Meie kirjanduse teed.
1
Pole see olnud tasane, sujuv tee, mida mööda meie kirjandus on käinud paarkümmend viimast aastat. Sõit mööda künklikku pinda – tervet teed ei näe kunagi, horisonti näed vahetevahel – seda on ta. Aeg on inimest pildunud vahetpidamata lootustest pettumustesse, aju on pidanud olema erk ja järjest valvel uueks tasakaaluks. Mõeldagu ainult, mis vintsutusi on tulnud kogeda neil, kelle puberteet on ühte langenud 1905. a. kumadega: esimese revolutsiooni loidud, varsti karistussalgad, siis vanglad ja maapaod, mustad reaktsiooni aastad, siis ilmasõda, uued revolutsioonid kõigi lootuste ja pettumustega, järgnev saksa okupatsioon, iseseisvus ja sõda selle kaitseks, majanduslik ja poliitiline tõusiklus kaasaskäiva vaimse kultuuri longumisega…
Kes saaks nõuda, et selle aja kirjanduslik joon oleks saanud selge ja sirge? Mõttetu arvata, et neis tuultes oleks saanud valmida suurteosed.
Ei, kogu see iseteadliku kirjanduskultuuri järk, mille eluiga on kakskümmend aastat, on paratamata oma laadilt – rabelev, otsiv, katkendlik, analüütiline. See on meie tormi ja tungi, meie romantika tõeline järk kirjanduses. Enam ei võigi nõuda. Sellest on küllalt.
See algas Noor-Eesti sünniga, seniste jumalate mahatõukamisega jalgmelt ja paari tähtsa tähise püstitamisega. Tõmmati terav joon senise ja siitpealse vahele. Tuli ümberhindele Wilde ja Peterson (nii Ernst kui Kristjan Jaak), kirjanduslik harkader, lõo lõõritus ja muuseumi vöökiri. Tuli šokeerida prantsuse daamiga, õndsa Ruthi sisikonna kirjeldusega, „Raipe” iluga, tuli lahti lasta ürgjõuline Oks, kes senini oli rännanud paberikorvidesse. Teeäärsete tähiste külge kinnitati sildid: Euroopa, Kunst.
Et sisseelamist uude kultusesse eksitati – tuletatagu meele pisteid vanema põlve haavat sulemeeste ja kõlblusrüütlite poolt, salveid marksistlikelt doktrinäärelt -, siis polnud rahust juttugi. Ja kes sai võitlusmeeleolus luua enam kui „katkeid pikemast romaanist” ja meeleolupalu ? Kellel oli lusti vaikselt kambris istuda tete-a’-tete oma muusaga, pealegi kui muusa ise oli vallatu ja vaimustet enesest enam, kui et huvi tunda pikemast käimapeal olust?
Ärgu kõneldagu selle aja kirjanduse kaugelolust ja võõrdumisest elust! Luule oli silmapilgu luule, aja luule, novell oli autori mina pidi elu küljes kinni, ka siis, kui ta vahumullina ähvardas kõrgustesse tõusta. Nagu elu ise oli tais käänakuid ja jõõrakuid, samuti pidi ka kirjandus saama fragmentaarseks ja otsivaks. Seda on ta mõnede väljavõtetega olnud tänapäevani.
Iga 5 – 6 aasta tagant kordub küll miski lainetus (Moment, Siuru, noorkirjanikud), kuid see pole muutnud kirjandusliku elu avalduste üldist laadi. Nagu enne, on hiljemgi harjutet lühikest hingamist.
Niisugust aega iseloomustab kõigepealt kalduvus rühmiti minna. Nagu näitavad saksa romantikute Jena, Heidelbergi ja Berliini ringid, või prantsuse romantikute ning aastasaja lõpul sümbolistide koondised, kõnelemata alalistest kirjanduslikkudest chapelle’idest ja coterie’dest Pariisis või Londonis, on kirjanduslik poliitika sarnastel aegadel ikka aukohal. Rühma elu, istmevahetused, loosungid ja manifestid ähvardavad vahel korvata kogu kunstilise loomingu.
Igaüks teab, kui suur tähtsus on sugestioonil kirjanduslikus kriitikas: pole ühe päeva töö kord jalgmele püsti seet kuju uuesti maha võtta ja paremat asemele seada. Üksiminejal on seepärast palju raskem olnud end läbi lüüa või vähemalt hoiduda varju jäämast, ning mõnigi kirjanik, kes rühmadest eemal seisnud, on pidanud enese maksmapanekuks rahva poole apelleerima, teiste sõnadega nurka viskama Kunsti (suure tähega) ja kirjutama jutukesi ja värsse armsale maarahvale. Teiselt poolt on rühmaelu seda mõjutanud, et rohkem on hakatud nägema rühmaliiget kui individuaalsust. Kes kuulus Noor-Eesti või Siuru rühma, sellele omistati mõned voorused või – kõik patud, mis ükskõik millise rühma liikme omad olid: oli hõlpsam ühe viga ka teiste külge pookida, et ühel hoobil lahti saada kõigist.
Rühmaelu avalduskohaks on alati olnud – koguteos, album, ajakiri. Romantika ajajärgud väliskirjanduses on ikka rikkad olnud efemeerseilt väljaandeilt. Ja meil? Noor-Eestid, Vabad Sõnad, Momendid, Siurud, Odamehed, Ilod, Murrangud, Tarapitad, Sangad, Bumerangid, Aktsioonid… Kirjanduslikku loomingut on seetõttu suuresti tinginud kaastöö, tarve üldpilti täiendada oma värvilaiguga. Kõigest hoolimata, see on ikkagi kõike muud kui rahulik ja totaalne eneseväljendus,
Kogu vaadeldava aja kestes on olnud palju arvustuslikku, hindavat vaimu. Võiks arvata, et arvustusliku hingelaadi valitsedes eriti tugev oleks pidanud olema mõttekultuur. Kuid ei: nagu looming üldse, nii ka arvustus on olnud enamasti päevaülesannete teenistuses, kandes eneses kõike seda läbematust ja süvenematust, mis kiireid käänakuid tegev aegki. Eriti suuri, sügavaid vagusid pole just märgata, maha arvat vahest Noor-Eesti osaks langenud vaadete ja sihtide pööramine. Siis pöörati ka senine vaatesuund täisnurga võrra. Hiljem laskutakse põhjalikest ümberkaeveist kergevõitu ülevaadeteni, referaatideni, retsensioonideni, järedate mahategemisteni või filoloogiliste tähenärimisteni.
Meie kriitiline vaim on alanenud loomusundlikult populariseermise teenistusse. Arvustus on käändunud paratamata sinna poole, et rahvale selgeks teha üht või teist teost, selle paremusi või eitavaid külgi, ta on saanud kaustiku parandamiseks numbri panekuga. Mis aitas siin Noor-Eesti omaaegne hüüdsõna: produktsioon reproduktsiooni asemel, loovus popularisatsiooni asemele, kui mõte, selleks et ülepea elada, pidi endale selga tõmbama pedagoogi kuue, pidi õpetama aru saama uuest kirjandusest ja teda – vabandama! Šabloonid ei jäänud tulemata, ja tänapäev on igal arvustajal omad kindlanumbrilised liistud. Kas saab siis palju juttu olla aristokraatsema maitse erilisest kultusest või koguni selle hädaohust meie rahvuskultuurile?
Kuigi aja hindav ja vägagi arvustuslik ilme lubaks oletada kriitiliste mõtete lopsakat kasvamist, siiski see puudub. Puudub sügavamasse juurduv kirjanduskunstiline ideoloogia, mis enam oleks kui ainult nähtuste selgitamine kaasaeglastele. Ka Noor-Eesti estetismi ei saa kuidagi käsitada miski erakordse voolu programmina: too estetism seal oli ju eeskätt kõige elementaarsem nõue suhtuda kunstitootesse mitte kasvatuslik-kasulikult, vaid ikkagi aju või südame osaga, mis selleks loodud. Nõue, mis ainult meie vähearenenud ümbruses pole nii endast mõistetav kui näit. kirjaoskus. See estetism oli lai küllalt, et selle alla isegi naturalistlik Oks mahtus.
Muudki sildikesed, mida hiljem teised armastasid, nagu võitlus „kunsti”, „elu” või „ajajärgu” nimel, olid sedavõrd nõrkade okste külge kinnitet, et neist tähistest esimesel juhul ise üle sõideti. Kui meil ühes võidakse konstateerida enam kalduvust sümbolismi, teises naturalismi, kolmandas ekspressionismi, siis on see üksik heli, mitte terve inimene. Kirjanduslikud voolud sõna kitsamas mõttes – fanaatiliste kinnisideede, ninameeste ja relvakandjatega, veenete eest surmaminejatega – puuduvad meil. On see kõigiti konstrueerit ja relvastet voolude puude õnn või õnnetus, ei võta ma otsustada. Küll aga paistab läbielatud järk siitki, ideoloogilisi ehitusi vaadates, fragmentaarne ja kobav, mitte aga konstruktiivne.
Ainsa fanaatilise vooluna võiks võtta keeleuuenduslikku liikumist, tänu liikumise juhi enese vaimustusele, mille tules on tühisena paistnud – vähemalt J. Aavikule enesele – isegi sõjad ja revolutsioonid, poliitika ning kirjandus. Aja konarlikul käigul poleks nagu üldse mõju olnud selle liikumise siseloogilisse arenemisse, mis on alati ühte suuna hoidunud.
Näib, kui tooks see vaimne liikumine ajajärgu struktuuri midagi muud, kui muil alul märgit fragmentaarsust ja otsimist. Kuid see on nõnda ainult väliselt. Keeleuuenduse sisu selle vastu on olnud sama analüütilist, kriitilist laadi, kui muugi vaimne looming. Keeleuuendusliku liikumise kandjaks on olnud peamiselt otstarbekohasus, sõna on koheldud tööriistana, mida saab mehhaanika töökotta saata parandamiseks ja täiendamiseks. Pole vahest kuskil näha olnud nii selgelt mõistuse revolutsioonilist nägu kui siin. Keeleuuenduse senine viis on olnud puhtasti katsetav, laboratoorlik. Ta on ette valmistanud, otsinud, materjale kogunud tulevikuks. Ning seesugusena ei kõnele keeleline muhenemine vastu vaadeldava ajajärgu üldstruktuurile, vaid aina kinnitab seda.
2
See ajajärk – nimetatagu seda romantiliseks, analüütiliseks, fragmentaarseks või ettevalmistavaks – on läbi. Seisame kindlasti uue ajajärgu lävel. Et selle hingetõmbusel on teine rütm, ei ütle ainult vaist, seda kinnitavad ka kõik ended.
Kõigepealt, kunstivormilistes otsimistes ollakse loomuliku arenemise lõpul. Ja seda mitte üksi meil. Meie oleme ainult väike osake suures organismis. Nii lääne kui idapoolne kunst on viimaseil aastakümneil läbi elanud pinevate otsimiste aega, mille võnkumisamplituud äärmuste vahel on seniolematult suur. Kant seadis XVIII. a. s. lõpul inimese mõistuse jaoks piirid, millest üle minna asjata jõukulutus oleks. Nüüd on kunsti arenemises läbi elatud järk, milles ka kõik võimalikud piirid on läbi katsutud. Ja seda mitte teoreetiliselt, vaid peaaegu eksperimentaalselt. Võib juba väita, et on seetõttu ettenähtavaks saanud kõik võimalused kunsti arenemise suunas. Seda, mis praktiliselt on kogetud, peab esteetika katsuma süsteemi viia, ja seepärast on aeg ise kunstiteadustele ette seadnud uue ülesande, mida ta peab täitma, kui tahab sammu pidada ajaga: fikseerida need piirid, mille vahel üksik kunst oma vormiliste vahenditega võib areneda. Kõik voolud üksikult, naturalismist sümbolismini, impressionismist ekspressionismini, on aina õpetatud, et kunsti piirid on laiemad arvatavast; kõik voolud koos õpetavad, et kunstil siiski omad piirid on, millest üle astudes lakkab kunsti olemasolu.
Siin pole koht n. ö. „kunstide tunnetusteooria” loomiseks. Küllalt on öelda, et selle ehitamiseks on viimaste aastakümnete arenemine rohkem materjali andnud kui kõik senised kunstide ajalood kokku. Läbi on katsutud kunstide rikastamiseks kõik võimalikud teed. Maalikunst pole enam ilu kujutanud, vaid värvi elu väljaspool ilu ja inetuse kategooriaid. Kirjanduses on käsitet kõike, alates kõige hapramaist ja udusemaist tundmuste virvendustest kuni kõige jõhkrama tooruseni inimese või ühiskonna elus. On värssidesse toodud kogu elu, alates kõige liturgilisemast pühadusest kuni masinaratta vuhisemiseni või kõnekatketeni, mida möödaminejad kogemata lausuvad (G. Apollinaire). Mõnest Rimbaud maastikust saab siis aru, kui kujutleme, et autor on pea peal seisnud.
Või mõeldagu vaid seda hiigla vahemaad, mis lahutab kunsti imperialistlikke kalduvusi ta kalduvusest absolutismi! Esimese all mõtlen tendentsi ühe kunsti rikastamist teistelt kunstidelt ülevõet vahenditega; teise all risti vastupidist tendentsi kunstist välja ajada kõik see, mis seal sees on võõrast, mitte kunsti enese olemusest voolavat. Ja ometi need vastastendentsid esinevad ühel ja samal ajal, vahel isegi ühes kunstnikus!
Muusikasse tuuakse sisse programm, leitmotiivid, muusikaga katsutakse kirjeldada ebamääraseid maastikke, mida maalikunst vahest saaks mõjusalt edasi anda (Debussy oma „helkidega vees”, „aedadega vihma käes” jne.); sealsamas tunnustatakse muusika ülesandeks pakkuda ainult helisid ja nende rütmilist vaheldust täielises rippumatuses programmist, tundmusest või nägelikust kujutelmast. Veel enam: harmoonia ja meloodika reeglidki haihtuvad, tonaalne süsteem lõhutakse, toon jagatakse ennenägemata murdosadesse; seistakse muusika alasti elementide ees. Kaugemale minna ses arenemises ei saagi. Analüüs on kõik osadesse laotanud, viimase reegli pühaduse mõnitanud. Nii kaugele pole suutnud ükski teine järk areneda.
Või kas maalikunst pole endasse imenud kirjandust, isegi muusikat, kas pole lõuendile liimiga kinnitet isegi riidetükke, klaasi, pudelisilte, ühe sõnaga, asja ennast? Ning samal ajal – kas pole jõutud teise äärmuseni: on üldse välja aetud ja hüljatud igasugune ese, maalitakse ja mõeldakse vaid abstraktseis vormides. Veel enam: ühel kunstinäitusel võis näha lõuendit, mis ühetasaselt ja üleni oli halliks värvitud. Kas võib veel kaugemale minna?
Kas pole samal ajal teater end katsunud rikastada kõigi teiste kunstide hilpudega, võttes kirjanduselt kõlava sõnarikkuse, maalikunstilt värvirikkuse, plastikalt ja tantsult ilusad poosid, muusikalt rütmi, ning siis äkki pööranud kõigele sellele selja, et minna oma autonoomsust otsima lavastuse primaadis?
Aga ka kirjandusse on üle toodud muusika (lauserütm, värsi laulvus, riim, alliteratsioon), nii et isegi sõna on kaotanud oma mõistelise tähenduse; arhitektuur – luuletuse ülesehituses ühel või mitmel plaanil, ühe või teise kujuna; maalikunst kirjeldamiskirena, mille tagajärjel kümneil lehekülgedel järjestikku kirjeldatakse õhtutaevaid, pilvi, atmosfääri igapidiseid muudatusi. Ja sealsamas järsk pöörak ära kõigest sellest võõraolluslikust luule puhta olemuse poole või lihtsalt sõna kui autonoomse üksuse poole. Sõna vabastati isegi süntaktilistest ühendustest, jäeti oma ette mõjuma (Strammi luule, Hasenclever, futuristide „sõnad vabaduses”), või lõhuti silpideks, millest uus keel kujundati (vene futuristide „заумный язык”). Või kui sõna mitte võtta häälelise üksusena, vaid pildina, siis jõuti selleni, et üksikuid pilte-sõnu kõrvutati teiste piltide-sõnadega, ilma et nii saadud kujutelmi oleks katsutud üheks loogiliselt pidevaks tervikuks ühendada (nii prantsuse ülirealistid).
Ka siin näib analüüs meid viinud olevat viimse elemendini. Suuremat võnkumist ei saa kellaraag enam teha.
Kuna uusi Ameerikaid enam üles ei saa leida, siis on edaspidised puhtvormilised katsumised ja katsetamised sunnit liikuma senistes piirides. See teadmine aga riisub innu ja hoo uuteks avantüürideks. Ja arenemine peab paratamata teisi suundi otsima.
3
Nii omapärane kui ühe rahvuse kirjandus ka on, ei saa ta kuidagi kaasa tegemata olla neid uuendusi ja tehnilisi leidusid, mis mujal tarvitusele võetud. Mitte et siin tegemist oleks välismaade mõjuga omamaa kirjandusse, vaid nagu teaduses meetodid on rahvusvahelised, olgu teaduse ese ise kui tahes rahvuslik, samuti kirjanduses. Enamail korril on tegemist üksikute maade simultaanse kaasliikumisega. Kui aeg küps, puhkesid näit. uusriimid lahti nii prantsuse, vene kui meie lüürikas. Samuti kõigi teiste võtete ja meetoditega. Nii mujal kui meil nõudis aeg vanade traditsiooniliste vormide purunemist ja uute otsimist. Selge oli, et meid lüürika alal enam ei veedelnud need plated, mida vanemad luuletajad nii palju tarvitanud. Uus kirvendav sisu murdis puruks pärandet astjad. Vaba värsi põhimõte, mille järele sisu dikteerib vormi, lõi läbi, ja selle tõttu võidigi alata otsima mitmesuguseid avaldusvorme, millest kahtlemata mõnedki edasi jäävad elama kindlate liikidena. Rütmgi hakkas elama, samuti kõlaline instrumentatsioon, mille võimalusi veelgi edasi proovitakse. Tuletatagu meele katsetusi pildilises suhtes, tulikeralisi metafoore, võrdlusi. Kahtlemata on kõiges selles enam otsimist, kui saavutust. Kuigi ei saa salata, et ka ses otsimise kibelevas ajas küllaltki loodi püsiva väärtusega luuletusi, mis sisemise jõuga läbi lõid inertse maitsegi.
Iseloomulik siiski kogu ajajärgu kohta on see, et temas on lüürika ja novell esikohal, mitte aga romaan või draama. See pole juhus. Inimese meeleolu oli ribadeks tõmmatud ja laotet hõõguvaisse tundidesse, ilma et kindlasti oleks teatud, mis uus päev toob. Uut päeva lootis utoopia ja tuksuv süda, tegi aga saatus. Neist teekäänakuist, mis kaasa tõid lootuste, kurbuste, rõõmude vahelduse, ei tulnud kuidagi seda rahu, mis vajalik eepilisteks lahtirullimisteks, ega distantsi, mida vaja draama konstrueerimiseks.
Võis puhkeda just lüürika. Ergaks saanud hing reageeris kõigele ühe hetkega, millesse pani kõige enese. Nõnda on ka ainete ala lüürikas väga laienend, ja meie uuemast luulekunstist võib leida kõike erootikast eetikani, päevakajast jumaluse ette põlvitamiseni, meelte lõbudest müstilise raskemeelsuseni.
Aga ka vaade luule olemusele paindus selle praktika järgi. Teoreetiliselt armastati luulekunsti käsitada romantiliselt: väideti, et kõrgeim inspiratsioon viib luuletaja jumalusega ühendusse; poeet arvati inimeste ja jumalate vahetalitajaks, preestriks. Otse ketserlikuna oleks seetõttu paistnud oletus, et luuletus võiks ka olla aegapidine kristallisatsioon, mitte ainult äkiline plahvatus, või jälle konstruktsioon, mitte ainult südame otsekohene valang. Iga luuletus pidi sündima ekstaatilisest palangust, 80° geiserist, maitsetavaks sai ta 20° leiguses, mitte aga alla selle. Siis oleks arvat ta juba mõistuse tooteks, ning mõistus arvati olevat kuradist, ning ta temperatuur alla 0°.
Nõnda irrutati analüütilise ilmega ajas kõik üksikosiks: tundmus, mõistus, hing, vaim. Et lüürika võiks ka olla hinge ja vaimu koossaavutus, nagu ta seda olnud ka oma õitsenguaegadel mujal mais, seda ei tahet hästi lubada.
Nüüd on aga läbi nii hästi lüürika esikohalolek, kui ka lüürikas endas näeme mõningaid sisulisi muudatusi tekkivat.
Ühiskonna „lüüriline” reageerimisviis on läbi. Ei lõkendata enam tundmustekeerus, juba kalkuleeritakse, mõeldakse rahulikumalt, vähema žestikulatsiooniga, – eepilisemalt. Lüürika kaotab oma mõju, tal pole enam seda ühiskondlikku tähtsust, mis aastad tagasi: siis lugesid luuletusi tuhanded, nüüd muutub ta mõnede sadade eralõbuks. Vastukajaks puudub soodne sotsiaalpsühholoogiline alus. Puberteedi eas tütarlaps või noormees, kes tavaliselt suurim lüürika (nimelt kitsa tundmuslüürika) harrastaja, otsib nüüd oma meeleolule toitu peamiselt spordist. Tundmuste hõljumine ja ilutsemine taganeb joovastuse ees aktiivsusest. Nukrutsemised ja maailmamurede rasked väljendused ei leia kuidagi kõlapinda.
Ja nõnda seisab lüürikagi oma praeguse arenemisfaasi lõpul. Hetkeluule ja tundmusluule peab ikka rohkem maad andma teistele motiividele. Ja nõndap see tõeliselt ongi. Sellele tuleb vastu ka luuletajate eneste aeglasemaks jääv elamistempo. Tormi järk nii sees kui väljaspool on läbi, aeg ei soodusta enam endisi joovastusi. Teised ained sigivad südames ja keelel. Lüürika ei ammuta enam iga kord kaevudest ukse ees, vaid läheb jooma kaugemalegi: värsimõõtudesse asetatakse mälestused, mõtiskelud, vaatlused, eepilisem, isegi geomeetriline ainestik. Pole vaja enam isiklikke sädemeid otsekohe taela lüüa, on aega rahulikumalt toimida, lõke põleb vähemas tuulehirmus, silmapilk ei kao. Kellaraag ei tiksu enam nii päädpööritava kiirusega. Ese on püsivam, kujundus rahulikum. Näos pole enam krampi, saadakse visalt ja vastupanematult tungida valitud või joobumuses leitud esemesse. Teiste sõnadega, romantilise elamuse primaat surutakse taamale, asemele näib nihkuvat kujundamistarve.
Analüütilis-fragmentaarne aeg on kokku kandnud palju uusi vorme, materjali ehituseks. See kõik on tulevase lüürika kaasavara. Ka kui pealetärkav kirjanduslik põlv läbi elab oma lürismi järku, ei saa see mööda senistest prosoodilistest ja keelelistest rikastustest.
Kui aeg ettenägemata käänakuid ei tee, ja kui luule arenemise loogikast üldse midagi saab välja lugeda, siis seda, et seisame ühe, lüürilis-romantilise, ajajärgu lõpul ja teise, konstruktiivse, algul. Arvan sellele vastavalt, et otsingud vaba värsi piirides vähenevad ja ruumi annavad üldiselt kindlamale, toekamale vormile.
Mis puutub vähesesse vastukõlla, mida lüürika nüüdses seltskonnas leiab, siis ei tarvitse see kaugeltki veel kahjuks tulla ta kunstilisele küljele. Tihti on see just vastupidi. Ning sellest saadakse aru ikka alles hiljem. Arvan, ühes muutustega üldises meelelaadis peab murduma ka vaade luule olemusele, mida tänini on armastet ümbritseda sünni salapärasusega, inspiratsiooniga, mis lõpuks kõike labast laseb jumalikustada. Sarnane loomingu mütoloogia mahub väga romantilisse hetkefilosoofiasse. Ent õnnelik leid, joobumus pole üksi lüürika eesõigus, iga teinegi leid, ka mõistuse oma, eeldab kõrgendet meeleolu. Ning see ei puudu üheski loomingus, olgu see kas või kehaline. Jumaluse ligidalolu patent ei kuulu siis üksi lüürikule. Silmapilgu kitsusest väljatulek toob enesega kaasa ka kunstilise loomingu teiste momentide väärilise rõhutamise. Mitte viimane neist pole – kujundamine (mis mitte pole üksi tehniline oskus, vaid ka leidlikkus). Kujundus ongi see, mis elamusest kunsti teeb. Analüütilis-romantilisel järgul minnakse sest konstruktiivsest momendist tasahilju mõõda, kõik saladus paistab ainult tundmuse paisus olevat. Kes poleks puberteedis ses mõttes luuletand, kui palju kosmosi pole siis läbi elatud, kuid kui vähe on neid maailmu kunstipäraseks kujundet! Mis on teisele teise elamused, kui nad pole küllalt plastiliselt ega rikkalikult kujundet!
4
J. Aaviku järele on mõttetu enne midagi suurt ja väärtuslikku kirjutada, kui lõppenud ja läbi pole läinud keeleuuendus. See aga võtvat veel aega paarkümmend aastat.
Kuid arvan, et ka keeleuuendus ligineb oma loomulikule lõpule. Ta on juba peamise töö teinud. Kõik võimalused on siingi juba läbi katsutud, jääb järele ainult nende teostamine.
Oma viimases raamatus „Keeleuuenduse äärmiste võimaluste” üle pakub J. Aavik uudisena vaid uussõnade kunstlikku sünnitamise meetodi, silpide kombineerimise süsteemi, mis enneolematu on, kui mitte arvestada esperanto ja teiste uuskeelte sõnasünnituse võtteid. Kui uus ja hulljulge see mehhaaniline sõnatööstus ka ei näi, ta tulemused pole siiski sedavõrd radikaalsed, et nad keeleuuendusliikumiseie enneolematult suured ja uued ülesanded saeks.
Kunstlikud sõnad? Ja muidugi, kuid see vastne meetod pole nii palju sõnaloomingu kergenduseks kui õnneliku, võib olla, alateadliku leiu selgekstegemiseks. Loomingus valitsevad ikkagi tugevasti alateadlikud jõud. Ja need kunstlikud sõnad, mis tänini tuntud ja tarvitusele võet, on ikkagi niisugused, mille kõla kas teadlikult või alateadlikult ühenduses on umbes samasisuliste, olgu kas või teisekeeleliste sõnadega. Laip on õnnelik leid sellepärast, et ta kõlalised assotsiatsioonid on soodsad ja sisutaolised (raibe, Leib, ramp); roim assotsieerub kõlaliselt ingl. crime (loe: kraim), prants. crime’iga, siis veel sõnaga toimetus jne. Mida kõlasugulasemad assotsiatsioonid, seda tugevamate juurtega ajab end uus sõna rahva hinge. Selle vastu, niisugune sõna nagu jaunis, mida kümmekond aastat propageerit, ei lähe kuidagi läbi, sest et ta assotsieerub kuidagi pejoratiivse helgiga sõnadega nagu jaurama, jaunama, siis veel jauns kungs ja teised, kuna sellane mõiste peaks sõna kõla ühendusse viima just kõrgemate kujutelmidega. Seepärast tungiski sõna õilis samas tähenduses väga kergesti läbi, nii hää halb kui ta muidu ka on.
Vahest oleks kasulikum kui mehhaanilise silpide proovimise meetodi asemele astuks niisugune katsetamine, milles kõlasugulasi assotsiatsioone rohkem tähele pandaks. Kui rahvas uue sõna loob, mida ta vajab – ja seda sünnib -, siis tarvitab ta loomusundlikult just kõlalist kontakti, et hämarusest välja tuua uus sõna, mis teatud mõistet või kujutelmi peab vastama. Nii sisaldab nina märkiv sõna pea kõigis keeltes n tähe.
Keeleuuenduslikus liikumises on ratsionalism määratu suure tähtsusega olnud, nagu üldse mõistusel alati on revolutsioniseeriv mõju. Kuid ma arvan, et ratsionalism siin ka kõike on andnud, mis ta üldse anda võib. Ta on keele pidanud riistaks, masinaks, mida saab parandada ja otstarbekohasemalt korraldada. Selle tagajärjel on keelest välja roogitud hulk germanisme, lohisevaks tegevaid silpe, on lühendet ja energilisemaks tehtud sõnu ja lauseid, on tarvilistele mõisteile sõnavasted loodud, on süstematiseeritud terve hulk oskussõnu, on kõik tuletusliited mehhaaniliselt läbi katsut ja neist kõlalisemaile mõttenüansid otsit, nagu seda „Õigekeelsuse sõnaraamatu” 2. trükis näha.
Muidugi mõista, uute sõnade looming jätkub, keelepuhastus nõuab veel hulk aega, kuid kõik see edeneb juba inertsi teel, ilma murranguta, peaaegu tähele panemata. Keeleuuenduse esimene ja tähtsaim järk on aga läbi. See on lõppenud võiduga. Paarisaja puuduva abstraktse sõna pärast ei saa kuidagi tulla pessimistlikule otsusele, et varane veel kirjandust luua, sest keel pole „valmis”, või keeleuuendaja seisukohast optimistlikule otsusele, et veel on midagi uuendada.
Senine keeleuuendus, eriti uued sõnad, on abiks olnud peamiselt teadusele, teaduslikule keelele, milles nüüd saadakse palju pretsiisimalt end väljendada. Uued sõnad, nii laenat, kunstlikult loodud, kui senistest tüvedest tuletet, on kannud enesega kaasa abstraktsust, isikutust, skeemsust. Nad on kõik küll nagu hea masina alt välja tulnud tarberiistad, kuid neil puudub see orgaaniliste liigutuste võluvus, mida on elaval olendil. Ja sellepärast on nad ilukirjanduselegi peale vajutanud abstraktse pitsati: kui kuskil luuletuses või novellis uusi sõnu esindub rikkalikult, siis ei saa stiil kuidagi mahlakaks, lopsakaks. Temasse jäävad paratamata uutest sõnadest klorofüllita laigud.
Oleks ekslik arvata, et ratsionalistlik keelekäsitus suudaks mõjuda ilukirjanduse stiili lopsakamaks saamisesse. Ei, siin tuleb keelelises liikumises suun pöörda teise külge, siis võib ka ilukirjandust keeleliselt rikastada, ilma et talt võetaks elav žestikulatsioon.
See aga tähendaks keeleuuenduse ratsionalistliku faasi lõppu. Nimelt tuleb edasi minna abstraktsete sõnade loomisest sõnapiltideni, mis on konkreetsed, elavad, ja mida ei saa ilma ümbritseva mullata juurida ja mujale istutada. Mõtlen siin sõnu, ütlusi, lauseid, mis peamiselt murdekeelest tarvis üle tuua. Need pole differentseerunud oskussõnad, vaid läbipõimitud ja läbikasvanud teiste mõistetega või kujutelmadega. Neid ei saa mitte igal puhul tarvitada nagu kruvisid, mida igale poole saab sisse käända. On hädaohtlik murdeist mõni sõna võtta, ilma et ta erinüansse silmas peetaks, ja seda tembeldada abstraktseks ja kõigil juhtudel käidavaks. Nõnda rikastatakse küll üldmõisteid, kuid kehvendatakse sõnade orgaanilist elu ja omapärast liigutust.
Rahvapärase mõtte- ja sõnaviisi jätkamise all ei mõtle ma kaugeltki labaste ja talupoeglikult vedusate kõnekäändude ületoomist kirjandusse, vaid kultuuriinimese hoolikamat tähelepanu selle mulla lõhna vastu, mis temas eneseski sügaval peidus. Need keele moodustuse instinktid liiguvad alateadvuses ja on kogu rahval ühised. Katsutagu keerulisemate tundmuste väljenduses toimida sama instinktipäraselt ja lopsakalt, nagu seda lihtne inimene vahel teeb, ammutades otsekui miski suurest tagavarast, ja ärgu kaotatagu seejuures sõnade žestikulatsiooni ilu, mis puudub teaduslikul keelel. Kui oskussõnad on valmis ja alati riidas saadaval, on niisugused keelesugemed alati saamisel. Või kui väljenduda veel konkreetsemalt, siis tuleb enam rõhku hakata panema keeles selle peale, mis seal on tõlkimatut. Mõistet võib alati tõlkida teistesse keeltesse, isiklikku või rahvaomast kaashelinat kunagi. Mida tsiviliseeritum keel, seda ratsionalistlikum on ta, seda rikkam traditsiooniks tardunud ütlustest, abstraktseist sõnust, seda kehvem tundmusvarjundeist. Prantsuse või saksa keel on küll kujunenud väga kindlaks, väliselt lihvituks ja peeneks, ning mõttenüansse saab seal avaldada viimsete peensusteni, kuid nende keelte kõrval sisaldab mõni loodusligidasem vene keel palju enam tundmusvarjundeid, elavat värvingut. Esimestes tunneb hästi plaasterdet tänavaid ja parketti, teises sünnimulda.
Meie keeleuuenduslik liikumine on sihitud olnud abstraktsesse suunda. Seepärast ongi tähtsamaks saanud üksik mõiste ja sõna kui lause ja ütluse mahlakus. Viimane on küll enam stiili nähtus, kuid keeleuuenduse laad on enam soodustanud just abstraktset stiili.
Analüütiline järk keeleuuenduses on harrastanud sõna-aatomit. Tulevase konstruktiivse järgu ülesanne on viljelda keelt-organismi.
5
Et nõnda ka keeleuuenduse faasid ühte langevad kirjanduse arenemise faasidega, siis on seda usutavam, et meil tegemist on kogu kultuuri arenemise tervikulise ja nüüd sulguva ringiga ning kogu ajavaimu pöördumisega kui mitte täisnurga võrra nagu Noor-Eesti päivil, siis vähemalt aegapidise, kuid järjekindla käändumisega teise suuna.
On veel teisigi nähteid, mis seda tõendavad.
Üks saksa kirjanik, kellega aastate eest juhtusin kõnelema meie kirjanike kavatsustest kirjutada pikemaid novelle või romaane, hüüdis imestusega: „Kuidas? Kes nüüd loeks veel romaani või pikemat novelligi? Teos üle 100 lehekülje on absurd. Sarnaste teoste aeg on jäädavalt selja taga. Kümme lehekülgegi on palju, peab õppima nii kompaktselt ja selgelt end avaldama, et öeldav mahuks paarile leheküljele. Vaadake „Mäejutlust”.”
Tol ajal ei paistnud seda laadi mõtteavaldus sugugi paradoksaalsena, veel vähem absurdina. Hingati üldse lühidalt, elati kiire pulsiga. Lühidad, väledad laused, peaaegu telegramlikud, astusid pikkade perioodide asemele. Aeg oli soodus lüürilisteks paladeks, miniatüürideks värsis või proosas, väikseiks novellideks. Romaani pikatoimeline areng poleks kuidagi sobinud aja kärsiku tempoga. Lürism tungis ka ilukirjanduslikku proosasse ja muutis selle romantiliseks (v. „Felix Ormusson”). Saadi rohkem anda meeleolu kujutusi, vähem kujundada inimest ja ühiskonda.
Pikem, pealegi tihe ja sügav romaan nõuab kirjanikult visa tööd, endasse sulgumist, eemalolu välisest elust, teatud asketismi. Elu alalised üllatused ei lubanud seda. Sellest siis palakultuur kõigil aladel: meie maalikunstnikud armastasid kõige enam nature morte’e, skulptorid päid, komponistid väikest koorilaulu, tantsjannad lüürilisi miniatüüre, ja kirjanike tooted olid väliselt pigemini brošüürid kui raamatud. Puudus tahe juba mahuliselt suuremaks kunstitööks.
On neid pessimiste, kes väidavad, et meie monumentaalsete teoste puuduolu tuleb rahva energia nappusest, kontsentratsiooni lõtvusest, mida raske minevik kaasa toond. Kuid vaevalt võib nii umbropsu üldistada, pealegi kui meie senise iseteadva kultuuri loomingu järk on ühte sattunud just niisuguse Euroopa ajajärguga, mil kõikjal kalduvusi on n. ö. palakultuuriks.
Kuid paistab, et nii mujal kui meil on vaateisse ja nõudeisse tulnud poore. Kes vähegi tähele paneb, võib otse õhust kinni püüda kisa pikemate, monumentaalsemate teoste järele. Ei taheta enam väikseid silmapilgu kujutusi, nõutakse suurt romaani.
Mille muuga on seletatav, et meie nii ettevaatlikuks õpetet kirjastused nüüd meelsalt võtaksid kirjastada romaane, riskides seejuures isegi suuri auhindu pakkuda ja ideaalset honoraari. Kuna aga eesti kirjanik ikkagi veel sedavõrd aineliselt pole kindlustet, et ta saaks rahulikult ja muredeta töötada vähemalt aasta aega, mis ühe kunstipärase suurtoote loomiseks vajalik, siis loodetakse abi tõlkeist. Nõnda leiavad elavat vastukaja Aho romaanid, mis peaaegu kõik juba eesti keeles saadaval, Kivi „Seitse venda”, Sillanpää või Lehtose teosed, mis järge ootavad; loetakse Hugo, Scotti, Loti ja teiste romaane, ning kuulukse väikest igatsust tuntavat isegi eesti algupärase romaani vastu.
Meeltepööre lüürikast eepikasse, miniatüürist monumentaalsete teoste poole, pole jällegi miski juhuslik kapriis, vaid nähtus on üldeuroopalik. Nagu meil, nii võib mujalgi kuulda samasugust kaebust, et luuletusi ei taheta enam palju lugeda, selle asemel nõutakse jutustavat proosat. Kui mitmekümnemiljonilise rahva väärtuslikuima ja tunnustet poeedi luuletuskogusid antakse välja nummerdet eksemplarides, mille arv vahel tuhandenigi ei tõuse (P. Valerv, Stefan George), siis on ikkagi meie luuletuslugejate arv suhteliselt veel väga kõrge.
Ja imelik, ajal, millest arvati, et see ainult toodab impressionistlikke ja hingitseva tegevustikuga tooteid, hakkavad teine teise järele ilmuma pikad romaanid, milles asjad arenevad äärmiselt aegapidi ja rahulikult, otsekui ajaluubi all. Tõsi küll, paljudes sellastes teostes poeb aja kärsik ilme sisse närvilisema stiili ja teravamate pointeide all (lugeda kas või P. Morandi, Heinrich Manni, Döblini, K. Edschmidi romaane). Kuid sellest hoolimata saajakse sündmustik vahel laiali laotada ja arendada otse hiigla maasstaabis. Nõnda üllatas Marcel Proust kõiki oma kümmekonna-köitelise romaani-monumendiga, mis nii rahulikult konstrueeritud, et kärmelt kihutav aeg paistab sellest eemal olevat tuhanded penikoormad. Sama aeglaselt ja rahulikult edeneb Thomas Manni Zauberberg’i tegevus. James Joycei ligi tuhande leheküljeline Ulysses kujutab kahe-kolme inimese elamusi hommikust ööni. Et ainult mõningaid romaane mainida.
Sõjad, revolutsioonid mööda, andutakse hetkelise meeleolutsemise asemel jälle suuremamahulisele elamusele. Tundmuseks, tahteks, mõistuseks lagunenud hingeelu hakkab jälle tervikuks koonduma, ja sünteetiline elamus saab aegapidi jälle teose aluseks. Eks ole meilgi küllalt sümptoomlik see, et meie luuletajadki on hakanud eelistama pikemaid poeeme, tsükle, isegi „romaane” värssides.
Võib arvata, et meilgi on tekkimas analüütilise ja katkendliku ilmega aja asemele uus kirjandusjärk, mis on, võiks öelda, eepiline ja konstruktiivne. Tekib teatud reaktsioon, vastukaal aja rahutule iseloomule, ühenduses kahtlemata kogu ühiskonna stabiliseerumisega.
Kui kaua see uus järk kestab, oleneb teadagi eeskätt ühiskondlikust arenemisest. Üksainus pööre või murrang võib kogu kultuurilise arenemise suuna teisiti muuta. Kuid praegu näikse küll niisugused romantilised ajad veel kaugel olevat, ning enne tuleb ikkagi läbi käia pikk eepiline vahemaa, mille algul me praegu oleme. Või kui mõõta oma maa oludega, siis võib praegustest märkidest keele, kirjanduse ja kunsti alal, ning üldse aja füsiognoomiast välja lugeda seda, et kakskümmend aastat meie iseteadlikku kunstikultuuri moodustavad ühe terviku, mis selja taha hakkab jääma, kuna silmi ette terendab vastne spiraalijatk, mida tuleb käima hakata vähe teissuguse rütmiga.
Kus on uute ülesannete täidesaatjad? Kas meie loov keskmine põlv? Või tuleb lootus panna pääletulevate noorte pääle?
Meil on viimastel aastail juurde kasvanud suurearvuline pere noori kirjanikke, kes endid teadlikult katsuvad pidada teiseks põlveks ja seesugustena endid vastu seadida n-n. keskmisele kirjanike põlvele. Kuid selle noorema generatsiooni eneseavaldused on nii ligidased eelmisele põlvele, et paistab, kui oleks siin tegu üheainsa põlvega. Ja tõepoolest, ka kõige nooremad kannavad oma soontes revolutsiooni ja sõja romantilist järellainetust, nemadki on pidanud päranduseks kaasa tooma osakese põrandaalust hingeelu. See on ikkagi sama tõug, kuid et ta eneseavaldused hilisemad on, siis kannab ta paratamata suurelt jaolt oma otsa ees epigoonsuse pitsatit.
Ajaloo rütm näitab küllalt veenvalt, et uus ja sootuks teisiti mõtlev ja loov sugupõlv murrab end ikka siis läbi, kui eelmisest on möödunud umbes kolmkümmend aastat. Mitmed kirjandusajaloolased on selle sugupõlvede vaheldusrütmi koguni oma vaatluste lähtekohaks võtnud, pealegi üsna edukalt. Meie vanemad kirjanikud, kes nüüd produtseerimise lõpul seisvad, on pärit läinud sajangu 60. aastast, järgnev põlv on sündinud 1890 ümber. Võib uskuda, et ka uus põlv juba olemas on, ning kuna ta on seemendet revolutsiooni ja iseseisvuse võitluse esimestel aastail, siis võib tal ka kätkisse kaasa antud olla innukas vaim ja tuline hing, mis võib kunstisse tuua aasta paarikümne pärast uue tulukese. Vabana neist põrandaalustest joontest, mis meie päeva hingeellugi küündivad, on sel tuleval põlvel, aja rahulikumat arenemist arvesse võttes, vähem kahklusi ja analüüsi vaimu, enam selgust ja pidevust. Kuid sellest põlvest oleks vähe vara kõnelda.
Pearaskus jääb lasuma ikkagi praegu tegutsevate kirjanike põlvele. Tema seisab uue ajajärgu ja uute ülesannete ees. Tulles ajast täis liikumist, kiiret arenemist, vapustusi, kaasa kandes rabelevat otsimist, kuid ka palju kogemusi, seisab ta ülesande ees neid kogemusi ära kasutada suurteks ülesehitusteks, mille järele õigustet nõue.
Johannes Semper
Loomingust nr. 7/1926
