Rootsi suhetest Balticumiga
(Stokholmi ülikooli Balti Sektsiooni sekr. dr. Schück’i intervjuu)
Rootsi asub Euroopa rahulikumas osas. Tema areng on olnud pidev-rahulik ja harmooniline. Alates 1830. aastast ei ole siin toimunud mingisuguseid mainimisväärseid sisemisi vapustusi ega revolutsioone. Üle 100 aasta stabiliseerunud kindlustunne ei taga aga tänapäeval, et sõjahädaohtu karta ei oleks. Rootsi olles pideva huviga jälginud Rahvasteliidu rahutaotlusi, on pidanud siiski kahetsusega nägema, et ka Rahvasteliit ei ole suutnud vältida sõjalisi avantüüre, nagu Abessiinia vägivaldne annekteerimine, Hispaania sündmused jne.
Läänemerel pole ühelgi riigil nii pikka rannikut kui Rootsil. Arvestades seda, peame küll tõdema, et Rootsi huvi oma idanaabrite vastu ei ole kaugeltki ainult ajalooline. Tänapäeval Läänemere probleemistiku üha sagedam käsitelu Rootsis ja sellega sidenev elav huvi Balti riikide vastu tuleb küll kõigepealt Rootsi enda geopoliitilisest asendist.
On see imperialism? – Ei. On enam kui kindel, et Rootsi tähtsam huvi tänapäeval on s t a t u s quo säilitamine Läänemere rannikuil. Ja just sellest põhimõttest tulebki otsida Rootsit ja Balti riike sidendava ühise huvi põhjusi. Seda enam, et see ühine huvi ei ole omane mitte ainult Rootsile, vaid samavõrra ka teistele põhjariikide bloki liikmeile – Norrale, Taanile ja Soomele.
Paratamatult langeb siit välja Poola, kuna ta kuulub rohkem Kesk- Euroopa suurvõimude hulka. Põhjariikidel, nagu Balti riikidelgi, on alati olnud soe vahekord Poolaga – aga Poola ei ole siiski Läänemere riik ja vastavalt sellele on tema huvid ka erinevad.
Saksamaa on vägevam Läänemere riik. Suhted temaga on olnud niihästi Rootsil kui Balti riikidel korrektsed. Kuid täiesti normaalset suhtlemist takistab tunduvalt seal praegu valitsev natsionaalsotsialistlik režiim, mille ekspansiivseid sekkumispüüdeid võime kogeda kõigis Läänemere riikides. Selles mõttes võib natsionaalsotsialistide propagandat võrrelda täiesti kommunistliku propagandaga Venes ja sellele vastavalt tuleb neid mõlemaid käsitada ja mõõta taoliste mõõdupuudega. Selles asjaolus peitub ka suur vahe ja erinevus Rootsi ja Saksamaa suhetes Balti riikidega.
Rootsi on alati huvitunud põhjariikide koostööst. Idee selleks tekkis juba möödunud sajandil. Aga eriti viimasel ajal on sellega seosnevad probleemid teravalt päevakorrale kerkinud. Rääkimata teistest põhjariikidest on Rootsi suhted ka Soomega juba väga vanad. 1863. a. sõja tagajärjel oli siin küll teatav reaktsioon koostöös, kuid suhted kõigi põhjariikide vahel muutusid jälle eriti tihedaks Maailmasõja ajal. Muidugi on siin suureks plussiks keelesugulus Norra, Rootsi ja Taani vahel. Aga ka Soomes oskab valdav osa elanikest rootsi keelt.
Senine põhjariikide koostöö on toimunud peamiselt kultuurseil ja teaduslikel aladel. Selle kandvamaks avaldusvormiks on olnud ühised kongressid, koostöö kirjanduses ja ajakirjanduses – eelkõige aga väga tihe isiklik koostöö.
Poliitilise koostöö alal on mainida tihe side kõigi nelja riigi välisministeeriumide vahel, mille konkreetseks vormiks on igaaastased põhjariikide välisministrite konverentsid. Mainimisväärt on ka tihe side ja koostöö seadusandluses. Nii on nelja riigi vahel tsiviilseadustik ühiselt välja töötatud ja kehutatud. Tihti on juhtumeid, kus teatavaid seadusi arutatakse nelja riigi parlamentides üheaegselt.
Juba minevikku kuulub põhjariikide mündiunioon, mis lõppes Maailmasõjaga ja põhjamaade üliõpilaste ühendorganisatsioon, mis lagunes möödunud sajandi 80-dail aastail.
Militaarsel alal seni põhjariikide vahel mingit tihedat koostööd pole olnud. Seoses hiljuti peetud Oslo konventsiooni riikide konverentsiga Haagis ja veel enam Taani peaministri S t a u n i n g i hiljutise külastusretkega Rootsi on aga ka need probleemid väga elavalt ja aktuaalselt kogu avalikkuses tõusetunud. Kuigi on vahest veel varajane ja võib-olla mõeldamatugi rääkida mingist kaitseliidust põhjamaade ulatuses – on näiteks siiski juba ammu valitsenud tihe koostöö Rootsi ja Soome kindralstaapide vahel.
Kui palju võib nüüd neid koostöövorme laiendada ka Balti riikide suhtes?
Kõige esiteks on siin küllalt olulisi takistusi. Vaatleme neid lähemalt.
Balti riigid on noored. Sellest tuleb, et Rootsis, rääkimata kaugemaist põhjariikidest, tuntakse neid võrdlemisi vähe. Eriti vanemais, enne Maailmasõda hariduse saanud generatsioones väga tihti opereeritakse ajast ja arust läinud mõistetega ja arusaamadega, millel pole enam mingit ühist tänapäeva Balticumiga. Kahjuks pole veel laiadele rahvahulkadele põhjariikides täiesti selge, et 1918.-20. a. sündis kogu Balticumi ulatuses murrang, mis sama tähtis on kui suur murrang 13. sajandil, kui sakslased Balticumi vallutasid. On tekkinud Põhja-Euroopas omaette terviklik väikeriikide süsteem, mida tihti nimetatakse ka üldiselt põhjariikide süsteemiks. See nimetus pälvib aga ainult siis õiget tunnustust ja loomulikku sisu, kui Balti riigid liituksid tihedalt selle põhjariikide süsteemiga kitsamas mõttes, mida tänapäeval esindavad Rootsi, Norra, Taani ja Soome. Siin tuleb leida aluseid laiendatuks, – kõiki Põhja- Euroopa riike embavaks koostööks.
Balti riikides on seniajani skandinaavia kultuur veel väga vähe esindatud. Selles suhtes ei saa Balti riike, eriti Eestit, kaugeltki võrrelda Soomega, nende geopoliitilisele lähedusele vaatamata, kus skandinaavia kultuuri mõju alati tugev on olnud.
Balti riikides on praegugi teiste kultuuride mõju palju suurem kui skandinaavia kultuuri oma. Meie teame ka Rootsis, et praegu kogu Balticumis toimub pidev kultuuriline ümberorienteerumine. On teravalt tõusetunud küsimus: kust peavad Balti riigid endale eeskujusid – kultuurilisi tähiseid – otsima. Vene kultuur langeb küsimusest kohe välja oma liiga erinevate poliitiliste ja kultuuriliste aluste tõttu. Saksa mõju ja kultuuri laiendamine Balticumis ei ole raske – aga see võib neile riikidele väga kardetavaks kujuneda. Samuti ei saa saksa kultuur Balti riikides iialgi populaarseks, selle rahvalikus tähenduses. Mis puutub inglise ja prantsuse kultuuri, siis näevad ka Skandinaavia maad meelsasti Balti riikide kultuurilist orienteerumist selles suunas. Kuid ei tohi ka unustada, et Inglismaa ja Prantsusmaa on maailma suurvõime, mis asuvad Balticumist küllalt kaugel: kultuurimõjutused saavad siin olla ikkagi rohkem literaalsed ja ühekülgsed. Jääb üle veel ka poola kultuur – kuid see on veel arenemas ega suuda Balti riikidele praegu kuigi palju pakkuda.
Sellest kõigest võime teha järelduse, et Balti riikides ükski väliskultuur ei saa saavutada ainudomineerivat seisukohta. Ja kahtlemata ei ole ka Balti riikide endi huvides langeda mingi monopoolse kultuuri mõjusfääri.
Sel puhul aga on täiesti eeldatav ja igati soovitatav, et ka skandinaavia keeled eviksid Balticumis sama mõju kui teised suurkeeled. Arvesse tuleks siin ikkagi rootsi keel. Sest ei tule kunagi unustada, et rootsi keele mõistmine annab võtme kogu põhjamaade kultuuri mõistmiseks. Rootsi keelt osates saavad neile kättesaadavaks kolme põhjariigi – Rootsi, Norra ja Taani – kultuuriväärtused, rääkimata kergendatud tavalisest suhtlemisest ja majanduslikust suhtlemisest kõigi nelja põhja-riigi vahel, kuna ju ka Soomes rootsi keele oskus on üldine.
Kuidas oleks aga see teostatav? Esijoones tuleks siin küll enam tähtsustada ja välja arendada praegu teotsevate rootsi keele lektorite tegevus Balti riikide ülikoolide juures. Ei ole kaugeltki õige, et rootsi keelt õpivad ainult filoloogid: Oleks loomulik, et rootsi keelt õpiksid rootsi lektorite juures kõigi teaduskondade üliõpilased. Ka väljaspoole ülikooliringe peaksid rootsi keele harrastused levima. Praegu Balti riikidest ainult Eestis – Tallinnas ja Haapsalus – on võimalik laiemalt Rootsi keelt õppida. Kui tahetakse tagada skandinaavia kultuuri levimist Balti mail, vastukaaluks teistele monokultuuridele – siis on küll tõhusalt viljeldud rootsi keele harrastused selleks esimeseks ja tähtsamaks eelduseks.
Viimaseil aastail on ka Rootsis endas üha enam hakatud tõsist tähelepanu pöörama neile vahendeile, kuidas Balti riike enam tutvustada rootsi keele ja kultuuriga.
Nii korraldab rootsi üliõpilaskondade liit igal suvel Uppsalas vabakursusi, kus on seni osavõtjaid alati olnud ka Eestist. Need kursused on mõeldud peamiselt kõigile üliõpilasnoortele, kes rootsi keelt üldse ei valda. Ettekanded ja loengud on siin kas saksa või inglise keeles. Nende jaoks, kes rootsi keelt juba vähekenegi tunnevad peetakse eriline kursus igal suvel Göteborgis. Taoliste ürituste hulka tuleb ka lugeda Põhjamaade Üliõpilasliidu vastasutatud Balti Sektsiooni sellesuunalist viljakat tegevust. Erilist rõhutamist väärib siin nimetatud sektsiooni poolt korraldatud pikemaajaline talikursus Balti riikide majandusteaduskondade üliõpilasile, kus viibis ka viis eesti üliõpilast. See oli esimene sellesuunaline katse ja selle täielik õnnestumine tagab kindlasti sellesuunaliste ürituste jätkumist ka tulevikus.
Järgnevalt dr. Schück peatus lähemalt Balti Instituudi tegevuse juures Rootsis, kus ta muuseas järgmist mainis:
– Stokholmi ülikooli Balti Instituut asutati 1931. a. Balti Instituut on puhtakujuline uurimisasutus, kuigi ta ei ole seotud mingi kitsa erialaga. Uurimisalad muutuvad siin alatasa, vastavalt sellele, missugune on siin Balti riikidest lähetatud stipendiaatide koosseis ja millised rootsi õppejõud-professorid – siin parajasti teotsevad. Balti Instituut korraldab igal aastal 3-kuulise sügiskursuse, kust on osa võtma palutud kõigi Balti riikide teatava käsitlusele tuleva ala eriteadlased. Sel puhul annab Balti Instituut igale maale kasutada 1000 Rm. suuruse stipendiumi. On täiesti loomulik, et Balti riigid ka omal kulul siia saadaksid stipendiaate. Mõnel juhul on seda ka juba praktiseeritud (näit. dr. Linnus Tartust).
Balti Instituudi ülesandeks on võimaldada Balti riikide teadlasile koos rootsi kolleegidega uurida ja käsitleda mitmesuguseid erialalisi probleeme. Pearõhk on siin pandud just suurele isiklikule suhtlemisele ja üksteise tundmaõppimisele. Sihiks on seega luua võimalused Balti riikide andekamaile noorteile teadlasteile vahetuks kokkupuuteks niihästi Rootsi vastava ala kolleegidega, kui ka teiste Balti riikide teadlasteperega.
Seni on neist Balti Instituudi poolt korraldatud kursustest osa võtnud umbes 40 isikut, väga mitmesugustelt erialadelt nagu arheolooge, majandusajaloolast, geolooge, etnolooge, füsiolooge, õigusteadlasi j . t.
Ja ongi vist küll õigem saata noori Balti riikide teadlasi edasi õppima Rootsi teisisse kaugeisse suurlinnusse. Rootsis leidub praegu väga häid ja moodsaid uurimisinstituute, mida Balti riigid ise kunagi ei jõua asutada. Ja kahtlemata ongi õigem küllalt piiratud arvul tarvisminevaid spetsialiste-eriteadlasi saata õppima Rootsi vastavaisse spetsiaalinstituutidesse. See on igal juhul praktilisem ja odavam kui vastavaid asutisi ise igasse Balti riiki rajada.
Neis uurimisasutisis kohtuks Balti riikide noor teadlaspere ja sõlmiks vastastikuseid isiklikke sidemeid, mida kahtlemata tuleb pidada üheks positiivsemaks abinõuks Balti riikide endi ja samal ajal ka Põhjamaadele lähendamisel.
Sest tõeliselt on praegu Balti riikide teadlaspere vahel koostöö veel väga piiratud. Siin ei aita palju ajuti korraldatud kongressid ja teadlastepäevad. Alles pikemaajaline koos töötamine ja üksteise tundmaõppimine võib luua sidemeid, mis tõesti püsivaks ja viljakaiks osutuvad. Ja seepärast võib isegi eeldada – mida ka senised kogemused juba näidanud, – et Rootsi võib kujuneda isegi selleks keskkohaks, selleks neutraalseks pinnaks, kus Balti riikide teadlaspere üksteist tundma õpib ja vastastikuseid sidemeid sõlmib.
Üheks tähtsamaks lähemate aastate suurtest eesmärkidest on Balti riikides igas erinevas teadusharus kasvatada noori ja andekaid jõude, kes põhjalikult vallates rootsi keelt, oleksid pidevalt sidenevuses rootsi selle ala teaduse tasemega ja saavutustega, ja kes järelikult ka põhjalikult võiksid süveneda põhjamaade vastava ala teaduslikku erikirjandusse ja ainesprobleemistikku. Rootsi resp. põhjamaade teadusliku kirjanduse põhjalik jälgimine ja vaagimine peaks Balti riikide teadlaste peres, või vähemalt selle rootsi keelele spetsialiseerunud osas muutuma sama endastmõistetavaks nagu praegu on saksa, inglise ja prantsuse vastava ala literatuuri pidev jälgimine.
Lõpuks Rootsi Balti sõbrad loodavad, et ka Balti riikide üliõpilased üha tihedamaid sidemeid sõlmiksid skandinaavia maade üliõpilastega.
Mida tihedamad on skandinaavia ja Balti riikide teadlikumate ringkondade vastastikused sidemed, seda suurem on ka kogu Põhja-Euroopa väikeriikide süsteemi – Baltoskandia bloki – rahvusvaheline mõju maailmas.
А. H.
Akadeemiast nr. 2/1937
