Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

09 Jan

Kultuuri päevaküsimusi

 

 

Suurriikide omavahelises huvidemängus on meie täisikka jõudnud vabariik pidanud läbi elama sündmusi, mis ühelt poolt viivad meid vastu raskesti etteaimatavale tulevikule, teiselt poolt aga märgivad lõpuarve pidamist ühe minevikupärandusega.

Kui ainult seda viimast silmas pidada ja mõelda sellele legendaarsele kiirusele, millega Balti mere idarannik vabanes baltlastest, siis meenub ikka jälle pilt Dante Põrgust, kus pa­tuste hinged Charoni märguande ja ähvarduse peale rüsinal paati tormavad, et igavesti ära teise randa sõita:

    „Ja nagu sügisene tuulekraas
    puilt lehti lendu haarab suure hooga,
    mis varsti kuhja kogunevad maas,
    niisama kordub Aadamagi sooga:
    üks viibe Charonilt ja tekib hoog
    kui lindudel, kes silmand maiusrooga.”

Nüüd on siis ülevedamine lõppenud. Mõndagi üksikasja hakkame nüüd nägema teise pilguga, nii mõndagi kõntsa on tuulekraas meie omaski elus esile kiskunud, kiire äraminek aga ise on paljastanud nähtusi, mida on õpetlik rakendada meie oma kultuuriküsimuste käsitlemisel.

Kõigepealt küsime: mis jõud see oli, mis pani ühe­ainsa viipe järele liikuma kogu ühe rahvakihi, kes oli võrdle­misi kindlustatud ja eluviisideltki ülimalt konservatiivne? Kas see oli tõesti „vere ja maa” hääl, nn. Blubo? Vaevalt küll, sest balti-sakslastes ei voolanud ju üksnes germaani veri, vaid sajan­dite kestes oli sinna segunenud ka slaavi ja   maa pärisrahvagi verd. Vere hääle kõrval pidi maa hääl veelgi nõrgem olema, sest miks peab näit. ürgselt slaavilik Poznan, kus meie balti­sakslaste esivanemad kunagi pole elanud, kõvema häälega olema kui Maarjamaa, kuhu vähemalt paarikümne põlve esiisad on maetud ?

Milline oli siis see jõud, mis pani kiiresti unustama kõik esi­vanemate kalmistud, kombed, traditsioonid, oma väljakujunenud palge ja vahest isegi majandusliku kindluse?

Kui maha arvata laialt õhutatud kabuhirm meie maa bolševiseerimise ees, siis tuleb selle psühhoosi juures küll kõige tugevamaks tõukejõuks pidada ühe arvuliselt suure ja võimsa rahva sugestiivsust seoses kaua kultiveeritud ja sihikindlalt juurutatud ühtekuuluvustundega sellesse kultuurkonda. Nõnda ühineb suu­rema elavhõbedamassiga selle lähedusse sattunud elavhõbeda piisake silmapilkselt.

Selline fataalne külgetõmbejõud puudub iseenesest väikesel kogusel. Ühe väikerahva paljast olemasolust ei jätku veel iga tema liikme kinnihoidmiseks ta orbiidis; peale ühise keele peab ta pakkuma veel teisi paremusi või sidemeid. Kui meil omal ajal opteerus ligi 80.000 eestlast Venemaalt, siis mitte niipalju sentimentaalsest armastusest kodumaa mulla vastu, kuivõrd ma­jandusliku ebakindluse tõttu võõrsil. Paljud neist tõid siis kaasa erilise optandi psühholoogia, mingi segu upsakusest, rahulolema­tusest ja nõudlikkusest teiste vastu, mille ümberkujundamine on võtnud küllalt aega.

Ühe rahva võimsaim ja sundivaim komponent on tema kul­tuur. Nagu äraläinud balti-saksa rahvakild tõendab, võidakse oma emarahvusest pikki sajandeid eemal elada, võidakse võõrmaal selle aja jooksul juurde omandada uusi harjumusi, uus keelemurregi, aga ometi samal ajal juurduda endisesse kultuur­konda, mille paljas paistegi võib saada võimsamaks kui omaenese saavutused. „Meie Schiller” – jah muidugi, see osasaamine kas või nimepidigi emamaa geeniuse aupaistest hoidis väiksehingelist baltlast enam Suur-Saksa hõlma all, kui me seda usume, pai­sutades veelgi tema suuruse- ja tähtsusetunnet. Mitte ainult vaimse kultuuri paiste, vaid ka võimsuse glooria mängis siin oma osa.  Ja see kõik meelitas kaasa ka mittesaksa elemente.

Tunnistagem: meie oma kultuur polnud seda lahtist kadaklikku ollust suutnud enese külge tõmmata. Meie rahva mõjuvõimust siin ei maksa kõneldagi, kuna sel võimsuse sugestiivsus puudub. Ja nüüd siis seisamegi mitmeti mõtlema paneva tõsiasja ees, et ümberasujate nimestikus leidus nii palju eesti või eestistatud nimesid. Lähemal vaatlusel veelgi halve­mat: äraminejaiks oli isegi meie tulisemate ärkamisaja tegelaste lapselapsi, eesti tuntud tegelaste poegi ja vendi, rahvuslikesse üliõpilasorganisatsioonidesse kuuluvaid üliõpilasi või vilistlasi, isamaaliitlasi, juhtivail kohtadel olnud eesti sõjaväelasi, ametnikke, kohtunikke, hingekarjaseid! See kõik tähendab, et midagi on viltu olnud meie rahvuskultuurilises poliitikas, meie ametliku isamaalisuse ideoloogias või praktikas. Meil on nimelt viljeldud liiga palju sõnalist rahvuslust, ilma et oleks nõutud tegusid. On eestistatud nimesid, on lauldud kooris ühislaule, mis kõik peaks nagu tõstma rahvuslikku ühismeelt, on pidulikult pühitse­tud ja õnnistatud lippe ja muid embleeme, ühe sõnaga, on enam harrastatud ja harjutatud välispidiseid kombeid kui süvendatud arusaamist oma kultuuri väärtustest, mille omandamisel kiindu­mus oma rahvusse iseenesest järgneb. Sel puhul meenub ehitus­stiil Lõuna-Ameerika mõningais linnades: majade esiküljed on küll uhked ja esinduslikud nagu teatrikulissid, hoonete korpused nende taga on aga tervete tänavate viisi armetud. Kui nüüd isamaateenimise välistunnuseid liiga üles puhutakse, nende rõhuta­misega edvistatakse, siis on juba põhjust kahtlustama hakata ja pilku heita ka tagahoovile. Eks siis või kergesti juhtuda, et see, kes oma nime on küll olukohaseks (kõlaliselt selgrootuks) tei­sendanud ja kes kooris on küllalt „Eestimaa, mu isamaa” laul­nud, parajal momendil muudkui „Sierra Cordoba” pardale hiilib, või siis esimeses kabuhirmus ühes oma lauahõbeda ja perekon­naga üle lahe tüürib. Seda liiki rahvuslastest pole meil tõesti puudu.

Teine liik on pühapäevarahvuslased: need võivad läbi elada ülimaid isamaavaimustuse hetki, aga see kõik on neile nagu pidumeeleolu, mingi luulepagu, mis ei takista neid argipäeval edasi elamast võõrameelses õhkkonnas. Siia kuuluk­sid õieti ka paljud ärkamisaegsed tegelased, kelle järeltulijad nüüd võivad endid tunda juba päris muulastena. Kui ei saa kahelda meie ärkamisaja tegelaste patriotismis ja idealismis, siis tänapäeval ei jätku enam sellisest pühapäevarahvuslusest, sest vahepeal on meie kultuur võtnud juba konkreetse kuju ja selle saavutustega kaasaelamine nõuab enam kui tundmuste l õ k e n d u s i. Ei saa midagi rajada ka ainult sõnalise propa­ganda mõjul ülesärganuile. Iseteadvale kultuurijärjele kinnitu­nud rahvale tähendab rahvuslik mentaliteet endastmõistetavat hoiakut, kiitlemiskauget kiindumust ja kohusetunnet. See, kes avalikkuse ees ülearu kordab, et ta on patrioot, et ta igal ajal on valmis välja astuma, kui isamaa kutsub, on liiga sarnane sellega, kes teiste ees suurusteleb, et ta tähtpäeval oma veksli kindlasti välja ostab.

Õieti peaks kuuluvus oma rahvusse ja oma kultuurkonda olema päris endastmõistetav ja loomulik, ometi pole see aga pal­judel juhtudel nõnda. Oleme praegu lahti saamas kadakaist, sel­lest väikekodanluse killust, kes elatas end üleolekutundest, mida ta sai, hoides end tahtmatultki saksluse hõlma alla. See element ei kuulunud tõeliselt ühtegi kultuurkonda, ta ilut­ses võõra rahva aupaistes, toetus illusoorsele välisjõule, mis teda nagu sisemiselt ülendas ja kindlustas. Etteheidete, pilgete ja hurjutamistega seda väärnähtust välja juurida ei saadud, sest need kas ei ulatunudki asjaosalisteni, või siis tunti endid kõrgemalseisjaina, kes kallaletungidest välja lugesid ainult alaväär­tuslike kodanike vimma.

Oleks eksitus arvata, et ühe kohaliku keele kadumisega meie silmapiirilt kadaklus iseenesest kaob. Kõike võõrast idealisee­rivat ja kõike enda oma halvustavat mentaliteeti pole nii kerge välja juurida. Vähe teisendatud fassaadiga säilib eba­puhas   eestlus   veel edaspidigi mitmel kujul.

Kõigepealt, balti-sakslaste lahkumisega pole veel kadunud viimaste järelmõju, nende mööblivagunitega pole veel ära saade­tud kogu nende pärandus, nende harjumused ja kombed. Need ei tarvitse igakord kes teab kui hädaohtlikud olla, sest keda häi­riks asjaolu, et meie vanem põlv hääldab saksa keelt baltlikult-kolkaliselt, et mõni pastor katsub seda teha ka eesti keelega, et mõni rikkam kodanik eelistab oma seinale riputada keskpärase balti maali meie oma väärtuslikuma kunstitöö asemel? Ent baltisakslikest traditsioonidest, isegi feodaal­aja pärandusest ei suudeta nii kergesti lahti saada kollektiivsemaiski piirides. Mõeldagu ainult neile rüütellikele embleemi­dele, neile plekist näokaitseile või kiivrituttudele, mis veel täna­päeva eesti üliõpilaste kooskäimisruume ehivad. Miks peab nii­sugune anakronistlik relv, nagu rapiir, mida eestlane pole ku­nagi tarvitanud, mängima veel mingisugust osa „kaasvõitlejate” – muide, milles seisab see võitlus ise? – „kommangis”? Ma ei kõnele siin pisikestest värvimütsidest peas ja tohutu laiadest värvilintidest üle õla, need vähemalt lisavad pidulikemaisse ja pühalikemaisse sündmustesse tublisti grotesksust. Aeg on kõik need veidrused nende embleemide emamaal minema pühkinud, siin aga mängime muuseumi edasi. Nõnda ei leia me tänapäeval suurreformi läbielanud Türgimaalgi enam muhamedlikult loori­tatud näoga naisi, küll aga kohtame selliseid veel kuskil serbia mahajäänumas külakolkas. Pole mingit kahtlust, varem või hil­jem peab meilgi suurpuhastus tulema ja meie akadeemili­sed ringid vabastama viimastest balti-saksa jäänustest ning muu­seumlikkusest.

Sellises õhkkonnas üleskasvanul on hiljem kerge arendada süütut fassaadrahvuslust ja kombekadaklust. Diplom, tutvused-soovitused ja hoiak juhivad teda heale positsioonile seltskond­likus elus: tarvilikul määral rahvast eemal seisma harjunud, ei ole tal ülimuslikku liiki kohasaamine eriti raske. Kuna ta haritunagi, see tähendab nüüdismõiste järele spetsialiseerununa, pole oma hingega kuigi sügavale sisse kasvanud oma kultuuri, siis ta samastab kergesti oma isikliku hüvaolu ka rahva heakäekäiguga, ja ümberpöördult, veeretab oma ebaõnnestumised rahva süüks, olles valmis selle maa tolmu jalgadelt maha raputama, kui mitte igakord tegelikult, siis sisemiselt. Tarbe korral võivad nad en­did pidada isegi eeskujulikeks rahvuslasiks.

Eriliigi moodustavad ka need haritlased ja poolharitlased, kes pigemini loevad mõnda halba võõrkeelset teost kui head eesti autorit, kes käivad kontsertidel ja kunstinäitustel ainult siis, kui seal esinevad välismaised kunstnikud. Nagu omal ajal kadakad, nii nemadki peavad vaistuliselt ideaaliks ja eeskujuks mõnda teist – ükskõik, millist igakord – rahvast, halvustades oma kaasmaalasi, ladudes nende selga kõik halbused, vead ja pahed. Nagu kadakad, ei aja ka nemad aktiivset, kas või opositsioonilist poliitikat, vaid teostavad passiivset ja vimmast eemalseisu. Sel­listena aga ei jäta nad kogu eestlust süüdistamata passiivsuses, kainuses, loiduses, liigses tasakaalukuses, isegi orjameelsuses.

Ei ole vist ekslik ütelda, et „vaikiv olukord” soodustab suu­rel määral sellise eemaltvaataja kihi tekkimist, kes ei tunne rahva ja ta kultuuri saatusest niipalju kahju ega rõõmu kui just kahjurõõmu; soodustab sellega, et umbusaldab teisitimõtlejaid, halvab vaba algatust ja kammitseb isetegevust. Ent seda usaldusõhkkonda, kultuurselt mõtlevate elementide vaba tegutsemisrõõmu ja algatusjõudu pole kunagi nii hädatarvi­lik olnud mobiliseerida kui j ust praegu, rahvusvaheliselt muutunud oludes, uue maailmasõja päevil, mis lõpeb kes teab millise murranguga, Euroopa kaardi ümberjoonistamisega ja uute poliitiliste jõuväljade loomisega. Niisugustel aegadel tuleks kogu energia üksmeelselt juhtida meie oma kultuurilise iseolemise säilitamisele ja kindlustamisele igal juhul ja igasugustes tingimustes. Sellepärast ei ole sugugi liigne tähelepanu juhtida neile jõududele, mis häirivad meie kul­tuuri homogeensust ja pidurdavad selle vaba kasvamist või siis loovad petliku pildi selle kasvamisest, olgu nendeks jõududeks kas võõrsilt laenatud embleemid, kombed või meelsus, kadaklus uuendatud kujul, fassaadrahvuslus või umbusk rahva loovate jõudude vastu. Muutunud ja üha muutuvas välisperspektiivis oleks äärmiselt hädaohtlik, kui meie kultuurpoliitikas rahulikult jätkataks endist suunda, s. o. hoitaks haridusjanulistel päitsed võimalikult pingul, hinnataks kesk- ja kõrgemat haridust ees­kätt kohasaamise seisukohast ja pandaks päärõhk kitsale kutse­haridusele. Aegade keerises selgub paratamatult, et lahinguid ei võida lõppude lõpuks see rahvas, kel on paremad kahurid ja kes paremini ja kiiremini oskab hävitada, vaid kes pärast tormi­keeriseid suudab vaimselt kiiremini virguda ja looma hakata.

Meie üks tähtsamaid ülesandeid peaks igatahes seisma sel­les, et tulevased katsumised siit eest ei leiaks mingit amorfset, algatusvõimetut, käsualust rahvamassi, vaid iseteadvaist, haritud isiksustest koosneva kristalliseerunud terviku, mida ei saa nii kergesti kõrvaldada ja mis igal tingimusel oleks võimeline jät­kama meie omakultuuri. See kaugemaidki aegu silmaspidav pilk hindab paratamatult ümber nii mõndagi ka meie kultuuri päeva­küsimustes.

On otstarbekohane põhilist vahet teha kahesuguste nähtuste vahel kultuurielus. Ühelt poolt loetakse kultuuri­taseme olulisteks tunnusteks teatavat ainelist, välispidist hüvangut, tehnilisi rakendusi ja muid sisseseadeid, mis inimest hõlbustavad ta töös, liiklemises ja vaba aja veetmisel ning mis kindlustavad tema tervist ja heaolu. Teisel pool seisab nn. vaimne kultuur oma iseväärtustega ja inimese hingeliste ning vaimsete omaduste väljaarendamisega mitte ainult intellektu­aalsel, vaid ka eetilisel, esteetilisel jm. alal. Meie rahvuskultuuri seisukohast ei ole sugugi ükskõik, millises omavahe­lises vahekorras need kaks nähtust, tsivilisatsioon ja kultuur, arenevad.

Tsivilisatsiooninähtused pole iseenesest ühe maa rahvusliku omapäraga kuigi suures seoses. Masinad ei tunne rahvuse ja riigi piire, teisest küljest võib tehnika laiemas tähenduses olla niihästi ülesehituse kui hävituse teenistuses. Maailmasõja ajal võisid nii sakslased kui nende vastased üksteist tulistada ühest ja samast Kruppi tehasest päritolevaist kahureist. Tsivilisatsioon on rajatud kvantitatiivsele printsiibile, teda mõõdetakse numbritega (rekordid tehnikas, spordis; tailorism-stahhanovlus), ta hindab ühiskonda eeskätt tema tootmisvõime seisukohast, käsitab ühiseluvorme kui kasulikkuse ja kohanemisprintsiipide rakendamisnähtusi. Ta kipub mehaani­list leidma ka sealt, kus tegemist on puhtorgaaniliste või mingite eriliiki nähtustega, nagu näit. keele alal, milles ta näeb vaid tööriista ja kus ta ideaaliks on esperanto-mehaanika.

Spengler, Vierkandt jt. peavad tsivilisatsiooni teatava kultuuriringi arenemise loomulikuks mandumisjärguks, mis näit. antiikses kultuuris algas IV sajandil ja Euroopa kul­tuuris XIX sajandil. Kui selline üldistus eeldab vägivaldset lihtsustamist, siis tuleb ometi õigeks pidada vaadet, mille järele mõlemad tendentsid, niihästi tsivilisatsioon kui loov kultuur, võivad esineda ühel ajal paralleelselt, elades kord teineteise kõrval rahulikumalt, kord aga vastastikuses vaenus või võistluses. Viimast võib näha nende suurrahvaste juures, kus tööstuse kiirele arengule ja mehhaniseerumisele ei vasta sügavale juurdunud vaimukultuur oma kõigutamatute traditsioonidega. Nii pole kus­kilt mujalt kuulda olnud nii palju hoiatavaid hääli mehhanisatsiooni hädaohu puhul kui just saksa sotsiaalfilosoofidelt. Dünaamikale ja sõjalisele võimsusele rajatud totaalne riik sarna­neb ikka enam mingile suurmehhanismile, kus üksikisik mängib vaid väikese kruvikese või vindikese osa. Tsivilisatsiooni vai­mustust kostab tugevasti ka meie idapoolselt suurnaabrilt, kus tehnika teenistusse rakendatakse üks viisaastak teise järele. „Järele jõuda ja ette jõuda”, see on loosung. Inimest hinnatakse ikka enam kui spetsi. Tal võivad kõik teised võimed ja omadused olla atrofeerunud, peaasi, kui ta teatud kohal töötades näi­taks ainult suurimat tootmisvõimet.

Totaalse riigiga mandub totaalne inimene, muutub üha sar­nasemaks teisega. Nõnda on teda kergem mundrisse pista, temast gruppe moodustada, ühiselt marssima ja hõiskama panna. Isik­susest muutub ta ühiskonna-aatomiks, kelle algatusvõime atrofeerub või siis saab avalduda ainult kindlais ettemääratud raamides. Võõraisse tingimustesse asetatuna ei oska ta kohaneda ega neisse sisse tunda. Sellisest massinimesest ei saa iialgi ettevõtlikku partisani. Massiks koondatuna aga võib ta moodustada tugeva löögijõu oma kvantumiga, arendada aktivismi väljapoole, ekstensiivsuse suunas. On endastmõistetav, et seevastu vaimne looming, mis eeldab siseväärtuste aren­gut ja üldse sissepoole pöördumist, ei saa niisuguses mehhani­seeritud suurüksuses suurel määral sugeneda, mis aga sugugi veel ei tähenda, nagu peaks seal vaimne looming sootu kängu jääma: leidub ju suures massis ka erandeid rohkem.

Ma ei hakka siin kordama vanu väiteid sellest, et väikerah­vale on hädaohtlik kord, mis on rajatud massinimesele, aga mitte isiksusele; autoritaarsele riiklusele, aga mitte demokraa­tiale. Tahaksin siinkohal ainult lisada, et väär ja hädaohtlik oleks ühel väikeriigil ka oma kultuurpoliitikat suunata eeskätt tsivilisatsiooni suunas ja jätta hooletusse inimese vaimsete võimete väljaarendamine, tema väljakujundamine isik­suseks, tema tunglemine mitte-utilitaristlike väärtuste poole.

Tuleb teadlik olla sellest, et üks väikeriik oma iseole­mise seda rohkem kaalule paneb, mida roh­kem temas tsivilisatsioon varjutab kul­tuuri. See ei tähenda veel, et väikeriik peaks oma tehnilist arengut pidurdama, küll aga seda, et tuleks hoolika revideeri­mise alla võtta nii mõnedki hariduspoliitika teed.

Kultuur ja tsivilisatsioon ei tarvitse sugugi muutuda kaheks teineteist eitavaks tendentsiks, nad võivad osaval juhtimisel väga hästi kõrvuti elada ja teineteist koguni toetada ja edendada. Tu­leb ainult selle eest hoolitseda, et mehhanisatsioon ei tooks ini­mese elavasse vaimuorganismi laostavaid elemente. Olgu mööda­minnes tähendatud, et neid tõkestavaid vastutendentse loob osalt inimese instinkt ise. Nii eelistab arenenum maitse keset prakti­lisi vabrikutooteidki ikka veel käsitööd (pitsid, „home-spun” riie, rätsepa tehtud ülikond valmisülikonna asemel, algupärane kunst reproduktsioonide kõrval jne.).

Maailmamajandusega sõltuvuses olev ühiskond ei pääse kus­kil mööda edaspidi vahest veelgi hoogsamast tsivilisatsiooni ja ratsionaliseerimise-mehhaniseerimise protsessist. Üha kiiremas tempos hakatakse meilgi masinaid tarvitama põllumajanduses, õgvendama teid, elektrifitseerima kogu maad, ehitama tehaseid ja vabrikuid, ühe sõnaga ikka enam mehhaniseerima, ratsionaliseerima meie elupalet. See protsess on paratamatu ega sõltu üksiku inimese tahtmisest.

Kui sellega kaasas käib rahva elustandardi tõstmine, siis ei tule unustada, et tsivilisatsioon on iseenesest internatsionaalse ilmega ega sisalda oma olemuses midagi rahvuslikku. Ei saa silmi kinni pigistada sellelegi, et tsivili­satsioon surub kõrvale või hävitab nii mõnegi rahvusliku joone, on seega mõnes mõttes rahvuslikule omapärale koguni vaenulik. Siit selle vastureaktsioonina just rahvuslikkuse ülitoonitamine käesoleval ajal, natsionalismi laine­tus, mis kuskil pole tõusnud nii tohutu kõrgele kui just mehhaniseerumiseohus oleval Saksamaal, kus see natsionalism on muutunud eeskätt võimu ja ekspansiooni probleemiks, millele tuge ja hoogu annab võistlus- ja võitlusvõimeline tsivilisatsioon hästiorganiseeritud kujul. Endisel „luuletajate ja mõtlejate maal” on luule ja mõtlemine muutunud minevikupäranduseks, mis peab ainult kaalu lisama uuele „müüdile”, millest elab tänapäev.

On palju alasid, kus väikerahvas ei saa käia suurrahva jälgedes, vaid peab valima teise tee. Peab meeles pidama, et ühe väikerahva rahvuslik ilme on palju suure­mal määral ta vaimse kultuuri kui tsivilisatsiooni hüvede funkt­sioon. Kui meie omal maal oleme iseseisva rahvusena elanud juba paar tuhat aastat, siis võime kõike nivelleeriva maailma­majanduse päevil tugeva rahvusena edasi püsida peamiselt oma vaimse kultuuri kindluse ja loomingujõu säilitamise abil. Pais­tab koguni, et väikerahvail on edaspidises tsivilisatsiooni käigus täita oma ülesanne; püsida võimuhuvide pärast kokkupõrkavate suurriikide vahel vaimse kultuuri oaasidena. Juba on varem sellele tähelepanu juhitud, et üksikud tänapäeva suur­riigid elatavad endid peamiselt sellest vaimsest kapitalist, mida nad on kogunud väikeriikidena. Nii ütleb E. Hantos oma artiklis väikeste riikide saatuse üle (Neue Schweizer Rundschau, 1939, vihk 11) : „Väike elisabethi-aegne Inglismaa, linnriigid Veneetsia, Firenze, Milano, samuti kõige vaesemad Saksa väikeriigid on esile toonud kultuuriväärtusi, mida pole suutnud üle pakkuda neile järgnenud impeeriumid. Linn-vabariik Ateena on läbi ela­nud tänini ületamata kunsti hiilgeaja, ja kogu tulevase õiguse aluseid pole mitte rajanud suur Rooma impeerium, vaid väikese talupojariigi preetorid.”

Selles valguses tähendab meile rahvusprobleem puht kultuuriprobleemi. Tehniline võidujooks teiste maadega, nii parata­matu ja õigustatud kui see ongi, ei taga veel meie rahva edas­pidist olemasolu tervikuna. Tsivilisatsioon pigemini hajutab kui edendab meie omapärast palet. Ja sellepärast kindlustab ühe rahvuse püsimist kõigi aegade kiuste tema juurdumise tugevus oma vaimsesse kultuuri. Ainult ühisest keelest on rahvuse säilitamiseks vähe, nagu suulisest propagandastki, on vaja ka ühteelamist oma ajalooga, kogu rahva saatusega, tema kirjanduse, kunsti omapäraga, tema rahvusteaduste arenguga. Ühe rahva alistamisel võidakse piirata ta keelt avalikkuse teenis­tuses, ta hariduslätted võidakse kauaks sulgeda, võidakse katsuda teda ümberrahvustada, ent seni kui püsivad ta vaimse kultuuri mälestusmärgid, raamatud, kunstiteosed, monumendid, jääb tuli tuha all edasi hõõguma.

Viimasel ajal on järjest sagedamini kuuldavale tulnud arva­musi, mille järele haridusele tuleb vaadata eeskätt kui parema koha saamise abinõule, mitte aga kui mingile iseseisvale rahvus­kultuurilisele väärtusele omaette. Samal  ajal on hüüdsõnaks saanud – kutseline haridus liigse üldhariduse asemel, mis teiste sõnadega tähendab tsivilisatsiooni ametlikku eelistamist  kultuurile. Ülikoolgi pole enam nii palju „universitas litterarum” kui just ettevalmistusasutis spetsialisti­dele, kõnelemata tehnilistest õppeasutistest. Kui see spetsialiseerumistendents meil vabalt jätkuks, siis meie koolid, kaasa arvatud ülikoolid,   võiksid küll toota üha enam eriteadlasi, aga kas ka haritlasi? Palja kutseoskusega   ei   kinnitata   ühtki   rahvusliiget oma rahvuse ja kultuuri külge, pigemini on see ümber­pöördult: hea tehnilise eriharidusega spets võib palju hõlpsa­mini oma rahvusele selja pöörata, niipea kui kuskil mujal avane­vad paremad võimalused. Insener, arhitekt, arst leiab ju tööd igal maal, tema kutse üksinda ei seo teda oma maa ja rahva külge. Nii tarvilik ja paratamatu kui ongi eriteadlaste kasvata­mine tsivilisatsiooni seisukohast, on spetsialiseerimine rahvus­kultuuri seisukohast nähtus, mida tuleb täiendada ja tasakaalus­tada vaimukultuuri senisest suurema viljelemisega. Siit prakti­line nõue kogu meie hariduspoliitikas: kutsehariduse kõvenda­misega ei tohi silmist lasta üldist, humanitaarset ja rahvuslikku haridust, tulevasi eriteadlasi tuleb palju suuremal määral kui seni ühendusse viia ja läbi immutada meie oma ajaloo, kirjan­duse, kunstide ja rahvuslike teaduste saavutustega. Palja sõna­lise rahvuspropagandaga ei jõuta siin kaugemale kui pinnakat­teni, mis esimeses tormikeerises pealt kaob. Kasvatuse üles­andeks peaks olema inimest juba maast-madalast kuni kõrgema hariduseni kasvatada kaasaelamisele ja kaasaloomimisele meie    vaimse    ja    loova    kultuuriga.

Nõnda tekivad juured, mida ei suudeta nii kergesti mullast välja kiskuda.

Kui me selt seisukohalt tagasi vaatame sakslastega koos ära läinud pooleestlastele või täiseestlastelegi, siis peab küll otsu­sele tulema, et see oma esivanemate maa vahetamine uue isamaa vastu oleks jäänud tulemata, kui äraminejad oleksid jätnud oma nimed eestistamata, aga selle asemel oleksid tõeliselt sisse kasva­nud meie vaimsesse kultuuri, kui nad poleks olnud vaid spetsid – pastorid, insenerid, ohvitserid -, vaid läbiimbunud ja kodu­nenud ka meie kultuuri traditsioonidega, ta minevikuga ja tulevikuunistustega. See omamoodi „trahison des clercs” – harit­laste reetmine – jätkub kindlasti ka tulevikus, kui ei hoolitseta nende sissejuurdumise eest senisest suure­mal määral.

Võidakse vastu väita, et meil ei ole ju üldse selliseid kultuuriväärtusi, mis suudaksid kinni hoida neid, kellele avaneksid head väljavaated võõrsil töötamiseks. Ei tarvitse siin kõnelda mullast, verest ja esivanemaist, neist vaistulisist sidemeist, mis võivad tõesti nõrgaks osutuda nende juures, kes on üles kasva­nud utilitaristlikus vaimus, ei ka keelest, kui seda pole harjutud rohkemana võtma kui vaid väljenduse abinõuna, küll aga sellest, et meie oma vaimne kultuur oma saavutus­tega ja nendegi traditsioonidega, mis tal olemas, on küllalt intensiivne ja sisendustugev, et muutuda püsi­vaks sidemeks. Tarvis ainult see kultuur lähedale viia kõigile ühiskonna ja hariduse kihtidele, vaja ta mingist pealeehitusest muuta igapäevaseks tarbeks.

Praktiliselt oleks siinavaldatud seisukohtade järelduseks kõigepealt nõudmine, et meie haridust tuleks teha kättesaadavaks ja sunduslikuks senisest hoopis kõrgemal määral. Kulud vaimseks relvastu­miseks pole kunagi visatud tuulde. Need relvad ei roosteta ega kulu, pidades vastu ka kõige raskemais katsumistes. Teiseks oleks väär meie vaimse kultuuri püsimise ja kindluse seisu­kohast, kui rõhutatakse ühekülgselt ning soodustatakse ainult kutseharidust. Tuleks igasugust laadi ja järku õppeasutistes senisest   tugevamini   rõhku   panna   ka   humanitaar-   ja rahvuskultuurilisele haridusele, tuleks kõrgen­dada alghariduse määra, vabamaks teha pääsemine keskkooli­desse ja kõrgemaisse õppeasutustesse. Senisest tõhusamalt tu­leks luua materiaalseid tingimusi kehvemaile nende hariduse saamiseks, senisest suuremal määral hoolitseda järelkoolide, rahvaülikoolide võrgu, raamatukogude-, lugemis- ja eneseharimisringide eest. Kultuuriloomingut ennast aga tuleks ergutada senisest hoopis tuntavamal kujul.

Jah, võidaks vastu väita, kõik oleks kena, aga kust võtta sel­leks summasid? Vastus: haridusele tuleb hakata vaatama kui vaimsele relvastusele ja kulutused sellele ei tohiks väärida väiksemat tähelepanu kui sõjarelvastusele määratud summad. See paistab muidugi utoopiana, aga sisimas olen veen­dunud, et see on ainuõige tee.

Tuleks kasvatustöös jõuda niikaugele, et iga kodanik tuge­vasti sisse juurduks meie kultuuriühistusse, ja seda mitte mingi mugavuse või kasusaamise otstarbel, vaid nõnda, et tema raken­dus kõigisse kultuuriülesandeisse tunduks loomuliku kohustu­sena, ja veelgi enam – tarbena.

Ent juurdumine oma kultuuri ei teostu ainult üksikisiku kaudu eraldi, vaid ka ühiskonna kihtide kaudu kollektiivselt, eriteedel. Haritlaskihil on tõeline osasaamine meie vaimsest va­rast kõige kergemini teostatav ja seda ei tarvitse siin puudutada. Küll on aga põlluharijate ligipääsemine meie vaimsele kultuurile võrdlemisi raske. Olgu need maaharijaid esindanud erakonnad, kutsekojad, põllumeesteseltsid või muud selletaolised organi­satsioonid, kõik nad on tegelnud eeskätt maise hüvaolu küsimus­tega, võihindadega, tehniliste nõuannetega, töökäte hankimisega, kuna ükski neist organisatsioonidest pole lähemalt huvitatud olnud sellest, kuidas põllumehe huvi siduda vaimu­kultuuriga. Need on vabaalgatuslikud ja juhuslikud hariduse-, karskuse- või mõned teised selletaolised ringid, kust kaudu on katsutud kõigi takistuste ja inertsi kiuste ergutada raamatukogude, endaharimise, lavakunsti jms. tegevust maal, kuigi ka selles maa kultuuritegevuses kipub esikohale tulema sport, mis oma kitsalt kvantiteedile ja rekordnumbritele raja­tud püüdlustega on tüüpiline tsivilisatsiooni­nä h tu s.

Kõrgelt tuleb hinnata meie tööliskihi erksat hari­duse- ja teadmistejanu, mida tõendab tööliste kul­tuurringide elav töö, see ind, millega läbi suurimate raskustegi on katsutud rajada oma teatreid jm. Need püüded on kahjuks põrganud tihti vastuseisule ja neile on katsutud vaadata kui kahtlaste ideede taimelavadele. On ette heidetud, milleks on töö­listel vaja oma teatrit, kui nad võivad väga hästi käia ka „üldteatris”. Ent see on väär arusaamine tegelikkusest ja ka kultuuri teedest. See ühiskonnakiht mitte ainult ei vaja niisugust vaimset õhkkonda, kus ta tunneb ennast omas, mitte aga võõras keskuses, kus ta saab areneda ilma alamustunneteta, vabalt ja ise­teadvalt, vaid tuleb ka üldiselt loomulikuks pidada, et eri ühis­konnakihid, lähtudes igaüks oma huvide piiridest ja harjumus­test, arendavad oma teed kultuuri juurde, kus nad ei tarvitse ikka ainult jääda saajateks, vaid lõpuks ise olla ka andjad. Rahvuskultuuri ei tule kujutada standardkauba laona, kus kõik väärtused on ühevõrra läbielatavad kõigi poolt, küll aga mitmeist erimaitse kihtidest ja suundadest koosneva konglomeraadina, milles ei puudu juba sisemiseks elustumisekski tarvilikku võitluselementi.

Juurdumine oma kultuuri, ainus tõhus eeldus rahvuse säili­tamiseks igasugustes tingimustes, mõjub oma intensiivsemal ast­mel ka hingelise hoiaku muutumisele, sest kui kultuurivaradest eemalseisja saab veel ükskõikne olla rahva tuleviku vastu, hinna­tes ühiskonda ainult sellest seisukohast, et ta sealt peab midagi saama, siis see, kes oma aktiivsusega on kaasa haaratud kultuuri loomingust või edasiarendamisest, muutub paratamatult ka ise nõudvast nõudlikuks, virisejast vastutusekandjaks ja passiiv­sest vastuvõtjast teorõõmsaks edasiviljelejaks  ja  võitlejaks.

Johannes Semper

Eesti Üliõpilaste Seltsi albumist nr. 11

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share