormiga: esteetiline ehk kunstiline kultuur.

Esteetika süsteemi saame siis, kui terve selle eluala teeme arusaadavaks ühtlasest vaatekohast. See vaatekoht võib (nagu juba sissejuhatuses nimetasin) olla laenatud ainult neilt tõsiasjult, millest see eluala ka puhtfaktiliselt tekib: nimelt inimese kunstilisest loomingust ehk, üleüldisemalt, tema produktiivsest kunstitegevusest. Järgnevate arutuste üheks peaülesandeks on näidata, et ainult selt seisukohalt jõuame esteetilise eluala asjus täiesti ühtlasele käsitusele. Seega jätame siis esiotsa kõrvale täpipealsemad, koolipärased definitsioonid, mida „esteetilise” ja „ilusa” all mõista jne, ja peame kinni üleüldisest keelepruugist. Alles niipea kui näha saame, et viimane eelnimetet nelja esteetilise peaala seast kas või ühegi juures ühtlane ei ole, peame harilike nimetuste tähendusvankuvused kõrvaldama. Esteetiliste põhi­mõistete täie teadusliku tähenduse peame sealjuures aga alati alles empiirilise uurimise teel kätte saama.

Üksnes niisugune kõigist ettekirjutustest ja vormidest keelduv, empiiriliselt uuriv esteetika, mis oma ülesannet üht­lasi nii laiaulatuslikult mõistab, suudab meid viia täielikule arusaamisele kunstist, kunstiloomingust ja maitsest – seda tahame veel üksikasjalisemalt käsitleda oma algvaatlustes, kus kavatseme suurema karvapealsusega kindlaks teha esteetika suhet kunstnikule kui ka esteetiliselt maitsvale publikule. Katse, kuivõrd see meil korda läheb, võtame järgnevates arutustes kõigepealt oleviku kunsti kallal ette, s. o. püüame tungida meile kõige lähemal seisva kunsti sisusse. Ükski, kes jälgib tähelepanelikult meie ajajärgu kunstilist liikumist, ei suuda kahelda, et just meie kunsti asjus oleks tarvis meele tuletada, milles peituvad igasuguse kunsti viimsed juured, mida peame üldse nimetama kuns­tiks, vastandina teistsugusele kujutusviisile, ja mil kombel viimsete ja jäädavate igasuguse inimliku kunstitegevuse motiivide uurimine võib hõlbustada kunsti lahushoidmist teistest elualadest.

Sest oleviku kunsti häib igati valland lagunemisprotsess. Lagunemisprotsess mitmesuguses mõttes: valmis, lõpuleviidud „teos”, milles kunstnik nägi kauaaegse vaeva­lise töö tipppunkti, laguneb eksperimenditamiseks ja uute kunstivahendite proovimiseks; proovimine ei ole aga mingi­sugune kunstilooming, vaid paremal juhtul selle eelaste, ja „eksperimendid” ei ole kunstteosed, vaid soodsamal puhul sarnase elemendid. Kuid edasi: praktiline kunst alandub sagedasti paljaks käsitööks. Kui loobuda igasugusest kunsti­lisest vormist ja mõõduandvaks lugeda ainult kunstitööstusliku eseme otstarve, siis on see käsitöö, mitte kunst. Sarnase tegevuse saadus kuulub siis järjelikult praktilise kõlbulikkuse ja otstarbekohasuse vaatepunkti alla; kas ta sealjuures ka kunstiväärtuslik, jääb juhuse hooleks või on kõige õnneli­kumal korral „kõrvaline kordaminek”.  Viimaks on lagune­mas ka üksikud kunstid, kuna endi ulatusest valesti aru saa­des püüavad töötada vahenditega, mis neile ebakohased – ja tagajärjeks on käperdused, seda viletsamad, et moodsatel kunstnikel harilikult puudub tehniline ja teaduslik hari­dus, mis üksi võimaldab sarnaste kunstivahendite õiget hin­damist kui värvid, toonid, mürad, kompamisväärtused.

Maalikunst ei pea üksi värve „maalima”, vaid või­malust mööda koguni toone ja mürasid, ja riivab seega muusika valdkonda, kunstnik ei võta enam vaevaks kuju­tada liigutust ainult võimalikult ilmeka ja osavasti valitud momendi abil – hoopis sellevastu, meieaegne maalija püüab kõiki liigutusprotsessi faase ühtaegu kujutada ja kõrvustikku lõuendile mahutada – ta asub seega luule-(sõna-)kunsti alasse, mis üksi suudab sündmust suktsessiivselt arendada. Värsi – „värsitamise” – kunst peab sõnade abil joonis­tama ja maalima. Muusika peab helide abil värvi ja valguse effekte kujutama – võimalikult n. n. .värvikuulmise (audition coloree) varal; s. t. siis üleüldiselt: püüde asemele kind­laks teha, mis teatud kunst ise oma vahenditega suudab korda saata, on astunud üksiku kunstniku ja vahel ka üksiku käpardi individuaalne meelevald. Selle tagajärjeks on prae­guse aja kunsti tendents hajutada kõik kindlad vormid ja vormiseadused ja üle astuda sellest, mis kunst omade vahen­dite abil suudab aegu saada.

Silmas pidades sarnast kalduvust on ajakohane veel kord meelde tuletada igasuguse kunsti põhiseadusi ja igasuguse kunstitegevuse viimseid motiive, ja sellega toime saada on esteetika ülesanne.

Paraku on aga esteetika isegi kunstnike ja haritud publiku ringkondades sattunud haivakspaneku osaliseks ja tema vastu on tärganud igasuguseid eelarvamusi. Peame sellepärast eestkätt katsuma need eelarvamused kaotada, mis kõik põhinevad esteetika ülesande väärkäsitusel, et siis lähemalt piiritleda esteetika ülesannet.

Kahtlus esteetika väärtuse juures sai alguse osalt kunstnikelt endilt, osalt haritud publikult, osalt ka filosoofidelt.

Kuuleme esmalt kunstnike etteheited esteetikale. Neid avaldasid osalt kahe viimse aastasaja suuremad ja geniaalsemad kunstnikud, näit. Goethe ja Schiller, Grill parzer, Gottfried Semper.

Kui lähemalt vaadelda neid kunstnike ütlusi estee­tika kohta, siis torkab kohe silma, et neis ilmenevad kaks isesugust kunstiandekuse tüüpi ehk kaks iselaadilist kunstniku iseloomu. Ühed mõistavad hukka igasugust esteetilist refleksiooni, koguni igasugust juurdlemist kunsti ja kunsti­loomingu üle ja iseäranis igasugust mõisteliselt selgesti formuleeritud kunsti eesmärkide defineerimist, ja loogiliselt kindlaks tehtud esteetiliste printsiipide, juhtlausete ja normide määramist kunstiloomingu kohta.

Põhjus, mis tuuakse esteetika vastu, on järgmine: kogu kunstilooming olevat täiesti naiivne ja instinktiivne tegevus; tõeline kunstnik laskvat end ainult oma kunstilistest kaldu­vustest ja tumedalt aimatavatest motiividest juhtida, ta arendavat oma aegapidises kunstilises edenemises lihtsalt seda, mis ta iseduses (personaliteedis) ja selle kunstilises põhilaadis n. üt. predisponeeritud, otsegu sisemise loomutarviduse sunnil. Üsna sagedasti on silmapaistvad kunstnikud väitnud, iga tõelise kunstniku arenemine olevat algupärase kunstnikuiseloomu vajaduslik arenemiskäik, ja igasugune tõesti suur kunst loodavat seeläbi, et jõurikas, algupärane kunstnikuisedus oma teostes avaldub. Sellevastu olevat sel­gesti formuleeritud kunstiloomingu juhtlaused ja eesmärgid kunstnikule osalt kasutumad, osalt kahjulikudki. Nad ei toovat talle mingit kasu – nii väidetakse – sest et nad talle midagi ei suutvat anda, mis juba temas eneses olemas ei ole, ja nad võidavat talle isegi kahjuks olla, sest et nad teda ta iselaadi arendamiselt kõrvale meelitavat; jah, esteetiline refleksioon – nii väidetakse – otse rikkuvat kunstniku naiivsust, algupärasust ja vaimustumisvõimet. Mõtlemise selgus olevat laialt tuntud arvamust mööda loomulikus, lepitamata vastolus igasuguse puhtalt fantaasia- ja tundepärase loominguga; kunstilooming olevat aga kord juba, nagu näib, puhtalt fantaasia ja tundepärane, ja seega suhteliselt olenematu mõistusepärasest refleksioonist.

Seda kahtlust näikse õigustavat nii mõnigi tõsiasi. Sest on selge, et kunstiline ja teaduslik andekus teineteist teatud määral välja sulevad. Selle tõenduseks on asjaolu, et täht­samad teadusemehed, eriti arvuteadlased, mõtteteadlased ja looduseuurijad pea kunagi pole olnud andekad luuletajad. Albrecht von Haller (XVIII aastasaja suurem füsioloog), Kaal, Schopenhauer, Lotze on pärandanad rea õige keskpäraseid salmikuid, Haller on isegi loond tüüpiliselt ebakunstilise luuletamisviisi, mida Lessing õigusega laidab, nimelt loodus­esemete kirjeldamise, ja Kanti luuletusi on raske üle trum­bata vormi saamatuse ja kuivuse poolest; teiseltpoolt on tähelepanemisväärt luuletajad vääratanud niipea kui üle läk­sid teadusliku refleksiooni alale, nii näit. Goethe oma värvi­õpetusega ja poleemikaga Newtoni vastu, ja Richard Wagner oma poliitiliste ja ühiskondlike teooriatega.

Seda kunstniku naiivsuses põhjenevat kahtlust esteetika kohta avaldavad harilikult need kunstilised loomused, kes on ise täiesti naiivsed ja instinktiivsed kunstnikud; Grillparzel kuulus nende hulka ja noorest easl, ka Goethe, kes alles pärastpoole – eriti Schilleri mõjul – ka esteetilise refleksiooniga hakkas tegutsema. Niisugused kunstnikud mõistavad igasuguse esteetika hukka, sest et see nende süga­vamale olemusele vastumeelne.

Kuid see on ometigi õige kitsarinnaline seisukoht! Esteetika ei ole   üksi kunstniku tarvis olemas, me ei teegi esteetikaga selleks tegemist, et kunstniku tööd edendada. Ükski teadus ei anna ennast ainuüksi teatud kindla elukutse või seisuse praktiliste huvide teenistusse. Koguni sellevastu, esijoones tegutseme esteetikaga teadusliku edu, üleüldise tunnetamise pärast.  Terve me tunnetamistung kihutab meid ka kunsti ees mitte peatama, vaid tema olemuse ja elulise tähenduse üle niisama selgusele jõudma kui me elu kõigi teistegi külgede üle. Kui siis järjelikult üksikutele kunstnikele isiklikult meelt mööda ei ole selget ülevaadet saada endi loomingu põhimõtetest ja eesmärkidest, siis hoidku nad esteetilisest refleksioonist kõrvale, – sellest hoolimata ei ole esteetika ainult üksikute kunstnike jaoks olemas, vaid kogu mõtleja inimkonna tarvis.

On veel teine kunstnikuiseloomude rühm, kes ka vahel esteetika vastu seisukohta võtnud, ise aga siiski esteetikute jälgedes sammuvad, sest et elavat tarvet tunnevad selle üle, mis nad esiotsa rohkem aimuslikult ja tundeliselt, roh­kem instinktiivselt ja naiivselt teevad, selgusele jõuda ja iseäranis selgitada oma loomingu sihte, teinekord aga ka üksikute nende poolt tarvitusele võetud kunstivahendite teo­reetilisi aluseid.

Jah, need kunstnike eneste esteetilised refleksioonid on osalt omandanud määratu tähenduse meie kultuurilise ja kunstilise arenemise suhtes. Tuletan meelde Goethe ja Schilleri refleksioone antiikaja klassilise kunstiideaali puhul, Lessingi aateid inimkonna esteetilisest kasvatusest, Richard Wagneri mõtteid ooperist kogukunstteosena, Gottfried Semperi uurimusi kunsti stiili ja stiiliseaduste üle, Max Klingeri kirjutusi graafilisest kunstist, Adolf Hildebrandti mõtte­avaldusi vormist raidkunstis, Tolstoi mõtteid muusika üle.

Kuidas on võimalik, et niisugused kunstnikud, kes õigupoolest on ise esteetikud, teinekord esteetika vastugi on välja astunud; mis tohiks neil esteetiku töö vastu olla ?

Harilikult esitab reflekteeriv kunstnik esteetikale kolm etteheidet:   1. esteetika   tahtvat kunstnikule ettekirjutusi teha, ettekirjutusi selle kohta, mis on tõeline kunst, mis peab olema iga tõelise kunsti eesmärk, ja eriti sellest, mis­sugustest reeglitest kunstnikul tulla loomise juures kinni pidada. Igasuguse tõelise kunsti esimeseks eelduseks olevat aga, et kunstnik ainult iseenda saadusi täidab; see mida kunstnik oma individuaalsuse ja oma kunstilise kogemuse põhjal tähtsaks peab, olevat tema kohta ainumõõduandev.

See esteetika ülesande käsitus on aga hoopis ekslik, vähemalt mis puutub me praegusse esteetikasse, olgu et need kahtlused vanema spekulatiivse ja normatiivse estee­tika suhtes hoopis põhjata ei ole; võime isegi esteetikute vabanduseks ütelda, et kunstnike esteetiline refleksioon sagedasti kaugelt suuremal määral on omandanud kunsti­loomingu kohta käivate ettekirjutuste laadi kui filosoofide esteetika – võrreldagu Schilleri ja Goethe kunstinõudeid, ühekülgsust, millega nad antiik kunstiideaalist kinni pidasid, ja vananeva Goethe sallimatust tõusvate uuema aja luuleta­jate vastu nagu Kleist. Minu peaülesandeks on näidata, et nüüdne esteetika midagi ei soovi ette kirjutada, ei kunstni­kule ega esteetiliselt maitsvale võhikuile, vaid ta on lihtsalt empiiriline uurimine nagu iga teinegi teadus, mil tõsiasja­dega tegemist. Niisugusena tahab ta kõigepealt uurida, mida kunst ja kunstilooming tõeliselt on, mis arenemisjär­kudest kunst on läbi käinud, mis tegurid kunstnikku fakti­liselt loomingule õhutavad, missuguste psühholoogiliste saa­duste alla ta looming faktiliselt käib jne; ettekirjutuste tegemist aga, mis võiksid kitsendada kunstniku vabadust loomingu enda piirides, ei loe esteetika just sellesama pärast oma ülesandeks. Ühe sõnaga, need kahtlused võivad liht­salt tähelepanemata jääda, sest nad põhjenevad iganenud arusaamisel esteetikast. Aga siiski peame sellega leppima, et on olnud esteetikuid, kes ise seda esteetika väärkäsitust laiali laotanud: nimelt läind aastasaja spekulatiivse esteetika kool, mille tippudeks Hegel ja Friedrich Theodor Vischer. Nad arvasid kunsti ja kunstiloomingu absoluutset olemust loogilisel teel alaliseks kindlaks määrata võivat (kõige üleüldisemate esteetiliste mõistete loogilise tuletamise varal). Kui aga esteetika seda tõesti suudaks, siis suudaks ta kunstnikele ka lõpuliku kindlusega ette kirjutada, mis on kunsti olemus. On meil aga see teada, siis peab või­malik olema ümberlükkamatuid reeglid ja norme üles seada, mis kunstnik peab tegema, et tabada seda kunsti absoluut­set olemust. Kuid spekulatiivse meetodi puudulikkusest üsna kõnelemata läheb see katse luhta juba üksi igasugu­ses kunstitegevuses ja igas üksikus kunstteoses varjul oleva individuaalse momendi tõttu ja selle tõttu, et kunstiideaalid samuti kui kõik teisedki inimlikud paleused alaliselt on are­nemas ja muutumas. Spekulatiivne esteetika on vananenud, kaotanud oma tähtsuse meie aja kohta.

2. Raskem ja esteetikuile kardetavam on teine ette­heide, mis just esteetiliselt reflekteerivad kunstnikud esteetikale teind, näit. Gottfried Semper. Esteetikud, nii kinni­tavad nemad, on ainult harukorral ühtlasi ka kunstnikud; seks, et kunsti mõista, peab aga ühtlasi ka ise kunstnik olema. Mida ei lähe näit. selleks tarvis, et arkitektuuritaolise kunsti vastu õige seisukoht võtta või selgusele jõuda sarnase suure muusikalise kunstteose ehituse üle kui sümfoonia ja ooper! Kas on paljudel esteetikutel neid eritead­misi, mille varal üksi on võimalik seesugust kunstteost täielikult mõista?

Sellega on tõesti puudutet teadusliku esteetika üht suuremat hädaohtu ja takistust. Ei ole mingit kahtlust, et esteetik peab olema põhjalik kunstitundja, kui ta ei soovi hakata diletantlikuks targutajaks. Kuid just selleks mõjubki kaasa me puhtuuriv esteetika, mis empiiriliste meetodide abil ainult seda tahab selgeks teha, mis kunst on ja mis tähendus tal on kogu inimkonna vaimsete ja kultuuriliste püüete suhtes. Sarnase puhtuuriva esteetika kohta tähendab nimetet asjaolu küll raskust, mitte aga põhimõttelist takis­tust, sest kõik, mis puutub kunsti ja kunstiloomingusse, on empiirilisele uurimisele kättesaadav. Kuid isegi kunstteoste arvustamiseks ei tarvitse sugugi loov kunstnik olla. Seks, et näit. teada, kas mõni maal või lüüriline pala on esteetiliselt väärtuslik või kas tal on esteetiliselt väärtuslikke omadusi, läheb ainult tarvis süvenemist kunstteosesse, roh­kesti esteetilist vastuvõtlikust ja teatud määral ka vahendite ja materjalide (sõna kõige laiemas mõttes) tundmist, millega kunstnik töötab, need võib aga ka diletant omandada. Soovitav on sealjuures küll teatud diletantlik kunstitegevus, ja on huvitav, et mitmesugusest seisusest, mitmesuguse elukutse ja haridusega isikute esteetiline otsustusvõime süstemaatilise võrdlemise teel on kindlaks tehtud, et kunsti diletantide otsustus seisab läbistikku kõige kõrgemal.

Sealjuures ei tohi aga esteetikul kunstiline vastuvõtlik­kus puududa (selles tolle väite raskusepunkt peitubki). Ei saa palja üldteadusliku andekuse põhjal hakata esteetikuks! Loogiline ja matemaatiline teravmeelsus ja spekulatiivne and on ka esteetikuile kasulik, ei suuda aga iialgi asendada kunstilist vastuvõtlikust! Me teame seda kuulsate näidete varal: filosoof Hegel pidas üheks oma aja suuremaks kunstisaavutuseks kurikuulsat romaani „Sofia teekond Memelist Saksamaale”; Schopenhauer pilkas teda sellepärast õigusega, hüüdes võidurõõmsalt: Minu armsamaks raamatuks on Homeer, Hegeli ihuromaan on Sofia teekond Memelist Saksi­maale. Teiseltpoolt, täitis ka Schopenhauer Wagneri „Tristan und Isolde” teksti, mille talle Wagner saatnud, ääremärkus­tega, mis selgesti paista lasevad, et tal selle luuleteose kohta igasugune arusaamine puudus. See näitab, et eelpool too­dud kahtlusel on põhja all, kui seda nii väljendada, et teaduslikust andekusest üksi ei aita, vaid läheb tarvis ka kunstilist vastuvõtlikust; seda võib aga esteetikul küll olla.

3. Kolmas väide esteetika võimaluse vastu, mis esitatakse igasuguste kunstnike poolt, on see, et tõsine ja suur kunst on midagi puhtindividuaalset. Iga tõeline kunst­teos on seda käsitust mööda algupärase iseduse, loova indiviidi produkt, kes väljendab enda teoses oma isiklikud elamused, isiklikud tunded, isiklikud vaated elu ja ilma kohta; teadusel sellevastu olevat tegemist üleüldisega, üleüldiste kunstisaaduste ja kunstiprintsiipidega. Puhtindividuaalset ja puhtisiklikku võidavat küll tabada intuitiivselt ja vahenditu sissetundmise teel võõrasse isedusse, mitte aga abstraktsete mõistete ja teadus­like põhimõtete abil.

Sellele väitele oleks vastata kahesugust: 1) Me saame pärastpoole näha, et kunstis küll alati sisaldub individuaalne moment, mitte aga, et ta oleks midagi puht individu­aalset. Ükski tõeline kunstteos pole absoluutse individuaalse meelevalla produkt, küll aga saab iga tõelist kunstteost seletada kahe põhjustekogu ühisest tegevusest: kunstniku individuaalsus ja kunsti kindlad, vääramatud stiiliseadused; ja iga, kui tahes algupärane, kunstnik on seotud nende stiiliseadustega, kui ta üleüldse tahab kunstteoseid luua: maalija ei saa kuidagi lahti värvidest ja lõuendist ega sellest, mida värvide ja lõuendi abil võimalik saavutada; kujuka­malt öeldes, ükski maalija ei suuda värvide abil kujutada ümarplastikat. Muusikamees on seotud helide ja taktidega, luuletaja sõnaga (sõnalise väljendusega); ja need iga üksiku kunsti vahendid ja materjalid loovad ise teatud stiiliseadused, mis igale kunstnikule piire määravad. Kuid edasi: iga kunstnik on seotud teatud üldinimlike vaimse loo­mingu saadustega ja rahva, aja, tõu, rahvuse, hariduse ja oma aja kultuurilise tasapinna poolt talle peale pandud mõjudega – nii siis ühe sõnaga: kunstteos ei esita midagi absoluutselt individuaalset, temasse mõjuvad paralleelselt üleüldised stiiliseadused, üldinimlikud loomisseadused, erilised kunstiloomingu saadused, ajalised ja kohalised olud, mis kõik võivad saada teadusliku esteetika esemeks, ja esteetika eriliseks ülesandeks on kindlaks teha see suhteline osavõte kunstteose ja kunstivoolu tekitamisest, mis nende üleüldiste seaduspärasuste kõrval olemas kunstniku individuaalsusel.

Umbes samasugused on kunstist arusaaja publiku kahtlused esteetika väärtuse kohta. Meil tuleb seda rohkem nendega tegemist teha, et nad mõnikord isegi teadlaste poolt vastuvõtmist leidnud ja sealjuures koguni veel teravamaltki formuleeritud kuju omandanud.

Kõigepealt ollakse harilikult arvamusel – umbes samuti kui nägime kunstnike otsustustel kunstiloomingu üle -, et esteetika tahab kunstiarmastajale publikule peale sundida ettekirjutusi maitse ja esteetilise otsustuse kohta; maitse üle ei saadavat aga teatavasti vaielda, see olevat midagi oluliselt individuaalset, kellelgi ei tarvitsevat tema ettekirjutusi tähele panna. Selle arvamuse ümberlükkamiseks ütleme esiotsa nii palju, et empiiriline esteetika tahab üksiku inimese kunstimaitsele sama vähe kammitsaks olla kui kunstnikule ja tema tegevusele. Ka esteetilise maitsmise, meeldimuse ja otsustamise asjus on tema ülesandeks ainult uurida nende tingimusi või kindlaks teha nende tekkimise viis. Ta ei ole ka kunstiliselt maitsva inimese suhtes mitte mingisugune ettekirjutav ehk normatiivne esteetika, vaid puhas uurimine, mis tahab aru saada, kuidas tekib esteeti­line meeldimus või mittemeeldimus.

Palju keerulisemad on lood teise etteheitega, mis esteetikale tehtud kõigepealt võhikute ja pärast ka esteetikute eneste poolt. On väidet, et kõik kunstiideaalid ja kõik isiklik maitse on vahetpidamata arenemine, ja nimelt kahesuguses mõttes: esiteks kõigi asjade ja rahvaste kunstiajaloos ja teiseks indiviidi arenemiskäigus. Mida Kreeka vanaaeg luges ilusaks, see ei vasta enam keskaja maitsele; keskaja kunstiideaalid  jäävad omakorda renessansi poolt tähele panemata ja nõnda edasi olevikuni.

Midagi sellesarnast tuleb ilmsiks ka mitmesuguste rasside esteetiliste ideaalide võrdlemisel. Mongoli raassile (jaapanlastele ja hiinlastele) näib teistsugune inimese tüüp ilus kui meile, ja inimkuju ehted, mis primitiivsetel inimestel leiame, tunduvad meile osalt jämedate maitse eksimustena.

Midagi täiesti analoogilist näitab teatavasti ka üksiku inimese arenemine: mis lapsepõlves ilus, kahvatub vasta­valt edenevale vaimsele küpsusele, ja veel palju järsum on muudatus, mis sünnib täiskasvanud inimese esteetilise otsustusega areneva kunstiarusaamise mõjul. Sellepärast asetetaksegi võhik ja tema esteetiline otsustus selle vastan­diks, mida asjatundja ja asjaarmastaja ilusaks loevad; asja­tundja poolt suureväärtuslikuks hinnatud teoksed paistavad võhikuile mõnikord arusaamatud. Jah, iga inimene võib endas midagi sarnast tähele panna, kui ta kord näit. kollektsio­näärina aastate kestel mingi kunstialaga on tegemist teinud; mis talle algul meeldis, selle mõistis ta pärastpoole hukka.

Mis sellest järeldub? Esteetilised ideaalid, esteetiline maitse, see, mida kutsume ilusaks ja mitte ilu­saks, ei ole iseenesest midagi üldmaksvat, kindlat ega püsi­vat, vaid muutub alatasa – samuti ei saa ka esteetika igaveseks kindlaks määrata, mis on ilus ja mis mitteilus, mis kunstiliselt väärtuslik ja mis väärtusetu (asjaolu, mille ka Volkelt arvesse võtab).

Mis sellest etteheitest arvata? Ta ei taba, samuti kui eelmisedki, esteetika ülesannet, sest kõigepealt ei tahagi ju meie igavesest ajast igavesti kindlaks määrata, mis on ilus ja mis mitte; me tunnustame hoopis vastuoksa, et kogu kunstiilm on alaliselt arenemas. Meie arust aga ongi see kunstiideaalide arenemise ja muutumise tõsiasi üheks tähtsamaks esteetika uurimusesemeks. Alles estee­tilisel uurimusel on ülesandeks vastata küsimusele, kas selles kunsti ja kunstiideaalide vaheldumises ka midagi püsi­vat ilmsiks tuleb ja mis laadi see on. Esteetika ülesandeks ei ole mitte mõne üksiku alamaksva kunstiideaali ja abso­luutse maksvusega maitseotsustuse ülesseadmine, vaid ta peab ka siin aru saama kunstiideaalidest ja maitseotsustus­test, ja ära näitama, mis tingimustest nad olenevad ja kuidas nad tekivad.   Me ei soovigi kunstiideaale määrata – seda teeb ju   igal ajal   kunst ise – vaid   tahame neist aru saada ja neid seletada, nende tähendust tervele inimkonna vaimsele ja kultuurilisele edule selgeks teha.   Me tahame näit.  seletada, miks keskajal tingimata  pidid teised kunstiideaalid olema kui antiikajal; missugustest rahvuslikest, poliitilistest, usulistest ja ühiskondlikest oludest võrsus see kunstiideaal, mis põhjusel moodne kunst kipub valjude kunstivormide kammitsaid  lõhkuma jne. Teiste sõnadega, kunstiideaalide ja maitse otsustuse muutumise nähtus saab ise uurimise ja arusaamise esemeks. Ja siis alles mõistame inimkonna esteetilise ilu, kui oleme aru saanud tervest sest tingimuste ja põhjuste kogust, millest esteetilise elu alalõpmatu muutumine oleneb – olgu need sotsiaalsed või individuaalsed, usulised või ilmalikud, kultuu­rilised või majanduslikud tingimused.

Niisiis, ka see esteetika vastu sihitud etteheide põhi­neb tema ülesande väärkäsitusel.

Midagi sarnast on maksev ka üksiku inimese maitse arenemise ja asjatundja ja võhiku esteetilise otsustuse vahel valitseva vastolu kohta. Ka see saab meile eriküsimuseks: esteetilise hariduse probleemiks. Esteetika peab küsima: Millega on seletetav, et ühes esteetilise haridusega muutub ka esteetiline otsustus, meeldimus ja mittemeeldimus? Ise­äranis peab ta selle peale vastuse andma, kas see on kuns­tiga tegelevas inimeses sündiv „tunnete ümbermääramine” või kas seda põhjustab nägemise ja kuulmise paranemine ja esteetilise vastuvõtlikkuse tõus. Kas näeb ja kuuleb kunstiliselt haritud inimene kunstteoses üksikasju, mis diletandil silmapaari vahele jäävad? Või on selle esteetilise otsustuse muutumise põhjuseks ehk asjaolu, et esteetiliselt haritu palju spetsiaalsemate teadmistega varustetult kunstteosele läheneb kui vähem haritu: teadmistega tehnika ja ajaloo alalt või lokaalteadmistega, mis nii suurt osa etenda­vad mineviku ja teiste rahvaste kunstis?

Selle kõrval aga vaidleb esteetik otsustavalt võhikute teise iseäranis armastatava väite vastu – et esteetiline tunne ja otsustus olevat „puhtindividuaalne”.

Juba Kant kinnitas, maitse üle võidavat vaielda. Aga kus vaieldakse, seal eeldetakse vaikides kokkuleppe võimalust, sest muidu oleks igasugune vaidlemine mõttetu. Me püüame ju mõnikord ise mõne kunstteose suhtes teisiti mõtlejaid põhiseadustega oma arvamusele võita.

See tähendab aga seda, et esteetiline otsustus ei ole tõepoolest mitte puhtindividuaalne; tal on ainult hoopis isesugune maksvus. Mõned esteetikud väljendavad selle nõnda: tal olevat „nõudev iseloom” (nii J. Cohn); me nõuame, et otsustus, millega kunstteose puhul avaldame meeldimust või mittemeeldimust, maksev oleks ka teiste kohta. Minule tundub, et me esteetilisel hindamisel midagi ei „nõua”, vaid esteetilise otsustuse teatud tingimustest ehk eeldustest olenevaks teeme; see on siis järjelikult tingimuslik ehk eel­duslik otsustus. Neid tingimusi ehk eeldusi me ei „nõua”, vaid me ei pane tähelegi, kas keegi neid täidab või mitte. Jah, isegi selles mõttes ei ole esteetiline otsustus nõudvat laadi, et sellega tahaksime ütelda: kui mõni teatud eel­dused täidab, peab ta otsustama nii ja niiviisi, sest selleks on need eeldused liig individuaalse värvinguga. Sarnane „eelduslik otsustus” erineb selles tükis „nõudmise otsustus­test”, et see ainult täiesti üleüldises mõttes teatud maksvuse omandab, mitte aga ei „nõua” mõne üksiku detailotsustuse tunnustamist.

Näide toogu asjasse selgust. Kui ütlen: säärane pilt kui Rembrandti „Anatoomia” või Frans Halsi „Hille Bobbe” või luuletus, nagu Dante põrgukirjeldus, on „kunstiväärtuslik”, siis tahan seega väita: iga inimene, kel teatud määral aru­saamist kunstist ja kunstilist haridust, peab tunnustama nii­suguste tööde kunstiväärtust, ei nõua aga sellegi pärast veel sugugi teatud kindlat esteetilist otsustust nende kohta; mulle näib ikkagi veel võimalik, et mõni isik neist teostest rohkem kohutavat leiab kui „ilusat”; kuid nende teoste sisaldust kunstiväärtuste poolest tunnustab igaüks, kel aga eeldet esteetilise arusaamise määr ei puudu.

Kuid me teame samuti: mitte igaüks ei vasta neile eeldustele; ja esteetika on see, kes need eeldused ja tingi­mused püüab kätte näidata, mis inimestel täita tulevad, et jõuda kooskõlalistele otsustele kunstteoste väärtuse üle. Sellega selgitab ta ka esteetika üleüldiseid maks­vuse  p i i r e.

Seega oleme kostnud tähtsamate esteetika vastu esitet kahtluste ja etteheidete peale ja võime nüüd kergesti piiritleda esteetika ül e s a nnet; see on järgmine: uurida empiiriliselt esteetilise elu tõsiasju, s. o. neid kätte näidata ja seletada ning tervet neid tekitava põhjuste kompleksi – eriti individuaalsete ja üleüldiste põhjuste – najal meile arusaadavaks teha. Me tahame tundma õppida inimese esteetilist elu puhtuurijatena, mitte mõjukate kunsti seaduseandjatena, ning seda arusaamisele lähendada ta oma põhjuste ja tingimuste abil.

Niisuguses üleüldises formulatsioonis tundub esteetika ülesanne õige lihtsana, kuid siiski nõuab ta veel nii mitmeski asjas lähemat piiritlemist. Sest sellegi esteetika käsitusviisi poolehoidjate seas on veel valitsemas suuri arvamuste lahku­minekuid – kõigepealt selle üle, kuidas tuleb käsitada esteetika faktideala ennast ja missugused on ta sisemised sidemed.

Kõigepealt seisab siin asi sarnase käsituse ühes pea­vastolus, nimelt vastolus psühholoogilise ja „objektiivse” esteetika vahel. Me nägime juba, et esteetika üleüldiselt nejla suurt faktide piirkonda käsitleb: 1. subjektiivset estee­tilise meeldimuse, maitsmise, otsustamise ala, järjelikult kõike, mis sünnib „vaatlejas”, esteetiliselt käsitavas inimeses. Et selles maitsmise, meeldimuse, otsustamise, vaatlemise kohta käivas uurimuses on tegemist puhtpsühholoogiliste protsessi­dega, mida esteetik kunstteose käsitamisel enda juures võib läbi elada ja tähele panna, siis saab esteetika, mis meie vaatluste selle osa omale lähtekohaks või koguni ainsaks uurimusalaks võtab, tingimata psühholoogiliseks esteetikaks. Sarnane ongi „psühholoogiliste esteetikute” nagu Lippst, Volkelti, Külpe ja nende õpilaste käsitus. Neile ei ole estee­tika muud midagi kui esteetiliselt maitsva ja otsustava inimese („retseptiivse esteetilise subjekti”) psühholoogia.

2.    Teiseks esteetilise uurimuse suureks tegevusalaks on kunstniku looming ehk „subjektiivselt” mõistet „kunst”: kunstitegevus, kuhu ka kunstkäsitöö kuulub.

Tundub kahtlasena, kas see veel psühholoogiasse puutub, sest psühholoogia lõpeb seal, kus uuritavad tõsiasjad on nii objektiivselt kui subjektiivselt tingitud. Kunstiloomingut tuleb aga, nagu veel näha saame, seevõrra objektiivsete tingimuste varal mõista, et seda esteetika osa õigem oleks objektiivselt-subjektiivseks nimetada. Juba sellepärast on see tarvilik, et kunstiloomingut suudab enesevaatluse teel uurida ainult sarnane esteetik, kes ise on universaalne kunstnik. Siia tuleb veel lisaks see, et kunstiloomingu seletus nõuab ka mittepühholoogilise materjali – nimelt nende vahendite ja abinõude põhjalikku läbitöötamist, millega igasugune kunsti­tegevus seotud.

3.    Kolmas suur esteetiline ala on kunst objektiivses mõttes: meie meeltele esinevad kunstteosed, nende mitmesugused liigid; kunstide sisemised sidemed, n. nim. kunstide süsteem, nende stiiliseadused, nende eneste omaduste antud kunstilise meeldivuse tingimused. Nemad moodustavad esteetika objektiivse faktide kogu. Esteetika peab kunsti käsitama üleüldiselt vaatekohalt, kuida teda tuleb mõista, kunstiloomingu produktina, kuida ta esteetilist meeldimust ja arvustamist äratab ja missugune tähendus tal on kõigi inimlike taotluste sidestikus.

Vaatluse lähtekohaks on siinjuures puhtobjektiivsed uuri­mused kunsti üle, mis esteetik kolme juba nimetet vaate­koha alla viib.

Nõnda tekib rida kunstiteaduslik-esteetilisi uurimusi, näit. esteetiline poeetika, mis teeb kindlaks luulekunsti vormide tekkimise ja esteetilise mõju ; esteetiline muusika teooria, mis uurib üksikuid muusikalisi vahendid nende tähenduse suhtes kunstniku tegevusele ja esteetilisele meeldimusele: arhitektoonika, tektoonika (kunsttööstuse abiala), maali ja raidkunsti esteetiline tehnoloogia.

4. Lõpuks ei rahuldu inimese kunstipüüd üksi­kute kunstteoste produtseerimisega, vaid püüab tungida kogu me olemusse. Korteris, riietes, kommetes, läbikäimises, ülalpidamises, kõnes püüame ilusa vormi poole. Seeläbi tekib, esteetiline kultuur esteetilise uurimuse neljandana suurena faktide piirkonnana.

Selles asjas on empiirilise voolu esteetikud umbes ühel arvamusel, kõige suuremad arvamuste lahkuminekud käivad aga selle kohta: a) missugust neist faktipiirkondadest võtta vaatluse lähtekohaks, järelikult missugune neist annab mõõduandva vaatepunkti, kust kõiki muid tuleb vaadelda ja mille põhjal üksnes on võimalik neid õigesti mõista. Kas valida lähtekoht subjektiivse esteetilise otsustuse või objek­tiivselt kunsti ja esteetilise kultuuri alalt? Ja edasi, b) vaidlevad esteetikud selle üle, missugune meetod estee­tika uurimisel eesmärgile viib, kas psühholoogiline või objek­tiivne.

Need kaks küsimust on muidugi teineteisega lähedalt seotud, ja esteetika saab hoopis teise näo, muutub hoopis teistsuguseks teaduseks seda mööda, kumma poolt seisu­koht võetakse.

Seeläbi tekib praegusel ajal suur vahe psühholoogilise ja objektiivse esteetika vahel. Esimese lähtekohaks, teinekord koguni ainukeseks otsekoheseks uurimusalaks on protsessid esteetiliselt maitsva ja  otsustava inimese psüühikas; siia käib esteetilise meeldimuse psühholoogiline analüüs, eriti esteetiliste otsustuste ja tunnete ning esteetiliste muljete mitmelaadiliste tingimuste uurimine (näit. ilusa, üleva, traagilise, koomilise määritlemine subjektiivsest küljest). Kogu esteetika muutub sel moel psühholoogia kõrvalharuks, ta on peaasjalikult esteetilise meeldimuse psühholoogia.

Objektiivne esteetika läheb sellevastu välja kunstist (kunstitegevusest ja kunstteosest); ta tahab esijoones sele­tada kunstiilma, näit. seda, mil viisil kunstteosed tekivad, mäherduste individuaalset ja üliindividuaalset laadi põhjuste koostöötamisest seletuvad ja saavad mõistetavaks mitme­suguste aegade, inimeste ja (mitmetõuliste ja mitmeaegsete) rahvaste kunstteoste omadused. Ta tahab edasi kindlaks teha, mis omadused teevad kunstteosed kunstiliselt väärtus­likuks ja väärtusetuks, ja seletab esteetilises meeldimuses rohkem seda, mil ta põhjeneb, kui seda, missugune on ta psühholoogiline mehhanism.

Mõlema vaatekoha kaitseks oleks öelda nii mõndagi, kuid niisama oleks paljugi nende vastu ette tuua. Kumbki on vähe ühekülgne ega suuda esteetika ülesannet täielikult käsitada. Psühholoogilised esteetikud (näit. Volkelt, Th Lipps, Witasek, Külpe) toetuvad peaasjalikult kahele põhiseadusele: 1. esteetiliselt maitsvas ja otsustavas subjek­tis sündivad psüühilised protsessid on ainukeseks faktiliseks materjaliks, mida esteetikul eneses võimalik tähele panna ja ilma mõne kunstiala kohta eriteadmisi omamata uurida. Juba sellepärast peaksid uurijad ja õpetlased just nemad oma tööpõlluks võtma, sest nad ei suuda alati ühtlasi kunstnikud olla. Kõik, mis minus kunstteose ja loodusmulje maitsmisel sünnib, otsustuste motiivid ja põhjused, milles avaldub minu esteetiline heakskiit ja hukkamõist, on minu tähelepanule kättesaadavad, ja samuti saan otse­kohese uurimise teel ka iseenese esteetiliste heakskiidu ja hukkamõistu otsustuste tõelise mõtte ja sisu süstemaati­liselt kindlaks teha.  Lühidalt, esteetilise meeldimuse ja otsustuse subjektiivne psühholoogiline ala on mu otsekohesele uurimisele igal ajal kättesaadav.

Kunst nõuab sellevastu eriteadmisi, mida iga esteetik omandada ei suuda; mõni silmapaistev esteetik ei tundnud üksikuid kunstialasid sugugi; näit. pidi Fr. Th. Vischer oma tähtsama teokse muusikalis-esteetilise osa kirjutamise Carl Köstlini hooleks usaldama.

2. See, mida uurib psühholoogiline esteetika, on nende esteetikute arvates ka terve esteetika tsentrumiks, sest kunstteoste maitsmisel põhjenevat ülepea igasugune estee­tiline tunnetus. Selles peituvat baas esteetiliste otsustuste ja mõistete soetamiseks ja esteetiliste mõistete ja otsustuste süsteemil rajanevatki ju terve teadusliku esteetika hoone.

Kuid selle puhtpsühholoogilise esteetika vastu on ka mõndagi kaaluvat öelda: 1. Psühholoogiline esteetika kitsen­dab üsna meelevaldsel kombel esteetilist uurimisala seega, et ta võtab arvesse ainult esteetiliselt maitsvat subjekti (ja võib olla ka veel kunstniku tegevust ja selle saadust esteetilise maitse põhjusena). Ükski esteetik ei tohi loobuda käsitlemast kunsti ja üksikute kunstide stiiliseadusi; sest mis on esteetika väärt, kui ta loobub otsekohesest kunsti uurimisest? Seda aga psühholoogiline esteetika läbi viia ei suuda, sest kunst on objektiivselt antud faktiline materjal ja mitte psüühiline protsess.

Psühholoogia ei küüni isegi esteetilist materjali lõp­likult läbi uurima. Sest me esteetiline maitsmine ja otsus­tamine ei olene mitte üksnes üldpsühholoogilistest põhjustest, nagu näit. üleüldised tundeseadused või üleüldised otsustusalused, vaid üsna kindlatest kunstteose oma­dustest ja kunstniku tööst, võimisest, keda arvame teokses kuulvat ja nägevat. Need kunstteose omadused ja see kunstniku töö tundmine nõuavad aga iseseisvat objek­tiivset uurimist, millega psühholoogia vahendite abil täitsa võimatu on toime saada. Missuguste loomuvastaste järel­dusteni psühholoogilised esteetikud võivad minna, selgub Külpe endisest käsitusest, mida mööda esteetikul kunstteosega tulevat tegemist teha ainult kui esteetiliseks meeldimu­seks antud otsekoheste ärrituste koguga ja kunstnikuga ainult kui esteetiliste meeldimuste kaudsete ärrituste kogusummaga. Sel moel ei saa muidugi ei kunsti ega kunstnike vastu õiglast seisukohta võtta, sest nende tähendus ei ole sugugi piiratud sellega, et nad meeldimusele ärritust pakuvad, ja esteetilised väärtused ei olene sugugi ainult sellest, kas kunstteos meeldib, vaid ka sellest, mis tähtsus neil kunstniku kohta on ja mis nad tähendavad inimkultuuri sidestikus.

Ühe sõnaga, psühholoogiline esteetika võib viia kunsti ja kunstniku ühekülgsele ja ebarahuldavale vaatlemisele.

Kuid ka puhtobjektiivne esteetika, mis ütleks sootuks lahti psühholoogiast, ei ole läbiviidav. Sest 1. on ta häda­ohus muutuda paljaks kunstiteaduseks ja haihtuda osalt ajaloolisteks ja geneetilisteks arutusteks kunsti ja kultuuri üle, mis enam esteetikasse ei kuulu (näit. Grosse ja soom­lane Hirn), osalt uurimusteks kunsti tehnika ja materjali ehk ka spetsiaalsete kunstivormide üle, ilma et nende esteetilist tähendust kaalutakski (näit. Gottfried Semper). Siis saab esteetikast rida spetsiaalseid kunstiteadusi, näit. spetsiaalne rütmika ehk harmooniaõpp, poeetika, värviõpp jne. Lühidalt, mõlemad seisukohad on liig ühekülgsed, mõlemad on hädaohus hääbuda teistesse teadustesse, psühholoogiline esteetika tundmuse ja otsustuse üldpsühholoogiasse ja objektiivne esteetika spetsiaalsetesse kunsti­teadustesse.

Kuidas selle vastolu kohta kindlaile otsusele jõuda? Silmanähtavalt peame valima lähtekoha ja meetodi, mis võimaldaksid õiglase seisukoha võtmist esteetilise eluala kummagi külje – esteetiliselt maitsva subjekti subjektiivis-psühholoogilise ja kunsti objektiivse faktide materjali kohta. Sarnaseid teadusi, mil ühevõrra tegemist nii subjektiivse kui objektiivse faktide alaga ja sise- ja välisilma ühis­tegevusest tekkiva eluga kutsun üleüldisteks kultuurteadusteks.

Kuid seda lähtekohta on esteetika taolises empiirilises teaduses ainult selleläbi võimalik leida, et ka teaduses elu reaalsest olenevussuhtest kinni peame. See reaalne olene­vussuhe on aga järgmine: kunst käib ees (ajaliselt ja kau­saalselt), esteetiline maitsmine ja meeldimus järgnevad. Kõigepealt peab olema kunstteoseid, alles siis võib olla kunstiotsustusi ja kunstimaitset, ja esteetilise maitse ja meeldimuse psüühiliste protsesside laad peab olema tin­gitud kunstteoste kui ta eriliste põhjuste loomusest. Kuid esteetiline meeldimus ei saa kuidagi olla kunstteoste mõõ­duandvaks motiiviks, sest primitiivse inimese, lapse ja kunstialgaja esimestes kunstisaadustee ei olegi ju veel olemas kunstteost, ja me saame näha, et kunstiloomingu elementaarsed motiivid hoopis teistsugused on kui esteetiline meeldimus.

Samasugune on lugu geneetilises suhtes. Lapse juures näeme kunstiloomingu kaugelt ees olevat esteetilisest aru­saamisest; laps joonistab õige varakult vaimustusega kõige raskemaid aineid (juba 5-7 eluaastal), kuid alles 13-14 eluaastast peale näeme ta esteetilise otsustuse aegamööda küpsvat, ja on kindlaks tehtud, et see ainult kunstitegevuse kaasmõjul arenebki.

Vististi ei olnud asjalugu ka inimkonna arenemisega teistsugune. Primitiivne inimene loob tõelisi kunstteoseid (tuletan meelde maoride ja Benini neegrite kunsti), kuid ta esteetiline otsustus seisab õige madalal järjel. Ja mis puutub eelajaloolisse inimesse, siis suutis see küll õige iseloomulisi joonistusi ja skulptuure valmistada, kuid arvesse võttes ta üleüldist vaimset tasapinda saame tema juures vaevalt oletada kõrgesti arenenud esteetilist otsustust.

Sarnane on siis kõige loomulikum kunsti käik: esteeti­line otsustus järgneb kunstile ja kunstiloomingule. Selle­pärast saamegi esteetikas tingimata etteotsa kunstivaatluse. Tema peab moodustama kogu esteetika lähtekoha ja tsent­rumi, ja esteetiliselt väärtuslik on see, mille leiame kunsti jõutavaks ja tõstvaks; kuid kunstil on nii objek­tiivne kui subjektiivnegi külg, sest ta moodustub ühelt­poolt kunstiloomingust ja teiseltpoolt kunstteoste maailmast; sellepärast nõuabki esteetika mõlema, psühholoogilise kui ka objektiivselt kunstiteadusliku meetodi ühendamist, ja mõõ­duandva vaatepunkti selle kohta, millal ja missuguses mõttes tuleb kumbagi meetodit tarvitada ja kuidas nad peavad ühes töötama, annavad meile ainuüksi kunstiloomingu motiivid, sest nemad on seks faktiliseks aluspõhjaks, millest võrsunud kogu me elu kunstiline külg ühes esteetilise otsustuse ja esteetilise meeldimusega. Kus meil selt vaatepunktilt tuleb uurida esteetilise eluala subjektiivset külge, seal on meil peaasjalikult tegemist psühholoogilise esteetikaga; kus aga on tarvis tähele panna selle eluala tingitudolu kunstist ja neist asjaoludest, mille põhjal tekib kunst, seal esineb rohkem objektiivselt orienteeritud esteetika.

Järgnevate arutuste üheks tähtsamaks ülesandeks on näidata, kuidas sellest lähtekohast välja minnes suudetakse luua esteetiliste tunnetuste süsteem. Sealjuures tuleb ava­likuks, et teatud ajajärgu kunstteoseid, kunstivoole ja kunstiiseloomu alati tuleb seletada subjektiivsete ja objektiivsete põhjuste ühismõjuga, eriti üheltpoolt kunstiloo­mingu motiivide ja kunstniku individuaalsuse ja teiseltpoolt teatud kunsti objektiivselt antud stiiliseaduste põhjal, kuhu lisaks tulevad välismõjud, mis omakorda mõjuvad kunsti arenemiskäiku.

Samuti peame näitama, kuidas esteetilist meeldimust, maitsmist ja otsustamist saab seletada ainult kunstteose iseloomu najal, mille mõju on kõige lähemalt seotud esteetilise meeldi­muse psühholoogiliste tingimustega; üleüldisemalt öeldes, neli esteetilise elu enne piiritletud ala leiavad lõplikult ühtlast sele­tust ainult kunstiloomingu ja kunstimaitse subjektiivsete motiivide ja nende väliste tingimuste kogumõju silmas pidades, ja neist on esmajärgulise ja mõõduandva tähendusega kunsti­loomingu motiivid ja need välised asjaolud, millega tuleb kunstitegevusel rehkendada.

Alustame endi esteetilist uurimist sellepärast kunstilise loomingu probleemidega ja püüame näidata, kuidas neid saab seletada osalt kunstniku üleüldiste ja individuaalsete motii­vide, osalt kunsti enese objektiivsete tingimuste ja kunsti teostamise väliste võimaluste põhjal.

Ernst Meumann

Esteetika süsteem