Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

12 Dec

Muljeid Šoti praegustest kultuurilistest taotlustest

 

 

Juba mitu korda on Penklubide kongresse peetud maades, mille kultuuriline elu vajab senisest rohkem rahvusvahelist propagandat – maades, mis kas oma väiksuse tõttu või muudel põhjustel veel pole jõudnud oma keelepiiridesse sulet kultuurvarandusi maailmale küllaldaselt teatavaks teha. See käib Hollandi, Ungari, Jugoslaavia, isegi Poola kohta. Neil mail toetas riigivalitsus kongressi korraldamist kultuurireklaami huvides.

Šoti, kus peeti tänavusuvine kongress, ei ole teistest maadest eraldet mingi ülepääsmatu keelepiiriga, sest enamik šoti kirjanikke tarvitab üle maailma levind inglise keelt, ja isegi šoti murdes avaldet kirjanduse mõistmine pole inglise keele tundjale võimatult raske, kuigi see eeldab teatavat süvenemist asjasse. See pole ainukene oluline vahe šotlaste ja eelmainit maade kirjanike seisundi vahel, sest viimastel on tegemist oma rahvusriigiga, mis puudub šotlastel. Sellega ongi seletetav, et šoti Penkongress korraldati ilma riikliku abita. Ent selle eest püüti kongressil erilise energiaga esile tõsta šoti omarahvuslust, ning katsuti rahvusvahelise foorumi ees tõestada, et oldi erilise kultuuriga ja eriliste traditsioonidega ühik, mis väga olulistes joontes erineb Inglismaast.

Ennakult peaaegu oletaks, et Šoti on maailmale küllalt tuntud ega vaja enam reklaami. Sageli võib tekkida mulje, et Inglismaal domineerivadki šotlased. Praegune pääminister on šotlane, suuremad pangad ja äriühingud on väga tunduval määral, kui mitte enamikus, šotlaste käes, ja inglise kirjandusloos leidub terve rida esma- ja lõpmatu hulk häid teisejärgulisi nimesid, mille kandjad on šotlased. Parimad ingliskeelsed biograafiad – kuulus Samuel Johnsoni oma James Boswelli sulest ja Lockharti kirjutet Walter Scotti elulugu – on šotlaste tööd. Robert Burns, Walter Scott, Thomas Carlyle, Ossiani laulude autor James Macpherson, ajaloolise esitamiskunsti suur esindaja Thomas Babington Macaulay olid šotlased, ja Byron oli pool, ja oma hingelaadilt võib-olla rohkem kui pool šotlast. Euroopa romantism oleks kindlasti olnud teistsugune, kui selle tagapõhjana poleks viirastund šoti ballaadide süngelt-udune õhustik, millist seika ei unusta tugevasti toonitamast vist ükski toda aega käsitlev mandri kirjandusloolane. Meiegi koolides kuulub see algtõdede hulka, mida iga õpilane peab tundma ja mida enamik kordab masinlikult, nii et igaüks teab Šoti osast maailmakirjanduses midagi. Inglismaal kõvendab šotlaste seisukohta veel see, et akadeemilises elus on šotlastel väga tugev osa etendada ja et inglise kirjanduse õpetust mitmel pool, näiteks Oxfordis, juhivad ja korraldavad esijoones šoti jõud, kuna inglastele enestele kipuvad kätte jääma nõrgemad kohad.

Kuid kõik need silmapaistvad positsioonid pole siiski aidand seda saavutada, mida šotlased praegu taotlevad. Šoti minevikust teame küllalt palju, Šotimaa keskaja ja renessansi kujusid on teadvuses terve hulk, eriti tänu Walter Scottile ja neile oma- ja välismaalasile, kes Scotti eeskujul on hakand viljelema šoti teeme, kõnelemata neist lugematuist, kes ülistavalt või mahategevalt on käsitlend Mary Stuarti erutavat ja romantilist saatust. Šoti on maa, mis on tulvil täis maalilisi maastikke ja pitoresksete sangarite mälestusi, kuid viimaseid eraldab meist harilikult ajalise kauguse sinav udu, ja isegi šoti maastikke vaadeldes on raske seda kõike võtta olevikuna, ja mitte mingi keskaegse eepose taustana. Olevikust teame päämiselt, et Šotist lähtub palju energilisi inimesi maailma vallutama, et šotlasi leidub kas või põhjanabal, ja et Aberdeenis elavat inimtõug, kes poolepennise vaskraha pärast on valmis sukelduma vee alla nii kauaks, kuni üldse enam ei pääse pinnale. Iirlastest on maailmal praegu selgem kujutlus, osalt De Valera taoliste isiksuste hoolimatu ekspansiivsuse tõttu, mis võib vaevalt jääda meelde sööbumata, kuid ka kirjanduslikest lätteist. Sheridan ja Oliver Goldsmith, Shaw ja Oscar Wilde on õpetand neilt ootama vaimukust, tundepehmust ja temperamenti, ja iiri kirjanduslik renessanss eesotsas Nobeli auhinna saaja William Butler Yeatsiga on laialdastele mandri ringkondadele andnud aimu sellest veel praegugi elavana püsivast legendaarse romantika ja alatasa lopsakasse lüürikasse puhkeva realismi õhkkonnast, mis on iirlastele nii eriliselt omane.

Mis on šoti nüüdse eriilme vähema meeldejäävuse põhjuseks? Osalt kindlasti see, et andekad šotlased enamasti rändavad välja lõuna poole ja sääl imekiiresti kohanevad uute oludega. Praegu tegevate inglise kirjanike seas on väga palju šotlasi, kes nii täiusliku identifitseerumisvõimega käsitlevad kõike pääle oma kodumaa, et ainult nimi ja vahest ka mõni keeleline iseärasus paneb neis aimama šoti algupära. Mainin näiteks romaanikirjanikku Compton Mackenzie’t, kes praegu tegutseb šoti poliitilise separatismi juhina, kuid kelle muidu küll õige individuaalsed teosed ei jäta vähimatki šotipärasuse muljet. Umbes sama võib öelda temast noorema, väga andeka Eric Linklateri kohta, kes on vallutand nii lugejate kui arvustajate soosingu. Mõlemais on rohkem Oxfordi või Cambridge’i kui Šotit, kuigi Linklater äsja on hakand käsitlema ka šoti teeme. Näib, et šotlased endid senini kõigest oma rahvuslikust uhkusest hoolimata kõigis olulistes punktides sedavõrd on samastand inglastega, et neil pole enestel tulnud meelde otsida oma „rahvuslikku joont”, nagu seda üsna suure menuga on teind inglastega poliitiliselt juba ammu nii teravas vastuolus olnud iirlased. Šoti omakultuuri taotlus näib tõesti liiga sageli piirduvat Robert Burnsi austamisega, mõnede rahvuslike laulude laulmisega, ruudulise tartaniriide ja seelikutaoliste kiltide kandmisega ning paari rahvusroa ja -joogi eelistamisega, millele lisaks tuleb anekdootide jutustamine aberdeenlaste ihnusest. Eriti maksab see muidugi šotlaste kohta väljaspool Šotit, kuid ka Sotis endas on koolides ja ülikoolides esikohal puht-inglise orientatsioon, ja Šoti oma kirjandus ei ole esindet isegi õppetoolide kaudu.

Selle olukorra vastu on alles pärast sõda, seoses mandri rahvaste vabanemisega, hakat esitama proteste. Šotlased, kes Burnsist ja Scottist saadik enam polnud kuigi suures ulatuses hoolitsend omapärase kirjandusliku elu arenemise eest, välja arvat mõned Burnsi jälgedes käivad „rahvalaulikud”, hakkasid järsku meelde tuletama oma väga kauaaegset ja paiguti suurepärast kirjanduslikku minevikku. Sellased meistrid nagu Dunbar ja Henryson, kes ületasid mitmeti samaaegse inglise kirjanduse tippe, leidsid jälle hindajaid, ning veenduti, et Burnsi geniaalsusele vaatamata oli šoti omasse kirjandusse tarvis tuua muud pääle rahvalaulu tooni ja kui tahes intelligentse talupoeglikkuse. Hakati nõudma, et nüüdiskultuur kogu oma komplitseeritusega aitaks kujundada kodumaist kirjandust, mis sellegipärast peaks lähtuma rahvuslikest traditsioonidest. Asuti isegi looma uut šoti ühiskeelt, nende paljude murrete asemele, milledest Burnsi oma oli üks, ning saavutati ses asjas üllatavalt palju, kuigi ei suudet kaasa kiskuda laiemaid masse. Hugh Mac Diarmidi ja Lewis Spence’i šotikeelsed luuletused on kirjutet nõudlikemale kaasaegsele maitsele ja intellektile, sellele vaatamata, et tarvitavad kaua söödis olnud Šoti alamaa keelt. Nende keeles, eriti Mac Diarmidi omas, liitub nüüdisaja sõnavara keskaegsega, ja kõigist alamaa murretest on valit need vormid, mis tundusid neile luuletajaile elulisimatena ja otstarbekohaseimatena. Hämmastav on sääljuures, et selle nii värskelt lood väljendusvahendiga on suudet tõusta parima kaasaegse luule tasemele või vahel isegi sellest üle nagu Mac Diarmidi luules, mida ei saa mõõta harilike mõõdupuudega. Selle äärmiselt impulsiivse, nagu Christopher Marlowe või Eino Leino liigsel määral alkoholi rõõmudele andund, kuid erakordselt intelligentse poeedi luulesoon tulvab Sotis seni peaaegu tundmatu jõuga, ning juba temast üksi jätkub praeguse puht-šotikeelse kirjanduse täielikuks õigustamiseks.

Hugh Mac Diarmid ehk kodanliku nimega C. M. Grieve ongi see mees, kes algatas iseseisva šoti Penklubi loomise mõtte ja kes kaua aega oli selle asutuse aktiivseim ja mõjuvõimsaim esindaja. Kuid nagu nii mõnigi tema temperamendiga mees, ei suutnud ta kuigi kaua püsida korralikes suhetes oma kaasliigetega, ja viimasel Penklubide kongressil oli ta „teadmatult kadund” ega olnud temast muud näha kui suurekaustalist päevapilti kongressi puhul korraldet šoti raamatute näitusel. Kõhnapoolne, teravasilmaline nägu lopsakate, üles looklevate juuksesalkude all mõjus mõnede peente ja pehmete joonte tõttu samavõrra tunnete ahvatlusele anduva luuletaja kui ägeda võitleja omana. Sellest mehest saab pisut täpsema kujutluse, kui teada, et ta oma värsse sageli kirjutab sigaretikarpides leiduvaile paberilehekestele, kirjaümbrikele ja muile juhuslikele paberilipakuile, ning et nende liitmine poeemideks ei ole autori enda, vaid tema sõbra, St. Andrewsis asuva tunt helilooja Francis George Scotti töö, kelle juurde Grieve sageli ilmuvat tüdinult ja peagu ahastuses, kaasas virn kaunis heterogeenseid ja ebasidevaid visandeid, milles alati tunduvat rohkem sähvavat andekust kui plaani.

See püsitute eluviisidega ja sagedasti ülijulgete ideedega tormleja ja tungleja ongi õieti loond uusima šoti luule. Ning tema eeskujule on järgnend terve rida nooremaid, kellest erilist mainimist väärib William Soutar. Nemad kõik – kuid kõige otsustavamalt Grieve – on kuulutand soja „Burnsi traditsioonile”, s. o. sellele traditsioonile, mis diletantlikult jäljendab Burnsi taltsamaid meeleolusid ja mille mõju on tunda veel n. n. „Kailyard Schoolis” ehk „keeduviljaaia koolis” – provintslikus maaelu kujutajate koolkonnas, millesse omal ajal kuulus Inglismaal ja ka mandril nii populaarseks saand lavakirjanik sir James Matthew Barrie. „Burnsi traditsiooni” süüks peetakse seda, et šoti kirjandus kuni viimase ajani on jäänd provintslikult piiratuks sisemaa vähenõudlikumate kihtide tarbeid rahuldavaks literaarseks väiketööstuseks, sellal kui julgemad ja auahnemad vaimud paratamatult rändasid välja otsima menu inglaste juurest. Sellega seoses on hakat sihtima hoope kogu selle traditsiooni aluse, luuletaja Burnsi enda ideaalkuju pihta. Naiskirjanik (Katherine Carswelli äsja ilmund Burnsi biograafia on nende taotluste haripunktiks. Halastamatult tõestetakse selles raamatus, kui maailmatu kaugel šoti rahvusluuletaja oli kõigest kodanliku moraali reeglite täitmisest – kuid samal ajal suudetakse Burnsi kuju teha senisest hoopis elulisemaks ja reljeefsemaks. Mrs. Carswellil oli muu seas õnnestund pääseda mõnede ametlikult poolt suure kramplikkuse ja piinlikkusega salajas peetavate dokumentide juurde ja ta oli läbi lugend rea ebatsensuursete Burnsi luuletuste käsikirjad, mille kasutamine talle võimaldas ühelt poolt hävitada puritaanlaste loodud traditsiooni ja teiseltpoolt saavutada märksa sügavama ja meie arusaamisele sümpaatsema käsituse Burnsist – käsituse, millega võis leppida isegi burnslaste materdaja Grieve-Mac Diarmid. Muidugi jääb siiski püsima vahe Burnsi kui kõrgest oma mässulisvest hoolimata iseõppija ja talupoja ning avaraimat kultuuri taotleva nüüdispõlve vahel, kuid praegune generatsioon õppis täpsemalt nägema seda, mil viisil Burns talle veel võis jääda väärtuslikuks inspireerijaks.

Ometigi ei või väita, et see nüüdispõlv oleks juba pääsnud võimule. Sugupõlvede võitlust on Šotis nagu igalpool mujalgi, ja Šotis on üheks selle heitluse tähtsaimaks probleemiks just vaimselt – ja osalt ka poliitiliselt – iseseisev kodumaa. Vanemad tegelased ja kirjanikud hoolivad sellest suhteliselt vähe. Säärastelt meestelt nagu Ramsay MacDonald ei oota noored midagi, ja kuigi näiteks Oxfordi kaks väljapaistvaimat jõudu inglise kirjandusloo alal, Magdalen College’i president ja endine professor George Stuart Gordon ja praegune inglise kirjanduse professor David Nichol Smith, on mõlemad veendund šotlased, on nad kultuuriliselt orienteerund täiesti Inglismaa poole. Need on kõik inimesed, kes näivad rippuvat küll Šoti mineviku, kuid mitte tema oleviku küljes. Keskmise šotlase kohta maksab vahest küll väide, et ta on huvitet oma maa majanduslikust olevikust, kuid muidu – väljaarvat usulisis asjus – ta laenab oma suhtumisviisi Londonist. Euroopa kultuuri nähakse Londoni kaudu, andekamad ülikooli lõpetajad saadetakse Oxfordi või Cambridge’i, omade kirjanike väärtusse ei usuta enne, kui sellele pole pääle vajutand oma hääkskiidu pitserit Londoni arvustus. Asi on läind nii kaugele, et Edinburghi kirjastusärid, mida omal ajal oli rohkesti, on hakand välja kolima Londoni või vähemalt on avand Londonisse suured filiaalid, sest kui teose ilmumiskohana pole märgit London, ei vaevu isegi šotlased seda lugeda – sellele vaatamata, et just Edinburgh sada aastat tagasi oli üks suurimaid ingliskeelseid kirjanduskeskusi ja et The Edinburgh Review läind sajandi esimesel poolel sageli otsustas väljapaistvategi kirjanike saatuse üle. Inglise jälgedes käimine on võtnud niivõrd maad, et Edinburgh mitmes suhtes on „inglislikum” kui inglise linnad, pidades küünte ja hammastega kinni saare lõunaosas juba ammugi kolikambrisse heidet eelarvamustest.

Teiseks suureks takistuseks Šoti vabale kultuurilisele arenemisele on puritanism. Vaevalt kuskil näeb nii palju kirikuid, kui sääl. Seesuguses väikeses, umbes Narva taolises linnakeses nagu Inverness võib kümneminutise jalutuskäigu kestel mööduda umbes sama paljudest kirikutest, mis kõik kuuluvad Church of Scotlandi alla, kuigi teatavat usuelu lõtvumist näeb sellest, et mõni neist on muutund kaubalaoks ja mõni on ajutiselt suletud. Puritanismi äärmiselt terav suhtumine kõigesse ilmlikku „toredusse”, mille hulka loetakse ka kunst, on lõpmata sageli ilmnend nii Šoti kui Inglise ajaloos. Tuletagem vaid meelde teatrite hukkumist puritaanlaste režiimi aegu Londonis või raskusi, millesse sattus Robert Burns. Ühekülgne moraalitsemine on Šotis püsind hoopis kauem kui Inglismaal, ja kuninganna Mary Stuarti suure vaenlase, karmi usupuhastaja John Knox’i viirastus pole veel kaugeltki lakand Šotimaad painamast, kuigi seda on juba asut eksortseerima, mida toestab eriti Edwin Muir’i teos selle fanaatiku kohta. Kuivõrd see mineviku pärandus veel viimase ajani on lasund koormana isegi nooremal intelligentsil, selgus minule ootamatult sellest kirglikust toonist, millega Glasgow’s keegi noor kirjanduseinimene minu kuuldes ülistas Muiri raamatut šoti hingede päästjaks: „Te ei kujutlegi, kui hirmsasti me kõik kannatasime Knoxi kodukäijaliku olemuse all, seni kui Edwin Muir avas meie silmad!” Ei ole ime, et mõni eriti herga hingeeluga noor kasutab esimese võimaluse kodumaalt põgenemiseks ja andub lopsakaimale kergemeelsusele lapsepõlve tontide peletamiseks. Sama painaja masendab suurt osa anglo-saksi maailmast, ning ka Ameerika pärastsõjaaegne elurõõmu hüpertroofia on osalt seletetav reaktsioonina liiga rõhuvaks saand usulise kitsarinnalisve vastu.

Neile tõkestavaile tegureile katsub vastu töötada uus šoti- ja kultuurimeelne sugupõlv, mille tähtsaimaks organiks on alles nelja aasta eest asutet, veerand aastat ilmuv ajakiri The Modern Scot. Kuivõrra see ajakiri tahab avaldada just noorte vaatekohti, selgub juba sellest, et selle päätoimetajaks ja päämiseks finantseerijaks on mõne aasta eest Cambridge’i ülikooli lõpetand kahekümne viie aastane James H. Whyte – noorima inglise modernistide põlvega lähimas kontaktis püsiv, prantsuse ja saksa kirjanduses ja keeles täiesti kodunend ja juba palju reisind arvustaja, kes enda ümber on osand koondada oma vabameelsemad kaasaegsed. Nagu inglise modernism mineviku suurustest hindab üle kõige äreva, kuid äärmiselt vitaalse ja jõulise seitsmeteistkümnenda sajandi omi, osutades ülekohtustki vaenlikkust romantismi suurtele nimedele Shelleyle, Keatsile ja osalt Byronile, nii otsib ka The Modern Scoti kaastööliskond inspiratsiooni renessansi ja baroki elulähedasest jõuküllusest, mis murdub esile läbi kõige eluvõõramate ekstaasideni. Korrektiivina tunnustetakse klassitsismi, eriti prantsuse oma, tasandavat mõju, ning oleviku kultuurist püütakse kaasmaalasi tutvustada kõigega, milles peitub uut energiat või harivat distsipliini. Jules Romains, Paul Valery, Hermann Broch, James Joyce, Franz Kafka, William Butler, Yeats ja T. S. Eliot on nimed, mida selle ajakirja lehekülgedel leiab eriti sageli ja millele omistetakse anduvat, kuigi mitte ebakriitilist tähelepanu. Omadest nimedest domineerivad Hugh Mac Diarmid, Edwin Muir, Francis George Scott – esimene luule, teine arvustuse, kolmas muusika alal. Orientatsioon on rahvusvaheline, kuid kosmopoliiditsejaid nagu ameeriklast Ezra Poundi vitsutetakse õige valusasti, ja T. S. Elioti viimaseaegset katoliiklikku seisuveevaimsust arvustatakse hukkamõistvalt. Selle vastu saab suur sümpaatia osaks värskelt lõkatavatele noorematele talentidele, sarnastele nagu šoti soost lõunaaafriklane Roy Campbell, kes oskab tervikuks liita lõunamaiselt elizabethliku fantaasiakülluse parnasslikult selge ja terava vormimeelega. Eriti väärtuslikud on mõned šoti mineviku hiilgenimede vaatlused Edwin Muir’i ja temast märksa noorema A. C. Cunninghame’i (päris nimega John Tonge’i) sulest. Nii analüüsib Muir menukalt šotlaste, inglaste ja ameeriklaste lemmiku Robert Louis Stevensoni toodangut, näidates, kuidas teatav kartlikkus ja inglispärasuse taotlus – nüüdse psühhoanalüüsi keeles inferioorsuskompleks – takistab Stevensoni esitamast asju vabalt ja loomulikult, nagu ta neid tõeliselt näeb. Ta eesmärgiks on esineda hää stilistina ja ta katsub seda saavutada jäljenduslikkusega ja selle kõrval ka veidi maneerliku originaalitsemisega, sageli lähenedes teemale ääri-veeri selle asemel, et seda lasta vabalt ja avaralt lugeja ette puhkeda. See nikerdamisstiil ei luband Stevensonil saavutada midagi täiesti esmajärgulist, kuni ta asus oma viimse, kahjuks lõpetamata jäänd teose Weir of Hermiston kallale, kus esitus voolab vabalt ja omandab erilise isikupärasuse ja intensiivsuse. Stevensoni kui kirjaniku õnnetuseks oli inglise eeskujude liiga suur imetlemine ja püüd saavutada inglise hää stiili tippe – püüd, mis summutas tas šotipärase geniaalsuse sädeme ja kägistas ta eneseusalduse. Kahtlemata on ta ka sellasena, nagu ta on, üks veetlevamaid ingliskeelseid prosaiste läind sajandil, kuid tema sisim, tugevaim mina pääsis valla alles pisut enne surma, andes haihtuma määrat tõotusi tõelisest suurusest. Selle Muiri analüüsi puhul tekib mulje, et midagi väga sarnast on juhtund paljudele teistele inglispärastund šoti autoreile, kes saavutavad šarmantsuse või isegi virtuooslikkuse taseme, kuid ei suuda tõusta tõkestamata eneseväljenduseni, vaid ikkagi kuidagi mõjuvad žonglööridena või köietantsijatena. Üks neid takerdund talente paistab olevat näiteks Barrie, keda Inglismaal hinnatakse intiimsete ja äärmiselt koduste meeleolude esilevõlujana, ilma et ta oleks suutnud astuda edasi otsustavat sammu püsivasse kirjanduslikku suurusse. Selle vastu ei tärka mingit selletaolist muljet täitumatu Thomas Carlyle’i puhul, kes sageli piinab ja väänab vaest inglise keelt, et seda koolutada oma kavatsuste kohaseks, kuid kelles polnud kompromissivaimu. Tema stiili laidetakse tihti halvaks, see on, ebainglispäraseks, kuid jäetakse arvestamata, et Carlyle polnudki inglane ja et Oxfordi peen kultuur oleks võind saatuslikult halvata tema talupoeglikku robustsust, mille hälliks oli karm ja kehv Šoti kodumaa. Eriti ilmne on muide sama protsess Robert Burnsi juures, kelle toodangus esineb kaks stiili – üks kartlik ja kaunis jõuetu, nimelt sääl, kus ta inglise kirjakeelt tarvitades jäljendab omaaegse Londoni luule laadi, teine julge, mõnikord häbematu, kuid alati spontaanne ja loomupärane – neis luuletustes, milles ta jääb oma esiisade keele juurde. Burnsile oli kohanemine inglise keele vaimule raske eriti ta puuduliku hariduse tõttu, kuid samal põhjusel säilis tal ühes ta produktsiooni osas puhtamalt kui kellelgi teisel ta ürgšoti stiil ja vaimsus.

Tunt Londoni kunsti- ja kirjandusloolane ja äsjane Edinburghi ülikooli kunstiteaduse professor Herbert Read avaldab ühes The Modern Scotis ilmund kirjutises kahtlust, kas oma kirjandust ongi võimalik luua ilma oma keeleta. Tema arvates ei ole võimalik sama keele tarvitajail, ka kui nad asuvad eri maades ja eri oludes, luua mitu täiekaalulist ja omade traditsioonidega kirjandust. Nii ei olevat lootust Ameerikas kirjandust arendada nii, et see oma parimas ja loomulikemas osas ei oleks inglise kirjanduslikkude traditsioonide jätkajaks, ühise tüve haruks, olgu uusi nüansse kui palju tahes. Read oletab, et ameeriklased, kes senini suurima pieteediga suhtund emamaa keelde ja kultuuri, muutuksid kindlasti provintslikuks, kui nad hakkaksid teadlikult toonitama oma keelelisi erijooni, ja lõhkuma sildu, mis neid ühendavad Shakespeare’i ja Miltoni keele ja stiiliga. Sama ta ennustab šotlastele, kui need peaksid jääma üldjoontes inglise kirjakeele juurde, kuid siiski katsuma sellest luua mingit poolikut, hübriidset oma keelt. Ta näib sellega vihjavat, et ehtsa šoti kirjanduse loomine on võimalik ainult juba suuri traditsioone omava Šoti alamaa murde omaksvõtmise teel. Kahtlemata ongi viimane šoti omakultuuri propageerijate üheks olulisemaks eesmärgiks, nagu näitab Hugh Mac Diarmidi siin enne puudutet suurepärane eksperiment „sünteetilise šoti keelega”, kuid seni on seda keelt täiusliku menuga suutnud tarvitada ainult selle looja ise. Rida nooremaid luuletajaid keeldub seda kasutamast, pidades seda „kunstlikuks” ja piirdub oma arenemata kodumurrete rakendusega kirjanduslikku töösse – tõenäoliselt küllaldase keelelise fantaasia ja nõudlikkuse puudusel. Mac Diarmid, kelle erandlikud võimed näivad ühe intensiivse loomisaktiga teostand selle, mida meie mitteametlik ja ametlik keeleuuendus on saavutand aastakümnete kestel, s. o. võrdlemisi paindumatu talupoegade keele tõstmise elujõulise kultuurkeele tasemele, on võib-olla jõudnud oma kaasaegsetest niivõrd ette, et ta jääbki ainukeseks oma keele tõeliseks kasutajaks, kuna muud kobavad edasi mööda mugavamaid, kuid madalamaid teid. Sääljuures on inglise kirjakeele tarvitajail ilmsesti suuri raskusi tippudeni jõudmiseks. Hoidudes langemast skotitsismidese, laskuvad nad liiga sageli pedantsusse ja kuivusse. Šotis läbistikku tarvitetav ingliskeelne stiil on formaalsem ja ametlikuni kui inglaste oma, kes julgemalt kasutavad rahva- ja kõnekeele sugemeid, teades, et nende väljenduslaad igal juhul jääb inglispäraseks. Võib-olla sobivadki šotlased seetõttu eriti hästi vaimulike, kohtulike ja akadeemiliste kõnede pidajaiks. Nende viljakus sellel alal on kuulus, ja veel tänini tundub nende kõnelaadis mingit pühalikku ladinapärasust, mis Inglismaal on ammu pehmund ja lähenend elavale keelele. Väljaarvat hääldamise suhtes, vastab šotlasest ingliskeele õpetaja võib-olla rohkem traditsioonilisele õpetaja ideaalile kui inglane, sest ta peab reeglitest kinni. Kuid kirjanduses, mille veetlus seisab nii sageli virtuooslikus reeglitest üleastumises, on šotlastel tõkked seda suuremad. Kui nad hakkavad reegleid unustama, kipuvad nad liiga tihti pakkuma vigu inspiratsioonisädemete asemel nagu Walter Scott.

Kuid prohveti aule pretendeerida on kardetav ja teooriatega on kindlam elule järgi longata kui seda ennustada. On raske öelda, mia šoti kirjandusest saab – ükskõik kas tema väljendusvahendiks ka edaspidi jääb inglise ühiskeel, mida õpetetakse kõigis koolides, või kas „sünteetiline šotikeel” jääb võitjaks. Rahvusliku kirjanduse loomise mõte – see liikumine nimetab end ise „šoti renessansiks”, „iiri renessansi” eeskujul – on veel liiga noor, et seda hindama hakata ta viljade põhjal. Selge on, et on juba tekkind terve rida autoreid, kes oma maa eriomadusi ei käsitle enam muuseumiesemeina, millega võib saavutada eksootilisi efekte, vaid kes süvenevalt ja täieliku andumusega püüavad tungida šoti olemuse üdini, et seda loova mõttekujutuse kujundetult kunstteostena uuesti anda maailmale. Oma kodust elu ei katsuta enam kauniks ega efektikaks stiliseerida ja idealiseerida, ilma et enne oleks jõut selle sisuni, vaid seda püütakse näha kogu ta ulatuses ja alles siis sellest kirjutada. Möödund Penklubide kongressil Edinburghis, Glasgow’s ja Invernessis püüti külalistele kätte toimetada võimalikult rohkesti ainestikku just nende taotluste kohta, ning üldmulje on igatahes see, et midagi elulist on pand liikvele ning et Šotit edaspidi hoopis rohkem kui senini tuleb kohelda Inglismaast erineva, kuigi enda olemusest veel mitte täiesti teadliku kultuurilise ühikuna. On ju šotlased isegi maailmakirjanduse klassikalisimaid luuletajaid hakand silmapaistva menuga tõlkima omasse keelde, see on, tõlgitsema omale hingeelule. Kvalifitseerituima tõlkimise juures alati toimuv intensiivne keskseimate hingevõimete võrdlusprotsess aitab šotlastel arvatavasti tungida üha enam oma mina tuuma ja oma keele olemuse poole.

Ants Oras

Loomingust nr. 8/1934

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share