Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Meie haritlaskond – eriti noorem – on viimase aastakümne kestes ikka enam ja enam ära pöördund Saksamaast. Olime tõesti ülemäära pidand hingama seda keskpärast õhustikku, mida meile olid vahendand eeskätt baltisakslased oma võrdlemisi vähe valgustet vaimuga. Lutheri, Bismarcki, Goethe ja Schilleri nimed suus, püüti meile sisendada kõigepäält ainult kahe esimese, või õigemini ainult Bismarcki ja tema järglaste hingelaadi. Kuivõrd tüütuseni rohkesti, ei sisaldand siinse saksa kooliseltsi raamatukogud kirjandust, mille lipukirjaks ja mõnikord ka päälkirjaks oli „Mit Gott für König und Vaterland”! Nende ridade kirjutaja on saand neist vaimlisist väärsünnitisist oma osa nautida, mille tulemuseks on olnud palavikuline püüd sellest sumbund atmosfäärist välja pääseda humaansemasse, avaramasse maailma. Isegi Goethe, Schiller, Wagner, Nietzsche osati vastumeelseks teha. See ühekülgsete ülistuste lõpmatu hulk, millega eriti esimesed kaks mähiti viirukipilvedesse, kust ei paistnud enam läbi nende tõeline pale, on saksa kirjanduse nimele kindlasti toond rohkem kahju kui kasu. Saksa klassikute inimlikkude ja kunstiliste väärtuste tundmisest oldi meil tol ajal läbistikku vist veelgi kaugemal kui praegu. Ekstaatiliste või alandlikult väikekodanlikkude monograafiate vool oli omane huvi nende tõesti suurte isikute vastu pigemini hävitama kui kasvatama. Saksa kirjanduse üldiselt mitte väga kõrge taseme tõttu olid need ja mõned muud pooljumalad sattund sama kõrgele pjedestaalile kui Nelson Londonis Trafalgar Square’il – neid ei küünit üldse vaatama, ega olnud selleks tahetki.

Sellest suhtumusest oleks põhjust loobuda, ja Goethe saja-aastane surmapäev on vist parim võimalus selle tarbe meenutamiseks. Eriti Saksamaa suurima luuletaja ja vist üldse saksa rahva suurima vaimu, vastu oleks tarvis asuda teissugusele seisukohale. Nii väga olümplane kui Goethe ongi, ei ole ta mitte ainult seda, vaid ka tõeline inimene ja poeet. Ärgu teda vaadeldagu läbi viirukisuitsu, vaid püütagu teda võtta vahenditumalt – püütagu teda näha nagu ta oli, mitte ainult ametliku jumalusena, kelle nimegi mainimine mõjub jahen-elavalt.

On ju õige, et Goethe ise mõjus kaasa müüdi tekkimiseks sellest „klassikust”, keda kõik tunnevad end kohustet kiitma, kuid vahed lugema. Salanõunik ja pääminister, kelle portreedel liiga palju kiiskab aumärke ja värvilisi paelu, palverändkondade vastuvõtja, kelle suhtumises ümbritsevasse maailma oli midagi tõrjuvalt formaalset ja kanget, ei ole tõeline, põhimine Goethe. See ametlik kuju ei ahvatle meid. Sõna „autoriteet” on antipaatne, sest see eeldab liiga sageli enda isikliku otsustusvõime summutamist. Kuid Goethe ei olnud kindlasti ainult autoriteet – temagi oli midagi ehtsamat ja väärtuslikumat. Selle tunde taaselustamine oleks juba endast toekas kultuuriline saavutus. Goethe nägemiseks inimlikumast perspektiivist näib tõesti juba viimane aeg.

Sakslased on korrutand tülgastuseni, et Goethe on „kõigi aegade suurim lüürik” või isegi „luuletaja”. Isegi nii tõsisel ja peenemõttelisel hindajal kui Wilhelm Diltheyl esineb see fraas. Need superlatiivid on petlikud ja õõnsad. Vaevalt võib väita, et Goethe oli maailma suurim luuletaja või lüürik, samuti nagu oleks julge öelda, et ta oli maailma suurim mõtleja. Tõsi küll, need kaks erikülge on tal ühendet nii orgaaniliselt nagu vaevalt kellelgi teisel renessansist pääle, kuid on raske tõrjuda muljet, et see ühendus on viind kompromissideni. Puht-luuletajaina on Dante ja Shakespeare siiski andnud rohkem kui Goethe. Isegi Faust ei kaalu üles Shakespeare’i parimaid tragöödiaid. Nii vapustavat kuju kui Lear pole Goethe loond, nii spirituaalse nägemiseni kui Jumaliku komöödia lõpp ei küüni temagi. Kuid mõõta saab teda siiski ainult suurimatega. Mida temale ka iganes ette heita – pärast Shakespeare’i ei ole ilmund ühtki tema mahu ja koguga luuletajat. Ning ta polnud mitte ainult luuletaja, vaid omaette suur intellektuaalne keskus, ühte isikusse koondund vaimline metropol.

On ülistet Goethe värsside sulavust – kuid näib, et temast sulavam on Puškin. On jumaldet tema luule vaimsust, seda mõtleva isiku alalist tunduvust läbi kujude, riimide ja rütmide – kuid isegi noorelt surnud Shelleyl oli seda sageli samal määral või rohkem. On tõstet pilvedeni tema suurt konkreetsust, võimet mulje äratamiseks, et ta kogu aeg „haarab täide inimellu” – kuid temast veelgi vastuvõtlikum meeltega jälgitavale maailmale oli John Keats. On imeteid tema klassilist vormitunnet, milles alati väreleb vaim, ilma et kaoksid kontuurid – kuid veelgi delikaatsemaid ja täpsamaid kontuure ja sama herka vaimu osutab Charles Baudelaire. Sellegipärast ei ole ükski neist mehist oma isiksuse tervikut suutnud arendada nii monumentaalseks, nii vaidlematult imponeerivaks kui Goethe. Ta elas kauem kui nemad, ja tal on vaimlise maailma ajaloos suurem koht. Temast väljub rohkem niite, ta on pannud rohkem liikuma, ta on tootnud rohkem püsivat. Ning kogu tema konkreetse produktsiooni taga tundub ürgenergiat, mille rakendumisvõime on mitmekesisem kui ühelgi teisel vaimlise ala esindajal viimaste sajandite kestes.

Tundub ju küll, et see energia ei ole saand alati otstarbekohaseimat kasutust, – et see selle asemel, et valanduda millessegi ainulaadsesse, ainukordsesse, saavutamatusse on liikund sinna ja tänna, koondumata üheks kõike keskendavaks hiiglahoobiks. Viimaste aastakümnete suurima reputatsiooniga Goethe raamatu autor Friedrich Gundolf, üks tema hardamaid imetlejaid, möönab, et Goethe selle asemel, et viskuda kogu oma geniaalsusega mingisse otsustavasse võitlusse elu ja surma pääle, eelistas tee, mis viis ümargusema ja täielikuma, kuid vähem intensiivse isiksuse arenemisele. Temast, kes alul nägi enda võrdkuju inimestele valgust riisuvas Prometheuses, sai ligipääsmatu Zeus. Kuid selles Jupiteris oli kõigele vaatamata prometheuslikku elementi, ja ka sellasena nagu see avaldund, see on, mitte kogu selle jõuga, mida oleks võind Goethelt oodata, on tema prometeism kaasakiskuv. Nooruse torm ja tung püsis temas väga kaua, ja veel pärast oma Weimari pääministriks saamist suutis ta oma Torquato Tassos anda ürgjõuliselt haarava kuju, mille hoogu ei vähenda itaalialik-roomalik klassika. Ning veel vanaseas kirjutas ta oma Marienbadi eleegia, millest selgub ilmsesti põhi jõudude püsimine isegi ministerlikkuse ja olümpluse katte all. Nii väga kui Goethet mõne tema kuivavõitu ja ainult „väärika” teose puhul kipudki võrdlema muuseumi marmor jumalaga, veendud ikka taas ja taas, et ta polnud ainult ega eeskätt muuseumiese – et temas elas püüd „surra ja sündida”:

    Aber wenm du das nicht hast,

    Dieses: Stirb und werde!

    Bist du nur ein trüber Gast

    Auf der dünklen Erde.

Kui erakordselt jõulisena ei alust and noor jurist oma maailmakirjanduslikku karjääri, kui ta isiklikkude elamuste ventileerimiseks avaldas Noore Wertheri kannatused! Koolid ja keskpärased kirjanduslood on rikkund enamikul meist ka selle teose puhul segamatu nautimisrõõmu. Kuid katsugem seda lugeda eelarvamusteta: see on siiski energiavalang, mis haarab algusest lõpuni ja milles panteistlikult avar tuum sulatab kõik suureks elamuseks. Otse kummaliselt mõjuv mahlakas, lai pintslilöök, tulvavad sõnad, mis paiguti paisuvad retoorikaks, kuid sagedamini osutavad käärivat jõudu, ossianlik hämarus, aga sinnasamasse sekka realistlikult ja koduselt-värskelt näht igapäevase elu stseenid – kõik näitab, et autor suutis kogu oma noorusolemuse valada ühte töösse. Sellasteks kontsentratsioonideks näib ta tol ajal olnud korduvalt võimeline – kahju ainult, et ta sellest püüustki küpsemas eas liiga tihti loobus „kultuuri” – tõesti verre imbuva, kuid titaanlikku, eluliselt lõõskavat põhja aegapidi summutada tahtva kultuuri kasuks, mille läbi ta on saand saksa rahva suurimaks harijaks, kuid on iseennast takistand saavutamast tippe, mis võib-olla oleksid ületand kõik senioleva luule. „Stirb und werde” on hüüdsõna, mida ta ei võtnud kuulda läbi kogu oma elu.

Kuid see oleks ehk olnud liig isegi esmajärgulise geeniuse kohta. Goethe noorustoodangust jääb igatahes mulje, et ses uued jõulised mahlad käärivad plahvatusastmeni, ja on hämmastav, kui harva Goethe suurest pateetilisest tundest hoolimata andus retooritsemisele. „Muhamedi laul” näitab, kui võiduka laiusega ta elujõu pursik võis voolata värssidesse, ja kui loomuliku kindlusega Goethe suutis oma tundeelektri koondada kindlasse vormi kuni avara, majesteetliku lõpuni. Teame küll, et temagi elas läbi loomishetki, mis lähenesid hullustusele oma äkiliste prahvangutega:

    Um Mitternacht wohl fang ich an,

    Spring aus dem Sette wie ein Toller.

    Nie war mein Busen freudevoller…

Kuid see geniaalsus polnud geniaalitsemine. Tema suured impulsid leidsid alatasa sobivaid sümboleid, milles hoogne sisu sai täieliku kehastuse. Tema nooruslüürika on võimsaimalt vibreerivat, mida viimased sajandid tootnud, ühtlasi aga ka nii selge, konkreetne ja endastmõistetav, et kõik „Kraftgenie” assotsiatsioonid sumbuvad sinnasamasse. Neid lugend ei üllatu põrmugi Wielandi ant kirjeldusest tema kohta:

    Me keskel ta seisis ja võitis meid kohe,

    too võimas nõidur – ent mitte sihik

    kui õnnetust ähvardav pilverünk,

    ja tema ratsuks ei olnud lohe!

    Ei, sorts too oli täis võluvust,,

    ta silmapaar oli kiirgav must, –

    kaks põlevat silma täis jumalatarmu

    tõid hävi ja välku, hurma ja armu.

    Nii ilmus ta, üllas ja võimukas

    kui vaimude riigi kuningas;

    ning keegi ei hakand küsitlema:

    me tundsime kõik, see oli tema!

    Me tundsime – iga me aist ja vaist –

    ta ülevat ilmutust ebamaist.

    Ei olnud üle maailma läve

    veel ükski astund nii suur kui too –

    mees, kelles ühines ülim hüve

    ja ülim maagia inimsoo!

    Kus elaks vaim, kes nii kaasa kisuks –

    kes, kartmata looduse määratust,

    nii kindlalt, ei ühtegi vääratust,

    kõik ollused sulataks kuldseks sisuks,

    kes igasse kurru nii sügavalt naaraks

    ja nõnda vägevalt kõiksust haaraks?

Ei ole ime, et inimene, kes nii mõjus oma kaasaeglastesse, suutis luua Fausti esimese osa – teose, mis on tema püsivaim pärandus maailmale. Selle mõju meisse on peaaegu sama tugev kui tol ajal. Isegi selle puhul kirjutet liialdavad ülistused suudavad vaevalt halvata energiat, mida see sisendab nüüdselegi lugejale. Nägemuste küllus, värsside muusika, hoog, graatsia ja vaheldusrikkus ning ühtlasi erandlik ideeline jõud teevad selle parimaks, mis saksa kirjandusel pakkuda. Kui Goethe kuskil poeedina ligikaudu võrdub Shakespeare’ile, siis siin. Isegi Kuningas Leari traagikani küünib ta peaaegu – mitte täiesti – oma Gretcheni kujuga. Macbethi ülimaisus, Hamleti valus ja puuriv mõte, Ophelia inimlik liigutavus näivad ses draamas ühinevat üheksainsaks terviklikuks saavutuseks, millel puudub ainult üks nüanss peenust ja mõni kraad vapustavat elektrit, et ühte kehha koondada kõik Shakespeare’i loomingu ülimad kvaliteedid. Ning võib-olla ületabki see Shakespeare’i oma teravalt formuleerit mõtete reljeefsuselt. Ei saa küll salata, Shakespeare on universaalsem ja sügavam inimeste kujutaja, tema suurimates tragöödiates on rohkem poolpeidet varjundeid, tema vaimus on maailm suland voogavamaks kaaoseks, millest mõttekujutus on moodustand veelgi elavama ja ehedama kosmose, tema sõnadel on suurem võim suggereerida ja liikuma panna, ta on kunstnikuna komplitseeritum ja ühtlasi ürgjõulisem nähe – kuid Goethes elab võib-olla veelgi suurem, mõttehoog, ääretu tunnetustahe, mis on saand abstraktsema, kuid jälgijat oma hüpnoosi alla sundiva väljenduse. Hamleti monoloogide peenekoelisve ei ole Goethe saavutand, tema närvid ei ole veel nii tundlikud või keel ei ole veel nii arenend, tal puudub see „murt muusika”, see ainulaadne delikaatsus, mis Macbethis, Hamletis, Kuningas Learis on lahutamatult seot mingi saagasangareid meeldetuletava suurusega. Kuid Goethe metafüüsiline tung on suurem. Shakespeare’i suured kangelased koondavad enestesse nii palju ürgset elamusmaterjali, nad on seevõrra inimeste kvintessentsid, et kasvavad üle hariliku inimsuse piiride, kuid neid käsitelles ei ole Shakespeare siiski andnud tüüpe, vaid indiviide. Faust on nende kõrval tüüp ja probleem õige puhtal kujul. Inimesena ta ei puuduta meid seevõrra kui teat üldinimliku tungi kehastusena. Ja kuna see tung elas tugevaimal kujul Goethes eneses, siis on Fausti kõned haaravad – vahest, haaravamad kui tema teod. Neist kõnedest tundub iha inimelu piiridest üle jõuda, kõiki tõkkeid purustada, saabuda mingi absoluudini, mida kuski ei defineerita, kuid mille poole Fausti – ja Goethet – kisub tagasihoidmatu kihk. Rahuldamatus, kirglik edasiruttamine printsiibina sai Faustis nii monumentaalse konkretiseeringu, et ta on saand terve üheksateistkümnenda sajandi võrdkujuks. Võib-olla just sellepärast, et ta on Shakespeare’i kangelastest ühekülgsem, et tema taga tunduv mõte on ilmsem, ta mõjuski nii ülivõimsasti järgnevasse mõtte- ja tunde joovastust kujundamisele eelistavasse romantika ajajärku. Ameeriklane Irving Babbitt näeb Fausti olemuse kahes valemis: „Am Anfang war die Tat” ja: „Gefühl ist alles”. Õieti on Fausti tung otstarbetu. Miski kujuteldav ei suuda teda rahuldada. Ta otsib liikumust, otsib elu selle koguulatuses, ja seetõttu ta vahel mõjub mingi sihitu perpetuum mobile’na, mis siiski liigutab oma inimlikkusega meeli. Temas elav liikumisrüht ei peatu ühelgi ajutiselt omaksvoet ideaalil, ja õieti näib, et see ei otsigi ideaali, vaid kütteainet enda tulele. Kahtlemata on see ratsionalistliku, kindlaid raame ja eesmärke määrava klassitsismi suurim vastand. Kui Goethe hiljem, näidendi teises osas, seob Fausti üldkasulikkude ülesannetega, kui ta teeb temast administraatori ja merelahtede mandriks muutja, tundub kõik see tegevus väiklasena ja välisena võrreldes esimese osa titaaniga, keda rahuldab ainult kõik. George Santayanal on õigus, kui ta leiab selle hääkodanliku askelduse olevat võõrastava. Goethe tegi Fausti pärastpoole samasuguseks pisiriigi pääministriks kui tema ise, ja paiguti tundub isik, kes oli enda hinge müünd kuradile, teose teises osas sama absurdina kui Goethe oma salanõuniku graviteetsusega. Alul nii eluline kuju jääb suhteliselt kahvatuks ja väikeseks, kuigi lõppstseenide ülimaine müsteerium kisub ta uuesti suure luule atmosfääri.

Faust, eriti selle esimene osa, on maailmakirjanduse keskseid teoseid – see on praegu kindel ja lõpmatuseni heietet fakt. Kuid kõigepäält sakslastele ta pidi muutuma lähemaks ja omasemaks kui ükski teine kirjandustoode – mitte ainult sellepärast, et see oli sakslase kirjutet, ja et ükski teine sakslane polnud loond midagi sellele ligikaudugi võrduvat. Romantikute filosoofia on Fausti kujus suurelt osalt juba ennakult leidnud luulelise formulatsiooni. Eriti Fichte mõttestik oma dramaatilise kujutlusega minast, mis määratu energiaga loob kogu tajutava ja mõistetava maailma, sisaldab palju Fausti raugematust dünaamikast, tema tundest, et ainult igaveses heitluses ja tegevuses – tegevuses, mis ise on tähtsam kui kõik võimalikud saavutused – seisab elu. Anglosaksi mail nii menukaks saand sakslane Lion Feuchtwanger kirjeldab kuski saksa vaimu olemust mingi küllastumatu ihana metafüüsilise mõtluse järgi, ükskõik kas see mõtlus annab tulemusi või mitte. See on lakoonilises formulatsioonis vaatekoht, mis sarnaneb väga sellele, mida esindab Faust, kes algusest pääle peab end hävingu vääriliseks, kui peaks rahulduma ükskõik kui kaunist ja rikkast hetkest. Filosoofiliselt võetuna võib see seisukoht olla absurd, kuid Goethe enda projektsioonina kirjandusse on Faust mõjuv ja haarav. Noorest Goethest jutustetakse, ta olevat endas kannud „otse Kaini needust” – püsimatuse needust, tungi purustada meelsaimadki sidemed, et otsida uusi elamusi, sõprusi ja armastusi. Ta ei suutnud ega tahtnud endale pääle panna mingit sundust, kuid ei saavutand seetõttu ka tasakaalu, hävitas teisi ja kannatas ise, laiendades oma kogemuste tagavara, ilma et oleks siiski ühelgi puhul alustet teed samrnund täiesti lõpuni. Samasugune on Faust – kihklev, otsiv, haarav, edasipõgenev.

See, mis Faustis pääle põhiidee ja päätegelase kõige tugevamini mõjub, on lüüriline orkestratsioon. Oma lõplikul kujul see on pigemini poeem kui draama. Pikad lüürilised monoloogid, vahelepõimit laulud, ballaadid, hümnid teevad sellest sümfoonilise teose, milles sündmustiku kontuurid mõnigikord kipuvad laiali walguma, kuid alati püsib luuleline jõud. Shakespeare’il puuduvad sellased pikad kõrvalekaldumised. Kui ta annabki sageli voli oma lüürilisele andele, siis ainult hetkeks, ja lähimas seoses tegevusega. Leari väljakutse loodusjõududele on suurejooneline lüürika, kuid see on ühtlasi eraldamatult seot meie kujutlusega Learist enesest. Äikeses mahajäetuna ekslev hallpäine, hullund kuningas on eeskätt dramaatiline kuju, ja tema sõnad, nii aischüloslikult suured kui nad ongi, on selle konkreetse isiku loomulik, paratamatu eneseväljendus. Fausti monoloogide puhul on side tema kui indiviidiga mõnigikord lõdvem. Faust muutub Goethe ilmavaate otseseks sõnastajaks, ilma et formulatsioon möönduks küllaldaselt tema individuaalse iseloomu kohaseks. Niisugustel puhkudel ta on ettekäändeks mõttelüürikale, näiteks kui ta pöördub looduse poole panteistliku pihtimusega. Ometigi ei ole see kahetsetav – niiviisi esitetav lüürika on seks liiga esmajärguline, ehkki see mõnikord killustab teost, kui dramaatilist tervikut. Ning mõnel puhul on ka situatsioonist enesest välja kasvav lüürika nii harukordselt jõuline, et keegi pole samas laadis kirjutad midagi paremat või isegi võrdset. Niisuguste saavutuste tipp on vististi Gretcheni palve jumalaemale – täiesti konkreetsest seisukorrast võrsund, kuid ühtlasi teatavat tunnet nii teravalt ja tühjendavalt väljendav, et see traagiliselt jõult on väga lähene Kuningas Leari hiilgekohtadele.

Kuid ükskõik kellega Fausti võrrelda ja missugusele täiusastmele teda seada – see on üks neid väheseid teoseid, mis on saand sümboolseks müüdiks selle tõttu, et sellesse on koondund suure ajastu elutunne ja elamusjõud täielikumalt kui kuhugi mujale. Oma tõusude ja mõõnadega on see raamat ühtekokku Rousseaule ning tormile ja tungile järgneva tundmis- ja elamiskire ajastu suurim toode, ja me elame veel praegugi faustilises õhustikus. Ei ole ime, et Byron, kes ei tunnud saksa keelt, isegi mõnede iseloomustavate kohtade suusõnalisest proosatõlkest inspireerus sellel määral, et terve ajajärk tema küpsemat loomingut seisab Goethe tähe all.

Goethe ei ole siiski ainult Wertheri ja Fausti esimese osa autor. Kummaski neist teoseist ei ole ta tasakaalne ega klassik. Mõlemad on tormitseva eneseväljenduse, mitte targa eneseharimise tulemused. Mõlemais elab sama vaim, mis sisendas Goethele Muhamedi laulu ja Prometheuse – nad on eeskätt isiklikud konfessioonid, kuigi objektiveerit, vormit kujul. Kuidas aga suhtuda Goethesse kui klassikusse, Goethesse kui „maailmakirjanduse” propageerijasse, kui igakülgse ja harmoonilise enesearengu harrastajasse? Milline on selle arenemisjärgu mõju Goethe kunstilisse toodangusse?

See Goethe nägi oma ideaali selles, et füüsilist ja vaimlist maailma võimalikult täielikult ja värskelt vastu võtta ja sellega oma isikut avardada. Ühtlasi ta püüdis kõike vastuvõetut muuta oma isiksuse orgaaniliseks osaks, s. o. mitte ainult omandada uut materjali, vaid see tõeliselt läbi elada, see lasta läbi oma tunnete ja intellekti ja siis see võib-olla uuel, individuaalsel kujul, goethestetuna, mõnes kunstteoses jälle välismaailmale esitada. Sellest väljast laenamise protsessist ei pääse keegi inimpsüühi struktuuri tõttu, kuid Goethe eriomadusks oli, et tal oli suurem andumisvõime välisreaalsusele kui inimkonna hiiglaenamikul, et ta suutis elu ja kirjandust vastu võtta vähemate eelarvustega ja seetõttu vähem moonutetult, peaaegu kogu nende ürgses värskuses, ning teiseks see, et ta psüühiline mehhanism oli jõulisem ja tema hingeline maht avaram. Tema mina oli vähemas hädaohus lämbuda omandet materjali rohkusse, ta ei olnud mitte eeskätt reservuaar, vaid tema vaim töötas haruldase alateadliku jõuga ümber kõik selle, mis sinna kokku voolas. Ta hoidus teadlikult liialt spetsialiseerumast, ta püsis asjaarmastaja, amatööri vaatekohal, kes võtab omaks ainult selle, mis teda sügavamalt riivab ja haarab. Kuid teataval elujärgul ta näib siiski olevat selle printsiibi unustand ja kahjulikul määral lasknud end välja kiskuda oma minast. Ta huvid olid liiga mitmekesised, ta uitis paljudele ihadele järgi, ja tema isiksus detsentraliseerus rohkem kui oli talle kasulik. Osalt sellest näivad tingit tema katsed kodundada saksa kirjanduses stiile, mis paistavad käivat risti vastu tema varasemale laadile. See näib eriti paika pidavat antiikse klassika suhtes. Ta elas selle intensiivsemalt läbi kui tema kaasaeglased ja suutis seetõttu luua teoseid, mis annavad või tunduvad andvat klassilisele stiilile teatava vitaalsuse ja kodanikuõiguse saksa kirjanduses. Hermann ja Dorothea ja Iphigenia Taurises on läbielat kunstteosed, neil on seda suggestiivset, elulist sisu, mis teeb kunsti mõjukaks, ja nad suudavad teisi ahvatella neid kogu nende vormiga jäljendama, kuid alles võrreldes neid töid Goethe varemate loometega näeb, milles seisab nende puudus. Kuigi Goethel jätkus jõudu antiikset vaimu elustada, oli ta siiski annud ära liiga palju oma endisest minast, et mõjuda oma esialgse intensiivsusega. Taotelles harmooniat, läheb ta mõnikord isegi konventsionaalsuseni, ta teeb liiga suuri kompromisse. Endise esilepuhkevuse sekka tuleb mingi püüd väärikuse ja majesteetlikkuse järele, mis ei ole täiesti endastmõistetav. Iphigeniat Taurises on peet otse ületamatult täiuslikuks, kuid see täius on ostet kalli hinnaga – veretukse kipub teose lõpu poole vaibuma. Sääl, kus Orestes näeb Haadese kangastust, on peaaegu visualiseeritavuseni reljeefsed tema fuuriate nägemused. Tundub mingit maaalust vägevust, mässu, mis tahab kogu aeg pinnale tungida, kuid mida hoiab piirides kunsti distsipliin – piirides, mis on ehk liigagi kindlad . Ootame kogu aeg selle maaväringuid tõotava elemendi täielikku vallapääsu, kuid oodat hetk ei saabu üldse. Saame ainult aimu sellest, mida Goethe oleks suutnud, kui ta ei oleks endale pääle võtnud mõõdukuse kammitsaid. Kuigi kangelanna on õilis ja puhas kui õrnim antiikne marmor, ei tee see tasa neid otse vanast kaaosest enesest tulevaid hääli, mida aimasime, kuid mis jäid kuuldumata. Miski keelab luuletajat hingeelu, vaatlemast alasti ja vapustavana, nagu see esineb mõnikord Shakespeare’il või Dostojevskil. On otsekui Goethe oleks tahtnud heita teravusi tasandava loori kogu oma minevikule. Kuivõrra loomulikumana ei tundu Goethe antiigiharrastus Korinthose mõrsjas, selles mitte ainult täiuslikus, vaid ka sügavas ja kirglikus ballaadis, milles, paganluse lõõsk lööb läbi vormi laitmatute proportsioonide. See ei ole enam marmor, vaid „ürgelamus” Gundolfi mõttes – mitte „klassitsism”, vaid suur klassika. Siin on põhitungiks „Stirb und werde” – samuti nagu Goethe suurballaadis Jumal ja bajadeer.

Selle, mis Iphigenia kõige oma ülevuse ja õilsuse juures jätab, puudu, annab samaaegne Torquato Tasso. Ka siin võlub ja paelub, harmoonia, päikseline ja graatsiline algus meelitab ootama rõõmsat arengut – kuid järsku toonid lähevad ägedaks, sügavaks ja rahutuks, kergelt võbisevad ringid värsipinnal löövad tugevaks veekeeruks, kuni avaneb mingi hullumeelsuse Maelström. Erakordne on siin võime iga tundefaasi, iga meeleliigutust kajastada vastava rütmi ja lauseehitusega. Patoloogilised värinad käivad keelest läbi, julgeoleku ja mängleva rõõmu tunne, millele vastasid virtuooslikult tasakaalsed värsid, taanduvad alul võõrastuse, siis ärevuse, siis hoogsa kire ja lõppeks meeleheite ees – ning ikka vähem köidab mõõdukuse tunne keelt, ikka üllatavamaks muutuvad meelesegadusele vastavad  sõna- ja rütmipõimingud, kuni viimaks pole enam sedagi, vaid värsid löövad ühetaolise tugeva vooluna mingi sünge tühjuse poole. On ilmsesti tunda, kuidas esialgne taidurlik kunst saab tagasihoidmatuks impulsiks, mis valitseb keelt täiesti oma siseseaduste järele. Siin tungib esile sama Goethe, keda tunneme Wertherist ja Fausti esimesest osast – ainult veelgi süngemana ja pessimistlikuna. Usume siin kujutetava haige inimhinge reaalsusse ja paratamatusse enam kui Iphigenia marmorlikku ilusse. Maaalused jõud, mida Iphigenias ainult aimame, tungivad siin esile ja vallutavad maailma, ja alguse klassiline kirkus on nende süngusele vaid ainulaadselt mõjuvaks iooniks.

Ei saa salata, see Goethe palg näib eelistetav harmoonilisele olümplasele. Näib, et enesesäilitamistung sundis Goethe sellest eluaspektist põgenema, sellele vastu seadma mitmekülgse reaalsuse, end selle tõrjumiseks varustama kogu maailma kultuuriga – müüriga, millest kaaose jõud ei tungind enam läbi. Tema ju ongi see, kes ütles, et tunneb eneses iga roima algeid, kuid ta oskas pääseda neist hädaohtudest. Nende asemele ta seadis maailmakirjanduse kõigi, kultuurrahvaste väärtuslikkude jõudude viljaka ühistöö ideaali, ning samalaadse ideaali kõigiti arenend, kõik tipud läbikäind inimesest. Ainult – ei tea kas see on meie liitmest läind aja mõju – ei saa lahti muljest, et sellele suurele kultuuriloojale eelistetav on kirgedeks võimeline enese hinge kuulatleja, kes isegi hallpäise Weimari suurhärrana võis unustada kõik konventsioonid ja uuesti viskuda nooruse tundevirudesse, et kõige oma tarkuse kiuste jälle olla siiralt tema ise.

Goethe vanade päevade luule mõnede Fausti lõpupoolsete osadega ja Lääne-ida diivaniga eesotsas näitab sporaadiliselt sellast uuestisündi. Ka Wilhelm Meisteri lüürilistes vahepalades leidub seda, eriti Mignoni lauludes. Romantikute igatsusluule on viimastest saand oma parimad eeskujud, kuid see, mis romantikutel nii sageli on ebamäärane ja keskendamata, on Mignoni puhul kehastund nii kirkasse ja ühtlasi nii liigutavasse vormi, et ainult üsna üksikud maailmakirjanduse killud pakuvad midagi samalaadset. „So lasst mich scheinen, bis ich werde, Zieht mir das weisse Kleid nicht aus”, „Heiss mich nicht reden, heiss mich schweigen” – kui palju leidub üldse samas laadis neile värssidele võrduvat? Mõned palad Shelleyl, mõned kohad Shakespeare’il, mõni pühalik rida Puškinil, mõni valus värss Baudelaire’il lõikab samuti läbi pinna ja paneb kõik kuhjund tunded esile voolama. Niisugust lüürilist puhtust ja transtsendentsust nagu eriti esimeses neist luuletistest saavutetakse ainult suurima meistrina, ja ka siis vaid mõnel üksikul hetkel. Iphigenia ülevus kahvatub selle kõrval. Siin ei ole enam tegemist humaansuse ja õilsuse looriga, millega mahendetakse kirgi, vaid on ise kontsentreerituim kirg, ainult asetet ebamaisele tasemele. See näib väärtuslikum isegi Fausti lõppvärssidest, sest see on konkreetsem ja inimlikum, kuid väljendab sisekirgastuse ülimat astet sama võitvalt kui draama lõpp:

    Und jene hinunlischen Gestalten,

    Sie fragen nicht nach Mann und Weib,

    Und keine Kleider, keine Falten

    Umgeben den verklärten Leib.

Niisugustes värssides tuleb ikka uuesti esile see allasurumatu tung kultuuri mitmekesisusest välja inimkonna ürginstinktidesse, mida Goethe noorus oli täis. Kõik see arutlemine, see vanameisterlik analüüsimine ja vaatlemine, mis tegi Goethe nii suure intellektuaalse ainestiku valitsejaks, tundub selle kõrval liigsena, ainult aksessuaarina, mis oli tõkkeks tema põhimise mina esilekoorumisele. Pandora dekoratiivsus, Fausti teise osa allegooriad mõjuvad sellase saavutusega võrrelduina külmalt ja ametlikult. Harivalt väärtuselt on need dekoratsioonid ja targutlused küllaltki tähelepandavad – nad lõid uue stiili, mida sakslased on saand kasutada intellektuaalsete ainete käsitlemisel, kuid nad on ühtlasi sakslastes süvendand kalduvuse keerulisse erudiitsusse ilma vastava elamusliku põhjata. Näib, et Goethe igasuguseid kõrvalteid mööda otsis enda uuele, filosoofiliselt avardund, selgund olemusele väljendamisvõimalusi, ja et ta ainult mõnel üksikul puhul leidis fantaasiale päikselise valendiku, kus nägi ennast teravalt ja heledalt.

Ka idamaa luule oli üks neid rägastikke, kus Goethe lootis sattuda mõnele kirgastet valendikule. Pärsia müstikud näivad teda sügavasti puudutand. Lääne-ida diivanile heideti saksa romantikute poolt ette tahtlikku eksootikat, näitlejalikku mänglemist, ja et seda paiguti esineb, selles nende ridade kirjutaja ei kahtle, vaatamata uuema saksa arvustuse üksmeelselt ülistavale suhtumisele sesse teosesse. Kuid oma tuumas on see kindlasti midagi muud. Selles ei ole mitte ainult tarkust, vaid selles on otsekui peopesal näha, kuidas tark uuesti joobub elust, kuidas ta vaim taas tiivustub ja lööb lendu millegi sõnulkirjeldamatu poole – elu ürgvitaalsuse poole, mille võib saavutada ainult kogu oma mugava ja elutarga mina põletamise kaudu.

    Jahutaval ööl täis kirge

    sigituse iha viirgab

    võõralt hinges, tumm, kuid virge,

    siis kui vaikne küünal kiirgab.

     

    Ei saa jätta südant näljast

    hämaruse mureskellu,

    ürgna kutse kisub väljast

    ülimasse sigiellu.

     

    Kaugus ei tee tõkkeid sulle,

    ligi tõmbab leekiv ring,

    kuni tuhaks rauged tulle,

    libliktiivuline hing.

See, et see aumärke kandev suurnik võis end tunda liblikana mingi ülima võimu tuulekeerus, näitab, kuivõrd kõik välispidine graviteetsus oli lõppeks ainult koor, mille läbistamisel pääsis valla sama Goethe kui nooruses, ainult veel süvenenumana ja rikastununa. Ning kahetseme vaid, et seda juhtus nii harva ja et Goethel üldse tuli läbi teha sumbumisperiood. Nüüd ta ei olnud enam titaan, kes läks kõike endale nõudlema nagu Faust, vaid ta otsis enda mina, peaaegu enda hinge paastust. Selle ta leidis. Võime ainult aimata, mis oleks juhtund, kui ta sellele otsingule oleks asund varem, selle asemel et valitseda Weimarit ja olla saksa või isegi euroopa kultuuri pääminister. Kuid ta leidis enese, ja inimlikult vaatekohalt see lepitab kõik.

*

Need rutulised märkmed Goethe saja-aastase surmapäeva puhul on väga subjektiivsed ja kirjeldavad ainult puht-isiklikku suhtumust. Oleme nii kaua pidand kuulma euloogiaid Goethe igakülgsusele ja kõikehaaravusele, et tundus tarvilik meelde tuletada teise Goethe olemasolu, kes ei ole akadeemia president ega kultuuripaavst, ka mitte Dionüsos ega Apollo, vaid inimene ja luuletaja. Tema määratus elutöös leidub isegi populaarseima ja kiidetuima hulgas palju sellast, milles tema tugevaimad ja sisimad tungid üldse ei väljendu. Et just need teosed, näiteks Hermann ja Dorothea või Iphigenia, on saand nii suure menu osalisiks, et just neid koolides eelistetakse, või eelisteti, ja et päris Goethe seetõttu paljudele on jäänd võõraks, ei ole ime, sest parim temas on kooli ja mõnutseva kodanlaskolde atmosfäärile nii vastandlik, et selle sinnatoomine on harilikult otse profanatsioon. Katsugem sellevastu otsida seda Goethet, kes hallile argipäevale annab vähem kasulikke õpetusi, kuid kelle kaudu pääseme ligi paari viimase sajandi suurima sõnakunstniku tõsiolemusele.

Ants Oras

Loomingust nr. 3/1932