Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

I.

 NELI AUHINNATUD ROMAANI – KIDUNEVAST EESTIST.

Mulluses kirjandustoodangus vähemalt romaani alal teenivad pea­tähelepanu kahtlemata neli „Looduse” võistlusteost. Ja mitte üksi auhinna ning muidu suure reklaami tõttu, vaid neis uudisteostes avalduvad kord jälle ka uudisinimesed, mitte ainult vanade, noor-eestlaste ja siurukeste klišeid tarvitavad reprodutseerijad, vaid enam-vähem kõik endast kõ­nelda oskavad kirjanikud. Kuigi nende puhtkunstiline tasapind pole ühekõrgune ega keskmiselt väga kõrgegi.

Aga mitte nende romaanide kunstilis-kujunduslikust küljest ei tahetagi kõnelda siin. Seda on mujal tehtud juba rohkesti ja üldjoontes õieti. Kui uudisteosed ja uudisinimesed nad huvitavad meid palju enamgi oma psüühega, nagu see väljendub nii sisus kui vormis ja osalt isegi just vormituses, väljenduse kobamises. Ei taheta siin siis üldse ka h i n n a t a nende väärtust, vaid ainult iseloomustada neis väljenduvat n. ö. hinge, nende eneste – ja nende kaasaeglaste oma.

Elutunne on, mis meid huvitab iga teose taga, eriti aga selliste autorite juures, kes, võiks öelda, peagu esimestena niigi väljendusvõimeliselt edustavad meile juba tervelt iseseisvuse ajal valminud noor­põlve. Siit võime teha järeldusi nii sellest uuest põlvest endast kui ka nende ümbrusest, s. o. sellest maast ja rahvast nagu nemad, uued seda näevad. Nemad – ellu astunud sel, nagu mõned arvavad, juba saavutet „Eesti päeval” ja „Kalevipoja tagasituleku ajal”. Arvavad seda ka ne­mad ? Tõestavad seda ka nemad ?

Väliselt kirjastuse poolt seotud, moodustavad nad teatava terviku ka seesmiselt, kujutades peagu igaüks üht selle maa neljast peakihist: talupoega, väikekodanlust, tööliskonda ja intelligentsi. Ja nende antud piltki on kaunis ühtlane oma põhitundelt – näidates, et see on võrdl. õige. Seal on kõigepealt Mart Raua kujutet talupojad

 Videvikust varavalgeni

– või ka varavalgest videvikuni, sest ühesuguselt venib see elu seal ju ikka. Nii, see on romaan talunikukihist, talupojariigi kandejõugust, pealegi vist pooldi asunikest, siis otse sümboolne sellele asunikuriigile. Oo­taks siit ehitushoogu, põldude jõudu, võitlustes tüsenenud halli aadli karaktreid, kujusid, mis nagu rauast või – teise klišeega – põlised tammed vastu Läänemere torme. Nii nagu neid vahel loeme teiste põhja talupojamaade kirjanduses. Arvustades üht uut norra romaani (O. Duuni „Tuviklased”) ütleb prof. Söderhjelm : „teos on tüüpilisim näide sellest, mis moodustab põhjamaa rahvaste kõige sügavama ja väärtuslikuma omapärasuse. Seal on seda inimesekujutuse loodusvärskust ja kirgast kargust, seda võimet rõhutada elu positiivseid väärtusi, töö ja tahte tähendust, mis ikka on kuulunud skandinaavia kirjanduse peaomadustesse muude maade toodangu ees”. Kas võime nii öelda meiegi talupojaromaanist ?

Ei, nähtavasti on meie raud veelgi ainult rabe sooraud, veel mõõgaks sulatamata, ja meie „kodumaa tammede” asemel veel ainult jässkased äsjakuivatet asunikurabal. Mitte maa kargus, vaid soo uim, mitte julge ehitushoog, vaid imelik rammestav uni sus hoovab sellest teosest ja ta inimestest. Nad oleksid nagu pidanud igikaua aega olema vähe magamisega ja talitaks nüüd kõik nagu vaimud, nagu uneskäijad – ka siis kui nad tigetsevad ja askeldavad oma õllepanekuga nagu Ätt ja Reet, või isegi mööda küla ümber jorutavad nagu Jorss. Ka nendes on ole­muselt sama hingeelu mis tolles unenägijas Helmis, tolles autori hellitet naisteisikus – kuigi ta on neid kaht poolt püüdnud kujutada nii erine­vama. Suur une ja jõuetuse vaim on end levitanud üle selle elu nagu soost tõusev udu üle ta maagi. Ja nii realistlikud argipäevased hääled kui vahel sesse unne kostavadki kusagilt alt, need ei ärata, nagu ei uneski.

See romaan pole õnnestunud kunstiliselt väljenduselt. Kui aga võtta lisaks ka autor-isik (võib olla autori reaalisik mitte) nagu ta siin väljen­dub, siis kõneleb see poollüürilise eneseavaldusena ometi teatava selgu­sega millestki tõelisest, millestki nagu tõupärasest ja ajapärasest.

Soomesoo inimestele olevat eriti omane to passiivne impressionism, on kord ütelnud prof. Söderhjelm, to alistuv vastuvõte ja vähene aktiviteet, minnalaskmine, mida teda kandev saatusvesi võib viia kuhu tahab. See väide tuleb ikka jälle meelde kui vaadata seda Helmit mõtiskelemas või hulkumas, seda tüsedat maatüdrukut, kellest ometi ei ole õieti mil­lekski, kes on saamatu nagu hobuse unenägu ja ilmetult veniv nagu päts tainast. Ta meeled on ainult vastuvõtmiseks, ja isegi selleks liig jõuetud.

„Aga kõike seda nüüdset mõelda on seda sihitum, et pole veel sel­gust seski, kas see ongi miski oht või ehk midagi väga hoopis muud.” Sellised „midagi väga hoopis muud” abstrakt-udused pleonasmidega mürgitet mõttejorud venivad tol tüdrukul läbi kogu raamatu ja vist kogu elugi. Kuni me siis, teist korda lugeda püüdes ja seda hinge tundes enam ei imestagi, et seesugune inimese väät enese lõpuks poob – ja sedagi ai­nult selgest lollusest ja unisusest. Küsime juba varemgi, kas ta mitte ei põe mingit sünnipärast vaikist lollimeelsust (hullumeelsus oleks ta jaoks liig jõuline). Ta on nagu embrüo, veel ilma sündimata – nii oma vormilt kui vaimult.

Aga just sellisena – kas ta pole ometi teataval määral tüüpiline kogu sellele kihile, keda ta esindab ? Samane unine sisutus ja jõuetus tun­dub kogu selle kihi ja eriti ta nooruse praeguses vaimuelus. Talupoeg­lik küla (kas ta siis jorutab või unistab) uinub loomulikult poolelus, – kui mõõta seda moderni elu intensiivsusega – ja vägisi langeb samasesse poolunne ka noorus, kes temaga vaimult liig lähedal, kes ei saa omale äratust muilt mõttejõududelt ja sihipüüdeilt. Siin vanad elavad vaimselt ainult taime elu, kisklevad oma pisikesi tülisid ja pruulivad märjukest (eel­arve tasakaalus hoidmiseks). Nooruse Jorsid jommitavad seda juues mööda küla ja – magavad siis, mull suu ääres. Ja „idealistlik” paremik, „hingelisemad” ja naiselikumad Helmi-noorukesed vaatavad seda ainult pealt, saamatud ja oimetud. Ja meeleolutsevad ja kurdavad ilma ometi ka ise midagi tegemata! Ega nad julge kallaletungivale purjus molkuseie anda üht-kaht karskendavat kõrvahoopigi, vaid – jäävad ma­gama, endal poomisnöör kaelas !

See on õudne ja ebausutav pilt seal asunikutoa lakas – aga see on ometi usutav ja sümboolne kui seda võtta sotsiaalpshholoogiliselt, nii paljude oma vaimult sellesse kihti kuuluvate noorte psühholoogianagi. See on traagiline pilt väikse, liig väikse ja noore talupojamaa valitsevast kihist, kus nii vanad puskaripruulivad „tonkmannid” kui ka noorus põeb mõttevaesust, mõttejõudude vaesust; aatejõuetust, mis on ühtlasi ka tahte­jõuetus, abuulia. (Kuidas hoovab seda muistki ta eneseavaldusist!) Aga selle uneskäiva ja oimetu Helmi saatus – eks see ole siiski küllalt kartmapanev hoiatus !

Raske on olla selle kõige elujõulisema kihi elu kujutava romaani mulje all. Aga pole kerge olla ja hingata ka selle enda kihi õhkkonnas, kus nagu kõik oleks juba käes, ja kus ometi veel pole midagi käes, mida võiks pakkuda kas või ka talupojariigi „k õ r g e m” kultuur.

Ent meile on kujutet ju ka (väike) k odaniku kihti esindavat

„Tuulearmukest”.

Eks temal ole ju läinud paremini siin maal? Äkki ta on oma kätte saanud peagu kogu võimu, eks temasse ju kuulu juhtiv kõrgkiht?

Ent on troostitum veel kui maa see miljöö siin! Seda enam, et keegi meist ei või tõendada, et see e i oleks õieti kujutet. See on realistlikumgi kui Haua ja Jakobsoni „fotograafiad”, see noor naisteravus on natuke karikeerivalt teinud tõelikkuse ainult kunstreljeefsemaks.

Ja selle miljöö elutunne?

Hoogsus, elurõõm hoovavat siit, kiidavad arvustajad. Jõurikkus? Nii-jah: hoogsus ühest pisiarmastusest teisel Nii: armastusmasinakeste hoog! Ja elurõõm kõige väiksem-väiklasemast klatšist, flirdist, tantsust, pummeldusest.

See on igavusest karjumapanev ümbrus – isegi kui seda poleks tahetud kujutada nii. Ja ta reljeef-kontrastikam kuju on to noorboheem Harald: ta on lõtvuse pärast kunstiakadeemiast välja heidetud ja nüüd kõ­neleb aina „klõpsust”. Ta õde küsib, miks ta siis mitte ei jääks maale, kus talle pakutakse talu. „Ta kehitab õlgu ja vaatleb mind iroonlikult. „„Oled sa marurahvuslane?   Või . . .   Muu seas, kasi välja!””

Ja kõik. See on nii tüüpiline siin degenereeruval „noorte enesetap­jate maal”. Siin : kunst = pummelus, töö = marurahvuslus, heroism = klõps !   Ja kõige mehisem poos = lameda sängis ja näsida revolvri nisa.

Aga Lea isegi, to idealiseeritud autorilemmik? Ta on tehtud meel­divaks ainult oma protestlusega, trotslusega. Kuid see pole jumal-teab mis voorus kui ise ei olda parem. Kas selle trotsluse sünnipõhjus pole peaasjalikult a i d a t a ν a inferioorsustrots ? Nii, sellega ta on tehtud sümpaatselt üleolevaks sest mageläägest ümbrusest. Aga on ta sest tõesti palju erinev? Nagu eht siuruke ja pitsivahupõlv unisteleb temagi vaid: „küllalt kaua seista väravate taga, süda kui lühter, täis põlevaid küünlaid ning köetud aimustest”. Jne. Noh, mis on’s selles paha? Ei ole midagi paha absoluutselt. Aga see sama rahulolematus natuke kaue­mast „väravate taga seismisest”, mis – teistelgi. Ainult et tema trotslikult valitud teisest  väravast satub vastu sihuke kole puunui doktor.

Ja siis muidugi „ei vea” – kuna to on liig tõsine. Ja Lea, nagu ta kaasõedki tahaks ainult tantselda – ja kiuste poseerida oma lapsikusega. Muidugi ei usu me hästi seda dr. Anderseni vahel otse monsterlikuks narritud kuju (mäletagem etendust hispaania kirjanduse loenguga!!) – aga selle liigselt toonitet kontrasti tõttu püsibki teos püsti. Sellise kollelaja kõrval on muidugi sümpaatsem ta vastukoht – hilpharakas.

Aga kui pole asemele panna muud kui kergus ja kergatslus teise raskusele vastukohana – milles siis seisab siin see kiidetud elujõud? See on ju päris tavaline väikekodanlik plikaromaan: tsipake õnneootust, tsipake trotsi ja loobumissentimentaalsust – kõik. (Nagu öeldud, seegi ei ole teose kujundusvormi arvustus ega hindamine. To on võrdlemisi värske.)

Ja nii ta lõpuks ometi nii pea- kui kõrvalkujudega on vaid hea aja­dokument sellest pealiskaudsuse, kergatsluse ja lõtvuse psüühest, mis nii laialdane meie kodanluses ja selle haritlasis – pea kogu meie määratus õpilas- ja üliõpilaskonnas. Kes on elav ja elurõõmus, see siurutsegu, flirtigu ja laulgu kui lõoke – ja hiljem tehku klõps – selle „elujõu” vastukoht on ainult „raskusvaimuga” monsterlik doktor Puunui. Sünteesi – ei ole.

Ja kas lõpuks kogu selle kihi nooruse, nagu selle raamatugi elutunnet ei sümboliseeri see nimi „tuulearmuke”? Kuigi just seda siin on püütud idealiseerida. See tuulte armastus tundub esmalt küll jõuline – aga vägagi kahemõtteliselt. Kas see pole ometi vaid liblika tuulearm, et end lasta hästi ajada ning kiigutada, tantsitada, ise vastupanemata. (Ei tahaks minna selle juure Freudiga!) See on kõigile meile, pealesõjastele ja üldse tõusikrahvale nii tavalise tujukuse ja naudisklusvabaduse arm – mitte endteostava tahtepingutuse, mitte i l m a m u u t ν a elu j õ u vaba­dusiha. Seegi elurõõm on vaid impressionistlik ilmale  allumine, tuulekeste ja lillekeele arm, mitte tormi, ja veel vähem tormi vastu võitleja (nagu näit. E. Leino või E. Verhaereni tuuleluules), see on tava­line soomesoolaste (?) arm lasta end lennutada ikka tuultega päri, ikka päri. See pole vahest halb iseendast, see tantsujalgne kerglus – aga see on ometi liig kerge, liig vähe produktiivne. See laulab – aga ei ehita lauluga. Ja sellepärast ta ka ei püsi. Kui ilopäevad on läbi, järgneb ainult raskus, tuimus, tigedus; suve tuulearmukesest saab talvel urisev ja unine koopakaru – küllap mitte parem kui to nüüd pilgatud tädi.

Aga vaatame järgmist suurt kihti; tööliskonda ta

 „Vaeste patuste alevis”.

„Ei rõõmsad olla oska me”; meie hea-elu on enamasti vaid pealiskaudne, maitsetu tralling. Aga vahest kurvad? Eks ole valust me ilusa­mad laulud ja rahvalaulud?

Siingi on kurb laul palju-palju kõrgemal rõõmsast.

Alver kirjutab neist, kel on „hää elada” – liiga? (Nii näib vähe­malt neist noortest, kes end peavad kohustama nii vaheks.) Jakobson kõneleb neist, kel halb elada, liig halb.

See miljöö on kohutav. Ja selle kujutus valdav – just selle kohu­tavuse tõttu. See on degenereeruv miljöö nagu peategelasedki. Ja häda maale ja ühiskonnale, kes enda ihus võimaldab vähegi sellele sar­nanevaid mädanikke.

Meid huvitab siin aga eriti nende inimeste elutundeline pool. Kõiki – ja isegi kogu rahva kultuuri hoiab ülal miski pluss peale olude, peale mehaanilise põhjustele allumise. See on tahe, magneetlik jõuvool elu kestvuse ja kasvamise poole. Ilma selleta valgub laiali, muutub vormi­tuks, hukkub iga elu, kas jõukuses – prassinguks, või kehvuses – vilet­suseks. Jõukuses on ehk seks kiusatused veetlevamad, kehvuses aga hukutavamad ja tahe isegi palju-palju koormatum elu argimuredega ja siis palju nõrgem. „Orja veri”, see on kõigepealt tahtejõuetu, püsivuse-jõuetu veri, igiaegse kehvuse ja aheldatuse ajal üle vaevatud, ja ilma isikliku algatuse ning pingutuse harjumuseta.

Ja s e e jõuetus, see seesmine vaesus ja viletsus on, mis autorigi arvates rõhub seda viletsusalevit ja ta elajasinimesi veel enamgi kui välisviletsus. Degeneratsioon algab tahtejõu kidunemisest – ja siin on seks juba päritudki kõik eeldused. Siin soos ollakse juba sündides degenerandid – ja mitte üksi Lüünede perekonnas. Siin lihtsalt ei ole veel tõustudki püstikäivaiks ega selgrooga olendeiks – siin allub tahe esimesele tugevamale müksele, tulgu see siis väljast või seest, hetkelise kirena ja lõbuhimuna. Siin ollakse veel nagu Calliban, alati küürus ja komberdav, käed veel pooldi jalgadekski.

Ja ainult kiusu daimoni vabastab häda selle soo hinges, ei kaas­tunnet ega solidaarsust kaaskannatajatega. Sellekski ollakse liig kehv – sest ka sotsiaalsus, usaldus, ühistunne nõuab teatavat seesmist jõu üle­jääki, teatavat krediiti teistele. Ollakse äärmiselt umbusklik, kiuslik, jonniv, nähes vaenlasi kõigis ja püüdes rabada tagantselja kõiki. Kas see pole peagu tüüpiline just soomesoolistele, sellele soorahvale, kes nii vähe harjunud võitlema lagedal väljal, ikka pimeda karjusena valmis., tapma Lemminkäist ja Kullervona jõuetumeelsena iseennastki? (Võib olla on just selles mõttes vähem eestiline see metsikus asunik-Jüri poolt, mis ligineb pigem „enam sotsiaalsele” vene vägivallale, kuna Vana-Võsa, kui saatan­likuks ta ongi reljeefistet, oma väiklase kurjuse, jonn-elajalikkusega tundub „kodusem”.) Selle soo kurat pole l a n g e n u d suur, ei Lucifer, vaid väike kadejõuetu, kasvamisvõimetu, Vana Tühi. Lucifer aga polnud kuri tühjusest vaid teiselaadsusest, jõumässaja.

Sama püsivuse, tahtepingutuse võime puudus, millest sündib h e a s välisseisukorras „tuulearmuke” (ka Alevis on kõik plikad seda – enne langust!), sama jõuetus raskeis elutingimusis muutub kurjuseks. Sest kogu ta tühi seesmus kisendab aina saamise järgi, ei iialgi andmise, kuna tal pole anda. kuna ta seesmiselt on nii viljatu. Selles soos on kamara pääl ainult hetkelised lilled, ja all muda, ei vilja, ei puid.

See on Jõuetuse alev enamgi kui Vaesuse – ja oleks isegi küsitav, kas parem tulunduski siin palju aitaks üksi, kuigi ta looks parema võimaluse tõusuks. Ühisaktsioon aitaks võib-olla kindlasti suurendadagi sissetulekuid, alkoholismi vähenemine vähendaks rohkesti välja­minekuid – aga ei üheks ega teiseks jätku seesmist jõudu. Ja mida ei hävita nälg ega alkohol, selle lõpetab seksuaalne pillamine, see kõige olulisem tahte ja elujõu enda äraheit, elu kandja, kestvus- ja kasvamis-tungi ühine äravool – kuni jõuetuna mädaneb-laguneb koost nii tahe, mõte kui ka terve organism.

„Vaeste patuste alevi” jäetud mulje on nii masendav, sest et temas esimest korda nii reljeefselt peegeldub niihästi meie majanduslik kui vaimlinegi jõuetus: ühest järgneb tellimuste vähesus, kestev tulundus-kriis, teisest tahtepingutuse, kokkuhoiu ning ühistegevuse jõu puudus – ja nende mõlemate kauase kestvuse tulemus: äärmiselt väike tulundusväärtuste hulk all ja sama väike sotsiaalkultuuriliste vaimsete väärtuste hulk ülal, mõtlen ühiskondlikku korda ennast, ja tema esitajaid ja valvu­reid. Aga muidugi ei aitaks sellist alevit ka miski uus kord – kui ei tule uuestisündi ka seesmiselt. Selle romaani põhiidee – ei, see pole kau­geltki välisrevolutsioon, nagu on aru saanud osa lugejaist; selleks on ta autor liig elulähedal ja liig elutark, mitte mõni Piiterist kamandaja Pöögelmann või muu doktrinäär.

„Alevi” autor näeb küllalt Olude paljutähendust, võib olla toonitab seda oma materialismiajast pärit oleva meistri järgi liigagi. Aga ta on ometi küllalt ka elu ennast näind, et tunda ka nende teiste jõudude tähendust ja vajadust. Ta on moralist koguni kaunis „väikekodanlikult” ega meeldi sellega arvatavasti mitte meie senistele väikekodanluse vih-kajaile ia härras-individualistidele.

Tasoovitab hakata külakoolmeistreiks, vähenõudlikku aga seda püsivamasse töhe selle rahva vaimsuse tõstmiseks ja ühistunde kasvatuseks.

Mitte üksi to õudne alev vaid kogu maa kannatab niihästi kapitali puudusest kui ka tulunduslikust ja sotsiaalsest saamatusest, algatusvõimetusest ja püsimatusest. Kokkuhoid, hea arvestus ja ühistunne on nõrkade ainus pääst. Ja need kõik on vaimsed väärtused.

Rahva vaimlasilt, intelligentsilt ootab Alev ja Jakobson neid väärtusi, seda plussi, seda sinepiiva, mis aitaks organiseerida degenereeruva rahva lagunevad aine ja hinge varad suureks ühiskonnapuuks. Alev ootab – saab aga ainult unisteleva, peaaju pehmenemist põdeva Kiisa, enesetapja. Sama Kiis-intelligentsi elutunnet – eks seda kujuta meile ligemalt neljas noorur, Keed Morn oma küll nii isiklikus ja erandlikus, aga mitmeti vägagi oma aega peegeldavas

„Andekas parasiidis”.

Ainult vaim ühendab keha üksikud osad ja hoiab nad ülal, ainul vaim, intelligents. Aga – andekast parasiidist, jah, kõneleb see meie intelligentsi kujutav raamat, esimene iseseisvusaegne üliõpilasromaan, nii sügavale küüniv.

Ta sangar on kahtlemata väga andekas. Terav mõistuselt ja tundeilt, võimekas intueerima ja kombineerima. Ta on äärmiselt tark ja teaduslik, nii tark, et kogu maailm talle paistab veel ainult ülirumalana ja tühjana.

„Oh neitsi, su tarkus on suur nagu Saalomonil ja su mehisus ülesarvamatu kui Taavetil”, suitsutabki talle viirukit arvustus. Ses suhtes ei või siis degeneratsioonist olla juttugi.

Aga ta on ometi degenerant. Ja ta on ometi jõuetum, arem ja – rumalam kui vahed naistestki.

Ta on degenerant tahtelt – ja elu tarkuselt, loovalt eluarmastuselt. Ja ta mõistus ja ilmavaade on kidunenud liigsest küllusest, ν a l e toitudest.

Kas polegi nii salomonlik-schopenhauerlikult (vabandetagu nende suurte nimede tarvitust iga lõtvuri man!) targad just need, kes liig jõuetud endast andma ja seepärast ainult vastu võtavad, impressionistid? Nad on kui tühi koht looduses, kuhu kõik peab tormama, kõik mis ο n, sest ne­mad ise ei ole mitte! Nad kogu aeg ihkavad vaid liigutust, ärritust, ela­must väljast – sest nad ise ei liigu mitte, või liiguvad vaid enda tühja keskkoha ümber keereldes.

Ellu Komeldi ei saa neid elamusi, naudingut ka väljast mitte, sest – sest et (ja seda pole muidu peagu meisterlik autor kahjuks mitte küllalt mõista annud) sest et ta on ebameeldiva välimusega. Ja selles peitubki kogu ta traagika suurus selles vaimlises õhkkonnas, kus kõik ainult liblikana lendab õielt õiele, kus seda elukäsitust soodustab nii seltskondlik elutunne kui ka kirjandus, ilmavaade, kõik. Temal aga ei ole tiibu, ta ei saa kaasa lennata, ja sellepärast muutub ta tagasi tõuk-ussiks, uss-sisisevaks ja kurjaks – ka (projetseeritult) kogu elu vastu!

Kogu romaan on kui psühhoanalüütikute traktaat, otsekui maha kirjutet Adleri või Jungi järgi (kuigi oleks võinud olla kirjutet ka ilma nendeta): armuiha – rahuldamatuna maha surutud; võimuiha – rahulda­matuna alla surutud; alaväärsustunne kui tuline ora südames; endalahastus, et leida selle põhjusi; maailmast ärapöörd; kompensatsiooniiha – enda asemel kogu maailma alavääristus ja enese trotsija uhkuse toonitus, jne. Kogu elutunne pole muud kui nautimishimulise kodanlasepreili oma „Tuulearmukese” õhkkonnast – aga igirahuldamatuna ja seepärast kõik á rebours.

Temas, „puhtas intelligentsis” on tõu, rahva ja sugupõlve jõuetus viidud oma tipule, arendet oma äärmiste järeldusteni nii heas kui halvas, vastuvõtuannis ja teoandetuses. Ta pressib omalt töö all kokku­langevalt emalt (kas nii intelligents maaltki? muidugi ei alati) välja vii­mased pennid – ja ise ainult lameb, pea sasine, sängis ja filosofeerib, puurib iseendas, leiab oma rahuldamatu liigsuure elamusiha ersatsi enda ja teiste piinamises, kogu elu ja maailma ja kõige abigi mõnitami­ses, alatise surma ja valumõtetega end torkides nagu torgime valutavat hammast, et saada vähemalt vahelduselamustest teatavat troosti.

Mõistame nii hästi, et ta kord andub õpiskelema teoloogiat. Religioon võinukski olla ehk tähtsaim lohutaja ta veriseks kistud hingele – oleks aidanud kõiksuse määratus natuke loomulikumaks suruda ta kompensatsiooniihast koletislikuks paisunud uhkust ja tõbiseks laiutet nõud­likkust, ta oleks sest paistetusest alanenud loomulikuks inimeseks. Ja ta ehk kristliku headuse ja armastuse, andmise rõõmu tundes oleks kasvanud loomulikultki üle enda, kas või oma subjektivistliku elu andeski leidnud selle uuesti ja jõulisemana ning rõõmsamana.

Aga – ta läheb küll kaevule, kuid ei oska ometi võtta vett. Ta ultrasubjektivistlik elusuhtumine ei lase teda näha midagi peale enese, ta materialistlik-relativistlik ilmavaade on röövinud ämbri. Ja kaevu endagi on hoolsalt ära peitnud kaevu valvurid, et müüa ainult soga omast künast. Nii ei kuulegi me kusagil, et teoloog Ellu oleks jõudnud mingi tõelise arusaamiseni religioonist, veel vähem selle antava jõuni. Oma uhkus-paistetanud silmadega ta veel ei näegi oma jõuetust, ta püüab ainult po­seerida ja koketeerida Jumala ja endagi ees oma valuga. Ta teoloogia ja Hiiobi tsiteerimine jääb ainult instinktiivselt abiotsivaks žestiks, mille mõtet ta ei mõista isegi.

Ja nii ta sureb selles ultraindividualismi kõrbes janust, peal peidetud kaevu. Selle valvurid muidugi ei jätnud teda põrgu viskamatta ja mõnitamatta peale surmagi, et ta oli olnud liig trotslik jooma nende küna ainuõndsakstegevast. Seda destilleerida aga ta ei osand.

Kas on see surm ja sinna juhtiv tahte degeneratsioon siis tõesti pärandet, siis füsioloogiline nagu tahab seletada „Andeka parasiidi” te­rava sulega autor? On see paratamatu, loodusseaduslikult muutmatu – ja seega eetiliselt vabandetav, ainult kaastunnet – või põlastust äratav, nagu ta seda ongi äratanud suures osas lugejaskonnas (vt. Looduse ankeet)? Nii deterministlikult püüabki seda võtta ja seletada autor, püüdes nagu uhkeldadagi selle traagikaga. Ja samuti kujutas ja seletas juba pea kogu materialistlik-impressionistlik kirjandusvool kogu maailmas mitu aastakümmet (kuigi Ellu meelikautor, Hermann Bang, see „lootuseta hukkaminejate” õrnasüdamlik maalija, suhtus neile loomulikumalt, kaastundvamalt kui Morn). Nii, nii jah tegi kogu see materialistlik determi­nism oma odava ja mõttelaisa võttega: enne kuulutada inimene mehaaniliseks masinaks, pealegi (milline nonsenss ! kannatavaimaks masinaks) ja siis haletseda ta traagika man.

Aga kes võib kannatada, see ei ole masin, see ei ole determi­neeritud olema nõrk! See ürgtung, kes lõhastudes tunneb valu, s. o. kes siis ei taha väheneda, see tingimata ka võib tahta kasvada. Ja siis ta ka võib kasvada,nagu temast ongi kasvanud terve maailma praegune elu !

Eks leitud see tõde vasturohuna materialistliku aja degeneratsiooni voolule juba ammu, juba osalt Nietzsche j.t. poolt? Eks saanud juba käesoleva sajandi alul Verhaerenile must rist (= impressionistliku elusuhtumise kõigi valude kehastus) k u l d r i s t i k s, ja R. Rollandile jõuetuse viletsus viletsusegi heroismiks? Armastuse läbi, elu armastuse läbi, milles ära tunti õige Jumal ja maailmukandev jõud! Ja ühtlasi isiku piiridegi äratunde, ja ka nende kui loodusparatamattuse armastuse läbi, – kuigi sama loodusseaduslikule  kasvamistungile järgides neist piiridest ikka püüdes saada üle! See dünaamilis-voluntaristlik ilmasuhe on päästnud Euroopas uue elu ja vaimsuse teele juba nii paljud – meid aga ikka veel mitte, või ainult nii vähe. Meie Ellud hukkuvad endiselt selle musta ristiga elutunde all musta hauda.

Ei, see pole ülddegeneratsioon vaid tahte degeneratsioon, mida põdes Ellu ja – nii paljud temasarnased. Halbade teooriate, halva il­mavaate vili, jah, „halva kasvatuse vili”. See on tauniv Ellule – aga see on väga vabastav ja optimistlik maale, selle maa intelligentsile, keda to viljatu kaebleja ja surmaposeerija ometi esindab nii palju. Seda võib muuta.

Halva kasvatuse vili? Millise kasvatuse? Kas mitte mõnegi etteheitja enda õpetuse ja eeskuju vili? Noorsugu (kes ju veel ei või endale ise luua eluvaadetki nii varakult, et j uba ka selle järgi elada!) – on omas üldsuses ikkagi eelmise põlve kasvatuse vili. Tema teostab selle eluvaated, kasvatab välja selle õiekobarad. Keegi ei ela i s e vahest sel määral oma teooriate järgi kui ta õpilased – tema sünnitab ideed, õpilased elavad need.

Ellu Romeldi-hingega noor intelligents on oma eelkäijate õpilane – hea „epigoon”, kui tahate – ja ühtlasi nende nõrkuste paljastaja, nende irvekuju. Ta on sündinud tollest elust eraldumise, tollest naudisklus-individualismi elutundevoolust, mis valitses meilgi sajandi esimesel paaril aas­takümnel, järelkajana Euroopa aastasaja-lõpu lootuseta hukkuvale impres­sionismile. (Uusromantiline värving selles ei tähendanud meil palju muud kui tungid e-vabastust samaks impressionismiks.) Ellu Romeldi, see on Felix Ormussoni otsekohene jätk ja lõpetaja, kõige järjekindlam estetistliku aristokraatsuse edustaja eesti luules. Mis tookord oli veel normaalne, loomulik ilusa elu iha ja seda ümbrusest mitte leidev tõmbumine eraklusse, see on tõusnud ja langenud – siin juba psühhopaatiliseks, juba sündimisest saadik surevaks. Ormusson oli selle lahethävitava voolu esimene põlv, ilmalt ainult saamist oodates tõsielus puuhobusena tahtenõrk. Qailiti fosfortõbised fantastid on selle järgnev põlv, puhtast igavu­sest ja lõbuihast juba kõik poolhullud. Ellu Romeldi – see on kolmas põlv, juba täitsa haige, sängis kodunev, tröösti leidev veel ainult sadistli­kus enesepuremises. Edasi sel teel areneda oleks võimatu.

Ent ärgu nüüd keegi arvaku, nagu oleks selle nentimine suur s ü ü d i s t u s vastu Noor-Eesti ja ta isegi niipalju materdet estetistlikku-individualismi ja selle tippu Siurus! Esiteks ei puutu süüdistus elutunde sisu vastu ju üldse kunstnikku, kujutajat, kes ju ikka on ü l e oma ainest (nagu Reed Morngi ei ole Ellu Romeldi). Ja ka see elutunne ise, kuivõrra see siiski veel oli jõuline tollal, võib olla paratamatugi? Süüdi (või miks öelda sedagi sõna? pigem lihtsalt põhjus) on kogu see elutunde vool, tahethävitava materialismi, determinismi ja solipsismi ilmavaade, mis paratamatult viib enesepõletusele. Eetilise tahte nõuet mõnitades moralismina jne., ta nii varem või hiljem hävitab ka tõeliselt selle elu kooshoidva jõu. Seda mitte uskudes, jõuetust uskudes, saabki ta jõuetuks.

Ellu Romeldi on meie eelmise intelligentsipõlve elutunde ja ilmavaate tagajärg, õpilane ja degeneratsioon. Ja see „andekas parasiit” ja para­siitlik andekus, kuigi siin romaanis kujutet nii erandlikuna, see on ometi osalt kogu meie rahva vaim!

Mis vaim ees, seda keha takka järgi (ilma et oleks eitet ka keha mõju vaimusse – aga see pole ainutähtis). Ja selle deterministlik-impressionistliku vaimu järgi elabki veel osalt meie rahvuskeha oma kõigis kihtides – kergatslikus kodanluses, unises või pummeldavas talupoegluses, kidunevas tööliskonnas – nüüdki veel, kui osalt intelligentsis juba tunda on uue vaimu sündi (või ei?)

Eriti palju aga seda vaimutut vaimu nähtavasti on haritumas noor­soos – temas, keda tabanud on see tahtejõuetu ja aatepinevusetu, väsinud ajajärgu mürk eriti õrnana.

Metsanurk on soovitanud tähele panna, et kõigi nende uudispõlve auhinnatud edustajate peasangareist 75% kindlasti, aga võib olla ka ter­velt 100 % hukkuvad enesetappes. Ja et see on küllalt sümptoomiline tunnus meie noorte loomingus üldse.

See on veel masendavam kui pilt, mille saame oma maast muidu. Kestev tulunduslik kriis, ühiskondlik vägivald, tööpuudus ja töösaamatus, viletsus ja alkoholism, kehaline ja vaimline degeneratsioon, lootusetus ja tahtejõuetus ja enesetapp – ja lisaks veel eriti juurekasvavas nooru­ses, rahva lootuses – kas nii pidutseme oma juubelit?!

Ja kuivõrra viletsam ja jõuetum oleme, võrreldes tolle varema, vä­liselt palju raskemas seisukorras kasvanud ja võitlenud põlvega! Mis seal veel sõjastada kedagi teist kui lõppeks oma nõrkus nii ilmne?! Mis mõ­tet süüdistada ainult vanemaid, kui lõppeks päris vastutavad oleme siiski ise?!

Ei, muidugi, ei, me ei usu seda nõrkust nii üldiseks, seda enesetapet nii sajaprotsendiliseks! Kõnelgugi sest need kolm-neli auhinnatud enese­tapjat, toetagu neid iga päev ajalehtedes niipaljud musta ristiga märgitud auhindamatud! Me ei usu, et kõik, või isegi enamik meie vanusest ja noo­rusest oleks nende laadilise hingeeluga. On kahtlemata ka muid, jõuli­semaid.

Aga – seks on tunnuseid ometi liig palju – meie ajas ja selle vaimus on mürki enam kui vahest aimamegi. Tühjuse, puhtfüsioloogilisegi jõuetuse mürki.

Kogu maa, kogu rahvas ja ta noorus otsekui karjub jõulisema elu­tunde järgi – just sellega, et ta sellest nii vaikib.

 

II.   REGENERATSIOONI TEID.

Meie rahvuslik elutunne näib tõepoolest olevat võrdlemisi vähese dünaamikaga. Nagu kõigil soomesoo rahvail, on ta pigem passivistlik ja impressionistlik, s. o. kaldub enam välismuljete vastuvõtmisele kui ise välisolude mõjutamisele ja muutmisele, looduse enda järgi sundimisele. Ta hergast elu- ja loodustundest ja maitsekusest on rahvalaulud imetlusväärsed tunnistajad – aga neis puudub pea täielikult heroiline element. Ta ülemlaul ei ole mitte mõne Völundi surmatrotsiv metsik lend, ei isegi mitte Lemminkäise seiklusiha või Väino vagavameelne vahvus, vaid teotüdruku Ilo-sõit.   Et need ilo-tüdrukud küll mitte alati pol­nud ainult ilusad ja lõbusad, vaid oskasid oma kallikestele seada ka pusse voodisse, seda näitab Maie lugu. Naise tagantselja vahvus ja selle laulmine, – aga vaevalt seegi on väga heroiline!

Ja kui seda seletada rahvalaulu sünnitingimustega – enamasti naistel jätkus ülevoolavat loomingu ja laulmise indu ja aega, ja ainult argipäe­vasest, s.o. mitteheroilisest reaalelust võetud ained olid huvitavad elulähestena, – eks needsamad tingimused olnud ühtlasi ka elutunde enda peanõrgendajad? Küllap ehk viikingiajal oli siingi veri teine, vähemalt osas (enam Läänes?)

Samuti juba ka meie keele ehitus, eriti selle rõhutus tundub vähem dünaamiline kui näit. germaani oma (võrreldagu eriti selle muinasluulet, kus dünaamilisel rõhul nii valitsev tähendus), ja teiseltpoolt vähem ökonoomiline kui näit. prantsuse oma, kes hoiab kogu oma õhu, s. o. ka jõu tagavara lõpprõhuks. Meie sõna ja, nagu dr. Peters tahab olla tõestanud, isegi kõnemeloodia on laskuv: kulutab oma peajõu algusele ja va­jub siis lohinal edasi kuni jätkub.

Aga siin pole koht minna rahvuspsühholoogia nii kesisele ja sega­sele alale. Palju enam kõneleb ja seletab meie minevik ja olevik. Esi­mene – see on täis tähelende, ruttutõusvaid ja ruttuõitsvaid lapi suve lilli, liig nõrku pikemaks ülalpüsimiseks ja vilja-teostuseks. Ja samuti täis alalisi kaebehalinaid. Alates rahvalaulest, üle K. J Petersoni, Kreutzwaldi, Koidula, Juhan Liivi, Haava, „Tuulemaa” kuni Underi „Hääleni varjust” ja – Reed Mornini. Vist kõigi maade paremas luules loomulikultki do­mineerivad mure ja kaebe motiivid, kuid ükski neist ei näi nii must ja troostitu kui meie oma, nii lüürika kui proosa. Meil pole kogu paremas kirjanduses õieti mitte ühtki päris heroilist kuju, ei ühtki jõurikast meest! On’s meil naine? „Libahunt ?”

See on muidugi seletetav ja jälle seletetav: masendavate oludega ja ajaga, noorusega jne., nagu kõik ja kõik on ju seletetav. Aga taas: samad olud ja ajad ühtlasi ka on edasi lasknud kesta ja kasvada tollel nende halinate taga vähemalt ühe põhjusena mõjuval jõupuuduselgi. Nood pealiskaudsus ja peenuse puudus, mida Aavik võrreldes teiste rahvastega arvab olevat praeguse eestlase peapuudusi, tunduvad vähemalt osalt olevat vähese dünaamika tagajärjed, kuigi väga palju ka kultuuri nooruse. Tahtepingutuse ja püsivuse jõud aktiivsena – kui suuruke see siiski on sel rahval, kelle tüsedust ja vastupidavust niipalju kiidetud! Passiivsena – seda vahest küll: vahest just sellepärast, et ta on liig väheaktiivne, liig „laisk” oludele kohanema – ja pigem kannatab! Taas tuleme Aho vana „kadakase rahva” iseloomustusele. Kuid kas kada­kas on, või kas temast saab kunagi midagi suurt ?

Ja kuidas avaldub see kadaklik suuruse ja jõu puudus meie elu pea igal sammul, igas ümbruses, mitte ainult neis noorpõlve romaanides! Kuidas läheb siin kõik vähima vastupanu suunas! Ja suurim jõuavaldus on ainult – mitte kaasa minna, mis aga tähendab: seisma jääda. Kui­das me küünte-hammastega otsime väikeasju, kuhu külge ajada, et mitte näha olemuslikku, mis nõuaks jõudu. Kuidas me oleme sallimatud kõigi teiste ja kõige uue vastu, et see jälle viimaks ei paneks meid natuke rohkem pingutama. Kuidas me püüame likvideerida võimalikult ruttu ja põhjalikult oma kaaslase väljapaistvuse, teda alla tõmmates, et mitte ise ei tarvitseks talle kasvada järgi! Teise ja ta töö tunnustamine on suurem kui tema mahategemine – meil aga pole seks suuruseks jõudu, meie viriseme ikka. Kui muud ei leia, siis otsime mõne pisipisi augu, et läbi sellegi nöögata-torgata-hammustada, – ainult nii meie komberdav ene­setunne püsib jalul.

Ja veel – kas see teatav jõuetus ei avaldu ka mõnes meie üldises suhtumises, võrdlemisi erinevalt teiste maade omast.

Kuidas me kardame igasugu võistlust, kuna see nõuaks meilt pin­gutust, kas või pealtvaatajanagi! Kas mitte, kas mitte ka osalt sellega ei seletu meil nii levinud vaen spordi ja rekordspordigi vastu? Analüüsigem endas selle põhjusi hästi, kas on see ainult vaen rekordspordi „mõttetuse” ja „ebaesteetilise” vastu? Ja miks tundub see ebaesteetiline meile? – Kuidas mõistame seda „esteetilistki” veel tihti impressionistlikult: nagu peaks see olema midagi magus-idüllilist, roosamannalist, pitsivahulist, mi­dagi meile andvat valmiselamusena, mitte aga meie endi jõu väljen­dusena, meis jõudu äratavana. Meie näeme maratonijooksja lõõtsutavat suud ja kramplikke muskleid ja meile näivad nad inetud. Kas mitte ka sellepärast, et meil pole jõudu end sisse tunda tema jõusse? Me jaksame muutuda ainult „suvitusromaanide” meeleolutsevaiks logardeiks, või naudiskelevaiks androgüünideks, või tiiras-hullumeelseiks fosfortõbisteks, või korisevaiks penideks, või ahastavaiks põrandaalusteks, või muiks kaeblevaiks enesepuurijaiks jne. jne. Kuidas me, muidu nii mitteökonoomsed, hakkame äkki kõnelema spordi kasutusest? Kas mitte ka seepärast, et meis endis on liig vähe jõudu, et mõista jõudude ülevoolu rõõmu? Nii vägisi need sest seisukohast lähtunud mõtted ajavad revideerima oma senist suhtumist siingi, (kuigi ühtlasi ikka jäädes vaatele, et sportlased enamasti on liig vähe vaimuinimesed ja et nad võiksid olla ka seda enam. Aga kas nad oleksid seda rohkem ka ilma spordita?)

Selles tundub midagi rauklikku, liigtarka ja – arga, selles meie se­nises spordipõlguses, kas ei siiski? Mäletan lugenud kunagi üht sakslast, kes väitis härjavõitluse kunstiväärtuslikumaks kui elukopeerivat ja vaa­tajat selle viletsusega ainult nõrgendavat halli draamat. Ja ta põhjendas seda umbes nii: kunst on sisendus ja suur kunst on elujõu sisendus. Härjavõitlus ja spordivõitlus teeb sissetunde läbi meid endid võitlejaks, närust elu kopeeriv draam teeb meid endid näruseiks. Ja Kreekagi tra­göödiad oma koleduste kuhjamisega ja kõike murdva Moira rõhutusega polnud loodud põrmugi seks, et sisendada vaatajaisse ainult kaastun­net sangariga, ei, vaid et sisendada heroismi ka nii suurte raskuste ees püsima jäänud sangari kaudu! Ja härjavõitleja surmatrotsiv raskustevõit olevat sama sangarluse kunst.

See on ehk väljendet paradokslikult, ja see jõusisendus on kahtle­mata barbaarne ja toorestav. Kuid ei teagi, kumb on lõppeks halvem, kas natuke vähevaimsem elujõud või liigvaimne hääbumine ja degenerat­sioon? Esimesest võib vähemalt veel kordki saada jõuline ja vaimne, siis tervik, teisest saab vaid andekas parasiit. Ja kumb surm on lõppeks meeldivam, kas sellise molluski arg enesetapp, või sportiva ookeanilenduri või lihtsalt tubli härjavõitlejagi jõudne viikingisurm?

Oma ümbruse plõksu tegijaid ei pane me tähelegi, aga hädaldame ja leiame, et maailm püsti hulluks läinud, kui mõnel ameerika poksivõitlusel paar meest saanud südamerabanduse. Kas ei või ometi seda asja vaadata ka teisest küljest ja küsida: mõne asi kui paar südamehaiget kärvasid? Küllap nende kaasaelamise võitlusrõõm seda tasus! See on julm? Nii, võitlusrõõmust langemine on meile julm – degenereerumine ja enesetapp aga mitte? Seda me hellitame, seda me haletseme. Küsimusele, mis idee neile meeldib Ellu Komeldi eluloos, ainult paar ankeedi vastust kõlasid (nagu Nietzschelgi): – parasiitide enesetapp, surm rutem kui muidu! Kuid muidu ja üldiselt, oleme vist ise liig jõuetud, sellepärast meeldib meile nii see kaasaelamine haletsustega ja jõuetustega (ja muidugi seejuures mitte armastav, kristlikult tõstev kaasaelu) ja hirm või „ebaesteetilise” tunne kõige jõulisema puhul. Sellepärast ei näi meile pingutlev sportlane ilus. Võitlus ei näi meile ilus! Ja võitluse surm veel vähem. Kas meie, raugad, oskame kujutellagi seda vikingite barbaarset jõudu, mis põledes eluarmust ja jõust ometi lahingus naer­des suri? Küllap seda võisidki vist ainult germaani vikingid, mitte meie „vikerlased”. Sest kuidas neil muidu võiksid olla nii vedelad, poolvenelasest pojad ?

Kuid tuleme nende suuržestidega aktiivse jõu näiteist tagasi kõige hallemasse argipäeva ja vaatleme üht kõige tavalisemat passiiv­seg i jõutarvituse vajadust. See vihastab nüüd kindlasti paljusid.

Nimelt – kas pole üks tunnus meie lõtvurlusest ka see meie nii laia­line vaen elureformi ja – karskusliikumise vastu ? (Turts! turts! teevad kohe mõned lugejad.) Jah, millise ägedusega tungib mõne muidu puruharitud isiku suust põlastav või otse teravalt vihkav hüüd, niipea kui jutt tuleb karskusest või karsklasist! Siin on osalt vaen üksikute isikute vastu, kelles nähakse liigset kitsust. Peapõhjus näib ometi olevat süga­vam, füsioloogiline, oma jõuetu elutunne, mis ihkab liigset laiust, s. o. lõtvust, anarhiat, mitte millegagi endapiiramist. See pole isegi gaasi vabadusarm mis tormaks ka üles – sest ülestormamiseks on tee karsklaselgi aina lahti, vaid see on vee, vedeluse vabadusarm, mis surub vastu hoidvaid seinu, et voolata laiali. See individualism on infantiilne, end hävitada tahtev, end unustada tahtev – ei end maksma panna, ei mehine. Sest end maksmagi saab panna ainult end koondades ja püsides, seesmiselt kasvades. Ainult uimastuses – nagu vägivallaski – katsu­takse end ja teisi petta, maailma maha surudes, mitte ise temast üle kas­vades. Ja see kõik on vaid hetkeks ja illusioon.

Lõtvur on karskuse vastu, sest – karskus nõuab jõudu. Aga et just seda oma jõupuudust ja argust endalt salata, end poseerida tuge­vaks ja mehiseks, lõtvur „parajuslane” püüab süüdistada arguses teisi, täiskarsklasi. „Tugev valitseb ennast ega tarvitse kiusatust karta”

Ei tarvitse korrata muid nende ja veel vähem alkoholikapitali agentide ja allakäinud potivendade väiteid.

Nagu oldaks täiskarsklane kõigepealt hirmu või isikliku nõrkuse pärast! Võib olla, on seda muist – aga igatahes mitte need pole ideeli­selt aktiivseimad. Mitte isikliku hirmu, mitte isikliku väikese kahjugi pä­rast – vaid eks ometi üldise ja tõelise häda nägemise pärast!  Protes­tiks nende kümnete ja sadadegi tuhandete viletsuse pärast, mis tõuseb alkoholist, ja just ja ainult temast! Protestiks nende sadade ja tuhandete pärast, kes igal aastal hukkuvad, nende lõpmata pisarate pärast, mis voolavad süütult, nende miljardite pärast, mis nii välja imetakse sest verivaesest rahvast! Ei, seda ei näe meie „individualistid” ja sellest mürgitet seltskond. Seda protesti ei kuule nauditsev lõtvur – olgu ta siis kodanline või sotsialistlik, „haritud” või „harimatu”. Jah, isegi sotsialistlik.

On vilets karsklane, kes ei näe ka alkoholismi sotsiaalseid põhjusi ega püüa neid parandada. Aga vähemalt sama tühine poseerija tundub küll ka see, kes nimetab end sotsiaalseks või isegi sotsialistiks ja ometi kas või paljalt oma sümpaatiaga toetab alkoholismi, mis ekspluateerib meid rohkem kui vist kõik meie kapitalistid kokku. Ja praegu toetab alkoholismi igaüks, kes ei ole tema vastu kategooriliselt. „Mis saame meie teha, kui rahvas prassib ?” küsib lõtvur ja haigutab õllelauas. Saab küllaltki – saab ise mitte juua ja levitada vähemalt seda passiivsegi vastupanu vaimu ka ümbruses. Õppigem Gandhilt, kuidas ka liig üli­võimulise vaenlase vastu võib olla võidukas. Ent ei, lõtvur levitab küll meeleolu – aga ainult karskuse vastast! Ent ei, lõtvurile on muu kõik muidugi ainult „liha suretamine” jne. Sest nende liha lõtvus on nende majesteet ja pärishärra, kelle soove ei tohi piirata natukenegi!

See on kõik sama päh-päh! elutunne, mis, kui sellele soovitakse natuke pingutust, küsib: „oled sa marurahvuslane !” Ja pigem kui end piirata laseb kuuli oma degenereerunud ajju.

Või kui me pole nii, oleme teises äärmuses, mis sama küsitav: endapiiramise vaim on siis saanud tõesti lihasuretamise vaimuks – ja raskuse vaimuks. Oleme kramplikult tõmbunud ümber oma väiksuse, ja oleme jäänud selle ihnusega vaesemaks ja väiksemaks ; selle asemel, et kokkuhoidega kasvada tugevamaks ja rikkamaks. Kuna meil kogu jõud kulub enda piiramiseks, ei jätku seda enam põrmugi ülevoolavaks teoks ja rõõmuks, ei enesele, ega teistele, ei jätku enam õhku me rinnus ainsakski vabastavaks naeruks, vaid ehk siis ainult sarkastiliseks irveks. Kuidas ongi küll humoorikehv selle rahva elutunne ja kirjandus ! Sest humoor tähendab jõu tagavara, mida kokku on hoitud ja mis ainult naeratab, mis asjust on üle. Meie oleme aga kõigist asjust all, meil on aina hing rinnus kinni ses maadluses !

Ja nii siis: kas prassiv ja tralliv elupõletaja, või kiusakas, hää­buv elusuretaja, kas lühike kõige viie meelega vasikajooks läbi rõõmude – või töinamine oma kuivanud kontide man haua ääres. V a l i t s e t u d rõõmu ja rõõmsat tõsidust meil ei ole. Sünteesi ei ole. On ainult kergatslik tuulearmuke, või doktor Puunui — sünteesi ei ole. Sest süntees on ju kesktee, see nõuab pingutust, nõuab jõudu, äärmused aga on palju kergemad, seepärast võngume ainult neis ja enda lohutuseks nimetamegi keskteed ainult filistri ja keskpärasuse teeks. Ja jääme ise ometi just nii keskpärasteks ja valklasteks, poolikinimesteks täis­inimese asemel..

Kuidas aga kõneleme üleolevalt neist maist, kus selle sünteesiga on jõutud endale jõude koguda ja osatakse neid tarvitada praegugi! Kui­das kõneleme meeleldi õhtumaa hukkumisest ja maalime endile koledaid pilte isegi „metsikust Läänest”, sellest nii noorest, elujõulisest ja elurõõm­sast Ameerikast! Aga kas ei tundu vahel, et teeme seda kadedusest selle j õ u vastu, mis sääl on ja mida meil ei ? Ja prantsusegi kultuurist meie näeme ainult eestkätt ta kabareid jne., ja ta lihavabastuse kirjandust – oleme aga nii ääretult üle prantsuse pedantlikust kokkuhoidest, ega mõista kuidagi prantsuse katolitsismi ja moralismi, seda võib-olla ta kõige tähtsamat ülalhoidjat, ta gallialise laialivalgumisiha roomalist taltsutajat. Oleme ise elujõult nõrgad ja vist palju nõrgemadki kui prantslased, aga armastame nende ökonoomsuse asemel vene pillavat laiust. Vene nii ülevoolavat vitaliteeti, looduslikku potentsihoogu pole meil aga kau­geltki mitte !

Aga mis veel kõnelda anglosakside, nende praeguste maailma pe­remeeste „hukkumisest” meiega võrreldes! Nende jõule, nende buldogi energia-lõualuile ei julge me vaadata otsagi. Ja sellepärast püüame näha, nagu me Venegi naabrid, neis ainult buldogi julmust. Kuna ometi Vene pimeda hoo julmus on palju suurem kui selle inglise rahu oma, ja meie endi väiklane vanavõsalik tigedus palju närusem.

Ei, nii vastolus kui ollagi selle Lääne mõne küljega, ta kapitali raudse klambriga eriti vastu asumaid, ta lõbukultuuri osalise perversiteediga, ta alkoholismi ja süüfilisega, ta ekspansiooni imperialistliku νõimu poliitikaga, mis ikka jälle kipub plahvatuma sõdadeks – lõppeks, ta on siiski veel kõike muud kui nõrk ja hukkuv, vähemalt meiega võr­reldes! Ja kuigi enam hoiduda nende pahede impordist (mis ju harili­kult kolooniaisse – ja aguleisse on ikka esimene asi), kui palju meil ometi jääb lasta endale säält sisendada nende energismi – olemuses, kokkuhoius ja ekspansioonis, nende organiseeritud maailmaloomingus! Vaevalt aitab meid siin isoleerimine, ei aita siin Tont ega Taara ega pil­gud Itta (ehk olgu siis ainult oma ü k s i seismise nentimisega üksiku j õu sisenduseks) – vaid pigem hoolsam Lääne heade külgede, ta rikkuse ja jõu juurte tundmaõpp ja jälgimine, ta energismi ja ökonoomsuse! Et ühtlasi samade meetodidega avastada ja kasvatada ka endi jõude.

*               *

*

Kuid küllalt neistki üld- ja ümbervaateist. Mis on tähtis, see on : meie elutunne, eriti meie iseseisvusaegse noorpõlve oma, peab saama jõu­lisemaks, ta tahe ja elutahe, ta dünamis peab tõusma. Aga kuidas? Kui­das mõjutada seda eneses ja teistes? kas see pole mitte paratamatus?

Seda see kindlasti ei ole. Aga otsekohe ja ainult hetkelise tahteimpulsiga seda muidugi ka ei muuda. Ainult – siin võib, kas vähe, kas palju, aga siiski küllalt tähtsalt mõjuda kui juba kord lihtsalt oleme aru saanud oma nõrkusest ja selle paranduse vajadusest. Ja kui siis an­name järgi neile taktika nõudeile, mida meile kätte juhatab mõistus. See esialgne otsus on siiski kõige tähtsam – suuremalt jaolt me ei taha tunnetadagi oma jõuetust!

Kus midagi vara on liig vähe, eks seal ole vaja lihtsalt seda enam hoida ja, teiseks, seda püüda kasvatada, eks selles ole kõik? Kan­natame enim oma liig suure elamuste-apluse ja selleks jõu pillamise ta­gajärjel, liigse laiutuse tagajärjel. Oleme hellitet omast äkilisest rikkusest ja loodame, ootame, nõuame elult liig palju. Nõudmine endalt on, mis teeb tugevaks, nõudmine ilmalt aga teeb nõrgaks. Andmine endast teeb rikkaks, saamine teistelt teeb vaeseks. Alati vastuvõtmine degenereerib loomis- ja teotsusjõu, s. o. isiku enda. Eriti kui isik on noor kõigi noo­ruse nõrkustega: püsivuse puudus, elukestvusest vähe hooliv lõbuiha, hetkesööst jne.

Peame saama kokkuhoidlikumaks oma väheste elujõududega, see on tähtsaim pääste. Peame saama võib-olla otse pedandiks oma nõudeis enda vastu. Seejuures ei tarvitse laskuda pedandi ainult välisesse ja mehaanilisse nõudetäitmisse – tähtis on iga väikenõudegi taga näha suurt printsiipi, kogu elu juhtimiseks vajalist saadust. Võib-olla vajame mõnes suhtes otse puritaanlikku moraali, et uuesti täita oma pillatud elu­jõudude riigikassat normaalseni, korjata omale suurem operatsioonifond. Suurt kraanide keeramist, suurt võitlust tõusiklike laiutusharjumuste vastu ka siin, psüükilisel alal? Kuigi vaid targalt.

Ja, teiselt poolt, kõik abinõud tarvitusele, et kasvatada neid sees­misi energia varasid, tõsta oma isiklikku ja rahvuslikku dünaamikat ja vitaliteeti. Tarvitada ja suurendada seks kõiki sissetuleku allikaid!

Neist on tähtsamad: eluvaade, elureform ja kehakultuur, sport, selts­kond, eetiline ja muu ilmavaade, kirjandus, religioon.

Kõigi nende alade kasutamine ja ühtlasi nende suurem dünamiseerimine, jõudusisendavamaiks muutmine on üldsiht. Alates kõige kerge­mini muudetavaist, mõtteist: kasvatada see uuestisünni ja elutahte mõte mõttejõuks, tahteks, elavaks usuks. Ümbruselt saamise ja nõudmise ase­mel vähemalt kõrgemana ka enda juures hinnata ja püüda ümbrusele andmist (seda me seni enamasti ei tee). Mürkide ärajätmisega vabastada nende vastustamiseks kuluv elujõud; samuti vähema lihatoitude tarvitu­sega (või neist üldse loobumisega) võimaldada vaimule saada käskijaks palju tugevamalt (meil harilikult ei usutagi kui palju see mõjub !). Enam kindlalt rütmistet eluviisiga koondada laialivalguvad ja tühiselt raiskuvad jõud. Ööinimesest saada hommikuinimeseks, hallitus- ja küürinimesest hooinimeseks. Sport ta isiklikul ja sotsiaalsel kujul võimalikult kõigi nooremate vajaduseks ja vahelduseks, (kuigi mitte päähuviks ja veel vä­hem ainult pealtvaatajana). „Unanimistlik” sümpaatia kõigega ja sügav ühtekuuluvustunne kaasinimese kui niisugusega. Ja ühiskonnaga ja Ab­soluudiga. Kõige selle kohaselt muutunud maitse, nõuded, hindamine seltskonnas, ilmavaates, kunstis ja usundis.

Ei jätku siin võimalust järgida kõiki sellega ühenduses tõusvaid kü­simusi pikemalt; siin-seal eespool ja muis kirjutisis on neid osalt juba puudutet. Ja ainult vihjavaks, algatavaks, fragmentaarseks jääb ju kõik siin – nagu üldse niisuguses albumis, pealegi kui see on pidanud valmima nii kiirtempos. Või kuidas julgeksime tõendada, et need senises kahtlustest ja parema vajadusest sündinud otsivad mõtted oleksid mõeldudki kõik lõpuni, või isegi süstemaatiliselt!?

Ainult mõned sellesuunalised mõttekatkendid veel.

*               *

*

Üks paradokslik vahelehaare: tehkem oma puudusest voorus, teh­kem ta tõeliseks vooruseks. Kui on tõepoolest selle rahva vitaliteet ja dünaamika nii väheaktiivne, väheagressiivne, ainult passiivsuses tu­gev, siis muidugi püüdkem seda täiendada jne., aga – midagi suurt ei saa ometi mitte ainult täienduse ja lappimisega vaid oma tõelise dispositsiooni lõpuni kultiveerimisega, oma saatuse täitmisega. Kas tunneme juba kül­lalt neid oma üldisi sügavamaid dispositsioone? Kas halvas ja kas heaski? Või halvagi heas küljes, mida võib arendada? Kas võime teha näit. oma passiivsest jõust oma „messianismi idee”?

Jah, oleme nii mitmel puhul kõnelenud õigegi halvas toonis rahvusli­kust või muust messianismist, ja kahtlemata põhjendusega, et see kaasas käib natsionalistliku suurushullustuse, vägivallapoliitikaga jne. Nagu ongi tihti.

Aga jõuetu on ka iga rahvas, kes oma kultuuritahet e i l ο ο teatavaks messianismiks, kes ei jõua ühendada oma üksik- ja ajaideaali suu­reks, kestvaks rahvaülesandeks.

Lõtv ja elujõuetu on iga rahvas, kes mitte ei jõua endale kujutella mingit kogu ta elu igatsust ühendavat kehastust.

Muidugi – nagu juutidelegi – küllap kõik need messiased jäävad tu­lemata igavesti. Või kui nad tulevadki, on nad ikka poolikud – ja pärast seda kui nad oma töö on teinud, nad puuakse risti. Ja see on hea – sest just nii saab tugevaks nende aade, s. o. nende surnust üles tõusnud sisim olemus. Et võiks tulla teine, veel täielikum, et võiks ihata ja val­mistada tema tulekut, mitte teda passiivilt austada minevikus või ole­vikus. Ainult taevas võib ta olla, s. o. kättesaamatuses, igatsuse ja tahte projetseeritud enda pilt vastu laotuse tühjust, ikka säält „tulemas” või „jälletulemas” – ja ikka tulevgi, üksikisikusse, aga mitte tervelt. Ta saadab ikka ainult oma Poegi. Ta ei tohigi tulla tervelt – siis jääks tae­vas tühjaks – ja siis oleks surm ühtlasi ka maal. Aga just selles, et teda ikka veel oodetakse, ikka veel tahetakse, tema poole tõustakse, end te­male vastu ehitetakse, selles just seisabki see Messias-Üliinimene, endast-enam-olemise iha, kasvamise tahe. See on tema jõud mis on hoid­nud ülal juudid läbi kahe kultuurmaailma sel ajal kui kogu muu vana- ja juba palju uutki maailma on purunenud ammu.

Mida võime projetseerida meie oma seesmusest oma üliinimese ideaaliks? Kas just oma vähese agressiivsuse ja siis oma vähese ν ä -givalla tarvituse, oma h e a d u s e jõu, piiratud ja lihtelugi süga­vaks loitsimise jõu? Põhjamaise tüseduse ja maaligiduse, koos impres­sionistliku muljevärskuse ja looduslähedusega, – nagu see avaldub meie rahvaluules ja rohkesti kirjandusluuleski? Headuse ja intiimsuse jõu, nõrga vooruse. Kui palju selle vastu kõnelebki, kas vahest see muu ometi pole vaid ületetav, ajalik, ei olemuslik? Ja meie saatus oleks teostada vähem-vägivaldne, vähem-agressiivse kultuuri ühiskond ja ühiselu, vähem laiutav, aga enam sügav, enam „idamaine”, taoistlik elutarkus? Siis umb. midagi, millest juba kadunud dr. Luiga kord mõtles oma Soome soo usundi uurimustes? Kas selline oleks umb. see ο m a sisu, millega osalt iseen­dast, aga ometi ka, kus võime, teadlikult (nagu teadlikult valime omale vas­tava ülikonnagi) püüame iseloomustada omale Läänest leinatud kultuuri­vorme, oma kristianismi, demokratismi ja sotsialismi? Muidugi mitte see­võrra „rahvusluse” vaid selle vaimu, selle tõe enda parast, kuna seda peame ülimaks. (Just nagu vene hinge, ei rahvusluse messianism ajas te­gutsema Dostojevskit – ja eks osalt bolševistegi.)

Kujuneb „eesti maitse”, eesti tulevikuaade omana ja kõrgeimana hindama intiimjõudu ja siirasmeelset? Seda kõigi νahekultuuride õnnetusõnnelikus alatises siseheitluses kujunenud voorust – nagu umb. Taanis, kelle elutundega näib meil olevat osalt enamgi sugulust kui Soome omaga? – Kuid piisaku siin neistki arglikest küsimusist. Ja igatahes – kas agressiivseks või passiivseks heroismiks ja suureks eluks, ikka on jõud, elujõud kõige alus.

*

Luule, jah, ka luule siht pole ometi mitte ainult rikastamine ja pee­nendamine uute elamusmuljetega vaid k a, või isegi kõigepealt j õ u and­mine, teatav maagia. Juba ürgajust peale on seegi element olnud ta üks olulisemaid. Sest kõik on sel, kel on jõud: ta loob tema jaoks maailma, millise aga ise tahab, igaühe maailm on loodud nii ja ainult nii. Sest välisasjad iseendast ei tähenda meie jaoks kõige vähemat, see on meist kiirgav tahe, mis paneb nad hiilgama väärtustena. Isegi väetim impressionist, kelle õrnakoorsele mina-munale teeb valu iga välismulje hoobike, isegi tema püsib koos ja tajub seda valu vaid oma veelgi säilunud vähese jõuga. Ilma selleta ta laguneks koost ega tunnekski enam.

Luule võib anda jõudu isegi siis kui ta ainult näib tegevat vastupi­dist, kaevates, halisedes, aga kui ta ühtlasi teeb vihaseks nõrkusele, si­sendab tahte sest ära! Maailma ääretu rikkuse tajumine on hea – aga seda saab teha meie omaduseks alles kui i s e end temasse tunneme. Häda mehele kes on ainult kõrv! Veel enam aga häda rahvale, kes ter­velt estetiseerub vaid tajujaks loomise asemel. Siis loovad varsti teised temast, savist.

Luule ülesanne on aga oma rahvastki luua!

Euroopa kultuurimägestiku põhimassid on väga suurel määral (vähemalt välistunnuseilt) rahvusvahelised. Rahvusiselaadile on nii eriti iseloomulik, mis määral ja mis kujul tema vastu võtab suuri rahvusvahe­lisi kultuurivoole, kui kaua ja kuidas neist keegi püsib tema juures jne. Kui pikk ja intensiivne on näit. klassitsistlik periood võrreldes romantili­sega prantslasil – ja kuidas suhe on just ümberpöördud Inglise ja isegi Germaani mais! Meie – näime olnud seni eriti vastuvõtlikud vooludele mis vähedünaamilised, vaikselt ilutsevad või kaeblevad, isegi lihasuretavad või jälle „lihavabastavad”, aga vähem jõulise tormi ja tungina kui võrdlemisi kerge „lihale”  järgiandmise ja minnalaskmise romantikana.

Meie tormid ja tungid on olnud lühikesed ja hootud, meie klassikad verivaesed ja keskpärased, ainult meie kaeblevad või unelevad impres­sionistlikud romantikad on olnud pikad ja rikkad. Mõtlen seejuures esi­mese kõrgpunkte umb. 1820 (K. J. Peterson), küllap ka umb. 1870 (Koidula j. U, umb. 1005 (Elu tuli) ja 1917 (Siuru), teise omi 1850-00 (Kalevipoeg), natuke 1890 (Väikemaarja „Parnass” ja realism) osalt ka 1910 järgi (Ridala) ja vähe praegugi. Kolmandasse (s. o. teatavasse romantikasse) kuulub  aga  juba suurem osa rahvaluule elutunnet (?), suurem  osa 19. sajandi teise poole ja peale üksikute varase Noor-Eesti ja Siuru pahvatuste ka 20. sajandi luule. Muidugi on see jagang vägagi üldistav (otse piinlik teadusliku sisetunde ees!), aga juhib ehk ometi vähemalt mõtlema sellesuunaliselt.

Jah, meie uuema luule dünaamika ?

1917-20. aasta väeliini taguse hingeelu koos revolutsiooni lõjast päästuga andis meile kirjanduses uue ja suure puhangu, mille puhtestee­tiline väärtus on salgamatu ja mille kallal moraliseerida oleks asjatu. Aga teine asi on see hingeelu kunstis ja teine reaalsuses. Ja me ei või olla muud kui vastu, kui seda lõtvuseks muutunud hingeelu ikka veel nii sagedasti edasi leierdetakse meie noortegi produktsioonis – ja veel enam elus.

Väsinud noor-eesti ja venegi estetismist on ju ihatud meil jõudu juba tollest vabastusajast pääle. „душа стремится в примитив“ infantiilsele tungile alludes on arvatud suuremat jõudu avalduvat just primitivistlikus, siis jõurikkas kultuurivastasuses elamus- ja väljendusvahendite jämejoonsuse läbi: peaasjalikult hõi-hõi! toonilises lärmamises ja rõvetsemises. „Jõhker” (siis õieti peagu sünonüüm toorele) näib nii mõnegi sõnastikus suur väärtussõna, millega kaasas käib „jõuline”. Kiideti tolle ja teise „jõulisi, jõhkraid ütlusi”, jõhkrat stiili ja küllap muidugi ka jõhkrat elu – see oli ju nii tolle vägivalla aja vaimus. Võib ju olla, et mõnel puhul selles hoolimatuses oligi midagi jõudevabastavat – kus neid jõude üldse oli. Enamasti on see kujunenud ainult jõu simuleerimiseks, kõrtsihooplemiseks – jah enam just oma jõuetuse peitmiseks raskete ja ras­vaste sõnade taha. Tegelikult käis ja käib praegu nagu ikka on käinud – sellega kaasas kõigepealt kõrtsikangelasteod ja vahel üsna produktiivsusetegi põhjaminek. Mitte nagu imeteldud suured renessansi meistrid, kes täis aastasadade jõutagavaru vaheldasid oma määratuid loomingu pingutusi elurõõmu pidudega, elades siiski saja-aastaseks, vaid nagu euroopa tuliveest põletet indiaanlane või meie endigi sugulane kusagil Uraalide taga – või lihtsalt tavaline tõusiklus: lühike piiridetu aplus, vägevad žestid ja – kiir kadu kultuurimürkidest. Siis parem juba noor-eestigi enesegapiiratus, kuigi kitsas! Kõneleme muidugi jälle mitte nii­palju kirjandusest kui elust, suure hulga isikute enda elust – jah, eks vähe­mal või rohkemal määral meie kõigi elust ?

Mitte jõhkruses pole jõud ega elu, vaid püsivalt loovas teos, elu intensiivsuse kasvamisele ja kestmisele kaasaaitavas kultuuriloomingus. Ja vähemalt ühiskondlikult seisukohalt on siiski kõige väärtuslikum ja tugevam jõunäide ikkagi selle distsiplineeritud rakendus ühes suunas, mitte jõhker laialiplartsatus hetkeliseks jõueffektiks. Kui sarnane selline plahvatustaoline energiaraisk ka sõjaaja muule energiapommistusele! Ja nüüd peame jälle nälgima ja närutama, et korjata uut jõutagavara.

Sest algtõest kõnelda on juba vana ja hilja? Võib olla „vanadele”, kellele siin raamatus õieti vist pole püütudki öelda midagi neid muuta püüdvat. Aga noorteski oleme veel liig sagedasti ja liig veidralt näinud esinevat seda omapärast jõurikkust – nii siurulikku lihavabatsemist kui siurupiitiaste jõhkrutsemist.

(Muide ah! ja oh! kas küll meie kirjanduslikud isad üldse tahaksid näha eneste mõju selles neid austavas ja järgivas noorsoos! Kui palju nõudis kord pingutust, et hoida tagasi naeru ühe noore vaimustet-pateetilise deklamatsiooni puhul isegi Tuglase „Androgüüni päeva” al­guse roosamannast! Ei ole paremat abinõu, et parodeerida kogu voolu!)

*

Jälle on Euroopa ja ta kirjandusegi elutundes dünaamikat rohkem kui muidu. Elu intensiteedi võimalus on reaaleluski omanud suuruse, mida seni leidus ainult romantika uneilmas. Liikumiskiirus (express, auto, aeroplaan), muljete edasiande kiirus (post, ajaleht, kino, raadio jne.), loomiskiirus (masinalooming), on viinud uuele joovastu­sele elust. Eriti kuhu see võimalus tuli järsku, veel pooldi muinasjutuna. On täitsa loomulik, et futurism sündis mahajäänud Itaalias ja mitte kiiru­sele pikkamisi üleläinud Prantsusmaal. Samuti, et uusdünamistlik konstruktivism sündis Moskvas hangetanud tänavate ja lagunenud vabri­kute vahel. Reaktsiooni seadus, harjumuse seadus, igatsuse seadus jne.- kõik need valitsevad meie psüühet samuti kui lihtne välismuljete reflek­siooni seadus. Provintsiaali esimene, luuleks saanud vaimustus võib aga hakata hiljem külge ka metropoollastele.

Igatahes näivad viimase aastakümne euroopa elutundele peaväärtusena olevat võrdlemisi üldiselt: endisest suurem ökonoomsus ja energism, elu hoog ja tihedus, mulje- kui ka jõurikkus (sest ka paigutine tugev intellektualism), mitte ainult muljerikkus, nagu impressionismi ajal.

Meile on seda uut dünaamikat taotelnud eestkätt Barbarus, (kui ka Semper j. t.). See on olnud alguses huvitav uudisena – aga varsti tundunud ometi kuidagi afekteerituna, kuidagi liig tahtlikult metropoolilisena ja igavana. Ja pealegi kui see kõik ei võinud väljendada ka lugeja elu­tunnet: kuna viimase ümbrus sootu teine, kuivab sestki jõuluulest ta haarav jõud õigegi väheseks. Ja kogu mehaanilise dünaamika (nagu kubismigi jne.) nõrk külg seisabki ju selles et – ta on liig monotoonne, liig vähe vahelduselamust võimaldav (nagu aga lõpmatult eludünaamika) ja üldse liig eemal meist, liig vähe meie sisejõudu kaasa elama panev. Ja nii jääb sellest võrdlemisi huvitusetu abstraktne mäng ja ajusport, ajaviide, ilma milleta sama hästi võib elada. Tõeline luule aga ei ole ajaviide ega mäng vaid tal on suured ja tähtsad füsioloogilised ja sotsiaalsed ülesanded: vabastada ja liikuma panna meile eluski tähtsad jõud. Ja peaasjalikult sellepärast seda „kaupa” üldse ostame ja tarvitamegi. Puhtmõistuslik luule jääb, kui peen ta ongi, ometi vaid mõttespordiks ja enamasti siis ainult autorile ja ta vähestele sõpra­dele, samuti kui malemäng ja huvitavate malepartiide „luuletamine”.

Sest kui seda rauapuru närida juba natuke aegagi, on sest isu täis, ja ärkab uus igatsus kas või „lüürilise võileivagi” järgi, mis toidaks ikkagi mingi olulisema jõuga, tunde äratet jõuga, mitte ainult mõistuse elust-eemal oleva nentimisega. Nii ei pidanud konstruktivismile kaua vastu ka mõistusega elektrifitseeritud Moskva ja – (tsiteerime Ilja Ehrenburgi) „Meyerholdi teatri publik plaksutas kui hull, kui biomehaanika asemel esitati kuuvalgeidüll „Mets”.” Ja nii näib nagu oleks möödunud ka konstruktivismi kõrgkoht; metropolides kõneldakse juba jälle laialt „uuest romantikast”. Ka kiirtempoline mehaaniline argielu on muutunud tava­liseks ja kunst osalt hakkab otsima uut elamusrikkust jälle intiimsemas elus või isegi eksootikas.

Aga olgu moevooludega kuidas on – Lääne inimene on ometi dünamiseeritud meie omast ikka palju enam ja kestvajõulisemalt.   Ta ei karju sellest nagu Pariisi sattunud provintsiaal, aga ta juhib oma kahesaja-kilomeetrilist eluautot rahulikult naeratades palju tugevamate när­videga ja   tasakaaluga    kui   vahest  klassikuilgi.    Pärast    impressio­nismi   endapõletust   ja   ekspressionismi   neurasteenilist,   tahet-ihkavat tahtesimulatsiooni liginetakse nähtavasü jälle võrdlemisi tasakaalukale, normaalsele tervisele ja elurõõmule.   Nagu ka muidu isiklikus ja selts­kondlikus  elus. Neegritega   imporditud elujõud hakkab nähtavasti juba hoovama tugevamalt jälle vana eurooplasegi soontes. Juba ei spordi massiliselt mitte enam üksi inglased vaid kui suurel määral ka Skandi­naavia ja Saksa – mõõdukalt juba isegi prantslane, see tüüpiline mittesportija   (ökonoomsuse pärast!). Elu hakkab  muutuma uuesti harmoo­nilisemaks, usklikumaks, naeratavamaks, materialistliku impressionismi toodud abuulia ja kõdunemine paranevad.   Loomulikkusele lähenetakse uuesti.   B. Shaw ei kirjuta omi töid enam pärast keskööd nagu varemad (ja meiegi) haiglased impressionistid, vaid varahommikul. Matkamised ja „nädalalõpu   sõidud”   muutuvad   massiliseks,   viivad  määratud  hulgad jällegi kontakti loodusega ja muugi  ühiskonnaga,  sotsiaalne  ühistunne, sümpaatia, kollektiivsustunne tugevneb.   Läbikäimine üksikisikute  vahel soojeneb ikka enam, hoolimata rahvusvahedest. Allakirjutanu ei või unustada iial päevi selle uue Euroopa ja kogu maailma nooruse seltsis: kas Noorsoo Maailmaliidu ettevalmistuskongressil Westfaali romantilises Freusburgis, või Lepitusliidu campis Neuchätelli sinihiilgava järve kohal, ümber Alpide harjad ja kõrge, püha rõõm üle kõige, või nii mitmel muul puhul! Vaimuga ja kehaga elab see noorus, mõistusega ja südamega ta mõtleb, meelte ja tahteelu tal on arenenud, teadus ja religioon toetavad ta võitlust, rahvus ja inimkond on ta armastuse ja töö tahte objekt, klassi ja koguühiskonna huvide ühenduse saeb ta ülesandeks, rõõm ja tõsidus avaldub ta näos ja teos, vaidluses ja mängus.  Siin nähtavasti ei kardeta sünteesi kesk­pärasusena nagu kusagil kidunevas Barbaaria endises provintsis, ande­kate parasiitide, andetute töötajate, ja irisevate neurasteenikute maal.

Kas siin on idealiseeritud seda „hukkuvat Euroopat”, nähtud ainult ta pühapäevanoorust? Ei ole midagi lisatud, aga on muidugi valitud. On nenditud fakti, et sel Euroopal ja Ameerikal ja ka ta noorsool on uut elujõudu ja ehituspaatost, et on, on väga palju muutunud üldse sellest Euroopast, mis impressionismi lõppagoonias vaevles, dekadentismis mä­danes ja tark-lollis skeptitsismis end näljutas paar aastakümmet tagasi (just siis kui meie maarahva kultuurisaadikud esimest korda otseselt küündisid tegema sealtki oma sisseostusid)!

Tuleme koju – kuhu jäi sealne paatos? Pariisi elukirge ja elu­rõõmu laulsime – kuhu imet see kadus kui ümber on äkki vaeste pa­tuste alev ? „Kes küll heledalt naerda siin suudaks ?” Jah, aga eks ometi „see kes mured kõik rõõmuks muudaks!” Siin on ju näidatud tee. Psühhoteraapia aga õpetab: tahad  olla  rõõmus,  hakka  enne naerma ja rõõm tuleb siis. Meie aga kipume nutma enne- ja siis on muidugi kõik maailmgi taga pisarvee.

Küsimus on siis, kas suudame leida oma töötahet eksalteerivat, oma miljöö kohast paatost? Kas elus ja kas elu jaoks määratud luules?

Sel on raske vahetult vaimustuda elu väliskiirusest; meie kitsarööpaline loksutab liig aeglaselt. Äga on’s kiirus vaid välisliikumises? Kas ei veel palju enam kiires mõtlemises ja tegutsemises, kiires, täpses ja hookas? On’s jõud ainult biomehaanikas ja ekspressrongis – kas ei üldse loovas enesemaksmapanekus, looduse ja ühiskonna vormingus? Eks ole seks võimalusi isegi enam maal, mis veel nii peagu neitsilikult vähekultuuriline ? Milline rõõm näha enda ees veel viljastamatut sood – et teda viljastada! Milline rõõm näha enda ümber „panmongoolide lõustu”, rumaluse ja viletsuse sood – et sedagi parandada! Ei ainult kaugelt peksta ja maha lüüa ähvardada, kaugelt sõimata ja mõnitada – vaid tõesti p a r a n d a d a, uueks luua. See vast oleks looming! Jõud ei ole selles, kes sellega praalib vaid kes seda näitab teos – ja mida hal­vemad olud, eks seda rohkem j õu vabastuse rõõmu? Meie aga kõõrutame „hea on sääl kus meid ei ole”, ja et eemale tõrjuda argipäeva ilma ja teovajaduse halba haisugi, tarvitame lehvikul – ilmarevolutsioonist!

„Vaja on lihtsaid külakoolmeistreid” – ootab „Vaeste patuste alev”. Ja kaugeltki mitte ainult töölisalev vaid ka küla, popsid ja hallid-parunid, mõlemad. Ja küllap linn, „panmongoolid” isegi. Sood karjuvad kultiveerija, maa karjub loomingu järele kes teda looks – nagu kunstniku pooleliraiut kuju marmorikambast.

Maa karjub enese andja järele, selle järele, kel ü l e jääb jõudu ja armastust, kes seda ei pilla vaid endale! Sest tõesti – hetkeline enda lõbustus on pillamine, ainult teistele-and, loomisele and on tallelepanek ja edasi kasvama panek.

Kas me ka pärast surma i s e elame, seda me ei tea. Aga väga tõenäoline on, et me vähemalt luua võime ainult siin – ka kui see oleks ainult oma hinge looming. Ja mis me tõesti näeme on, et peale surma päris kindlasti elama jääb ainult see osa meis, mis me andsime objek­tiivsele loomingule, maailmamuutmisele, enese objektivatsioonile: teosele. Ja seks teoseks on kõik hea ja eluedendav, mis me and­sime ümbrusele – olgu see siis ainult trööstiv pilk või jõuduandev sõna !

Jõuarm, teoarm, teosearm, suremattuse arm – siin ainus ja igavene elujõu tee; ja kõige modernim e l u „konstruktivismi” tee. (Kõik muud konstruktivismid, mis juure ei konstrueeri elu – võivad sõita muuseumi!)

Kas leidub meil selle tee lauljaid? ja käijaid ? Kas leidub meie luu­les endas nii palju jõudu, et ta võiks sest voolata üle ka teistesse, olla mitte enam ainult pisaratesõõrutaja, kibeduse- ja haledusevabastaja, ei isegi enam ainult lihavabastaja (kuigi ehk ei ka köitja), vaid jõu- ja teo vabastaja? Kas leidub kogu meie rahvuslikul eluloomingul seda uue dünaamika paatost – mida nii vajame? Rohkem, rohkem kui seni!

Meie elutunne peab, peab saama jõulisemaks! Sellesse on kokku võetud kõik see mida tarvitseme.   Aga mis aitab seks kõige enam?

Peame süvenema. Kuni elu Tuuma endani. Peame süvenema sellesse elukandvasse jõusse, Jumala osakesse, daimonisse, mis on meist igasühes ja mis kokku teevad selle ühiskonna, selle rahva daimoni.

On’s see daimon meis haige või on ta juba sündinud nii nõrk? On’s meie Jumal meis väsinud? Või oleme ainult ise ta teinud selleks, ta lämma­tades kõige tühise alla, kõige kõrvalise alla, kõige, mis peaks olema vaid abinõu, aga on saanud meile iseväärtuseks? Kas oleme tapnud eneses Selle, kes meist peab üle elama – nagu meie naised tapavad endas oma kehalistki edasielu? Et ta mitte ei sünniks ja korjudes tuleviku järele ei eksitaks meie hetkenaudingut ?

„Kõik mis on külvatud lihale hukkub ühes lihaga”, on vaid hetkeks ja sureb, olgu ta siis kõige toorem või kõige esteetilisem. Eluks on tar­vis ilusaid hetki, aga vaja ka elu enda kestmist. Ja kõik elu ja elu arm, mis hetke pärast hävitab elu kestvuse pole Elu vaid Surma arm. Oleme mürgitet sest perversist armust.

Õhk on täis manduva liha lehka, kidunevate rakukeste kurjust. Vahel on tunne nagu oleks kõikjal üks haigemaja.

Ei, ei ole ükski jumal ise kõikvägev, kui ta käsutuses pole füüsilistki jõudu. (Või ta peab enne endast sellegi jõu looma, emaneerima.) Kui aga alam, füsioloogiline, liha elu tahab enam osa saada sest kas­vavast jõust, tahab ka ise kasvada, peab ta anduma selle algjõu juhi­tavaks, peab alistuma tema tahtele. See on -vaimu tahtele, mis ei sure

Ei, ei aita nähtavasti, ega jõuagi vist meid aidata ükski jumal, ei meis ega väljaspoolt meid, ei nõrk ega tugev, kui me ise ei andu tema tahtele, temast hoovavale jõule. Aga niipea kui tema häält kuuldakse, saab ka kõige nõrgem jumal tugevaks. Sest lõpuks ta on siiski vaid osa sest Üldisest, kes on tugev ikka – ja nõrk ainult see, kes teda kuulab vähe.

Oleme võib olla liiga palju kuulanud ainult välisilma hääli. Liiga palju kuulanud ainult oma meelte häält, vahest isegi liiga oma ainult analüüsiva intellekti. Ja liiga vähe oma Jõu häält. Sest tema kõneleb vaikselt ja tema kuulmiseks on vähemalt aegajalt vaja sulgeda end kõige muu eest. Ja juhtida kogu oma anduv tähelepanu oma sügavai­masse igatsussisimusse, mis on isegi allpool meelteelu igatsusi.

Oleme võib olla liig ühekülgselt teotsenud ainult oma välismõnuga, oma tööga ja tulundusega, oma teaduse ja kunstiga, ehk oma puht-intellektuaalsegi ilmavaatega.   Oleme sest arvanud olevat küllalt.

Aga ei ole küllalt.

On vaja Teda.

On vaja, et elu Põhijõud voolaks meisse, meie dünamosse.   Muidu kustuvad varsti kõik meie lambid ja vaikib me käik. Aga veel üks küsimus.

Eks ole sel maal vahest kõige enam kidunenud ja jõuetu selle jõu eest hoolitseja, kirik? Kuidas võiks aidata tõbist tõbine, kuidas aidata teist jõu juure see ise näljane leivapappide pere? Ja kas on loota uuesti­sündi selles kolme ahelaga – minevikuga, mammonaga ja kirjatähega – needitu asutises?

Nii küsime – ja süüdistame jälle vaid teisi. Ega saa sest ise palju jõulisemaks. Vahest isegi vaesemaks. Milleks siis! Las surnud oma surnuid matta, pigem kui vägisi hakata matma neid, kelles ehk siiski veel elu. Elagem pigem ise, elagem paremini.

Miks peaks olema religioon ainult kirikus? Või miks peaksime kirikuski kuulama seda, mis ei vasta meie tõele. Miks üldse kuulata teist, hetkelist, kõrvalist, vähetähtsat. Kõik maailm on ju seda täis – tema järgi joostes, kas või et teda hävitadagi, raiskame oma aja ning jõu – ja mis tähtis jääb tegemata. Ja ruumi oleks ehk küllalt olnud – kõigile?

Kes suure enda tõe on leidnud, sellele on vähetähtis kõik, mis seda mitte ei ole. Ainult kes ise e i ole leidnud veel tõtt, need kiuslevad ja närisevad, ja kihutavad valede jäneseile järgi joosta mööda metsa, et neid hävitada. Kuidas saaks valet hävitada? Lööd ühe katki on kaks asemel! Vale on nagu pimeduski – ta on sellega et valgust ei ole. On vaja levi­tada valgust, tõde.

See ei tähenda loobumist võitlusest meie mustkristlaste kui koda­nikkude tagurlusega poliitikas. Ja usulisegi seletuse vastu, mis koos nii ratsionalistlik ja obskurantlik. Aga päris endas, miks sellegi igapäevase väikeasja pärast lasta röövida oma „rahutut rahu” ja tahteühtlust ?

„Jumala hääl” on nii kaugel kõigi asjade ja sõnadegi taga. Kõik kirjutet, öeldud või mõeldudki sõnad on ainult tõlked nende tõlkija isik­likku keelde, tihti väga puudulikud. Küllap „prohvetite ja apostlite” sõ­nad – ja dogmadegi sõnad. Miks siis mitte ühe leivakanika poolt „kutsutud ja seatud” pastorigi sõnad. Mis sest, püüame neid tõlkida oma keelde. Vahest aitavad nad ometi selgitada algteksti, aitavad tuua meisse enam Tema häält ka pääle muusika ja ruumkunsti abi.

On vaja positiivseid üksikuid. Isikuid kes ise oleksid lähemas kon­taktis tõega kui ametlik kirik. Kõigepealt enda pärast ja sellest jõudu saades. Nende kaudu kasvab ka rahvusterviku jõud. See on reaal­seim ja olulisim.

Meist igaühe sisima elujõu uuestisünd ühendusse päästes Kõik-jõuga – kas mitte see pole mida vajab meie vaevlev ja võitlev Riik kõige enam?

*               *

*

Ühe hooga end lastes kanda läbi „Vaeste patuste alevi” painava une on lugeja ärgates nagu läbi sõimatud, läbi piitsutet, poolhullumeelne. Degenereeruva Eesti sümbool – vana Võsa oma naisega: üks elajas piit­sutab koorma ees teist, üks elajalikult tige, teine elajalikult loll ja mõle­mad kokku langemas jõuetusest. Intelligents kas tiisikuses, või hullunud, või end üles poonud. Soolt aga ligineb niiske, külm udu … – Ei ole ke­dagi, kes teeks tuldki selle külma vastu. Ainult kolmel, ainult kolmel alal teotseb intelligents: juristid, et valitseda, mis tähendab saata vangimaija või Kolgatale, arstid, et sest viletsusest degenereerunuid saata hauda või hullumaija, ja „puhta  teaduse” mehed,  loodusteadlased  ja  filoloogid, et saata laipu anatoomikumi lahkamisele, saata dokumente muuseumi seisma, midagi tegemata surma enda vastu. Ah, jaa, ja veel üks liik intelligentsi ju on, – need teotsevad selle rahva kõrtsi saatmisega, et ta ikka enam võiks kiduneda. Neid nimetakse vahel ka kirjanikeks. Ja kui seegi ei aita, siis on välja mõeldud üks asutus, mis kannab ees Athena maski, ja ometi on ainult hetäär. Ta jahvatab juba haritlasnoorusegi massiliselt läbi oma „punase veski”, et abi ei tuleks ka sellest; ta teeb seda massiliselt, ta peh­mendab aju ennast. Ja selle mehisööva megääri nimi on üliõpilaselu. „Vaestemaja, vangimaja, vallamaja, hullumaja, kõrts ja muuseum”, lau­lab veel uneski luupainaja Vabariigi „aukodadest”. ..Vallamaja, Hullumaja, Vaestemaja, Vangimaja, Kõrts ja . . .”

Aga pikapeale lahkub selle oopiumi mõju ja siis näed ometi, et see oli vaid liialdus ja et see pole ometi vanaduse ja surma haigus vaid ai­nult nooruse haigus, liiglaiutunud noorukese haigus. Ja et tervenemise märke ο n juba. Ja et seda tervenemist peab jätkuma ning jätkubki.

Oleme enam või vähem kõik põlenud läbi selle aja haiguse, kuidas seda ka nimetaks, kas materialism, estetism, üliindividualism v. m. Oleme mürgitet kõik sellest, ei või vist süüdistada kedagi a i n u lt-isikuna, see oli haige a j a vaim. Ja kõik tahame terveneda ja võime seda – kuna juba näemeoma tõve põhjusi.

Eraldatus oli peapõhjus, mis meid tegi nõrgaks, juuretuks. Eraldatus Elust, Kaasinimesest, Ühiskonnast ja Kõiksusest. Andmise asemel ainult saamist ihkav elutunne eraldas meid teistest. Pani otsima sõpradekski ainult neid kes annavad, naudinguihas! Ja neid jäi ikka vähem mida enam tülpisime sest võtmisest, mida enam blaseerusime naudin­gust, kas oli see siis jämelihaline, seksuaalne, esteetiline või intellektuaalne. Ja siis kurtsime „milline olla on nendega õud, kel midagi öelda ei ole”.   Selle asemel, et ise oleksime neile ütelnud.

Ja sai tühjaks ja õudseks kogu meie ümbrus. Ja muutus meie naudingugi maitse nii haiglaseks, et enam ei tunnud rõõmu ka vastu võetud maailma mitmekesistest rikkustest, vaid ainult ikka kitsamaist, rafineeritumaist, perversestki muljeist. Need kitsusid, vähenesid üha, uneilm üksi veel jõudis anda midagi uut. Või hullumeelsus. Saime era­kuks, pahuraks, tigedaks, olime kurjad: miks maailm meile enam mi­dagi ei anna? Vihkasime kaasinimesi – miks keegi enam meile midagi ei anna ! ?

Jäime üksi. Nagu jäävad üksi kõik vaesed. Vihkasime teisi – ja teised meid. Poseerisime uhkust – aga sees kisendas armastuse järgi, osaduse järgi. Oli kerjuse jõuetu rusikanäitamine, ei olnud tu­geva uhkus.

Olime jäänud juba ammu perekonnata. Otsisime armastusestki ai­nult naudingut, ainult saamist. Ja kõigist õnne jahtidest on see siin kõige petlikum, igirahuldamatuks jättev (ütleb Rolland). Muutusime härjadeks ja lehmadeks, aga ilma nende naiivsuseta. Ja meil oli jälk enestest.

Olime jäänud ilma lasteta. Sest tahtsime elada ainult hetkele, meil polnud midagi anda tulevikule. Jäime ilma tulevikuta, surematuseta. Surime iga hetk, millega vananesime ise. Ja olime surma hirmus – ikka. Iga hetke järgi haarasime kui viimse järgi. Läksime veel kord hulluks.

Jäime osaduseta ühiskonnast. Kas kandsime rinnas rahvusluse või sotsialismi lipukest, selle peale oli kirjutet „mina nõuan”. Tapsime sotsiaalsuse ja tapsime rahvusosaduse. Hävitasime rahvuse ja isamaa mõistegi, et poleks kohustust temale midagi anda. Endise kõik-Vene päästmise asemel fraasitasime maailma päästmisest – et vabandada oma parasiitlust oma ümbruses. Või fraasitasime rahvuslusest – et mitte näha rahvast, kes rahvuse moodustab. Olime kui hullumeel­sed oma vaidluses ainult sõnade pärast, ega mõistnud ühtteist. „Üks valus, vale mõte on liikvel aja sees”. Mingi sõgemeelsus valdas meie „aate”-võitlust.   Ses polnudki palju võitlust olulise pärast!

Peaasi aga: olime jäänud eraldetuks Kõik-jõust, Jumalast meie sees. Vahtisime saagiahnelt ainult ümberringi. Elukandev Tuum meie sees aga kahvatus ikka enam. Süda oli suremas, veri liikus vaevalt, soojust ei olnud. Me ainult kuhjasime kasukaid – et end veel enam eraldada maailmast ja vähem liikuda.

Nii kordus kõigil aladel sama nähtus: endasse tõmbumine, ära ilmast – aga just sellepärast, et oma jõud puudus, et olime ära endast ja olime liig maailm. Ja Aine.

Need kõik olid tsentripetaalsed nähted, magneetilise kokku­tõmbe nähted, mis valitsevad Aines. See on jõud, mis kisub maa ligi, tõmbab kõik asjad kukkuma ülalt alla. Kõik mis on surnud asjad. Ja meie oma materialismiga pidasime end teadlikultki seks surnud aineks.

Aga elu on elav aine. Ja selles on valitsevaks saanud tsentrifugaalsed jõud, laienemise ja kasvamisele sihitud. Mägi kahaneb, põld kerkib. Kivi kukub alla, puu kasvab üles.

Kõik mis tsentripetaalselt liigub, liigub Surma sihis, vähendab Kasvu. Nii elasime kogu aeg meiegi surma sihis, aina kaotades just selleläbi, et aina ihkasime juure väljast.

Kuni me siis – tõmbudes ahastuses ikka väiksemaks, tulime tagasi oma Tuuma ümber. Ja siis kordus või ehk kordub meiegagi samuti nagu sünnib mõnede uuemate teooriate järgi arvates taevakehadega. Nad jah­tuvad ja tõmbuvad kokku ikka enam – kuni siis nende sisesurve muu­tub nii suureks, et vabaneb puhkav jumal – aatomivaheline energia – ja nad plahvatavd jälle uueks päikeseks. Kas ei maksa sama rütm psüühiliseski elus? Inferioorsustunde jne. läbi kokkutõmme ja siserõhumine viidud äärmuseni, tuleb uuestisünd, tuleb Lunastus, kõige välise unustus, oma ürgse, interatoomse elujõu leidmine ja vabanemine. Hääl mis enne kostis „varjust” kui surma varju orust, – annab jälle aset „rõõmule ühest ilusast päevast”. See on igavene rütm, mis kordub nii isiklikes kui ka rahvuslikes organismes.

Kõik välismõjutus võib ainult aidata ümber kujundada sees ole­vaid jõuosakesi, just nagu teise magneedi mõju alla sattudes ümber grupeeruvad rauatükis olevad magneetilained ühesuunaliseks. Midagi ei või anda teisele otseselt ja vist midagi „uut” estetistlikus mõttes ei paku – seegi raamat. Aga ta siht oleks natukenegi kaasa aidata mõnegi lugeja seesmiste jõudude ümbersuundumiseks tsentripetaalseist tsentrifugaalseiks, Võtvaist Andvaiks, kaudu  Kaasinimese, Perekonna, Ühiskonna (rahvuse) ja selle Kõiksuse – kes asub me ümber ja me sees, kes on Α ja O, algus ja ots, Süda ja Maailm.

See rahvas degenereerub seni ja seevõrra kui iga üksik temas (või paljud temas), on juhitud tungidest, mis liiguvad surma suunas. Kui need saavad valitsevaks päris, sureb see rahvas. Aga kui need jõud hakkavad liikuma Kasvamise, Andmise, Elu suunas, järgneb sellest uuestisünd nagu külmanud päikeselegi. Ja siis ei tähendagi palju, et see rahvas on väike: interatoomne energia on määratu. Kõik ripub kuipalju teda suudame vabastada.

„Kes teist oma elu ära annab – see võidab tema”.

A. Anni

Koguteosest „Dünamis I”