Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

MAIT METSANURGA „ORJADE”  JA E. VILDE „TABAMATA IME” VALGUSTUSEL.

Missugust hirmsat seltskonda kirjeldab arvustades Leo Tolstoi oma „Pimeduse võimuses”, missugune jäle sünd­mustik. Aga kirjatöö on siiski külgetõmbav, rahuldav – alguskõla pärast, mis kogu teosest läbi kajab nagu fuuga­motiiv Bachi sonaadis: sa pead südamega elama.

Tolstoi ise on oma tööd südamega kirjutanud. Süga­valt inimlik tundmus on töös koondanud sõnu ja sündmusi, nagu hea inimene ka pahas ümbruses häid tundeid avatleb, ja on loonud suurepärase draama ja luuletöö, on luulega võidnud jälgi sündmustiku viletsaid inimesi…

Hoopis teisiti Metsanurk ja Vilde. Meie kirjanikud teevad inimesed, kellega nad kokku puutuvad, väiksemaks. Nad võtavad neilt läike ära: tahmaseks, külmaks ja vilet­saks muutub inimene nende sule all. Luuletaja-kirjanik peaks aga olema nagu tulesütitaja pidumajas: tuled, soojad ja valged, peaks ta põlema süütama majades ja inimestes. Nagu laevakered sadamas pidupäevil kiirgama puhkevad, nii peavad inimesed hiilgama lööma, kellest hea luuletaja on mööda läinud.

Nii on see ka sündinud seltskonna valgustamisel heade kirjanike läbi. Norra kodanik ei lähe kuidagi väikesest mehest mujal lahku. On koguni mitmelt poolt leitud – iseäranis Ibseni surma puhul on seda üteldud -, et Norras väikekodanlik, äriline vaim enam maad võtnud on kui teistes Põhjamaa riikides. Hiljuti leidsin sarnast tõendust ühest tõsisest vene ajakirjast.

Kes aga Ibseni, Björnsoni, Hamsuni töid loeb, see peab nende reisijatega ühes kahtlemata hoopis teisele arva­misele tulema. Ibseni Brändi vaim näikse nende kirjanik­kude järele kogu Norras valitsevat osa mängivat, mille täht­sust töödes kujutatud eitavad iseloomud ainult tõstavad. Positiivsed ja eitavad iseloomud on töödes inimliku idee esitajad, on „südamega” kirjutatud. Ei ole siin midagi imestada.

Kirjanduses ei anna mitte suured iseloomud seltskon­nas materjali kirjanikule „iseloomude” loomiseks, vaid kir­janike oma suur vaim, meelsus leiab neid loomusi, sün­nitab neid uuesti – kirjanduses.

Näikse nii olevat: halvad kirjanikud ei ole teistega rahul – head kirjanikud ei ole enesega rahul. Kui meil kirjanduses ausaid iseloomusid ei leidu, siis võib ainult üht järeldada – meie kirjanikud ei ole neid eneses leidnud. Meie peaksime võrdlema oma kirjanduse edenemise sam­musid vene kirjandusega. Võtke ja kujutage enesele ela­valt ette vene kirjanduse uuestisünnitajaid: Puškin, Dostojevski, Turgenev, Tolstoi – kas oleks siin mõeldav primi­tiivne seltskonnaarvustuse viis?

Dostojevski ei naernud nõtrade üle, vaid läks nende juurde, tegi neid „kangelasteks”, võidis neid oma geniaalse inimese südamega. Venelastel on nii palju takti, et nad mitte ennast, s. t. kirjanikku ideaalina ei kujutanud, nagu „Orjades” seda tehakse, vaid: Turgenevi juures on posi­tiivsed kujud seltskonnategelased, Tolstoi juures rõhuga lihtinimesed ja Dostojevski juures on koguni haiged ja kurjategijad jutu „kangelased”. Mait Metsanurga töös on kirjanik see valgus, kust kiired enama-vähema jõuga üksi­kute peale välja saadetakse, patuste peale varju heidetakse ja Õndsate üle aupaistust läkitatakse. „Orjade” peamotii­vina kõlab: vaadake ometi, kui õrnad ja targad ja kanna­tajad ja otsijad meie, kirjanikud oleme, seltskond ja selts­konnategelased on aga kõik „niisugused” (s. t. närused).

On leitud nendes töödes vaimu võitlust suurlinna õhuga ja Eestis kasvava kapitalismiga. Seda ma siin ei leia. Siin on küll vaimujõumehe hädakisa, kes tahab mäge paigalt tõsta, kellel aga energiatagavara ainult kiviloopimiseks ula­tub, kes tahab seltskonna oidu ja neeru läbi katsuda ja puhastada, aga kes ainult peapesemiseks ettevalmistatud on. Nii teab haigemaja velsker ikka paremini kui arstid, kuidas haigeid ravitseda ja mis haigus õieti kellelgi on, keda aga siiski rasked haiged enese juurde „opereerima” tulla ei luba, vaid ägedasti vastu puiklema hakkavad. Sellejuures ei või salata, et M. Metsanurk „Orjades” niisuguseid lehekülgesid on kirjutanud, mis tõsise kirjanduse väärtuse poolest üle ulatuvad sellest, mis ta enne on loonud. Aga et ta kasva­tuse ja puhastamise ägeduses musta- ja puhtaveetorud segi on ajanud, siis lõhnab kõik mustavee järele.

Ei ole huvituseta tähele panna, et primitiivne seltskonnaarvustus iseäranis Tallinna kirjandusringkonna mõjulaste – M. Metsanurga ja E. Vilde juures lokkama on löönud. Võib arvatagi, et niisugune vool edaspidi siin veel lopsakamalt õisi ajab. Ongi kuulda: M. Metsanurk tahta oma piitsutamist jätkata ja teistelt olla kogu seeria samaseid paljastusi oodata. Tartu kirjandusringkonna mõjul on ilmunud: A. Kitzbergi „Libahunt” ja Rein Tamme sulest „Aimre”. Missugune ideeline õhk valitseb nendes töödes! Ka siin on seltskonnaarvustus sügav ja halastamatu -, aga siiski määrane suur inimsus tuleb sulle „Libahundi” luulest vastu. Kitzberg ligineb siin oma kirjaniku meelsuses – Juhan Liivile, on enesest kõrgemale tõusnud. Üksik isik on siin inimlikuks tüübiks saanud, nagu seda igaüks sügav kirjandusisik on. Seal võitleb luule (Tiina) igapäevsusega (Margusega), igapäevsus surmab luule, kes teda armastab, ehk küll ajalugu – traditsioon (vanaema) lepitada katsus ja hoiatas. Draama kavatsus on geniaalne, kahetseda tuleb, et Kitzbergil usku ei olnud tööd täiusele viia. „Aimres” valitseb niisama (niipalju kui ajalehe arvustus otsustada laseb) ideeline õhk, mille paistel pimedust armastajal primi­tiivsel arvustusel töös ruumi ei saa olla.

Vaadake ka Aino Kallase „Ants Raudjalga” või „Bernhard Riivest”. Siin on ümberpöördult: seltskonna positiiv­sed kujud seisavad esimesel kohal, kogu töö üle lehvib kõrge vaimline õhkkond. Aga seep see ongi. Positiivseid, väärtuslikke isikuid luua on raskem. Nendele peab väär­tuslikud ideed aluseks panema, aga kirjanikul neid ei ole. Nõrkusi on aga igaühel, neist saab igaüks aru, igaüks oskab neid hinnata, sest on ju nõrkus ja närusus meile kõigile nii omane. Niisugune kultuurivastane piitsutamine võib häda­ohtlikuks saada, kui talle piirisid kätte ei juhatata. Meil on harilikult õigusega kirjeldatud kirjanikke kannatajatena seltskonna tuimuse ja jaheduse all. Aga võib ka ümber­pöördult olla: seltskond, tegelased kannatavad oma kirjanikkude all.

Koguni mitte uus, niiütelda meieaegne ei ole viimane nähtus – Hellase luulejõulisemail väljadel, Kreeka kirjan­duse kõige klassilisemal ajajärgul, on midagi hirmsat selle­poolest sündinud. Platon ei jäta oma „Apoloogias” kahtlust, et Sokrates just pilkenäidendite kirjutaja Aristophanese ässituste tõttu Ateena kaaskodanikkude suure häälteenamusega surma mõisteti. Vist on sündmus süüdi, et Platon oma ideaalses „Riigis” ühtegi ruumi luuletajatele ei leia, vaid neid sealt hoopis välja tõrjub. Sokrates oli õige lihtne kodanik, ei teinud kirjutamisega tegemist, vaid ajas Ateena linna tänavatel vastutulijatega juttu ja jagas tasuta õpetust sellele, kes seda soovis. Mis heideti temale aga ette, milles pilkab teda Aristophanes?! Sokrates olevat hea ja kurja kaitsja, ta võivat niisama tagurlikke kui ka edulisi voolusid kaitsta, ütleksid meie aja pilkajad. Lugegu, keda huvitab, Aristophanese „Pilvedest”, missuguseid pöörasusi Sokratesele ette heideti ja kuidas seda tehti. Tolle aja kirjanik­e vaateviisidest läks Sokrates küll lahku.

Kui Aischylos ja Sophokles õpetasid: inimesele tasu­takse tema süü taevas ja maa peal kätte, Nemesis ei jäta ühtegi süütegu tabamata, – seal julges Sokrates kuulu­tada: inimene eksib tahtmata, inimene ei tea, mis ta teeb, sellepärast ei pea ka vaenlasele kurja kurjaga tasuma. See oli kuulmata! Pealegi ei hoolinud Sokrates tolleaegse kirjandusringkonna ideaalidest, nende jumalatest suurt midagi. Kreeka kutsutud kirjanikud süüdistasid Sokratest veel suuremas kuriteos: Sokrates olla nimelt tõendanud, et kirja­mehed ja luuletajad midagi ei tea ja oma mitteteadmisestki ammugi ei tea, kuna Sokrates enesest ütles teadvat, et ta midagi ei tea. See oli ometi häbematu Sokratesest!? Ta mõisteti surma….

Siiski peab Aristophanese kasuks tunnistama, tema võitlusviis oli aus. Tal ei olnud isiklikult Sokratesega kana kitkuda olnud. Meie näeme neid võõruspidudel koguni õige sõbralikult üksteisega juttu vestmas. Aristophanes nime­tab oma näidendis pilkealust Sokratest täie nimega, kui ta teda hurjutab, niisama nagu ta Sophoklest, Aischylost täie nimega ülistab. Sellepoolest läheb ta meie pilkemeestest auga lahku, kes vargsi, seljatagant kallale kipuvad ning kunstitemplis oma isiklikke arveid õiendavad. Ka nemad teevad templi röövliauguks.

On olemas midagi suuremat kui kirjandus, on olemas midagi, mille pärast ja kelle heaks kõik teadus ja kunst, kogu kultuur olemas on, kes püha ja puutumatu peaks olema, see on inimese isik, elav inimene. See inimene eksib tahtmata, ta ei tea eksides, mis ta teeb, sellepärast peab temast „südamega kirjutama” ja mitte südametäiega.

7. I 1913.          Juhan Luiga

Koguteosest „Päevamured”, I osa