Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

O. Lutsu kirjandusliku tegevuse alguseks on märgitud ühelt poolt 1904. a., teiselt poolt 1912. a., mil ilmus tema jutustus „Kevade” I. Need ajatähistused pole täpselt õiged kumbki. On tõsi, et Luts hakkas kirjanduse alal katsetama juba varases nooruses: esimesed sellekohased sepitsused sündisid Palamuse kihelkonnakoolis ja jätkusid Tartu reaalkoolis. Kuid need jäid enesele ja ei ilmunud trükis. Esimese pala ilmumine langeb 1907. aastasse, millega siis tulebki tähistada Lutsu kirjandusliku tegevuse algust. 1907. a. peab ka kirjanik ise oma kirjandusliku tegevuse algaastaks. Miks mõnelt poolt alles 1912. a. on peetud Lutsu esimese töö ilmumisajaks, oleneb nähtavasti sellest, et kirjanik esialgu kirjutas Toomas Oskari (Thomas Oskary) varjunime all. Viimase varjunime taha on ta peitnud end kogu oma varasema loomingu kestes.

Luts algas oma kirjanduslikku tegevust luuletajana, mis paistab mõnelegi uskumatuna, kuid ometi on see nii. Kirjanik ise vabandab oma „vääratust” sellega, et harilikult paljud sõnasepad algavad luuletamisega.

Tema esimeseks trükitud kirjanduspalaks osutub luuletus „Elu”, mis ilmus ajalehes „Postimees” 1907. a. veebruarikuu 28. päeval (u. k.) nr. 38, seega 30 aastat tagasi. Luuletus on loodud 13. veebruaril (u. k.) samal aastal, nagu näha daatumist, mis luuletusele juurde lisatud. See koosneb 6 salmist, millest 5 on neljavärsilised ja 1 viievärsiline. Luuletuse esimene salm, mis kordub ka lõpus, kõlab järgmiselt:

    “Üks ainus silmapilk on elu,

    kahest igavikust piiratud:

    Üks nendest see, mis enne oli,

    Ja teine, mis on pärast meid.

Tahtes anda õpetust vanainimese toonis, arutleb autor, et elu on üksainus hetk; see möödub kiiresti ja ei tule enam tagasi. Kuid enne kui jõuab öö, on meil palju ära teha, mida tegemata ei või jätta. Elu on töötamiseks, mitte unistamiseks.

Niisama algeline ja kulunud kui on see luuletus oma ainelt ja sisult, on ta seda ka vormilt. Mõtted on igapäevased, meeleolu kahvatu, riim puudub peaaegu täiesti, rütm on reeglipäratu, luulekeel ilmetu. Luuletuses pole midagi, mis näitaks noore inimese pulbitsevat ja nooruslikku värskust. Kirjaniku hilisemast isikupärasest elu- ja tundesisust pole siin jälgegi. Didaktiline mentaliteet, mis esineb luuletuses, tundub kohatu, sobimatu ja kohmakas; luuletus kogu oma tervikus on järelärkamisaja luulepärimuste jäljendus.

Noore kirjaniku järgminegi trükitud kirjanduslik pala on luuletuse vormi valatud. Selgi on lühike väheütlev pealkiri – „Täht”, ilmunud „Postimehes” 14. märtsil (u. k.) 1907. a. 50. numbris. Alla on kirjutanud autorina Th. Oskary. Luuletus koosneb 5 neljarealisest salmist, millest esimese siin esitame:

    Tumedast, öötaevast

    Paistab hele täht;

    Saadab oma hõbe sära

    Minu kehva kambrisse …

Laul on samuti ilma luulelise elevuseta ning isikupäratu. Eelmisest erineb ta vaid seetõttu, et puudub didaktiline põhitoon. Muidu on seegi luuletus sisult kahvatu, vormilt riimitu ja rütmivaene. Mitte midagi sellest luule elevusest, mis esines näit. teiste tolleaegsete luuletajate loomingus, nagu Suits, Enno, Ridala jne.

Niipalju algava kirjaniku esimestest sammudest. O. Lutsul puudus luuleloominguks vastav anne ja vormitunne. Ta loobus luuletamisest jäädavalt ja andus proosaloomingule, leides seega varakult erilisi eksisõite tegemata oma õige ala.

Lutsu meelepärane ja andekohane kirjandusvorm on kõigepealt jutustus ja selle järel näidend ja följeton, sõnastatud sidumata kõnes. Oma varasemaski kirjanduslikus tegevusjärgus viljeles ta kõiki mainitud kirjandusvorme. M. Kampmaa andmeil on ta kirjutanud kolm näidendit praeguse sajandi esimese aastakümne keskel, mis aga seni on jäänud trükis avaldamata. Följetone kirjutas ta ajalehtedele „Postimees” ja „Päevaleht”. Hiljemini, 1912. a. algusest peale avaldas ta neid pilke- ja naljalehes „Kilk”, mida K. Pinkovski välja andis. Oma följetonide eest sai ta Pinkovskilt soliidse honorari, nimelt 10 kop. realt, mis oli tolle aja kohta kõrge reatasu.

Kõige viljakam oli Lutsu varasemas kirjanduslikus tegevuses 1908. a. Sel aastal tõlkis ta kõigepealt „Päevalehele” saksa kirjaniku Hartwiga romaani ja kirjutas mitu jutustust, millest on kõnet eespool. 1909.-1911. aasta on aga üsna vähese viljakusega tema kirjanduslikus tegevuses, mis on ka arusaadav, sest kirjanik oli noil aastail kodumaalt eemal ja teenis aega sõjaväes Peterburis. Sõdurielu miljöö ei olnud nähtavasti soodus loominguliseks tegevuseks. See jätkus aga jälle intensiivselt, kui kirjanik tuli tagasi kodumaale 1911. a. ja astus vabakuulajana ülikooli rohuteadust õppima. Viimatimainitud aastal kirjutas ta valmis oma näidendi „Paunvere”, mis aga sai ilmuda alles 1913. a. Ent päris loomishoogu sattus ta alles 1912. a. pärast seda, kui jutustus „Kevade” I oli suurte pingutustega ilmunud autori enda kulul.

Tulgem aga tagasi 1908. a. kirjandusliku tegevuse juurde. Sel aastal ilmus tal ajalehe ,,Elu” kaasandes „Kirjandus ja teadus” kaks följeton-jutustust: „Unenägu” 62. numbris ja „Pungad” 70. numbris ning jutustus „Atsi esimene rendez-vous!” 75. ja 76. numbris; viimase eest sai kirjanik honorari 17 rubla.

Esimeses palas jutustab ta peost ja joomingust pritsimajas ja pidusöögist, mis oli korraldatud uue pritsi ostmise puhul ja senise pritsi juubeli puhul, mis oli saanud 500 aastat vanaks. Pidutsemised lõppesid sellega, et pritsimaja hakkas põlema, põles maani maha ja temaga ühes ka kõik pritsimehed, välja arvatud kaks, kes pääsesid.

Teises följeton-jutustuses kõneldakse punase ninaga vanamoorist, kes käis igal laupäeval apteegis reeglipäraselt raha mangumas, saades iga kord 5 kopikat. Kuid kui saabus kevade, ei andnud apteeker enam raha, vaid käskis vanamooril tuua kasepungi, mille eest lubas maksta tasu. Vanamoor punnis vastu, kuid oli siiski viimaks nõus. Kui ta jälle tuli, ei olnud tal pungi teps mitte kaasas. Apteekri küsimusele, kus pungad on, vastas vanamoor, et ta läinud metsa ja roninud kase otsa, et pungi hankida; seal parajasti tulnud pikne, toonud sooja vihma ning kased läinud silmapilk lehte ja nii jäänud ta pungadest ilma.

Need esiföljetonid avaldavad juba Lutsu loomupärast huumorimeelt ja vestmisannet. Siin on tunda kirjaniku isikupärast elukäsitust kui ka väljendusviisi. Autor on oma elemendis, mida iseloomustab heatahtlik pilge ja peen huumor.

Kirjanik on enese leidnud nii aines, sisus kui vormis; isegi autori hilisemad lemmikmotiivid, nagu apteek ja pritsimaja, esinevad juba siin.

Peale äsjamainitud kahe lühiföljetoni ja jutustuse „Atsi esimene rendez-vous” ilmus Lutsul 1908. aastal veel kaks jutustust ajakirjas „Eesti Kodu”, ikka Toomas Oskari nime all. Need on „Ema haua juures” 6. numbris 29. märtsil (u. k.) ja kellamees” 9. numbris 14. mail (u. k.). Mõlemad aga erinevad põhjalikult eespoolmainitud jutustusist oma tundesisult ja meeleolult.

Lutsu varasema loomingu iseloomustamiseks peatugem jutustuste „Atsi esimene rendez-vous” ja „Kellamees” juures pikemalt.

Mitmel puhul on alla kriipsutatud dualistlikku joont Lutsu isikus ja loomingus. See dualism on salgamatu. Kirjaniku loomingus avaldub kaks palet: üks on nalja ja huumori, teine kurbuse ja nukruse pale. Ühte osa tema teoseid iseloomustab realistlik elukäsitus, teist romantiline. Esimesi häälestab humoristlik elutunne ja naljameeleolu ning pehme pilkeline põhitoon. Siia kuuluvad sellised teosed nagu „Kevade” I ja II, „Paunvere”„ „Kapsapea” jne. Nende teoste kandvaiks tegelasiks on vigurimehed, naljahambad, hoolimatud egoistid, külmad mõistuseinimesed, nagu Toots, Saamuel Pliuhkam, Toomas Haava, Madjak jt. Mõnede tegelaste nimedki on nende iseloomu kohaselt naljakad ja imelikud.

Et kirjaniku varasemas loomingus seda laadi teosed olid ülekaalus, siis koheldi Lutsu kui naljakirjanikku ja realisti. Kuid see on raha üks külg. Hiljemini muutub tema loomingu põhitoon ja seda iseloomustab naljale ja realistlikule mentaliteedile sootuks vastandlik elukäsitus. Tema seda liiki teoseid häälestab romantiline elutunne, nukruslik ja eleegiline meeleolu, unistuslik ja igatsuslik põhitoon, valu ja kannatuse põhielamus.

Kui oma realistlikkudes teostes ta paljastab elupahesid ja väiklusi ning nende kulul pilget pillab ja nalja teeb, siis oma romantilistes resp. uusromantilistes teostes ta nukrutseb ja valutseb. Ent see valu ja kannatus pole hävitav ega purustav, vaid sisemist soojust ja arusaamist taotlev. Kirjaniku uusromantiliselt häälestatud teoseid läbib mingi andestamise ja lepitamise põhitoon. Selliselt mõtestatud teosed on näit. „Karavan”, „Kirjad Maarjale”, „Andrese elukäik”, „Harald tegutseb”, „Siniallik”, „Sootuluke” jt. Nende teoste tegelased on unistajad, tagasihoidlikud, endassesüvenenud, haprad elu orvud. Tihti tundub, et neil puudub aktiivsus ja vajaline elujõud, et läbi lüüa. Sellised kujud on Andres Süvalepp, Arno Tali, Olga Nukrus, Juhan Metslang jne.

Mõlemad äsjakäsitletud eluvormid ja mõlemat liiki tegelased esinevad üsna tihti ühes ja samas teoses, nagu „Soo”, „Iiling”, „Laul õnnest” jne.

Need kaks põhipooluslikku ja vastandlikku eluvormi Lutsu loomingus johtuvad kirjaniku mina psühholoogilisest kokkuseadest ja esinevad paralleelselt tema elu- ja kunstikäsituses juba algusest peale. Kirjaniku varasemgi looming pakub selleks vastuvaidlematuid tõestusi. Jättes kõrvale luuletuse, märkame tema esimestes jutustustes selgesti mõlemat eluvormi ja elukäsituslikku joont, mis hiljemini üha reljeefsemalt ja ilmsemalt esile küünivad.

Jutustus „Atsi esimene rendez-vous” on tüüpiline pilkelise ja naljalise elukäsituse näide kirjaniku varasemast loomingust ja „Kellamees” samal ajal nukrusliku ja valulise elutunde vahenditu kujutus.

Jutustuses ,,Atsi esimene rendez-vous” kõneleb kirjanik kahest noormehest, nimetades neid Don Quijoteks ja Sancho Panshaks, kes läksid tantsuõhtule ja tutvusid seal neiukestega. Olles seltskondlikult vilumata, ei sobinud neil kuidagi jutt, eriti piinaks oli aga tants: ühele seepärast, et ta alatasa pea lakke ära lõi, sest et oli pikk, ja teisele seepärast, et konnasilmad tegid talle hirmsat valu. Peo lõpul oli tutvus mõlemal juba niikaugele arenenud, et määrati järgmiseks päevaks rendez-vous. Pärast kahetsesid küll mõlemad oma rumalust, kuid nüüd oli kõik hilja. Määratud päeval läksidki nad oma „Kolgatale” – parki kohtama. Neiukesed tulid mõlemad ja paarid läksid lahus jalutama. Jalutati, kuni väsiti; siis hakati koju minema. Neiud soovisid hoburaudteel sõita, mis maksis kahe inimese peale kokku 10 senti. Kuid seda raha polnud kummalgi kavaleril. Mis nüüd teha? Viimaks leidis Don Quijote oma taskust kogemata sinna jäänud 10-kopikalise raha. Üliõnnelik leiu üle, läks ta neiukesega vagunisse, andis raha konduktori kätte ning sai pileti. Konduktor aga pillas raha maha; see veeres üle ukse välja ja kadus sinna. Kuid see ei puutunud Don Quijotesse. Tal oli pilet käes. Raha leidis Sancho Pansha, kes oli väljas. Üliõnnelik leiu üle, võis temagi nüüd oma neiukese koju sõidutada. Nii lõppes mõlemate esimene rendez-vous ülihästi. 10 kopikat viidi pärast konduktorile ära.

Kogu jutustuse kestes järgnevad naljakad situatsioonid üksteisele, üks koomilisem kui teine. Kirjanik asetab jutustuse tegelased enne piinlikkudesse olukordadesse, kuid laseb neil lõpuks ometi õnnelikult välja tulla kõigist ohtudest. Seejuures saadab sündmuste ja tegevuse arengut kogu aja kirjaniku heatahtlik huumor. Ilmselt on tunda selles jutustuses „Kevade” ja „Paunvere” nalja ja rõõmu vallatlevat meeleolu. Vembulised õnnetused ja õnned on selleks teljeks, mille ümber keerleb kogu tegevus ja intriig.

Täiesti vastandlikku eluvormi esindab aga jutustus „Kellamees”, mille elusisu on sootuks teisest eluringist.

Kellamees elab oma noore naise ja väikese tütrega rahus ja õnnes. Kuid siis juhtub midagi. Mõnda päeva juba on mees iseäralik ja nukker. Tema ja naise vahele tekivad pahandused ja arusaamatused. Naine püüab igati teada saada mehe meelemuutuse põhjusi, kuid esialgu tagajärgedeta. Siis selguvad mõned asjaolud: naine saab teada, et mees käib alatasa ühe haua juures seda korraldamas ja seal istumas hulgad ajad sügavais mõtteis, muutudes järk-järgult üha kurvemaks ja pahuramaks. Viimaks selgub, et see on ühe tütarlapse haud, kes enese hiljuti oli uputanud. Selle teada saanud, hakkab naine mehele veel enam peale käima. Mees on raskes hingekitsikuses, kartes naisele kogu tõde avaldada, sest ses hauas puhkava tütarlapse surmas on tema süüdi. Tal olid omal ajal, aastat neli tagasi, selle tütarlapsega ligemad suhted, mille tulemuseks oli väike poeg. Mees hülgas tütarlapse ja abiellus teisega, oma praeguse naisega. Suurest kurvastusest uputas tütarlaps enese ja poeg jäi ühe vaese vanainimese kasvatada, kes käis tihti ka lapsega ema haual. Seda nägi ja teadis kellamees, mis tema hingekitsikust veelgi suurendas. Suutmata oma kurbi saladusi üksi kanda, pihib ta viimaks naisele kõik. Seda kuulda saades vaikib naine ja ei lausu ainustki sõna. See oli kevadel. – Suvi on käes. Kellamehe majas elatakse jälle õnnelikult. Perekond on nüüd viieliikmeline: mees ja naine, tütarlaps ja poisike ja vaene vanainimene.

See on näide teistsugusest elukäsitusest Lutsu loomingus. Seal välistegevus, siin hingekone, seal nali ja huumor, siin valu, kannatus ja kurbus. Seal arendatakse rõõmsalt, naljatujuliselt koomilist jutulõnga, siin heietatakse kurvameelset ja eleegilist hingekone niiti. Seal lahendab elu sõlmi koomiline juhus, siin harutab lahti süü umbsõlmi kahetsus ja andestamine. Nii seal kui siin aga lõpeb kõik õnnelikult. Juhuse pahad naljad ja kibedad tõed, samuti süü ja eksimuse painajalikkus ja raskus saavad viimaks unenäoks, headus ja õnn aga elutõeks. Mõlema eluvormi kujutamises on kirjanik ühteviisi osav, tehes seda usutavalt ja tõetruult.

Lutsu hilisema loomingu mõistmiseks on tema varasema kirjandusliku toodangu jälgimisel oma jagu tähtsust. See selgitab mõnedki lahtised küsimused, eeskätt aga jutustuse „Kevade” I kunstilise küpsuse. Paistis kuidagi ebausutavana, et kuidas võis kirjanik anda kohe oma esikteoses kirjanduslikult väärtusliku teose. Selles pole aga midagi erilist, kui teame, et enne „Kevade” I valmimist olid Lutsul seljataga juba mitmeaastased kirjanduslikud kogemused, ja et „Kevade” I ta hakkas kirjutama juba 1907. a. ja viimistles seda mitu aastat. See kõik ei ole öeldud selleks, et Lutsu loomingu väärtust alahinnata, vaid et seda just rõhutada. Tema looming räägib iseenese eest. See kuulub meie rahva- ja noorsookirjanduse paremiku hulka, tõlgitsedes rahva hinge ja kujutades rahva elu selle mitmekülgses avalduses.

J. Roos

Eesti Kirjandusest nr. 1/1937