Elav ja surnud sõna nüüdisaja kultuuriteguritena.
„Alguses oli sõna”. Tõepoolest sõna s. o. keel (või täpsemini: kõnend) kuulub kultuuri elementide hulka. Igatahes meil tänapäeva inimestel on raske kujutella kultuuri, tsivilisatsiooni, läbipõimelist ühiskondlikku kujunditki ilma kõnendi vahendita. Küll teame kõrgel tsivilisatsiooni astmel seisvaist elusolendeist, kes ei näi vajavat kõnendit häälikute moodustamise mõttes kõri ja suu abil: sipelgaid ja eriti troopilisi termiite, kelle kultuuri mõned autorid hindavad märksa kõrgemaks inimese omast, silmas pidades nende olendite nähtavasti õige kõrget ühiskondlikku eetost ja tegevteolist (vastupidi inimese omale, mis on seni olnud ainult matkiv) sotsialistlikku ühiskonnakorda. Võib-olla jõuab inimkondki kord säärasele astmele, kui areneb kaasaegses maailmas moodne tendents monopoliseerida ühiskondlikku kõnelemist ühe vüürerdava kildkonna kätte, kelle sotsiaalses tellimuses seisvad spetsiaalsed „ruutlõuad” sooritavad selle ülesande kogu ühiskonna eest.
Jäägu nüüd sellega kuidas jääb, praegu siiski teatud mõttes kehtib inimese kohta raamatute raamatus kahe tuhande aasta eest öeldud tõe lause sõna alguslikust ja „jumalikust” tähtsusest. Keel korrapärastab inimvahelisi suhteid ja saab nii kõige tolle loojaks ning kandjaks, mida nimetame kultuuriks. Mitte paljasõnaline, vahuleklopitud, enamasti hoopis tõestamatu „rahvuslus”, vaid keel loob rahva, sest keele piirid on ühise saatuse piirid. Keel kultuurielu tähtsama toormaterjalina väärib sellepärast mitmekülgset (mitte ainult filoloogilist) uurimist, viljelemist ja teaduslikku rakendamist-kasutamist kunstnikkude, riigimeeste, teadlaste ja kõikide ärksate inimeste poolt.
Kui me püüame kujutella keele ajaloolist tekkimist, siis on kindel vähemalt üks: esimesed „sõnad”, esimesed häälitsused, mis tekkisid kommunikatsioonis kaasinimestega (või minugipärast kaasahvidega) ja välismaailmaga üldse, ei olnud kindlasti mitte esemete nimetamised, vaid afektivallandused: meeleliigutuste, impulsside, tundmuste väljendused ja hädaohusignaalid. (Kõnendi signifikatiivne tunktsioon arenes märksa hiljem kui kommunikatiivne). Hiljem aastatuhandete jooksul on küll tekkinud musttuhat sõna, millel iseenesest puudub tunderõhk, kuid sedagi ainult niikaua, kui kohtame sõna abstraktselt, n.ü. „ametlikult”, nagu see on talletatud sõnaraamatuis (la langue’is, keeles Saussure’i mõttes). Tunderõhk ei kuulu iga sõna abstraktsesse olemusse, küll aga iga eluhetke olemusse ja seepärast on vist küll iga elav sõna psühholoogiliselt tunderõhustatud. Nagu inimene elab, nii elab ka keel – elu aga pole mõeldav lõbu ja noru polaarse pingeta. Keele, sõna ja sõnakunstide uurija ei tohi hetkekski unustada seda ta ala toormaterjali omadust: elusus – kui ta ei taha toormaterjali-elava keele – asemel tegelda ersatsiga.
Tänapäeval keelel on kaks väljendusvormi: kõneldud sõna (kõnend, la parole Saussure’i mõttes, loomulik, elav sõna, sõna ta loomulikus elu sfääris) ja kirjutatud sõna (sõna muumiastunud seisundis, elavast kõnendist abstraheeritud, kunstlikult hoiule pandud ja säilitatud sõna). Viimase sõnadekogu, nn. kirjanduse tähtsuse ülehindamine- kui kõrvale vaadata peapõhjusest: kirjanduse registreerimise ja uurimise kergusest võrreldes „kõnenduse” uurimisega – on õigupoolest pärandatud skolastilisest keskajast, mil üritati järele vaadata Aristoteles’est sedagi, mitu jalga on kärbsel.
See perspektiiviparandav märkus ei tohiks viia väärarusaamiseler nagu tahaksime meie eitada kirjanduse suuri teeneid kogukultuuris. Me ei unusta hetkekski, et kirjanduse kaudu säilivad põlvkondade kogemused, nende igatsused ja paremad püüdmised, et näiteks luule innustab mõtlemist, viljastab elukujundust ja lõppude lõpuks osutub kiviehitustegagi võrreldes püsivamaks, et võimas kirjasõna kuulutab tõtt ja levitab valesid, pitserdades mällu dogmasid, veendumusi, maitseid ja moode (stiile).
Kuid kirjanduse prilli läbi vaatavad silmad kipuvad kergesti „kõnenduse” (lubatagu mulle tarvitada sellist uusmoodustust) osa nägema üsna tühiseks. Aga hoolimata kirjanduse suurest tähtsusest ja kirjakeele õnnistuslikkusest, keel ikkagi juurdub endiselt ja põhiliselt elavas inimeses ja täidab oma pärisülesande ning arendab oma täisjõu ikkagi suulisena, mitte kirjavahendi surrogaadis. Seda ilmset tõsiasja näisid unustanuvat meie aja skolastikud, määratult üle hinnates kirjandust ja alahinnates elava sõna osa ühiskondlikus elus, kuni – teiste hulgas kujukaim näide – Hitler taas tuletas meelde elava sõna praktilist tähtsust, tõustes selle abil kriisiaastate tundmatust sõdurist riigimeheks, kelle sõna on käsk miljoneile.
Kas ei oleks aeg parandada hinnangud õigemaks, ajalukku arvates muinastunud vaate kirjasõna esmajärgulisest tähtsusest. Meile on sisendatud eelarvamus, et kirjasõna on mitte ainult suuremaks väärtustekandjaks võrreldes elava sõnaga, vaid et see olevat koguni ainus väärtuste panipaik, mis loomulikult õigustab mitte ainult mitmetliiki suhteliselt kallipalgaliste kirjandusbürokraatide ja isehakanud kontrolöride olemasolu, vaid nõudleb ka iga kirjatarga samastamist otse kultuurinimese ideaaliga (juba „kirjanduslikkude huvidega” inimene on meile lähemalt vaatamatagi mingi kõrgem mark).
Kuid järelemõtlemisel see eelarvamus osutub lihtsalt mitte paikapidavaks. Praktiliselt pole tõsi, et kirjasõna on väärtuslikum kui k õ n e – sõna. (Teame vanust kõrgeist kultuurest, milles kirjandust polnudki ja võime väga hästi kujutella tulevikukultuuri ilma ajalehtedeta ja raamatuteta). Kirjasõna primaat on õige teooria vallas, kui mõtleme teaduslikele õpperaamatuile, seadustekogudele, rahvaste pühakirjadele, usulistele katekismustele ja nn. ilukirjandusele. Kuid see kõik on ju elu täiend , varaait, kust võime, alati ammutada juba olemasolevat, ent mitte enam: – mitte elusiht, mitte olemasollapidav. Sest elame tõeluses, tarvitame sõna oma tõeluse kandjana, tarvitame sõna värskena, n.ö. kuumas seisundis, veresoojana, mitte konservina. Kes vajab seks tõendusi, see vaadaku vaid näkku elavale, poliitiliselt ja ideoloogiliselt nii lainetavale olevikule. Ta näeb rahvaste juhte inimestele kõnelevat, mitte kirjutavat neile. Mõned ju kirjutavad ka, kuid see on siis ainult täienduseks maagiliselt mõjuvale, sugestiivsele, kaasakiskuvale, pimestavale, vastuvaidlematule, tegevteolisele, kehatemperatuuris sõnale.
Ei tohi ka unustada kõneldud sõna suuremat elulähedust, suuremat teolähedust. Õigupoolest iga õige kõne ongi oma olemuselt vahetult ellu mõjuv tegur, seega tõelus ise, kuna lähema mineviku ja tänapäeva kirjandust iseloomustab teatav mittekohustatavus, aina suurenev vahemaa sõna ja teo vahel. Olnuks kirjandusel omane täistõelisus või vähemalt sarnanegi tõe- või tõelisustähendus kui kõnesõnal, sama eluskaal elu reaalsel poolel , siis poleks ju mõistetav ega võimalik seik, et inimkond püsib võrdlemisi barbaarsel kultuuriastmel, hoolimata maailmakirjanduse kõrgeist ja kõrgeimaist vaimuaardeist. Aga kirjandus on ju ainult „kumisev vask”, ainult „hõbedased kuljused” , kui seda hiljem ei äratata surnust ellu. Teoreetiliselt, raamatuis, valitseb ammu kuldne ajastu, seal on kõik see, mis inimene eales oskab soovida või nõuda (moraalselt aspektilt), ammu avastatud, nimetatud ja de jure meile antud; kõik mõeldavad juhised õigeks eluks on seal talletatud, kuid keegi – ning autorid kõigepealt – ei tee sellest tegevteolisi järeldusi.
Selles jääkeldris hoitakse ju aastasadu – olgugi kõrgeid – eluväärtusi muumiastunud sõnus, mis seesugustena loomulikult ei saa elada meie seas. Neid peab alles ellu äratama ja seda teeb elav sõna, kõnendus, kuna aga kirjandus asub elu imaginaarsel poolel.
Elava sõna ja kirjandusega on nagu vilja ja konserviga: konservidest inimene ei saa kaua elada, ta saab skorbuudi ja kaob elust; ka sõnakonservidest elav inimene saab skorbuudi ja vajub tegevelust imaginaarsesse maailma.
Et aga kõne on „tabatamatu”, s. o. põgus, haihtuv ja mahasalatav, sageli „ juhuslik “, muutlik ja polifooniline, siis on selle uurimine, viljelemine ja teadlik – kunsti- ja otstarbekavatsuslik – rakendamine märksa raskem ja vastutusrikkam kui pärimuslik kirjandusteadus. Sest kirjandusteadus – eriti meil – oma tavalises provintslikumas praktikas kipub manduma peagu mingiks vaimsemaks markidekorjamiseks või – kui muutubki elulisemaks – siis moondub luurebürooks, kus edustamist taotlevad kirjandusenuhid süüvivad „vastaste” näpujälgedesse.
Elava sõna uurimine nõuab elavaid, ärksaid inimesi, pilguga tulevikku, kes oskaksid kõnenduse alalises voolus tabada püsivat ja homset. Ent sellised inimesed tavaliselt ei lepi vaatlusega nurga ega vaatenurga tagant, vaid otsustusrõõmsalt püüavad elu ise kaasa kujundada. Sellepärast elava sõna asjatundjad ei arene teadusebürokraatideks, vaid teoinimesteks; nad ei teoretiseeri elava sõna olemuse üle, vaid rakendavad oma äratundmisi tegevteos.
Hoolimata mainituist ja paljudest teistestki raskustest saab vajalikuks kirjanduse, esteetilise sõnakunsti kõrval ka rakendussõna, eriti aga elava kõnenduse uurimine. Ja see rakenduslik sõnakunst peab saama uurimise ja viljelemise objektiks kõige lähemas tulevikus, sest ka inimese sotsiaalseis suhtlusis üha kasvab elava sõna osatähtsus.
Elava kõne tulevikuvõimalused tõusevad päev-päevalt tehniliste leiutiste tõttu (häälekõvendaja tehnika areng, ringhääling ja varstigi teostatav televisioon). Peamiseks mõtete levitamise viisiks kõige lähemas tulevikus saab elav (ning elava pildiga illustreeritud) sõna. Ringhääling ja häälekõvendaja avardavad kõnendi mõjuringkonda ennenägematusse. Tekib koguni võimalus kõnetada ühest ainsast kohast kogu maailma, nagu seda esmakordselt inimajaloos tegi Ameerika president Thomas W o o d r o w Wilson 1918. a. ja vene revolutsiooni „kõigile, kõigile, kõigile” läkitatud radiogrammid.
Siis lõpeb kirjanduse hegemoonia arvamustkujundava tegurina ja taas saab realiteediks vanarooma foorum, kuid juba planetaarseis mõõtudes.
Sellepärast ei ole ka vist liigne, kui meiegi elukorrastamiseks kutsutud pead oleksid ette valmistatud selle arenguga, kaasamõtlemiseks ja kaasaminekuks. Seni olime harjunud ainult järele tegema, mis mujal ette tehti, rahustades oma iseteadvust Palusalude efemeersete võitudega või kui juba vaimsel alal (male), siis ikkagi spordis, elu mängurindel, ja sedagi – ennast tähtsaks tehes üksikute arvel. Kas me ei võiks ka kord rekordpunktide lugemise asemel ise midagi ära teha, uurida võimalusi, treenida oma võimeid ja katsuda jõudu mõnel kultuuri reaalsel tulevikurindel, et – startides õigeaegselt – tulla kohtadele mitte ainult spordi alal, vaid püsivate väärtuste loomisel? Ühte niisugust teed näen „kõnenduse” uurimises, viljelemises ja treenimises, et saaksime tulevikus teiste kultuurrahvaste peres üheväärsetena kaasa rääkida.
Valmar Adams
Akadeemiast nr. 4/1937
