Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

 Veste.

 

Allakirjutanu, kui „annikundlane” kunagi, on muidugi filoloog ja poliitikas võhik ja saamatu kui kajakas kuival maal. Temalt nõutakse, et ta „uuriks luulet vepsa ja mordva” või loeks ja arvustaks mõne meie klassiku selle ja selle teose tähti või kontrolliks, mis sõi Juhan Liiv sel päeval, kui ta kirjutas „Varju” selle ja selle lehekülje. Ja on tühja tööd ning vaimunärimist juba niigi küllalt.

Aga kui ta vahel, nii juubelite ajal ja muidu, ka nagu tahaks silma visata kaugemale oma leivatöö- ja leiva ja vaimu närimisest, ja kui ta nagu kah kudagi tahaks olla üks n. ö. kodanik, kellele pidavat olema siin maal lubatud kõnelda ja arvata, mis ta aga ise tahab. Ja kui ta nagu kah tahaks vahel nii kodanikuna maailma vaadata ja saada oleviku kirjandusegi mõistmiseks nagu mingit ühiskondlikku tagapõhja jne., ja kui ses asjas keegi spetsialist või mõni muu tark mees pole annud midagi peale ajast ja arust läinud impordi või jälle üsna kitsa päeva- või parteipoliitika, ja kui nüüd viimaks ka Anni jällegi kõneleb ainult „sotsiaalsest üldideoloogiast”, ja on jätnud kõik nood igapäevase poliitika asjad otsustada igaühe „äranägemise” järgi, ja kui minul on nagu natuke raske nii ainult ise „ära näha” ilma teistelt nõu küsimata, ja kui … ja kui … ja kui keegi teine ei kirjuta, siis ma kirjutan ise oma äranä­gemistest ja arvamistest ja õige päris vanal proovitud põhimõttel, et „kõige parem on kõnelda sellest mis ei tea”, siis on sulg vaba ja saavad armsad ligemisedki pärast suleliigutust ja küüntekarastust, et siia ja sinna „külge hakata”. Ehk saab niigi neid sun­dida kord välja sirutama oma tarkuskäsi ja teisigi võhikuid nende andega õnnistama.

Nii siis, dissertatsioon-lõpulistest diftongidest soome-ugri keel­konnas pole see tõesti mitte, aga – aga mõnikord ehk tarvit­seme ka „pühapäeva vahelugemisi”? kui on juba kord Juubelipüha! Ja allakirjutanu vähemalt ei taha olla mingiks liider-oinaks partei-lambakarja ees, vaid püüab ainult, kui see õnnestuks, leida natuke rohkem selgust asjas endas, vähemalt „koduseks tarvituseks”. Ja uskugu siis igaüks, mis tahab.

 

1.

Kujutleme endale Eesti ühiskondlikku struktuuri, nagu see esineb praegu ja tõenäoliselt püsib veel hea tükk aega.

On olemas hulk kodanikke. Kuigi väga ja väga oma huvide poolest segatud võiksime nad ometi jagada kolme päärühma. Enam-vähem kõik töötavad mingil alal – aga ometi on mõnede seljataga juba rohkesti rahavõimu, valmistusabinõusid, maad, ärikapitali jne., millega nad ettevõtjatena osa teisi kodanikke on sidunud endast sõltuvaks; viimaste seisukord on üldise töövähesuse juures eriliselt raske ja nad moodustavad esimese kihiga terava vastas­rinna. Peale selle on veel õige suur kiht neid, kes hangivad omale elatist iseseisva ettevõttega – (käsitööline, väikemaapidaja, väikemajaomanikki, väikekaupmees, osalt haritlasedki jne.) vahel natuke ostavad, vahel natuke müüvad oma tööjõudu, üldiselt aga ometi on võrdlemisi vähe otsekoheselt puudutet töö ja kapitali vahelisest võitlusest.

Ja need kolm peakihti jagunevad omakorda väga mitmesugu­selt: maa ja linna suurettevõtjad, ärimehed, suurmajaomanikud, väikemajaomanikud, kõrgemad ametnikud, alamad ametnikud, suurtalunikud, kesktalunikud, väiketalunikud, asunikud, pooltalunikud, popsid, talutöölised, maakäsitöölised, maaettevõtjad, maaharitlased, linnaharitlased, linnakäsitöölised, riigitöölised, väiketööstuste töölised, suurtööstustöölised, juhustöölised – ja kes teab veel kes kõik. Igaühel on teistega natuke ühiseid ja natuke vastukäivaid huvisid; ühe leib teise nälg ja ümberpöördult; aga ka: – saad sina saan minagi. Ühine suurkapitali surve, mis jagab kihid teravalt kaheks, on võrdlemisi nõrk, kapitali puudust tunnevad kõik palju teravamalt. Aga see ei tähenda muidugi, nagu ei püüaks igaüks võõrtööjõu tarvitaja seda tarvitada võimalikult odavalt, tihti seda enamgi mida vähem tal kapitali.

Sel alusel võiksime ehk antitsipeerida meie sotsiaalideoloogilisi arenguvõimalusi umbes järgmiselt.

Rahva üks suurem põhikiht, võõrtööjõudu tarvitavad talunikud, organiseeruvad tulevikus arvatavasti veelgi kindlamalt ja vahest veel enam üheks parteikski – rahvusliku, aga sotsiaalselt ja kul­tuuriliselt võrdlemisi konservatiivse ideoloogiaga. Sinna kuuluvad kogumehed, suurem osa rahvaerakonda, osalt tööerakonda ja asunikkegi. Selle juht oleks võinud olla praegugi Tõnisson oma (võrrel­des Pätsi ja Tonkmanniga) võrdlemisi kultuurilise ideoloogiaga ja suuremate intelligentsist abijõududega. Oleks, kuna lõppeks ikkagi Tõnisson oli paarkümmend aastat selle suure kihi eestvõitleja, ja küllaltki suurte tagajärgedega. Et ta seks aga mitte ei jäänd, et ta mitte pole kujunenud seks „kroonimata kuningaks”, nagu omal maal näit. Masaryk või Tschakste, on sõltunud vist osalt ta isiku õnnetuseks liigsobimatust ägedusest, osalt ehk ka ta vananend, liigidealistlikust, „kogu rahva” (see on ka linnakodanluse) edustaja olla tahtvast ideoloogiast, mis maaperemehed ära hirmutas, osalt aga küll ka eesti, iseloomu üldisest kultuuritust jonnakusest ja sobimatusest, mis põllumehed viis enam-vähem üsna nimetute ja iseloomutute pangameeste juhtida – ja praegu (need oma liigapluse all lõhki lennanud) ainult enam-vähem külamehelikkude Tonkmannide hoolde. Tulevikus peaks ehk ometi kord välja arenema selgem puhtkapitalistlik ja konservatiivne äri- ja rahameeste rühmi­tus (praegu umbes majaomanikud, osa mustkristlasi ja kogupõllumehi) ja teised talunikud vabanema sellest kitsast kapitalikaitsest, mida keskmise taluniku huvi igatahes ju ei tohiks nõuda, kui seda juhtida vähegi kultuuriliselt. – Edasi järgneb väga suur aga seda kirjum kihistik:

Väiketalunikud, kes tarvitavad mitte või õige vähe võõrast töö­jõudu, aga – ka popsid, maatöölised, maa ja linna käsitöölised-väikekodanlased, isegi väiksemate tööstuste töölised j. t., kes mõle­mad koos moodustavad väga laiaulatusliku hulga, kelle huvid ja seega ideoloogiagi ei lange kokku ei võõrast tööjõudu tarvitavate „hallparunite” ega veel vähem suurettevõtjatega, aga võrdlemisi vähe ka ainult meie väikese aga seda radikaalsema suurtööstusliku pro­letariaadi omaga. See keskkiht on ja jääb osalt (väiketalunikud ja ehk üldse oma koduga inimesed?) radikaalsotsiaalsema kodanluse ja kutserühmituste – osalt aga („liikuvad” maatöölised, alevielanikud jne.) sotsiaaldemokraatliku ideoloogia kandepinnaks, kuna tema elulised huvid pooldavad teatavat vaba, mittediktaatorlikku riigi­juhtimist, siis demokraatiat, mitte revolutsioonisotsialismi või kom­munismi (nagu enamasti ikka suurtööstustöölised, ka meil.)   Tei­selt poolt nad vajavad aga ometi ka tugevat riiklikku kaitset kapi­tali isude vastu, s. o. siis teatavat riigi sotsialistlikkust, mitte eraomanduse kaotamist, mis võtaks nendegi korjatud töövilja ning ka oma (kas või ajutisegi) majanduselu nõrgestamisega maa ja nendegi huve puudutaks väga raskelt. (Teataval määral sellele „väikekodanlikule” sotsialismile hakkab ikka enam liginema näit. ju ka Vene­maa, hoides ülal oma suurtööstuslik-kommunistlikku lippu veel ainult väliselt ja sedagi osalt ainult tugeva töötustööliste ja kitsa võimukihi, partei, surve abil. Varem või hiljem, nagu arvatakse laialt, lööb ka seal läbi too väikekodanlik väiketalupoeg ja saadab ehk veel mõnegi puhtkommunisti järgi Trotskile ja Zinovjevile.)

Et meiegi rahva suur hulk, võib olla isegi enamus, on see­suguste „väikekodanlik-sotsialistlike”, või, teiste sõnadega, poolsotsialistlik-demokraatlike huvidega, ja nende kaaslaseks, teiseks suureks põhikihiks võrdlemisi ikkagi õige vähest tööjõudu tarvita­vad talunikud, eks pea siis muidugi selle rahva üldrahvuslik ideoloogia võimalikul määral leidma ühiskeele nende kahe põhikihi huvide vahel, sest kumbki neist ei saa eitada teisegi eluõigust ega või teda iial hävitada täitsa (nagu näit. suurtööstuste maal kom­munistlik tööstusproletariaat võiks (poliitiliselt) hävitada väikearvulise „kapitalistide”kihi (?). Ja – teiseks – eks järgne sel­lest, et nende mõlema kihi eriideoloogia siiski peab tahes-tahtmata arvestama teisegi oma, mitte seda eitama pahena ja äärmise vaenlasena. Teiste sõnadega, kumbki peab pidama oma huvide eest muidugi klassikaitset, klassivõistlust, või paiguti, kus vast­olud teravamad, koguni iseteadlikku klassivõitlust, aga mitte mõlemaid hävitavat klassisõda elu ja surma peale.

Nii oleks ühel poolel asjata jätkata seda fašismi kalduvat „sot­side õgimist” tõsisemalt ja teisel pool lihtsalt tarbetu liig palju propageerida seda barrikaadide-romantikat ja „sotsialismi lõpliku teostamise” uinutav-ässitavat ennustust. Vaid palju enam hoolit­seda tegelikult, ja seada ka oma (vähemalt kodumaiseks) ideoloo­giaks oleviku ja lähema tuleviku olukorra parandamine, s. o. siis püsida kindlalt evolutsiooni ja reformismi teel ning jätta ka vähemalt oma argipäeva usutunnistusest see sõnakõlin „suurest revolutsioonist”, mis korraga teostaks terve paradiisi. Ja see evo­lutsioon nõuab muidugi juhtidelt üldse ligemat kohanemist – nii üldrahvuslikele kui ka eriti oma juhitavate hulkade ainelistele ja ν a i m s e t e l e huvidele ja psühholoogiale, mitte ainult neile peale sundida tervet ,,rahvusvahelist” s. o. tegelikult enamasti suurtöös­tusmaalt põlvnevat ideoloogiat, vähemalt mitte nende mõisteid üle võtta ilma n. ö. oma keelde tõlkimata (kõige internatsionaalsuse peanõue ja pearaskus ongi õige tõlkimine, õige üksteise mõistmine.) „Kodanlane” = ,,kapitalist” = „vereimeja” võrrandit igalpool ja alati ühesuguselt tarvitada kõlab ju väga ilusasti – on aga siiski natuke raske alati kohastada maal, kus kaugelt suur enamus neist „kodanlasist” ometi ei ole mingid kapitalistid ja veel vähem ainult teiste tööst-vaevast elavad, vaid enamail juhuseil (vähemalt külas) saavad väljastpoolt võrdlemisi väikese protsendi lisatööjõudu, ja vahel – jah, isegi esinevad selle tööjõuandjaga peagu täitsa ühejõulistena, koguni võivad olla nõrgemadki (näit. kiireil tööhooajul jne.). Muidugi ei tohi siit välja lugeda mingit erilist peremeeste kaitset või isegi väidet, et tööline väikeperemeest ekspluateeriks, kuna seks on suhted peagu ikka tööandjale üldiselt kasulikumad. On vaid viidatud tuntud asjaolule, et vahekorrad enamikus meie väiketaludes ei ole harilikult mitte nii väga tasakaalutud, et siin tarvitada ülalesinevaid kategoorilisi lööksõnu.

See kõlab linnas öeldult küll kõik väga halvasti „klassivõitlust tumestavalt”, selle hoogu vähendavalt ja romantikat lõhkuvalt – aga nii kord juba on õige suurel määral meie maa olud reaalselt.

Aga huvide vastolu ka siin (nagu iga väiksemagi palgajõu tarvituse ja üldse ostu-müügi puhul), iseendast muidugi ei tohi ega maksagi salata. Just vastuoksa: on otse üldrahvuslik kohus siin aidata nõrgemat poolt, teda teha teadlikuks ta seisukorrast, teda äratada ta unisest ,,Sibi-Maie’likkusest”, töölooma psühhoosist, ja suurendada organiseerides ta vastupanujõud. Seejuures ei tar­vitsegi ju kogu. ideoloogiat muuta demagoogiliseks, teise poole elamisõigust ja rahvuse üldisi huvisid eitavaks või neid verivaenlastena näitavaks, vaid see äratus- ja organiseerimistöö on just seda tagajärjekam, kui temaga ühtlasi ometi kasvatada ka riiklikku ja rahvuslikku ühistunnet ja ühist tõusutahet. Inimene ei ole loomult hea, aga ta tahab saada heaks, ja kõik mis seda soo­dustab, tõmbab ja tõstab teda enam kui ainult negatsioon.

See kõik ei ole muidugi midagi uut ja tegelikultki ei saa teha etteheiteid temast mittekinnipidamises meie paremaile sotsialistidele. Aga vabandatagu kõrvaltvaataja võhiku arvamust, kas seda ei tuleks ometi enam toonitada ka ideoloogiliselt, revideerida ka meil mõnd vana-marksistlikku dogmat ja üldse teha laiemaid järeldusi antud olukordade parandamiseks ka seesmiselt.

Ei taha nende ridade kirjutaja siin hakata neid tegema pike­malt ega võikski seda, kuid ta „väikekodanlik” veendumus on, et seejuures vähemalt senisest rohkem tuleks rõhutada näit. intelligentsi tähendust, rahvuskultuuri tähendust ja üldse vaimsete väärtuste, elu­vaate, eestkätt eetika ja religiooni tähendust.

Neid kõiki osa vana-marksiste (kasvanud veel mineva sajandi materialistlik-mehhaanilise ilmavaatega, mille praegu iga tõsine teadus ikkagi juba ο n ületanud) mõnitab ikka veel kui „kodanlikke” ja isegi kahjulikke „klassivõitluse uinutamise” abinõusid. Sest eks vaata: intelligents „kui niisugune” olevat lihtsalt olematu, kas ühele või teisele klassile end müüv ja „kui revolutsioon tuleb siis kõhelev” inimeste hulk, samuti rahvuskultuur, kuna olevat ainult mingi in­ternatsionaalne üldkultuur; ja religioon ning eetika, eks see olevat ainult „kodanlaste pettus”, kuna esimest tõsimaterjalist üldse ei vaja, ning peagu mingit eetilist tahtekasvatust ja kõlblust samuti, kuna eetiline ühiselu ,,oludest” järgnevat ,,iseenesest”. Või umb. muud sellist.

 

 2.

Ei taha siin vaielda pikemalt nende enamasti vaid lihtsalt naiivdemagoogiliste väidete vastu (mis ju ehk vahel kasulikud kui võitlusabinõud, kui paradokslik-äärmuslikud meeleavaldusplakatid). Tuletaksime meelde vaid üht, et ka siis, kui nende plakaatide tar­vitus ehk ongi kasulik vahel mingi „puht-proletariaadi” juures, kes omas allasurutuses muust midagi lihtsalt ei või, ei taha ega jaksagi teada (?) kui oma klassivõitlusest, siis vaevalt ometi nii siin maal, kus sotsialistlikaatestik võib saada enam mõjuvaks või isegi juhtivaks teguriks ainult siis, kui teda toetavad kõik eel­pool mainitud kehvemad kihid, kes mitte või õige vähesel määral kasutavad võõrast tööjõudu. Need enamasti oma psüühelt „väikekodanlikud” kihid (s. o. siis peale mõnekümnetuhandelise suurtöös­tuste proletariaadi, kes nii kui nii enamasti kommunistlik), ei oota ,,paradiisi teostumist” peatse üleilmse sotsiaalrevolutsiooni läbi, kus korraga võiks üle võtta kusagil ammu loodud suured valmis väär­tuste hulgad, vaid tahes-tahtmata on sunnitud jääma üldiselt olevaisse olukordadesse, üksik-algatuslikku töhe. Ja selles igapäevases tööelus (mida nad ei saa võtta ainult möödaminevana „orjapõlvena”, kus ,,mida halvem seda parem”, kuna see seda ennem revo­lutsioonile kihutaks) nad vajavad eriti ka neid ülalhoidvaid ning tõst­vaid vaimseid jõude nagu seesmist toitu ja energia andjat. Ja siin võib näha küllaltki selgelt, kuivõrd vaevalist ja pinevat tahte­pingutust nõuab iga nii vajalise sotsiaaleetilise nõude, aususe ja so­lidaarsuse, töökuse ja õigluse, headuse ja kirgasmeelsuse sisseharjutus ja ülalhoidmine ega tule sugugi nii iseendast. Ja siin näeb, kuidas siiski pole mingit põhierivust kodanliku ja sotsialistliku eetika vahel, vaid viimane on (s. o. vähemalt peaks olema) ainult esimese nõuete, üldinimlikkude ühiskonnanõuete järjekindlam ja laiemalt arvestav edasiarendus.

*

Tulundusfaktori määratu suure tähtsuse õieti hindamine ei või nii viia ei puhtasse ajaloo materialismi (selle levinenud sõna tavalises, jämedas mõttes), ei ka puhtmaterialistlikku isikueetikasse. Kuigi viimane võib olla hea võitlusabinõu – varem või hiljem hävitab ta siiski teda järjekindlalt tarvitaja. Kord aga idealistliku (volun­taristliku) eetilise tahte vajadust ja tähendust tunnetanud ja ka inimpsüühet muis kui ka endas vaadelnud ilma eelarvamisteta, ei või olla tunnustamata ka religiooni määratut elulist väärtust.

Ainult ühtekuuluvustunne elu loova Põhijõuga ning omagi isiku alistamine (mitmeilmelisele aga põhisihis ometi kindla väärtusastmestiku järgi võitlevale) Kultuuritahtele, ise end tema Tahte kandjaks, selle osaks tundmine, ainult see on, mis päästab isiku ta. traagilisest eraldatusest ja piiratusest ning annab temale püsiva elujõu: rahuliku ja igirahutu ühtlasi, endunustavalt sotsiaalse ja kirgastavalt individualistliku ühtlasi, passiivselt temale anduva ja aktiivselt end ja teda teostava ühtlasi. Ainult selles tun­des ja teadvuses on võimalik see süntees, mis annab meil tervik-elu ja täiselu, kõige muu üksikult jäädes ainult käristet-hingeliseks, traagiliseks katkeks.

Kuna religioonile on olemuslik peaasjalikult ainult see ühtekuuluvustunne ja jumaliku tahtega ühinemine, on võimalik väga palju erilisi usundliku ilmasuhte mooduseid, millest ühe absoluutset õigust ja teiste valet on vähemalt raske tõestada päris kindlait (kuigi seda võime tunda isiklikult). Nii peaks sest järgnema äär­mine sallivus teiste usuvormide vastu, vähemalt mitte nende vaenumine ega mõnitamine. Ja sest järgneb ka raskus üldse teatava isikutehulgagi ususuhet reguleerida mingi üksikasjalisemate dogma­dega ja kirikuga.

Aga, nagu juba eelpoolgi nenditud, vähemalt üldjoontes selle Tahte väärtusastmestiku peab ometi kord alatiseks teatavate normide, „dogmadega” kindlaks määrama iga isik ja usundigrupp, kes ei taha kõi­kuda iga tuju tuule järgi ning homme hävitada seda, mis täna ehk pole jõudnud alusmüüridenigi. Ja maailma, maise Elu ja inimkul­tuuri suur Looming oma „ilmutustega” on ometi küllalt vana ja küllalt kõrge, et sellest aimata koos endas tunduva „kõrgeima” tahtega seda püsivatki põhiarengutungi, vähemalt inimmaailmas end teostada püüdvat Jumala tahet. Ning kas see siiski lõppeks pole kõige lähemal sellesamale, mille tunnetas juba paari aastatuhande eest kristianismi Alustaja: esimene, kes end tundis elu igavese loova Armastuse, selle endkiirgava Loominguarmu täisõiguslikuna Pojana ja jätkajana, ja kes võis olla rõõmus  alistudes surmalegi?

Muidugi võib ka seda tahet tõlgitseda ja veel enam sõnastada mitmel eriviisil, kui aga Meistri kuju vabastada ikka enam, nagu Rilke ütleb, neist eri piltidest, millega iga aeg ja tõlgitseja ta peit­nud kui müüridega meie tundelt, eriti keskaegsest eluvaenlikkusest samuti kui uueaegsest ratsionalistlikust materialismist – siis ehk tunneme ometi juba temas ülima jõuna seda ennastandvat loomisarmu, mis on kannud ka uue aja parimate elutunnet ja mis peaasjus ikka jälle on kooskõlas ka meie enda sügavamas ja puhtamas seesmuses kiirgava igatsusega.

Võib-olla kaldub ta inimesearm vahel liig tolstoilikult vähen­dama isiku enda-elu, aga selleski, kas selleski heroismis pole ometi nii palju tegeliku isiku jaatust, isiku teostust, et siin õieti kuigi suurt põhimõttelist vastolu ei jää Nietzsche toonitet õhtumaalis-faustiliku individualismiga – kui ainult maha arvata selle ühekülgsed äärmused, või erilaadiliste isikutüüpide vähemolulised erivused.

Nii, võib olla just seeläbi, et kristianismi alused on nii väheratsionalistlikud ja intellektuaalselt mitmeti mõistetavad, aga krist­lust näib võivat ühendada kõige modernimagi elutundega – ja ta annab temalegi alles ta lõpliku sisu. Tõeline ,,Valge Kristus” ei ole ,,orjamoraali edendaja” ega ,,eluvaenulik” – vaid ta just aitab ka seesmisele, meis avalduva päris Tahte, meie õige mina vabastumisele ja üha kirkamale ja jõulisemale elule! Ja ta ei ole „mõistuse vastane” kui ainult siis, kui see mõistus otsustab valesti, saades elu teenijast elu ja Tõusu hävitajaks.

*

Ent tuleme tagasi meie ühiskonna loomulikule põhivajadusele: et kõik meie kaks, või õieti kolm peaklassi, et kõik need oma kihivõitluses ja ideoloogias arvestaksid lõpuks ka teiste omi ja rahvustervikut, millise üldareng  ometi otseselt või ka  kaudselt kõigi edu tingib. Kui naiiv ja ammukuuldud vaga soov? „Rahvualik põhiheli” ikka ja muudkui edasi?! Jah, muidugi edasi, kui­das võiks ka mõne vastumeelseks leierdet ja tihti tühjaks jäetud sõna pärast loobuda iga ühiskonda kandvast põhinõudest endast !? Ainult – sooviks nagu ikkagi selle nõude teostamistki eritisel poolel, kus seda aina nii meelsalt toonitetakse. Kui tihti on see aga ainult kõige tavalisem suitsukate üsna kitsa ühe kihi kui mitte otse oma kildkonna, „oma meeste” poputamiseks! Kogu meie läbistet kümme aastat otse lõhnavad sest mitte üksi mitterahvuslikust, vaid tihti otse kultuuritust „põhihelist”. Ja mida mustem pada, seda enam tihti ta sõimab katelt !

Nii, vahest on siiski meie suurim puudus ka just meie sotsiaal­elus veel enne kõike lihtsalt vaimsegi kultuuri nõrkus, laiema aru­saamise ja – endast üleulatava vastutus- ja kohusetunde puudus. See kõik omandubki ju alles nii pikkamisi, palju enam aeglaselt kui välisvõimu saavutus. Seks on vaja isikute kasvu ja see on raske eriti miljöös, kus seks välisvõimalusi samuti kui kasvatavat aatepinevustki veel nii äärmiselt vähe. Kuidas just eriti ses suhtes ikka jälle kipud valusalt võrdlema seda maad teiste Põhjamaadega! Eskimol on parem nimi kui eestlasel, on öelnud kord Tuglas. Kes on puutlenud meie lähedate välismaalastega, see teab: Oleme juba omandanud päris kenakese rahvusvahelise kuulsuse just ses suhtes: Eesti on maa kus kõik on nagu muistses Veneski! siin ei või usal­dada kedagi; siin igaüks teisiti kõneleb – ja teisiti teeb; lubaduse annab – ja seda ei täida; sellele kirjutad – see ei vastagi, sellele laenad raha, raamatu v. m. – see ei mõtlegi anda seda tagasi, sellele kõneled diskreetsust, – ta lobiseb edasi; see on suu ees kui sula või – ja tagaselja kui tõrvapütt; see lubab tulla kell viis – ja tuleb alles kell seitse; selle juure asud pansioonile – see hakkab juba teisel päeval kiusama oma iharusega, – sellele saadad sadade tuhandete eest kirjandust komisjonmüügile, see ei tasu paari aasta jooksul pennigi, ei saada isegi müügi-aruannet (praegune lugu ühe päälinna raamatukauplusega). Jne., jne., selliseid fakte kuuled välismail otse arutihti meie inimesist. Näib nagu just ses suhtes oleksime kõik – ja kõige jõukamad ehk veel kõige enam – „purusotsid”, selle sõna halvasti kuulsaks tehtud tähenduses: s. o. vas­tutustundetud isikud, end „vabastand” „kodanlistest” eelarvustest ja „väikekodanlisest” moraalist, kõik juba boheemid, geeniused ja üliinimesed, kuigi taskukaustas. Ent see ongi ainult igapäevane „väiklus”, väike üksikjoon, kultuuri ja sotsiaalsuse algnõude, isik­liku vastutustunde ja aususe puudus, kuivõrra seda meist näikse tuntavat juba Soomest Itaaliani ja Pariisini. Kui palju enam ilmneb seda ja muid algelisegi kultuuritahte ja kultuuri t a r b e puudust meie seesmises elus, parteides, asutistes, avalikult tuntud isikuil. Väike võltsimine ja väike valetamine – see passib mehele ja naisele nagu pabeross suhu, teeb mehisemaks. Ja seda anname andeks nii suure­meelselt, tasume ta veel parema kohagagi – et pärast andeks an­taks meile!

Ent mis veel rääkida muist sotsiaalkultuuri eeldusist, kõrge­mast, mitte üksi nõutavast, vaid ka lisa andvast kultuuritahtest? Ja kui palju veel vähem see on stabiliseerunud harjumuseks? Ja kui vähe eriti valitsevais kihtides, eriti vaeste-patus te-alevite valitsejais? Oleme kuulnud, (ei romaanis, vaid elus!) lugusid toorusest ja jõhkru­sest, mis kohutavamad kui tolle romaani oma!

On’s see „mädanev kapitalism” ja „degenereeruv kodanlus”, nagu mõnelpool kõike püütakse saietada mekaaniliselt ? Ent kas mitte ka „sündiv” kapitalism ja sündiv kodanlus, sündimisvalusid põdev, lastehaigusi, veel elu enda õpetamata – nagu osalt töölis-kondki? Keegi poolkommunistlik noorpoeet lahmas hiljuti referee­rides Barbusse’i järgi Bulgaaria valgest terrorist ja pööraseist tapa-talguist, et ta põrmugi ei kahtlevat ka eesti kodanluse kord selleni jõudmises. Naeratame veel kaunis skeptiliselt selliste poeetiliste žestide juures (samuti kui sama autori väidete juures, et patrioot olla tähendab rahulduda status-quo, kõige olevaga ja kaitsta seda – millest järgneb siis muidugi, et kes tahab midagi olevas paran­dada, peab olema antipatrioot, s. o. isamaa äraaudja, vihma käest räästa alla!). Aga ometi, eks tiku nii vene kui balkanigi olud ometi veel meilgi silma küllaltki sagedasti. Ja kui palju selles viletsuses pole süüdi – mitte sugugi ainult majanduslik alus, vaid vägagi suurel määral vaimukultuuriline tasapind. Neilt aga, kel enam on, kes enam võivad, neilt võib ja peabki nõudma ka siin enam. See on järeldus, mis paratamatu tollest üldrahvuslikkuse nõudest eriti kodanlusele.

Ja edasi muud kohustised, mis jõukamus ja üldse suuremad võimalused panevad eestkätt linnakodanlusele ühes ta haritlastega ja talunikele? Rahvuse kõrgema kunstilise, teadusliku ja religioonse kultuuri edasiviik – eks see peaks olema muidugi enne kõike nende kihtide asi? Ja kui palju vanul haridusmail (näit. Skandinaavias) nad ongi seks teind, nii valitsuses kui privaatselt, nii seks andes määratud kapitalid kui ka ohvrimeelsed isikjõud!

Nii, on muidugi juba ükskord selge, et kodanluse ja talu­nike kiht oma suures enamuses ei tarvitse olla ega meil üldi­selt veel pole kaugeltki „parasiidid” („kes ise mõeldagi ei viitsi!” nagu ikka veel usutab mõni vanamarksistlik ideoloogia – jäänus või räuskab mõni bolševik), vaid võib olla nüüd ja arvatavasti veel kaua ka meil nagu muil Põhja „talupojamail” ühiskonna üks kandvamaid, üldkasulikumaid ja kultuuriloovamaid klasse – kes aga meil võiks ja peaks seks saama veel palju enam. On see­pärast küll ikkagi veel vähemalt vara teda tembeldada jaguvaks või ainult mõnitada, vaid temagi üldist kultuuritahet püüda ja aidata tõsta kõigi abinõudega. Sest lõpuks ju ikkagi see keskmine kodanlus, kes igasugu üleminekutega ühtlasi nii lähedalt seotud ka ala­masse kihti kuuluvate väikeettevõtjate, väiketalunikega jne. – nähta­vasti moodustab veel selle rahva enamusegi. Kultuuri siht on aga kul­tiveerida nii üht kui teist ja kolmat, et mitte üksi rahavõimas vähemus enamust ei suru, vaid ka demokraatia teel valitsusvõimas enamus (s. o. kesk- ja väikekodanlus ning talupojad kokku) liiga ei teeks vähemusele – eriti tööstuskehvistule – kui ka radikaalsema intelligentsi kultuuritarbeile. See kuuldub nii lihtne ja naiiv – aga kas see pole ometi meie praegusi pääraskusi?

Selle maa tõsidemokraatlik tulevik ripub sellest kuivõrd väike­kodanlikud keskkihid ära tunnevad oma huvide lähedust teiste töömassidega ja kuivõrra viimased, sotsialistide juhitud, omaltpoolt neid eemale ei peleta oma üldilmavaatega ja maksimaalprogrammiga (revolutsioon!). Ainult pahempoolne koalitsioon võib reaalselt siingi olla kogu töötavale rahvale kõige kasulikum – nagu ta on seda olnud muilgi eeskujumail. Oletades muidugi, et ta on ka oma ülesande kõrgusel.

 

3.

„Intelligentsi” mõistet näib olevat ikkagi raske käsitleda mingi abstraktsioonina. (Isegi kui seda samastada alatise revolutsionääriga, kusjuures viimaks iga kirjaoskamatut ja ülesässitet pommiviskajat võiks lugeda kuuluvaks intelligentsi, ja küll laiaulatusliku aga see­juures konservatiivse vaatega kunstnikku või teadusmeest mitte!) Reaalsem oleks jääda tavalise „intellektuaalse”, s. o. vaimutöölise mõiste juure, kuigi ka see demokraatia süvenedes ja rahvahariduse tõus­tes ikka enam seguneb ja seda vahest võime kindlamalt tarvitada ainult ühes mõne välise tunnusega, kas siis haridusastme, kutse jne. Nii ongi see ju ammu näit. Läänes, kus „intelligentsi” mõiste peagu tarvitamatu – vastukohana vanale Venele, kus vahe hõreda intelligentsi ja pimeda rahva vahel oli nii määratu ja kus naroodnikud j. t. intelligendi mõistest siis püüdsid tehagi lihtsalt revo­lutsionääri sünonüümi.

Kui aga tahame liita intelligentsi mõistega vahel ometi ka eeti­lise hindamise nõude, n. ö. intelligentsi kui niisuguse ideaali, kas siis poleks ometi parem lihtsalt sõnasõnaliselt isiku vaimsuse mõiste üle kanda ka haritlastikule kui rahva (või muu kollektiivi, näit. klassi) vaimsuse, s. o. mõistuse ja kultuuritahte endas koondajale, sest mõjutatule ja sellest kantule. Haritlane, kas pole see ometi ,,kes tunneb oma rahvast ja tunneb teda omana”, ühendab endas ter­viku ja siis seob oma tahtessegi teatud määral tolle üldsuse vaja­duse ja tahte. Ja eesti sõna „haritlane” toonitab lisaks veel „hari­tust”, s. o. siis teatavat, nii mõistuse kui südame ja tahte kulti­veerimist, vähemkultuurilisest, ainult looduslikust kuidagi kõrgemaks arenemist, muidugi hinnates teatud väärtusastmestiku järgi, mis võib olla eriline (ühel ülimana väline, teisel mõistuse, kolmandal tunde kultuur jne.).

See vaimutööline meie majanduslikus korras annab arusaada­valt oma tööjõu ja produktsiooni peaasjus sinna, kus selle järgi suu­rem nõudmine, siis ühtlasi tasu ja selle antud elamisvõimalus (kuigi seejuures teatavat tavalisest suuremat osa mängib ka mitte-aineliselt tasutav vaimne moment). Ja kus see teenistus on kihihuviline, näit. poliitikategelasel, siis on arusaadav, et iga kiht soetab endale oma juhistiku, oma intelligentsi, kelle ideoloogia sama en­dastmõistetavalt peab olema selle kihi oma, kuigi – ja siin algab tähtis moment, – see sealjuures võib ja peaks olema tõstetud teatavale intelligendimale, kultuurilisemale tasapinnale; esiteks juba nii, et üldse mõista, mis edustetav kiht õieti vajab, ja mitte ainult majandusmõnususeks, vaid ka kultuuriliseks, üldiseks tõusuks, mitte ainult tänapäev, vaid ka tulevikus. Ning teiseks, ja see on täht­saim, peab see juhistik kui laiema hariduse saanud ja siis tundes ühiskonna tervikugi koosseisu ja selle üldtähendust teataval määral transformeerima, kultiveerima ka oma valijate päevahuvilise, ja tihti väga jõhkra ning pimedagi tahte, mis viiks kas või otsesele ühiskondliku tervikorganismi purunemisele. Siin ja eriti siin on suur osa intelligentsil kui niisugusel, kui mõistvail, „intelligendel” ini­mestel, kes näevad nii vajadusi kui ka võimalusi, ega torma ühi­sesse hävingusse.

Ja eriti selle, demokraatia poolt asetet raskeima nõudmise ees on meie poliitiline intelligents küll veel osutunud tihti nõrgaks, ebaintelligendiks ja ebaosavaks. Demokraatia, eks see peakski tähendama õieti intelligentsi diktatuuri, rahva mõistuse, mõistjate va­litsust. Muidu demokraatia oleks vaid anarhiline massivalitsus – milles varitsebki ta alatine hädaoht ja teeb ta vahel koguni ühis­konnale kahjulikumaks kui vahest tark ainuvalitsus või võrdlemisi intelligent klassidiktatuur (kehvistu või rikkastu oma).

Muidugi ripub palju ka rahvamassidest endist, nende intelligent­susest, aga ometi tähendab väga palju ka juhistik, jubi isik ja üsna õigusega palutakse kirikuis, et neile taevas annaks „tarka meelt ja mõistust”. Aga ega’s taevaski muidu vist anna, kui nad ise ei taha ega ole seks valmistuna varem. Ja eks peagi õige palju meie poliitilise elu paisetest ja hädadest seletama just selle juhistiku ebaharitlusega, laiema vaate ja ausama tahtekultuuri puudusega? Ja seda niihästi „patenteeritud” (s. o. diplomeeritud) ha­ritlastes, kui ka, ja muidugi veel enam, ilma laiema silmaringita juhuslikult valitud kitsaste huviringkondade edustajais – eriti äärmustiibadel). Kuidas nii palju mannetust on valitsejaks saanud neist nii valijaskonna või parteigi poolt ülesupitet lõvidest!

Kõige õnnetumas seisukorras on sellegi poolest liig vähearvuline, nurkasurutud ja seda ägedanõudelisem tööstuskehvistu, kus muudega kõige vastolulisemad huvid koos intelligentsi puudusega saavad omale harilikult muu ühiskonnaga sobimatu ja isegi väljastmõjustet juhistiku – millest järgnevad alatised kokkupõrked, vangis­tused, organisatsioonide lõhkumised jne., ja siis taas uued juhid veelgi vähem intelligentse ettevalmistuseta. Lojaalsete töölisparteide parema ettevalmistusega haritlasi aga ähvardab teiselt poolt võõrdumine kehvistu tõelisist vajadusist, kuna nad intelligentsina isiklikult mitte sellega pole nii lähedas kontaktis kui kõrgemad kihid oma esinda­jatega, vaid elavad sootuks teises ümbruses ja nii valismugavusse jõudes omandavad ka „mugava” kodanliku psüühe, seda enam, et eetilise tahte pingutust ei nõua õieti ilmavaadegi. Või taas (ka koos eelmisega) nad otsivad kramplikult abi doktriinide ja teooriate aabit­sast – nagu oleks seal ette nähtud kõik igaks juhuseks.

Nii ripub kogu poliitiline ja seega kogu maa muugi elu, muule tulundusstruktuurile vaatamatagi, ometi väga suurelt just ka „intelligentsi kui niisuguse” osavusest, võimeist – ja siingi on meil nähtavasti  kaaspõhjamaile järgi saamiseks veel ees pikk-pikk tee.

Kõigest sellest aga järgneb ka kui tähtis on sellele „intelligentsile kui niisugusele” teatav üldine „üldrahvuslik” põhivaatestik – üld­rahvuslik ideoloogia, kus nagu üle tõustes kõigist üksikkihtide aatestikest neid võetakse arvesse kõiki ja püütakse kooskõlastada teatavaks sihitervikuks, mis ühtlasi kõiki ka edasi viib.

Ent poliitiline juhistik on ju muidugi veel ainult väike osa intelligentsist ja nii viimaste kui ka kõigi teiste kodanike ühis­konna suhtumises on ikkagi äärmiselt tähtis ka just see üldühiskondlik aatestik, mis kõiki kodanikke kasvataks kollektiivsustundelisiks. See on, mida peab kasvatama ametlik riigipedagoogiline mõjutus, eestkätt kool ja võimalikul määral ka iga muu üldhariduslik mõjutustöö. (Üksikute kihi- ja kutsehuvide äratus sün­nib muidugi juba enamvähem iseendast majanduslikul tõukel ja parteidegi kihutusel, kuigi eriti kehvistu osalt ka siin vajab veel lisaäratust.)

Milline peaks olema meie selline üldrahvuslik ideoloogia oma põhiloomult? Muidugi ei saa ka siin otsustada midagi päris üldist, kuna iga kiht püüab asetada omi huve esiplaanile. Aga võiks vä­hemalt selgitada näit. sotsialismi osa selles ja ka intelligentsi ilmavaates üldse. Arusaadav, ei saa üldiseks teha aatestikku sel­list, mis tegelikult vastab ainult ehk ühe kümnendiku huvidele ja psüühele – olgu need siis suurettevõtjad või suurtööstuse proletariaat. Viimane võib olla väga veetlev oma teoorias ja kas või oma muumaalises tegelikkuseski – aga kindlasti selle teostamine siiski siin kutsuks välja praegu suurte masside vastasrinna ja oleks antud oludes reaalselt võimatu. Ja intellektuaalsed, kes selle ideoloogia kogu ühiskonna omaks saamise seadnud oma eneseteostuse ainsaks alu­seks, murduvad paratamatult ja, mis halvem, enamasti kasutult, mõttetult. Neist saavad kas „üleliigsed inimesed”, kel elukutseks istuda elust kõrval, esmalt pateeditseda ja hiljem viriseda, ironisee­rida, sapitseda, või moraalitseda – ilma et muidugi ükski Jeeriko müür nende laulude pärast langeks. Või aga on neil enam aktiivsust ja põikpäisust, nad arvavad neid reaalolude müüre murda oma peaga – ja lõhuvadki selle, s. o. muidugi pea. Nii need uuekorra kingsepad omas „jäljetus hauas” muidugi omavad teatava märtri aupaiste, tulev aeg võib neid austada isegi suurte usuvõitlejatena, eelkäijatena. Aga objektiivsemale vaatlejale ühineb selle märterlusega ehk ometi teatav donkihotlik, kuigi traagiline värving, ja ta ei saa salata, et selle tuleviku parema korra teostuses samuti märtri osas oli ka nende tagaajamisel langenud isamaalasest sõdur, sama suure võitluse ja – suure eksituse ohver.

Kui aga selline aktiivne äärmuslus on ühiskonnale liig kallis, siis on esimene, passiivne, kohviku radikaalsus natuke liig odav, kuna see virisemine ei kohustu millekski ega loo midagi – peale jõuduvähendava halva tuju.

Kas tähendab aga selle fakti tõdemine, et see intelligentsi üld­rahvuslik, koguühiskondlik ideoloogia peaks ajama mingit ühepäevalist oportunistlikku olupoliitikat, nõus olles kõige olevaga ja paran­dust lootev ainult olude iseendast arengust?! Muidugi just selle vastu! see üldine sotsiaalrahvuslik ideoloogia (kaugemaks juhiks kõigi klasside „mõistusele”) peab tingimata ideaalina (s. o. ideoloo­giana) projetseerima antud dispositsioonide edasiarendamise ja kul­tuuristamise maksimumi, parima, mis antud (ja muuta võidavais) olusuhteis on teostetav. See pole kunagi nii kõlavasõnaline kui üleilmselt suureulatuslik programm, aga ta on tegelikult palju ras­kem – nagu kõik, mis võib teostada on raskem kui see, millest võib ainult kõnelda.

Ja siin ongi võib olla meie praeguse ühiskonna ja ta ideestiku ideoloogiate suurem ja kestvam hädaoht, et nad, üheltpoolt hüljates ülalesitet kommunistliku demagoogilis-idealistliku absoluutprogrammi, ei jõua ega jõua leida ning hoida meeles seda n. ö. maksimaal­set reaalprogrammi selgete perspektiividega ja tegelikkude ülesannetega. Oleme ka siin nagu oma hiiglanaabri punamusta silma sugestiooni all, mis halvab meie iseseisvat mõtteselgust. Kui ühelt­poolt osa meie radikaalset ideestikku veel nii raskesti võitleb tema järgitõmbe sisenduse ja talt päritud hukutavate dispositsioonide vastu, on meie n. n. kodanliku ilma mõte tihti tollest ehmatusest sugereeritud ainult eemalehoidmise tardumusse. Ta nagu ei pane tähele, et vahest see madu oma linnukest püüabki just sellise ter­roriseeriva halvatuse abil, röövides tema edasiliikumise, edasiarengu võime. Osa meie kodanlusest, väikekodanlusest, talupoegadest ja vane­mast intelligentsistki on nagu ikka veel haaratud mingist kabu­hirmust igasuguse „punasuse” ees, ikka veel ise nagu „verest ära langenud” ja surmvalgeks kahvatanud Vabadussõja ning 1. detsembri läbi. Sellest verevaesest tardumusest siis vist tihti see eemaletõrjuv hirm ka iga vähegi sotsialistliku laadiga aatestiku, jah, isegi iga „sotsiaalselt mõtleja” vastu, aina nagu kartes kunas too taskust tõmbab viisnurgaga käsigranaadi! Eriti selgelt ja kuni koomikani minevalt näib see suurte silmadega argus ennast näidanud paiguti viimaste aastate „noorsooliikumise” ja tema külakoolmeisterlikkude hooldajate ning kõrgete kaitsjate juures. Püüame saada aru sel­lestki kestnud sõjapsühhoosist, aga loodame, et aeg oleks revideerida juba sedagi kord. Sest kui on nii, et me oma noorsoo üldist s. o. kogurahvuslikku kultuuriideoloogiat (mis on üldharidusliku kooli siht) ei tohi kasvatada ainult väheste tööstustööliste huvide kohaselt, siis on ju ikkagi samuti ja veel enam küsitav, miks see üldrah­vuslik ideoloogia peaks olema ka ainult suurtalunike ja tööstu­rite oma,  mis sotsialistides näeb ainult „riigiõõnistajaid” hirmutisi!

Kui tõesti demokraatlikult väljuda üldrahvuslikust seisukohast peaks teoreetiliselt olema koolides antavas ideoloogias vähemalt sama protsent sotsialistlikke vaateid, mis on rahvuses endas, nagu ta end projetseerib oma parlamendis (s. o. nagu ta end peaks projetsee­rima, tegelikult pealegi vist on igas rahvaedustuses ometi oma ar­vule vaadates palju paremini edustet mõjuvõimsamad, siis rahakad kihid). Kui aga juhuslikult hamini troonile saanud puht parempoolne minister või koolidirektor selle asemel hakkab korraldama (nagu juhuseid olnud) otse klaperjahti sotsialistlikkude mõttekalduvustega õpilasile ja õpetajaile, siis me ei leia sellele ikkagi muud nime kui lihtsalt diktatuur, äärmuskodanluse diktatuur, mille arenemisest ja levimisest tõsine rahvuslane võib karta kõige halvemat. Mis on see muud kui liginemine Vene või Itaalia, Hiina või Bulgaaria võimuvalitsusele, kus ei maksa enam Vabadus ega Kord, vaid üksiku kihi vägivald ja anarhia?

Kool enam kui ükski muu peaks ju selle vastu võitlemiseks olema just ühiskonnast endast ja ta parlamendist palju eeski, ta ideoloogia olema eelmainitud sotsiaalsele maksimaalprogrammile palju lähemal, – kuidas muidu jõuaksid ta kasvandikud hiljem viia ühis­konda selle poole edasi? Ei teeks viga isegi noorusesse kasvatada otse fanaatilist tahet ja kirglikku igatsust selle rahvus- ja sotsiaalkultuurilise maksimaalprogrammi täitumiseks – üksnes siis jätkub neil jõudu aktiivselt vastu seista Olude masendusele, mis varem või hiljem nii kui nii maha hõõruvad liig ebareaalse. Ja ai­nult realistlikust maksimaalprogrammist ongi siin kõne, nagu ülal esitet, mitte utoopilisest ja absoluutsest. Olgu viimane siis bolševistlik või vana naiividealistlik, mille mõju murduks esimesel kokkupuutel tõsieluga. Meie praegune kool aga tihti ainult uinutab seda kultuuritahet, eriti sotsiaaleetilisel alal, või vähemalt ei oska ikka veel anda sellele realistlikku sisu ja osalt küll sellest johtubki see pealesõjase noorsoo üha langev huvitasapind, millest nii tihti kaeva­takse. Näib kõigil ajul maksvat tõde Jukust ja Juhanist: kes üldse kultuuritahteliseks ärganud, see peagu peab seks olema miski läbi „äratet” juba koolipõlves (nagu ongi enamasti tegelikult). Kelle iseseisev teotsustahe juba siin surnuks koolipapatetakse või ainult „puu otsa ronima” juhitakse, see jääb enamasti elueakski ainult parasiitlikuks ronijaks – ka siis, kui see viib koolist kõrtsi kaudu korporatsiooni ja sellest mõne kõrtsi poputuse kaudu ministritoolilegi, ükskõik mis parteis. Ärgu siis kaevatagu vilja üle, mis kasvab enda külvat seemnest!

 

4.

Aga on olemas traagilisem probleem kui see endaga rahulduv kodanlusmeelsus. Ja see on tolle kultuuritahtelt radikaalsema intelligentsi probleem, kuhu kuuluvad tihti vaimliselt kõige inten­siivsemad teotsejad, mõtlejad või kunstivormijad.

Kesk- ja Ida-Euroopas, õieti kogu ilmas oma praegu kõige ak­tiivsemas jõus olevad kapitalismi vastased ja siis enamasti sotsialis­mis või isegi kommunismis pääsu nägevad ideejõud tõmbavad taht­mata enda poole idealistliku (s. o. üldse üldaatelise) mõtleja, kes ei taha minna nende absoluutsesse vastaslaagrisse (fašismi), või ei põgene sotsiaalalalt üldse (ainult-usuline idealism, estetism jne.). Mida tugevam reaalelus kesktee, seda tugevam aatestikus on abso­luutsus, äärmuslus – ja Läänegi suuril tööstusmail, mille mõju all paratamatult seisame nii ihu kui hingega, on kodanlik-vabameelne liberalism eesrivi ideeliikumisis võrdlemisi madalas kursis, vähemalt ei näi tal olevat enam suuremat ja kunstisigitavat jõudu. Seks aitab kaasa kõigepealt kartus uute sõdade eest, milledele kapitalist­likud riigid oma kestvate ja aina kasvavate relvastustega näivad uuesti liginevat paratamatult ja mille vastu ainus lootus, Rahvaste­liit, seni pole veel siiski suutnud teha midagi otsustavat. See ka­pitalistliku korra suurim pahe eriti on teinud sotsialismi laialt klassiideoloogiast üldrahvuslikuks, algupäralt teistessegi kihtidesse kuulu­vate kultuuritahteliste ideoloogiaks. Aga muidugi on ka võimsaks saanud suurkapitalismiga kaasaskäiv puht seesminegi sotsiaalne üle­kohus ja pahelikkus tema vastaseks teinud mitte üksi nii arvurikka tööstusproletariaadi, vaid ka idealistlikuma intelligentsi, eesotsas hulga suurkirjanikega (Shaw, Wells, Rolland, ekspressionistid jne.). Kultuuritahteline sotsiaalideoloogia nagu õieti ei saaks enam ollagi praegust kapitalismi pooldav, kuigi positiivselt vaadete erinevused on suured. Uuest sotsiaalsusest ja kollektiivtundest olid läbi tungi­tud eriti pealesõjased uued kirjandus- ja kunstivoolud, kus protesteerimis- ja otsimisiha ühine antikapitalistlikkude laiade rahvahulka­dega. (Praegu näib see hoog küll juba jälle võrdlemisi taltund.)

On siis peagu paratamatu (tegelikult, mitte loogiliselt), et ideeliselt ja kunstiliselt uutotsiv intelligents väikemailgi alistub peaasjalikult neile ideejõududele, kuna ainult endasse sulgumine tähendaks ikkagi varstist paratamatut tardumist, seda enam et olud ja selle aatestiku põhjused on meilgi umbes samad või kaun i s lähedad.

Aga just selles kaunis läheduses, mis tähendab ka „kaunis” palju erinevust, peituvadki selle üleilmse aatejõu takistavad hädad. Sest nii kultuur üldse kui ka idee- ja kunstikultuur on ju siiski üsna tublisti olenev maa sotsiaalsest ja majanduslikust struktuu­rist, ning ses suhtes Lääne modern kultuur on pea selgelt juba mitte üksi enam linna, vaevalt isegi enam ainult suurlinna, vaid otse maailmalinna kultuur. Ta määratu keskkolle, sünnitus ja sulatisahi on mitmemiljonilistes metropolides, mis tõmbavad oma mõttelainetuse rütmi tahes-tahtmata ja samaaegselt ka maa teised linnad ning mõnes suhtes juba teistegi metropolidega on tihti kiiremas läbikäimises ja lähemas vastastikmõjus kui meil näit. Tartu Pärnuga. Väiksemad linnad, osalt isegi suurlinnad (siis üle 100000 el.) annavad nagu kogu oma tippe loova jõu neisse keskusisse, et teda siis sealt tagasi saada moodsana. Ja küla, see hall suitsunud põldudega tööstusmaa küla on pea täielikult jäänud välja üldisest kultuuriloomingust, elab osalt veel ainult enda ette, enamasti aga on muutunud ainult vastuvõtjaks vegeteerijaks, alevi või suvituskoha ilmeliseks.

Kõigest sellest tööstusmaa (Inglise, Prantsuse, Saksa) metropoliseeritud kultuuristruktuurist erineb meie hiljuti veel poliitiliselt Aa­siasse kuulunud talupojamaa oma siiski veel ehk samavõrra kui, antagu andeks, temast omakorda erineb mõni neegri küla. Ta ai­nuke linn, mida elanike arvult võiks lugeda suurlinnaks, on siiski oma väikemaasse eristet seisukohas ja isegi mitte selle maa vaimne keskus olles, kultuurstruktuurilt vaevalt võrreldav Lääne pisikese provintsilinna või Londoni, Berlini, või Pariisi aguliga. Ja see annab temale vahel tahtmata isegi siis, kui ta püüab järgi ai­mata metropoli kultuuri tippe, teatava aguli ilme. Rääkimata mui­dugi veel meie provintslinnadest, Pärnust või Võrust, kus iseg trammist võib luuletada ainult pildiraamatu ja õnneliku unistuse abil.

Intelligents aga, haaratud üleilmlisest uue elamuse ihast, tahab elada ka siin kaasa metropolikultuuri kaasaegsete, veel „värskete” võimalustega. Ajalehtede, osalt ka muu kirjanduse, moodide, reiside, isegi, mõelda! raadio kaudu saab ka tema juba vähe nilbata nende elamuste latvu ja see ärritab ta isu tihti veel suuremaks, kui seal kohapeal, kus neilt kadunud kõik fantaasia ehted ja jäänud tihti vaid tülpimus ning vaikse idülli või eksootika iha.

Ja nii sünnib siin see valuline kauguseigatsus, see enda lõja otsas tundmine, see vihasus ja pahurus hoidva ümbruse ja kaasmaalaste vastu – umbes nagu „koolitet lastel” metsataguses „neetud talus”. Sellises võrdluses tundub see suhe koomiline – kuid asjas endas, tõeliselt võetud, see on ometi sügavalt traagiline. Selles „neetud talus”, selle „neetud soo sisse” vajumas on end tundnud kogu Noor-Besti omas Euroopa ihas. Elu rikkuse igatsus, Ε l a m u s i h a (suure tähega, kuna see on daimon) on nagu mürk, mis ei päästa, keda ta kord haaranud – ehk olgu siis kui ta välja suretetakse. Selles „neetud kohvipotis” on tunnud end istuvat suur osa meie intelligentsi sest ajast peale ja vahest praegugi. Mõnigi saadab väikelinnast otse hüsteerilisi käemususid madame Paris poole, ja mitte ainult Pärnust ja luulena.

Ja selles osalt koomilise, peaasjus aga küllalt traagilise väikemaise „omapärasuse” all kannatab kogu meie kunsti- ja sotsiaalideoloogilinegi kultuur mitmes suhtes. Siin on kõik oma struktuurilt liig omapärane ja kauge metropolidest, ja teiselt poolt ometi liig väike, liig vähe omapärane ja tihe, ja liig „lähedal” neile, et moo­dustuks nagu iseendast tugev oma keskus ja sulaneksid olude kohaseiks sinna jõudvad välislaenud.

Mitte laenata tähendab tardumist ja isegi surma, laenata aga ja ikka laenata tähendab muutuda impressionistlikuks selle sõna halvemas mõttes, ainult võtjaks, loomisjõuetuks, agulkultuuriks. Ikka laenata tähendab – tihti toorelt süüa! Ja nii on seedimine aina rikkes ja tuju sapine, et aina vannu ja kiusle või pessimis-titse nagu väike eht Schopenhauer, ikka kõhuvalus nagu seegi.

Selliseiks Võru Schopenhauereiks on hukutet olema ka Ida ja Lääne kaasaegseist sotsiaalseist ja kunstilisist ideist äratet ja innustet vaimlased. Need aja ideejõud ja ka eeskujujõud on metropoolsed – neile otsekui peaks alistuma ka siinne kunst (ka eluloomingu, idee- ja kultuuriloomingu kunst),  kui ta ei taha ainult korrata seal juba ammu blaseerunud vorme ja loobuda täitsa ühiseuroopalikust „võidujooksust”.

Aga sotsiaalne kandepind selleks „pealeehituseks” on kõike muud kui metropoolne. See on ikkagi eestkätt talupoegluse ja väikekodanluse – olgugi ka sotsialismi pooldava poolproletaarse väikekodanluse – ühiskond ja vaimse kultuuriloomingu ,,aine”. Tema kohased ideejõud kandsid ,,üldrahvuslikkudena” Lääne, näit. Saksa intelligentsi umb. 100 kuni 70 aastat tagasi. Meil võib-olla ihkaks too enamusühiskond aga praegugi veel eestkätt kas rahulik-idüllilist eluluulendust või eksootikat (puhkuseks) või t e m a argielu raskuste mõistmist ja selle võitlusiks nõu ja j õ u sisendust.

Selle kehvikühiskonna vastu aga tunneb meie euroopastet in­telligents otse teatavat vastikust ja hirmu, selle maitse järgi teha tähendaks tal peagu endasalgamist, s. o. juba endaks saanud Lääne ideejõudude dünamise äraheitmist, ,,rahvakoolmeistriks” saamist kuns­tis ja mingiks ,,hingekarjaseks” saamist aatekultuuris. Haaratud aja ideist ta tahaks elada rahva jaoks, pulsseerida koos rahvaga, aga – aga jumalapärast mitte selle rahvaga siin oma külje all, vaeste patuste alevis! Ta tahaks olla kollektivist, aga ta maitsele võiks kuidagi vastata veel ainult meie ,,revolutsiooniline” suurtööstuse proletariaat – (keda aga vaevalt rohkem kui intelligentsi ennast). „Mullastuhniv” küla ja poolkülapärane väikelinn aga ei hooli temast ega tema tollest. Nii liiguvad ta armastatud ikka veel kuidagi nagu teisel tasapinnal, kujutelu ideaalses valguses, nagu vene naroodnikuist mõisnikelgi. Ja nii on ta kollektivist ainult kohvikus ja – kirjutuslauas. Seal võib ta, nagu trammigi, endale vabalt unistada määratuid suitsvaid vabrikuid ja raudseid jumalmasinaid, hiilgavaid bulvaare ja baare, üksikuid rasvunud rahakuningaid ja mil­jonilist ideaalikaid proletariaadimasse, ühemeelseid ja just praegu ideaalriiki teostama tormamas. Ta on õnnelik ja hoos: ,,Edasi! Edasi! Teie päralt on tulevik! Teie päralt on kogu maailm!”

Väikekodanlasest pisilinna, või alevi vaene patune, väike amet­nik, käsitööline, pops, väiketalunik ühes oma samasse perekonda kuuluva teenijaga, väikeettevõtte tööline jne. kisuvad aga hallilt edasi oma ülejõulist tööd. Ei ütle talle enam palju need „neetud kodan­lase” manamised ja proletariaadi õhõitamised, ühe revolutsiooni ta on juba läbi teinud ega lähe teisega enam end veristama, olles kül­lalt elutark sellest mitte suurt lootma. Ja sama vähe ütlevad talle modern-kollektivistlikud kunsttööde ja veidrasõnaliste revolutsioonipoeemide luksusväljaanded paarisajas eksemplaris.

Isegi nende ideestik asjas endas on talle kuidagi nagu teisest ilmast, ainult pühapäevaks nagu papigi jutlus. Ja tihti ta hääletabki valimistel tolle papierakonna või „põllumeeste” poolt, kes te­maga vähemalt „maamehelikult” või „lihtinimese moodi” oskavad kõnelda. Ja – häbi öelda – vahel puhtinimesenagi pole mitte vähem sotsiaalsed kui mõned patenteeritud härrassotsialistid või kommunistid.

Meie lääneliselt häälestet sotsialistlik ilmavaade oma läbitöödeldumal, kõrgemal kujul näib jäävat siis vist mõneks ajaks ikkagi veel peaasjalikult vaid radikaalse intelligentsi kanda – väikekodanlike töötavate hulkade neid toetades ainult valimistega – parema puudusel ja pooluniselt (ja suurtööstuskehvistu edasigi seirates diktatuurimehi – kui nende jaoks ei õnnestu luua radikaalsemat sotsialistlikku parteid).

Ja nii see intelligents kipub jääma ikka veel lahku rahva suu­rest enamusest (nagu omal ajal Venes), selle asemel, et temaga ühte sulada. Osalt on ta liig subjektivistlik (kunstimaitse jne.), osalt liig „kollektivistlik” (poliitika).

Aga ometi, ometi, – ta ei saa end isoleerida ei sest rahvast, aga ei ka päris sest Läänest ega neist ideejõududest kui ta ei taha lämbuda. Ainus, mis ta tohib ja peabki – see on ainult neid püüda transformeerida võimalikult omakohaseks. Jah, küllap see on „kesktee”, realismi tee absoluutse „idealismi” (tööstussotsialismi ning kommunismi) ja absoluutse „materialismi” (väikekodanluse) vahel – et see aga ei saaks „keskpärasuse” teeks, nojah selles seisab siingi kogu kunst ja raskus – nagu üldse elus. See on, kus nõutakse lihtsalt isiklikult nägevat ja arvestavat – intelligentsi.

 

5.

Nii, ei ole lootustki, et meiegi intelligents suuremal hulgal või ko­guni sel määral nagu ennerevoltsioonilises Venes võtaks oma ilmavaa­teks sotsialismi, veel vähem sarnasel kujul, nagu ta talitses Venes.

Kõik faktid meie iseseisvuse aja arengust näitavad teist teed: sellest ikka suuremat eemaldumist. Ja samas suunas viitavad ka meie eeskujumaad Skandinaavias, need meile struktuurilt kõige lähemad, kuigi ikka veel nii vähe tuntud. Ja see eemaldumine ongi lihtsalt loomulik, kuna on ära langenud see revolutsiooni möödapääsmatus, mis muiste Venes nii mõjuvalt vedas äärmuslaseks. On juba või­malus töötada ka nüüd.

Aga just Põhjamaad viitavad küll sama teed, kuhu meie kodunegi areng on juba hakanud kalduma: et meil siiski võimalik on võrdlemisi radikaalne, kuigi oma maastet sotsialismi ehk „sotsiaal­selt mõtlemise” vool vaimutööliste hulgas, olgu see siis orienteeri­tud enam ühe klassi huvidele vastavalt kindlaparteiliselt, või ka veel laiemategi kihtide ja kogu ühiskonna sotsiaalset uuestisündi oma lõppsihiks seades ja seks osalt toetades teistegi töötavate kihtide ettevõtteid ja parteisid, või vähemalt sotsialismile sümpatiseerides. Võib olla peakski umbes sellisest suunast kujunema välja meie tulevane ideejõulisem ja tavalisest veel kaugemale suunatud üldrah­vuslik ideoloogia, mis aitaks hoida viimast laskumast ainult halli sobitusse ja päevapoliitikasse.

Kui see radikalism on võrdlemisi paljugi pooldust leidnud Skan­dinaavia mail, kus ometi üldrahvuslik ideoloogia on kujunenud sügavjooneliseks ja kindlaks ikkagi juba Läänegi kodanlik-rahvusliku ärkamise ideejõudude abil, – miks siis ei seda enam meil, kus kodanlik-rahvuslik ärkamine jäänud nii õnnetult hiljaks ja, ilma värs­kete üleeuroopalike jõudideede toetuseta, ideoloogiliselt kujunenud nii kehvalt ja jõuetult, nii vähe meie kogu elu läbitungivaks, et ta näit. pole inspireerinud õieti kuigi palju väärtuslikumat kunsti- ega ideeloomingut ja praegugi puhtkodanlik kiht on ka eetiliselt ja rahvuseetiliselt nii aatejõuetu ja osalt koguni degeneratsiooni kalduv (vrd. prof. Põllu, dr. Viimsi, prof. Rahamäe j. t. kirjutisi ja uurimusi just meie jõukama kihi, suurtalunike ja äriringkondade sigimatusest ja kõlbelisest lodevusest).

Miks peakski intelligents „kui niisugune” oma üldrahvusluses ennast toetama liigpalju sellele kihile, kelle nii poliitiline kui ka vaimne valitsus Euroopa üldarengus ikkagi juba läbistanud oma kõrgaja ega siis jaksa enam täiesti toetada isegi poliitiliselt, veel vähem eetiliste ja esteetiliste aatejõududega? Kas ei oleks siis ometi liht­salt ratsionaalsem, kui mitte muud, luua sümpaatia, ühistunne nende alamkihilistegi töödemokraatiliste jõududega, mis sääl liginevad ikka enam oma võidule ? – (Kuigi seejuures muidugi panna tähele nende juba ehituselegi juhtivaid tendentse ja kogemusi, mida on palju enam kui seda meil enamasti arvataksegi, näit. Inglises, Austrias, Skandinaavias j. m. – ega mitte end juhtida lasta ainult „vabastavaist”, vene revolutsioneerivaist ideist, mis äärmuslikena meile võivad saada saatuslikeks). Kuidas meil aga isegi demokraatilike keskerakondade lehed püüavad niriseda ja näriseda Lääne sellekohaste liikumiste pu­hul, (kas või näit. Inglise söestreigi 1926) ja nähtavasti tunnevad sama hirmu mis inglisegi lordid ja prantsuse bankiirid nõude ees, et ka neil mail raudteed ja maapõue varandused kuuluksid riigile – nagu meil endil ammu!!

Ent olgu milline aatestik tahes, lõppeks jääb võidule ikkagi see, kes mitte üksi ei luba, vaid ka teos jõuab korraldada maa ja maa­ilma elamisvõimalusi laiemaiks, õiglasemaiks ja rikkamaiks. Veel tormi ja tungi ajajärgus olevad sotsialistlikud aatejõud pole oma võimet tõesti parema ühiskonna loomiseks küll veel palju suutnud näidata, ega vist jaksagi seda nii korraga, vastavate olude ja vastava kõrgema eetikaga inimmaterjali valmimiseta, aga nii üks kui teine valmib ometi, ja kus maad piiratultki olnud juba nende juhtida, pole nad olnud vähemalt mitte halvemad riigiehitajad kui kodanlikudki ideed. (Austria, Inglise, Skandinaavia nende sotsialistlike valit­suste ajal.)

Igatahes peaksid uskuma nii tema vastased kui ka pooldajad ise (nagu nende paremik seda teebki), et kui sotsialism ei loo ühtlasi (enne ideeliselt, pärast isiklik-tegelikult ja viimaks kogu ühis­konnana) ka senisest kõrgemat inimtüüpi, kõrgema isiku-eetikata ja tugevama sotsiaalse kohustustahteta ning vastutustun­deta, rõõmsama ning jõulisema elutundeta ja ehitavama kultuuri­tahteta, siis on ta tulevikku sihitud töö ja võitlus (muidugi maha arvatud puhtametiühisuslik realpoliitika) olnud peaaegu tühine, ta ideaalne ilmakord ei teostu iialgi, ta vabastab ainult inimhinges ja massides varitsevad kuituurihävitavad jõud, ei toeta Ormuzdi vaid Ahrimani ja „viimane lugu on pahem kui esimene”, nagu osalt teostuski Vene sotsialismi verises paroodias. Aga inimkonna mõis­tus, inimkonna intelligents teab, et peab olema võimalik ka teist­sugune teostus – küll mitte nii kiire ja kerge, ja eestvedajad vä­hem kullamiljoneid kremlikeldreisse kinkiv, küll pikalisem ja raskem, jah, pikk ja raske, täis eneseohverdusi, keeldumusi ja jõupingutusi, täis mitmeid katseid, edasi, tagasi ja taas edasi astumist, proovi­mist, ajutisi kompromisse ja rehkendust, iseloomude kasvatust va­hest veel raskemat kui poliitiline võitlus, täis pettumusigi nii teel kui ka võib olla sihis – aga ometi seda vähem veriselt ja seda kindlamalt ehitav edasi ja ülespoole enam-vähem kogu rahvast ja inimkonda.

Kõigi aegade vanad korrad on lõhkunud mass (võiks öelda isegi: proletariaat), nii antiikilmas, nii kristluse läbimurrus, nii kodanlusegi, nii bolševismi). Aga kõik uued korrad on ehitanud intel­ligentsed üksikud – ja seda siis kasutandki varem või hiljem jälle vaid endale. Kui kord kogu töötav rahvas tahab jääda tõelise demo­kraatiana ise ka valitsevaks, s. o. ise oma korra loojaks ja hoid­jaks, (siis mitte ainult väheste üksikute diktatuuri kaudu), peab ta saama ikka enam ka ise intelligentsiks, s. o. ühendama ajaloolise teadvuse ühiskondliku terviku ja selle sihi teadvusega ning ehitustahtega. See pole intelligentsi „väikekodanlik” moraliseering vaid küllalt proovitud ajaloo tõde ja vähemalt töömasside enestegi pare­miku veendumus. Ja varem või hiljem teostub see ometi.

„Sotsialism võib olla ainult eetiline või ei ole seda üldse,” ütleb juba A. Porel.

 

6.

Lõppeks veel üks põhjus, miks vähemalt kultuuritahtelt radi­kaalsem intelligents, ka peale oma otsekoheste kutsehuvide, ja võib olla nendega vastoluski, peaks vähemalt sümpatiseerima sotsia­lismi või temale lähedate uue kollektivismi ideoloogiatega. Ja ni­melt: need kohustavad enam, need juhivad enam tähelepanu ühiskondlikele puudustele ja äratavad parandustahet, need ei lase uppuda ainult naudiskellu ja elutsemisse nagu jõukamate kihtide ena­masti vaid uinutavad, kõrvalejuhtivad ideoloogiad. Ja nii need ongi viimastest ometi palju idealistlikumad, ka siis kui nad näit. ajalooseletuses näivadki liig vähe isikut hindavat ja materialistlikud; kogu nende eneste paranduste ja äratusegi tahe eitab ometi küllal­daselt seda materalismi, teeb nad voluntaristlikuks. Ja vii­mane ongi õieti ainus õige eetilise idealismi vorm, s. o. mitte silmi sulgedes uskuda, et „kõik on hea”, vaid silmi teritades näha kõike just nagu see on, ja ühtlasi ometi olla täis tahet seda muuta nagu see peaks olema, ideaalile ikka enam lähenevaks.

Ja seda tahet uuskollektivistlikud mõttesuunad ometi kasvata­vad palju enam kui vana-idealistlikud moraalitsused, mis oma ratsio­nalismis ei näe küllaldaselt kõlbelise nõrkuse psühholoogilisi ja veel vähem sotsialseid põhjusi ega sellepärast oska ega võigi nende nõr­kuste vastu teha peagu midagi muud kui ainult kuivalt targutada ja pärast hukka mõista.

Tõsi, sotsialistlikes ilmavaateis ähvardab teine hädaoht, kõike seletada ja vabandada ainult oludega ja nii uinutada lõppeks ometi nii äärmiselt tähtsat isiklikku tahtepingutust. Aga see vana-materialistlik valekäsitus on ikka enam kadumas ka Lääne uuema aja – sotsialistelt.

Ja teiseks: see ilmavaate aatestik on olnud juhtijaks ja jõu­andjaks juba nii mitmeile meie vaimlise kultuuri paremaile, keda nüüd juubeldame või edaspidi tuleme juubeldama, alates Ed. Vil­dest ja Tammsaarest, Suitsust ja Tuglasest (ei mõtle siin, nagu ikka, mitte parteid ega kitsast teooriatki, mis veendumusliku intel­ligentsi puhul pole tähtis, vaid üldist pooldavat suhtumist sotsialist­likele ühiskonna ideaalidele). Olgu meil muidu selles päranduses nii mõndagi vastuvõtmatut (mis ehk oli vajalisem omal ajal), see pärandus on ometi olemas ja see on, peale vaimse värskuse ja sotsiaalhuvi ülalhoidmise ka puht rahvuskultuuriliselt tihti annud enam kui ainult rahvuslikud sõnapildujad. Ning puht poliitiliseltki – eks ole sotsialistid nii mõnigi kord olnud mitte üksi oma kaitstava kitsama klassi, vaid ka kogu rahva ja rahvusegi heaks teinud mõn­dagi enam kui parempoolsed – mäletetagu ainult viimaste miljardikinki paruneile! Ja mis üldse on rahvus muud kui rahvas, pluss ühisteadvus ja kõrgem vaimline kultuur?

Nii, juba kord, alates oma sünniga on meie ajalugu meie vaimse paremiku kasvatanud koos nende demokraatiliste ideedega. Juba kord on meie intelligents ses suhtes näit. erinev isegi Soo­mest, palju otsemalt tollest rahvast tõusnud ja tõusiklik selle sõna hääski tähenduses. Miks peaksime laskma seda „kadakasaksastada” tõusiklikuks selle halvas tähenduses? Miks ta, kuigi õigustades kõiki ühiskonnale kasulikke kihte kui niisuguseid, ei peaks olema oma südamega siiski eriti nende poolt, kelle elutingimused kõige raskemad ja kes vaimu toetust ja abi tarvitsevad kõige enam? Ja kes ütleb, et vaimutöölised, ise samuti ja enamasti vaid oma tööjõu müümisest elades, ei tarvitse omakorda solidaarsust ja ühisabi just eriti neilt mittevaranduslikelt? Kasvav tööpuudus ka vaimutööde alal kasvatab ka seda ühtekuuluvust ikka enam. Juba hakkab meilgi ilmenema nähtust, mis enam kapitaliseerunud demokraatiais (näit. Ameerikas) sage: et kehatööliste töö tasutakse isegi paremini, nende tulundus on kõrgem kui vaimutöölistest kehvistul. Milleks siis selline ikka enam pääd tõstev eraldumine ja põlgustunne nende kui „rahva” vastu ja nende, s. o. sotsiaaldemo­kraatiliku kultuuritahte vastu?

Ja lõppeks – kas pole me siiski kõik revolutsiooni lapsed (kuigi mõned nähtavasti tahaksid teha ta saavutusi olematuks – ja just nii olla uue isad)? Oleme sündinud revolutsiooni abil ja nii temalt kaasa saanud, peale puuduste, ometi ka nii mõndagi head, millest mõned Lääne demokraatiad alles unistavad (ainus näide – kas või üldine ja otsekohene valimisõigus), ja mille nad kord vististi lä­bigi viivad. Miks peaksime käest andma neid paremusi ja tõusik­likult järgi ahvima ka nende koduneva rahavalitsuse karjuvaid var­jukülgi?! Miks ei võiks me selle asemel mõnes suhtes areneda ko­guni eeskujumaaks neilegi, saades enne ja vabamalt nendegi poolt igatsetud teele? Vähemusrahvaste kultuurautonoomiaga oleme küll uhked, kui meid kiidetakse teeavajatena, – miks ei võiks me seda olla ka nii mitmel muul alal, kus ei nõuta suuri kapitale ega võimu, vaid intelligenti korraldust ja sotsiaalsemat, kõrgemat kui tuuri tahet?

Eks peaks saama see püüd meie rahvuslikuks uhkuspüüdeks, „suureks aateks”, mis vaimustab ja tööle juhib eriti noorsugu!

Rahvus, kes ühe hoobiga hävitas parunite orjapidamiskorra ja andis maaharijale endale tagasi ta maa, rahvas, kes julgelt lubab omas riigis ka teisi rahvusi täitsa iseseisvalt juhtida oma kultuuri, – miks see rahvas ei peaks ikka enam püüdma teostada ka muidu vaba jõudude väljaarendust, reguleerides kapitalivõimu isusid ja võimatuks tehes ta vägivalla, luues isegi parema tulunduse ja ühis­konna kui noil suurtel Läänes ja Idas? Sest mitte doktriin pole siin tähtis, vaid see parem kord ise. Küsimus on vaid: kas oleme järjekindlad oma põhimõtteis, mis seadsime üles oma riigi raja­misel ja maareformis: töö pühaduse ja ainult töö produkti oma­mise õiguse põhimõtted?

Näib, nagu iga rahvas siiski teeks vaid ühe „suure revolut­siooni”, ja siis luues endale üldiselt vastava korra, täiendaks seda ajajooksul ainult väiksemate järeleaitustega. Võib-olla ometi, et sotsiaaldemokraatlik ühiskonna ümberehitus on Euroopale ülesanne käesolevaks sajandiks samuti nagu kodanlik-demokraatlik oli seda eelmiseks. Ja nagu siis ainult Prantsusmaal oli suur ja verine katsetusaeg, mujal aga sama demokraatia lõppeks läbi läks võrdle­misi kergete järkjärguliste uuendustega, nii ehk ka praegu see sotsialism, mille teostuse nimel Venemaa nii vaevleb, ometi kord tõeliselt teostub nii temas kui muil mail – ja viimastel ehk sa­muti võrdlemisi lihtsalt nagu parlamentarism varem. Sel järkjär­guliste uuenduste teel ollaksegi ju seal järjekindlalt. Meie „suur aade” on – jõuda ette selles arengus, enda juures teostada oma­kohaselt ja ettevaatlikult see parem ühiskond, õiglasem ja produktiivsem, ükskõik siis, kui suurt osa seejuures mängib just sotsia­lismi üks või teine doktriin. Ja isegi mitte väga tähtis, kas see mis teostub on üldse just praegune sotsialistlik doktriin.

Aade, ideoloogia aga – eks pea see ikka olema radikaalsem kui tegelikkus, isegi radikaalsem kui otsekohene võimalus – just nii jaksab ta tõsta seda tegelikkust ja võimalusi tõeliselt. Kuigi mitte kaotada pinda jalge alt ega kukkuda tagurpidi – on nii ometi vaja, et radikaalne intelligents, radikaalne kultuuritahe siin asetaks oma ideaali võimalikult kõrgele, kas või ainult, et see usk – nagu kristlikki usk – ja koos temaga – mõjuks ka omaltpoolt kaasa selle tuleva paremuseks ja kõrgemuseks, kas või ainult uskuja endagi isikut kasvatades sellele vastavamaks.

Sest, ikka jälle, parem ühiskonnakord- see on ja peabki olema ometi ennekõike paremate ja jõulisemate, algatus- ja vastu tusvõimsamate ehitusinimeste ühiskond. Seks töötada on võimalus ja ko­hustus igaühel, eriti aga intelligentsil.

 

7.

Milline oleks aga selle aatestiku läbiviigu ja levituse taktika põhitoon? Eks seda ole Gustav Suits juba ammu ette sõnastand: „kellel on antud lüüa kui äikene, löögu see valjult ja armuta! kel­lel on antud paista kui päikene, paistku see päiksena üle maa!” Või oli see järjekord ümberpöördult ja äike viimasel ja rõhutatavamal kohal? Nii, siis on siingi saadud tsitaadivõltsijaks omakasu alateadlikul sunnil: kaldume nimelt arvama, et see maa seks kor­raks ja mõneks ajaks äikest isegi juba on saanud kaunis tugevasti ja veelgi saab, ja et sellele vintsutet ja nõrgale taimestikule selle külma ja halli ilmaga ehk oleks kasulikum ka rohkem päikest.

On olemas äikese- ja päikeseinimesi, evolutsiooni- ja revolutsiooniinimesi ja kultuuritahteid. Mõlemad on tarvilikud – just sa­muti kui maale nii äikese jõuline puhastus ja kaste kui ka päikese soojus ning valgus. Ja on äikese- ning päikeseaegu, aga viimased peavad olema pikemad, sest ainult siis kasvab, mida äike võib virutada – ja mida purustada. Ja niikaua kui veel on kasvuvõi­malusi, pole vajagi purustada väga palju, vaid pigem halva kõr­vale ise kasvatada oma ning parem. Muidu võivad välgudki jooksta tühja ning jõuline äikesepilv muutuda halliks vingu- või udupilveks, mis ainult hoiab ilma rõske ja rikub hingamist. On vaja äikese- ja päikeseinimesi, aga uduinimesi pole vaja, need on soo aurud.

Aga muidugi, nii kõlab ainult päris üldjooneline põhitõde, te­gelikult on vaja väiksemal määral muidugi igal ajal ja alal niihästi lüüa kui lükata, kui midagi tahab aegu saada. Jättes „Tulirünnu” hoo­leks päris „tararabumbia” tegemise, müristamise ja välgulöömise – ega’s „Dünamiski” taha paista ainult päikesena ja silitada pahede palgeid! On’ep ta nimega ühest sõnast tuletet nii dünamo kui dünamiitki! Ta ainult tahab peale muu ja üldse kaitsta ja õigus­tada ka seda teist kultuuritahte vormi, seda enam apolliinset, mis meil nagu varju jäänud, enamasti esinenud laisa ja leige keskpärasu­sena ja seepärast ka meie paremiku (?) arvamises saanud nagu kompromisluse ja leiguse sünonüümiks. Kuid Apollo võib olla sama või­mas ja kõrge jumal kui Dionysoski, keda austet meie elutundes muidu pea ainsana. Jah, ta võib olla veel vägevamgi, sest ta on päikese, päeva ja kultuuri jumal. Ja ta vallutab ja valitseb oma soojuse ja kirkusega isegi mässav-dionüüslikke öö jõude.

Ehk aitab neist, küll veninud aga muidugi veelgi ainult üldi­seks jäävaist mõtteist – võhiku, üsna tavalise lihtkodaniku mõt­teist meie ja meie haritlastiku suhtumisest ühiskonda. Nagu juba alguses öeldud, ei tahtnud nad olla muud kui, parema puudusel, meie noorpõlves uuesti äratada oma mõtlust ka selles küsimuses.

Filoloog

Koguteosest „Dünamis I. Mõtteid võitlevast vabariigist”