Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

05 Dec

Maa ja rahva vaim

 

 

Maa vaim? Rahva vaim, aja vaim, ilma vaim; aga maa vaim – kas ei ole see tagasipööre sinna aega, kus arvati igal puul, põõsal oma vaim, haldjas, olevat?

Läinud aegade kujudele ei saa enam hinge sisse ajada. Küll aga võib sealt, kuhu endise põlve kuju­tused seisatama jäänud, nüüdse aja arusaamise sihis edasi mõtelda. – Haldjate varju peitis ennast esivanematel salalik mõju, mis nagu igast puust, põõsast, hiiest, tervest loodusest inimese peale käis. Ja meie aja mõistuski peab tunnistama, et asukoha kliima, pind, taimevald, geograafiline seis inimese ja tema elu kohta niisama kujundavalt mõjub kui mineviku lugu, ühiskondlik ümbrus, ühiseluline olukord. Igast haljendavast puust, igast rohuliblest, viimasest kui lilleõiest õhkub meile vastu nägemata alusosakene sellest alusjõust, mis läbi hoovab kõigest elundlisest olemisest ja mis kokku hoiab kõiki üksikuid nähtusi looduse lõpmata kõiksuseks, millesse ka meie ise ühes kõigi oma ihade, soovide ja lootustega ära mahume. Kas ei sünni meil, põrmulastel, kes ainuüksi ühenduses maa­mullaga saavad  elada ja edeneda, auukartlikult kõne­leda maa vaimust, kes meid varjates ja kandes saladuslikult oma laste üle liigub?!

Veel suurema õigusega kõneleme oma maa, kodu, vaimust. Mitte üksi looduseolude alusmõjud, vaid ka rahvaste elu tabamata mõjulained ja mitmesuguste kultuuride nägemata edasitagasi-hoovamised ühes meie rahva mineviku päranduse vastuhelgiga loovad koos jõuuallika, mis kõike kodu pinnast kuni kõrge taevalaotuseni salavõimudega täidab, mille väljahooved kõike meie olemist ümbritsevad ja millest meie püüd­mistele elustavat lisa tuleb. Kodu vaimuna esineb meile iseteadlik kõiksus, millesse kõik looduslik ja kultuuriline olemine, kõik äratundmine ja tahtmine ühes oma aluslike idudega ja lõpusihtidega kodumaa piirides ära mahub.

 

Maa ja rahva ühenduse mõte. Inimene tahab loodust oma meelevalla alla seada. Maa peaks siis ainult rahva jalgealuseks olema, kelle peale tema võiks toetada, et oma tahteid täita, kuida just tuju näitab?

Leplik on maa vaim. Ja kannatlik. Palju laseb ta sündida. Tuhandeid võimalusi pakub ta inimlikule tahtele enese maksmapanemiseks. Isegi raskeid eksisamme ei tõrgu ta oma õlale võtmast, kui nad aga õige sihi otsimisele tões on pühitsetud. Nagu tõsine kasvataja mitte ikka raske karistusega kannul ei ole, kui laps loomulikul vilumise omandamise tungil kas või hävitab ja rikub, nõnda kannatab ka maa vaim rahulikult, et inimesed üksikult ja ühiskondlikult arusaamatuses rikuvad ja hävitavad, selle asemel et üles ehitada. Nad tohivad enestel tiivad tules ära kõrvetada, et aga tundma õppida, mis helkiva tulekuma taga varjul on. – Kuid maa ei ole siiski mitte orjahing, kes igal juhtumisel püüaks põrmulase tujusid täita. Temal on omad nõudmised, millest tema kõiges leplik­kuses ometi ei lahku. Niipea kui rikkumise ja hävitamise tööd minnakse vastu selget äratundmist ja vastu paremat teadmist tegema, siis on see eksimine vaimu vastu, millele karistus mitte tulemata ei jää. Mis lõpusihis elu eitusele viib ja siiski ei taha oma teed muuta, sellel kistakse juured maa loomevõimu mullapinnast välja, et ta varsti närbub ja kuivab. – Niisama järelandmata on maa vaim, kui maa tulevik üleüldise edenemise käigus otsustusel on. Kurbloolikuks saatuseks muutub siis maa ja rahva ühendus. Maa annab rahvale kõik, mis temal on. Iseennast annab tema ära, et rahvas võiks edasi tungida, kuhu kultuuri pale teda kisub. Ja ometi tuleb silmapilk, kus maa aja vaimu hiiglaülesannete surve all valju nõudmisega ette astub, et rahvas peab iseennast ja oma tervet olemist pandiks pannes näitama, kas temal jõudu ja tahtmist on ühenduses maaga üleüldise arenemise teel teiste keskel võimsalt edasi tungida. Ei suuda rahvas seda mitte, siis kaotab ta maa kui ustava kaaslase, ja maa vaim otsib enesele paremat saatuseosalist.

 

Maa vaimu saatuslik nõudmine. Meie kodumaa on ainult väike servake Baltimere rannal. Põhjas laksuvad Soome lahe lained, lää­nes mühab Baltimeri. Idas aigutab Peipsi järve tagant lai Sarmatia lagendik oma mõõtmatuses vastu. Nagu uinuva hiiglase norskamist on aegajalt kuulda. Tema hingamisest sünnib kodumaal õhulainetusi, nagu puh­kaks Kalevipoeg väsimust, et ärgates kanget künnitööd uuesti alata ja lõpule viia, et maapind ragiseb. Lõunast piilub väike, aga valvas üleaedne meie õue, et kär­mesti jaole asuda, kui näha on, et kojas kohake tühjaks on jäänud. Kodus aga kaaslane karvane, seltsimees saja sarviline.

Meri on elupõlved rahvastel ühendajaks olnud. Baltimeri ligindab ka kodumaad Lääne-Europa rahvaste ilmale. Baltimaade kaudu on siis ka Lääne kultuurmõjud idasse käinud, niikaua kui ajalugu oma mäles­tustega ulatab. Ja vanad hauad jutustavad avamisel rohkete ehteasjade suu läbi, et siin juba eelajaloolistel päivil mitme kultuuri osaliste vahel rohkesti elu ja liikumist on olnud. Baltimaade kaudu pani hilisemal ajal vägev Hansa julge kaubatee Lübekist ja Bremenist saadik Suur-Novgorodini käima. Balti rannamaade kaudu tungis Rootsi rahva riiklik mõte Sarmatia lagen­dikule Ruriku riikluse jälil vägevat riigikorraldust looma, mille kõrval kodune võim kui päkapikulane nägematuse kaabukesesse ära oleks kadunud. – Sest­saadik kui Suure Peetri raudne käsi Ingerimaa serval Europa poole akna sisse murdis, on suure ilma elu ja poliitika püüded Läänest otseteed Venemaa poliitilisesse keskkohta Neeva kaldal ulatanud. Ometi on Balti­maad viimaste päevadeni vahemehe osa etendanud, et läänest iseäranis vägeva Saksa kultuuri mõju edasi anda lõpmata Vene tagamaale. – Niikaua kui aastasadade pikune orjaöö meid varjas, läksid need kultuurmõjud kodumaast üle, ilma et nad maarahvasse oleksid hakanud, ehk teda õieti riivanudki. Harvad Saksa härraskojad maal ja pisikesed linnad üksi ei suutnud meie maale Saksa kultuurõhkkonda luua, kuigi maa välispidi Saksa nägu kandis. Sestsaadik aga kui maarahvas vabaks saades oma kultuurelu hakkas elama, tõusis tema järjest enam sinna õhukonda, kus välised kultuurmõjud teed leiavad rahva hinge ja välisesse ellu. Mitte ainult kirjanduse ja ajakirjanduse kaudu, ehk Saksa ollusega otsekohe kokkupuutumisel ja kaubandusliku läbikäimise teel, vaid isegi Saksa tööstuse toodete ja täielikuma tehnika vastuvõtmise tagajärjel satub meie rahvas ikka rohkem Saksa kultuur otse­kohese mõju alla. Järjest mitmekesisemaks läheb kanalivõrk, mille kaudu Lääne-Europa ja iseäranis Saksa kultuurmõju meie maale valgub. – Kõrge Saksa kultuur lainetust tundub siis ka tervel kodumaal. Isegi väikestes alevites ja kõrvalistes kihelkondades töötavad Saksa koolid. Sakslaste arv saab järjest lisa Eesti kodanike ja käsitööliste keskelt niihästi suuremates ja väiksemates linnades, kui ka tillukestes alevites. Isegi Eesti päriskohaomanike poegade ja tütarde hulgast tõuseb veel praegu kõigest hurjutusest ja hukkamõistmisest hoolimata sula saksu, kui nad mõne aasta ülikooli ehk keskkooli lõpetamise järele enestele perekonna asutavad, ehk muidu „seltskonna liikmeks” tõusevad. Igal sammul on tunda, kui tugev Saksa kultuurmõju meie maal on.

Idast jälle tungib Slaavi-Vene kultuurmõju vägevalt peale. Vene riiklus aitab väliste võimuabinõuu­dega Slaavi kultuurvooludele teed Baltimaale teha. Valitsus, politsei, kohus, kool – kõik on Vene kultuuri maksmapanemise teenistusesse seatud. Tahtku, või ärgu tahtku, aga rahvas peab Vene olemisele ja mõjudele kõik uksed, aknad avama. Vene kirjan­duse ja ajakirjanduse kaudu otsib Vene vaim ja haridus jälle oma sisemise jõuu varal teed meie kasvava noorsoo hingesse. Ja kus Vene vaim veel muidu ei ole juurde pääsnud, seal astub otsekohene kokkupuutumine Vene ametnike, ärimeeste, üliõpilastega j. m. appi, ehk aga mitmeaastane soldatipõlv aitab kaasa, et isegi täisealised Vene olekust ja hinge­õhust läbi käiks. Riigi uuem sõjataktika toob nähtavasti veel peakaitsejoone Poolamaalt idapoole, nii et ta Põhja-Baltimaal suurepäraliku maa- ja merekindluste võrguga Tallinnas lõpeb, kuna lausmaale vististi suured väeasukohad tulevad. Tagajärjeks on, et meie maal edespidi veel Vene sõjaväeelu otsekohene mõju maksma hakkab, mis siin iseenesest Vene olemisele pinda aitab valmistada.

Kui nüüd läänest ja idast kaks tugevat kultuurivoolu otse meie peale käimas on, siis on selge, et Põhja-Balti rannamaa just Lääne-Europa läve all ja hiiglasuure Vene tagamaa suus, otse keset kahe kultuurilma jõudude ägedat lainetust, kultuuriliselt mitte tühjaks ei saa jääda: olgu see Saksa-Germaani, või aga Vene-Slaavi kultuur, üks neist peab siin pinda võitma, kui aga Põhja-Baltist – tühja kohta leida on.

Siin nüüd tulebgi silmapilk, kus maa vaim rahvale  kanges  tõsiduses  nõudmise  ette  paneb: emb­kumb, kas täidab maarahvas kodu pinda varsti võimsa kultuurelu rikkusega ja sulab oma koduga veel kind­lamini kui seni kokku aastatuhandete peale, või aga maa on ülema arenemise mõtte läbi sunnitud viljakaid nurmi, rohurikkaid aasu, ilusaid järvi, jõgesid ja uhkeid sadamaid Baltimere kaldail muile avama, kellel on tahtmist ja jõudu kaunil Põhja-Balti rannamaal uut rikkalikku kultuurelu luua! Loodus ju tühja kohta ei armasta, liiati veel siin, Europa silma all, keset võistlevate kultuurilmade kihisevat voolu!

Kas rahvas kuuleb, mis kodumaa vaim tõsiduses kõneleb? Ta ei luba ennast mitte pilgata. Ei saa tema ennast ka liigutada lasta hädalduse läbi, et meil jõud väike ja tahtmine teritamata. Looduse seadus ja kultuurilise arenemise mõte nõuab kodumaa vaimult, et tema elu ja kasvamist Põhja-Baltisse muretseks. Ei kuule maarahva vaim mitte seda kutset ja ei võta mitte kõike jõudu kokku, et kodumaa toredal pinnal Eesti rahvuslikku kultuurelu käima ajada, siis on uued kultuurikandjad juba väljas ootamas – tulgu läänest Saksa-Germaani tõug, või idast Vene-Slaavi veri!

 

Maarahva vaim kutsub oma lapsi kodu kultuurilise uuenduse tööle. Kuuleb kutset maarahva vaim.  Tema silm näeb ohu tähti vilkuvat kui hundi silmad öö pimedusest. Tõsiduse värin käib rahva hingest läbi. Võimsalt raputab rahva vaim pead, nagu tahaks ta ütelda, et hädaohule allaandmist iganes ei tohi olla. Kodu­maa pind ei tohi kellegi muu omaks saada! Sugu, kes oma kanda Põhja-Baltisse muisteaja udusse kustunud päevil on kinnitanud ja siin juba ammu enne lääne sõjakate „kultuurkandjate” ilmumist oma kultuurelu on põhjen­danud, siis võõraste pealetungijate täielikuma sõjateh­nika ja paremate sõjariistade hoopide all kokku langedes kodu mulda oma verega kastnud ja viimaks pikkade aastasadade jooksul vaeva higiga ja valu pisaratega rikkalikult jootnud – see sugu ei tohi kaunilt Baltimere kaldalt isegi kõige vägevamate rahvaste elurikkuse eest taganeda, vaid tahab viimast jõudu kokku võtta, et sellel pühitsetud pinnal rahvusliku kultuuri iseelu kihama panna, mille käre vool isegi kangeid kultuurilaineid väljast ei luba sisse tun­gida, ega seda hävitada, mis siin omapäralist ja elujõulist on! Välised voolud aitavad oma surve läbi ainult seks kaasa, et kodumaa kultuurelu käik aina kiireneks ja järjest sügavamaid laineid lööks. Mitte hävitamiseks, vaid rikastamiseks saagu välised mõjud maarahva kultuurelule!

 

Rahva vaim kuuleb maa kutset kultuurilisele eneseuuendusele. Maarahva vaim tõstab kõrgele loitava tuletungla, mis tervet kodu pinda valgustab ja tema laste hingede sügavustesse helki heidab. Leekima lööb noortel ja vanadel tuli südames. Silmade sätendus sünnitab kirgavat hiilgust kodumaa taevavõlvile tõusnud pilvis. Otsekui suur kohisemine sünnib üle maa, kui kõikide hinged löövad ühises tundes paisuma. Mere lainete mühisemisest käib üle ja summutab enesesse ära kõue kõmina suur töö mürin, mis üle terve kodumaa õhku täidab. Kalevipoja rahvas ärkab ja asub tulisele tegevusele, et iseennast ja oma põlve ilusal kodu pinnal uueks luua. Tuhanded käed haaravad rõõmsalt kõrgest ülesandest kinni ja sajad tuhanded on kärmesti liikumas, et rahva ja maa tuleviku vastu oma kohust täita.

Uus elu tõuseb kodumaa pinnal. Tööd tehtakse tuliselt kui Uues ilmas. Vaim aga on teine. Mitte üksi kapitalistlik vaim ei ole tööle kihutamas, et aga vara kokku ajada, vaid vabas loomisetungis ja elu ülemate sihtide kättesaamiseks ruttavad inimesed.

Kõige enne kihutatakse kodu pinnalt minema alkoholi metsaline ühes oma üheksa värdjaga häbitust sinikaelast ja januahnest umalamütsikesest kuni petliku maarjapunani ja edvistaja vahuneitsini. Ühes selle sortsi perega lahkub kodu pinnalt suurem hulk lõdva laiskuse, alatu kõlvatuse, ara varguse ja ülitu vägivalla, oimetu totruse, lausa lolluse ja sala kidevuse sugukonnast.

Rahvakultuuri mõte aga ühineb elumõttelise tõutervenduse hüüdsõnaga, et kehalise, vaimulise ja ainelise kultuuri mõisteid sotsialse kohusetunde kaudu sisemisesse kooskõlasse viies inimeste püüetele õiget sihti ja sisemist tõukejõudu anda. Teaduse, kunsti, rahvahariduse, rahvatervishoiu, avaliku hoolekande asutused tõusevad tervel kodumaal elule – kõik rahva omast jõust, sestsaadik kui temal alkoholismi kurnava ja rüüstava valitsuse kukutamise järele arutu hulgad kehalist ja vaimset jõudu ühes kümnete miljonite varaliste abinõudega tõsiste kultuurülesannete peale vabaks on saanud.

Alkoholivaba rahvakultuuri palges kerkib mõjuvõim üles, mis vanu vahvastab ja noori vaimustab kõige kõrgemat kätte püüdma ja kõige paremat üle­üldiseks heaks korda saatma, nagu kodumaa vaim oma lastelt ootab.

Maa ja rahva ühendus on pühitsetud vastastikuse andumise läbi elu, headuse, tõe ja armastuse vaimus.

J. Tõnisson

Kaasajastatud kujul Kogumikust „Oma maa”, II osa.

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share