Kazimierz Tetmajer
(1865-1940)
eebruaris suri Varssavis Kazimierz Przerwa-Tetmajer. Praegune seisukord Poolas ei võimaldanud poola rahvale oma leina avaldada. Isegi ta matused olid nii tagasihoidlikud, et vaid vähesed tema surmast teadsid.
Tetmajeri surmaga on Poolas lõppenud üks ajajärk. Tema nimi on ka eesti haritlaskonnale hästi tuntud, peamiselt proosakirjanikuna vene- ja saksakeelsete tõlgete kaudu. Kadunud kirjanik oli ju hinnatud ka väljaspool Poolat. Omal ajal ta mõjutas tugevasti vene kirjandust.
Tetmajer sündis 18. veebr. 1865 Ludzimierzis, Tatra mägestiku ümbruses, oma isa mõisas. Seal möödus ta lapsepõli patriootilises ja traditsioonidega perekonnas, mägede külje all, mis avaldasid pidevat mõju ta arengukäigule. Võib isegi ütelda, et Tatrad olid selleks teguriks, mis tegid temast poeedi, sest just Tetmajer on saanud suurimaks Tatra eepose laulikuks.
Pärast keskkooli lõpetamist Krakovis astus noor Tetmajer sealse ülikooli filosoofiateaduskonda, mille lõpetas, hoolimata suurtest majanduslikest raskustest: vahepeal suri isa ja Ludzimierz läks müügile. Nähes oma pojas silmapaistvat luuleannet, hoolitses ema selle eest, et pojal oleks võimalik end sel alal edasi arendada.
Juba 21. eluaastal ilmub ta sulest poeem proosas Illa (1886), vähe hiljem poeem Allegooria (1887), kuulsuse aga tõid talle luuletused Mickiewiczi ja Kraszewski auks. Kui 1891 ilmus tema esimene Luuletuste köide, oli ta juba hinnatud poeet, sest kõik tähtsamad ajakirjad trükkisid juba tema lüürikat. Samal ajal hakkas ta ka suurt huvi tundma teatri vastu – juba 1892 lavastatakse tema sulest ilmunud Mees – luuletaja. Järgmisel aastal tuleb lavale fantastiline draama Sfinks, aasta hiljem ilmub Luuletuste teine köide, mis toob talle üldise tunnustuse. Kõik edaspidi ilmuvad luuletuskogud (kokku kaheksa) aina kinnitavad tema populaarsust. Viimane köide ilmus 1924. a.
Juba 19. sajandi lõpul lähenes Tetmajer Krakovi ajakirjale Zycie (Eha), mille toimetajaks ja vaimseks juhiks oli Przybyszewski. Viimane mõjutas tugevasti meie luuletajat, kes sel ajal hakkas väljendama oma värssides Przybyszewski esteetilist programmi.
Lüürilis-individualistliku luule kõrval jäi Tetmajer ka truuks lavakirjandusele. 1901 ilmus tragöödia Zawisza Czarny (Zawisza Must – legendaarne Poola rüütel 14. saj.), mis hiljem tuli lavastusele Krakovis ja Varssavis. Vene revolutsiooni sündmuste mõju all kirjutas ta draama Revolutsioon (1906), 1917 lavastab ta Varssavis ise oma draama värssides Juudas.
Juba tema lüüriliste luuletuste hulgas ilmusid mõned Tatra mägilaste legendid, kirjutatud stiliseeritud Tatra dialektis. Nende edu julgustas veel rohkem samalaadilisi legende ja muinasjutte avaldama. Kaljusel Podhalel (1903-06), Muinasjutuline Tatra ilm ja Tatra legend (1912) tõid talle võib-olla isegi suurema kuulsuse kui ta lüürika. Need teosed olid täielikuks uudiseks poola kirjanduses.
Selle stiliseeritud proosa kõrval oli ka Tetmajer mitmesuguste romaanide ja novellide autor. Juba 1895 sai ta esimese auhinna päevalehe Czas poolt korraldatud võistluses novelli Preestet Peeter eest, mis on üks parimaid poola novellide hulgas. Ilmuvad üksteise järel proosateosed: Surma ingel (1898); Melanhoolia (1899) – esseede, novellide ja väikeste fragmentide kogu; Kuristik (1900) – „psühholoogiline fantaasia”; Preili Mary (1901) – romaan; Hukatus (1905) – romaan; Novellide valik (1906); Suurest majast (1908); Kuningas Andres (1908) – fantastiline romaan „tulevikust”; Lainete mäng (1911) – eelmise järg; Panna Opolska romaan härra Glówniakiga (1912) – satiiriline romaan; Eepose lõpp (1913-1914) – ajalooline romaan Napoleoni ajastust; Triumf (1916) – novellikogu; Sõja ajal (1916) – novellikogu; Ujuvad lained (1918) – romaan.
Tänu ema abile ja varajasele kuulsusele kujunes T. elu rippumatuks ja tal oli võimalus palju reisida; eriti tõmbas meie luuletajat Itaalia, kus ta peaaegu iga aasta veetis mõne kuu. Kodumaal aga jäi ta armsamaks nurgaks Zakopane.
Väljaspool oma loomingut võttis Tetmajer elavalt osa Poola kultuurilisest elust üldse, esines arvustajana, ajakirjanikuna, pidas loenguid jne. Tetmajeri teoseid on tõlgitud prantsuse, saksa, vene, tšehhi, ukraina, slovaki, serbia, rootsi keelde. A. 1912 pühitseti suurejooneliselt tema 25-a. kirjandusliku tegevuse juubelit, samal ajal anti välja tema auks Mälestusraamat.
Maailmasõja ajal oli Tetmajer üks vaimustatuimaid Poola sõdurilaulikuid, pärast sõda jäi ta aga vaiksemaks. A. 1928 sai ta Varssavi pealinna auhinna kogu oma loomingu eest. A. 1931 pühitseti Varssavis tema 45-a. kirjandusliku tegevuse juubelit. Seltskond võttis sellest elavalt osa; üheks näiteks suhtumisest kirjanikusse olgu fakt, et suurima Varssavi hotelli (Hotel Europejski) omanik annetas Tetmajerile eluajaks elegantse korteri ühes ülalpidamisega. Seal surigi meie luuletaja. Ta surmavoodi juures oli vaid üks vana sõber ühes halastaja-õega, kes teda juba aastaid oli põetanud.
Nagu näeme, on Tetmajeri kirjanduslik toodang väga suur. Lüürikas oli ta üks julgemaid ja originaalsemaid nn. modernismi väljendajaid. Tema osa siin võib võrrelda Baudelaire’i või Verlaine’i omaga prantsuse kirjanduses. Paralleel nende vahel on väga selge. Aga mitte nende meistrite mõju all ei arendanud Tetmajer oma luulekunsti; tema suurimaks õpetajaks oli Julius Slowacki, keda ta esimesena ja õigusega pidas poola modernismi eelkäijaks.
Tetmajer on kõigepealt lüürik, individualist, meeleoluinimene. Tema luuletuste peamisteks toonideks on armastus, melanhoolia, pessimism ja looduse impressionistlikud visioonid. Erootiliste motiivide käsitlusel oli ta poola kirjanduses teatud ilmutuseks; ta kirjeldab vastupidi romantilistele luuletajaile inimlikku, mitte idealiseeritud armastust; ei karda, nagu Verlaine’gi reaalsust, on julge ja otsekohene Varsti aga väsitab teda see armastus, ta näeb, et ilmas valitsevad melanhoolia, kurbus, ahastus. Kui illusioonid on kadunud, – kas maksab siis veel elada? Parem juba unistada Nirvaanast. Ãœks vaid väärib elu: loodus. Selle ülistamisel, eriti aga mägimaastiku kirjeldamisel on Tetmajer ületamatu.
Ta värsside vorm on alati peensusteni läbi töötatud, sageli isegi rafineeritud, keel on omapärane ja värske; kuulsad on tema neologismid.
Draamatoodang on mitmekülgne; võib ütelda, et autor ei karda raskemaid probleeme, nii näit. Juudases, kus vana ristiusu legend Kristuse reetjast esineb täiesti uuel taustal; autor rehabiliteerib Juudast, nähes temas õnnetuimat inimest. Kõik Tetmajeri draamad on väga lavalised.
Ka romaanitoodangus näitab Tetmajer suurt mitmekülgsust; ajaloolised romaanid, peened psühholoogilised etüüdid à la Przybyszewski, fantastilised tuleviku ennustused (nagu Kuningas Andres, kus ta loob meie silmade ette suure Lõuna-Slaavi riigi), satiirid ja lõpuks omapäraseim maailmakirjanduses mägilaste eepos Kaljusel Podhalel ja sellele järgnevad teised samalaadsed teosed võitsid Tetmajerile surematuse; siin võib tema osa võrrelda Lönnroti omaga Kalevala puhul. Nende teoste kaudu rikastas poeet poola keelt seni kirjanduses tundmata mägilaste murrakute iluga. Juba need eepilised legendid annavad talle maailmakirjanduses kindla koha, – keskmisele poolakale aga on Tetmajer igapäev loetavate värsside looja.
Tema surmaga on poola kirjandusse jäänud tühi koht. Tetmajerit leinab kogu Poola, eriti aga need Tatrad, kelle ilu lauljaks ja levitajaks ta oli lõpuni.
Jerzy Kaplinski
Loomingust nr. 4/1940
