Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

eil harilikult küsitakse, milleks kirjanikule üldse maailmavaade, kuna heade teoste kirjutamine nõudvat enne kõike häid kunstilisi võimeid. Maailmavaade koguni kitsendavat kirjaniku vabadust luua oma seesmiste võimete, sisetungi – selle „jumaliku tulukese” järgi, mis leegitsevat tema hinges. Kunst, mis alistuvat ortodoksiale, olevat hukas. See uppuvat tasalülitusse. Kunsti hingeõhuks olevat vabadus.

Viimase väite vastu võib otseselt esitada küsimuse: miks peab siis see nõndanimetatud loominguvabadus eitama avarat, edulist maailmavaadet, mille sihiks on veel suurem ning tähtsam vabadus – oma rahva, kogu inimkonna vabadus? Loomulikult üks ei eitagi teist, vaid kirjanikud ja kirjanduse interpreteerijad, kes ülistavad kujuteldavat absoluutset loominguvabadust, ei ole ise veel jõudnud tõelise vabaduse tunnetuseni, on vaimselt alles tagurlike, elu arengut tõkestavate ideede vangis. Nad kujutlevad endid mineviku eeskujul veel kui mingit elust eraldatud, jumala äravalitute seisust, märkamata, et selline kujutelu on ammu muutunud koomiliseks ning mõttetuks. Nende meelest on pühaduseteotus ja reetmine kirjaniku aktiivne suhtumine ümbritsevasse tõelikkusse ja sotsiaalseisse probleemesse. Nad hülgavad igasuguse „kitsarinnalise doktriini”, mis taotleb oleva ühiskondliku elu muutmist ja ümberkorraldamist. Äärmisel juhul nad osutavad küll sallivust selliste mõttevoolude vastu, aga ei lase endid kunagi neist „tumestada”. Nad jätavad endile „vabaduse” valida igast teooriast seda, mis neile isiklikult meeldib. Neil on esiplaanil inimene, aga mitte inimesed, ühiskond. Oma missiooni nad näevad sedamööda inimese „parandamises” – ilu ja „igaveste (jumalikkude!) tõdede” kaudu, aga mitte ühiskondlikkude olude elamissoodsamaks muutmises aktiivse kaasatöötamise teel. Et selline kontseptsioon oma tuumalt on tagurlik, ei tarvitse pikemat selgitust.

Siin on väga hästi arvestatud lugejaskonna tundeid, kelle poole pöördutakse: kodanluse ja kodanliku intelligentsi hirmu liiga „revolutsioonilisite”, liiga „kohutavate” õpetuste ees. Kui mõni kirjanik kõik oma tähtsamad kangelased lõpuks juhib Taaveti lauluraamatu juurde või teine kogu elu vaatleb armastuse kolmnurga vinklist, siis on see teretulnud lahenduseks kõigile „rahuarmastavate kodanike” ringkonnile. See ei alistu mingile „ortodoksiale”, mis oleks ohtlik, mis häiriks ühiskondlikkude jõudude tasakaalu.

Kes on jälginud meie viimase aja arvustust, isegi nende poolt, ‘kes alles mõni aasta tagasi kirjanikult nõudsid „sotsiaaleetilist” hoiakut, sellele on kahtlemata silma torganud asjaolu kuidas huvi sotsiaalselt on nihkunud psühholoogilisele, ühiskonnalt isikule. Ei pooldata enam kirjaniku hindavat – kirglikku, piitsutavat suhtumist ümbritsevasse tõelikkusse. Nõutakse „objektiivset” kujutamist, mitte väärnähtuste ja pahede paljastamist ja rookimist. Ei soovita elulähedast olude-kujutust, vaid „elava, täisverelise inimese” käsitelu. Möödunud sügisel toimunud pöördeliste välispoliitiliste sündmuste mõjul nagu oli kuulda pisut rohkem juttu sotsiaalsetest nähtustest ja probleemidest, aga varsti soikus kõik jälle. Suurte „sotsiaalsete reformide” edasilükkumisega vaibusid nagu iseendast ka kõnelused kirjanduse ühiskondlikest ülesandeist.

Praegusis erakordseis oludes on see kõik muidugi arusaadav. Esineda vahedate sõnarelvadega varustatud uuenduste nõudjana tähendaks kirjanikule praegu kogu lugeva üldsuse eemalepeletamist. Mitte asjata ei riietanud A. H. Tammsaare oma Põrgupõhja uue Vanapagana tegelased usulis-müstilistesse ning allegoorilistesse rõivastesse.

Tähendab see aga siiski, et kirjanikul ei ole vaja mingit sirgjoonelist, terviklikku maailmavaadet, et ta võib seda siit-sealt kokku lappida, nii kuidas aeg ja olud nõuavad? Peab kirjandus jälle muutuma ainult kunstiks kunsti pärast või aga lihtlabaseks ajaviitelugemiseks?

Ei ole kahtlust, et kui kirjandus peab säilitama mingi osatähtsuse tänapäevases ühiskonnas, siis ta ei pääse ka teatud ühiskondlikkude ülesannete täitmisest. Kirjanduse eraldumine ümbritsevast tõelikkusest ja sotsiaalseist ning poliitilisist küsimusist ahendab miinimumini ta mõju kaasaegsesse ellu ja viib ta paratamatult vastu langusele. Kuigi praegu lubatav ei ole kodurahva häiriv temaatika ja käsitluslaad, ei tähenda see veel, et kirjandus peab piirduma romantilise ilutsemisega ja inimesliku hingeelu „igaveste küsimuste” käsitlemisega. See ei ole mingi reetmine, kui kirjanik siiski osutab elavat huvi kõige vastu, mis sünnib tema ümber – lähemas ja kaugemas maailmas.

Nii tume kui tänapäeval paistabki olevat üldine maailmapilt ja seoses sellega ka meie kodumaa tulevik, oleks halb kirjanik, kes hirmust selle tuleviku ees põgeneks elavast elust mingisse „puhta kunsti” elevandiluust torni. Kirjanduse väärtus ja mõju ei tõuse mitte seeläbi, et kirjanik loobub põletavate tänapäeva- ja tulevikuküsimuste puudutamisest. Vastuoksa: kirjanduse väärtus ja mõju tõuseb just selle aktuaalsusega, kirjandusliku loomingu lülitumisega ümbritsevasse ellu ja ühiskondlikku tegevusse. Käimasolevad suurte rahvaste omavahelised heitlused toovad esile keerukaid sotsiaalpoliitilisi probleeme, mille lahendamisest ka väikerahvad mööda ei pääse. Need nõuavad ka igalt väikerahva liikmelt,, seda enam siis kirjanikult, aktiivset seisukohavõttu. Ohtlik ei ole mitte see, et kirjandus „hingelisilt” ja „vaimseilt” kõrgusilt alla laskub maiste, igapäevaste olemasolu murede, sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide valdkonda. Ohtlik on aga küll see, kui ta neid küsimusi hakkab käsitlema ühekülgse „objektiivsusega”, kui ta neid küllaldaselt läbi ei valgusta, kui ta ei ava mingeid väljavaateid tulevikku. Sel korral ta ei täida oma ülesannet elu organiseeriva ja ühiskonda juhtiva tegurina. Sel korral on meil põhjust kõnelda kirjanikust kui mineviku mõtlejast, tema tagurlikust või kitsarinnalisest maailmavaatest.

Ühel oma vaikimisperioodil, kui ta oli kaotanud ideoloogilise pinna jalge alt, ütles prantsuse kirjanik Andre Gide enese kohta: „Juba kaua aega ei julge ma enam valjult mõtelda; ja see on üks liik valet.” Sama liik valet on aga ka mõtlemine mineviku eeskujudel ja poolik, küündimatu mõtlemine. Selline kalduvus ilmneb nii romantilises ilutsemises kui utreerivas hingeelukujutuses. Nii üks kui teine žanr päästab kirjaniku järelduste tegemisest ja seisukohavõtmisest sotsiaalse tõelikkuse suhtes. Nii üks kui teine on kaugel tõelisest objektiivsusest. Nii üks kui teine osutub teatud liiki valeks, mis sõltub kirjaniku ideoloogilisest pinnatusest, kitsast või selgimatust maailmavaatest.

Sageli on aga lugu veelgi pahem: kirjanduslik looming paljastab otseselt kirjaniku konservatiivset, tagurlikku maailmavaadet. Tuletatagu näiteks meelde mõningaid meie romaane, kus käsitletakse linna ja maa vastuolu. Seal kujutatakse linna enamasti ikka kõigi võimalikkude pahede mülkana, maad seevastu aga otse mingi ideaalse eedeni aiana. Ei nähta linna kui uute, viljastavate ideede sünnikoha ja ühiskondlikku arengut soodustava teguri osa rahva elus.

Üteldakse jälle, see on kirjaniku loominguvabadus, kujutada elu nii, nagu ta seda näeb ja mõistab. Muidugi, iga tõeline kirjanik kujutab kaasaegset elu, ümbritsevat tõelikkust, nii nagu see kajastub tema isiksuse emotsionaalses ja tunnetuslikus sisus, või, nagu Belinski ütleb Puškini kohta, „ta kehastab elavaisse ja kauneisse nähtusisse oma poeetilised vaatlused”. Ei ole aga kahtlust, et see elukujutus saab seda elavam ja kaunim, seda objektiivsem, mida avaram ning küpsem on just kirjaniku isiksuse tunnetuslik sisu, mida kõrgem ta vaimne kultuur, mida rohkem avab väljavaateid ja viitab tulevikku ta maailmavaade. Siinjuures ei tule maailmavaate all mõista mitte üksnes poliitiliste veendumuste kogu, vaid ka filosoofilist vaadetesüsteemi.

Meid kõiki veetleb Puškini luule sundimatu voolavus, tundetihedus ja mõttesügavus. Aga kas sõltuvad need kvaliteedid üksnes Puškini loomupärasest andest – „jumalikust sädemest”, mis leegitses ta hinges?

Artiklis „Draamast”, kus ta arutab küsimust, mis on vaja draamakirjanikule, asetab ta esikohale filosoofia. Teises märkmes ta avaldab tunnustust Voltaire’ile see-eest, et Voltaire on viinud „filosoofia küünla” ajaloo pimedaisse arhiivesse. Puškin loebki siin innukalt Voltaire’i. samuti Diderot’d, saksa klassikalist filosoofiat, vanaaja filosoofidest Epikuuri. Ta on nakatatud Rousseau’ vendluse ideaalist, võtab puhta ateismi tunde inglise filosoofilt-ateistilt, ihaleb dekabrist Pesteli materialismi. Ta kirjutab tunnustavalt Radištševi filosoofilisist teoseist ja ülistab tema eeskujul vabadust.

Nõndaviisi kujuneb Puškini maailmavaade, mis hakkab „läbi valgustama” kogu ta loomingut. See on avar ja eduline maailmavaade, mis tõstab ta kõrgemale tagurliku aadli huvide tasemelt, aitab tal tõepäraselt, objektiivselt kujutada kaasaegset elu, kehastada kunstilistes kujudes kaasaja elulisi ja edulisi ideid. See aitab tal saada uue kirjandusliku voolu juhiks, uue vene kirjanduse rajajaks ja vene kirjandusliku keele loojaks.

Muidugi, ilma kunstilise andeta ei aita mingi maailmavaade, olgu see nii avar ja eduline kui tahes, luua häid, väärtuslikke teoseid. Kuid ilma avara, edulise maailmavaateta eksib ka kõige andekam kunstnik abitult siia-tänna, kõigub nagu pilliroog tuule järgi. Ilma sellise maailmavaateta ei saa kirjanik kunagi tõusta ühiskonna, oma orahva vaimseks juhiks, kes enesest õigusega võiks ütelda:

Väidetakse, et rahvas (mõned kirjamehed ütlevad koguni halvustavalt: pööbel!) ei saa aru tõelisist vaimseist väärtusist, et talle ei maksa kõnelda mingeist „kõrgemaist ideedest”. Kuid ei ole olemas „kõrgemaid ideid” kui jumala poolt antud muutumatuid väärtusi. On inimeslikud ideed (ja ideoloogiad) : ühed, mis teadvust selgitavad ja avardavad, teised, mis seda ahendavad ja tumestavad, – ühed, mis inimese (ju siis ka rahva) vaimu valgustavad, teised, mis seda pimestavad. Seejärgi on ka mitmesuguseid teadlasi, filosoofe ja – kirjanikke. Igal ühiskondlikul rühmitusel, seisusel, klassil (või nagu meil öeldi: parteil ja kildkonnal) on omad.

Endine prantsuse minister Caillaux ütles kunagi ühes kõnes, et inimesed peaksid teadust ohjeldama, sest sel ei olevat enam „südametunnistust”. Ja teine prantslane, kirjanik-akadeemik Paul Valéry soovitas ühes raamatus ajalugu ära unustada, sest see erutavat rahvaid, röövivat nende rahu ja paiskavat nad suuruse- või tagakiusamismaaniasse. Kui nii suured mehed juba nõnda kõnelevad ja kirjutavad, mis siis viga teha järeldust: ülikoolid kui mitte täiesti kinni, siis vähemalt üksnes äravalituile (seisuse ja raha poolest)! Need viimased igatahes ei kasuta teadust (juurde arvatud ka ajalugu) ilma „südametunnistuseta!”

Kuid süüdi ei ole siiski mitte teadus kui niisugune, vaid ühiskondlik-poliitiline kord, mis lubab teaduse saavutusi kasutada tõepoolest südametunnistusetult: rahvaste vastastikuseks hävitamiseks. Kirjanikud, kes seda ei oska läbi näha, on veel kinni mineviku mõtlemisviisis (minevikuromantika!) või nad on tänapäeva keerukas, vastuolulises tõelikkuses kaotanud pinna jalge alt. Nad on kaotanud sideme elava, areneva ning edeneva eluga, mis ainuüksi suudab täita inimes-likku otsivat ning loovat mõtet. Nende põgenemine „absoluutsesse loominguvabadusse”, mis lubab minna kasvõi teaduse „ohjeldamiseni”, osutab ainult nende endi seesmist tühjust ja üksindust. Nende looming ei anna midagi ühiskonnale, rahvale, vaid on heal juhul viljatuks imetlusesemeks ainult nende endi taolistele pinnatuile intelligentidele.

Jaan Kärner

Loomingust nr. 4/1940