Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Visand.

I. TAGASIVAADE.

1.

 

Eesti rahvuslikke peatunnuseid on, et ta on 1. väike, 2. noor, 3. nõrk. Seepärast on olnud väike, noor ja nõrk ka ta omakohane kultuuritahe.

Euroopa kodanluse revolutsioonist (1800 ümber) saabusid need esi­mesed lained, mis lõid vähe värelema juba meiegi eneseteadvuse seisvaid masse, külvasid sigitava seemne ootavasse mulda. Võime kõnelda tea­tavast eelärkamisajast, kõrgkoht umb. 1820, silmapaistvamad edustajad K. J. Peterson ja O. W. Masing, meie esimesed rahvuslased.

Aga Lääne ideejõud ei hoovanud enam kaua sellekohast energiat nagu siis – ja müüridki tehti ette ja katus suruti peale. Rahvusliku eluideestiku taim püüdis säilitada ja kasvatada veel ainult oma juurt, minevikuteadvust, et mitte täitsa kaduda.

Rahvuskultuurilise mineviku olemasolu (muistne iseseisvus, rahva­luule) sai eriti tähtsaks olevikugi ühiskondlikus võitluses: see oli selle kehvikrahva vabaduskiri, elupass, tõesus, et ta üldse inimene ja arenguvõimeline.

Ja selles uues kontaktis juurega sest lõigi välja uue ideestiku rohe­line puhmastik. Kogu meie rahvuslik võitlus ja seda kandev ideoloogia, alates Masingi „Originalblätterite” nõudest, et eestigi keel saaks kultuuri ja kooli keeleks (1816), kuni iseseisvust nõudva manifestini (1918), terve sajandi jooksul oli aina ka ühtlasi sotsiaalvõitlus, jah, klassivõitlus ja klassi ideoloogia. Sellest päris teadlikuks ta sai aga alles oma teise poole alul, s. o. umb. a. 1870, Jakobsonis. Uue rahvusliku üksuse olemasolu, kultuurikõlbulikkuse ja ta keele ning loomingu austamise nõude lisaks astuvad sinna nüüd ka majanduslikud ja poliitilised ideed – oma keele ja kultuuri ofitsiaalsegi tarvitamise ja kultiveerimise, omavalitsuse, kasu­likuma tulundusjärjestuse jne. õiguste ideaalid. Oma vajaduste ja õimaluste teadvustamiseks saadakse ideejõulist välisabi seekord Venest (eestkätt tulunduspoliitilisel alal) ja Soomest (eestkätt hariduslikuks ja rahvuslikuks äratuseks).

Aga ometi see ideeline välisabi oli võrdlemisi õige puudulik, samuti võimalused selle väljaarenduseks. Eriti rahvuskultuuriline ideestik jäi rahvuskohasemalt töötlemata ja rahva teadvusmeelde, intelligentsi süven­damata. Rahvusidee oli jõudnud meid mõjutavais Euroopa mais juba oma sihile ja kaotanud seega oma löökjõu ja haarava värskuse: sellest ei kõ­neldud enam nii kaasatõmbavalt kui näit. 1800 ümber. Ainult Soomes küll oli rahvusideoloogiale antud sügavam ja laiem filosoofiline ja sotsiaalne põhjendus ja ulatus varem ja veel otseses kontaktis Lääne kodanlis-rahvusliku ärkamisega (Snellmann, Hegeli õpilane). Ja ainult Soomes oli rahvusvõitlus veelgi täitsa päevatähelepanu tulipunktis, sellekohased ideed tähtsaimate eluvajaduste energiaga laetud jõudideed. Aga kontakt selle Soomega oli meil ikkagi õige hõre, ainult paari üksiku isiktelegraafi kaudu, ja katkes veelgi enam nende kadumisega tegelaspostilt (Jakob­soni.surm, Koidula – Kroonlinn, Hurda – Piiteri).

Mujalt aga lainetas sisse ainult 1870.-80. aastate purumaterilistlikke ideemükseid: Euroopas tollal peagu ainujumalaina valitsesid Aine ja Kasu ebajumalad.

Mis lisaainet ja lisakasu annab rahvuskultuur kui niisugune, maigutasid need põlglikult oma lõugu, ja meil polnud vastus sellele inimesi söövale küsimusele veel selgunud nii sügavalt ajudesse nagu näit. Soomes, rääkimata muist. Ja nii siis: kui rehkendeti, et rahvuse sulanemine on majanduslikult kasulikum, sooviteti seda armsale maarahvalegi. „Balt­lased”: saage sakslasteks, tuleb odavam! Kõrv, Grenzstein j. t.: saage venelasteks, tuleb mugavam! Teisi loodetavaid ostjaid ei olnud.

Muidugi ei läinud see lehmakaup terve rahvaga ometi nii libedasti. Ühes uue majandusliku tõusuga saabub ka rahvusideoloogia renessaans: Reiman, Tõnisson, Kallas j. t. Eestluse idee lambikene viiakse juudaste kaalulaualt ja „laulikute” turuleierkastilt jälle tõsitegevusse: temasse juhi­takse jõukaneva taluniku ja väikekodanlase ülestungi vool ja ta lööb juba kaunikesti heledaks. Tema valgusel ehitetakse enne ajaleht (ja ta­petakse tolle võistleja), siis karskusseltsid ja põllumeeste seltsid, siis oma­keelse keskkooli esik, siis rahvusteaatrid ja nende majade esik, siis minevikumeelestaja, muuseum, ja uus vaimukultuuriline keskus, E. Kirjanduse Selts. Ja siis alles läheb hoogu: majandusühisused, pulliühisused, piimatalitused, uued keskkoolid, uued ajalehed, uued teatrimajad . . . 1880 on vindumine, 1890 on mõtlemine, kisklemine ja kopikakorjamine, 1903-1913 on vägev puhang teostust üle maa.  Ja 1917-19 kroonitakse eestkätt selle ideoloogia teostus de facto ja de jurega õieti enne, kui ta seda oskas täiesti nõudagi. Sest ta oli eestkätt talupojahingega ideoloogia, väikseprotsendilist lisakasu lootev, umbusklik, kopikaidkorjav ja ülemust austav. Pole ime, et talle ta iseseisvuse idee pähe toksati nagu väljast­poolt, ja teda tuli hirmutada õige päris tubli vene vanka-nagaikaga enne kui ta süttis viha. Aga kui juba kord läks löömaks, siis ta rüseles päris maamehe moodi ja kui oli veel öelnud ühe tugeva „korradi”, siis leidiski enda „päris ja prii” ja kullamiljonid taskus. Pole ime, et siis ta unine nägu venib laiaks naeruks, käsi plaksatab vastu reit, ja nii iseteadvuse kui lõbu- ja kasuahnusegi protsent äkki vulksab neljalt-viielt kuni sajani või paarisajani.   Kuni siis kriis seda põit hakkab tagasi kokku vajutama.

Nii, see meie vana rahvuslik ideoloogia, mis oma põhiheliga peaasjalikult hoiab koos veelgi meie riigitervikut, vähemalt ta kodanlist poolt, on sündinud ja levinud talupoja poegade peas ja elustet nende hingega nagu ka nende taga seisva talurahva hingega. Sellest on tal kaasas palju tublit, aga ka ta puuduste kolmainusest üks: kohmakus, umbusaldus, väiklus, kultuuri pealiskaudsus, hirm uue eest – nagu talupojal ikka.

Teiseks: temagi sündis üleeuroopalise Majanduse tähe all – mitte siis näit. selle idealistlik-romantilise vaimukultuuri alusega nagu Soome oma 30-40 aastat varem. Muidugi oli ka see ta majanduslik külg äärmiselt tähtis neis oludes – ja just selle majandusliku eeltöö vajadus õigustab ja vabandabki teda enim. Aga ühtlasi jääb faktiks ometi: ta liig väike tähelepanu vaimukultuurile, ta liig pinnapealne eetilis-filosoofiline põhjendus ja seega liig väike veendejõud enda kandjate isik­likku ellu ja veel vähem uustulnukaisse. See tundub uskumatu selle voolu juures, kus ikka nii palju on räägitud „paleustest” ja „kõlbtusest”, aga ometi see on nii. Jättes kõrvale tolle ideoloogia teise, veel enam puhtmajandusliku Tallinna haru, mille esindajaist hiljem arenes meie kogu põllumeeste kandejõuk, ka ideeliselt juhtival Tartul oli küllaltki vähe loovat vaimukultuurilist potentsi. See oli tal pärit veel peaasjalikult ärkamisaja kõhnadest tagavaradest, vaga köstri Jannseni vaimu, antud edasi umbes sama vagadele kirikuõpetajaile, Lipule, Bergmannile, Reimanile, ja eriti viimase kaudu valatud ka Tõnissoni, muidu nii mittevagasse juristi, ta programmi „paleuslikuks” pooleks. See oli ja jäigi ikka kuidagi juurevalatuks, kitsas-kiriklikuks ja baltlikuks, väikekodanla­sele vajaliseks vagaks näoks, enam kui sügavalt ühtlustetuks ja laiavaa­teliseks ideestikuks ja teoks.

Eriti selgitab seda tolle ideoloogia kolmas õnnetus: et ta oma sünniajal oli juba peagu täitsa üksijäetud, ilma väikerahvale nii väga tähtsate väliste ideejõudude toetuseta.  Rahvuslus loova ideena oli juba täitsa moest nii Läänes kui Venes – seda püüdsid hoida ülal peagu ainult loomevõimetud tagurlikud kihid ja seejuures omakasulikult agressiivsena ja šovinistlikuna. Tugevad ideoloogiad sünnivad aga nähtavasti ainult revolutsioonilisel ülestungival kihil – nüüd oli rahvusidee seal juba ainult peaasjalikult maskiks kultuuri tagasikiskujaile ja võimupoliitikuile. Rahvus ei olnud enam suur jõudidee noorsoole, mitte enam kirjandust ja kunstteoseid enda ümber kristalliseeruma panev jõuvool nagu kunagi varem. Sootuks teised ideed voolasid igapäev ajalehtede ja raamatute näol noorsukku ja vaimustusid jõudideiks.   Eriti Vene koolis.

Peaaegu sootuks üksinda ja „kodukoetult” pidi kujunema meie uue­aegsem rahvusideoloogia. Ja see oli nii raske, eriti et oludki ja teostusvõimalused olid nii piiratud. Ta pidi jääma pinnapealseks ja kuidagi õõnsaks, väheveenvaks endid ja teisi. Tõnisson kirjutas ainult kergeid juhtkirju ja verstapikkusi poleemikaid isiklikes asjus – mitte aga süga­vamat rahvusfilosoofiat arendavaid artikleid, veel vähem teaduslikke uurimusi nagu Snellman. „Isegi mitte ainsas brošüüris ta pole võtnud kokku oma ideid rahvusküsimuses”, kaebab Aavik aina! Pole ime, et see „põhiheli” jäigi enamasti muile ainult sisutuks sõnakõlksuks – aja­kirjanduse homme ununevaks lööksõnaks.

Pärast 1905. a. vabanemist alles oli hakanud arenema. enam või­malusi ja siis ideidki. Kallase kaudu tuleb uus tugev vool Soomest – ilmuvad rahvuslikkude teaduste esimesed argsed katsed, eriti vanavara korjamine on uuesti üks aktuaalsemaid ülesandeid. Reimani kõrval hak­kavad ideoloogiliselt kaasa mõjuma Jürgenstein j. t. Juba kõneldakse „talupojakultuurist”, juba algab ka teatav teoreetiline mõtlemine endise ainult praktika kõrva, seda juhtima ja süvendama. Aga ei keegi küll või kogu seda ideestikku nimetada kuigi sügavaks ja kaasatõmbavalt serveerituks.

Eriti mõjub ta ilukirjandusliku peegelduse madalus. Otse masen­dav on võrrelda seda vastava Soome omaga, kus uusromantika algas juba 1890-dail ja ligi paari aastakümne jooksul süvendas ja levitas ka rahvus­likku kultuuri ideoloogiat haruldase hooga ja kunstiküpsusega. Mõeldagu ainult Ahot, Järnefelti, Leinot, hiljem Linnankoske j. t. oma nii puhtkuns­tilise kui ka kriitilise ideejõuga! Kui vähekandev on meie sellelaadiline looming, kui tagasihoidlik, vähemõjuv ja ruttu unuv! Natuke Vildest ja Petersonist, Haavast ja Söödist. Kultuuriline eemalolek muust ilmast ja oma pinna kehvus, eriti puhtkunstilise külje nõrkusega – see iseloo­mustab seda meie „vanade” rahvusaatestikku.

Meie päris uusromantika – Noor-Eesti – algab küll ka rahvusideo­loogia märkidega (kuna see on ju ka rohkesti sotsiaalselt revolutsiooni­line), aga alles 1905-nda paiku. Ja ta rahvuslik tormi ja tungi aeg kestab ainult mõne aastakese, siis kokkupõrked vanarahvuslaste kitsusega kui ka mitmed muud põhjused panevad ta muutma lippe. Ta isamaalik paatos, alguses veel nii tugev (Elu tuli), laskub kaeblusiks ja süüdistu­siks ja siirdub „kunst kunsti pärast” estetismi või hakkab seadma sotsiaalaadet esikohale ja isegi tugevasse vastollu rahvusaatega – nagu ikka enam intelligentsile mõjuma hakkavas Veneski j. m. Ometi ei saa keegi sa­lata, et eriti Noor-Eesti ja temale lähedate ideejõudude ja nende kand­jate poolt on vägagi suurel määral süvendet ja teostet ka üldrahvuslikku kultuuritahet – jah, vaimlise kultuuri alal igatahes enamgi kui ta vas­tasrinna vanarahvuslaste poolt. Soome ideejõud on viljakaimad ehk just nende kaudu. Üldine, eriti kirjanduskultuuri euroopastamise tahe tõste­takse maksma palju teravamalt ka rahvusideoloogiasse ja sunnib end kuulama isegi endisi „kodukoetuid”. Spetsiaalpüüe on sõnastuskultuur, nii oma stiililise (Tuglas, Suits) kui ka puhtkeelelise küljega (Aavik, Ri­dala). Ka rahvuskultuuri, eriti luule ajaloo uurimise idee leiab juba asjalikuma ja sügavama rakenduse, kuigi, nagu kõik Ν. E. teostused jäädes veel nii fragmentaarseks. Ja isegi teoreetiline rahvusliku olemuse, ta tõupõhja ning tuleviku selgitelu ja ennutelu tõmbab juba mõtlema (J. Luiga, Ridala j. t). Ainult tendentsilt rahvusliku kirjanduse asemel nõutakse juba psükoloogilist rahvuspärasust (rahvalaulupärasust, Ridala) või isegi tõupärasust (Tuglas) jne. Ei julge öelda, et ka siin meie omakohastet kultuuritahe oleks süvendet palju või küllaldaselt, aga igatahes ta sai seni peagu üsna puuduva kunstikultuurilisegi täienduse.

Vaadates tagasi: kas eelärkamisaeg meie rahvusideoloogiale kasva­tas juure, ärkamisaeg omas kahes järgus lehed ja Noor-Eesti õie? See on väga ebamäärane ja vähearendetav võrdlus, aga vahest natuke aitab pildistada iga ajajärgu osa selles üldrahvusliku kultuuritahte arengus, selle teadvustus- ja teostumiskatseis ajal enne iseseisvumist.

Järgnev määratu välismurrang muidugi käib käsikäes ka ideoloogi­lisega. Rahvusliku iseseisvuse jõudmõte sünnib ja teostetakse nagu üleöö. Laiemaile ja kultuuriliselt vähenõudlikumaile teostub sellega nagu kogu üldrahvuslik sihipüüe, viimane piirduks neile edaspidi ainult selle iseseisvuse väliskaitsega. Ja – siin saab rahvusidee sotsiaalseks juba konservatiivses suunas – seda iseseisvusekaitse üldrahvuslikku tahet püü­takse ikka enam kasutada ka sotsiaalselt, võitluses allasurutuma kihi vastu – hurjutustega, süüdistustega ja, mida ju „demokraatia” lubab, isegi politseivõimu abil. Saavutamise progressiivse ilme asemel omandab rahvusideoloogia siin ikka enam vaid säilitamise tagasikiskuva tendentsi.

Aga seda muidugi mitte igas tõlgitsuses. Kultuuritahtlikumaile kihtidele tähendab välisiseseisvus ainult üht esimest, kuigi tähtsaimat sammu üldrahvusliku ideoloogia teostamisel. Ja viimase sihitaotelud on kasvanud määratumalt. Muidugi on ka nende peamisi ja endastmõiste­tavaid nõudeid välisiseseisvuse kindlustamine ja rahvuse üldise tugevuse suurendamine (kuigi seda mitte lootes mõõgalt). Aga sellele järgneb veel tahe ka palju jõulisemaks üldrahvusliku seesmise iseseisvuse tõst­miseks ja seesmiseks intensiivistumiseks, eriti õiglasema sotsiaalkultuuri ja kõrgema vaimlise rahvuskultuuri teel. Esimese (s. o. sotsiaalkultuuri) nimel lüüakse ägedaid lahinguid muidugi eestkätt pahempoolsete poliiti­liste klassiedustajate kui ka ehk enam üldrahvuslikes huvides osa intelli­gentsi poolt. Teise, eriti kunstilise ja teadusliku kultuuritahte aetuna on konservatiividega alalises vastolus arusaadavalt eestkätt neid alasid vil­jelevad vaimutöölised. Eriti sesse maasse ja rahvasse puutuvaid nähtusi ja nende rakendusvõimalusi teaduslikult selgitella ja eriti selle maa ja rahva andvaid ja ootavaid dispositsioone kunstistada võimalikult kõrge­väärtuslikult ja rahvusele kasulikult – eks see ole nende sihipüüdluse rahvusideoloogiline külg, kuigi kõik veel nii-nii vähe teostet. – Tuge­vamalt juurde tulnud rahvusaatestiku haruna tuleks mainida ka veel hõimuaadet, mis püüab meie muidu nii karjuvat väiksust laiendada inten­siivsema kaasaelamise teel hõimrahvastega.

 

2.

Kuid jätame kõrgema vaimukultuuri ja üldrahvuslikugi ideoloogia ja vaatleme eraldi meie seesmisist ühiskondlikest huvide vastoludust tekkinud aatesihitelusid.

Rahvusideoloogia oli arusaadavalt alguses eestkätt selle kihi kanda, ees võis olla kõige jõulisem ja arenenum ning ühtlasi rahvuse surujaile kõige lähem, s. o. haritlastik, talunikud ja linnakodanlus. Esimest korda hakkab vastolu nende ning maa ja linna kehvistu vahel projetseeruma ka kirjanduse ideestikku juba eelmise sajandi lõpul („Külmale maale”). Mõne aasta pärast, 1905. a. prahvatusvabastuses esineb see juba täies teravuses („Uudised” jne.). Ja siit peale hakkab tal olema juba ikka suurenev tähendus ka meie vaimutööliste, intelligentsi ideestikus ja aatestikus. Eriti vabrikute tööliskonnas kasvab klassiteadvus kiiresti, kuigi ta intelligentsemad juhid varem või hiljem langevad julma tagakiusu alla. Aga ka päris valgekäelisse, n. ö. kõrgemasse vaimutööliste kihti tungi­vad radikaalsed sotsiaalideed ikka enam ja enam. Välismail elav Vilde liitub teadlikult sotsialismiga, samuti varakult juba osa nooreestlasi (Suits, Tuglas). 1910 järgi sotsialistlik aatestik tõuseb juba peagu valit­sevale seisukohale meie esirivi intelligentsis, eriti Venemaal õppivas aka­deemilises noorsoos. Nende ja tööstustööliste häälekandjate peagu rahvusvaenuline puhtmarksistlik arvustus kutsub välja sulesõja isegi Noor-Eesti radikaalidega, kellele koguvenemaalise revolutsiooni idee polnud vähemalt mitte ainujumal, ja kelle estetismi ja aristokraatlusse kalduv maitse peale selle läks risti lahku teistele meeldivast ülidemokraatlikust tendentsikirjandusest (vrdl. N.-Eesti vaidlusi „Kiirega”, Mõruga, Peter­buri üliõpilasväljaannetega jne.).

Aga vastolu maamehelikult kultuuritu ja väikekodanliselt moralist­liku kitsa vana rahvuslusega kestab ja vähe on ideekamaid noori, kes seltsiksid vanadega. Teiseltpoolt mädanevas tsaaririigis üha tugevnevad revolutsioonilised jõudideed tungivad ikka hoogsamalt kõigisse ta pro­vintsesse. Neid vastustada oli vähearvulisel noorsool peagu võimatu, see oleks nõudnud üsna iseseisva ideoloogia loomist ja lootuseta kaits­mist nii paremale kui ka pahemale poole. Ja lõppeks, miks mitte omistadagi nad, kui ometi sai ikka selgemaks, et ainult revolutsioon võis vabastada nii kogu Vene kui ka väikerahva ägava elu- ja kultuuritahte. Ja kui juba kord anduda revolutsiooni kui põhivajaduse ettevalmistusvõitlusele, oli loomulik, et külgetõmbe omandas selle kõige radikaalsem tee ja ideoloogiagi; eks ideoloogiais võidagi ju pea ikka radikaalseimad – kuigi teostuses enamasti asi ümberpöördult. Ja tsaarivalitsus ning kapitalistlik kord olid juba liig üksteisega seotud, et mitte vähemalt ideoloogias sihiks seada koos mõlema pahe kukutamist. Olid ju pealegi mõlemad koos hiljem eriti süüdi koletisliku Ilmasõja puhkemises.

Aatevõimelisem haritlasnoorsugu andub siis eestkätt sotsialist-revolutsionääride ideile. See tundub imelik, kui mõelda, et just viimased olid kõige puhtvenelisemad nii oma sünnipäralt kui ka laadilt. Aga kas polnud ka meie olud vähemalt väliselt ometi küllalt ligidal Venele (kuigi asjas endas põhjalikult erinevad just talupoja omanduslaadi tõttu). Ja teisalt veetles intelligentsi nii meil kui Venes eriti s.-r.’ide suurem indi­vidualism, suurem isiku ja ta vabaduse tunnustamine – nii isiklikus elus kui ka ideoloogiaga maalitud tulevikus. Kõike hinnata ainult selle järgi kui palju ta revolutsiooni lähendab! Tehke, mis tahate, aga tehke revolutsiooni! umbes nii võiks päris jämedalt formuleerida seda naroodnik-mõisnikelt pärit anarhstliku laadiga aatestikku. Selles anarkismis oli ta suurim tugevus enne revolutsiooni ja ta ajal – ja suurim nõrkus varsti pärast seda.

Revolutsioon ühendas alguses meie ideoloogilise pulsi veelgi enam ühisvene omaga. Ja kuigi varsti ilmnevate lõhede ja välisprahvatuste tõttu lahus ja vähem intensiivselt, ometi selle ühispulsiga viidi läbi ka sel maal ja selle rahva enamusele vastavalt teatav sotsiaalne revolutsioon. See kõlab imelik – aga (kuigi mitte võrreldav Vene oktoobriga) ometi meiegi maareform a. 1919 oli puht sotsiaalrevolutsiooniline akt, ja jäi püsima kõigi hilisemate silumiste (tasumaks) ja segamiste (kindralimõisad) kiuste.

Selle läbiviinud revolutsiooniline laine aga rauges ise täieliku reakt­sioonini – peapõhjuseks lõppeks ometi meie talupoja täielik erinevus vene omast. Meie iseseisva talupoegluse jõud ja selle ideoloogia olid ometi peategurid, mis lõid eesti riikluse, kuigi seks kaasa aitasid nii palju ka välisjuhused ja teiste kihtide sihid. Ja see oli revolutsiooniline ainult niivõrra ja niikaua, kui see „talurahvas” omas enamuses ise seks tundis vajadust.

 

3.

Vabadussõja aeg oli, pärast okupatsiooni katkestust, ühtlasi revo­lutsiooni jätk (põhiseadus, maareform) kui ka äge reaktsioon, nii teos kui ideoloogias. See oli otse purustav murrang, mille pidi tegema läbi eriti sel ajal kujunev noorpõlv, veel enam kui vanad. Selle dramaatilisimaks kõrghetkeks vähemalt ühele osale võiks pidada lahkumist Tartust, 20. detsembril 1918. Sel ööl põrkasid lõplikult kokku ta senised kõige täht­samad ideejõud, käristati lõplikult lõhki ta terviklus, ta südame kaks poolt. Üheltpoolt kogu ta lapsepõlve isamaa- ja rahvaarm, eestluse ja uus iseseisvuse arm – millele nüüd lõplikult tormati peale verivaenlasena, hävitades ja tappes. Ja teiseltpoolt: kogu ta noorpõlve ja revo­lutsiooniaja sotsiaalse uuestisünni arm, kapitalismivaen, kogu maailma töötajate vabanemise veetlev unistus, nagu talle seda oli küllalt sisse immutet – ja nüüd äkki minna selle edasitungi otsesesse vastasväkke, koos vene tsaarimeelsete valgetega? Ideoloogiline maailmavärv, mis oli seni ikka olnud veel võrdlemisi ühtlaselt roosiline koidupuna, oli lahastet korraga teravalt kaheks põhivärviks: punaveriseks ja valg-lumiseks. See karistus oli raske. Oli neid kes ainult kahtlesid – ega teinud midagi. Aga suurem ja aktiivsem osa läks ometi seda teed, kuhu teda tõmbas selle rahvusterviku enesekohase vabaduse ja iseseisvuse arm, ja heitis lõplikult endast välja veristades ja vägistades edasi tungivate maailmarevolutsiooni pasundajate suuresõnalise aatestiku.

Ja see oli määrav. Liig tasakaalust välja tõmmat tikkel hakkas äge­dasti liikuma vastupidisesse äärmusse. Kus oli tegemist juba verega, seal ei võinud olla kõnetki enam sünteetilisest keskteest. Ja kus üks pool ligines mõõgaga, ei võinud jääda teine õieli kaelaga ootama hoopi. Ja sama vähe teha üht, ja uskuda teist. See veereng tähendas varema, veneaegse, sotsialist-revolutsionääridegi ideoloogia katastrofaalse purune­mise ja mõjukaotuse algust eesti noorsoos.  Nagu rahvamassideski.

Kogu sel tugenev määratu partei isegi, Vene Asutava Kogu vali­mistel saanud absoluutse enamuse, prahvatas kokku Venes ja mõne aas­taga meilgi, likvideerudes varsti täitsa. Ja see oli isegi loomulik, vähe­malt nüüd tagant järgi vaadeldes selle põhjusi. Isegi Venes endas ta oli ikkagi olnud ainult vana korra mõjuvaim lammutuspartei, palju nõrgem aga uue ülesehituses. Nagu öeldud, ta oli nii üks kui teine eriti oma individualismiga – oma peagu imeliku kompromissipüüdega: ühendada kollektiivsuse eetika – see sotsialismi sine qua non – ja kapitalismi individualism, üksikisiku lõppeks ikkagi anarhiliselt ja hoolimatult esiletungiv püüd vabastada end igast kohustusest ühiskonna vastu. Sün­dinud vene mõisnik-naroodnikuist, kes küll rahvast haletsedes ja venelasile omases ohvrimeelsuse sööstus vahel isegi surres selle eest, aga ometi mitte soovides oma isikut absoluutselt köita selle kollektiivsusega, see üliidealistlik sotsialism oli pealegi heas kooskõlas ajajärgu dekadent­liku või sümbolistlik-uusromantilise subjektivismiga Läänes – ja meeldis nii muidugi eriti intelligentsile ja boheemile, keda lisaks eemale tõukas sotsiaaldemokraatide materialism, dogmatism ja nõudlikum kollektiivsuse toonitus.

Aga nii ta jäigi liiga utoopilisena ja naiividealistlikuna ainult in­telligentsi unistuseks, jõudes teostada ainult anarhilise kerenskismi. Ta oli tõesti vaid revolutsionääride partei, Vabaduse tooja (milline väärtus ta ideoloogias esineb ülimana!), mitte ehitussotsialismi, kes vabadust jõud­nuks ühendada inimühiskonna teise ja vähemalt sama tähtsa põhiväärtu­sega, Seadusega. Nii pidigi see mooramees pärast oma töö tegemist minema – Venes ehitusjõulisemate bolševikkude vanglaisse ja seina äärde, Eestis – kaeblevasse vastasrinda. Ja varsti üldse likvideeruma. Ta juhid – pea kõik ka muidu silmapaistvad intellektuaalid, taandusid enamasti poliitikast üldse ja põgenesid üksteise järel kes kuhu sai.

Osalt just nende poolt ja nende ideoloogiaga algateti see sappkibe ja sõjakas intelligentsi rünnak, mille häälekandjaks oli esmalt ,,Mur­rang” ja siis veel ägedamalt „Tarapita”. Tegelikust poliitikast tõmbund, see aatestik oli nüüd nõudlik kõigepealt üldeetiliselt ja sihitud laiutava tõusikkodanluse saagiahnuse ja korruptsiooni vastu. Ja kahtlemata on tal selle taltsutuses hoomatavaid teeneid, vähemalt avaliku arvamise suu­remas alarmeerimises. Sellevastu ta siingi kajastuvad sotsialist-revolutsionäärsed või poolkommunistlik-klarteistlikud ideed jõuavad vaevalt palju mõjutada laiemaid intelligentsi ringe ja avalikku arvamist, mis iga aas­taga ikka enam kipub eemuma sotsialistlikust ideestikust üldse ja liginema kodanlisele liberalismile või isegi täielisele apoliitilisele minna­laskmisele.

Ka iseseisvuse algaegade noorsooliikumine, samuti lähtudes peaasjalikult sotsialist-revolutsionäärsest ideestikust, kannatab osalt välissurvel, osalt aga ka sisenõrkusest peatse fiasko, kuigi enne veel püüdes end rohkem oludekohastada. Juba vabadussõjaga tugevasti liikuma hakanud reaktsiooni voog veereb edasi, ja pärastsõjane üldine mõtteväsimus ja elutsemisiha on talle valmistanud kerge pinna. Eriti õppivas noorsoos hakkab valitsema kasvav ideelagedus, purjutelu ja vaimne töntsine-mine. Endine sotsialistlik intelligentsi-ideoloogia näikse purunevat paratamatult, see avaldub ainult veel üleskutseis „protesti vaimuks” ja oleva eituseks, kutsudes nii välja ikka tugevamat survet ülaltpoolt. Kogu see võitlus tundub paljudele mõttetu ja tagajärjetu; noorem õpilaspõlv allub juba täitsa kooli poolt sisendetavale rahvuslik-kodanlisele aatestikule. Ja see on endiselt nii hõre ja kultuuritahtetu, toonitades peagu ainult rahvuslikku sõnakõlinat ja vaenu mitterahvuslaste, s. o. kõigi pahem­poolsemate vastu. Samuti pummeldavas üliõpilaskonnas. Ei olnud, ei leidunud nagu mingit sünteesi, mingit sellekohase edasipüüu tahetki, rää­kimata selle lähemast ideelisest määritelust.

Ja ometi, kõik need Vabariigi esimesed aastad olid tegelikult täis otse rabelevat püüdu: leida omakohane süntees revolutsiooniaja kõrgete ideede ja rahvuslikkude, s. o. tõeliselt antud olude vahel – et neid teos­tada võimalikult palju. Sest oludega mittearvestamine võis viia ikkagi ainult kurvakujulise rüütli ossa.

 

   II. POLEEMIKAT JA PÕHIKÜSIMUSI.

Umbes selliselt aluspinnalt sünnib 1923 mõnede üliõpilaste uuest sihiselgituse- ja sünteesitahtest koguteos „Mõtteid valmivast intelligentsist” – ja antagu andeks, et nüüd käesolev kerge ülevaade-visand siirdubki meie ideelise üldarengu vaatluselt nii väikese üksiknähtusega seo­tud asjadele, kuna järgnev, juba palju enam isiklikuks muutuv eritelu läheb üle nende. Mainitud album – see oli enne kõike noorte inimeste katse endale selgitada oma ümbruse ilma ja ilmasuhet. Nii näiski ta teistele sagedasti liigsõnaline või vastolukas, kuna ta mõisted olid isik­likud või enam Lääne mõtteilmast kujunenud sisuga, eelmise põlve omade olles peaasjalikult Venest. Nii näit. meie kultuuri mõiste, mida keegi arvustajaist ei taibanud õieti.

See oli püüd määrata kindlaks ainult mingi põhitahe ja üldine suund, mis sihis töötada, eriti mis puutub kitsamasse üliõpilasellu. Ta ei saanud liituda veel ühegi endise vooluga, veel vähem parteiga, juba et mitte loobuda oma ο t s i m i s a j a l vajalisest mõttevabadusest. Nii see polnud estetistlikult kõrk seismine ü l e parteide, mis ju lõppeks ikka jää­vad ühiskondliku aktivismi peatarbeks, vaid ainult põhisihtide selgituspüüe enne parteisid.

Muidugi see otsiv „ilmetus” ei meeldinud juba õigeusklikele vana­dele, kes oleksid nii heameelega nuusutanud meiski oma partei lõhna. Paremalt poolt püüti hiilida mööda asjade sisulisest käsitelust peaasjali­kult följetoonselt või sõnakõlksuliselt. Pahemal pool käis arusaamatuse ja rahulolematuse mõmin eriti läbi muistsete sotsialist-revolutsionääride, kelle ideoloogia oli seni olnud radikaalintelligentsis kõige väljatöötetum, peagu diktaatorlik, ja kes eriti meie venevastasuses ja suuremas rahvuse arvestuses arvasid nägevat suurt reaktsiooni. Nende vaimuisadega võr­reldes muidugi see oligi nii.

Sest kõigest ei maksaks enam kõnelda, kui asi uuesti poleks võe­tud üles hiljuti Tallinnas ilmunud huvitavas albumis „Tulirynd”. Seal, täielises vastolus eelpoolse Barbusse’i uuskollektivistliku eetikaga (millega too viimane, muide, ometi välja visati kommunismi diktatuuri alla sattunud Clarte’st) püüab seal K. Freiberg uuesti üles soendada vana vene sotsialist-revolutsionäärsust umbes a’ la Ivanov-Razumnik kõige tolle anarkist-liku individualismiga ja ammu kõdunenud uduste ja eestivõõraste teoretiseeringutega. Muidugi pole midagi erilist paha või ajakohatut ka selle Freibergi kirjutise põhitahtes ja tendentsis, mis sihitud n. n. eetilise väikekodanluse vastu, mõistes sellega üldse igasugust loomingutahte ja aktiivsuse puudumist ükskõik mis sotsiaalses kihis. Ei viitsi siin hakata vaidlema ka kõigi nende vanade naroodnikute, Herzenite, Lavrovide ja Mihhailovskitega, kuigi nende aatestiku rõhuasetus tundub meile praegu tihti üsna ebakohane, ja kuigi meil näit. ka üldse selle Ivanov-Razumniku liig laia intelligentsi mõistega tõesti reaalselt palju pole peale hakata. Lõppeks on kõiges selles vähemalt sümpaatne seegi, et siin on loobutud (nagu muide aga osalt uuemas sotsiaaldemokraatiaski) mark­sismi dogmast olude kõikvõimsuse ja isiku väheväärtusluse kohta.

Aga otse muigama paneb, kui autor kõigest sellest kenakesest teooriailmast äkki kotkana vihiseb Maarjamaalegi ja kohe vaeste „Mõtete” ja „härra Anni” ideoloogia kimpu, leides sellegi, ennäe ometi! just pas­liku tollele väikekodanluse mõistele, mis nonde venelaste poolt ristitud kõigi pattude kogumõisteks. Ei oleks tõesti uskund, et „Mõtete” otslev ja tunglev paatos K. Freiberg-Razumnikule sisendanuksid sellise väike­kodanlise meeleolu, et – pane ainult kaks kätt kokku ja ohka: „tänu taevataadile, kõik on korras”! Et sisendada seda veidrat arusaamist lugejalegi, autor ei kohku tagasi mitmest puht-ajalehemehelikust vääna­misest – ja isegi otsesest tsitaadivõltsimisest, tsiteerides meie poolt etteoletet keskpärasuse s ü ü d i s t u s e meie eneste – loosungiks!

Tegelikult aga sel sünteetilisel keskteel, mida vähemalt julgesime endale piiritella kommunistliku või utopistliku barrikaadide sotsialismi ja puhtkapitalistlik-natsionalistliku võimupoliitika ja teiste äärmuste vahel, nii, kõigel sel meie vaatena mõnitet keskteel käib K. Freiberg ju ise kui ka tema parteikaaslased ühes kodanliste liberaalidega kogu Eesti ise­seisvuse aja! (- kuivõrd keskpäraselt, ei tahaks hakata arvustama siin). Olgu ainult mainitud, et just selle tee tarvitamise keskpärasuse vastu oligi kogu „Mõtete” ja meie praegunegi võitlustahe, ja ka seda, et meil olude määratud ja teostetava kesktee asemel üldse liig keskpäraselt ja odavalt on koketeeritud äärmusteedega, mis ei nõua pea mingit enda pingutust, vaid ainult sõnu – ja virinaid !

Nagu teisedki vene haridusega arvustajad, ei saa aru ka K. Frei­berg meie kultuuri mõistest (tolkorral peaasjalikult Sprangerile toetuvast) ja tolle aluseks saetud väärtuste hierarhiast. Või ei tunnustandki es-er’id üldse väärtushierarhiat, ja oli isiku kohustustest ja „eelarvustest” (mille hulka Freibergi järgi kuuluvat ka kodanline „ühiskonna huvi”). Vabastamine neile ainus väärtus ja kõik, – jooksku to isik siis kas või metsa, tapku teine, või poogu end ise üles? Küllap see oligi vist kaunis võõras asi pool aastasada tagasi materialismi õitseajal, kus ju kõik väärtused olid nagu üheväärsed – ja sealt nähtavasti, küllap vist Vene kaudu, jooksevad ka K. Freibergi ilmavaate põhijuured.

Meie ideaal-realistlikule voluntarismile igatahes kultuuri siht küll pole ainult isiku anarhistlik vabastamine üldse, vaid eestkätt ta loo­vate jõudude vabastamine ja nende kasvatamine ikka võimsamaks ja kaunimaks eluks ja ikka suuremaks loominguks. Ja eriti – just selleks ka nende jõudude ühesilbiliseks köitmine ikka suuremate kollektiiv­sustena, kultuurorganismidena, mida nii võimaldab kui kohustab ikka arenev tehniline ja sotsiaalne evolutsioon.

Ainult tuleb siin muidugi aina arvestada olevaid kollektiivsuste võimalusi, ja kui elada peaasjalikult väikekodanlaste ja talurahva maal, siis mitte puu otsa ronida ja säält pikksilmaga otsides laulda kaugete suurtööstusmaade kui selle ainsa õige proletariaadi kollektiivriike. Vaid tuleb ikkagi mitte nii väga põlata ka neid vaeseid väikekodanlasi, tuleb neidki organiseerida ja kasvatada, neidki aidata, „vabastada ja köita” omi loo­vaid jõude rikkamaks ja jõulisemaks eluks. – Kuid edasi minnes peamegi veel endale selgitama ligemalt neid põhiküsimusi, millest oleneb kõik muu.

Jah, küllap vist kultuur tähendab veel enamgi „köitmist” (s. o. inimlik-loomalikkude põhitungide transformeerimist kõrgemaiks) kui seda kuulsat vabastamist, mida osa romantikuid ja romantilis-anarhistlikke sotsialistegi vahel on austanud nii ainujumalana. Viimases peitub lõppeks ometi küllaltki hädaohtlikku nihilismi, seda kultuurivaenulist primitivismi, mis oma liigse lootusega, et „inimene on hea” kõigi oma näärmetega, panebki ta „käima käpakile” (nagu juba Voltaire ütles Rousseaust), ja siis äkki imestab, kui see heasüdamliselt ta enda – kõri murrab.

Modern psühhoanalüüs on näidanud küllalt kindlalt, kuivõrd elajalik on meie kõigi alim mina, ei põrmugi romantikute Loodusjumal, sama vähe kui vana-idealistide ingelvaim.

Religioonide toonitet „pärispatt” – kas pole see nii ometi üsna teaduslikultki tõestet fakt? Ja kuidas võib seda parandada miski ainult vabastamisega kui pole ühtlasi vastavalt tugevnenud ka neid vabastet tunge valitsev kultuurjõud, s o. kultuuritahe oma kindla väärtusastmestikuga. Arenenud aegade jooksul nii elu kestvuse kui ka kasvamise poole tungivast jumalikust ürgjõust, intueerides ja mõistusena tarkusena säili­tades seks tarvilised meneteluviisid ja teadmised, astmestades seks kaasa­aitavad väärtused, luues nende põhjal enam või vähem selged kujutel­mad endale ν a j a l i s e s t, s. o. ideaalid, ja tungides neidki teostama – mis ongi õieti see kultuuritahe lõppeks muud kui just see elu ürgtung ise tema kõige sihikohasemal kujul, jah, kõige vabanenumal kujul. Kõik tema kõrvalharundused, s. o. mis taotelevad elu kestvuseks ja elu intensiteedi kasvamiseks vähemtarvilikke väärtusi, on ainult daimonlikud, või kui nad näit. elu hävingule viivad, isegi kurjad, ainult tema üksi on ju­malik, tungides teostama ikka maksimaalvõimalikku ideaali, kõrgeimana intueeritud väärtust. Sest ainult nii ja temas elu jumalik ürgtung jätkub olemuslikuna, elu edasi kasvatades maksimaalsel määral.

Juba see hetkeline andumine endas kõrgeimat tähistavale aateimpulsile on andumine isikus kõnelevale jumalustahtele. Selleski on juba hetkeline ühtesulang loova Absoluudiga, religiooni põhiakt.

Sest niipea kui me elu ja enda vaatluse põhjal juba kord oleme loobunud ainult panteistlikust passivismist ja oleme tunnetanud kõige Ürg­põhja voluntaristliku olemuse, astub eetiline element kohe ürgsena ka kõige vähemasse religioonsesse elamusse. Kui Elu Põhijõud (Jumal) on oma olemuselt igitungiv ja igiloov (kuigi ajutiselt teatavais vormides nagu puhkav, tardund, nagu „aatomitevaheline energia”), ei või olla elav-religioosset ühtekuuluvustunnetki temaga, ilma et ühtlasi sulataks nagu ühte ka tema Tahtega, s. o. tahetaks sedasama mis temagi.

Ent kui selle Absoluudi põhitung sihib elu üldise kasvamise poole (nii seesmis-intensiivsusega kui välisorganisatsiooniga, mis seda iga üksikosa elutunde intensiivsust võimaldavad), siis on vaja selle kas­vamise tõeliseks teostuseks ka kord leitud väärtustaotelu püsivust, on vaja hetkelise intuitsiooni ja aateimpulsi kestvustamist ja toetamist ka pikemaajaliseks kindlaksmääratud kultuuritahtega. Ja see on, mida võime nimetada ka isiklikuks usuks. (NB! Selles siis tahte element on kõige olemuslikum, ja intellektuaalne veendumus ainult selle sihimääraja. Raugeb see ürgtungi vabastav kultuuritahe ise, jääb ainult see jõuetu ajujälg, mõistusveendumus, jääb elavast usust surnud usk. Nii ena­masti kõik meie kivinenud ja vananenud tõekspided, mis nagu isoleeritud meie tegevust kandvast jõuvoolust, seda enam ei juhi, vaid ainult nagu kõrvalt vaatavad. Ja nii enamasti ka meie „ametliku” kristluse külmad tõekspided.)

Aga muidugi, ka see isiklik usk vaevalt võib kujuneda küllalt „õi­geks”, s. o. elu põhitahet vastavaks, kui ta on moodustunud ainult juhus­likest arvamistest ja harjumustest. Ta võib jääda ja pea ikka jääbki vaid „paganlikuks”, väärusuks, mis ei juhi küllalt õieti isikut ennast ja veel vähem seda kollektiivsust, ühiskonda, kui igaühel oleks see isiklik usk nii täitsa ainult isiklik. On siis kindlasti vaja, et need kõik oleksid juhitud ka mingist üldisest, üleisikulisest usust, mis kasvanud aegade jooksul kultuuriarengu ja tema vajaduste tajumisest suurte intueerijate poolt, eriti mis puutub väärtuste astmestusse. (Religioosne termin „ilmutus” võib tähendada muidugi eriti nende põhitõdede intueerimist, otsekui elu juma­liku kasvutahte enda hääle kuulmist. Ja miks ainult „otsekui”?) Jah, on kahtlemata vaja ka üleisikulist ja aeguvältavat usku, ilmutet” „ab­soluutset usku”, absoluutseina ja nii siis Jumala tahtena kindlaks tuntud norme (elavaid dogmasid), on vaja „absoluutset eetikat” ja kategoorilisi imperatiive – et olla abiks puht-individualistlikulegi kultuuri­tahtele ja ta väärtusteastmestust toetada üldisemate ja sügavamate tõetajudega, teda nagu viia ühendusse suurema kollektivistliku ning – kõiksusliku kultuuritahtega (s. o. Jumala tahtega) ja nii kergendada ta võitlust juhuslik-relativistlikku kauplemisse laskumisega.

Kirikul on siin palju õigust, jah, isegi katolitsismil on palju õigust!

Aga, ja see on suur Aga, mille ümber on käinud kogu modern ja alatinegi vaadete võitlus, peab lõppeks ometi meeles pidama: see üleisikuline ja aegukestev, Jumala tahtena tuntud kultuuritahe on kaudselt ometi vaid inimlik, või vähemalt inimeste kaudu kindlapiirdelisemaks fikseeritud. (Kuigi mitte vabalt leitud või pettus, nagu kord usutas naiivmaterialism!) Ja vähemalt selle ümberfikseerimist ja uuesti tõlkimist peab aegade jooksul lubama muutunud olude ja võimaluste ning uuesti leitud tõdede kohaselt – just nagu Piibligi või Kommunistliku aabitsa peame tõlkima iga rahva eri keelde. Selles dogmade muutmises on suur relativismi hädaoht, aga päris ilma selleta – sama suur häda­oht tarduda valevormide, valefikseeringute, valetõlgete (ja seda ο n vahel ka vananenud tõlked!) valeusku, väärusku, mis võib olla samuti eluhävitav kui laialivalguv ja nõrgakstegev relativistlik m i tt u s k. Elu päris Põhitõde (Tao) ja Põhitahet me vist küll iialgi ei oska tajuda ja veel vähem fikseerida päris täpsalt – küll aga sellele läheneda ikka enam ja ikka enam, siis „limitistlikult” ja selle järgi ajajooksul ikka ümber paran­dada tema endist „tõlget”. (Ja kes teab, meie, Einsteini aja inimesed võime ju kahelda ka selles, ilma oma maakera liikumises kahtlemata: kes teab, on seegi Elu ja Kultuuriarengu Põhitahe ka absoluutselt kuidagi relati­vistlik, eri ajul ja eri paigus kuidagi erinevalt suunduvgi, mida me suu­dame endale selgelt kujutella sama vähe kui Einsteini maailmaseadust. Aga ega’s see igikauge relativism muuda meie kultuurisüsteemis, meie rahva ja meie isiku minevikust endast ja ümbrusest koosneva ja tajutava Saatuse seaduste absoluutsust?)

Näe imet, kuidas küll mõttelõng nii meelsalt käest ära kipub teo­loogiasse (ja viimast leiab ehmunud lugeja ses raamatus vist küll veel mitugi korda)! Aga mis saame parata sinna, kui meie sünteesiiha ikka rohkem on hakanud otsima (vähemalt nagu usume) ka absoluudile üha enam liginevaid kaugusperspektiive? Ent laskume nüüd seda Põhjanaela külge kinnitet mõttelõnga mööda jälle maale, siin edasi kudumaks oma sotsiaal- ja isikeetose ämblikuvõrku.

Selle suure ja kuradeid loova Aga üks pisikene haru ent nõuaks ehk veel natuke arendust. See oli tolle isikliku, üsna argipäevase kul­tuuritahte puhul, kes pidi „köitma” toda ainult vabastavat loomindividualismi. Ja seal ütleb suure tarkuse Aga väike haru, et rahustada moralismi vaenlasi (näit. Semperit) ja taltsutada liigmoraliste (näit. lihasuretavaid askeete, kas ka Metsanurka?), et see kultuuritahe kaugeltki ei tarvitse ega tohigi tappa või suretada neid allmässavaid loomalik-vitaalseid põhitunge, vaid peab ainult, nagu öeldud, neid transformeerima, kultuuristama „peenemaiks ja õilsamaiks” tungideks ja jõududeks. Ja milleks isegi alamate tungide kui päriskuradite eest joosta metsa – miks neidki mitte lubada ja koguni ise juhtida ringi jooksma elumasina veovärgi ees, või (kuigi ainult niipalju kui nad valitsetavad) oma saani ette rakendades lasta metsikus jooksus vahel mürada end välja – (nii sünnib torm-tungide ja romantismi aegadel), et äritades tõsta nende jõudu ega lasta neid tarduda ja välja surra, mis oleks elugi surm. Ainult – kui nad on kogu ühiskonnas vabastet vastuseismatult, on käes elu ja kultuuri „maailma ots”, – nagu nonde neid sümboolistavate põrgukoertegi vabastamisega ühes Kreutzwaldi muinasjutus.

Selle asemel siis, et ise härjana karata teise kallale (nõuab kultuur), vaja rahulduda ainult härjavõitluse vaatlusega, siis härjavõitluse asemel poksiga või maratoniga, siis, ütleme, majandusliku, poliitilise või kirjanduslikugi maratonijooksuga – kuni lõppeks need väljatungivad agressiivsed võimu laiutustungid on kultiveeritud ühiskondlikuks, kirjanduslikuks või muuks loominguks – juba ainult loomingu rõõmu enda pärast, lihtsalt i s e suurolemise rõõmu pärast, mitte ainult teisest suurem olemise või teise valitsemise.

Selle ürgalgelise, kogu elu kandva toore elamis- ja kasvamistungi kultiveerimine, jah, õilistamine kasvamisrõõmu, saamisrõõmu, loomisrõõmu, andmisrõõmu enda pärast tegelevaks ja töötavaks elu ja andmise Armas­tuseks, see on protsess, mida nimetame kultuuriks. Ning jah, tõesti ka Kultuuriks suure tähega, sest see protsess on jumalik, ainus ja ühtlane nagu inimkonna ja Elu endagi areng. Ja selles mõttes, ja ainult nii on – Jumal kui igavene Armastus, igavene andev enesekiirgus, igavene loomisrõõm loomise enese pärast.

Ja ühtlasi ometi ka: loomisseaduse, loomingu pärast, kuna selle säilitus kuulub ühtlasi ka suuremasse loomisüksusse. Nagu kunstnik säilitab üksiksalmi lauluks, üksiklaulu koguloominguks, nii rahvuskultuuriline kultuurorganism üksikkirjaniku loomingu kogu rahvuse loomingu-tagavaraks, ja inimkond rahvusloomingud oma ühisloominguks – et, mis teinud on üks, saaks kõigile! (Ja Jumal eri loom- ja inimkondade loomingu . . .? – kas ainult „hingede” loomingu- -?   Ei tea, – aga vähemalt sellest lootusest on projetseeritud juba ammu Paradiisi, ehk Jumalariigi idee). Mis teame üldse meie neist asjust? Teame vaid, et loomisrõõm on kõige töö küllaldane tasu ja väärtus enda ette; püüame meie oma loomingut suurendada, ühendada kollektiivsusteks ja säilitada kaua suudame, las Jumal (s. o. meie maailma moodustuvate, kandvate, juhtivate ja edasiloovate jõudude, nende loomissaavutuste ja nende igatsuste tervik?) ise hoolitseb oma selle terviku säilitusest ja edasikasvust! Meie säilitame oma vaid, et ise selles edasi elada, enda kestvuse ja endaandmise rõõmust aegadegi taha. Kel seda rõõmu ei ole, see ei loo, – nagu ei ela see, kel pole elukestvusegi armu ja rõõmu.

Ent taas, tagasi Absoluudi mant, mis tõmbab mõtteid kui magneet. Nii, see umb. on, mida kujuteleme oma kultuurimõistega. Ta on kolmepalge­line: 1) minevikus objektiveeritud kultuur, s. o. Hegeli „objektiivne vaim” : senised saavutused, masinad, linnad, kunstiteosed, ühiskond ise kogu oma ajalooga jne., 2) praegu olev kultuur, s. o. reaalsed teadvusolengud, ainus mis tõeliselt omame, siis kogu seniste kultuurivarade elamuseks saamine ja uutegi loomine, elu- ja teadvussisud, kuhu kuulub ka kultuuritahe ise; 3) ideaalkultuur, s. o. mida meie kultuuritahe alles ihkab saavutada oma teadvussisuks, siis kogu ideaalistik, ideoloogiagi, isikliku ja üldise tuleviku maailm.

On arusaadav, et sellisest kultuurimõistest ja nende kolme astme vahel jooksvast elavast ja teostavast kultuurprotsessimõistest ei lange välja üldse mingi meie poolt sellisena tunnustet väärtus ega väärtuse püüdluski, ega saa teda siis samastada ainult mingi osaga temast, näit. ainult juba objektiveeritud kultuuriga. Kultuur tervikuna on igaühele absoluutselt kõigi arenguprotsessiga saavutet ja tema poolt tunnustet reaal- ja ideaalväärtuste ja neid selleks hindava tahtegi kogusumma – küsimus on ainult, mis igaüks sellisteks väärtusteks peab, millise väärtushierarhia järgi neid hindab ta kultuuritahe ja seega ka ideoloogia.

Vähemalt siinesitet (ja osalt ka „Mõtteis” väljendet) kultuuri ideaali kuulub nii ka sotsiaalkultuur ilmtingimatuna ja põhitähtsana nõu­dena, kuna jah, „üksikisik on abstraktsioon”, endapete, ja tema tõe­lise isikukultuurigi kõrgem areng ja õnn (nagu eelpoolsest küllalt selgub) tingimatult seotud ja võimalik ainult koos kõrgemate kollektiivsustega: perekond, rahvus, inimkond, kõiksus.

Ühiskonnast eralduv boheemi või aristokraati mängiv üliindividualism pole eksimus ainult sotsiaaleetiliselt, väljastpoolt (laenu tagasi maks­mata jättev kelmus), vaid ka immanentselt, seesmiselt, – kasvamisest ilmajäämine, enese laiema osaduse ja edasielamise äralõikamine, enese­tapmise leebem aste – ja tihti ka välise enesetappele viiv. Sootu ise asi on muidugi mägede erak, Zarathustra, kes läheb üksindusse ainult selleks, et seal leides tarkust seda tuua oma rahvale; see polegi eraldumine, vaid lihtsalt kollektiivi huvides väljasolemine, tema armu endas kandmine. Selline eraklus on ainus õige, aristokraatsus, enam-vähem tarviline isegi igaühele.

Lõppeks on arusaadav, et sellise kultuurimõistega lihtsalt võimatu on tahta seda „õilistumist ja peenenemist” ainult („nooreestilise”) eluvõõra, unemaile põgeneva estetismina, nagu sedagi meile on ette heidetud. Ja muidugi veel vähem ainult („siuruliku”) tõusikliku pillerkaaritus- ja elupõletus-„kultuurina”.

●

Aga – millekski vist neid üldmõistelisi ja printsipiaalseid sihimääratluskatseid meie isiklikuks ja sotsiaalseks aatestikuks, milleks neid sel maal, kus elatakse embkumb: kas ainult igiaegseks kindlaks määratud partei „ilmavaatega” – või ei tarvitseta seda üldse? Kes ootaks siin mingit üldise suuna ja sihi meelestust, siin küsitakse ju ainult mis parteisse või kildkonda sa välja tüürid ja mida kiiremalt seda parem. „Hääleta kord kolme aasta takka minu kandidatuuri poolt” – see on ühtlasi lühim ja tähtsaim mis nõutakse.

Ja küllap nii praegugi ja mitte üksi meie parem-, vaid tihti pahempoolistegi juures. Milleks teooriaid ja arvamisi, mis pole täitsa samad meiega? Pange kolm sõrme „Kapitali” (ah jaa, Ivanov-Razumniku) peale ja vanduge, et olete õige sotsialist ja kuulate meie partei sõna ja et üksnes ja ainult kapitalistlik kord on kogu Eesti praeguses viletsuses süüdi ja sotsialistlik kord absoluutselt ja kõigest kõige parem ning kultuursem jne. Ja muud pole tarvis. Kui vannute olete intelli­gents, kui ei – „neetud väikekodanlased”. Sest isegi Gustav Suits olevat need asjad ära seletanud igaveseks juba enam kui kümne aasta eest – ja miks ometi kõik eesti valminud, valmimatu ja valmiv intelligents juba ammu seda pole ära õppinud!?

Õppida ju tahaks – aga mitte üksi üldist kapitalismivaenu, vaid ikkagi ka, kuidas ja mis tagajärgedega mõeldakse teostada seda sotsiaalrevolutsiooni just siin maal ja siin antud valis- ja siseoludega, siin antud talupoeglik-väikekodanlise enamusega, tulundusvõimalustega ja „vaeste patuste alevi” inimestega. Ja enne kui see pole selgitet lähemalt, on ometi hädaoht, et me ühest asjast kõneldes mõtleme kaht sootuks erinevat – ja kahest eri asjast kõneldes võib-olla mõtleme üht. Ja teeme ainult sõnu. Ja professoriks saanud ning iga aastaga ikka ettevaatlikumaks tõmbunud G. Suits’ki ei näi selgitavat neid asju meile teps mitte palju pikemalt kui ehk 10 aasta eest.

Et kapitalistliku korraga Euroopa „kultuur” (mis muidugi ses suh­tes siis pole kultuur) on teinud jälkusi ja teeb veelgi, teame kindlasti; et Venemaa uussotsialistlik kord neid juba on jõudnud teha vahest mitte vähem, teame ka. Ja see kõik on teinud meidki äärmiselt ettevaat­likeks nii julgete teooriate ehituses või jaatuses, nagu need ehk veel olid võimalikud enne revolutsiooni.

Ja mis jaokski nii väga seda maailmateooriate sporti, alal, kus nii raske ennustada. Sotsialistlik kord ja ta teostamise üksikasjad ei ole teadusliku täpsusega etteöeldav saatuslikkus, nagu ehk kord uskus naiivmehanistlik vana marksism. Hüva, nii siis, ta ideaal on kultuurideaal, mis tuleb ise teostada ja siis muidugi mitte teooria pärast, vaid elu pärast, ta tõelise sisu pärast. Kultuurtahtelise Noorpõlve Koondis leeb defineerinud selle ideaali umb. järgmiselt: ühiskonnakord, kus oleks viidud minimaalseni teise ekspluatatsioon ja maksimaalseni loovate jõudude väljaarenduse (s. o. vabastuse) tahe ja võimalus.

See on ideaal, see on meie kultuuritahte elav ja teole sundiv usk – hüva, nii siis tuleb selle usuideaali poole püüdes elada ja teotseda. Püüda temale läheneda nii palju kui vähegi võimalik – ka antud oludes, ka siin väikekodanlise ja talupoegliku enamuse maal. Ja ka isiklikus elus, valmistudes uue solidaarsuse riigi ehitust ja paremust võimalda­vaiks kodanikeks – ükskõik siis, kas see on väliselt puhtsotsialistlik või väikekodanlikult sotsiaaldemokraatlik või kodanline sotsialistliku valit­susega, nagu mujal juba sagedasti, või ka puhtkodanline nagu praegu. Vaja on valmistuda seks ideaalkorraks ja osutada poolikugi võimaluse juures, et see on teostetav ja parem, õiglasem ja ühiskonnatervikule viljakam ühtlasi. Vaja on valmistuda ja valmistada – kõrvaldada pai­seid kui palju vähegi võimalik, äratada, kasvatada ja organiseerida nii kehvistut kui ka kogu töötavat ühiskonda selles suunas. Kui see on tõesti enamikule parimana teostetav üldse, teostub ta kord kindlasti.

Võib olla, on siin vahel parem kõnelda vähemgi sotsialismist, aga olla enam i s e sotsialistid. Või veelgi tähtsam teotseda ise sotsiaalselt. „Kõik teooriad on hallid”, ka sotsialismi oma. Olgem skeptikud tule­vikku ennustavais üldteooriais, olgem skeptikud kõiges, mida ei tea päris kindlasti. Aga olgem fanaatikud selles, mis teame. Ja teame küllalt, kui laseme juhtida end ülalesitet kultuuritahtest ja ühiskonnaideaalist ja hoiame silmad lahti omale ümbrusele ja omile kohustusile.

Tavalisele kodanikule ehk jätkubki sellest – sotsiaalse üldaatestikuna.   Edasi järgneb teostustaktika: poliitika.

August Anni

Koguteosest „Dünamis I”.