Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Ei ole selles midagi iseäralist, kui vaimselt ärkav rahvas omi esimesi samme lähema, kultuuriliselt kõr­gemal seisva naabri otsekohesel juhil astub.

Seda teed oleme ka meie tulnud: Eesti noore vaimse arenemiskäigu ainumäärav tegur oli kuni 90-date aastate alguseni Saksa mõju, mis meile mitte üksi saksikuid nimesid pole pärandanud, vaid ka meie vaimuelule Saksa väikekodanliku ilme on laenanud, mis kuni tänapäevani alles on püsinud ning millest meie nii kergesti ei vabane. Kui meie seni pole suutnud ennast majanduslikultki Saksa võimu alt vabastada, siis ei või vaimsest iseseisvusest nii pea küll veel kõnelda. Ja ometi peame meie pääseteed otsima, kuidas oma vaimlset arenemist kängumast päästa. Iseseisvad rahvuskultuurilised ülesanded ootavad ka meil võimsaid kandjaid, alles viimasel ajal tärganud aated omi teostajaid.

Kust tuleb neid otsida ?

Meie seisame kaugel sellest vaatest, mis isikule ühiskondlikus elus suveräänse osa kätte juhatab, kuid tahaksime ka liialduste eest hoiatada, mis isiku ühiskondliku tähtsuse eitamise poole sihib. See osa ühis­konnast, mida harilikult intelligentsiks nimetatakse, ei mängi sotsiaalses võitluses, tõsi küll, iseseisvat osa, ei kujuta enesest kindlailmelist klassi, kuid tema tähtsus seisab selles, et ta kõige klasside vahelisema ühiskonna elemendina eestvõitlejaid annab kõigile vaimsetele aladele.

Intelligentsi all ei mõista meie mitte kindlate piir­joontega eraldatud ühiskondlist rühma, vaid teatuid rahva haritumaid liikmeid, kes oma rahva ja üleüldis-vaimsetest vooludest aktiivselt osa võtavad. Intelli­gents ei ole mingi sotsiaalne üksus, kuna tema üksikud liikmed oma seltskondliku seisukorra poolest võivad kuuluda kõige mitmekesisematesse kihtidesse; ei ka hariduslikult ühel pinnal seisev, vaid intelligentsi iseloomustava omadusena võiks ainult ühte ette tuua: vaimselt erksamate inimeste kogu, kes osa võtab ühiskondlikutest vooludest, olgu mis tähel alal. Intelli­gents on teatud rahva mõtlev osa.

Juba sarnane osa määrab ka intelligentsi klasside vahelise seisukoha ära ja röövib ühtlasi intelli­gentsilt, teda mitme kihi vahel killustades, suurema ühiskondliku mõjuvõimu. Mis aga intelligentsile siiski jääb, on tema vaimne erksus, mille tõttu ta eelvahisalkade koha kõigil vaimsetel aladel omandab. Kuid teiselt küljelt röövib intelligentsi edustajatelt nende juhtiva osa sagedasti otsimine, küsimine, rahulolematus, mis on omane kõigile vaimselt töötavatele. Intelligentsi edustaja on oma vaimse elavuse ja liikuvuse tõttu alatasa mingisuguses edenemise ajajärgus, vanu tõdesid revideerides ja uusi otsides. See asjaolu annab intelli­gentsile mingisuguse alalise liikuvuse, vahest ka püsi­matuse ilme, kuid ei lase teiselt poolt intelligentsi tar­duda mõnesse dogmasse, vaid aitab alati kultuuri huvisid selle kõige uuemateski avaldustes kõrgel hoida. Selle tõttu ongi intelligents kõige ärksam uute voolude vastu kõigil aladel.

Need oleksid intelligentsi iseloomustavad jooned. Kui meie hakkaksime rohkem formaalseid tunnusmärke otsima, siis satuksime vastoludesse, kuna formaalsed tunnusmärgid võivad meid nii intelligentsi edustajate, aga sama kergesti ka haridusmetslaste juurde juhtida. Haridusmetslasteks võiksime meie kõiki neid nime­tada, kes on saanud formaalse hariduse, kuuludes diplomeeritud haritlaste hulka, kuid kellel kultuurilised huvid kas täitsa puuduvad või kõige algastmelisemas seisukorras on. Nad ei tarvita kultuuri mõnusid mitte omade vaimsete tarvete rahuldamiseks, vaid et iga­päevase elu mõnusid, ainelisi ja majanduslikke paremusi formaalse hariduse kaudu omandada, nemad teevad haridusest karjääri abinõu – kõik need kultuurivilistlased, kes metsmeestena kultuuri väärtusi laastavad.

Pöörame meie akadeemilise diplomiga haritlaste kodusesse elusse, nende perekondadesse; sest igaühe kodu on ikkagi tema ilm. Teie leiate sealt paljugi, mis igapäevasest komforti armastusest tunnistust annab, haruldasemal korral ei puudu ka mõni orientaalne iluasi keset Biedermeyeri ajajärgu ümbrust. Teie leiate labaseid vaipasid, vahest ehk moderni kunstigi, aga ilmet, mis teid lubaks majaelanikke enestele konkreetsemalt ette kujutada – miks vaevate Teie ennast sarnase asjata otsimisega ? Teie otsite raamatuid, raamatukogu, mille kohta John Ruskin tähendab, et need oleviku ülikoolid on? Kõik asjata ! Neid ei olegi, peale mõne üksiku spetsiaalse.

Eks ole siis arusaadav, kui üksikud ümbruse surve all seda elavamalt kultuuri väärtusi ihkavad? Kas ei ole see juba vastoludega selgitatud? Vastolude surve on ka selleks küllalt tugev, et mitme­suguste kalduvustega inimesi kultuuri tarbeainete oman­damise võitluses üksteisele lähemale viia.

Vastoludega tuleb ka seda seletada, kui üleüldis-madalalt hariduspinnalt üksikud omad käed välja sirutavad kõige kaunimate kultuuriõite järel, kui vaimsete epikurealastena terve maailma kaarte poole pöö­ratakse ja kõige paremat valides selle isiklikus maits­mises ülemat õnne nähakse.

Kuid kust tuleb Eesti haridusmetsluse lopsakuse põhjuseid otsida?

Kuni käesoleva aastasaja alguseni elati Eestis rahulduses ja kooskõlas rahvusliku ärkamisaja aade­tega ja mõtetega. Need olid aja jooksul küll kaunis ära kulunud, aga selle eest jälle hästi kätte harjunud. Kui Eestis ülepea traditsioonidest kõneleda võib, siis kahtlemata ärkamisaja traditsioonidest, mis selgesti praegugi näit. „Postimehe” õhukese konstitutsiooni ja muu poliitilise modernismi korra alt välja paistavad. Rahvuslik ärkamine korraldas omi poliitilisi aateid tolle aja mõjuka kihi – taluomanike tarbe järele. Et Jannsen pea ainuüksi seda kihti silmas pidas, on tema lehest ja juttudest selgesti näha. Hiljem kui Eesti ka linnades koonduma hakkas, tuli ärkamisaja poliitilisi vaateid tublisti välja venitada ja ka paigata; laienenud olude kohaselt ümber voolida. Ei võinud enam kind­lasti ühte ainust kihti silmas pidada, vaid lepituse poliitikat, kuldset keskteed tarvitada. Seda kahepaikset po­liitikat on meil kuni tänapäevani aetud. See ei või aga edasi kesta, kui meil kultuuri huvidega tõsi on. Need püüded leiavad kõige vähem toetust, kui mitte praeguse, siis lähema tuleviku tagurlisema kihi, Eesti keskmaaomanike   poolt.

Vist ei eksi meie tõendades, et käesolev aeg üle­mineku järk on, kujunemine, poliitiline selginemine täiel rinnal. Ühtlasemate huvidega inimesed koonduvad, et üksteisele   tuge,   olgu   ka   ainult  majanduslikul  alal, pakkuda, kuid sellele järgneb tingimata poliitiline liitu­mine. Kõige selle juures puudub osavõtjatel sagedasti iseteadlik ülevaade, mille tõttu ebaõnnestanud kompro­missid tulemata ei jää. Kuid need on seal paratama­tud, kus ühiskondlikud kihid veel diferentseerunud pole, kust aga siiski juba elavalt tarvidust organiseeri­mise järele tuntakse, kus enesele kaasvõitlejaid ei otsita üksi ühishuvilaste keskelt, vaid igalt poolt, et siis arvuga mõjuda.

Iga vaimne tõusuaeg on alati ka lagunemise järk, kus uued olud ja uued inimesed üksteist otsides kääri­mist sünnitavad. Tuletame meelde renessanssi ja Saksa romantikute aegu. Vanade aegade vastoludes süveneb isikutunne ühes rahulolematusega. Omas kirjanduses oleme meie juba teatud mõttes renessansi üle elanud; siin on uued sihtjooned tõmmatud ja need, vastu­seismise   katsetest hoolimata, ka  juba läbi   löönud.

Uute voolude kandjad ja esimesed teerajad kuu­luvad intelligentlikesse ringidesse. Loomulik et selle kihi, mille peale uued voolud end toetavad, ka intelligents sõna laiemas mõttes sünnitama peab.

Nagu omal ajal Eesti rahval oma ärkamisaeg oli, nii seisab praegu Eesti intelligents oma ärka­mise ees.

Kui mult peaks nõutama Eesti minevikust intelli­gendi tüüpilist näiteks tuua, siis võiksin julgelt ainult ühte nimetada – Kreutzwald. Otse imestusega vaat­leme meie seda kuju, mis Võru üksilduses, kus mui­dugi igasugune vaimne tugi puudus, täitsa moodsa inimesena püsida suutis. See vaimne värskus, mis rauga kirjadest voolab! Kui Kreutzwald ka midagi muud ei oleks kirjutanud, kui omad kirjad Koidulale, siiski oleks pidanud meie seda rauka kui Eesti intelli­gentsi esimest ja tüüpilisemat edustajat austama.

Iga intelligents kehastab eneses suurel mõõdul just ka selle rahva alaliselt liikuvat, vähe paigal püsivat, elavat, voolavat, rahutumat osa. See on alatasa õõtsuv merepind, vastand vaiksele järvele. Ei jäta ükski tõuge seltskonna mitmekülgsetes eluavaldustes intelligentsi pinda kirmastamata, kord suuremaid laineid sünnitades, kord ainult vähe õõtsutades, selle järele missugused huvid tabatud intelligentsi osas valdavad.

Ei tohi sellest nii aru saada, nagu libiseks intelli­gents ajakirjandusliku kergusega kõigest üle: iga intelli­gentsi edustajal on tingimata oma eriala, millele ta omad peahuvid koondab, millesse ta süveneb. Eesti vaimuelu üheks peapuuduseks tuleb seda lugeda, – ka see on rahvusliku ärkamisajast pärit, – et meie tegelased ühesuguse kindlusega otsustavad tahavad olla kir­janduses, kanakasvatuses, pedagoogikas, põllutöös ja kunstides.

 

Et nendest pahedest arstida, milleks meie ühiskondliku elu kitsus tahtmata meelitab, tahaks meie intelligentsi rohkem raamatute ilma juhtida. Raamatuga kahekesi olles leiab intellektuaalse elu kujunemiseks rohkeid võimalusi; raamatuga alles saab tõsiselt iseendaga olla. Hädaoht, et inimesed liiga raamatuliseks muutuda, nagu juba meilgi sarnane appihüüe on kajanud, kostab intelligendi sulest pentsikult. Otse ümberpöördult: meil loetakse liiga vähe, ja just selle tõttu on Eesti ladvikus kõigil kultuuri aladel nii valdav ja lopsakas. Kui raamatute lugemises juba mõnda hädaohtu nähakse, siis oleks kaugelt rohkem põhjust hoolekandmist meie haritlaste, poolharitlaste ja haridusmetslaste eest veel rohkem kõvendada ja neile igasugune sisemine erutus ära kee­lata, kõigepealt mõtlemine.

Intelligents aga on ja jääb alati raamatusõbralikuks.

Oleviku elu nõuab inimeselt nii palju, et intelli­gent sunnitud on hästi varustatult ellu astuma. Eesti kitsaste oludega tuleb muidugi seda seletada, et meie intelligentsi edustajad sagedasti liiga vara ellu peavad astuma. Avalikkus aga ei jäta kunagi oma labastavat mõju avaldamata: inimene kulub liiga ruttu, enese uuen­damiseks puudub aeg. Tung edasi, sügavam rahulolematuse tunne, tõsisemad kultuuri huvid ei saa lõplikult välja areneda; selle asemel tekib enesega rahulolemine, haridusmetsluse esimene tundemärk.

Eelpool nimetasin intelligentsi tundemärgina ela­vust, liikuvust, rahulolematust. Viimased omadused avalduvad kõige sagedamini intelligentsi oppositsioonilises mõtteilmas. On ju loomulik et seltskonna kiht, kes ümbruse vaimu- ja mõtteahtrusega leppida ei suuda, oppositsiooni ridadesse tõrjutakse, kuigi mõni intelligentsi edustaja oma loomu poolest rohkem alalhoidlusele vastab.

Eesti intelligents tunneb oma mitmekesiduse peale vaatamata, selgesti tarvidust ennast organi­seerida, et kultuuriliikumiste kaitseks välja astuda. Kui Eesti intelligents teadusliku sotsialismi võitusid oman­dades omad ülesanded formuleeriks, siis ei oleks ka võimatu mõjuvalt muu seas sellele korruptsioonile vastu astuda, mida iseäranis mõned ärkamisaja traditsioonilised lehed laiali laotavad. Ei oleks raske ka seda tõsises valguses paista lasta, mis meil praegu ajakirjanduses pahempoolsuse ja rahvameelsuse nime all esineb. Ainult korraldatud intelligents suudaks neilt kahtlustustelt, millega Eesti edumeelne ajakirjandus üle­üldse pahempoolsust üle külvab, pinna jalge alt võtta ning mõjuvalt tagasi tõrjuda.

Kui meie Eesti minevikust radikaalse intelligendi tüüpi otsime, ei leidu jällegi teist nime kui Kreutzwald. Otse imestama sundiv on selle rauga kuju, kes väikeses linnakeses oma vaimset värskust mitte üksi alal ei jaksanud hoida, vaid ennast alatasa ka uuendada suutis.

Radikaalsete kalduvustega uuendusmeelsus ei keela Eesti inetlligentsi ka sealt õppimast, kust uute mõistete ja vaadete omandamist rahvuslik-alalhoidlikud ringkonnad patustamiseks oma „rahva vaimu” vastu peavad, kuna aga nende arusaamise järele „rah­vavaimu” vastu käib iga uuendus, mis murrab endise kirikliku väikekodanlusega. Eesti radikaalne intelli­gents ei väsi mujalt õppimas käimast ja just sel laialdasel üleüldishariduslikul pinnal oleksid võimatud patustamised üleüldis-inimlike ja oma rahvuse tõsisemate kultuurihuvide vastu. Intelligents, kes on teiste suur- ja väikerahvaste kultuuridega lähidas kokkupuutumises olnud, võib üksi iseteadvalt ka oma rahva huvidest  osa võtta, neid  kanda.

Kahtlemata on just intelligentsil kõige rohkem kosmopoliitilisi kalduvusi, sest et talle tema haridus juba laialisi võimalusi pakub teiste kultuurrahvaste vaimsetest varadest osa saada. Kuid laiem haridus, suurem ülevaade on ühtlasi ka selle tagatiseks et intel­ligents kunagi kauemaks ühe kultuuri orjalikuks jäljen­dajaks ei jää. Võõrad mõjud astuvad üksi alguses, kus see täielikuks läbimurranguks vajaduslik, valdavalt üles; hiljem, kus murrang sündinud, raugevad ka välised mõjud. Väljast, teistelt kultuurrahvastelt hariduslikke tõukeid vastu võttes, leidub igas tõsises intelligentsis küllalt sisemist jõudu, mis kõik võõra üm­ber töötades omandab. Ainult ebarahvuslus võib soo­vida, et tema rahvas kõigest välisest eraldatuna vaimse iseseisvuse poole püüaks. Vilets on lugu sarnase rahva ehk õigem rahvakihi sisemise tugevusega, kui juba iga väliku mõju vastu võõrastust tuntakse. Saamata ja omas edenemises piiratud on sarnaste vaadete edustajad; nende kohta võib ainult ühte ütelda, et nad vaimlises elus oma juhtiva koha kaotamise eel seisavad.

Sellega ei taha ma kaugeltki ütelda, nagu saaks noor, hariduselus algaja rahvas oma kultuuri võõraste omast tervelt kokku seada; juba tõulikult on see või­mata, keegi ei saa teise kultuuri täpipealt jäljendada, ikkagi toob tema sellesse omad tõulised iseärasused, omapärasused.

Eesti omapäraste kultuurihuvide kandmises – siin on Eesti intelligentsi suurem, meelitavam ülesanne.

Siin on ka Eesti intelligentsi suurem, meelitavam rahvuskultuuriline ülesanne.

Kuid intelligentsil ei ole mitte vähem tähtsaid ülesandeid aladel, mis on kõrgemate kultuurväärtuste saavutamiseks eeltingimiseks. Need on intelligentsi üles­anded majanduslikel ja poliitilistel aladel. Ka neil on intelligents edasitungija. Tõsi, juba oma vähese arvu pärast ei suuda intelligents kunagi massilise liikumise hoogu omandada. Pealegi ei moodusta intelligents omade huvide poolest kunagi ühtlast klassi, kihti, vaid on mitme kihi vahel killustatud, ja võib selle tõttu omade kaaskihtlaste hulgas ainult oma vaimliku üleolekuga juhtivalt kaasa mõjuda.

Kuna Eesti intelligentsi hiljuti õieti veel ole­maski ei olnud, siis võis ainult üksikutest intelli­gentsi edustajatest kõnelda, kes pealegi igal para­jal ja ebasündsal kohal ja ajal ennast rahvaga sõnades ühtlustada püüdsid, ametlikult ainult mingit igapidi ühtlast rahvamassi tunnistades, ja oma era­elus sellest rahvahulgast täiesti lahku minnes.  Mida lähemaid sidemeid avalikult öeldi olevat rahva ja tema üksikute haritud poegade vahel, seda suurem oli tõe­poolest kuristik, mis rahvast omadest haritud poegadest eraelus lahutas. Selle väite hiilgavaks tõendu­seks leidub rikkalikku materjali H. Rosenthali raama­tust „Die Kulturbestrebungen der Esten”, meie ärkamisaja tegelaste era- ja köögielu kõige paremas kujutuses. Eraelus oldi kuni kõige suuremate veidrus­teni nende jäljendajad, keda avalikes kõnedes öeldi selles süüdlased olevat, et Eesti rahvas 700 aastat orjaöö pimeduses   pidanud  viibima.

Alles käesoleva aastasaja pöördeaasta, 1905, eel käib mingisugune tuksatus intelligentsi soontest ka Eestis läbi. Ilmuvad arvustavad kirjutused, mis arutavad meie õppiva noorsoo küsimust, uute ideaa­lide poole teed näidates ja vanu arvustades. Ma mõtlen siin M. Punga „Meie nooresoo idealid” nimelist broshüüri, millele hiljem järgnes G. Asti „Juba koolipingil”. Nende kirjutuste tekkimisega ühel ajal käis mingisugune käärimine meie õppivast noorsoost läbi, mis ennast välikult ilmutas ühinemises kirjanduslikuks ettevõtteks: ma mõtlen siin „Kiiri” väljaandvat „Kirjan­duse Sõprade” ringkonda.

Maa ülistus oli läinud aastasaja viimastel aastatel omale tipule jõudnud. Koondumine linnadesse, Eesti pro­letariaadi tekkimine, see tõi ka linnalaste huvid Eestis päevakorrale. Teatavasti on aga linnad need, kus kultuurihuvide tuiksoon alati hoogsamalt tuksub, kus alati intelligentsemad jõud koonduvad. Need üksikud Eesti haritlased, kes linnades asusid, tundsid või vähemalt toonitasid seda alati, et nende juured maarahva keskel pesitsevad. Linna peale vaadati ja vaadatakse osalt veel praegu kui tõsist Eesti iseloomu rikkuva, meile võõra teguri peale.   Vastandina kuni 1905. aastani valit­seva külarealismile, mis oli jõudnud õõnsasõnaliku maa­elu ülistuseni, tekkis Eestis linna elu ja inimesi kirjeldav kirjandus, millest hiljem välja kujunes kirjanduslik-kunstiline vool, mis kõrgemate kultuurihuvide propa­geerimise kirjanduse, kunstide ja hiljem ka muudel aladel omaks ülesandeks seadis. See ringkond on meil „Noor-Eesti” nime all üleüldiselt tuttav.

Kõik need üksikud tegelased, kes „Noor-Eesti” ümber kümneaastase tegevuse aja jooksul on kogunud, kuuluvad haritlaste hulka. Isegi vastased ei ole ühte asjaolu salanud, vaid seda koguni rõhutades esimesele plaanile nihutanud: hariduse, laialdaste huvide tõttu on nooreestlased eklektilisteks muutunud, ja ei suuda just sellepärast produktiivsed olla.

Meie ei eksi vist, kui oletame, et „Noor-Eesti” liikumisega Eesti elu näitelavale esimest korda astub intelligents koguna, omi uusi ülesandeid tundes. Võib ju küll olla, et neid ülesandeid mitte iga­kord iseteadvalt pole formuleerida osatud, kuid nende instinktiivne ja intuitiivne tundmine on alati „Noor-Eesti” edustajaid vallanud.

Kindlakujulisema formulatsioonini on jõutud alles kümneaastase tegevuse järele kirjanduse ja kunstide alal. Selle eel on käinud mingisugune naiivne rahvuslik idealism, mis vaimustas noori tegevushimu­list tööle. Töötades jõuti naiivse noorusliku käremeelsuse kaudu ühiskondlikule eitamisele, et enesele vabadust võita esteetiliseks kujunemiseks, väljaarenemiseks. Enese „mina” kultiveerimisest aga jõuti oma sotsiaalist seisukohta seletava „ühiskondliku inimeseni”, kellele ei ole võõrad ühiskondlikud ja poliitilised huvid, kuid kes tunneb omi võimisi muudel   aladel   paremini    ettevalmistatud   olevat   ja sellepärast lähemat liitumist otsib nende ühiselulis-poliitilisi kalduvusi avaldavate inimestega, kellest arvatakse, et nad sellele kindlajoonelise kuju suudavad anda, mis kirjanduslik-kunstiliste kalduvustega inimesed oma polii­tilise meeleoluna tundsid.

Esimese põlve haritlastest langeb iga rahva juures suur protsent haridusmetslaste peale, kellel on kallimad kultuurihuvidest oma majandusliku pinna kindlustamine, pinna loomine enesele ja omadele järeltulejatele. Seda näeme ka Eestis. Vaimsed tarbed ei ole meie esi­mese põlve haritlaste juures veel paratamata vajaduseks saanud, kultuurilistest huvidest ei olda seesmiselt veel läbi imbutud, vaid lepitakse sellega, kui välistele kultuuri mõnudele ligi pääsetakse. Alles haritlaste arvu rohkenemisega siginevad esmalt üksikutena need, kes kõrgemate kultuuritippude poole omad käed sirutavad. Kuid ümbruse vaimse tasapinna madalust märgates põge­nevad need üksikud iseendasse, otsivad pääseteed min­gisugusest solipsismist, isiku kultusest. Seda näeme ka meie oludes. Ernst Enno oli Eestis esimene intel­ligentsi meeleolude kajastaja, kes hüüdis iseendasse süvenemisele luules. Ka sellekohased teoreetilised mõtteavaldused ilmusid hiljem.

Kõik need üksildusesse kutsujad, vast ehk pääle Ernst Enno, ei ole solipsismi umbtänavasse peatama jäänud, vaid endale seltsimehi ka solipsismis leides jälle välja jõudnud ühiskonda (muidugi mitte praegust) jaata­vale seisukohale. Seltsimehed solipsismis on kaas­võitlejateks saanud nendele, kes paremate kultuuritingimiste eest võidelda tahavad. Meie arvates on ilm­tingimata tarvilik, et need, kes uuendustega mingil alal esineda tahavad, enne selle poliitiliku üles­ande jaoks oma mina üksilduses välja töötaksid. Omas   hinges   peavad   nad   kõik   kultuuri võitluse valud läbi elanud, tarvet nende järele sügavamalt tundnud olema kui keegi programmi omandaja, proselüüt seda  kunagi  tunda võib.

Intelligentsi ajaloos on esimesed peatükid mujalgi pool jutustanud intelligentliku liikumise avaldumisest kunstides ja alles hiljem poliitikas. Seda tõendab meile muu seas ka Vene intelligentsi ajalugu. Muidugi on meil oma poliitika, kuid selle avaldusviisid on ainult haridusmetslikud. Intelligentsi arvuline kasvamine ei jäta ka poliitika peale oma mõju avaldamata. Arvurikkam intelligents läheb alati töö, tegevuse kind­latesse erialadesse jagamisest välja, kus igale ühele ainult see ülesandeks saab, milleks tal kõige rohkem annet ja milles ta kõige paremini ette on valmistatud. Eesti intelligentsi poliitilised huvid leiavad endile kahtlemata ka sündsad kandjad.

Kuid eelpool oli juba tähendatud, et intelligentsil omad kindlad klassiilmed puuduvad. Aga siis juba asetasime sellele väitele enamvähem kindlad piirid ühele poole. Intelligentsi mõttekandjad ei seisa tagurlaste laagris. Kultuurkindel demokraatlikkus – see on see nõudmiste miinimum, mida meie igale intelligendile asetada võime. Ja et see ka tõeasjadele vastab, kinnitab intelligentliku liikumise ajalugu meile pea iga rahva juures. Selleks et Eesti kirikliku rahvusluse vastu tõsiseid kultuurihuvisid kaitsta, tuleb meie radikaalsetel intelligentlikel jõududel ka majanduslikel ja poliitilistel aladel ühist pinda leida. Need ühiskondlike kalduvustega inimesed, kes uueaegse demokraatia seisukohast Eesti seltskonna küsimuste lahendamisele asuvad, kui tõsised intelligentsi edustajad, kes tunnistavad omaks teadusliku sotsialismi tõed, need intelligentlikud poliitikud leiavad enestele kaasvõitlejad ja kaastoetajad nende keskelt, kes omade uuenduste   nõuetega   seni   ainult   kunstide  alal   on esinenud. Meile võidakse vastata, et kunstiline moder­nism veel ühiselulist ja poliitilist radikalismi ei eelda, kuid näidete varal võib tõendada, – neid näiteid võik­sime kõigi maade oleviku kirjandusest ja kunstidest tuua, – et uute elujõuliste kirjanduslik-kunstiliste voolude edustajad omas rõhuvas enamuses ka uuendus­tele ühiselulistel ja poliitilistel aladel kaasa on tundnud. Ei puudu ju üksikud erandid, kuid need on sedavõrd vähemuses, et nad käsitatavate voolude kohta mõõdu­andvad ega iseloomulised ei ole.

Ka Eesti kirjanduslik – kunstilikus ja keelelikus modernismis ei puudu ehk üksikud, kes omade ühiseluliste kalduvuste poolest tagurlikud on, kuid nendegi kaasasolek on ainult ajaküsimus. Seni kui nad oma tagurlikke ühiskondlik-poliitilisi kalduvusi kellegi juures ei propageeri, olgu nad sallitavad, tulgu nad kaasa nendes küsimustes, kus nad uuenduste eest võidelda tahavad. Niipea aga, kui nad nad oma tagurliku poliiti­liku eeskavaga esinevad, ei takista ega tohigi takistada mingi asjaolu poliitiliku radikalismi poole hoidvat ena­must kirjanduslik – kunstilikus laagris ennast oma endis­test kaasvõitlejatest avalikult lahti ütlemast.

Mõnesuguste järelduste tegemine oleks veel varane, kuid julgeme lootust avaldada, et see Eesti intelli­gentsi mõtteilma rikastamata ei jäta, kui poliitilised ja kirjanduslik-kunstilised uuendajad üksteisele ühiseks võitluseks kaasvõitleja käe ulatavad.

Bernhard Linde

Kogumikust „Noor-Eesti V”