Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

25 Jan

Kristjan Jaak Petersoni ilmavaade.

 

 

Salapärane, sügav ja mitmekülgne on Kr. J. Petersoni kui inimese ja luuletaja individualiteet. Tema väikesearvulises toodangus peituvad suured luule- ja mõttepärlid, mis ei lõpe säramast lõpmata palju kannatanud hinge intiim-nõiduslikus valguses. Kr. J. Petersoni luuletusis ja päevaraamatus on nii palju, mida otsida, nii palju, mida tunda ja mõtelda igaviku perspektiivis, ja ka nii palju, mida leida unustamata südamlikku ja tõelist inimese ilu.

Ei ole kahtlust, et Peterson on sügava filosoofilise kalduvusega kirjanik (kui me filosoofilisest kalduvusest aru saame kui tagasitõrjumata janust kõrgemate, elumõtet avavate teadmiste järele: inimese elu ülesandest siin maa peal, hinge saatusest, maailma algpõhjusest – causa prima’st – ja kõrgemast olevusest), et ta on tähelepanu vääriv luuletaja-mõtleja.

Peterson ei olnud abstraktne filosoof, vaid intuitiivne, emotsionaalselt elav mõtleja, kes kõigi asjade üle suuris küsimusis haruldaselt elavalt tundis oma üksildase hinge sügavusis.

Ta süüvis oma väsimata juurdleva mõistusega igaviku saladusisse ja püüdis kõrgemate mõistete selgemale arusaamisele ning põles igaveses otsimistules. Petersoni vaim mõõtis kõiki igaveste probleemide teede sügavusi, ent selgele ja läbimõeldud ilmavaatele ei suutnud ta veel tulla. Lõplik süntees ja konsekventne konstruktsioon ei olnud ta tugev külg, küll oskas ta aga elu, kultuuri ja maailma suuri küsimusi omapäraselt püstitada, rõhutada ja analüüsimisse süüvida.

Petersoni peenetundlikule hingele ja tema elastilisele ning intuitiivsele mõistusele olid suurel määral omased järgmised omadused: sügav isiklik elamus ja intuitsioon filosoofilises veendumuses. Siit tuleb otsida tema isiku ja tööde sügavat esteetilist ja filosoofilist algatusvõimet. Tema ei ole mitte ainult luuletanud, vaid ka mõtelnud oma südame verega. Tema hing on haruldaselt tundlik, mitmekülgselt vastukajastuv, rahutu ja impulsiivne, täis faustilist tungi tunda rõõmus ja valus kõike inimlikku. Ent nauding kui niisugune ei ole Petersoni siht, ta sisemine elu alus ega sisu. Ta on entusiast-palvetaja (muidugi mitte kiriku Jumalale), ideede jumaldaja ja sarkastiline pealiskaudsuse, kekslemise, moe järeleahvimise hukkamõistja, uneleja ja mõtleja. Kuid tema romantism ja unelused pole pealiskaudse ja abitu sentimentaalsuse väljendus, vaid tema otsiva vaimu sügavamas tundepuhangus tärkavad mõtted ja igatsused, mis mässunud luule vikerkaare nõiduvaisse värvesse.

Ent mäherdune on siis Petersoni probleemide, mõtete ja tundmuste ilm? Missugused veendumused olid tal kõige lähemal? Määrased on tema kui luuletaja-mõtleja karakterlikud omadused? Missugune on tema ilmavaade?

Kui me Petersoni töid lihtkõnes ja luules vaatleme, tutvume tema elulooga (mis on küll puudulik), siis näeme, et teda kõige enam on huvitanud küsimused inimese elu tähtsusest ja õigeksmõistmisest, elu eesmärgist, individuaalse „mina” saatusest, absoluutseist eetilisist normidest, maailma algpõhjusest jne.

Maailma algpõhjuse, ürgelementide, esipotentsiaali küsimus on elavalt Petersoni mõistust vallanud.

Igal asjal peab oma põhjus olema, ütleb Peterson, s. o. igal asjal peab olema veel üks asi, millest ta on tehtud. Maailm pole Petersoni arvates mitte igavene. Ja kui ta pole igavene, siis peab ta tekkinud olema. Ent mis on siis maailma tekkimise põhjus, millest on ta tekkinud? See peab olema midagi püsivat, igavest. Ja Peterson leiabki, et igavesti on olnud kaks printsiipi, nimelt vaimne printsiip, igavene vaim – immateriaalne jumal ja aine (materies) ehk ema asi, nagu ta seda nimetab. Ent millest on siis maailm tekkinud? Kas jumalast? Ei. Sest jumal on vaim ja „kuidas võib see, mis pole mitte vaimne, vaid ihulik asi (maailm), vaimust tulla?” Nii siis ei ole Petersoni arvates mitte jumal maailma tekkimise põhjuseks, vaid aine, ema-asi. Ent see ema-asi on siiski ainult toore, kaootilise, korraldamata, elutu ainelise ilma põhjuseks, aga kõik see, mis maailma elustab, et „maa päikese ümber käib, et maa peal puud kasvavad” jne. (Vaim ja ema-asi), kõik seaduse- ja korrapärasus, mis kosmost kaosest eraldab, kõik see on jumala teenus.

Võib-olla tahetakse Petersonile selles küsimuses (nimelt maailma saabumise küsimuses) ette heita, et ta enesele vastu räägib, sest ta ütleb ühes kohas: „Maailmas on kaks olemist igavesti olnud: üks on vaim, teine ema – asi (matedes)” (Vaim ja ema-asi), ja teises kohas jälle: „Maailm ise pole igavene mitte, vaid see, millest ta tehtud on” jne. (Jumal ning maailm). Tuleb välja absurdum: maailmas, mis pole igavene, on kaks asja igavesti olnud.

Ent minu arvates ei tule siin Petersoni nii täht-tähelt mõista. Peab arvestama, et need sõnastused ei ole Petersoni meetodiline metafüüsiliste probleemide lahendamine, vaid katkendlkud mõttevisked päevaraamatu veergudel. Seda esiteks. Ja teiseks ei olnud ka eesti keel tol ajal küllalt sõnarikas ja painduv täpsete filosoofiliste mõistete sõnastamiseks.

Nähtavasti mõistab Peterson selle „maailma” all, mis ema-asjast saabunud, ainult meie planeeti, maakera, ja tolle „maailma” all, kus „kaks olemist igavesti on olnud” – universumi.

Sellest seisukohast välja minnes oleks ka arusaadav see asjaolu, et Petersoni jumal ei piirdu ainult maailma elustamise ja korraldamisega, vaid võtab ikkagi ka otsekohesest loomisest osa. Nimelt ütleb Peterson: „Jumal on küll loonud need taeva asjad” (Jumal ning maailm), s. o. taevatähed.

Jumal küll elustas ja korraldas maailma ja teeb seda praegugi, ent ta ei loonud seadusi, ei võinudki neid luua, sest „kui meie ühest seadusest räägime, siis räägime ühest asjast, mis teisel ehk teisel ajal on seatud. Aga jumalal pole mitte aega, sest ta on igavene” (Üks jutt Siimuga). Nii siis peaksid ka jumala seadused – kui niisugused oleksid – igavesed olema. Ent sellest järgneks loogiliselt, et jumal ei tee praegu ega pole iialgi midagi teinud, s. t. ta on igavesti passiivne maailma suhtes. Kuid nagu eespool juba nägime, on jumal aktiivne: igavesti elades valitseb ta igavesti maailma üle. Aga et jumala seadusi ei või olla, siis sünnib kõik siin maailmas jumala „tahtmise” läbi.

Ent mis on siis see Petersoni jumal? See ei ole mitte kiriku dogmadest piiratud olevus, vaid vaim, ülim vaim, igavene, immateriaalne. Petersoni jumal on immanentne, sest ta elab kõiges maailmas ja valitseb selle üle. Jumal on hea. Ta valitseb maailma „kõikide elajate õnnistuseks”, ta tahab, et kõik asjad kõige paremal viisil oleksid.

Jumal on „armastuse isa, sõpruse looja”. Ta on targeim olevus, on mõistus ise.

Ent kes targem on, see peab ka rohkem tegema, ütleb Peterson, ja niiviisi on targem orjem kui rumal. Ning jumal on targeim olles ka orjeim. Nii Petersoni arvamine. Kui me seda mõttelõnga aga edasi arendame, siis näeme, et jumal on siiski absoluutselt vaba. Sest jumal ei sõltu ju kellestki väljaspool ennast, ta on ainult enese, oma mõistuse ori, teiste sõnadega – absoluutselt vaba.

Petersonil on jumal, ent see ei ole mitte, nagu juba eespool öeldust näha, Piibli jumal. Ta ei ole Vana Seaduse Jehoova, kes on auahne, sihilik, halastamata (Eliisa lugu j, t.), tihti väeti (Jehoova võitlus Jakobiga), inimesetaoline olevus ega ka Uue Seaduse „Kolmainus”.

Kristus ei olnud Petersoni arvates mitte inimene-jumal, vaid ainult inimene, kuigi suurim ja parim nende seast, kes kui jumala lapsed jumala meele pärast elasid. Nii saab Peterson aru Johannese evangeeliumist (ίòς Θεοΰ).

Vaatamata selle peale, et Peterson jumalat tunnustab ja temast nii palju räägib, võib siiski küsimus tekkida, kas ta on deist või mitte.

Enne kui seda otsustada – paar sõna deismist. Deism on õpetus, mis tunnustab ainust jumalat, kuid eitab ilmutusi. Deismi põhjapanevad väited on järgmised: On olemas loomulik usund (religioon), mille sisu peitub moraalis, mis kahe käsuga piirdub: usu jumalat ja täida oma kohust. Ristiusku, mis esialgselt puhas mõistuse usk, on kirik roojastanud, millest ta uuesti peab puhastatama. „Nagu Bacon ja Descartes vabastasid looduse tunnetuse kiriku autoriteedist ja rajasid selle loodusele ja mõistusele,” ütlevad deistid, „nii tahavad deistid vabastada usundi kiriku õpetusest ja pimedaist usu traditsioonest.”

Inglise filosoof John Toland (1669-1722), kes selle õpetuse haripunktini viis, ütleb, et mõistus on ainuke kriteerium, mis võib sundida Piiblit pühaks kirjaks pidama. Ta ei tunnusta midagi üleloomulikku, millest aru ei või saada.

Inglise filosoof A. Collins (1676-1729) tõendab, et igaühel on õigus Piiblist ja jumalast oma moodi aru saada jne.

Seesuguse deismi vaatekohast välja mines tuleb Petersoni deistiks pidada.

Mis puutub eetilisse probleemi elu mõttest ja õigeksmõistmisest, siis domineerib Petersonis idealistlik-religioosne vastus: inimene peab püüdma saavutada elu kõrgemat täiust ja realiseerima inimesarmastuse ideaali. Teiste sõnadega – inimene peab „iseenese ja teiste õnnistuseks elama”. See on inimese eesmärk. Ent milles siis seisab inimese õndsus? Täiuses. Nimelt mõistuse täiuses, sest mõistus on tähtsam, olulisem inimese eksisteerimise tunnus – ta on igavene. Nagu puu ei või juureta kasvada, nii ka „ meil (inimestel) on kõike seda tarvis, mis meie olemise võimaldab …”, ja see, „mis meie olemise võimaldab, peab, kui me igavesed oleme, igavesti meile jääma; seepärast läheb aga seda meile tarvis, mis igavene on, nõnda kui mõistus,” ütleb Peterson (Üks jutt Siimuga).

Sellepärast siis, et igavese mõistuse täiuses seisab õndsus, peab inimene oma mõistust arendama, täiendama, ja sellepärast ei jätku ka Petersonil tühjade moekommete õppimiseks aega. Ta peab „tarkust õppima”.

Ent üksi oma jõuga ei suuda inimene seda õndsust saavutada, sest „meie oleme ilmale tulles kui elajad…” „Meie mõistus on nõder”, arenemata (Üks jutt Siimuga). Meie oleme abitud ning vajame teiste inimeste abi, et kasvada, täielikuks saada ja niiviisi õndsust saavutada. Ja inimesed peavad oma ligimeste õndsakssaamisele kaasa aitama. See püüd teiste õnnistuseks elada on headus, ligimesearmastus.

Järelikult, inimene peab püüdma siin elus heaks ja täielikuks saada. Seda on tarvis nii enese kui ka ligimeste õnne saavutamiseks.

Ka Kristuse õpetusest saab Peterson aru kui õpetusest, „kudas nad (inimesed) peavad mõistuse läbi õndsaks saama ning ka teisigi armastama, s. o. ka teiste õnnistuseks elama” (Teoloogid). Ja „nõnda on ka Jumal kõigi elajate õnnistuseks maailma valitsemas” (Üks jutt Siimuga).

Nagu sellest näha, on Peterson läbi ja läbi ratsionalist

Individuaalse „mina” surematuse küsimuses on Peterson sel arvamisel, et inimese vaim on surematu, igavene. See igavene vaim elab, pannes oma maised ihupaelad hauda varjule, taevas suure jumala juures.

Nii lausub Peterson oodis „Sügis”:

    Aga üles taevasse  
    Toredama päeva vastu,
    Mis ikka kumades
    Ilmas ära ei kustu,
    Maised ihupaelad
 
    Hauda varjule pannes,
    Lendamas inimeste vaim :
    Seal oled sa elamas
    Suure Jumala juures.

Ehk jälle:

    Aga sa, inimeste vaim,
    Jumala vaimukuju,
    Kui maailm põrutud
    Sinu ümber müriseb:
    Igaveses elus oled
    Sina Jumalat palumas (Inimene).

Neist tsitaadest näeme, et Peterson on kiindunud selles, et inimese vaim on surematu, s. o. keha surres ei sure mitte vaim, vaid jätkab oma olemasolemist hauataguses elus. Seda toonitab ta mitu ja mitu korda. Nii ütleb ta veel: „… loodan temaga (sõbraga) teises maailmas jälle kokku saada” (Mu sõber H …). Missugune see „teine maailm” on, seda Peterson lähemalt ei seleta. Ta nimetab seda vana traditsiooni järele „taevaks”, „kus tähed siin ööse, seal päeval, kus kuu hõbedases igaveses tulemeres, kus selges kullas päev on paistemas” (Sügis).

Kuigi Petersoni ajal „kõike ilmlikku juttu ja kõnet peeti lori asjaks” (K. A. Hermann) ja „… taeva ja põrgu võtmed olid ikka pastorite käes, kes oma karja peale ses sihis (vaimulikkuse poole) mõju avaldasid”, nagu G. Suits seda iseloomustab (Sihid ja vaated), siiski ei alistu Peterson sellele ajavaimule. Tema suhe kirikusse ja selle traditsioonidesse on koguni teistsugune, kui teiste tolleaegsete juhtivat osa etendavate kirjameeste omad. Kuigi ta toetajate soovil ülikoolis üksvahe usuteadust õpib, ei ole tal selleks mingisugust sisemist tungi. Tema ei tunnusta pimedaid kirjatähest sõltuvaid dogmasid ja räägib õige ironiseerivalt ning pettunult teoloogidest: „Kristus tuli sellepärast, et inimesi õpetada, kuidas nad peavad mõistuse läbi õndsaks saama ning teisigi armastama, s. o. ka teiste õnnistuseks elama. See oli tema suur Jumala õpetus! – Kui siis tema mõistuse tähelepanemist neile tahtis õpetada, siis peame need kirjad, mis tema õppijate käest meie kätte saanud, nõnda ära seletama, kui meie ajal inimesed räägivad. Sest kuidas võib põhjamaa mees kõigest sest, mis lõunapoolne mees omal viisil ütleb, õieti aru saada? Kui vesi allikas üles tõuseb, ütleb juudalane: „Taeva ingel ajab seda vett üles.” Põhjamaa mees seda lugedes usub ka, et see oli üks ingel; ja nõnda rumala usuga peab tema mõistus ikka nõdremaks saama, ja kui tal midagi on teha, siis ta ootab seni, kui Jumala ingel taevast peab maha tulema ja teda aitama. Aga mis sest on rääkimist? Niikaua kui teoloogid pole mitte filosoofid, niikaua kui nad ise, ehk küll uhked oma mõistuse peale, siiski omal viisil ebausklikud on ja mõned nende seast enam oma suure kõhu kui pisukese koguduse eest, mis nende all on, hoolt kannavad – niikaua ei saa selle asja lugu mitte teistviisi olema” (Teoloogid).

Peterson ei piirdu fanaatiliselt ainult ristiusu ideedega, vaid leiab ka muistsest paganlikust Kreekast mehi, kelle vastu ta aukartust tunneb ja kelle elukommete järele ta tahab elada. Ta ühendab endas ristiusu ja paganausu ideed, lepitab Kristuse Diogenesega.

„Kui sa ristiinimene oled, miks tahad sa siis paganate õpetaja (Διογενής) õppija olla?” küsis üks tarkusetundja minu käest. „Sellepärast,” ütlesin, „et ma ei või saada nii heaks, kui Kristus oli, aga küll ikka nõnda, kui Diogenes. Kristust eeskujuks võttes tahan selle küüniku kommete järele elada” (Künism).

Petersoni arvates peab inimene küüniku kommete järele elama, s. o. peab olema vähenõudlik elu vastu, peab piskuga leppima. Inimene ei tohi lasta ennast veedelda igasuguseist tühjadest „asjadest”, nagu rikkus ja au, sest see ei eelista rahu ega järelikult ka õnne. Mida vähemaga inimene lepib, seda õndsam ta on.

„... Õige õnn on minu arvates see kallis rahu, mis headusest tulles igaühe meeles on elamas. Aga kuidas see rahu neil võib olla, kui igaüks tühi asi, nõnda kui rikkus ja au, ja kõik need tühjad kombekesed, nende meele segaseks teevad kui jõe, mis ei tea, kuhu ta peab jooksma” (Goldsmith).

Peterson mõistab hukka kõik tühjad kombekesed, moe järeleahvimise jne. Tema ei tunnusta seda põhimõtteliselt ja seepärast käib ta tihti talutaadi riides, kuigi see teda tolleaegses seltskonnas kompromiteerib ja temast sõpru eemale peletab. Inimene peab tõde otsima, tarkust õppima, mitte moe järele aelema ega viisakate elukommete ning tantsu õppimise peale aega raiskama. Peterson hindab sisemist inimest, mõistust, mitte väliseid ja keha ümber lebavaid riidehilpe. Ka ses suhtes seisab ta üksi oma aja keskel kui revolutsionäär, ja see näitab, kui palju kodanlikku julgust, iseloomukindlust ja iseseisvust omas too noor eesti soost akadeemiakodanik, kes oma algupära ei salanud ja tolleaegsele tõbraslikust õhkkonnast läbiimbunud „viisakale” seltskonnale kinda näkku julges visata.

Tahtevabaduse suhtes on Peterson indeterminist, s. t. isik, kes usub, et inimese tahtmus on vaba. Ta võib kahest vastupidisest valida, kumma tahab.

„Kui jumala tahtmise järele kõik inimesed õigeks õndsakssaamiseks peavad elama, kuidas siis võib see sündida, et mõni mitte ei ela nõnda? Küll siis peab nende käes niisugune võimus olema, et võivad nõnda elada, kui heaks arvavad, see on: nad peavad vabad olema” (Kas inimestel on vabadus).

Nagu juba eespool tähendasin, ei salga Peterson oma algupära. Tema on tuline rahvuslane. V. Reiman kirjutab temast: „Ta on esimene haritud eestlane, kes ennast eestlase tundis olevat ja kes seda südamlikult ja avalikult igal pool püüdis üles tunnistada, kui vaevalt keegi teine pärast teda. Selle asja poolest läks tema nii kaugele, et tema ajuti – 1820. a. aasta lõpul ja 1821. a. alul – avalikult Riia linnas eesti rahvariides käis” (E. Ü. S. Album 1901. a.)

Peterson armastab eesti rahvast, tema keelt, minevikku. Ta kogub rahvalaule, püüab ka omis luuletusis rahvalaulu järele aimata jne. Tema rahvuslikku ilmavaadet tunnistab ka aforism „Tubakas”. Tal „on usku enese, oma rahva ja keele tuleviku sisse”, ta „tahab näidata, mis „maarahva laulja” „maakeelega” luulepõllul korda võib saata”, ütleb G. Suits (Sihid ja vaated).

    Kas siis selle maa keel
    Laulutules ei või Taevani tõusta üles,
    Igavikku omale otsida (Kuu).

Peterson tabab olla rahvalaulik.

    Surma varjule minema
    Peab maarahva laulja.
    Järele jäävad tema
    Laulud armsale rahvale,

lausub ta surmaeelses kurbmeelsuses (Martin Lutheruse päeval).

Meil on mitmel puhul Petersoni „anakreontiliste” laulude, üle vaieldud. Võiks tõusta küsimus: kas pole Peterson vahest ka ilmavaate poolest anakreontik? Et seda küsimust selgitada- paar sõna Anakreonist.

Anakreon, muistse Kreeka kõrgemate ringkondade seltskonnainimene ja türannide õuelaulik, oli läbi ja läbi elumees. Tema elu ideaal oli haarata elu kõigis ta vormides peenem aist tooremaini, teiste sõnadega – maailma mõnude teadlik nautimine. Ta on luuleilmas „kergemeelse lakkurina” kuulus (nagu seda dr. Busse ütleb), kes ka raugaeas ei lakka Bacchuse ja Erose altarile ohverdamast.

Missugune on aga Peterson? Ta ei aja maisi lõbusid taga. Pigem vastuoksa. Ta elab küüniku Diogenese kommete järele, kes maailma rõõmu ja lõbu põlgas. Petersoni arvates on väikeste tarvidustega inimene kõige vabam ja kõige õndsam.

„… et aga inimesed oma ihu ja tema rõõmud nii suureks peavad, unustavad nad oma vaimu ära, ning mõeldes otsustavad ainult ihu kasuks. Vaimul, kui ta oma ihuga nõrgendatud ja orjaks orja meelega tehtud ep ole, ei ole neid rikkusi ega nende kommete pärast rõõme tarvis. Ta on aga siis õige vaba oma ihuga, kui tal ainult väikest asja tarvis läheb, mis jumal igaühele annab, ja on siis kõige vabam, kui seda maad ja seda ihu oma himudega enam ei ole temal (‘Έχθρα τοΰ Θεοΰ).

Niisiis, vaatamata selle peale, et Petersoni luuletoodangus paar tõlget Anakreonist leidub ja ka mõned tema enese luuletused anakreontikute mõjul on kirjutatud, arvan ma, et sisuliselt, hingeliselt ei ole Petersonil Anakreoniga siiski midagi ühist iseloomu ja maitse kui ka ilmavaate poolest (ja selle poolest peaasjalikult) lähevad need luuletajad teineteisest täiesti lahku.

Kui Anakreoni ning anakreontikute mõju Petersoni juures ka konstateeritakse, siis on see mõju puht-literaarne, paberilik. Petersoni sisemise isikuni pole see küündinud.

Mis puutub Petersoni ilmavaate algupärasse, siis peab ütlema, et ta kreeka filosoofidega tegemist on teinud. Kõige suuremat mõju on tema peale Diogenes avaldanud. Ka tunneb ta Platot ja Demokritost, kes õpetab, et tõeline õnn seisab hinge rahus. Inimese moraalne väärtus on ühenduses tema intellekti täiusega. Seepärast ei otsigi Demokritos õnne välisest headusest, vaid mõistusest.

Kõike öeldut kokku võttes pean konstateerima, et Petersoni toodangus leiduvad ainult filosoofilised mõtted ja otsimisteed. Igakülgselt valgustatud ilmavaatele ei suutnud ta veel tulla. Filosoofilisest süsteemist ei või Petersoni juures juttu olla. Seda võib luua ainult filosoofiline suurvaim aastakümnete jooksul. Ent luuletaja ei vajagi teoreetilist süsteemi, – jätkub, kui tal on teatavad ilmavaate printsiibid. Ja seda omab Peterson.

On raske ennustada, mis Peterson oleks suutnud korda saata, kui ta mitte nii noorena hauda poleks varisenud. Igatahes oli ta haruldaselt suurte vaimuannetega inimene.

„Heledalt loitis hämaras tema elutuli, loitis ja kustus,” ütleb G. Suits. Ja tõesti, ta oli kui meteoor, mis hetkeks eesti kirjanduse halli taeva all leegitsema lõi, et siis kustuda.

Tema luule- ja mõttesügavus kutsugu meid teda armastama ja mõistma. Ja kes Petersoni mõistab, see teda ka armastab.

Karl Aben

Eesti Kirjandusest nr. 6/1924

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share