Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

raegusel ajal ei tohiks mainimata jätta selle mehe teeneid kasvatuse ning hariduse alal, kes esimesena seadis üles inimkonnale kasvatuse ideaale. See mees oli Platon, kelle nimi on kuldsete tähtedega kir­jutatud inimkonna vaimse arenemise loosse.

Platon ei olnud mitte ainult kasvatusteadlane teoreetik, kes ideaale üles seadis, mille järgi pidi kasvatatama noori, et nendest saada kultuurinimesi, ta oli ka tegelik kasvataja, kes oma kasvatusasutuses, nii nimetatud akadeemias, kasvatas noori, mõjutas nende hingi ja pööras nende silmi sellest maisest maailmast teise, vaimse maailma poole. See vaimne maailm antakse meile sügava ja põhjaliku hariduse kaudu. Teda ei ole küll võimalik tajuda, vaid ta on ainult mõeldav. See tähendab, meie mõtlemine oma viimses arenemises tabab teda nii, kui ta tõeliselt on. See vaimne maailm ehk, nagu Platon teda nimetab, ideeline maailm, oma seaduste ja struktuuridega on see tõeline maailm, kuna maine maailm on niipalju väärtuslik, kuipalju ta sõl­tub nendest igavestest ideelises maailmas valitsevaist seadustest. Ka kogu meie inimkonna elu väärtus oleneb nendest väärtustest, mida leiame ideede maailmast. Harilikult nimetatakse neid väärtusi, millega me erineme loo­madest, ühe sõnaga kultuuriks. Sest ainult inimestel on kultuur, looma­del aga teatav loomus.

Kultuur on esialgu väliste objektide ümberkujundamine. See kujun­damine sünnib niisugusel viisil, et selles objektis sisalduvaid võimalusi tuuakse esile ja kujundatakse teatava sihi suunas. Nii tekivad kõige­pealt kultuurtaimed, nagu näiteks ürginimeste poolt haritud teraviljad, ja ühtlasi saavad inimeste esimesteks koduloomadeks koer ja hobune, lammas ja veis. Kultuur aga ei ole ainult väliste objektide ümberku­jundamine. Inimene ise oma alade ja võimetega saab kultuuri esemeks. Inimene oma elavate väärtustega saab nüüd vastandiks surnud loodusele. Esialgu loob inimene endale perekonnaelu, milles valitsevad täiesti teistsugu­sed vaimsed tunded kui loomadel. Vahekord mehe ja naise, ema ja lapse vahel ei esine ühegi looma juures niisugusel vaimsel kujul.

Juba primitiivsel inimesel leiame usulisi ja riiklikke kujundeid, mis väljendavad inimese vaimu teatavaid üldstruktuure. Inimese vaim loob endale oma kujundeid, mis moodustavad oma seadusepärasuses teatava vaimse maailma. See vaimne maailm ei ole aga lõppude lõpuks inimeste saavutus; inimene oma väsimata otsimises tungib vaimsesse maailma, mis oma struktuuriga jääb otsivale inimesele alati ihaldatavaks ideaaliks. Ta otsin­gud viivad ikka lähemale, avavad talle õige kultuuri suunad, aga inime­sele on antud ainult tegelikult teatav kultuur, milles esineb teatav aja vaim. See kultuur, mis on kõigi teaduslike, esteetiliste ja usuliste vää­rtuste harmooniline ühtlus, ei ole antud meile inimestele valmina, vaid kestva ülesandena, mille lahendamises peame teadlikult kaasa töötama kõigi vaimsete võimetega. Objektiivsed vaimukujundid: kunst, kõlblus, teadus, religioon on astmed, mille kaudu peab indiviid sammuma, et luua endale omapärane kultuur.

Nagu mainitud, sünnib kultuuri edasiandmine hariduse kaudu. Haridus tähendab vaimu kujundamist vastava ajajärgu ja üldise kultuuriideaali suunas,

nagu ta areneb ühiskonnas ja ajaloos. Õige ja üldine haridus ei ole mitte ainult teatava ajajärgu vaimu omandamine, vaid ta peab olema palju enam. Haridus on Platoni järgi kogu inimese olu kujundamine niisugusel viisil, et inimese olus, nagu mikrokosmoses, kogu olu väärtused ja ideed peegelduvad. Hari­dus on niisiis inimese vaimu püüdmine kogu maailma struktuuridest osa võtta. Haridust taotleda tähendab suure agarusega otsida seda, mis ajaloos ja looduses on igavese väärtusega ja mitte seotud juhusliku, kaduva olemas­oluga. Platon oma kuulsas dialoogis „Politeia” („Riik”)- Rousseau sõnade järgi kõige parem teos kasvatuse üle – näitab meile, kuidas seda rasket ülesannet võib teostada. Ta näitab meile, et inimene areneb ainult ühiskon­nas, ainult ühiskonnas inimene võib õnnelikuks saada. Kui see õige on, siis oleneb üksiku inimese õnn ühiskonna hüvest. Sest voorus, mille omandamine täielikult võib rahuldada meie sisemise õndsuse igatsust, areneb ainult ühiskonnas, mis on riiklikult korraldatud. See arenemine sünnib kõige täiuslikumalt ja kõige kergemini hariduse kaudu. Seepärast peab riik enda peale võtma kogu hariduse ja kasvatuse korraldamise ja teostamise. Riigi eesotsas seisvad mehed, filosoofid, nagu Platon neid nimetab, määravad hariduse sihid.

Kõrgeim siht riikliku korra kaudu seotud inimestele on tunnetus sellest, mis on hüve. Inimese mõistusel on peaaegu võimatu tabada selle hüve olu. Ainult peale rasket filosoofilist tööd ilmutab intuit­sioonis ennast hüve olu mõningaile üksikuile. Kuigi hüve ennast on pea­aegu võimatu tunnetada, esineb see hüve üksiku elus, samuti nagu riigi elus teatavais kindlais vormides, nagu õiglus, tarkus, vahvus ja mõõdukus. Nagu terves riiklikus organismis, peavad nad valitsema iga üksiku hinges, et ta saaks tubliks riigi kodanikuks ja täiuslikuks inimeseks. Indiviid ja ühis­kond pole siis Platoni arvates mitte kaks vaenulikku leeri, vaid mõlemad on oluliselt teineteisega seotud. Indiviidi hinges on valitsemas needsamad struktuurid mis ühiskonnas – riigis.

Hing koosneb kolmest osast: esiteks mõistusest, teiseks tahtest ja julgusest, kolmandaks himust ja meelusest. Igal hinge osal on oma eri voorus: mõistusel – tarkus, tahtel – vahvus, ja kolmandal osal – himul ja meelusel – mõõdukus. Riigis leiame nendele kolmele hinge osale vas­tavalt kolm osist (komponenti). Riigi eesotsas seisavad valitsejad – filo­soofid, kelle hinges peab valitsema tarkus, nii et nad saavad oma rasket üles­annet täita kogu riigi kasuks. Teise osise moodustavad need kodanikud, kelle ülesanne seisab riigi kaitsmises sisemiste ja väliste vaenlaste vastu. Nende voorus on vahvus, mis aitab neil täita oma kohuseid. Nende kahe kõrgema kihi kõrval on olemas veel kolmas, kes oma kätetööga loob väärtusi. Ta koosneb teatavast reast allüksustest, millest igaühel on oma kindel üles­anne. Nende hulka kuuluvad peale põllumeeste kõiksugu käsitöölised, nagu pottsepad, kingsepad, rätsepad, kangrud ja teised. Nende voorus on pea­miselt mõõdukus, mis seisab selles, et nad on rahul oma tööga ja lubavad valitseda nendel, kellel on selleks enam eeldusi. Sest Platoni riik on tõsi­ses mõttes õige demokraatlik riik, igaüks võib valitsejaks saada, kui tal ainult on vastav haridus ja kasvatus. Need kaks tegurit teevad valiku ja määravad igaühele oma koha riigis. Seepärast peavad ka kõik riigi kodani­kud olema õiglased, s.t. igaüks peab tema peale pandud tööd tegema riigi kasuks ja ühtlasi enese üle valitsema. See riik on nii korraldatud, et iga kodanik saab oma andeid kõige paremini välja arendada ja ühtlasi sellega saavutada kõige suurema isikliku õnne. Riigi heakord hoolitseb terve ühis­konna eest, mitte aga ühe kihi või üksiku indiviidi eest. Selles seisab õigluse teostamine.

Õiglusele on rajatud kõik riigi asutused. Seda on võimalik teos­tada, kui kõik riigi kodanikud seda õiglust omavad ja arendavad, kui igaüks mitte ainult ei toimi seda, mis tal loomu poolest on kõige kohasem, vaid et igaüks ka täidab oma kohust seal, kus tarvis, ja tunneb ennast tea­tava terviku kasuliku liikmena: põllumees põllumehena, pottsepp, kingsepp, kaitsja, õpetaja, valitseja – igaüks oma kohal. Keegi nendest ei tohi endale seda nõuda, mida teine tunneb paremini ja millega saab toime paremini. Riik püüab seda saavutada sel teel, et ta hariduse kaudu ära määrab koda­nikele ametid ja seisused. Ta korraldab seda järgmisel viisil. Kõik lapsed võetakse vanemailt ära, kasvatatakse kuni seitsme aastani erilistes kasvatus­asutustes – väga karm abinõu, mis meile on vastuvõtmatu. Platoni mõte aga oli – hävitada selle abinõuga nn. „onupojapoliitika”, sest keegi ei tundnud enam oma lapsi ega sugulasi, ja pidi tahes või tahtmata ameti­tele välja valima kõige enam sobivaid kodanikke. Pärast lapseiga algab juba korralik õppimine. Esialgu õpivad noored lugemist ja kirjutamist, õpivad muusikat ja matemaatikat.

Matemaatikal on suur tähtsus kasvatamisel. Ta viib meid meelusest mõtlemisele, ja selle kaudu esemete juhuslikest omadustest oluliste juurde. Platon ei nõua mitte ainult aritmeetikat, vaid ka planimeetriat ja stereomeet­riat. Ta rõhutab ka astronoomia tähtsust. Taevakehade igavesed liikumised viivad meie hinge sellest maisest maailmast eemale, ja tekitavad temas igat­sust teise ja parema maailma vastu. Muusika aga äratab armastust ilu vastu ja ühtlasi hoiab tahet tooruste eest. Ka kehakultuur ei jää hooletusse. Võim­lemine teeb kehad vastupidavaks. Ühtlasi ta karastab keha, mitte ainult keha, vaid avaldab ka mõju hingesse, kaitstes teda üleliigsest hellitamisest. Umbes kuni seitsmeteistkümnenda aastani kestab niisugune kasvatus. Siis peavad kõik noored kolm aastat kuni kahekümnenda aastani sõjalist õppust kaasa tegema. Kahekümnenda aastaga algab põhjalik süstemaatiline õpetus, mille kestel üksikud õppeained viiakse üksteisega ühendusse ja seotakse ühtlasi kogu olevaga. Kes selles õppekursuses eriti häid tulemusi saavutab, sellele antakse kolmekümnendast aastast peale erilist filosoofilist kasvatust, et teda juhtida igaviku, oleva ja tõe juurde. Nendest filosoofidest valitakse, nagu mainitud, riigi valitsejad. Nad peavad aga veel viisteist aastat mitmesugustes valitsusasutustes ennast praktiliselt täiendama, enne kui neid viiekümne aasta­selt määratakse juhtideks. Teised, kes pole kõrgema hariduseni jõudnud, määratakse kaitsjaiks. Need andetud aga, kes juba esimese õppimise juures ei saa kaasa töötada, astuvad praktilisse ellu ja õpivad mingisugust ametit.

Õppimine kui niisugune ei ole mingisugune hingele võõraste teadmiste pealesurumine, vaid meeldetuletamine, taas tunnetamine. Meie hinges on juba kõik olemas, ja andekas õpetaja, nagu oli näiteks Sokrates, võib küsi­mustega õpilastest kõik välja tuua. See tähendab, et meie hing on suguluses kogu olemasoluga, ta moodustab ühe väikese osa temas, ja peab siis paratamata kui osa sisaldama kõike seda, mis on tervikus. Iseäranis meie mõtlemine kui niisugune tungib maailma saladustesse ja leiab, et hinge olu ja maailma olu on ühtlase struktuuriga. Inimene peab siis niipalju kui võimalik meelu­sest loobuma, mitte usaldama tajumist ja kujutlust, ta peab mõistusega katsuma tungida asjade olemusse, et tabada nende seesmist struktuuri ehk, Platoni sõnade järele, nende ideed.

Inimene, kellel see korda läheb, on võrdne vangiga, kes on enda ahelaist vabastanud ja   pääsenud   pimedast  koopast   päikese  maailma. Elades kaua  seal  pimedas koopas, ta arvab, et  kõik, mida ta seal all tuleriidast halvasti valgustatud koopas näeb, on tõeline. Ta arvab, et varjud seinal on tõelised asjad; pärastpoole, kui tal korda läheb põgeneda koo­past, õpib ta suure vaevaga siin selles maailmas tundma õiget valgusealli­kat ja tunneb ära ka tõelised asjad. Ta silmadele teeb päikese valgus esi­algu valu, aegamööda ta harjub nägema ja on siis üllatatud selle maailma värvidest ja ilust. Nii sünnib ka meie mõtlemisega. Harilik inimene on meeluse ori, ta tunnustab ainult seda, mida ta saab näha ja kuulda ja kompida. Ta õpib pärastpoole, et tajumine kui niisugune vajab mõtlemise kontrolli, et tajumine võib meile asjadest anda ainult välise kuju, mitte kunagi aga tungida nende olusse. Ainult mõtlemine kui niisugune katsub tungida sinna, kuhu tajumine ei ulatu, ja valgustab nii kui päike neid seni tumedaks jäänud probleeme. Seepärast peab inimene püüdma lahti saada meelusest ja kõigist himude ja tungide pahedest. Inimese peapüüd peab olema vaimne arenemine. Ja see arenemine  seisab selles, et ta õpib üha enam tundma headuse olu. Kes hüve äratundmisele on jõudnud, see talitab tema nõude järele. Hüve teadmisele jõudnud, ei või meie ühelegi kaasinimesele ülekohut teha, sest me ei teeks sellega mitte ainult teda, vaid ka iseennast halvemaks. Niisiis, Platonil isik ja ühiskond moodustavad harmoonilise üksuse.

Uuemal ajal on isik ennast katsunud vabastada sidemeist, mis köidavad teda üldsusega, ja katsub asjata õnne leida iseeneses. Isik ei taha enam olla seotud objektiivsete kujundite ja vormidega, ta tahab ennast arendada täiesti iseseisvalt, et kõik temas sisalduvad võimed ja püüded tuleksid esile. Kuna „mina” siiamaani pidi tegemist tegema üldsusega, tuleb nüüd „mina” ise­enda teadvusele. Lähtekoha leiab ta küll iseeneses, peab aga siis uurima lähemat ümbrust, oma kodumaad, keelt ja mingil viisil ei või loobuda objektiivsete väärtuste otsimisest. Vastasel korral „mina” kaotab täiesti oma sisu, ähvardab haihtuda tühja skepsisesse, mis võib teda viia kuni enesehävi­tamiseni. Platoni õpetus võib „mina” uuesti vabastada sellest tühjusest, näidates talle, et objektiivsed väärtused on subjektiivsuse sügavaim alus.

Ajalooliselt arenenud inimene võib muutuda ainult siis kultuurinimeseks, kui talle teada on kõik sidemed, mis seovad teda teatava rahvusega ning riigiga, aga ühtlasi ka nende igaveste väärtustega, mis Platon avastas.

Kirjandust.

G. Santayana. Platonism and the spiritual Life. 1927.

Α. E. Taylor. Platonism and its Influence. 1927.

I. Stenzel. Platon ais Erzieher. 1928.

W Jaeger. Platos Stellung im Aufbau der gnechischen Bildung. 1928.

W. Jaeger. Paideia, die Formung des griechischen Menschen. 1934.

Walther Freymann.

Eesti Koolist nr. 5/1936