Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

1.

Noor kirjanduse ajaloolane Tõnu Sander nimetas omas Eesti kirjandusloo kavandis ajajärku pärast 1890 aastat „epigooniliseks” ajaks. Kui ta oma kavandi natuke hiljem oleks kokku seadnud, ei oleks ta ajajärku 1890-1905 enam nii nime­tanud.

Sest öeldagu meie realistlikust voolust mis tahes, kuid see oli meie kirjanduses õieti esimene katse, sõna elule lähendada, elu mahla kirjandusse valada, elu põlevaid küsimusi kunstis avaldada. Juba sellepärast pidi ta midagi muud olema kui kirjanduslikult jäljendav.

Just selle vastu oli kull Eesti sentimentalism algusest saadik täiesti ebarahvuslik ja jäljendav. Ja Eesti romantism kaotas peatselt sellegi energia, mis teda rahvusliku ärkamise ajal kandis, ning muutus selleks kirjanduslikuks loiguks, mis mitu­kümmend aastat meie vaimuelu üle oma leiget auru on laotanud.

Kahtlemata ei olnud kerge realistlikul voolul niisuguse kirjandusliku leiguse ja eluvaenlusega harjunud ümbruses revolutsiooni ette võtta. Liiatigi, et uuendajad isegi osalt mineviku vitsaga olid löödud. Ja liiatigi, et meie olude sunnil juba algusest saadik nende eesmärgiks puhas-esteetilised ülesanded ei saanud. Rohkem kui miski muu kirjanduslik nähtus on realism meil ühiselulise mõtte ebaküpsuse all kannatanud.

Meie ei taha enam miski etteheiteid teha Hermannile: kellel midagi pole olnud, sellelt pole ka midagi nõuda. Kuid on raske rahulikuks jääda, kui need meelde tulevad, kes end ise ja keda teised tol ajal vabameelseteks, käremeelseteks, peaaegu mässumeesteks pidasid: nii Järv ja Grenzstein. Meie teame, kus see „mäss” hiljem lõppes.

Alles aastasaja vahetusel muutus meie käremeelsus, kui selle kandjaks said reaalsemad jõud: ühelt poolt tõusev linnakodanlus ja teiselt poolt tööstuslik proletariaat. Kuid meie olude sunnil ei saanud see opositsioonivaim mitte publitsis­tikas avalduda, vaid ilukirjanduses. Viimase üles­andeks sai ühiskondlik kihutus. Kuid juba sellega oli tema esteetilisele arenemisele piirid  pandud.

Veel vähem kui ilukirjandus ise, hoolitses nende piiride laiendamise eest see vaimne liiku­mine, mis tol ajal maad hakkas võtma. Sest ei puudunud enam head tahtmist, mõtteid äratada ja aateid liikuma panna. Ma mõtlen ringkonda, kes esiti Rahva Lõbulehes ja hiljem Teatajas ning Uudistes loodusteadust populariseerida ja ühiselulisi väärtuseid ümber püüdis hinnata. Olles sihi poolest arvustav, ei suutnud see põlv ometi kirjanduslikku arvustust luua.

Ajajärk seletab ja vabandab mõndagi, kuid meie ei või tõsiasju märkimata jätta: meie realist­liku ja käremeelse ühiselulise liikumise esteetilised vaated ei olnud mitte iseteadlikult realistlikud ning käremeelsed. Tema tähelepanek ei olnud üleüldse mitte esteetiliste küsimuste poole pööratud. Ta ignoreeris neid küsimusi. Ta pidas neid asja­tuks ajaviiteks, millele ühiskondlikult elav inimene oma aega ei pea raiskama.

Vaim, mis selle voolu kirjanduses valitses, oli liig ebaesteetiline ja ebaartistilik. Meil on nüüd raske ajajärgu paremategi kirjanike töid lugeda. Tihti tundub, nagu oleks see kunst Sebastian Brandti ülesleitud „Püha Grobianuse” auks: nii kore ja toores on selle kirjanduse vorm ning esteetiline sisu. Ta oli peensuseta ja fantaasia­vaene läbi ja läbi.

Olen meelega tolleaegse kirjanduse teise tiiva puudutamata jätnud: nimelt sisulise idealismi ja vormilise romantismi, mis rahvusliku ärkamise ajast kuni siiamaale Postimehe veergudel on vegeteerinud. Nii tõesti, kui selle ringkonna ilmavaate edenemine ju ammu on peatanud, nii on ka tema kirjanduslik vool surnud ning ei ole miski suguluses tulevikuga.

Realism oli meie ühiselulise käärimise, varja­tud rahulolematuse, tuha all hõõguva tule kunst. Kuid aastasaja esimese aastakümne keskel algas see hiigla lainetus, missugust maailm iial enne üle pole elanud ja mis praegugi veel jätkub. Sellega oli aga ka Eesti realistliku kirjanduse voolu ametlik lõpp. Nii ellu kui kunsti oli lange­nud uus säde: uue romantismi hing.

Poliitilisi liitusid võib üle öö luua, nende programme tarbekorral välja mõelda. Kuid estee­tilised rühmitused on teatud kultuurilise edenemise ja psühholoogilise seisukorra saadused. Nende ilmsipuhkemine on enam intuitiivset kui teadlikku laadi. Nad eeldavad revolutsiooni tundmustes ja mõtetes. Nad eeldavad uut vaimu ning uut verd. Ühe sõnaga, uut põlve.

 

2.

Me jõuame Eesti vaimuelu kõige huvitavama murranguaja juure. Nii kauged ja võõrad kui meile vahest nüüd 1903-5 aasta läbielamised ka on, kuid me ei suuda neid uuesti meelde tuletades sisemist liigutust maha suruda. Me ei või nägemata olla nende käärimispäevade naiviteeti ja ebaküpsust, kuid nad äratavad meis melanhooliat, nagu ilus uni, millest teame, et see enam iial ei kordu.

Vist harva on noorsugu niisuguse vaimustuse ja niisuguste ootustega elule vastu läinud, kui meie tookord. Kontrast on iseäranis terav, kui meelde tuletada, missugune oli meie lähem ümbrus ja missugused olid lähema mineviku traditsioonid.

See sündis maal, kus inimestel Balti leige ja värvitu veri soontes jooksis. Kus tõe asemel tunti autoriteeti, vabaduse asemel pelgu, igatsuse asemel väikekodanlikku tuimust. Ühe sõnaga, maal, kus vabaduse, vooruse ja ilu ideaali määras kultuurivilister. Arusaadav, et noorsugu sarnastes oludes kõike muud kui mõistmist leidis.

Sellest noorsoost loodi noil päivil terve rida legende, mida süüdistustena korrati ja mida veel nüüdki kordamast ei väsita. Teda nimetati aatevaeseks, – sest et tal teistsugused aated olid kui vanemal põlvel. Teda nimetati pessimistlikuks, – sest et ta vanema põlve eluväärtustega rahul ei olnud. Ja teda nimetati elujõuetuks, – sest et ei nähtud, missuguse jõurikkuse see põlv enese, oma hinge, oma mina ümberloomiseks kulutas. Ja kuidas olekski seda võinud näha kultuurivilister!

Selle asemel nähti aga küll, et suur osa noor­soost endiste juhtide ja aadete kohta külmaks jäi, – ja siis ei valitud enam sõjariistu tema vastu võideldes. Meie rahvuslased tarvitsesid oma Dreyfuse protsessi. Sõge parteiviha, väikeko­danlik rumalus ja kohvilaua moraal oli otsustamas. Iialgi ei peaks meie seltskonna südametunnistus tolleaegse moraali jahi pärast rahu saama. Kuid selle asemel ähvardab see toores võlts otse ajalootõeks muutuda!

Selle põlve mälestust peab lõpulikult rehabiliteerima. See oli ajajärk, mis kõlbelisele langemusele otse vastaseid nähtusi sünnitas. Kogu noorsoo energia kulus aateliseks eluks. Äärmise  eneseohverdamise, enesesalgamise kirg oli tipule jõudnud, sai leegitsevaks usuks. Sündis uus asketismi, vorm, asketism väljaspool usku, miski ilmalik askees. Iialgi ei ole meie noorsugu nii aateline olnud kui siis. Kuid kas võiks seda jällegi kultuurivilister mõista!

Selle aja käärimisi ja murranguid ei pea mitte alati poliitilisteks pidama. Selle põlve meeleolu võis kõige apoliitilisem olla, ja olla ometi täis kõige rahutumat tuld. See oli uute aimuste, uue elurütmi hääl, mida noorsugu veres tundis. Ja sar­nasena oli see ebamäärane rahutus uuele estee­tilisele murrangule mitu korda tähtsam, kui vanema radikaalse põlve kindlad ühiselulised tõekspided.

See oli ajajärk, mil meie omakord vist Pissarevi päivilt tuntud valikut „Shakespeare’i ja saapa” vahel tegime. Käidi kärarikkaid sõdu aadete ja ainete, isamaaluse ja kosmopolitismi, romantismi ning realismi nimel. See oli noorsoo seltside ja ringide kuldne aeg. Ja nii palju kui neid oli, nii mitmesugused olid ka nende ülesanded.

 

3.

Kuidas algab uus ühiseluline või esteetiline vool? Kuidas sünnib esimene arg katse, end leida, end mõista, omi jõude koondada? Mis sunnib uut põlve minevikku ja ümbrust arvustama, ümberhindama ning nende avalduste keskel valima? Võib kõike seda kaasa elada ja ometi võimetu olla seda seletama.

1903-4 aastal oli Tartus peaasjalikult reaal­kooli keskmiste ja kõrgemate klasside õpilaste keskel selts, millel oli lihtne nimi „Ühisus”. Selle paarkümmend liiget käisid tihti kord ühe, kord teise liikme juures koos, kus loeti, refereeriti, vai­eldi. Seltsil oli väikene raamatukogu ja käsikir­jaline ajakiri, jälle kõige lihtsama nimega Ühisus.

Mis üle vaieldi, mis raamatud olid raamatu­kogus, mis üle kirjutati ajakirjas? Selle kohta on raske kindlat otsust anda. Kahtlemata, omast 2-3 aastasest elueast hoolimata, jõudis selts väi­kesel kujul täielikult selle edenemise läbi elada, mis tol ajal kogu noorsugu läbi elas. Selle järele olid ka tema sihid kõige mitmekesisemad.

Alguses oli ring nähtavasti täiesti rahvuslik. Loeti rahvaluulet ja Eesti kirjandust, tunti huvitust rahvusliku küsimuse vastu, mõned õppisid Soome keelt, – ühe sõnaga, harrastati neid kalduvusi, mida ametlik kasvatus kõigiti maha püüdis suruda. Kuid selle järele, kuidas liikmed ise edenesid, muutis ka selts oma loomu.

Mäletan referaate Nietzsche üle. Siis ägedaid vaidlusi Grenzsteini seisukoha ja reaalpoliitika pu­hul. Siis aega, mil muretseti raamatukogu jaoks Bogdanovi Empiriokrititsism ning viimaks Maeterlincki Monna Vαnnα! Kui palju lapselikku, naiivi sisaldus kõiges selles, ja ometi kui palju elu!

Iseenesest oli sellel ringil kirjandusliku eluga vähe tegemist. Ta oli sellega ühendatud ainult oma ajakirja kaudu, mis oli täis naiive katseid, vaidlusi, satiire ning koguni pilkepilte! Kuid hil­jem sai tema just selleks kohaks, kus Noor-Eesti mõte laiali lagunes. Kõik tema liikmed said Noor-Eesti toetajateks. Ta sulas Noor-Eestiga ning kao­tas ise oma olemasolu.

Ohk oli täis elu, ja seda, mis nimetatud lin­gikeses läbi elati, elati ka mujal. Rahvuslik idee, et mitte öelda vaimustus, lõkendas tulisemalt noor­soos, nagu ta kaua aega enam ei olnud lõkendanud. Tal oli miski uus toon, mis minevikule üle­üldse oli võõras. Ta oli õudselt äge ja närvlik. Temas oli midagi vägisi aktiivi. Ning ta otsis võimalust esineda, kus aga vähegi võis.

See oli vist 1903 aasta kevadtalvel, kui mitmete koolide kasvandikud anonüümilt suure­maid piduõhtuid Eesti kirjanike mälestuseks toime panid. Nii gümnaasiumi õpilased Koidula auks „Taaras” ja „Karskuse Sõbras” ning linna­kooli õpilased Weske mälestuseks „Vanemuises”. Viimane suur pidustus tõi kõvad repressioonid kaasa, mis iga võimaluse võtsid, pidude kaudu oma meeleolu avaldada.

Sel ajal oli Juhan Liivi saatus jälle avalikult kõne alla tulnud. Tema kannatused puudutasid meie südameid iseäranis teravalt. Need olid peaasjalikult „Ühisuse” liikmed, kes siis raha Liivi heaks kokku panid, vanematelt tegelastelt abi palusid, Liivile riideid ja tubaka raha muretsesid, kui ta närvikliinikus oli, ja eraisikute juures talle korteri kuulasid.

Hoolekanne Liivi eest oli meie ringkonda laiendanud. See oli sinna enam kirjanduslike kalduvustega isikuid toonud, ja mitte ainult noor­sugu. Tõusis ebamäärane mõte, ühiselt miski albumi väljaanda ja neid väikesi rahasid, mis meie kokku suutsime panna, kirjastuseks tarvitada. Liiatigi, et Liiv mäletavasti jälle närvikliinikus oli ja nõnda meie abi ei tarvitsenud.

Oli kombeks saanud kokku tulla käsikirju lugema ja seltsimehelikult aega viitma. Nende koosolekute toon oli juba teine kui endise „Ühi­suse” kitsastel ja õhuvaestel läbirääkimistel ahtakestes kostikorterites. Tormi ja tungi paatos täitis meeli. Ebamäärane uusromantismi hing oli õhus. Ja teoreetiliselt osati endistest piiridest üle vaadata.

Meeles on üks sarnastest koosolekutest, kus Elu tule laulik noorte püüetest rääkis ja hulga omi luuletusi ette luges ja kus pärastine Igavese suve ja mitme draama tuntud autor purpurse ballaadi purpursetest roosidest purpurselt ette kandis – ning kus kõige hea lisaks ka pidulik õhtusöök ei puudunud! Kui ma ei eksi, siis oli just see Noor-Eesti asutamiskoosolek 1904. a. kevadel.

 

4.

„Olgem eestlased, aga saagem ka euroop­lasteks!” See oli see uus sõna, mis Gustav S u i t s i l meile oli öelda. See avas äkki väljavaate üle koduste hallide ja ahtakeste olude. See näi­tas sihte avardavate ja vabastavate aadete poole.

Ja see suutis äkki meis seda vaimustuse ja kohus­tuse tunde tõusu äratada, mis ainult kahekümne aastastes noorukestes on võimalik. „Jeunesse oblige – noorus kohustab!”

Suits tuli meie hulka juba mingi kirjandus­liku minevikuga. Tõsi, praeguste mõõtude järele polnud see minevik suur. Kuid võrreldes meie kõigi teistega oli see ometi nii kogemuste kui saaduste poolest palju rikkam: tema esimesed kirjanduslikud katsed olid ju mitme aasta eest ilmunud ja ühtlasi oli ta koolipoisina juba tervini kolm annet Kiiri toimetanud. Kõige selle kõr­vale ei võinud meie teised midagi asetada.

Suitsil ei olnud küll õigeid algataja, juhi, maitre’i kalduvusi. Tal puudus alati selleks tarvisminev hakkavus, energia ja auahnus. Kuid tema mõju on olnud seda ülevam ja ilusam. Ta mõjus paljalt oma isiku, oma vaimu algupärasuse kaudu, mis isegi ilma mingi tegevuseta tegevusele äratas. See oli see hüpnoos, mis isikulistest ja originaal­setest hingedest ilma nende teadmata ja tahtmata ümbrusse voolab.

Võib olla, oli meie keskel teisi, kel rohkemgi energiat, tegevusiha ja vaimustust leidus, kuid neil puudus õhurikas väljavaade. Puudus vabas­tav moment, milleks isegi pisar naiviteeti ja opti­mismi oleks kõlvanud. Mitte nii palju uusi väär­tusi kui uusi seisukohti väärtuste vastu oli tarvis leida. See ei olnud liiga uus, mis Suitsil oli öelda: olime seda õieti kõike tunnud, mõtelnud või lugenud. Kuid võin vähemalt enese kohta öelda: see vaakus ääretu raskuse kammitsas, – ja mitte üksi siis, vaid isegi veel aastad pärast seda.

Et aga aeg Noor-Eesti sündimiseks oli küps, see on kõigiti selge. Iseäranis selge just selle­pärast, et meie ühinemine täiesti iseteadmatult, loomusunnil, ilma mingi kooli ideeta või voolu programmita sündis. Meid ühendasid intuitiivsed aimused, ainsad eksimatud kunstis. Kuid selle iseteadmatuse, loomusunnilikkuse märke kandis kahjuks ka meie esimene tegevus.

Missuguse hooga tungisid tol ajal Eestisse uued mõisted! Mitte üksi ei tunginud Eestisse esimene kord kirjandusliku kultuuri nimetus, vaid ka kõik need mõisted ja aimed, mis see nimetus piirab. Meie kirjandus oli võõras olnud Euroopa kirjanduslikule edule, ja kui kord tamm meie ja Lääne vahelt murti, siis langes kõik ühel hoobil meie peale: kaugemast klassikast kuni „tänase päeva pühadeni”. Meil ei olnud aega eristuda, kitsamat valikut teha, meil ei olnud aega „voolu” luua või „kooli” rajada. Me pidime vastu võtma ja sulatada katsuma, mis aga kultuuriliselt oli väärtuslik.

Selle kaootilise seisukorra jälgi kannavad esi­mesed Noor-Eesti albumid. Tulevased „deka­dendid” produtseerisid romantilist isamaaluulet! Tulevased uusromantikud ja sümbolistid rippusid kinni anekdootilises realismis ning hingetus natu­ralismis! Mis tol ajal uuevoolulist ilmus, see loodi enam kogemata kui meelega. Võttis aastaid, enne kui kesk välist poliitilist meeleraskust ja sisemist palangut meie tõelised sihid hakkasid selguma.

Kuid kõigepealt tarvitseti palju korraldavat, organiseerivat tööd, nii oskamatud kui selles ka olime. Peame tänulikult meelde tuletama A. Kitzbergi, kes mitmed aastad kannatlikult Noor-Eesti raamatupidamist ja laekat hoidis. Kulus aga iga­tahes üle aasta, enne kui Noor-Eesti olemasolust väliseid märke võis näha. Alles 1905 a. kevadel ilmus Noor-Eesti esimene album. Hilisema aja kujutus ei kuuldu enam nende ridade ülesandesse.

 

5.

Tehkem mõned kokkuvõtted.

Noor-Eesti esinemine – see on õieti etteheide meie ümbrusele ja minevikule. Meie aimasime, et meie hing olude ja traditsioonidega ühte ei sünni, – ja meie ei hakkanud igatahes mitte omi hingi ümber muutma. Meiega kordus tuntud lugu: Kui Hegelile tähendati, et tema teooria faktidega ühte ei lange, vastas ta: seda pahem faktidele!

Mitte, et meie teooria elufakte kunstlikult oleks suutnud ümber luua, kuid meie aimasime loomusunniliselt tuleviku tõsiasja, mille peatne esinemine muidugi mitte meie heast tahtmisest ei rippunud. Noor-Eesti sündimiseks oli peale kõigi isikuliste tingimuste ometi meie ainelise ja vaimse kultuuri seisukorda sarnasena nagu see oli aastasaja algul ilmtingimata tarvis.   Neis oludes oli Noor-Eesti liikumine täiesti vajalik ehk – kui tahate – paratamatu.

Sellepärast on tühised kõik kõned võõrastest mõjudest, mis terve kirjanikupõlve ümber võiks luua ja uue peatüki kirjanduse ajaloosse kirjutada. Mitte järelaimus ei sünnita teatud iseloomulikku voolu, vaid iseloomulik vool, mis raudse loogi­kaga ühiselu hingest kasvab, kaldub loomusunni­liselt sugulusnähtuste poole minevikus või ümbru­ses. Et teatud mõju vastu võtta, selleks on tar­vis kõigepealt teatud eeldusi. Isegi vaimuvallas ei laenata kellelegi palja hea sõna eest.

Meie ühiseluline hõiskeaeg oli lühikene. Meile ei antud kauaks „süüa trumme ja juua sümbaale”. Aeg oli kurb ja energiavaene, – meie nagu kunst­nikud ja mitte utopistid pidime seda peegeldama. Meie ei tea, oli see alati „edumeelne”, mis meie oleme teinud, kuid kahtlemata edustas see alati võimalikult suuremat, mis meie oludes sellesse ajasse mahtus.

Mineviku needusena leidsime eest Eesti nii välise kui sisemise iseloomu puuduse ja stiilivaesuse. Tuli võidelda rahvuslike pahede: diletantismi, kõiketegemise ja mittemidagioskamise vastu. Tuli kuulutada tõdesid, mis mujal ammu algelisteks on saanud: kirjandus olgu kunst ja kirjanik artist. Kuid mis selles võitluses ometi oli rõõmustav: ju kümne aasta pärast näeme häid järeldusi.

Me leidsime eest savise kirjanduse. Me ei või öelda,  et ta marmorisena maha jätame. Kuid ometi on ta midagi hoopis muud kui enne oli. Oleme talle muretsenud hinnalisemaid aineid, peenemaid vorme. Oleme talle arhitektoonilisi seadusi õpetanud. Oleme Eesti vaimuelu fassaadi omalt poolt peenendanud ja suursugustanud.

Noor-Eesti sündis Vene revolutsiooni lõken­dusel, ja oma kümne aasta kestvust mälestab ta suure maailma palangu valgel. Vahepealne aeg on olnud kõike muud kui kohane „vaikseks muu­sade teenistuseks”. Meid muljus maani must reaktsioon, ja eemal taevarannal nägime õhetust, mida kajastasid tulekahjud kord siin, kord seal maailma serval.   „Vähe elatud, palju läbielatud.”

Aasta 1915 ei ava igatahes vähemaid perspek­tiive tulevikku kui 1905. Kogu Euroopa on otsus­tamas suuri rahvuslikke ja kultuurilisi probleeme tule ja mõõgaga. Mis peitub selle lõõmava vahevaiba taga? Lootkem uut alliance’i, mis oleks tõesti vabaduse ja inimsuse liit. Lootkem ilusa­mat, avaramat, vabamat ühiskonda.

Suvel 1915                                                     Friedebert Tuglas

Kogumikust „Kümme aastat. Noor-Eesti 1905-1915″, 1918