Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Murranguaegadel, nagu praegu, tõstab igaüks silmad oma igapäevsest tööst üles ja küsib: mis saab edasi? Eriti küsib seda harit­lane, kellel nagu ametikohuseks on tulevikku ette näha. Sest siin ja seal kuuleb ta saatuslikku sõna: „Das Ende der Intellektuellen” – „haritlase ots”.

Murranguajad tähendavad eeskätt murrangut juhtkondades. Juhiriigid tekivad, kui juhtkonnad on nõrgenenud. Nii oli see Itaalias, kus masside Ahheron ähvardas ära pühkida degenereerunud aadli ja sekulariseeritud pappide pärija – korruptiivse kodanluse. Nii Saksa­maal, kus keisririigi juhtkond oli juba, vabariigi juhtkond alles liiga nõrk, et võimu käes hoida. Ja nii Venemaal: mida enam nõrge­neb kommunistlik juhtkond, seda enam tõuseb juht – Stalin.

Nii oli see meilgi: hüüd „uute nägude” järele ei tähendanud muud, kui et senises juhtkonnas oldi pettunud. Ja juhtkonna puudusel loodeti päästmist juhilt.

Oma harjumatus, liiga lihtsustatud demokraatia käsituses oleme juhtkonna kasvatamisele liialt vähe tähelepanu kinkinud. Pidi ju demokraatia tähendama eeskätt võrdsust; on aga kõik võrdsed, kas pole see siis demokraatiavastane mõnd ringkonda selle eriliste kohus­tuste ja vastutusega eraldama hakata? Nii võisid meie senises juhtkonnas toimuda sügavad muutused, ilma et seda enne oleks tähele pandud, kui juba vesi ahjus.

Milles need muutused seisid? Ühest küljest langes oma erikaalus haritlaskond, kes rahvuslikku enesemääramist ja iseseisvumist oli juh­tinud. Teisest küljest tõusis tema kõrvale ja sai ikka enam kaalu uus kiht – kodanlus, mille all tuleb mõista kodanlikke olluseid nii maal kui ka linnas. Mis ühel pool ära jäi, see tuli teisel pool juurde. Nii et lõppsummas ei oleks pidanud midagi katki olema.

Ometi selgus kriisis, et midagi on katki. „Juhtivad kihid” on ole­mas, aga nendega ei olda rahul, vaid tahetakse „uusi nägusid”.

Siin saab olla kaks seletust. Möödunud majanduskriis oli kapita­listlik kriis, mis oma erakordse sügavuse poolest näis olevat koguni kapitalismi kriis. Kapitalistlik kriis on kodanlusele – force majeure. Kapitalismi kriis – hukatus. Kel endal hukatus suu ääres, ei saa enam teisi juhtida.

Teine põhjus – professionalisatsioon. Ühiskonna juhtkond on oma iseloomult ja mõjuringilt universaalne. Nii oli Prantsuse hoov­kond oma võimutipul tooniandjaks mitte ainult riigi poliitikas, vaid ka haridus-, kunsti-, kultuuri- ja majanduselus. Langev juhtkond seevastu aga kaotab oma universaalsuse. Nii oli Vene tsaaririigi viimases järgus tema hoovkonnal veel riigi ja selle majanduse juhtimi­ses mõndagi öelda. Kuid oma mõju rahva avaliku arvamise ja kultuuri­elu kohta oli ta kaotanud. Ta oli muutunud üheks erialaliseks valimi­kuks, professionaalseks eliidiks, kes teatavatel erialadel tunnustatud, teistel mitte.

Oli aeg, kus Eestigi haritlaskond oli oma rahva universaalseks juhtkonnaks. Ei mitte seepärast, et Jannsenid, Jakobsonid, Hurdad ja Reimanid oleksid olnud „kõigi alade meistrid”, vaid et nende juhtida olid kõik rahvusliku elu avaldused, kogu rahvuslik poliitika. Univer­saalne juhtkond on ühtlasi ka poliitiline juhtkond. Juhtkond sünnib vaimses juhtimises ja väljendub poliitilises juhtimises.

Haritlaskonna rohkenemisega, tööjaotuse arenemisega tulid dife­rentseerumine ja spetsialiseerumine. Seega poleks veel midagi katki olnud, kui ühtlasi poleks kaotsi läinud haritlaskonna universaalsus. Haritlane langes erialaliseks täidesaatvaks jõuks. Üldine vaimne ja poliitiline juhtimine libises tema käest, kadus vahel tema silmapiiristki. Haritlane ei moodustanud enam, nagu rahvusliku ärkamise aegadel, mingit ordutaolist sõjakat sotsiaaleetilist osadust. Ta „kodan­lustus”, s. o. absorbeerus kodanliku ühiskonna keskkihtide tavaliseks liikmeks, sai lüliks ühes suuremas kodanliku ühiskonna osaduses, selle avalikus arvamises ja kultuuri ning poliitika käsituses.

Kuid ka see kodanlik ühiskond ei moodustanud meil Eestis veel midagi universaalset – juba oma nooruse ja nõrkuse tõttu mitte. Ta pole veel väljas oma nooruse „tormi ja tungi” ajast, mida majanduses kutsutakse „Gründertumiks”, mis on küll romantiline, kuid tihti oma džunglimeetoditega üsna kahtlases kuulsuses, nagu see väljendust leiab meie ilukirjanduseski. Tema mõju pole veel temale kõige lähemategi kihtide, nagu väikekodanluse ja talurahva, juures domineeriv. Ja seetõttu pole ta neilegi veel universaalne, vaid ainult teatavate majanduslikkude erialade juhtkond.

See peegeldus kõige otsemalt meie poliitilises mõtlemises. Tuntud mõiste on meil „majanduslik mõtlemine”, mis peab tähendama kodan­likku mõtlemist majanduse alal. Kuid puudub veel erimõiste „poliitiline mõtlemine”, selle aset täidab „kutsealaline mõtlemine”.

Nagu teisteski noortes riikides, ei puudu meilgi voolusid, kes tahaksid kodanluse moodustumist kiirendada, forsseerida. Kõige liht­samaks vahendiks ses suunas on soodustuspoliitika.

Teatavat mõju ei saa neil vahendeil salata. Kuid ühtlasi on neil ka omad puudused. Kõige tähtsam neist puudusist on, et kunstliku soodustusega saame kodanluse asemel kodanlikud vesivõsud ja triiphoonetaimed, kes vaba õhku kardavad ja seal varsti närbuvad: „kui­das saadud, nõnda läinud”. Kodanlus ei tähenda kaugeltki ainult tea­tavate varade omamist, vaid teatavat majanduslikku, aga ka üldist kul­tuuri.   Ja ühtki kultuuri ei saa kulbiga anda.

Järelikult, kui me ei taha seista oma juhtkonna uue fiasko ees, siis peaks haritlaskonna osa temas senisest suurem olema.

Seks on võimalikud mitmed teed. Üks on põhiseaduslik. Teise koja ülesanne uues Põhiseaduses on üldiselt juhtivaid kihte enam esile tõsta. See toimub personaalsete, eriti aga institutsionaalsete ja pro­fessionaalsete esinduste kaudu. Nende ümber käisid Rahvuskogus suured lahingud – ühed ägedamaid kogu Põhiseaduse koostamisel, nii et kokkuleppeid ei saavutatudki, vaid lahkuminekud otsustati mõlema koja ühisel koosolekul häälteenamusega.

Teise koja püüd oli anda enam esindusi keskkihtidele ja haritlaskutsetele. Üldvalitud esimene koda seevastu püüdis nende esindust vähendada. Eliidi põhimõte seisis vastamisi egaalsuse põhimõttega.

Uue Põhiseaduse § 84 kompromiss näeb Riiginõukogu liikmetena kitsamas mõttes haritlaskonna esindajaid: kahe autonoomse kõrgema õppeasutuse rektoreid, üht valitud liiget vabakutsete alalt ja üht – hari­duse ja kultuuri alalt. Viimasel on pooled valijad Õpetajate Kojast, pooled – Kultuurkapitali sihtkapitalidest.

Peab ütlema, haritlaskutsete šansse rikkusid halvad kogemused Riigimajandusnõukogu kujundamisel, kus oli üks koht ette nähtud vabakutsetelt, mida advokaadid ja arstid pidid täitma. Pikkade asja­tute kauplemiste järel ei leidnud need valimisteks muud teed kui – loosi.

Teine tee haritlaskonna erikaalu tõstmiseks meie juhtkonnas on haritlaskonna politiseerimine. Ses mõttes oleme iseseisvuse ajal palju tagasi läinud, võrreldes ajaga enne iseseisvumist. Meie haritlaskond on muutunud suurelt jaolt apoliitiliseks. Ta on uppunud oma eriala­desse, üldsus on kadunud tema silmaringist.

Kui see areng läheks oma lõppstaadiumini, siis oleks tulemus üks kahest: kas veel hiljuti Ameerikas valitsenud „business-poliitika”, kus poliitikategemine pole muud kui üks äri teiste seas, või – juhiriik, kus poliitika on ainult juhi ja tema lähemate nõunikkude asi. Meie oludes, kus „business”-vaimul niisugust populaarsust pole nagu Amee­rikas, tuleks õieti küsimuse alla ainult viimane võimalus, mida meie viimane rahvaliikumine näitaski.

Suureks raskuseks meie rahvuslikus elus on, et meie vaimne tsentrum asetseb teises linnas kui valitsuslik. Vanasti loeti säärast eraldatust lääne väikelinnade ülikoolides isegi paremuseks: see pidi kindlustama kultuurikollete kõrgete traditsioonide puhtuse säilitamist kokkupuutumistest profaanse argieluga. Tänapäeval on aga igapäevse elu penetratsioon teadusliku vaimuga nii kaugeleulatuv, et vastupandamatult tõuseb ülikoolide tähtsus tegeliku elu keskustes.

Nagu Šveitsi eeskuju näitab, on väikeriigil sealjuures kaalul veel erilised huvid. Seda kultuurijõudude koondamist, mida vajab modernse demokraatliku riigi juhtimine, suudab väikeriik vahest ainult, kui rakendab poliitilisse teenistusse ka õige suure osa oma ülikoolijõududest. Sellest on Šveitsi ülikoolid saanud oma praktilis-utilitaarse kal­laku, mille pärast mõnel pool neile üleõla vaadatakse. Kuid ainult tänu sellele tema haritud juhtkonna praktilisse ellu rakendamisele võib Šveitsi talupojarahvas nii eeskujulikku demokraatiat kanda.

Eliidi põhimõte tähendab kvaliteedipõhimõtet. See tuleb meie elus alles võõriti mõistetud egalitarismist läbi suruda, mis isegi eksa­mite eest tagasi kohkub, tõstes meie elus esikohale nepotismi. Viimane häda on nii suureks läinud, et uus Põhiseadus talle eri § 32 pühendab  ametikohti tuleb täita võimete ja ettevalmistuse järgi. Demokraatia ei saagi oma eliiti muidu kujundada, kui ainult valju võistluse, eksa­mite kaudu, nagu Prantsusmaal näeme.

Kvaliteeti ausse tõstes saame õige mõõdu ka võitluses haritlas­konna üleproduktsiooni vastu, mis suure osa meie haritlaskonnast muudab praegu tegelikult kui ka mentaliteedilt tööta töölisteks. Mis eliit saab aga olla tööta tööline? Isegi revolutsiooniline mitte: omas hädas on ta ainult poliitika objekt, kuigi ta vahest usub enda subjekti olevat.

Eliit muistseis ühiskondades moodustati seaduslikkude eesõigus­tega. Demokraatlikku eliiti saab moodustada ainult tema kvaliteet. Siit järgneb, et kui haritlaskond tahab osa mängida meie juhtkonnas, siis ei saa ta loota ei mingile seadusele ega põhiseadusele, vaid peab lootma iseendale. Alles tõstes ajanõuete kohaselt oma kvaliteeti, tõstab ta oma erikaalu ühiskonnas.

Eduard Laaman

Koguteosest „Omariikluse süvendamisel”