Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

20 Nov

Meie poliitilise juhtkonna probleemist.

 

 

Rääkides poliitilisest juhtkonnast kerkib tänapäeva kodanikul paratamatult silmade ette autoritaarne riigikord. Ometi ei ole poliiti­lisel juhtkonnal tähtsust mitte üksnes autoritaarseis riikides, vaid ka demokraatlikes. Veel rohkem, demokraatlikud riigid vajavad palju suuremat ja paremini ettevalmistatud poliitilist juhtkonda kui auto­ritaarne riik. Et meie poliitiline juhtkond on suuremal määral rekruteeritud akadeemilisest haritlaskonnast, peatume käesolevas kirju­tises ka ainult viimasel.

Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi algatusel korraldatud ankeedi põhjal kinnitab Α. Ο i n a s, et 1913. a. II semestril võis eesti üliõpilasi olla kokku umbes 1000, kui nende hulka arvata ka kunstiõpilasi.1915. a. koostatud andmeil arvab V. Ε r n i t s eesti üliõpilaste arvu samuti 1000 ning vilistlaste arvu 8OO peale. Sellesse nimestikku kuulusid kõik eesti rahvusest üliõpilased ja vilistlased, vaatamata asu­kohale. Mõistagi pole need arvud täpsed, vaid on ainult ligikaudsed. 1934. a. rahvaloenduse järgi elas Eestis 7457 kõrgema kooli lõpetanud isikut ja 10699 isikut, kes õppisid kõrgemates koolides või olid neis oma õpingud pooleli jätnud. Esimene grupp moodustas 0,8%, teine 1,1% kogu rahvastikust. Kokku oli seega 1,9% rahvastikust, ehk üm­marguselt iga viiekümnes inimene kokku puutunud akadeemilise hari­dusega. On ükskõik, kas mõistame akadeemiliste haritlastena ainult kõrgema kooli lõpetanuid või seal õppijaid või ka seal õppimise poo­leli jätnuid, – iseseisvuse aastad näitavad igal juhul akadeemiliste haritlaste arvu kiiret tõusu.

Võttes akadeemilist haritlaskonda nüüdisajal ainult arvuliselt, peaks järeldama, et selle erikaal Eesti kultuurilises ja ühiskondlikus elus on eriti suur ning me peaksime seetõttu kuuluma kultuursemate rahvaste ja riikide hulka üldse. Ometi ei ole see nii. Akadeemilise haritlaskonna osatähtsus tänapäeval ei ole kaugeltki nii suur kui seda lubaks eeldada tema arv; eriti kehtib öeldu meie poliitilise elu kohta.

Tuleb vahet teha Vene ajal ja Eesti iseseisvusajal hariduse oman­danud akadeemilise haritlaskonna vahel. Nende vaimses palges on tunduvaid lahkuminekuid. Veneaegsel üliõpilasnoorsool tuli, võrrel­des iseseisvusaegse üliõpilasnoorsooga, läbi teha võrdlemisi karm elu­kool. Gümnaasium oli raskelt kättesaadav, veel raskemini aga kõr­gem kool. Majanduslikud elutingimused nii maal kui ka linnas olid seevõrra ebasoodsad, et vähesed vanemad suutsid oma lapsi saata gümnaasiumi. Neistki tuli osal hankida ülalpidamist endale ise, et viia oma õpinguid lõpule. Hoopis raskem oli õppida kõrgemas koolis, kus enamikul õpilasist tuli omal käel elatuda. Ka valmistas edasijõud­misel raskusi võõrkeelne kool. Nende raskuste tõttu suutsid kõrgema kooli lõpetada tugevamad iseloomud ja andekamad isikud. Elu teostas ise tugevat selektsiooni ja see oli edaspidises tegevuses ka vajalik.

Elades väikerahva liikmena suure Venemaa rüpes, tundes selle poliitilist ja kultuurilist survet, kujunes õppivas noorsoos eriline suh­tumine ümbrusse ja ka isesugune huvide sfäär. See andis ennast tunda juba gümnaasiumipingil. Venemaa 1905. a. revolutsioonilised sünd­mused mõjusid eriti virgutavalt kultuurielule. Poliitiline tegevus muu­tus elavamaks, kirjandusturg rikastus, seltskonna isetegevus kasvas ja rahvuslik iseteadvus paisus. Gümnaasiumites tekkisid põrandaalused õpilasringid. Neid oli ka enne 1905. aastat, kuid need teotsesid peami­selt ainult üliõpilaste mõjupiirkonnas. Pärast 1905. aastat kasvas õpilasringide arv aga lopsakalt. Varsti selle järel teame õpilasringe teotsemas suuremais hariduskeskusis – Tartus, Tallinnas ja Pärnus, õpi­lasringid, milledest mõned olid koolide vahelised, enamus piirdus aga ühe kooliga, omandasid rahvusliku ilme. Sinna võimaldati pääseda eesti rahvusest õpilasil. Ringid olid konspiratiivsed ja iga uustulnuk võeti vastu läbi valikusõela.

Milles seisis ringide tegevus? Iga ring omas raamatukogu, mis muretseti annetusist, liikmemaksudest ja pidude sissetulekuist. Raa­matukogud sisaldasid eeskätt eestikeelset kirjandust. Katsuti muret­seda kõike, mis tol ajal eesti keeles ilmus. Teisel kohal seisis vene kee­les ilmunud algupärane ja tõlkeline ilukirjandus, teaduslik, eriti aga ühiskonnateaduslik kirjandus, mida muretseti võimaluste piires. Rin­gides, mis taotlesid eeskätt endaharimist, esinesid referentidena õpilased ise kui ka üliõpilased. Debateeritud teemad kuulusid eesti ilu­kirjanduse, kultuuri ja ühiskondlikkude probleemide valdkonda. Kuigi mõned õpilasringidest tegelesid ka aktiivse poliitikaga, s. o. propagan­daga rahva hulgas, seisis poliitika enesetäiendamise kõrval üldiselt tagaplaanil. Osavõtt ringidest oli rohkearvuline ja autori mälestuste järgi võis seda arvestada kuni poolele vanemate klasside eesti rahvu­sest õpilasist.

Samasugust iseloomu, kuid juba laiemais piires, omas ka tolleaegne eesti üliõpilaskond. Üliõpilane oli teatava määrani haruldus ja see­tõttu „suur” mees. Seltskond ootas temalt rohkem kui ainult etteval­mistust oma erialale. Seepärast näemegi üliõpilast huvi tundvat väl­jaspool oma erivalda ilukirjanduse, mõtteteaduse, ühiskonnateaduslike ja teiste, maailmavaadet arendavate ainete vastu. Üliõpilane oli ühtlasi seltskonnategelane ja ta võttis osa üldkultuurilisist ning rah­vuslikest üritusist, lüües kaasa „Noor-Eesti” liikumises, pidades maal ja linnas populaarteaduslikke ettekandeid, korraldades pidusid, korja­tes vanavara, asutades haridus- ja raamatukoguseltse, töötades kaasa põllumajanduslikkude näituste korraldamisel jne.

Tähtsaimaks eesti üliõpilaste koondumiskohtadeks kujunesid Tartu ja Peterburi. Esimeses domineeris poliitiliselt rohkem tagasihoidlik, teises aga radikaalsem, sotsialistliku värvinguga vaim. Mõlemad poo­led publitseerisid oma töid. Tartus ilmusid Eesti Üliõpilaste Seltsi väljaandel „Sirvilauad”, siis mitmesugused oskussõnade kogud jm. Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi väljaandel ilmusid Peterburis albu­mid „Ääsi tules” jt. trükiseid.

Oleks ebatäpne öelda, et kõigile veneaegseile eesti üliõpilasile oli iseloomustavaks säärane mentaliteet. Leidus küllalt ka teistsuguseid isikuid, keda huvitasid vaid õpingud ja tulevane võimalusterohke kar­jäär Venemaal. Arvukale aktiivsele elemendile oli aga omane viima­sest  erinev,  ülalkirjeldatud  vaimulaad.   „Seltskonnategelasele”  ja „rahva sekka minejale” üliõpilasele võis tänapäeva mõõdupuu järgi ette heita laialivalgumist ning kõrvalekaldumist oma otseseist õpinguist. Huvitav on aga tähistada, et needsamad seltskonnategelased said hästi hakkama ka oma stuudiumiga ja pinnapealsusse kaldujate protsent oli väike.

Et sellel liikumisel ja teotsemisel olid omad positiivsed tulemu­sed, saime näha õige peatselt. Eesti iseseisvuse sünniaastad 1917- 1920 tõstsid esile peale vanemasse generatsiooni kuuluvate tegelaste J. Ρ oska, K. Päts’i, J. Τ õ n i s s ο n’i, M. Martna, O. S t r an d m a n n’i, J. Teemanti jt. rea nooremaid jõude, kellest mainitagu mõningaid, näiteks K. Eenpalu (Einbund’i), N. Köstner’it, J. Kukke, A. Oinast, Α. Ρ i i p u, A. Rei’d, Jüri V i l m s’i jt. Need aastad olid erakordselt segased sisepoliitiliselt, veel rohkem aga välispoliitiliselt. Tuli ristelda vastuolude vahel, mis valitsesid Venemaa, Saksamaa ja liitriikide vahel. Tuli vastuollu minna kõigiga, puhuti koguni sõbralikkude suurte liitriikidega. Sega­sel ajal, mil isegi liitriigid ei teadnud, kuidas lahendada Vene prob­leemi, juhtisid meie poliitikategelased ja diplomasdid Eesti iseseisvu­sele. See oli tõeliselt meistriteos. Eesti iseseisvuse sünd on olnud täis õnnelikke juhuseid, ent on samuti esinenud rida ohtlikke silmapilke, mil me saatus rippus lausa niidi otsas. Mõne vale sammu tagajärel oleks meie ajalugu võinud omandada sootuks teise pöörde. Eksi­samme aga ei tehtud ja tänu sellele võisime hiljuti pühitseda oma riigi kahekümneaastast kestust.

Kust tulid siis mehed, kes õigel ajal seisid riigilaeva tüürirattal? Midagi ei saavutata ettevalmistamatult ja ega Eesti iseseisvuse sündki ole saabunud ettevalmistamatult. Vanema generatsiooni poolt aasta­kümneid enne iseseisvust sooritatud püsiv seltskondlik enesekorraldustöö valmistas ette pinna iseseisva riigi tekkimiseks. Jätnud kõr­vale iseseisvuse sünniaja vanema generatsiooni, kes oli omandanud kogemused kestvas seltskondlikus töös, ja pöördunud selle ajastu noorema generatsiooni tegelaste poole, näeme, et ka viimased olid ette valmistatud. Kui mitte kõik, siis suurem osa sellest generatsioonist oli õpilasaastail teotsenud õpilaste põrandaaluseis ringides, üliõpilas­aastail aga seltskonnategelasina ja rahva sekka minejaina. Omanda­tud teadmised ja kogemused tulid nüüd tarvilikena rakendamisele. Endistel aegadel lahinguid löönud Tartu ja Peterburi üliõpilased, rah­vuslased ja radikaalid, kodanlased ja sotsialistid leidsid suurel aja­loolisel silmapilgul üksteist ning ühinesid mõlemale ühise eesmärgi saavutamiseks. Võiks väita, et ühine häda sundis neid kooskõla leidma. Äratundmisele jõudmiseks, et häda on ühine, ja et suuta loo­buda osaliselt oma rühmade tõekspidamisist, on vaja omada tarvilikul määral poliitilist haridust. Ja seda oli meie iseseisvuse sünniaja haritlasil.

Vabadussõjas täitis akadeemiline haritlaskond oma ülesande vää­rikalt. Iseseisvuse vormilise kindlustamise järel algas sisustamistöö, millega seoses muutus tunduvalt elu konjunktuur ja ühtlasi akadeemi­lise haritlaskonna ilme. Viis ja pool aastat kestnud sõjad ning revo­lutsioonid olid ühiskonna majanduslikult, moraalselt ja ideestikult põhjani vapustanud. Vene ajast põlvnev haritlaskond ei suutnud oma arvulise väiksuse tõttu kanda iseseisva ja moodsa riigi aparaati, mistõttu tekkis karjuv tarvidus uute haritud jõudude järele. Valitsused olid sunnitud erakorralise kiirusega avama uusi koole, alates algkooliga ja lõpetades kõrgema kooliga. Ei jätkunud aega talitada samm-sammult ega kaalutult, vaid kõik tehti ühe hoobiga. Selle tagajärjeks oli vastuminek hariduse inflatsioonile, pigemini – õppe­asutuste inflatsioonile.

Muutunud konjunktuur ei jätnud mõju avaldamata üliõpilaskonna palgele. Kõigepealt kasvas akadeemiline pere üleöö arvuliselt suurel määral. Kerge pääs gümnaasiumesse kiskus alla andekuse taseme. Ühiskonnast mõjutatud, kannatas üliõpilasnoorsoo moraalne ja huvide tase ning lõpuks hakkas langema ka gümnaasiumist kaasa toodud tead­miste tase. Teravamalt andis see end tunda iseseisvuse esimesel küm­nel aastal, hiljemini näitas ta järkhaaval aga paranemist.

Muutunud elutingimuste tagajärjel sündis uus üliõpilastüüp, kes tõmbus tagasi seltskondlikust tööst. Üliõpilasest kõneleja, seltside asu­taja ja rahva sekka mineja kadumise tõttu jäi üliõpilane ka rahvast kõrvale. Üliõpilaste arvu kasvamisel kaotasid nad ka oma endist täht­sust ega olnud seltskonnas enam harulduseks. Osalt on see seletatav seltskondlikkude töökohustuste mineku tõttu vanemate, rohkem koge­nud haritlaste kätte, osalt aga ka üliõpilaste huvide puudumisega. Nagu kogu meie ühiskond, oli ka akadeemiline noorsugu küllastunud iseseis­vuse võidust. Ta oli saanud rohkem kui ta iganes võis unistada. Seni­sed ideaalid olid teostunud ja silmapiirile ei kerkinud uusi ideaale, mis oma suuruselt oleksid võinud noorsugu haarata. Kui võitlus välissurve vastu oli kadunud, muutus elu ka liigsel määral igapäevaseks nokitse­miseks. Haaravate otsingute vaibumisel asendas endist idealismi elu realism, mis mõnel korral kipub muutuma lausa materialismiks. Üli­õpilane on üha enam tõmbumas endasse ja sukeldumas õpinguisse. Maailmavaadet arendavate ainete, nagu filosoofia, kunsti ja poliitika vastu väheneb huvi. Raamatut, mis pole üliõpilasmassile lähemaks sõbraks, hinnatakse peamiselt sellest seisukohast, kuivõrra vajalik on ta ülikooliõpingute sooritamiseks. Ei leidu palju raamatukogu oma­vaid üliõpilasi, kuigi nad oma vanemate jõukuse tõttu võiksid seda muretseda. „Üliõpilasleht” annab üliõpilaskonna häälekandjana aeg­ajalt välja üksikute organisatsioonide erinumbreid, mis loomulikult peaksid olema sisult parimad, sest organisatsioon oma nime pärast teeb kõik, et anda maksimaalset. Tõeliselt pakuvad sellised erinumbrid aga võrdlemisi kahvatut pilti, esitades tavaliselt ülevaate organisatsiooni ajaloost, märkmeid rahvuslikkuse allakriipsutamiseks ja ühtteist muud. Võrdlemisi üldlauselisist kirjutisist ei leia kätte organisatsiooni spetsiifikumi. Lugejat huvitaksid palju rohkem kindlamad andmed organisatsioonist, näiteks kas ta omab raamatukogu, millise koosseisuga ja kuidas seda on kasutatud, jne. Ka huvitaks teada saada, kas, milli­seid ja kelle poolt on organisatsioonis peetud ettekandeid, siis osavõtt neist ja muudki sellelaadilist. Sääraste andmete põhjal saaksime kind­lamat kujutlusi organisatsiooni palgest ja üliõpilaste huvidest.

Vaeslapse ossa on jäänud eriti üliõpilase poliitiline kasvatus. Ise­seisvuse aja kestel on üliõpilane rõhuvas enamikus olnud apoliitiline – teda ei ole huvitanud poliitilised küsimused ja ta ei võta nende suhtes ka seisukohta. Poliitikaga, mida on peetud mustaks asjaks, ei sobi­vat üliõpilasel tegelda. Seda on üliõpilasorganisatsioonide poolt tooni­tatud koguni kui voorust. – Kokkuvõetult võiksime praegust eesti üli­õpilast iseloomustada kui õpinguis korralikku, endasse kapseldunud ja apoliitilist inimest, kes aga ka haritud inimesena jätab mõndagi soovida. Muidugi on erandid sellest meile väga hästi teada. Tunneme ka väljapaistvaid tippe ja näib koguni, et nende arv on absoluutselt suurem kui Vene ajal. Võime alla kriipsutada eriti rõõmustavat näh­tust, et omal erialal on need tipud avaldanud väljapaistvaid võimeid.

Suurearvulise üliõpilasmassi kohta peame aga eespool mainitud iseloo­mustust õigeks.

Üldised elutingimused ning üliõpilasaastate huvid tingivad para­tamatult ka ülikooli lõpetanute, s. o. vilistlaste palge kujunemise. Me vilistlane on enamikus vaene. Ülikooli õpingud on temalt nõudnud suurt materiaalset pingutust. Teenistuskohtade nõudmine ületab pak­kumise, mistõttu paljudel tuleb ülikooli lõpetades loobuda oma erialast ja vastu võtta ükskõik mis koht, et aga eksisteerida. Hulk omalgi alal teotsevaid isikuid peab leppima tuluga, mis hädavaevalt võimaldab füüsilist olemist. Selles osas oli veneaegne vilistlane tunduvalt pare­mas seisundis. Haritlasele väärilisest kultuurilisest komfordist oleme kaugel, mis asjaolust on tingitud ka nii sage haritlase kibestumine.

Vilistlane on suuremalt jaolt juba esimese põlve haritlasena võõr­dunud rahvast. Linn ja maa teevad üle jõu käivaid pingutusi, et anda oma lastele kõrgemat haridust, kuid tihtipeale ei suuda viimased vää­rikalt hinnata vanemate vaeva ning jäävad hoopis võõraks oma perekonnalegi. Prof. H. Kruus nimetab sääraseid kodusid „ühepoolselt õnnetult armastajaiks”. Harva näeme vilistlast rahvale ettekandeid pidamas ning vähesel määral rahva kultuuriüritusist osa võtmas. See ei paista silma mitte üksnes linlaste juures, vaid on ebaloomulikul viisil omane ka maal elavaile vilistlasile. Rahva sekka minejat vilistlase tüüpi leiame üsna harva. Vilistlaskonna enamik, kes on muutunud mingiks deklasseerunud rühmitiseks, kelle liikmed oma vähese tuluku­sega ei suuda elada õige haritlase kohaselt ega taha eluviisidelt sulada rahvaga kokku, jääb nagu rippuma kahe maailma vahele.

Ülikooli lõpetanu ei näi omavat tarvilikul määral isiksust ja sel­lega ühes poliitilist selgroogu, mistõttu sageli kohtame seisukohtade kerget vahetamist ja ka iseseisvusetust. Osalt on see tingitud ta nõr­gast majanduslikust seisundist, sest on selge, et poliitiline selgroog nõuab teatavat majanduslikku baasi ja nõrgal alusel seisjale on majan­duslikud kiusatused liiga ahvatlevad. Osalt on kõikumine poliitilisis tõekspidamisis tingitud aga vähesest poliitilisest haridusest. Seetõttu on haritlane sageli kergelt muutuv, ilma et ta mõnikord seda ise mär­kakski.   Samuti nagu üliõpilane, on ka vilistlane apoliitiline või kui ta tegeleb poliitikaga, siis kaldudes pinnapealsusse. See joon, mille kohta kogemused on andnud mitmeid tõendeid, väärib teema tõttu lähe­mat vaatlust.

Riigikogu on juba oma tegevuse ajal saanud teravate arvustuste osaliseks. Talle on ette heidetud liialdatud kihihuvide allakriipsuta­mist, erakondlikku leppimatust ning sallimatust, millest oli tingitud ka valitsuste lühike kestvus ja nõrkus. Põhjusena on nimetatud süsteemi, s. o. põhiseaduse puudulikkust. Seepärast on kõneldud põhiseaduse kriisist, millest nüüd peame välja jõudma. On vaieldamatu, et põhi­seadusel on olnud puudusi, kuid selle arvustamisega ei tohi liialdada. Mitte vähem tähtsust kui põhiseaduse kriis omab meil poliitilise juhtkonna kriis. Poliitilised erakonnad on tarvilikud ja demokraatlikus korras koguni paratamatud. Erakonnad andsid jõudumööda vanast kaadrist juhtkonna, s. o. poliitilised kindralid, kuid alamjuhtkonda ei suutnud nad kasvatada. Peamiselt selles viimases ongi erakonnad ise süüdi, eesotsas oma kindralitega. Polnud loomulik, et erakonnad tegelesid oma valijatega ainult valimiste eel ja et valimiste möödudes kadus ka intensiivne side erakonna ja valijate vahel. Erakonnad ei hoolitsenud küllaldasel määral alamjuhtkonna eest, kes oleks koha peal valijaid instrueerinud ja kasvatanud. Süüdistada aga üksnes erakonna kindraleid on ühekülgne. Haritlaskonna noorema generatsiooni liik­meil oleks siiski võimalusi leidunud ennast üles töötada ja suuremal arvul ka alamjuhtide kohale asuda. Etteheide, et vanem generatsioon seda ei lasknud, on liialdatud. Noorem generatsioon ise oli loid ja hoidus poliitikast kõrvale. Erakondi jäid juhtima üksikud kindralid ja seni kuni elu jooksis harilikku rada, ei paistnud süsteemi puudused teravalt välja. Niipea kui aga saabusid erakordsed ajad, kui algas majanduslik kriis ning rahval hakkas kõht näpistama, oli süsteemi puudus käegakatsutav. Erakonna kindralid jäid üksinda keset mässa­vat massi, sest mida suudavad teha parimadki kindralid, kui alljuhtkond puudub? Mass kääris ja hakkas enda keskelt otsima uusi juhte, õigemini, need kerkisid sündmuste keerises ise üles.

Vaadeldud põhjusil sattusime õnnetusse, ent ajalooliselt siiski huvitavasse „vapside” rahvaliikumise aega. Kui seda liikumist käsi­tella rahulikult ja nüüd juba teatavast perspektiivist, siis peab tunnis­tama, et etteotsa kerkinud juhtide hulgas oli heade soovidega ausaid inimesi, kes tehtud vigu mõnigi kord tabasid oma arvustusis õieti. Kuid kas juhil piisab ainult heast tahtmisest? Hoolimata hea tahtmise omamise tähtsusest, pole ainuüksi sellest siiski küllalt. Samuti nagu moodsa sõjaväe juhiks ei kõlba ettevalmistuseta sõdur, nii ei kõlba ka moodsa ühiskonna ja riigi juhiks ettevalmistamata isik. Vapsliku rahvaliikumise juhid, enamasti rekruteeritud küll akadeemilisest haritlaskonnast, olid riigi juhtimiseks ette valmistamata. See juht­kond, moodustunud enamasti omaaegseist Vabadussõjast osavõtnud noortest meestest, kes olid lahinguväljal oma ülesanded ennastsalga­valt täitnud, põdes üliõpilasina ja vilistlasina sama tõbe, mida põeb iseseisvusaegne haritlaskond, s. o. apoliitilisust. Vabadussõjalase nimi ning Vabadussõja vaim tiivustas neid endid ja joovastas massi. Ometi on kaks iseasja – olla sõjas sõdur või alljuht ning komplitseeritud ühiskonnas selle juht. Meie ühiskondlik kord ei olnud neil aastail enam seevõrra lihtne, et selle juhtimisele võis asuda igaüks.

Mainitud rahvaliikumise tagajärjed näitasid endid õige peatselt. Liikumise häälekandja „Võitluse” loomulikuks ülesandeks oli anda uue liikumise programmi, kuid ta ei andnud seda. Programmi korduvate nõudmiste järel kõlas vastuseks, et vapside rahvaliikumine on suunaliikumine. Ühelt poolt võib öelda, et vapside juhid meelega ei tahtnud anda oma programmi ja varjasid end suunaliikumise taha, et pääseda võimu juurde ja alles siis asuda programmi kallale. Teiselt poolt näib aga olevat väga tõenäone, et nad seda anda ei suutnudki. Selle poolt räägivad „Võitluse” artiklite sisu ja rahvaliikumise juhtide avalikud esinemised, kus avaldus autoritaarse ja demokraatliku korra tunnus­tega ebamäärane segu, mida dešifreerida oli raske. Liikumise poolt saavutatud ainukeseks praktiliseks tulemuseks oli 1933. a. põhiseadus, mis peale muu teostas tuntud loosungi „peremees majja” ja andis tugevakäelise riigipea. Seejuures olid riigipead käsitlevad paragrafid redigeeritud nii ebatäpselt, et nende rakendamine oleks andnud kümneid võimalusi, alates võime tasakaalustava riigipeaga ja lõpeta­des tegeliku diktaatoriga.

Noorest akadeemilisest haritlaskonnast liitusid paljud selle liiku­misega.

Akadeemilises haritlaskonnas põrkas kokku kaks generatsiooni – ennesõjaaegne ja iseseisvusaegne. Esimesse kuulusid need, kes oma hariduse ja ettevalmistuse olid saanud Vene ajal ja poliitilised kogemu­sed omandanud Eesti Vabariigi ajal. Nendega liitus ka sisuliselt kaa­lukam osa nooremast generatsioonist. Teise kuulus aga iseseisvus­aegne generatsioon, kes oli seni kõrval seisnud riigipoliitilisest juhti­misest. Sellega liitus osa vanemast generatsioonist, ent peamiselt see osa, kes, Vene ajal ei osutanud Eesti avalikus elus suuremat aktiivsust. Iseenesest pole generatsioonide võitluses midagi uut. Ajaloo kestel on seda ikka esinenud ja esineb ka tulevikus. On koguni loomulik, et noorem generatsioon oma värskuse ja uudsusega vanemat lööb. Meil kujunes seisund aga vastupidiseks. „Vapside” peres rohkearvuliselt esinenud noorem generatsioon ei oleks suutnud normaalseis tingimusis vanemat generatsiooni lüüa. Löögi õnnestumiseks oleks vaja olnud kõigepealt poliitilist pagasit, mida aga selle rinde juhid küllaldasel määral ei omanud.

Raske on oletada Eesti riikliku korra täpset kujunemist, kui vapslikule liikumisele poleks lõppu tehtud. On aga tõenäone, kui jätta kõr­vale ka kõik rahvusvahelised komplikatsioonid, et võimu haaramine ei oleks toimunud libedalt. Sündmuste arengu loogika järgi poleks pärast võimu haaramist saanud juttu olla demokraatlikust korrast, vaid ase­mele oleks pidanud tulema autoritaarne kord – eeskätt juba nende masside pärast, kes liikumisega kaasa läksid, kes olid ülekäte mine­mas, keda võis rööpaisse juhtida ainult tugev rusikas. On naiivne uskuda, et kõigi võimalikkude võtetega liikvele pandud leppimatut massi oleks saanud vaos hoida tavaliste vahenditega.

Riigikogu ning vapside liikumise ajalugu on andnud meile hea õppetunni ja näidanud, et demokraatlik riigikord vajab rohkearvulist poliitiliselt haritud juhtkonda. Ta on ühtlasi kujukalt selgitanud, et meie vilistlaskond oma enamikus pole seisnud poliitiliselt kõrgel tase­mel. Põhjused on samad, mida mainisime üliõpilaskonna kohta – vilistlaskond seisab rahvast eemal, on apoliitiline, on poliitiliselt vähe haritud.

Võiks vahest tunduda vastuolu akadeemilise haritlaskonna kohta esitatud hinnangu ja iseseisva Eesti saavutiste kogumi vahel. Võiks tekkida küsimus: kui akadeemilise haritlaskonna olemus on säärane, nagu kirjeldasime, kuidas on siis võimalik olnud 20 aasta kestel sel määral ülesehitavalt uut luua ja niipalju saavutada? Küsimusse süve­nedes võib nentida, et vastuolu ei leidugi. On vaieldamatu, et 20 aasta jooksul oleme enormse jõudlusega edasi läinud.   Ei ole vaja arvudega demonstreerida edu põllumajanduse, tööstuse, kaubanduse, teaduse, kunstide jne. alal. Iseseisvuse aja generatsiooni tõhusat tööd tuleb eriti tõsta välja teaduste viljelemisel, mis alal noorem generatsioon on ületanud kõik veneaegsed saavutised. Siirdudes aga tagasi teema­kohasele küsimusele, peab väitma, et poliitilises elus on tänini koormat kandnud vanem generatsioon, kuna noorem põlvkond ei ole vanemale andnud soovitaval määral väljapaistvat ja kergendavat abi.

Riigivolikogu valimiste järel on vaikiv seisund möödumas ja maa läheb uuesti tagasi parlamentliku korra juurde. 1937. a. Põhiseadus on loonud võimude vahele varemini puudunud tasakaalu ja soetanud tugeva võimuga presidendi. Uue Põhiseaduse lojaalne ja tasakaalukas teostamine peaks meid päästma põhiseaduse kriisist. Sellega ei ole aga veel lahendatud parlamendi ja poliitilise juhtkonna kriis. Parlamendikriisi mõistame praegu kitsais piires, s. o. häireid, mis takista­vad parlamendi normaalsel kujul teotsemist Eestis.

Mainitud kaks kriisi on tihedalt üksteisega seotud. Parlamendi 15-aastase tegevuse vältel pole poliitilised erakonnad veel suutnud välja kujuneda. Kui poliitilise erakonna all mõistame organiseeritud, ühise riigipoliitilise ideaaliga kodanikkude eraõiguslikult teotsevat, kestva ilmega rühmitist, mille eesmärgiks on juhtida ja korraldada ühiskondlikku elu, siis meie poliitilised erakonnad oma enamikus nende nõueteni ei küündinud. Erakond kui maailmavaatelisel alusel rajanev rühmitis võib hõlmata kodanikke mitmest klassist ja kutserühmast. Poliitiline erakond, mida tunneme vanades demokraatlikes maades, omab programmi riigi juhtimiseks ja raame, kuhu ta mahutab kõik klassid, kihid ning kutserühmad. Säärane poliitiline erakond määrab igaühele oma koha ja seisundi, teisiti öeldud, maailmavaatelisel alusel rajanev erakond näeb riigis tervikut ühes kõigi oma kodanikkude kihitistega. Ja iga erakond katsub oma parema arusaamise järgi huvisid kooskõlastada. Meie erakonnad kannatasid aga veel kihihuvide all. Teatavasse kihti kuuluvad isikud lõid koondise, nimetasid selle erakonnaks, arvestasid eeskätt oma kihi huve, juhtides vähe tähelepanu teistele kihtidele. Poliitiline erakond ei saa demokraatlikus riigis kodanikke kunagi ühe mütsi alla viia. See on täiesti võimatu, kuid kodanikkude rühmitus, kes tahab end nimetada poliitiliseks erakonnaks, peab seisma ühisel maailmavaatelisel alusel ja käsitama riiki ter­vikuna.

Neljaastane vaikiv olek on nii mõndagi sundinud ümber hindama,

kuid inimesed on suures laastus jäänud samadeks. Seepärast ei tarvitse endale teha illusioone, et erakondlik tegevus läheks kohe normaalseisse rööpaisse ja tõuseks vanade demokraatiate tasemele. Nõiavitsaks ei ole ka enamusvalimised, mis võivad erakondade arvu küll vähendada, kuid mitte rohkem. Enamusvalimiste korrapärane läbiviimine eeldab ise suurte ja distsiplineeritud erakondade olemasolu, vastasel korral hakkavad kandidaatide juures prevaleerima kohalikud huvid ja ka paiksed tutvused. Poliitiliste erakondade väljakujunemine võtab meil veel palju aega ning nõuab parlamendis ja sellest väljaspool palju võitlust. Seepärast ei ole meie parlamendi kriisist veel üle, vaid oleme alles selle sees.

Parlamendi elu normaalsesse olukorda jõudmise üheks tähtsamaks takistajaks on poliitilise juhtkonna kriis. Nagu eespool vaatlesime, on akadeemiline haritlaskond apoliitiline ja nii ta ei suuda anda head alljuhtkonda, kes oma koosseisu sisemise pagasiga suudaks erakonna taset tõsta. Kindraleist üksi on vähe. Selle etteheite paikapidavust võisime nentida ka viimaseil valimisil. Kandidaatide hariduslik tase oli vormiliselt kõrge, ent ühe ja teise poolt levitatud tutvustamiskirjanduse kohta ei võinud öelda, et see just väga kõrgel tasemel oleks seisnud. Torkas silma palju väheütlevaid lauseid ja sageli ka enesele vasturääkimist

Parlamendi ja poliitilise juhtkonna kriisi põdemise nähtusis pole midagi iseäralist. 20 aastat on selleks liiga lühike aeg, et välja aren­dada parlamenti, pealegi kui arvestada, et tegime hüppe tsaristlikust Venemaast vahenditult moodsamasse demokraatiasse. Ka haritlas­konna väljakujundamiseks on 20 aastat lühike aeg ja tõeliselt kulub selleks inimpõlvi. Ühtlasi annab end tunda üleliia suur pingutus, millele peavad paratamatult järgnema tagasitõmbumine ning puhkus. Pole kahtlust, et me aegamööda saame normaalselt töötava parlamendi, samuti kui ületame poliitilise juhtkonna kriisi. Nii võime teha järel­duse, et on vaja külma rahu ja katki pole veel midagi. See oleks tõesti nii ühel tingimusel, kui elaksime teistest riikidest isoleerituma või jälle meie geograafiline asend oleks säärane, kus me kolmandatele riikidele ette ei puutuks.

Ümbritsev elu on aga täis plahvatusaineid ja seepärast ei ole rii­gile mitte ükskõik, millises tempos meie poliitiline arenemine toimub.

Sisemise stabiilsuse seisukohalt on tähtis jõuda kiiremini normaalse parlamendini ja saada üle juhtkonna kriisist. Me ei taha uue majandus­kriisi saabumisel näha haritlaskonda jooksmas jälle ringi peata kanana ja ootamas lunastust autoritaarse riigi messialt. Hoidku meid saatus 20 aasta eest aset leidnud raskuste kordumise eest! Kui sellest aga mööda ei pääse, siis tahaksime, et kodanikkond otsustaks selge peaga. Kõige selle pärast meie ei või rahulikult pealt vaadata ega lep­pida poliitilise elu arengu normaalse tempoga, vaid peame endi võimu­ses seisvate vahenditega tempot kiirendama, et saaksime esmajoones haritud ja aktiivse poliitilise juhtkonna.

Nägime, et 20 aasta eest ei läinud tolleaegne noor generatsioon, kes vahepeal on saanud vanaks, riigiaparaadi juurde ette valmista­mata. Ta oli omandanud kogemusi üliõpilasringes, üliõpilasena tööta­des ühiskondlikkude jm. küsimuste alal ja seltskonnategelasena. Mai­nitud harrastusist ja ühiskonnas kaasalöömisest omal ajal nooreas kõrvalehoidujad ei sobinud ka 20 aasta eest riigitüüri juurde. Riigi loo­mise ajal kehtinud tõde kehtib tänapäeval samuti.

Olustik on vahepeal siiski mitmeti muutunud ja nüüdisajal ei ole enam vaja üliõpilast-seltskonnategelast. Laienev tööjaotus nõuab spetsialiseerumist, mida ülikooli lõpetajal tuleb eriti arvestada. Enda killustamisega tuleb muidugi olla ettevaatlik, kuid ei tohi sattuda ka teise äärmusse ja seada elu ideaaliks ainult eriteadlase väljakoolita­mist. Arvestagem, et rõhuv enamus ülikooli lõpetanuist siirdub prak­tilistele aladele ja rakendab oma teadmisi leivateenimiseks. Tahes-tahtmata muutub ülikooli lõpetaja omamoodi käsitööliseks, kuigi kvali­fitseeritud käsitööliseks. Mis olulist vahet õieti ongi peenmehaaniku ja agronoomi või advokaadi vahel? Ühiskond vajab rohkearvulist poliitilist juhtkonda. Kui aga akadeemiline haritlaskond hakkab kõr­vale hoiduma, peame küsima, kust peaksid juhid tulema, kas elu­kutseliste poliitikute hulgast? Oleks õnnetus, kui poliitiline juhtimine koonduks ainult elukutseliste poliitikute kätte. Seepärast tuleb akadeemilisel haritlasel jõudumööda ohverdada osa oma kõrvalharrastusist poliitikale.

Teotsemine poliitika alal nõuab ettevalmistust, millega tuleb alus­tada üliõpilaspõlves. Oodata paremaid aegu pärast ülikooli lõpetamist on lootusetu. Praktika on näidanud, et kui isikul on puudunud huvid üliõpilaspõlves, siis neid hiljemas eas tavaliselt enam ei teki. Ei ole midagi loomulikumat kui nõuda üliõpilaselt t eoreetilist tege­lemist poliitiliste küsimustega. Selle all tuleb mõista vastava litera­tuuri lugemist, ettekannete kuulamist, küsimuste debateerimist jne. Kuna hädavajalikuni kirjandus on kättesaadav, siis ei saa keegi ennast vabandada, et tal midagi lugeda pole. Esimeses järjekorras peab kaduma halvakspanev suhtumine poliitikasse kui musta asja. Teadku noormehed ja preilid, kes kergel käel peenutsedes selle lause lendu lase­vad, et nad sel viisil eeskätt dokumenteerivad enda harimatust. Kui tahame hoida oma iseseisvat riiki, säilitada ja arendada omakultuuri, siis peame tundma huvi ka oma poliitika vastu. Iseenesest ei ole polii­tika mingi must asi, teda võib aga küll mustaks teha, nii nagu võime elus kõige ilusamad nähtused ja suhted ära määrida. Poliitika mustaks pidamine on tingitud asjaolust, et ei võeta üldse vaevaks järele mõelda, mis poliitika on, vaid suhtutakse temasse vastavalt, kuidas üks või teine poliitikat ajab; ja sedagi teeme ääretu pealiskaudsusega.

Kui mõni aeg tagasi võisime rääkida akadeemilise haritlaskonna poliitilisest kasvatusest akadeemiliselt, siis viimase aja sündmu­sed rahvusvahelises ja ka riigi siseelus sunnivad nõuet püstitama kategoorilise imperatiivina. Haritud poliitilise juhtkonna väljaaren­damine on demokraatliku riigikorra säilitamise põhitingimusi. Kaob meil aga demokraatlik riigikord, siis seisame kaose ees, millest võib olla pääsu, kuid võib ka mitte olla.

Richard Räägo

Koguteosest „Omariikluse süvendamisel”

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share