Romaani tähe all
(TÄNAPÄEVA RUMEENIA KIRJANDUSEST)
Verstapostideks kirjanduse tee ääres on suurte loojate teosed. Kui aga kirjanduse uurimisel tähelepanu juhtida ainult kiirgavaile episoodidele, siis võib enamail korril pidevusniit sootuks kaotsi minna. Voolu ehk kooli mõiste on küll ühes suhtes avar, kuna see sisaldab eneses ka üksikmanifestatsioone, teiselt poolt aga kitsas, kuna need üksikmanifestatsioonid elavad teiste vahel ja viivad enesega koike kaasa – nii raudkivist verstaposte kui tolmust monotoonsust, aga vahel ainult ka vahemaade rohukõrsi või lihtsaid põldlilli.
Tänapäeva rumeenia kirjanduse selja taga on vähemalt sajandi pikkune rikkalik minevik. Mis selle sajandi eel on käinud kuni sügavasse keskaega, kuulub enam õppe- ja võitluskirjandusse, usu ja ajaloo valdkonda. Seda igavat aega elustab ainult rahvalaul ja rahva jutustus. Hea hulk aega pole rumeenlastel poliitiliselt ega kultuurselt vaba elu. Alles pärast seda, kui sidemed idaga nõrgenevad või katkevad, võib rahvustunne õitsele lüüa ja rahvas end ette valmistada selleks, et saada endale vaba maa (mille rajad kuni 1918-ni olid kitsendet) ja nõnda üheks liita kõiki rumeenlasi kolmest naaberriigist. Senise rippuvuse tunnusena olgu märgit seik, et rumeenlased, ise ladina sünnipära ja romaani keelkonda, tarvitasid kuni läinud sajandi keskpaigani slaavi-kuriili kirja.
Ses kauges minevikus paistavad silma mõnedki suurused, küll mitte kirjanduse alal sõna tänapäevases mõttes. Need on kas vaimulikud või tähelepanuväärsed ilmalikud õpetlased, kes meile andsid XVI s. tõlkeid pühast kirjast ja vähe hiljem terve piibli, või ajaloolased, mõned neist filosoofid, mõned võrratud jutustajad, nagu Miron Costin XVII-st ja Ioan Neculce XVIII-st sajandist.
Õige kirjandusajastu osutub tormitsevaks õitseajaks, nagu oleks põld kaua söödis seisnud ja siis ootamata üles küntud. Kogu rumeenia kirjanduse areng poole sajandi kestes (1840-1890) on kui võidukäik; seal on Vasile Alexandri, luuletaja, kodus nii lüürilises kui eepilises luulekunstis ja draamas; Mihail Eminescu, traagiline lüürik, kõigist tähtsaim; George Cosbuc, idülliline lüürik; edasi proosakirjanikud, nagu Constantin Negruzzi, mõõdukas romantik ja kindlajooneline stiilis, või Ioan Creangă, rahvakirjanik, tänini ületamatu loomulikkuselt, iseloomustamisvõimelt ja kirjanduskeele valduselt, või Ioan Carageale, hoolimatu analüütik, Rumeenia suurim novellist ja draamakirjanik.
Muidugi oleme nimetana vaid tähtsaimaid kirjanikke. Kogu kirjanduslik elu lainetab nende ümber, näeme mööduvat sadasid teisi, kes kogu liikumist kaasa teevad. Nende keskelt eralduvad: T i t u Maiorescu, „Junimea” (Nooruse), niinimetet saksapärase romantismi ja krititsismi voolu kriitik ja doktrinäär; Bogdan Petriceicu-Hajdeu, suureandeline ja mitmekülgne ajaloolane ja kirjanik, kes eelmisele voolule vastu raius ja eesõigusi lubas prantsuse koolile; C. Dobrogeanu Gherea, marksist, kirjandusarvustaja ja tendentsi pooldaja kunstis. Neist ei või mööda minna, kui ei taha kaotada ühendust ja sidevust suurte loojate vahel. Kui vaadelda kirjandust sõltuvuses geograafilise asendiga, siis näeme igas maakohas erikujusid, kellede vahel üleminekuid loovad keskpärasemad anded.
Tähelepandavad on mõned nähted rumeenia pärastsõja kirjanduses; olgugi need osalt välist laadi, ometi pole nad vähem iseloomustavad.
Romaan murdis enesele takistamatult teed. Lühijutt ja novell, mis täiusele olid jõudnud ja mida olid tootnud eepilised kirjanikud, jäid tahaplaanile ja kadusid peaaegu silmapiirilt. Varemini oli isegi mingi vaade kujunend, nagu rumeenlased ei suudakski midagi muud kirjutada peale skitside. Oleteti, et rumeenia seltskond on alles arenemas ega ole veel küllalt võimas, et ta ühiskondlikust käärimisest võiks sündida suur ja vägev teos. Ent suurimad luulekunstiteosed, mida inimkond poeesias ja proosas tunneb Jumalikust komöödiast ja Sõjast ja rahust saadik, pole oma ilmaletulekuks ootama jäänud täpset ühiskonna tasakaalustumist või kuldset ajastut. Ei Itaalia 1300. ümber ega Vene 1864. paiku polnud säärases seisundis. Ometi see ei takistanud siin Dante, seal Tolstoi esiletulekut.
Veel väideti, et rumeenlane üldiselt – nagu see ilmnevat ka tema ajaloost – ei suuda end püsivalt pingutada. Ka kirjanik ei saavat oma unelmateriigis end koguda kestvamaks ja ehitavaks vaimupingutuseks, milles tavaliselt valmib romaan. Kas neid tänapäev mitte midagi ütlevaid seletusi usti või mitte, ma ei tea, kuid neil vaateil oli kirjandusturul oma väärtus. Nad tungisid isegi kriitilistesse arutlustesse välismail, kus meie kirjandust tunti.
Ei või öelda, et see olnuks mingi järeleaimamisnähe ja moodustaks osakese sellest tõusulainest, mis kõiki kirjandusi üle ujutas. Välismaa eeskuju ei puudunud meil ka varem, kuid meie ei käinud selle järel. Välja arvatud Duiliu Zamfirescu Viata la tară (Maaelu), milles on tunda vene elu tolstoilikke jälgi, pole ennesõjane rumeenia romaan väärt, et tema juures pikemalt peatuda; ka kvantitatiivselt ei ole ta peaaegu midagi rumeenia kirjandusele.
Ilma et seltskondlik kord oleks muutunud – see oli kirjum kui kunagi enne, pakkudes segu vähemalt neljast tsivilisatsioonist: vene, austria, ungari ja vanarumeenia omast – ja ilma et oleks ilmunud mõni vastne rumeenlane võimsa leiukunstiga ja püsivusega, olid ühel ilusal päeval katte jõudnud romaani võidukäigu päevad. Teeavajaks sai kaheköiteline romaan Ion, mille autor, tänapäeva Rumeenias eepilisim romaani kirjanik Li viu Rebreanu, oli algust teinud vähemväarika skitside Higiga. Paistis, kui oleksid teised aina oodanud tema vallandet entusiasmi.
Otse irooniana igasugusele teooriale kolas see, et Ion tõi oma inimesed ja olustikud Siebenbürgenist, kustki kõrvalisest orust, lahus igasugusest ajahuvist; see oli nimelt talupojaromaan, millele teed oli tasandanud juba vanem siebenbürgeni kirjanik Ioan Slavici. See romaan oli pealegi kirjutet juba enne ilmasõda ning oli ainult olude sunnil pidanud aastaid lamama kirjaniku lauasahtlis. Sellest peale on Rebreanu peaaegu iga aasta kirjutanud ühe romaani, kuid oma uuenemiskires järjest teises väljatöötamislaadis. Sõja psühholoogiat käsitlev Padurea Spănzuratilor (Poodute mets) on ta parimini viimisteldud ja sügavaim romaan; kirjanduslikeni ja kunstipäraseim on aga ta Adam si Eva oma teosoofiliste metamorfoosidega; Ciuleandra – see on ühe rumeenia rahvatantsu nimi – kujutab kõrgema kihi elu, käsitelles ühtlasi füsioloogiliselt manduvat perekonda ja üht hullumeelsuse kohtuprotsessi; Crăisorul (Kuningake) on kujutus rumeenlasist siebenbürgenlaste mässust Josef II ajal, kuna teoksil olev romaan, millest teada on vaid pealkiri Gotila, tegeleb kirjandusmaailmas. Katkeid on ilmunud veel romaanist Răscoala (Mäss) – see kujutab talupoegade mässu a. 1907.
Rumeenia romaani arengu teise tee otsas seisab Mihail Sadoveanu oma enam kui 50 köitega. Kirjanik ise on täies loomejõus ja saadab iga aasta ilmale ühe romaani või enamgi. Läinud aasta novembris pühitses kogu Rumeenia ta 50-aastast sünnipäeva. Eelnimetet Rebreanu aga on vaevalt üle jõudnud 45. aastast. Nii on rumeenia romaani korüfeed praegu kõige paremas eas.
Sadoveanu algas oma kirjanduslikku teed värssidega, millest aga peatselt ära pöördus. Oma luulevaimu tõi ta aga sealt üle ka jutustavasse proosasse, mis on musikaalne, värvikas ja mõjuv, ja seda enam kui kellegi teise juures rumeenia kirjanduses.
Alguse laiemale publikule tegi ta oma heroilise romaaniga Soimii (Jahikullid), mille peategelane, üks moldava vürst, oma kroonit pea jätab Lembergi avalikule platsile. Ometi see pole midagi Sienkewiczist, pigemini küll Taras Bulbast ning sõduri ja maamehe elust steppides.
Autor polnud veel 20 aastat vana, kui ta kirjutas selle romaani, ent see on veel nüüdki väärt teos ja üks trükk järgneb teisele. Kui sellise menu põhjuseks pole inimhinge tundmine ega kunstiline kujundamine, siis küll kindlasti noorustuli ja armastus looduse ning elu vastu. Sellele teosele järgnesid mitmed novelliköited, mis on eeskujulikud elevuse kujutuselt ja milles osutetakse kunsti joonistada üheainsa viskega hingeseisundit ja looduseilu. Muide Sadoveanu juures inimene ei ela omaette, vaid ta võitlused ja taotlused saavad mõtte sellest, et moodustavad ühe osa loodusest ja täiendavad seda. Ta romaanid kuni viimaste aastateni olid ta novellitoodangu keskel nagu mäetipud alpimaastikus, mida tihti varjavad madalamad tipud. Seesugune oli ta romaan väikelinna elust Floare of ofilită (Närtsinud lill) ja Insemnările lui Neculai Manea (Neculai Manea märkmed) omade kitsas miljöös hukkuvate olenditega, või ka Neamul Soimărestilor (Soimarestide suguvõsa), mis on noorusromaani Soimii jätk, kuid sellest stiliseerituna ja seetõttu vähem vaimustav. Aastatega ja romaanile soodsamate aegade tulles taandus Sadoveanu novellitoodang ja tee läks nüüd ainult mööda mäetippusid, ilma et miski oleks häirinud väljavaateid.
Romaanisarja avas peaaegu mingi kihlvedu, mille autor võitis. Jassy’s, kirjaniku kodulinnas, ilmus kirjanduslikus ajakirjas Viata Românească (Rumeenia elu) mõni hea aasta tagasi jutustis tundmatult autorilt. Jutustaja valitses täiesti oma ainet ja ka väljatöötus oli laitmatu. Hiljem saadi teada, et autoriks polnud keegi muu kui Sadoveanu ise. Milleks see mäng? Sadoveanu on sünnipäralt ja laadilt täiesti moldava kirjanik, kõik ta kangelased ja tuhanded kujud on pärit Moldavast. Kunstikäsituselt ta on õhkkonna kujutaja: tema tooteis on vältimatu maastiku kujutus ka siis, kui see ei esine kirjeldusena. Sadoveanut ei oska kujutella ilma Moldavata ja looduseta. Ent kõne all olev romaan Oamen din luna (Inimesed kuult), mis ilmus anonüümsena, kujutab linna miljööd ja nimelt Bukaresti. Sellele järgnes rida romaane, nende hulgas paar meisterteost. Nii Venea o Moata pe Siret (Tuli veski mööda Seretit alla), mille esimene jagu on loomisjõult võrratu ja mis jutustab ühe maatüdruku elu ja muudanguid ühest seltskonnaklassist teise siirdumisel. Nii Demonul tineretii (Nooruse deemon) ja Hanu-Ancutei, lugu armastusest, mis viib kloostrisse, ja kohtamisest ühel teekäänakul, milles näeme kogu Moldavat oma liikleva, kangelasliku või pilkelise ja ilmalikkude varade küljes rippuva hingega. Nii kaheköiteline, ajaloolise tagapõhjaga Zodia Cancerului (Vähja tähekogu), milles autor esmakordselt eemaldub ajaloolisest vaatevinklist ja vaatleb kogu tegevust lepliku irooniaga, või Baltagul (Sõjakirves), ta viimane romaan tüseda ja terve maamiljööga ning ühe naise kujuga, kes on kindel nagu õigluse ja rahvatõu visaduse sümbol.
Kevadeks ilmuv romaan Maestatea Sa Puiul Codrului (Majesteet kõrgmetsa laps) kujutab üksi metsas üleskasvanud lapse elu. Siin saab kirjanik täiel määral lahti lüüa oma loomupärase ande.
Kahe suure eepiku, Rebreanu ja Sadoveanu erinevus tundub kajastavat kahe maaosa ja kultuurmiljöö erinevust, kust nad pärit. Rebreanu on juba esimesilt leheküljilt Siebenbürgeni kirjanik, realist, kes meeleldi viibib karakteristlikel üksikasjul, hoolimata palju kunstireegleist. Midagi iidset ja visahingelist hoovab vastu ta raamatuist, nagu mõnest Siebenbürgeni majast, mille vaimlises ilmes on tunda kauast allumist saksa distsipliinile. Inimesed on kõvad, sõnaahtrad, teoinimesed, valmis maksku mis maksab koike, mis ette võetud, lõpule viima. Nad on vabad müstitsismist, seotud selle maailmaga. Sadoveanu aga on moldavalane, armastab ilusat, on unistaja, ta keel on täis folkloristlikke väärtusi, liigub kuski harilikkude inimeste ja legendaarliku inimkonna vahemaal, kuigi on sunnit esinema moodsas väljatöötuses. Mingi keskaeglik õhk valitseb siin, kui mitte ajalooliselt täpsena, siis vähemalt ideaalsena. Tema teostes on maine elu vaid väline kate, selle all suliseb altmaailma elu nagu mõni metsaojake läbi eepilise aine. Viimane kasvab just selle salapärasuse tõttu ja tõuseb kõrgemale oma tajutavast väärtusest, meelte kitsa ja erapooliku ülevaatuse alt. Piirid ähmenevad ja asjad segunevad. Tunneb stepi ja suurte slaavi avaruste hingeõhku. Ja ülal sätendavad suured romantilised tähed.
Nende kahe kirjaniku ligiduses asub terve rida muid romaniste, ühed kaugemal, teised ligemal. Mõned tõusevad neist isegi kõrgemale.
Esikohal tuleks mainida kaht oma eelkäijaist nooremat moldavalast, kes samuti üles on kasvanud Jassy’s kesk vanu mälestisi ja mineviku õhkkonda: Cezar Petrescu ja Ionel Teodoreanu. Nood esindavad nooremat generatsiooni, kes on jõudnud eepiliste väljendusvahendite täiuseni. 39-aastane Petrescu on aianud ajakirjanikuna ja on pärastsõjane nähtus. 1920 asutas ta kirjandusajakirja Gândirea (Mõte), mis oma kümneaastase kestvuse ajal pole esindav olnud üksi kirjandusele, vaid Rumeenia üldisele vaimlisele elule. Nüüd seisab selle ajakirja eesotsas poet Nichifor Crainic. Mis ajakirja laadi puutub, siis on see nüüd nii ajaloolises, usulises kui kirjanduslikus mõttes traditsioonilise ja ortodoksaalse suuna häälekandja. Kui Petrescu selle ajakirja asutas, oli tal ka valmis esimene novellikogu Scrisorile unui Răzes (Ühe vabadiku kirjad), laadilt sadovenistlik, kuid omapärase kalduvusega inimdokumentaarsusse. Sadoveanu mõju alt vabanedes koorus sellest kirjanikust välja ikka enam omapära ja jõulisust. Mis nüüd jäänd, on pigemini moldavalik kui sadoveanulik: kui Sadoveanu tõelikkust ümber kujundab unelmate ja primitiivsuse valgustuses, siis teeb seda Petrescu kriitikaga ja modernismi varal. Mõlemad on õieti romantikud, üks enam lüüriline, teine aga arenenud enam iroonilisse ja revolutsioonilisse külge. Pärast Vabadiku kirju ilmus sama kirjaniku sulest veel teisi novellikogusid: Drumul cu plopi (Tee paplite all), Carnet de vară (Suvepäevik), Omul din vis (Inimene unenäost), Aranca, stima lacurilor (Aranca, näkineid). Lisaks neile ilmus romaane, mis tegid Petrescu kuulsaks ja loetavaimaks kirjanikuks Rumeenias. Esimene romaan kahes tüsedas koites, Intunecare (Pimenemine), on omamoodi Sõda ja rahu, fresko sõjast. Peatükkides on veel nagu reministsentse novellitehnikast. Nii tulebki, et terviku mulje lõdveneb, kuna autor sunnib lugejat tugevasti pingutuma, teiselt poolt ei võta üksikkujud küllalt selgeid piirjooni ega suuda omaette elada. Mis sugugi ei tähenda, nagu poleks teos ise suurepärane. Mainit romaani järele ilmus Calea Victoriei (Võidutänav), romaan Bukaresti elust, sarnane Du Gard’i Thibaut’ga. ebamääraselt katselt anda kroonikat. Siis La Paradis general (Üldine paradiis) otsekui mingi puhkushetk dionüüslikus maailmas ning Jassy ärkamine, mis on teine pealinn ja õieti unelmalinn jõudude-linna kõrval.
Ionel Teodoreanu on ainult 34-aastane, aga on suure menu osaliseks saanud juba viie aasta eest. Alul avaldas ta ühe kogu skitse ja luuletisi proosas Wita copilăriei (Lapsepõlve tänav) ja selle järele suure sariromaani La Medeleni. Selle suure teose kolm köidet, 2000 lehekülge tihedat teksti, on ühe perekonna, Õieti ühe sugupõlve kroonika. Ühenduses selle teose eritlusmeetodiga on nimetet Marcel Prousti nime. Seda öelda on liiga palju, teisest küljest aga võib-olla vähe. Üle sotsiaalse ja seksualiseeriva egotismi on siin laotet süütus, mis lõppude lõpuks pole muud kui autori moldava romantism. On loodud koguni uus sõna õhkkonna karakteriseerimiseks selles romaanis, mis hoolimata pikkusest ja imelistest „julgustest” on ainulaadne teos rumeenia kirjanduses: „medelenism”. Medeleni on mõisa nimi, kus elab see perekond ja mille õhkkonda on kujutet.
Järgnevad romaanid ei tähenda küll sammu tagasi, kuid ei küüni ka kõrvu seismaks mainitud romaaniga. Kõik need jätkavad aina medelenismi. Enne peab autor vabanema oma esimese suurteose mõjust, mis rumeenia kirjandusse on toonud igavese nooruse lõkenduse. Sadoveanu juures on inimesed nagu looduse medaljonid, Teodoreanu juures aga kui solmikud stiilis, nagu rosetid meie bütsantsarhitektuuris, mis hoiavad ülal ja ilustavad ehitiste ääri. Teodoreanu on meie andekaim ja soojim stilist. Selle kirjanduskavaleeri puhas vapp peaks kandma tuvikese all, kellel on täht korallküüntes, järgmist deviisi: alguses oli stiil.
Nende maakonniti iseloomustet kahe proosakirjanikkude rühma kõrval (moldava grupp, kuhu kuulub ka Jean Bart (Eugeniu Botez), ja Siebenbürgeni grupp, milles peab mainima ka novellisti ja romanisti kirikuõpetajat Agărbiceanu’t) esineb veel munteeni grupp, keskkohaks Bukarest. Sesse kuulub vanemaidki kirjanikke, nagu Ion Al. Brâtescu-Voinesti, praegu üle 60 a. vana, rumeenia Pen-klubi esimees, peenimaid novelliste, kes pole veel jõudnud romaanini, võib-olla takistet oma miniaturistlikust põhikalduvusest. On küllalt iseloomulik, et ta oma ainsa romaani käsikirjas sõja aegu ära kaotas. Veel üks teine vaimulikest kirjanik on väärt mainimaks: Gala Galaction, üle 50., kelle viimane romaan Roxana käsitleb mõttepattu. Ta kirjutamislaad on nagu orientaalse ehetekaupleja oma: raske ja kaunistet. Tsitaadid piiblist ilutsevad otsekui rohelised kivid kuldses ketis. Siis veel Gib. Mihăescu, alateadvusvõimude kujutaja, kelle teosed ühendusse saetakse Freudiga.
Kui suure külgetõmbega on romaan kui kirjandusliik, näitab poeetide üleminek sellele žanrile. Tudor Arghezi ja Adrian Maniu, need stilistid inglite ja lilledega pole küll veel kaugemale jõudnud memuaaridest ja skitsidest, teised aga, nii Ion Minulescu ja poeet ning draamakirjanik Camil Petrescu on viimaseil aastail kirjutana ilmekamaid ja julgeimaid romaane. Siis nooremad, Romulus Di anu ja Mircea Eliad või Ion Vinea: nende hulgast tuleb otsida meie rahutuimaid moderniste.
See siin on mittetäielik kujutus tänapäeva rumeenia kirjandusest, nähtud romaani vinklist, s. o. kirjandustõikade vaatenurgast, mis teda iseloomustavad. On silma ette kerkinud üksikud nimed ja teosed nagu purjed, mida tuuled paisu puhunud ja mida kannavad üldklassifitseeringu lained. Muidugi oleks tarvis olnud ainet käsitella suurema metoodilikkusega ja mitte nii revüülikult. Võib-olla kuluks selle täienduseks mõni ülevaade teisest lähtekohast. Usun aga, et tervik ei sisalda üksi fragmenti, vaid et tervikut võib veelgi täielikumalt tunda katkendeis. See olgu lohutuseks selle mittetäieliku ülevaate lugejale.
Emanoil Bucutza
Loomingust nr. 2/1931
