Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

26 Sep

Kaheksa aastat Juhan Liivi elust.

 

 

KATKE MONOGRAAFIAST.

 

1. VÄIKE-MAARJAS.

 

Nagu tihti, nii olenes ka Juhan Liivi iseseisev elluastumine juhuslikest asjaoludest. Kuid nagu niisama tihti, määrasid need juhuslikud algsammud kogu tema tulevase elu suuna.

Tema vend Jakob oli pärast Kodavere kihelkonnakooli lõpetamist ja õpetajaeksami õiendamist saanud a. 1879 Kavastu Varujas abikooliõpetaja koha, kust siirdus järgmisel aastal Virumaale Väike-Maarjasse Triigi Avispeale kooliõpetajaks ja vallakirjutajaks. Seal tabas teda 1881. a. õnnetus: ta jäi raskelt kõhupõletikku ja pidi lamama poolteist aastat haigevoodis. Vald ei tahtnud temast ta haiguse pärast ometi loobuda, vaid asus ootavale seisukohale. Esiti täitis tema ametikohuseid keegi abiline, kuid kui see sai iseseisva koolikoha, siis kutsus Liiv oma Juhanist venna enese asetäitjaks ja see saabuski 1882. a. veebruarikuus Avispeale.

Jakob Liiv oli tol ajal väga haige ega võinud venda aidata ametisse asumisel. Juhanil polnud küll kihelkonnakooli lõpetamise, veel vähem õpetaja kutseõiguse tunnistust, selle vastu aga Kodavere pastorilt Vossilt ja kihelkonnakooli õpetajalt ometi mingi paber senise hariduskäigu kohta. Tol ajal oli koolivalitsus Tallinnamaal veel kirikuõpetajate käes. Triigi vallavanema seltsis, kaasas Kodaverest saadud tunnistus, sõitiski siis Juhan Väike-Maarja pastori Fankhaeneli juurde, kes ta ka kooliõpetaja kohale kinnitas.

Nii oli Juhan Liiv kaheksateistkümneaastasena ja täiesti juhuslikult sattunud pedagoogilisele tegevusalale. Ta viibis sedapuhku Väike-Maarjas küll ainult pisut üle aasta, kuid sel lühikesel ajal oli ometi otsustav tähendus nii tema üldises arenemises kui ka eluülesande valimisel. Siin ärkas ta lõplikult teadlikule elule ja siin sai temast ka kirjanik. Kõige selle pärast on meil põhjust lähemalt peatuda selle vaimlise ümbruse juures, mis teda siin mõjutas.

See Avispea kool, kus teotses Jakob Liiv õpetajana, oli harilik külakool, mille õppekava ei erinenud teiste temasarnaste omast. Triigi vald oli väike ja vallakirjutaja ülesanded samuti õieti lihtsad. Koht ise oli kõrvaline ja ümbruse vaimline elu veel võrdlemisi algeline. Igatahes ulatus rahvuslik liikumine siia Lõuna-Eestist palju hiljemini, nagu üldse kogu Tallinnamaale. Kahtlemata oli siingi ühiskondlikult mõtlevaid isikuid, kuid meie ei eksi vist ometi, kui oletame, et just Jakob Liivi siia ilmumine andis hoogu üldisele tõusule. See paarikümneaastane noormees erines igatahes tunduvalt seni üldisest palvetunnipidaja koolipapa tüübist, kuigi olude sunnil pidi täitma ka viimase ülesandeid. See oli Lõuna-Eesti mees, kes kasvanud vaimlise virgumise ajal, saanud tolle aja kohta hea rahvakooliõpetaja hariduse, omandanud võrdlemisi vabameelsed vaated ja tundis tarvidust aktiivselt kaasa teotseda avalikus elus. Nii tema ratsionalistliku varjundiga kooliõpetus kui ka otsekohene tegevus rahva keskel oli ses ümbruses uus ja kutsus esile survet alles kõikvõimsa kiriku ning mõisa poolt. Ei tule unustada, et kõne on ajajärgust, mil usu alal nõuti veel kõige ortodoksaalsemat vagatsemist ja mii Põhja-Eestis toimisid veel n. n. haagi kohtu sandarmid. Lugu lõppeski sellega, et Liiv 1883. a. kooliõpetaja kohalt tagandati, kuna süüdistuste hulgas oli m. s. see, et ta põrgut ei uskuvat. Kuid ometi oli ta enne seda tunduvalt kaasa mõjunud kohalikule ärkamisele; seda enam aga mõjus ta hiljemini, kui siia uuesti tagasi tuli. Mida ta ei teinud otsekoheselt, seda vähemalt kaudselt. Sest tema tõttu kogunes siia ümbrusse muudki kirjanduslikku noorust, kes moodustas siin maa südames mingi vaimlise keskkoha. Üksikud isikud tulid ja läksid, kuid Jakob Liiv püsis siin palju aastaid ühendava sidemena. Meie mineviku kirjanduslugu, mis on nii kehv vaimliste rühmituste poolest, ei või vaikides mööduda Väike-Maarja sõpruskonnast.

Jakob Liivi Avispeale tuleku ajal olid käimas just C. R. Jakobsoni tegevuslõpu kõige ägedamad võitlused. Aga Liiv oli läbi ja läbi jakobsonlane. Tema enese avalik tegevus algas sellega, et ta kohe Avispeale jõudmise aastal astus Aleksandri kooli Väike-Maarja abikomitee kirjatoimetajaks. See asjaolu juba iseenesest paiskas ta kesk tolleaegset „eesti poliitikat”. Aleksandri kooli keskkomitees valitses siis veel Hurt ja tema kaasmõtlejad, kuna Kirjameeste Seltsi juhtimine juba käest oli libisemas. See pooleliolev võimuhaaramisvõitlus tõi kirge kõigisse avalikesse ettevõtteisse. Nii kihas sisemine võitlus üle kogu maa ka Aleksandri kooli abikomiteedes, mida oli ligikaudu 100. Nende tegevus ei piirdunud kaugeltki ainult raha kogumisega koolile, vaid nad kandsid pea täielikkude rahvaseltside laadi. Jakobson oli just esimene, kes protesteeris selle vastu, et mõnes abikomitees aeti poliitikat – kuna see poliitika oli sedapuhku temale vaenulik. Ka Väike-Maarja abikomitees kõneldi poliitikast ja Jakobsoni sihtidest, kuid vaevalt viimasele vaenulikus toonis. Sest muidu poleks selle komitee esimeheks olnud jakobsonlane Moorits Mihkelson ja kirjatoimetajaks Jakob Liiv.

Juhan Liiv on ise tõendanud, et ta juba enne Väike-Maarjasse tulekut hoidis käremeelse voolu poole: „Mina olin õige kange jakobsonlane… Mina olin Jakobsoni tubliduse ja Grenzsteini mittetubliduse üle kindel.” Kuid vaimline õhkkond, millesse ta uues kohas sattus, võis seda kindlust ainult kasvatada ja süvendada.

Jakob Liiv väidab, et Juhanisse on olnud Avispeal kolm otsustavat mõju: Moorits Mihkelsoni, Peeter Jakobsoni ja Aleksandri kooli abikomitee oma. Kahtlemata on aga Jakob Liiv siin jätnud mainimata veel neljanda, vähemalt niisama olulise mõjutaja – nimelt iseenese.

Avispea Otsa talu peremees ja ehitajameister Moorits Mihkelson oli sündinud umbes a. 1850. Ta oli väikese kooliharidusega, kuid õieti arenenud ja laialiste huvidega inimene. Sääraseid külamehi leidus tol ajal Põhja-Eestis igatahes veel harva. Aleksandri kooli abikomitee esimehena oli ta kohaliku ühiskondliku tegevuse keskkujuks. Kuid tema huvidesse ei kuulunud mitte ainult tookordne eesti poliitika, vaid ka kirjandus ja muusika; nii mängis ta asjaarmastajana ka viiulit. Kõige selle tõttu leidus tema ja Liivi-vennaste harrastustes palju ühtesattuvat.

Kohe Avispeale jõudes tutvus Juhan Liiv Mihkelsoniga ja selle kaudu ka otsemalt päevakorral olevate avaliku elu küsimustega. Mihkelson oli käinud alles hiljuti kohalikuna esitajana Aleksandri kooli peakomitee koosolekul, kus vaen Hurda vastu ilmsiks lõi. Need tormilised mälestused olid veel värsked ja andsid jutuainet. Kuid samuti varsti pärast Juhan Liivi Avispeale jõudmist, juba märtsi algupoolel, saabus põrutav teade: Jakobson surnud! Ja Jakob Liiv mäletab, kuidas vend Juhan selle teate saabumisel on nutnud nagu laps, täiesti meeleheitel: „Mis meist nüüd saab? Mis me temata peale hakkame?”

Esialgu jätkus aga avalik elu ikkagi enam-vähem lootusrikka tähe all. Tehti tööd edasi, aimamata, et oldi juba langusaja algusel. Kohalik Aleksandri kooli komitee korraldas raha kogumiseks basaare, pidusid ja kõneõhtuid. Siin liiguti tihtipeale juba ametlikult keelatud pinnal. Ja Jakob Liiv mäletabki, kuidas Mihkelson mõnel hädaohtlikumal puhul haagikohtuniku sandarmid kõrtsi meelitas – kõik isamaa huvides! Juhan Liiv võttis neist kooli komitee algatusist osa, oma iseloomu kohaselt küll tagasihoidlikult, saades neist aga siiski äratust. Teiseltpoolt vajas Mihkelson Liivisid kui enamharitud kaasmõtlejaid nõuandjatena ja tugedena. Tihtipeale, nagu mäletab ka Jakob Liiv, tuli Mihkelson õhtuti koolimajja. Jakob lamas ikka veel haigena voodis, kuigi küll vahel ilma suurema valuta, kuid ometi nii nõrgana, et üles ei võinud tõusta. Siis istusid vend Juhan ja Mihkelson ta voodi ees; loeti üheskoos „Sakalat” ja vahetati mõtteid päevakorral olevate küsimuste üle. Need olid õieti ühemõtteliste inimeste koosviibimised.

Nendega seltsis tihtipeale luuletaja Peeter Jakobson, kes oli Jakobist viis ja Juhanist kümme aastat vanem. See oli veelgi kehvematest oludest võrsunud, kuid suure visadusega hariduse poole pingutanud. Mõne aasta eest oli ta alamohvitserina osa võtnud balkani sõjast ja seal oma tervise kaotanud. Nüüd toitis see poolenisti murtud mees ennast peamiselt kingsepatööga, kuid harrastas nagu Hans Sachs vabal ajal luulekunsti. Viimast ei võtnud ta ometi kingsepatööna, kuigi ta saavutused pole ka eriti väljapaistvad. Ta oli igatahes see, kes lavastas esimesena eesti mütoloogilisi aineid (Koit ja Hämarik, Udumäe kuningas). Hoolimata juhuslikust haridusest oli tal ometi rohkesti kogemusi rännakuist ja ka teadmisi kirjandusest. Nii tundis ta võrdlemisi hästi saksa klassikuid ja Shakespeare’i ning võis hiljemini isegi suurema osa oma luuletusist avaldada enese saksakeelses tõlkes.

Ka Peeter Jakobson kuulus, hoolimata tagasihoidlikust iseloomust, käremeelsemasse laagrisse. Kuid loomulikult riivasid Liivide mõttevahetused temaga juba peamiselt kirjandust, uuemat eesti luulet ja luuletajaid. Ka selle juures oli Juhani osa enamasti passiivse pealtkuulaja oma, juba tema väheste teadmiste tõttu neis aineis. Igatahes võis ta aga neis kirjanduslikes kõnelustes kuulda palju äratavat ja õpetlikku. Ja nii moodustasidki need kolm isikut alguse sellest rühmitusest, millesse hiljemini lühemat või pikemat aega on kuulunud mõnigi teine kirjanik, nagu Jakob Tamm, Kaarel Krimm, Mihkel Kampmann ja Otto Münther, ning- mida asjaomased ise nimetasid „Väike-Maarja Parnassiks”.

Jakob Liivi luuletegevus oli alanud juba poisikespõlves ja kõnesoleval ajajärgul oli ta ajalehis ilmunud tööde kaudu laiemaltki tuttav. Samuti oli tuttav Peeter Jakobsoni nimi ja just a. 1882 ilmus tema esimene luuletuste vihuke „Olime nupukesed”. Selle vastu polnud noorem Liiv üldse veel teotsenud kirjanduses ja tal polnud kavatsustki sel alal teotseda. Ta unistas ikka alles muusikamehe kutsest ja kuulsusest! Jakob Liiv mäletab veelgi venna ütlust: „Sinust saab kirjanik, minust muusikamees. Ühel ja samal alal meie tööle ei hakka!”

Ja ometi, just Väike-Maarjas ärkas Juhan Liivis kirjanik, esialgu küll nagu juhuslikult, ainult väliste olude sunnil. Siin oleks nagu tegu ainult värsitegemise moe jäljendamisega, mida harrastasid vanemad kaaslased juba maast madalast veres kantud instinkti tõttu. Ei tõotanud esialgu igatahes kuigi palju head Juhan Liivi jonnakas väide: ka mina tahan luuletajaks saada! Sest kauaks ajaks jäigi see ainult tahtmiseks, mille tagant ei paistnud mingit luuletajaannet.

On igatahes raske kujutleda, et üks meie suurimaist lüürikuist kord teadlikult luuletajaks „hakkas” ja seda ainult sellepärast, et ei saanud teotseda teisel kunstialal. Ja ometi pole juba varemgi tuntud lugu Juhan Liivi harmooniumi muretsemisest ja selle loo järeldustest mingi anekdoot, vaid ilmne tõsi. Liiv ei saanud nimelt leppida oma odava viiuliga, kuid klaveri muretsemiseks puudusid kõik võimalused; sellepärast käis ta kümmekond versta eemalolevas naaberkoolimajas orelil harjutamas. Kui aga seegi tüütas, tõi ta naabrusest väikese harmooniumi koju. Kuid seda paigale asetades leidis ta, et enam kui pooled hääled olid kas hoopis katki või mängimiseks kõlbmatud. „Saatus ei taha, et minust muusikamees saaks,” ütles ta vihaselt ja lükkas harmooniumi jalaga eemale. Ning alles selle pettumuse järelduseks oli mõte: „Ei saa minust mänguriista puudusel muusikameest, siis kirjamees peab minust ikka saama; sulge, tinti ja paberit jõuan ma ikka enesele nõutada.”

Kuid Liivi meeleolu oli ta muusikaliste unistuste nurjumisel ometi väga raske. Seda näeme ta kõige vanemana säilinud kirjastki, mis saadetud noil ajul sugulastele Alatskivile: „Mina olin ennast ammugi, juba siis kui ma kihelkonna kooli läksin, klaveri mängijaks tõutanud õppida, aga ometigi, ehk ma teda seeni ajani unes olen mänginud, ei võinud ma oma südameliku soovi täita, sest niisugust riistapuud saavad üksi rikkaste jaoks tehtud. Tõeste, mina olen põhjatu õnnetu!”

Jakob Liiv ei tea, et Juhan enne seda äpardust harmooniumiga oleks kirjutanud ühegi värsi; kui seda on sündinud, siis täiesti salaja. Kuid varsti pärast seda hakkas ta tooma Jakobile lugemiseks ja parandamiseks omi salmikuid. Niisugustel kordadel nõudis ta vennalt otsust, kas temast üldse saab luuletajat ja millal vend tema selleks tunnustab. Kuid mõnegi aasta jooksul polnud siin võimalik öelda midagi lohutavat. Juhani luuleained olid kulunud, tema värsioskus algeline ja eriti abitu oli ta riimi leidmises. Jakob arvustas tema katseid valjult, kuid õiglaselt. See kõik ei võinud tõsta Juhani tuju, kuid sellest hoolimata jätkas ta jonnakalt neid katseid ja ennustas kord vennale hoiatavalt: „Nüüd pean ma ennast sinu vennana esitama, aga aeg tuleb, kus sina end minu vennana esitad!”

See Avispea ajajärk Juhan Liivi elus oli sisemiselt rikas, kuid väliselt ikkagi õieti ühetooniline. Liiv pani tähele eemal käivat avalikku võitlust, jälgis ajakirjandust ja kuulas mõtteavaldusi enese ümber, olles ise ometi passiivne. Kõige rohkem, mis ta tegi, oli vahest mõne sõnumi või Nalja-Märdi glossi saatmine ajalehele. Samuti ühetooniline ja vähe-vahelduv oli argielu. Aineline läbisaam oli kehvapoolne, kuigi koolmeister pidas ühtlasi ka vallakirjutaja ametit. Juhan Liiv oli nende ametlikkude kohuste täitjaks veel liig noor ja kogemusteta, liiategi ei võinud tal juba siis olla erilist huvi järjekindla ning igava töö vastu. Kuidas ta oma koolmeistri ülesandega hakkama sai, pole teada. Ta ise arvas enesest hiljemini: „Paraku ei ole mina kuigi osav laste õpetaja.” Mingeid koolikatsujaid sel aastal ei käinud ja väliselt oldi Liiviga rahul. Õpilased näisid teda armastavat. Vallakirjutaja tööd oli aga vähe, vahel tuli toimetada mõni üksik paber nädala jooksul. Kui koolitunnid antud, luges Liiv enese huviks või mängis viiulit. Minna polnud argipäeval kuhugi, ümbruse maastik oli igavavõitu, eriti veel talvisel ajal. Mihkelsoni või Peeter Jakobsoni võõrsilkäigud olid säärastes oludes enam kui virgutavad.

Nõnda kulus kevadtalv 1882. Ka suveks jäi Juhan Avispeale ja tegi põllutööd, sest kooliõpetaja palgaks oli väike maakoht. Ja et Jakobi tervis veel sügisekski ei paranenud, siis jäi Juhan ka järgmiseks talveks tema kohuseid täitma. Ta näis harjuvat oma ülesandega.

Kuid selle näilise ühetoonluse all põles ja valutas Juhan Liivi kinnises hinges ometi paljugi. Siin oli varjatud eneseuhkust, haiglasi kahklusi ja endasüüdistusi. Siin oli segamini tulevikuunistusi musta melanhooliaga. Tema kannatusist oli osa tõelisi, osa kujutelduid, kuid kannatused olid need igatahes. Vaimliselt pidi tema elu olema Väike-Maarjas siiski rikkam kui seni ja otse mingisugust haigust ei teata tal sel ajal olnud olevat, kuid ometi kirjutab ta samas eelpool tsiteeritud kirjas Daniel Liivile:

Kui õnnetu inimene, kelle käest kõik kadunud on, mis ühel ilma kodanikul inimesel ilmas olla võib, võttan ma täna sule kätte.

Aaasta on sest saadik mööda kui ma Teie abiga – mis eest ma Teile oma südameliku tänu võlgu olen – Tallinna maale tulin. Aaasta on mööda, aga missugune?! Minule on ta haavu löönud, mis enam kellegi käsi, kellegi vägi parandada ei jõua. Haigus, mis minu arvates venimisest, nimelt kiirest ratsa sõidust tohtri järele, hakkas, võttis mind sügisel nõnda kõvast oma hammaste vahele, et õnn oleks kui ma tema käest pikalisel põdemise teel veel peaksin peasema.Küll olivad minul kindlad ja tulised püidmised ükskord selle ära rõhutud ja põlgdud rahva eest tööd tegema hakata, aga Kõrgem on vist tõisiti tahtnud.

Alla on kirjutatud: „Teie haige sugulane Johannes.”

Need pole igatahes üheksateistkümneaastase elurõõmsa noormehe sõnad. Siin on üksikud haigluse tunded üldsustalud ja suurendatud meeleheitliku lootusetuseni. Me aimame nende kaebuste taga Liivi haiglasest kalduvusest võrsuvat melanhooliat ja enesesüüdistusi. Ning me teamegi, et tema kartus oma vaimlise tervise pärast just noil ajul esmakordselt ilmsi lõi. Häbi- ja ahastustundega, mille suurust võime ainult aimata, pihtis ta nüüd vend Jakobile oma salajast pahet ning avaldas kartust, et nõdrameelseks jääb, nagu oli sellest lugenud ühest arstiteaduslikust raamatust. Muidugi püüdis vend teda lohutada, hoiatades ühtlasi halva kalduvuse jätkamise eest. Kuid nõdrameelsuse hirm ei kadunud, vaid rippus siitpeale nagu vari Juhan Liivi elu kohal.

Ja ometi kohtame ses elus just samal ajal nähtust, mis äratab igas vähegi terves hinges nooruslikku elutunnet ning õnnelikku unistust. Kõne on nimelt Juhan Liivi esimesest armastusest. Kuid seegi tundmus ainult suurendas tema hingelist hämmingut ja neurasteenilist melanhooliat. Tema kujutles sellegi enesele kannatuseks. Sest just samas eelpool mainitud kirjas kirjutab ta ka selle puhul hüsteerilise ahastusega:

Ma ei oleks oma haiguse pärast mitte pooltki nõnda õnnetu nagu ma nüüd olen, aga oh õnnetust! Mina ei ole enam isienese päralt – see on, mina olen omale ühe õiglase südame leidnud kellest üksnes surm võib lahutada! ja vaat see vaevab mind et ka tema minu haiguse pärast õnnetumaks peab jääma! – Oh ma palun, pidage neid ridasi üksnes enesele ! Ärge arvake, ma palun, mind mõneks liiderlikuks inimeseks. See tegu teeks – sest teie olete ometi auusameeleline inimene – minu südant surmani haigeks! Ei! Mina olen isegi nende tundmuste vasta võidelnud, oma noorust ja vaesust tundes, aga kas võib üks puhta südamega inimene, kes veel ilmast pole rikutud saanud, armastuse vastu sõdida? – Ei või. Ma poleks iialgi teile niisugustest asjadest [kirjutanud] mis üksnes saladused on, aga ma tunnen omast südamest siis kergitust, kui ma oma häda ühe ustava inimesele avaldada võin.

See „õiglane süda”, kellest Liiv ses kirjas kõneleb, oli tema enese õpilane Avispea koolis – Leena O. See oli peretütar, välimuselt väljapaistmatu, kuid õieti andekas, ja viimane asjaolu tõmbaski Liivi tema poole. See tundmus oli, nagu Liivil tihti, nii liialdatud, et näis talle enesele mingi suure õnnetusena. Vend Jakob mäletab, kuidas Juhan tema haigevoodi ees pisarsilmil oma armumisest kõnelnud. Vend püüdis teda siingi lohutada, et sellepärast pole ju põhjust ahastada: Juhan ise on juba täismees, Leena lõpetab samuti varsti kooli ja miski ei takista neid toimida oma soovi järele. Kuid vaevalt rahustas see Juhanit.

See oli naiivne esimene armumine, kus kujutlusvõimel suurem osa kui tõelisel tundel. Muidugi polnud ka surm kaugeltki ainsaks põhjuseks, mis oleks võinud lahutada neid „õiglasi südameid”. Kui Liiv Avispealt lahkus, katkes ka tema vahekord Leena Oga. Viimane abiellus hiljemini teise mehega ja elab veel praegugi.

1883. a veebruari lõpul tabas Avispea kooli rõugehaigus. Nii Juhan Liiv kui ka õpilased jäid korraga haigeks ja kooli tegevus tuli lõpetada. Liiv läks varsti jälle vanemate juurde Alatskivile. Seal tegi ta talutööd, luges enese ette ja katsetas kirjanduses, ilma et peale ajalehesõnumite temalt ometi midagi oleks trükis ilmunud. Avispea ajajärk oli teinud teda täisealisemaks ja küpsemaks, kuid tema vaimline tasakaalutus ning kehaline haprus jäi endiseks.

Edasiõppimise mõtet ei jätnud ta aga ikkagi veel. Ja nii läkski ta 1883. a. sügisel uuesti Kodavere kihelkonnakooli. Ta oli juba 19-aastane, kuid tol ajal õppis seal veel palju vanemaid mehi. Liiv viibis seekord Kodaveres ühe talve, mis oli just puudu jäänud kooli kursuse lõpetamiseks. Kuid ometi ei tulnud järjekindlast õppimisest enam palju. Liiv täiendas ennast nüüd peamiselt ainult saksa keeles. Õppevahendiks oli tal Grenzsteini saksa keele õpperaamatu kolmas jagu. Liiv tõlkis talve jooksul kõik Jakobsoni lugemisraamatu esimese jao proosapalad saksa keelde, kuna kooliõpetaja Schulbach keelevead parandas.

Sel talvel õppis Kodaveres ka Juhan Liivi lellepoeg Joosep Liiv, praegune Rapla kirikuõpetaja. On huvitav viimase antud kirjeldus Juhani tolleaegsest õppimisviisist: „Ühelegi tunnikavale ega korrale ta ei alistunud. Tuli tundi millal tahtis, õppis millal ja kus tahtis, enamasti magamistoas seliti voodis lebades, raamat käes. Sarnast oma ülalpidamist vabandas ta puuduliku tervisega, pea valutavat, seedimine polla korras.

Läksid teised jalutama või võimlema, siis jäi ta koju; teiste seltsis olles oli ta hell ja õrn, iga väiksem asi võis teda pahandada.”

Nii avaldus siingi Juhan Liivi liikumissaamatu, haiglane ja närviline iseloom. Kuid nähtavasti tüdines ta sellestki õppimisviisist, või polnud tal Schulbachilt enam midagi õppida või puudus – mis niisama usutav – vanemail võimalus teda edasi koolitada, kuid igatahes jäi ta talveks 1884-85 koju.

1885. a. jõudis Liiv soldatieasse. Kuid ta oli nii kõhn, et kui ta sõjaväekomisjoni ilmus ja enese alasti võttis, siis olla komisjoni esimees, nagu teab Jakob Liiv, hüüdnud: „Pange ennast ruttu riidesse; me kardame, et te samas paigas pooleks langete!” Nii pääsis Liiv soldatihirmust ilma koolmeistriks hakkamata, mis oli tol ajal peamiseks abinõuks vähegi haridustsaanuile.

1885. a. suvega on seotud üks episood, millel oli kaugele ulatuv mõju Liivi saatusse. Nagu öeldud, tagandati tema vend Jakob 1883. a. Avispea koolmeistri kohalt. Ta oli aasta Unikülas mõisakirjutajaks ja kooliõpetajaks ning valiti siis Pandiveresse koolmeistriks ja Pandivere ning Raeküla vallakirjutajaks. Kõik need kohad on Väike-Maarja kihelkonnas, võrdlemisi üksteise lähedal. Siia Pandiveresse tuli Juhanist vend temale 1885. a. suvel külla. Siin olid temale ümbruskonna inimesed võõrad, kuid ta tutvus nendega Jakobi kaudu. Eriti tuleb allakriipsutada üht tutvust. Juhan Liiv on ise selle algust ühes kirjas seitse aastat hiljemini meelde tuletanud:

Pandivere koolimaja. Laulutund. Mina astun sekka, katgised kamassid jalas, mida hoolega püian peita – arg, tasane, häbelik. Istun. Otse vastu on kena punastanud plika, ümmargused põsed teisel, silmad maha löödud – miks ? Kullakene, ta on ju Eeva tütar ja püiab meeldida. Nii ma küsisin ja vastasin. Meeldida jah. Aga see läheb liig ruttu ? O, ise olen ma ka kohmetanud. Vend Jakob on „veikesest Liisist” nii palju rääkinud, et ma kohmetama pean. Hõbe selgelt naeris see veike, taevasinine oli see silm.

See hõbeselge naeruga „veike Liisi” oli Pandivere mõisa kutsari noorem tütar Liisa Marie Golding. Tema isa teenis Pandivere mõisas üldse 33 aastat; ema oli sünnipoolest venelane, kuid eestistunud. Tütred Anna ja Liisa ei saanud vanemate kehva majandusliku olukorra tõttu palju otsest kooliharidust. Nad olid lõpetanud Rakvere elementaarkooli, kus õppisid hästi. Kuid nende haridus polnud kaugeltki piiratud ainult sellega. Lähedane vahekord mõisaomaniku v. Rennenkampfi perekonnaga võimaldas neile laialise tutvumise parema saksa kirjandusega, mille vastu ka mõlemad huvi tundsid. Neis oludes kasvanud tütarlaste saksastumist takistasid aga jälle teised mõjud, millest kirjutab vanem õde Anna, praegune pr. Sahk:

Saime pärast Väike-Maarja kooliõpetajatega tuttavaks; see oli teine õhkkond, mis oma mõju meie peale avaldas. Vanemate loaga käisid meil kirjanikud ja luuletajad ja ka need, kes kumbagi liiki ei kuulunud. J. Liiv, Joh. Liiv, K. Krimm, kel alati taskud täis luuletusi ja ajalehti, P. Jakobson, luuletuste vihk taskus, luges ette, mis jälle uut oli loond, Joh. Kõrv ja K. Sahk. Need tõid uuemaid raamatuid ja teateid, sai palju loetud, läbi räägitud, kritiseeritud, naerdud palju nalja tehtud …. Oh seda lõbusat noorust, mis siis oli! See oli ilus aeg!

Liisa Golding oli sündinud a. 1870, nii oli ta siis Juhan Liivist kuus aastat noorem ja nende tutvumise ajal ainult 15-aastane. Ta oli väikese kasvuga, välimuselt keskmine ja mitte eriti sale, kuid ta silmad olid õieti meeldivad. Nagu näeme Juhan Liivi eelpool tsiteeritud kirjast, tundsid need noored inimesed kohe esimesest kohtamisest peale üksteise vastu huvi. Ja kes teab, ehk sündis just selle kohtamise mõju all Juhan Liivi kõige vanem meile tuntud luuletus „Mai kuu öö” (hilisema pealkirjaga „Mai hommik”, mis ilmus just tolle aasta sügisel. Ses sonetis kirjeldatakse heledat päikese tõusu vaikse järve kohal, ja see harmooniline pilt algatab luuletajas järgmise mõtte:

    Üks magus soov sääl tuli tasa rinda:
    oh et nii kuldne seisaks armu tee
    kui vesi omas hiilgvas sinisaalis.

Kuid seal tõuseb äkki tuul ja kortsutab peegelsileda järvepinna, ning luuletus lõpeb eleegiliselt:

    oh süda – nõnda arm end sulle maalis!..

Kuid see võiski olla alles paljas unistus ja Juhan Liiv sõitis seekord venna poolt ära, algamata mingit „armu teed”. Ometi aga sidunes varsti tema mõte ja tundmus paljuiks aastaiks Liisa Goldingi omaga.

Juba siis, kui Liiv oli alles Pandiveres, sigines tal Liisa Goldingiga kirjavahetus – esialgu küll mingi väärmõistmise ja haavuse lahenduseks, nagu näeme Liivi esimesest alalhoidunud kirjast. Kuid sellest peale jätkus see kirjavahetus kuni 1893. aastani vahetpidamata. Sellest pikast ajast on meile säilinud terveni 110 Liivi kirja, mis on võrratuks allikaks tema väliselu ja meeleolude jälgimisel. Selle vastu on Liisa Goldingi kirjad Liivile kõik hävinud, nagu pole üldse säilinud ühtainustki kirja, mis talle saadetud kogu ta elu jooksul.

Võib olla, et see käik Pandiveres andiski Liivile tõuget, otsida rutemini mingit elukutset. Lahkumisel taheti teda küll valida Uniküla mõisas asuva rahvakooli õpetajaks, kuid ta keeldus sellest, kuna talle õpetaja amet ei meeldinud. Vahest aga oli põhjuseks ka see, et tal juba midagi muud meeles mõlkus.

 

2. „VIRULASE” TOIMETUSES.

 

Eesti kirjanikkude enamiku tee on läinud ajakirjanduse kaudu. See on kas otse ühte langenud ajakirjaniku omaga või seda riivanud võrdlemisi lähedalt. Eks olnud isa Jannsen oma „Sannumetojas” juba siis ajakirjanik, kui veel ajakirjandust ennastki polnud. Ja eks ulatunud Koidula „ajakirjanduslik tegevus” kuni lehe valtsimise ning aadresside pealekirjutamiseni. Samuti leiame Kreutzwaldi töid ajakirjanduses kuni tema viimse eluaastani. Ja niisama on suurem osa hilisemaidki kirjanikke sooritanud oma tõö kõigepealt ajalehe jaoks.

Meie mineviku vähenõudlikud kultuuriolud põhjustavad seda nähtust. Kuni viimaste aastakümneteni ei suutnud meie ajakirjandus areneda ühiskonna poliitiliseks enesepeegelduseks, nagu suuremate ja vanemate rahvaste juures. Seda takistas nii meie elu sisemine kitsus kui ka väline tsensuuri surve. Meie ajakirjandus oli kaua aega ainult rahva õpetajaks ja ajaviitjaks, kuna tema poliitiline osa oli just kõige mannetum. Puudusid soodsad eeldused isegi ajakirjaniku tüübi kujunemiseks. Leht pakkus peamiselt õpetlikku ja ilukirjanduslikku lugemist, maasõnumeid ning tõlgitud välisinformatsiooni. Sedamööda moodustus ka ajakirjanikkude pere kooli-õpetajaist, rahvakirjanikest ja tõlkijaist – „toimetuste abilistest”.

Ajakirjandus ei suutnud juba majanduslikultki ülalpidada vastava haridusega toimetusjõudusid. Kuid nagu äriline ettevõte pidi ta ennast ikkagi tasuma. Veel rohkem aga kõnesoleval ajajärgul, mil ajakirjanduse enamikul puudus igasugune ideeline olemasolu mõte. See oli paljas äri, kus jõuti edasi ainult äärmise närususega. Võime üksi kujutleda neid pirrutulega valgustatud ja vaskrahaga ülalpeetud väikelehe toimetusi. A. Grenzstein kirjutab teistest tolleaegseist toimetajaist: Ükski kooliõpetaja, ükski vaimulik, ükski advokaat, ükski vallakirjutaja, jah, ükski kardavoi ei saa ametisse, enne kui ta pole tõendanud oma kõlbulikkust. Isegi sõidu-voorimees peab tundma uulitsaid, platse, ametiasutusi jne., enne kui võib istuda oma kõrgele pukile. Ainult toimetaja, kes kogu ilmale peab kogu ilmast jutlustama, läheb kitsast väravast vabalt läbi …. 11 eesti lehest seisab 6 säherduste inimeste juhatuse all, kes ainult mõne talve on kuski rahva-algkoolis käinud. Üht neist nimetatakse õigusega неграмотный’ks, sest et ta eesti keele õigekirjutusega, kirjamärkidega jne. sõjajalal seisab. Tema 10 reas võib märkida 20 viga.

„Kõht ja pää on mõlemad tühjad, aga elu ei lähe välja,” ütleb Grenzstein a. 1896 tolleaegseist peatoimetajaist. Veel haledam oleks pidanud olema otsus toimetuste lisajõududest kümmekond aastat varem. Nendeks võeti tihti inimesi, kel polnud enam midagi muud peale hakata. Harimatule ja äritsevale väljaandjale oli ainult tähtis, et aga leht kuidagi täis saaks. „Valgus” otsis 5-rublalise kuupalgaga toimetusliikmeid! Kirjameeste Selts tahtis asutada n. n. „kopika kapitali”, et paremaile ajakirjanikele aasta lõpul kuni 25 rbl. aupalka võiks anda. Oli viisiks, et need „toimetuse abilised” elasid peatoimetaja korteris ja kostil – nagu käsitöösellid meistri juures – saades äärmiselt vähe rahapalka. Veel käesolevast sajandist tunneme juhtu, kus noor andekas kirjanik elas sellases „pansioonis” ja palga puudusel ei saanud saapaid osta, mistõttu kodus pidi istuma ning juba palja meeleheite pärast tööd vehkima!

Teiseltpoolt aga lükkusid kõnesoleval ajajärgul just ilukirjanikud ajakirjanduse teenistusse, kuna puht-kirjanduslikust tegevusest polnud lootustki elada. Ei ole meil praegugi veel keegi saavutanud olusid, mida peab Petrarca kirjanikule ilmtingimatuiks: piisavat varandust, rahulikku elu, üksindust, vaikust, vabadust. Veel vähem võis sellastest kõnelda meie möödaniku hallel aegadel. Nois oludes pidi kirjanik omama mingi leiva ameti, kirjandusliku loomingu jäädes ainult asjaarmastuslikuks kõrvaltööks. Nende leivaametite hulgas oli aga ainult üks, mis pakkus vähemalt illusiooni, et ollakse veel tegemises kirjandusega – nimelt ajakirjaniku kutse. Tõsi küll, see kutse on õieti kõige kahjulikum kirjanikule. Ta sunnib ammutama just samast energiaallikast, mida kasutaks kirjanik ilukirjanduslikke töid luues, ja pillama pisikeste teradena oma mõttemagasini, ilma et miski võrsuks kunstitööks. Kuid kõigest hoolimata näeme, et suur osa meie kirjanikest on pöördunud ikkagi ajakirjanduse kui ainsa võimaliku elukutse poole. Osalt sündis see, nagu juba tähendatud, ajakirjanduse kirjandusliku kõrvalmaitse pärast. Osalt aga sellepärast, et neil kirjanikel nende artistivere tõttu leidus muiks elukutseiks veelgi vähem eeldusi. Siin ei vajatud nii palju diploomilist haridust kui andekust. Ja siin ei nõutud nagu teistes ametites nii masinlikku täpsust kohusetäitmises, mida kirjanikul-boheemlasel raske jälgida. See oli „vaba haritlase” kutseist ikkagi kõige vabam.

Just sellesse kirjanikutüüpi kuulus ka Juhan Liiv nii oma artistiiseloomu kui katkelise haridusega. Ja sellepärast polnud see paljas juhus, et temastki sai ajakirjanik. See ongi ainus kindel amet, mis ta kunagi pidanud, sest tema juhusliku pedagoogilise tegevusega ei tule tõsisemalt arvestada. Et ka ajakirjaniku kutse kujunes talle üheksainsaks kannatuseks, see ei üllata meid. Kuid kahtlemata oleks talle iga teine kutse olnud veelgi kannatusrikkam.

Kõne on ajajärgust, mil meie ajakirjandus elas täiel ulatusel kaasa ühiskonna üldist ideelist loidumist. Arvuliselt oli see ajakirjandus rikkamgi kui Jakobsoni päevil. Tuleb arvestada vähemalt nelja suurema lehega: Hermanni „Postimehe”, Grenzsteini „Oleviku”, Järve „Virulase” ja Kõrvi „Valgusega”. Kuid ei aega ega inimesi või ometi kõrvutada eelpool mainitud aja ning inimestega. Väliselt pingutati vahel küll veel samasuguste suurte liigutuste järele, kuid sisemiselt valitses ainult armetu epigonism ja väike ärivaim. Välise surve ja sisemise kehvuse õhkkonnas kujunes kogu „eesti poliitika” peamiselt ainult ajalehtede omavaheliseks nääklemiseks.

Nagu öeldud, oli Põhja-Eesti rahvuslikust ärkamisajast võrdlemisi passiivselt osa võtnud, kuna siin ühiskondlikud olud polnud selleks veel küllalt arenenud. Tallinna polnud mingiks aateliseks keskkohaks ega saanud siit algatust, ükski üldidee, ka mitte „Linda” seltsi oma, kuigi see just siin teostati. Ärkamisaja aated levinesid siin laiemasse hulka alles ajajärgu enese lõpul, ja loomulikult mitte Jannseni lepitavas suunas, vaid Jakobsoni kui võitja vaimus. Kuid selle hiljastumise tõttu oli neil aadetel siin ka paratamatu epigooniline kõrvalmaitse. See oli ikkagi ainult järellainetus, mis ulatus rahvusliku tõusu langusjärku.

Mõlema Tallinna väljapaistvama lehe toimetajad, nii Järv kui Kõrv, olid saanud oma avaliku tegevuse eelharjutuse just Jakobsoni „Sakala” õhkkonnas. Mõlemad olid teotsenud selle lehe toimetuses, omandanud sealt mõnesuguseid traditsioone ja pidasid end õigustatuiks ka Jakobsoni suunda jätkama. Ometi oli Järv nii andekuselt kui kõlbliselt oma võistlejast ees ja sellepärast kujunes ka tema „Virulane” esialgu palju mõjukamaks leheks kui „Valgus”. Kõrv sai temast viimaks jagu ainult kõige nurjatumate salakaebaja võtetega, mille järeldusel Järv a. 1888 maalt välja saadeti ja tema leht seisma jäi. Sinnamaale oli aga „Virulane” paremaid eesti lehti ja Põhja-Eestis igatahes parim. Ta levik oli võrdlemisi suur ja sedamööda ka tema mõju. Just enne seismajäämist ületas ta lugejate arv kõik senised saavutused sel alal Eestis. Tal oli nimelt üle 5.000 tellija.

Hoolimata ajajärgu äritsevast vaimust, mis kahtlemata polnud ka Järvele võõras, leidus temas ometi tunduv annus idealismi. Ta püüdis jälgida peamiselt Jakobsoni suunda, kuid tal polnud selle edasiarendamiseks poliitilist algatusvaimu. Nii püsis tema käremeelsus põhimõttelisel pinnal, ilma et ta seda toelise poliitikamehena oleks osanud teostada kooskõlas alati muutuva eluga. Ta oli küllaltki sentimentaalne haletseja, naiivne ilmaparandaja ja ausapüüdeline rahvavalgustaja. Alguses ei tahtnud ta oma lehe ruumi üldse raisata ajaviiteliseks lugemiseks, nagu märgib M. Kampmann, vaid tuua ainult õpetlikku materjali ajaloost, ühiselust ja kasvatusteadusest, puudutades ühtlasi esmakordselt ka töölisküsimust.

Kuid kõige selle põhjal oleks ometi võimatu teha mingit ühtlast kokkuvõtet Järve ilmavaatest, veel vähem pidada teda sotsialistiks ja revolutsionääriks, nagu tegid seda tema vaenlased. See oli peamiselt ikkagi komblusõpetaja, värsitegija ning jutumeister. Ja küllap on Mait Metsanurga romaanis „Orjad” ühe toimetaja maski taga karikeeritud just Järve tema vanemas eas, kui ta kurvalt mõlgutab: „Ei tea kindlasti, missugust ilmavaadet lugejad tahavad . . . .”

Järvel oli kombeks mobiliseerida enesele abijõude eriti algajate kirjanikkude hulgast. Osalt võis see tulla majanduslikest põhjustest, osalt sellest, et ilmavaateliselt alles kujunematu element kõige enam vastas tema enese udust liberalismi. Peaasi, et abiline oskas kirjutada ladusalt, rahvalikult ja palju. Neid abilisi otsis Järv oma lehe sõnumisaatjate või teiste lehtede jutunurga täitjate hulgast. Samal viisil „leidis” ta ka Juhan Liivi.

Aastail 1883-85 olla Liiv läkitanud „Virulasele” rohkesti kodunurga kuuldusi, kuigi temalt tol ajal tõenäoliselt veel ühtki ilukirjanduslikku tööd ei ilmunud. Nagu aga varsti näeme, on ta viimaseidki ometi Järvele saatnud ja neil oma mõju olnud. Liiv kirjutab nimelt pärast Pandiverest Alatskivile jõudmist 1885. a. sügisel ühes täpsemalt dateerimata kirjas Liisa Goldingile Järve puhul:

Tema kiidab minu mõtte salmisi ja laulusi väga ja tahab et mina…. Tallinnasse tuleksin, kus üks kauni palgaline kirjaniku koht saada olla. Tema toimetuse ligidal – arusaamata kas toimetuses eneses ehk väljas. Selle tarvis tahab ta täielist kirjeldust kõigest mis mis ma oskan. Mul ei ole küll vähematki lootust, et ma senna kõlban, aga et ta tungivat vastust nõuab sellepärast kirjutasin seda ka täna.

Kuid Järv oli ometi vähenõudlikum kui Liiv arvanud: ta kutsus viimase oma toimetuse liikmeks. Sellane oli nimelt see „kaunipalgaline kirjaniku koht”. Liiv polnud varem kordagi Tallinnas käinud, ei tunnud isiklikult Järve ega teadnud ka ajakirjaniku igapäevasest tööst midagi. Kuid ta võttis Järve kutse arvatavasti rõõmuga vastu. Sest tal polnud vanemate kodus lõplikult midagi peale hakata ja ajakirjaniku amet oli temasuguse kogemusteta noorukese silmis igatahes midagi ilusat ning aaterikast. Tõelikkus oli muidugi palju vähenõudlikum ja lisaks puudusid Liivil eeldused nendegi väikeste nõuete täitmiseks.

Meie ei tea täpselt, millal just Liiv „Virulase” juurde asus, kuid nähtavasti sündis see 1885. a. varasügisel. Vähemalt leiame tema nime lehes esmakordselt 3. septembril, luuletuse „Mai kuu öö” all. Kuid see luuletus võis kuuluda ka nende hulka, mis Liiv lehele varem saatnud ja mis võis ilmuda enne tema enese Tallinna saabumist. Samuti ei tea meie palju tema välistest elutingimustest mõnekuulise sealviibimise jooksul; ei tea tema elukohta ega palga suurust. Mis puutub just viimasesse, siis peame oletama, et see palju kõrgem ei võinud olla kui Liivi teisikul Johannes Käbil Wilde pamfletis „Suguvend Johannes” – nimelt 7 rbl. kuus. Igatahes sõi Liiv peatoimetaja lauas, nagu harilikult „toimetuse abilised”, ja olnud ülespidamisega rahul (ainult tema organism pole suutnud väljakannatada Järve armastatud kanget kohvi!).

Kord nädalas ilmuval „Virulasel” oli tol ajal kolm toimetusjõudu: 33-aastane Jaak Järv ise, 21-aastane Juhan Liiv ja viimasest üks aasta noorem Eduard Wilde, kes aga juba paar aastat varem oli kutsutud toimetuse liikmeks. Järv pidi juba oma peremehe seisukoha tõttu etendama mingit autoriteedi osa, liiategi tõmbas tema iga eraldava piirjoone tema ja ta abiliste vahele. Viimased olid pea ühesugused kirjanduslikud algajad ja väliseltki ühesuguses seisukorras, kuid ometi erinesid nemadki põhjalikult üksteisest. Wilde oli varaküpsenud, kehaliselt ja vaimliselt terve, elu ilu ja mõnu armastav, kõike kergelt võttev ning kõigest naljaga ülelibisev noormees. Selle vastu oli tema pisut vanem kaaslane aeglaselt arenev, haiglane ja saamatu kurvamoeluse rüütel, ilma nimetamisväärt elu-või kirjanduslikkude kogemusteta. Kui ühel oli elu alles lõbusaks farsiks, siis teisele süngeks tragöödiaks; kus üks ainult vilistas, seal oli teine valmis valama kibedaimaid pisaraid. Vaevalt suudame kujutledagi suuremaid kontraste, kui olid need noorurid oma kirjandusliku tee alul.

Just Wilde ise on joonistanud oma õnnetust kaaslasest ja selle tegevusest „Virulase” toimetuses meeldesööbuva pildikese:Nelikümmend aastat tagasi. „Virulase” toimetus. Kitsas pikergune ruumike Tesloni maja alumisel korral Harju väravas – seal, kus praegu Feischneri kohvik. Kaks lihtsat lauda sees. Pikema keskpaigas istub Jaak Järv, otsa tarvitab Juhan Liiv, väiksem laud on minu päralt. Liiv on hiljemalt toimetusse kutsutud, mina teenin teist aastat. Töötame vagusi, Liiv köhatab sagedasti. Jaak Järve Kristuse-nägu pikaldaste blondjuuste ja punakas-helkja täishabeme raamis ou murelik nagu kunagi. Taoti ohkab mees. Siis kuulen teda sosinal Liivile midagi ütlevat, midagi seletavat. Vist on tal Juhan Liivi uus laul, või jutuke, või mõni muu kirjutus enne laole andmist läbi lugeda ja ta teeb noorele autorile arvustavaid märkusi. Järv, ise luuletaja, armastab siluda. Ja tunnet, kus tarvis, süvendada. Õieti haletseda. Liiv kuulab, kuulab ega lausu midagi vastu. Ta põsenukkidele aga ilmuvad punased täpid. Äkki vibab istmelt ja kaob toast. Me kuuleme teda trepikojas sammuvat – raskesti, rütmiliselt, piki ruumi edasi ja tagasi. Ning väljas on käre külm, ja Liiv on palja peaga ja jakikese väel ja ise kurdab kopsuhaigust, mida peab tiisikuseks.

Käin teda sisse kutsumas. Ei tule. Järv käib. Ei tule ka. Vastab, et hing tal toas kinni jäänud; kui jälle saab hingata, küll siis tuleb.

Tulebki viimaks, lööb naeratades käega ja töötab edasi, nagu poleks midagi olnud.

Harjusime sellega varsti. Ikka, kui midagi teda torkas – ja seda juhtus sagedasti – tuli rännak kivipõrandaga külmas trepikojas. Ja pärast oli kõik jälle hea. Mulle tundus juba tol ajal et ta närvid olid põduramad kui ta kops.

Jälle näeme siin Liivi haiglasena, haavuvana ja jonnakana, nagu ta. oli lapsena, mil võis seista tundide kaupa, nägu nurka pööratud. Wildel on õigus, et Liivi närvid selgi ajajärgul olid põduramad kui mõni muu elund. Kuid veel enam, ei Wilde ega Järv võinud aimata, kui tasakaalutu oli juba siis Liivi vaimutegevus ja millised idee-fiksid pesitsesid vahel tema peas. Tema pärastine kaaslane K. E. Sööt mäletab, et Liiv talle hiljemini tunnustanud: Järv olnud tema leiva vanemate hulgas kõige südamlikuni ja vastutulelikuni, kuid ometi kartnud Liiv vahel Tallinna Toompeal üheskoos jalutades, et Järv tema järsult mäeküljelt meelega alla tõukab.”

Kui ka Järv Liivi vaimlist tasakaalutust ei märganud, seda pidi ta ikkagi märkama, et Liivist polnud talle mingit abilist. Tema nii kirjanduslikud kui ajakirjanduslikud võimed olid siis veel õieti algelised. Vaevalt pääsis kuigi palju tema kirjutusist trükki, nii vähenõudlik kui oligi tolleaegne ajaleht ühes oma toimetaja ning lugejaga. On enam kui väike see ridade arv, mis teame kindlasti olevat Liivi poolt tema toimetusse kuulumise ajalt. Nagu juhtkirja kirjutaja ei tulnud ta vist küsimussegi, kuid ka tema ilukirjanduslik osa on õieti napp. Et ta üldse on töötanud selle lehe toimetuses kolm-neli kuud, seda ei võiks me aimatagi ilma kindla teadmiseta. Temalt on siin viis väikest luuletust, mille hulgas ainult „Mai kuu ööl” on kirjanduslikku väärtust. Kuid ka ajalehe jooksvast materjalist ei suuda me pidada kuigi palju tema omaks. Kui ta midagi tegi, siis tõlkis vahest tähtsuseta nipet-näpet.

Milline tööjõud oli Liiviga võrreldes näiteks Wilde, kes üksi täitis vahel poole lehest, nii algupärast kirjutades kui tõlkides. Wildelt ilmus aasta jooksul tükki viis algupäraseid novelle, üks romaan (Teravad nooled), üks romaani- ja paar novellitõlget, lisaks kirjanduse- ja teatriarvustusi ning üks pikem populaarteaduslik töö. Kuid me loeme Wilde eluloost, et tema ülesandeks olnud „Virulase” juures kõige lisaks veel „sõnumete kirjutamine, korrektuuri lugemine, talituse ning ekspeditsiooni toimetamine”. Tihti ei saa aru, mis üldse veel jäi teha selle väikese lehekese juures Järvele või Liivile, sest väliskaastööd tuli ju ka. Ja ometi polnud Wilde veel „kaugeltki hoolas ja korralik palgaline”, tal leidus veel küllalt mahti elumehe mängimiseks. Kõige vähem on see töö, mis küll tüütav, rikkunud tema vaimust tervist.

Teadmata, kas enese algatusel või Järve mõistaandmisel märkas Liiv varsti, et ta polnud ajakirjaniku kutsele veel küllalt kohane. 1885. a. jõuludeks sõitis ta jälle Pandiveresse venna Jakobi poole. Nähtavasti oli tal enne seda olnud Järvega kõne „Virulase” juurest lahkumisest ja edasiõppimisest, kuid asi ei näi veel otsustatud olevat. Liiv kirjutab nimelt aasta viimasel päeval Väike-Maarjast sugulasele Daniel Liivile Alatskivile:

Mina olen praegu venna juures võersil ja lähen pia Tallinnasse tagasi, ehk küll sealne elu minna ei taha…. Mina olen niisuguse suure ameti tarvis, nagu see on, vene keeles veel väga nõrk. Ma tahaksin, ma peaksin teda õpima, siis võiks ette võtte täiel jõul edasi minna. Et ma aga ka Saksa keelt nii libedaste rääkida ei või, kui sealne amet nõuab, sellepärast on mu palve – andke andeks mu julgust – et Te mulle 100 rbl. kahe aasta peale võlgu annaksite Mina teeksin siis nõnda, et ma töö vaheaegadel koolis käiksin – minu oma palk ei ulata praegu kuigi kaugele. Mina võiksin seda ka redaktori käest laenata – tema pakusgi mulle juba, aga siis peaksin ma tema juure kauemaks ajaks teenima jääma. Üks suur ette võtte aga, mis tõeste mõne tähtsama õpetud mehega ühenduses peab saama korda saadetud, keelab mind tema pakumist vastu võtmast. Nimetud ette võte, mille üle nüüd, aga kõige suurema kindlusega vaikima peab, saaks tõeste korda minema.

Tõenäoliselt mõtleb Liiv kirjas mainitud „suure ettevõtte” all oma ajalehe asutamist. Seda ei võiks käesoleva ebamäärase viipe järele kuidagi kinnitada, kui Liiv hiljemini mitu korda just analoogilistel puhkudel seda plaani lähemalt poleks seletanud. On huvitav konstateerida, et ta seda idee-fiksi juba nii varakult haudus, rail oma üldhariduse ja ajakirjandusliku oskusega ei kõlvanud isegi kõige vähenõudlikumaks „toimetuse abiliseks” – kõnelemata juba igasuguste aineliste eelduste puudumisest.

Meil pole andmeid selle kohta, kas Liiv sugulastelt palutud õppelaenu sai või mitte, kuigi peame oletama viimast. Igatahes oli ta aga 1886. a. alul juba Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane. Võimalused edasiõppimiseks olid nii või teisiti avanenud.

I osa Loomingust nr. 4/1927

 

3. TREFFNERI GÜMNAASIUMIS JA VÄIKE-MAARJAS.

 

Hugo Treffneri eragümnaasium on etendanud omapärase osa eesti kultuuriloos. Temas on saanud haridust suurem arv meie hilisemaist tegelasist kui üheski teises koolis. Teiseltpoolt on ta kasvatuslik külg jätnud õpilastesse tihti õige segavaid mälestusi. Vahel ähvardavad viimased üldse varjutada kõik positiivse, mis annud see asutus aastakümnete jooksul. Kuid säärane vaade oleks ometi ühekülgne ja ebaõige.

Balti saksa kool ei tunnustanud talupoja soost kehvikut. Samuti polnud vene kroonukool „köögitüdruku poja” jaoks. Kuid kuna linnade eesti soost õpilased ometi kuidagi pääsid neisse koolidesse ja said sel teel ühtlase hariduse, oli lugu maalastega palju pahem. Nad viitsid hulga aastaid küla-, kihelkonna- ja hiljemini ministeeriumikoolides ega võinud pärast seda enam kusagil oma haridust jätkata: takistas üheltpoolt õpilase iga, teisalt aga koolikavade kooskõla puudus. Kuid jõuda väljaspool kooli küpsuseksamini, see oli nois oludes kangelastegu, millega said hakkama ainult üksikud. Nõnda tekkis rohkearvuline eluaegsete edasiõppijate kiht, kelle hariduskäik paratamatult rikutud.

Siin ilmus Treffneri gümnaasium ainsa päästjana. Ta oli erakool ega annud lõpetamisel küpsustunnistust, vaid see tuli hankida eksami teel kusagil kroonukoolis. Kuid erakoolina ei arvestanud ta ka õpilaste eaga. Nii võis siin esimesest klassist kuni viimseni leida noorukesi segamini peaaegu keskealiste meestega. Lisaks tuleb veel asjaolu, et selle kooli abil said hariduse tihti kõige vaesemadki. See olenes juba kooliomaniku Treffneri omapärasest vastutulelikkusest. Juhtus, et mõni külakoolmeister teenis suveti kraavikaevajana, õppis sügisel ja kevadel paar kuud Treffneri juures, kesktalvel aga õpetas omas koolis; kuid mõne aasta pärast lõpetas ta gümnaasiumi. Sagedam oli aga Treffneri koolis nähtus, et mõned kõrgema klassi õpilased olid madalamais klassides õpetajad ja sel teel tasusid kooliraha ning pansioni.

Kuid nende visade edasipingutajate kõrval esines sootu teine luk õpilasi, mis niisama rohkearvuline. Siia kogunesid lähedalt ja kaugelt nimelt need, kes kõigist muist koolidest välja heidetud. Siin oli tuimpäid ja huligaane kogu Venemaa paljude rahvaste hulgast. See oli nende viimne päästejaam. Ja Treffner võttis kõik vastu. Sest kui omad hallivatimehed kas või rahata õppisid, siis maksid need võõrad sedamööda enam, mida suurem oli nende koolide arv, kust nad enne seda välja visatud.

Ei olnud see noil ajul kellegi õpiasutus harilikus mõttes. Andekad ja tahtejõulised inimesed võisid keskkooli kursuse kas või kahekordse kiirusega läbi võtta, olles igas klassis pool aastat. Teised võisid seal olla pool eluaega kõiges mugavuses, kuuludes peaaegu ametlikult „vabakuulajate” hulka. Veel vähem oli see kellegi kasvatuslik asutus. Selleks oli õpetajaskond liig juhuslik ja õpilaskond liig erinev rahvuselt, ealt ning kalduvusilt. Kõige vähem suutis aga kasvatavalt mõjuda koolijuhataja ise oma kõnede ja tegudega. Tema kasvatas peamiselt käsitsi – kui jõud üle käis, ja on leidnud sellase pedagoogina põlistust isegi kirjanduses. Ei olnud kõlbliselt kuigi vastuvõetav see õhkkond, milles tema liikus.

Ja siiski, kes teab, vahest ei oleks võinudki see kool noil ajul tekkida ning püsida teistsuguse juhataja all. See polnud aeg suurejooneliste idealistide jaoks. Treffner oli tolleaegne avalik tegelane ja tema kool tolleaegne rahvuslik ettevõte. Ning vaatamata kõigile neile puudustele on see asutus korda saatnud siiski suure kultuuritöö.

Juhan Liiv oli just üks neist, kes poleks võinud nii oma ea kui puudulikkude teadmiste tõttu üheski teises koolis peale Treffneri oma edasi õppida. Lisaks tuli veel aineline takistus, mida võidigi lahendada ainult Treffneri vastutulelikkuse abil. Niipalju kui meil teada, olla Liivi pansioni eest maksnud Jaak Järv, kuna Treffner kooliraha ei võtnud. Rapla õpetaja Joosep Liiv olla näinud Järve kirja, milles see teatanud 150 rbl. saatmisest ja ühtlasi oma hoolealusele selle kohustusi meelde tuletanud. Kui viimased puutusid Liivi töösse „Virulase” toimetuses pärast koolis käimist, siis on need jäänud igatahes täitmata. Ja paar aastat hiljem nõudiski Järv Liivilt 80 rublat tagasi, mida viimane oli pidanud kingituseks. Kuid vaevalt suutis Liiv sedagi tasunõudmist rahuldada.

Kuni 1886. a. kevadeni oli Treffneri kool ametlikult veel Kroonuaia tänaval Miiliuse majas, kust alles tolle aasta sügisel kolis lõplikult oma pärastisse asukohta Hobuse tänaval nr. 2. Kuid alamad klassid olid juba 1886. a. algusest peale seal, ja seal möödus ka Liivi lühike koolisviibimise aeg. Kooli ruumid polnud mitte ainult nimeliselt Hobuse tänaval, vaid nendeks olid sõna otsekoheses mõttes endised hobusetallid, ainult pisut remonditud. Tol ajal oli gümnaasium alles kujunemise seisukorras ja ülemised klassid puudusid veel. Peab oletama, et õpilaste vähesuse tõttu ka kord oli koolis siis parem kui hilisemail aegadel. Kuid selle asutuse omapärased traditsioonid olid juba siis osalt olemas.

Treffneri kooli arhiivis pole mingisuguseid andmeid Liivi koolis viibimise kohta. Tema nime ei leidu õpilaste hulgas, kes on raamatuisse kantud klasside kaupa. Ja tõenäoliselt polnudki ta ametlikult veel ühtegi klassi vastu võetud, vaid täiendas „vabakuulajana” oma auklikke teadmisi, et alles hiljemini alata programmikindlat õppimist. Meie ei teakski midagi lähemat tema õpinguist ses koolis, kui poleks õnne kombel säilinud üks ta enese kiri tollest ajast. See osutab, kui raske oli Liivu jätkata katkestatud haridusteed: „Teise klassiga hakasin peale – mõned üksikud asjad maha arvatud – aga see käib üle jõuu. Kõige hirmsam vaenlane on vene keel. Ka Saksa keelega on küllalt kibe lugu: ülesandeid on nii palju, et midagi ära õpida ei jõua sest et grammatikaline keele tundmus puudub. Täna olen täitsa haige ega või raamatu peale vaadatagi, veel vähem tundi minna – kurb lugu!”

Kindlasti oli aga veel midagi, mis Liivil palju raskem võita kui õpiülesanded, – nimelt tema rutuline tüdimus iga uue ürituse puhul. Ümbritsevad oludki olid selle võitmiseks kõige ebakohasemad. Liiv oli siis 22-aastane, liiategi õieti pika kasvuga, kuid saamatu ja haiglane mees. Sellepärast pidi tal olema küllaltki ebamugav koolipoiste keskel. Ta oli ikkagi alles maamees, mitmes suhtes võhik ses maailmas, kuhu oli sattunud. Ja varsti oli talle ka selge, milline oli kooli pansion ning üldse selle õhkkond. Kuid Liiv polnud tahtejõuline isik, kes oleks kergesti üle saanud elu ebamugavustest. Ta ei suutnud kuigi kauaks sundida end mingi distsipliini alla ega teostada ettevõtteid, mis vajalised, kuigi vastumeelsed. Iga säärane katsegi muutus talle varsti väljakannatamatuks piinaks. Selle asemel, et jõudu pingutada ja kõigest hoolimata edasi minna, tundis ta peagi ainult tüdimust ning pettumust. Nii ka raskuste puhul hariduse omandamisel, millest alles hiljuti nii palju oli unistanud. Vaevalt oli ta olnud kuu aega Treffneri gümnaasiumis, kui juba kurtis eelpool tsiteeritud kirjas: „Nagu igavene vangikoda, ei kuskil kedagit, kellega mõne lõbusa sõna võiks rääkida, igal pool, igal silmapilgul valjud kuivanud seadused meeles, kuivanud õpetused õpimiseks käes, see võib ka kõige vagasemat laisklejat pahandada…. Siinne elu on mull praegu tõeste väga raske.”

Nagu teab Joosep Liiv, tüdinenud Juhan varsti sellestki vähesest distsipliinist, mida nõudis kool – nimelt korralikust tunniskäimisest, jalutamisest ja võimlemisest. Ja varsti näivadki algavat tema konfliktid Treffneri ning selle õpiasutusega. Need lõppesid viimaks Liivi lahkumisega koolist juba sama aasta kevadel. Paar aastat hiljem kirjutas ta ise sellest lühidalt: „Õnnetumal kombel pahandasin ma hra Treffneri ära, kes mind korra õppimises edasi oleks aidanud ja nüid on iga tee kinni.” Koolist lahkumise silmapilgul oli Liivil aga ainult vabanemise tunne. Nähtavasti oli Treffner teatanud ka Järvele tema hoolealuse kehvast edasijõudmisest või jonnakast ülalpidamisest ning Järv sellest teinud vastavad järeldused. Kõige selle puhul kirjutabki Liiv: „Järv ei anna enam kooli raha ja see on mull südamele üsna hea – oli ometi tema kõige oma rahaga mulle vastumeelt – oli minu auu üle kohtune riisuja… Mina oleksin ka Treffneri juures ametit saanud aga jumal andgu mulle andeks – ka temagi oli mulle nõnda vastumeelt, et õnne tänasin, kui lahti tast sain.” Mispärast Liiv Järve oma „au riisujaks” nimetab, pole meil teada.

Treffner omapoolt kurtnud Kustav Koogile, et Liiv olnud väga närviline, nii et temaga võimatu läbi saada. Palju drastilisem on aga lugu, mida sel puhul veel praegu Tartus mäletatakse. Treffner toonud nimelt Liivi närvikliiniku, et lasta tema tervise seisukorda järele katsuda. Ta jätnud Liivi eeskotta ootama, otsinud arsti üles ja teatanud sellele: „Tõin ühe õpilase siia, palun järele vaadata, kuidas on lugu tema närvidega.” Kuid Liivgi liikunud samuti ühest ruumist teise, leidnud sama arsti ja öelnud sellele omakorda: „Tõin oma direktori siia, olge head, vaadake järele, kas ta mõistus on korras!” Võime ainult kujutleda, millise näo tegi arst, kui mõlemad „Hullud” lõpuks üheskoos tema juurde ilmusid. See lugu näib küll anekdoodina, kuid rajanevat ometi kindlal faktil. Selle järele võime aga veel kergemini kujutleda, milliseks muutus Liivi ja Treffneri vahekord.

Lisaks on meil teateid, et Liiv ka haiguse tõttu on pidanud lõpetama oma õppimise. Juba aprilli alul sõitis ta ajutiseks koju, haige venitusest, mille saanud võimlemisel. Nagu teab Jakob Liiv, jäänud Juhan aga kevadel kõhutõppe ja isa viinud ta jällegi Alatskivile. Kuid kuna tervislikud põhjused võisid takistada õpitööd ainult ajutiselt, siis tuli selle lõplik lakkamine, nagu näeme ka Liivi enese kirjadest, ikkagi tema tüdimusest ja vahekorra katkemisest Treffneri ning Järvega. Vastasel puhul oleks ta võinud vähemalt sügisel, kui tervis paranenud, uuesti kooli tulla. Jah, isegi Järve abiraha andmise lõpetamine poleks tarvitsenud katkestada õppimist, nagu väidab samuti Liiv ise. Sest Treffner oli nähtavasti valmis talle võimaldama kooliskäiku mingi too tasuks, nagu oli harilikult tema kombeks.

Poole talve jooksul, mil Liiv oli Treffneri gümnaasiumis, sai ta vaevalt korralikult süvenedagi õppimisse. Ja see äpardunud katse, kooli teel oma haridust täiendada, jäigi tal ühtlasi viimseks. Niipalju kui teada, hellitas ta seda mõtet aegajalt veel hiljeminigi, vähemalt kuni 40-da eluaastani. Tõeliselt aga pidi ta jääma selle haridusega, mis oli saanud kihelkonnakoolis ja sel lühiajalisel gümnaasiumis viibimisel. Selle hariduse aluseks oli saksa keele mõistmine, mis avas Liivile ilmakirjanduse. Selle vastu ei ulatunud näiteks tema vene keele oskus algetest kaugemale, ja isegi tema viimsete eluaastate taskuraamatuis leiame ainult koolilastele kohaseid harjutusi ses keeles. Veel vähem oli tal aga võimalusi omandada muid keeli.

Ja ometi oli Liiv teataval määral haritud inimene. Seda põhjustas tema loomupärane intelligents ja hilisem teadusliku ning muu kirjanduse lugemine. Ta luges kogu elu kestel, nii palju kui vähegi võimalik. Ta luges kirjandus- ja üldajalugu ning loodusteadust, luges ilu- ja ajakirjandust, eriti viimast. See kõik sündis ilma mingi eesmärgi ja süsteemita, kuid erilise instinktiga leidis ta sellest materjalist vaimutoitu, mida just tema vajas. Mis aga puutub tema üldisse vaimlisse kultuuri, siis oli ta eriti taktiline ja peenetundeline, niipalju kui hilisemas elus üldse suutis veel valitseda oma sõnu ning tegusid.

Pärast Treffneri koolist lahkumist olla Liiv tõotanud lühikest aega veel Tartus dr. Hermanni juures, s. o. „Postimehe” toimetuses, kuid meil puuduvad selle kohta lähemad teated. See oleks igatahes võimatu, kui Liiv tõesti oleks jäänud kõhutõppe ja haigena Alatskivile sõitnud. Kindlasti aga teame, et ta samal suvel, nähtavasti juunikuus venna Jakobi soovil jälle Väike-Maarjasse sõitis.

Jakob Liiv oli nimelt kuni 1886. a. kevadeni Pandivere kohal. Vahepeal oli aga ülemuse seisukoht tema vastu pisut muutunud ja ta valiti uuesti oma esialgsele kohale – Avispea kooliõpetajaks ja Triigi ning Uniküla vallakirjutajaks. Esimesse ametisse jäi ta nüüd püsima 15-neks aastaks. Kuid koolide ja ametasutuste venestamine oli täiel väel alanud, ja sellepärast pidi Jakob Liiv enne endises kohas tööle asumist ennast praktiliselt vene keeles täiendama. Selleks sõitiski ta 1886. a. suvel Novgorodi kubermangu. Kool seisis sel ajal nii kui nii, kuid ajutiseks vallakirjutaja kohusetäitjaks kutsuti ikkagi jälle vend Juhan. Ja nii sattus viimane uuesti juba varemalt tuntud ümbrusse. Kuigi vend Jakob oli esialgu eemal, siis oli Moorits Mihkelson ometi läheduses. Kogenud meistrina ehitas see parajasti Avispeale uut koolimaja ja juhtis endise vallavanemana mõneski asjas Juhanit tema kirjutajaametis.

Liiv arenes küll väga aeglaselt, kuid ometi oli ta nüüd pisut teistsugune kui kolme aasta eest siin viibides. Ta oli elanud vaheajal talve kahes suuremas linnas võõraste keskel, ilma sugulaste eeskostmiseta, ja saanud iseseisvamaks. Tema kolme aasta eest antud lubadused kirjanduse alal polnud küll kuigi suurel määral teostunud, kuid igatahes oli ta saanud oma trüki-ristimise ja tema nimi olnud lugeda mõne luuletuse all. Pärastine „Uue Aja” toimetaja Mihkel Neumann, kes oli siis Unikülas kooliõpetajaks, mäletab, et Liiv ka tookord olnud tihti haiglane ja kurtnud eriti kõhuvalu. Kuid igatahes oli ta natuke mehisem kui eelmisel siinolekul.

See suvi Avispeal oli Juhan Liivile mitmeti tähtis. Kõigepealt selgus siin tema vahekord Liisa Goldingiga. Ta elas nüüd Goldingitest küll kaugemal kui mullu Pandiveres olles, kuid kohtas neid ometi sagedasti. Vanem õde Anna mäletab, et Liiv olnud ka nüüd ikka väga rahutu ja kärsitu, kuid harjunud õeste seltsis. Loetud kirjandust, vaieldud ja oldud üheskoos rõõmsad. Sel teel tutvus Liiv lähemalt eriti noorema õega ja kiindus sellesse veel enam. Nagu ta ise kirjutab, olla ta oma tundmustest – „kus ma õnnetu olin” – vend Jakobile Venemaale teatanud. Ja kui Jakob augustikuus tagasi tuli, nägi ta varsti muudatust Juhani ning Liisa Goldingi vahekorras. Muidu puuduvad meil lähemad andmed Liivi tundeelu tolleaegsest arenemisest. Kirjad, mis sügisel Goldingia saadetud, osutavad ainult nende vahekorra täielikku selgumist. Igatahes peab oletama, et see asjaolu mõjus Liivisse elustavalt ja õnnestavalt ning vähemalt esialgu lahutas tema melanhooliat.

Teiseltpoolt pidi ta aga ka oma tolleaegseist luulekatseist rohkem rõõmu tundma kui seniseist. Ta oli ise nende peale uhke, luges neid Neumannile ja, nagu mäletab viimane, ennustas kord jälle vennale, kel polnud ikkagi veel temasse usku: „Sinu raamat on küll trükitud, minul mitte, kuid näeme tulevikus – !”

Olgugi et Juhan Liiv polnud seni hakkama saanud pea ühegi kordaläinud salmikuga, ometi asus ta sel suvel suure värsivormilise draama „Prohvet Maltsveti” kirjutamisele. Kui vend Jakob Venemaalt tagasi tuli, siis näitas Juhan talle kaht esimest valmisolevat vaatust. Nagu arvab Jakob, oli algatus töö kirjutamiseks saadud just tema enese värsidraamast „Ordumeister”, mis oli juba siis valmis, kuigi ilmus alles a. 1905. Samuti arvab ta, et siin Juhanile vormiliseks eeskujuks oli Schilleri „Wilhelm Tell”. Ja Neumann mäletabki, et Liiv just sel suvel oli lugenud eriti Schillerit. Üldiselt oli „Maltsvet” kirjutatud ilma riimideta, välja arvatud mõned üksikud kohad. Neumann luges selle valmisolevat osa ja mäletab, et see käsitas m. s. Maltsveti ja Laksi Tõnise kohtamist, kus nad mõtteid vahetasid suurema väljarändajate salga korraldamisest. Kuigi nende ajalooliste isikute kokkusaamises üldse tuleb kahelda, ometi oli Liivil ilukirjanikuna õigus sellaseks vabaks fantaasiaks. Sellega oli ta oma kompositsioonile annud laiema kultuurajaloolise ulatuse. Käsikirja, mida olnud kümmekond postpoognat, saatnud Liiv dr. Hermannile, et kuulda ka selle arvamist; kuid puuduliku postimaksu pärast tulnud saadetis tagasi. Hiljemini on Liiv vaevalt veel asunud selle töö kallale. Ta ise kaebanud, nagu mäletab vend Jakob, et enam edasi ei saa, kuna materjali vähe; viimase kogumiseks oleks pidanud minema Maltsveti kodumaale – Paide. Ja tõenäoliselt hävitaski Liiv mõni aasta hiljem käsikirja niisama poolikult. Ning vaevalt on meil põhjust eriti kahetseda selle ikkagi vist õieti ebaküpse nooruskatse hukkumist. Ka Liiv ise ei kõnelnud hiljemini nende ridade kirjutajale kuigi suure kahjutundega sest kaotsi läinud tööst.

Palju enam õnnestus mõni Liivi väiksem tolleaegne kirjanduslik katse. Jakobist vennal ilmus 1886. a. suvel „Viru-Kandle” esimene osa. Nii polnud ta enam lihtne „ajalehe laulik”, vaid hakkas ennast juba rohkem kirjanduses maksma panema. Ta oli varemini olnud Juhanile autoriteediks ja oli seda ka nüüd. Sellepärast oli Juhani püüdeks ikkagi kõigepealt venna rahulolu võita mõne tööga. „Kui ma ühegi luuletuse valmis saan, millega sina rahul oled,” ütles ta, „siis hakkan ma kirjanikuks!” Siiamaale polnud aga mitmeaastase katsetamise peale õnnestunud see ükski luuletus. Kuid Jakob Liiv mäletab selgesti seda momenti 1886. a. sügisel, mil Juhan lõkendava näoga tühjast kooliklassist, kus ta oli kirjutanud, tema juurde ilmus, talle käsikirja ulatas ja hüüdis: „Kas ma nüüd veel pole luuletaja!”

Töö, mille Juhan Liiv tõi vennale lugeda ja mida see tõesti pidas õnnestunuks, oli pikem luuletus „Äraandja”. Jakob aitas selle viimistlemisel ja parandamisel rohkesti kaasa ning järgmise aasta lõpul ilmus töö ajakirjas „Meelejahutaja”.

„Äraandja” on oma ajaloolise aine ja kindla vormiga ainulaadiline Juhan Liivi toodangus, samuti kui tal „Mai hommikus” ainus kord on õnnestunud suruda oma lüürilist meeleolu soneti traditsionaalsesse vormi. Mõlemad need tööd on sündinud tõenäoliselt venna Jakobi otsekohese mõju all ja pole vist liialdus oletada, et nende viimistluses võime tunduvalt aimata venna kätt. Need ongi mitme aasta jooksul pea ainsad Juhan Liivi luuletused, mis kuidagi rahuldavad vormilisi nõudeid. Seda tundes avaldas ka Liiv neid luuletusi mitu korda uuesti. Neis on autor leidnud ometi vähegi puhtaid riime, kuigi vahel küll õigekeelsuse arvel. Kuid just riimide leidmise raskust olla ta vennale eriti kurtnud: „Kui mina neid sinu kombel võiksin käiksest raputada, – ma teeksin imet!”

Kuid sisuliseltki on „Äraandja” tähiseks Juhan Liivi arenemises. Tolleaegne eesti lüürika kordas veel üldiselt ärkamisaja isamaalisi motiive. Huvitaval kombel on aga need motiivid Juhan Liivi varasemale toodangule, niipalju kui võime nüüd selle üle otsustada, kas täiesti võõrad või hoopis kõrvalise tähtsusega. Tema enese rahvuslik meeleolu nagu ei ulatunudki ta töödeni. See reageerus ainult siis, kui oli puudutatud tema irooniline või sarkastiline närv. Nõnda pamfletilises „sõnamängus” ja nõnda ka „Äraandjas”. On huvitav, et Liivile Jakobsoni voolu epigoonide kahepaikne mäng nii varakult selgus. Sest, nagu teab vend Jakob, on „Äraandja” sihitud kõige otsemalt „Valguse” toimetaja Kõrvi vastu. Selleks valis Juhan allegoorilise vormi, mida just Jakob Liiv tsensorisurve ja muude põhjuste pärast nii sagedasti on kasutanud. „Äraandja” käsitleb väliselt puht-ajaloolist ainet: Kserksese tungimist Greekasse, Efialtese äraandmist, Leonidase kangelassurma ja kreeklaste lõplikku võitu. Töö tendentsiks on needuse kuulutamine äraandaale:

    Kuid ära andjat põlgab ajalugu,
    ei meri tema häbi katta suutnud.

Jälgides lõkendava vaimustusega seda tendentsi ei märkagi autor, et ta anakronismidesse langeb. Nii kõneleb ta siin „Juuda palgast” ja „Kaini märgist”. Kuid temale polnudki ajalooline miljöö nii oluline kui käesoleva momendi meeleolu. –

Pärast venna Jakobi juurest lahkumist sügisel 1886 ei jäänud Juhan Liivil muud üle kui minna jälle vanemate juurde Alatskivile. Jätkus uuesti endine taluelu. Liivilt ilmus „Postimehes”, „Meelejahutajas” ja „Virulases” mõni luuletus, kuid ilma nimetamisväärt kirjandusliku tähtsuseta. Ta ei saanud oma lüürilistele tiibadele tuult. See oli igatahes õieti heatahtlik ja vähenõudlik ametivend, kes leidis talle kohase olevat ainult järgmise etteheite:

    Paranda, oh laulik, end,
    Sest sa oled Liiva vend …
    Sinu laul on ilus, hea,
    Aga siiski… seda tea:
    Millest võin ma kõnelda,
    Kui nii vähe laulad sa ?

Ses epigrammis kõneldakse vist esimest korda Juhan Liivist avalikult kui kirjanikust. Ja sel puhul heidetakse temale kohe ette väikest viljakust.

Noil ajul püüdis Liiv jätkata ka otsekohest ajakirjanduslikku tegevust, kuigi ei teeninud kusagil toimetuses. Nii ilmus temalt 1887. a. alul „Virulases” kirjutis „Testi kirjaviisi komisjon” ja hiljemini sealsamas artikkel „Meie kirjanikud ja luuletajad”. Võib olla, et ta nende artiklitega osaltki püüdis tasuda oma auvõlga Järvele. Ja võib olla, ehk oleks teda saatus viinud veelgi kord „Virulase” juurde, kui järgmisel aastal Järve enese tegevus põleks katkestatud nii vägivaldsel viisil.

„Eesti kirjaviisi komisjoni” koosoleku kirjeldus osutab, et Liiv aastavahetusel 1886-87 pidi isiklikult viibima Tartus ja sellest koosolekust osa võtma. Selle vastu aga veetis ta järgmise sügise, vähemalt augusti- ja septembrikuu, jälle venna pool Avispeal. See võõrsilkäik mõjutas tunduvalt tema edaspidist elu, kannustades teda vähemalt uutele jõupingutustele. Liiv oli nüüd jälle pikemat aega Goldingi läheduses. Nüüd mõistis ta lõplikult oma armastuse ulatust ja saatuslikku ühtekuuluvust kalliks peetud inimesega, kuid ühtlasi ka kohustusi, mis see seisukord temale asetas. See idüll on põimitud tulevikumõtete ja ühiste õhulossi ehitustega. Igatahes kohtame harva Liivi kirjades sellast nooruslikku elurõõmu ja optimismi kui sel ajal. Need on armastuse ülemlaulud, mis tulevad nüüd Liivi sulest ja mis on täiel ulatusel mõistetavad ainult asjaomastele enestele.

Nii kirjutab Liiv kord jälle, kui ta külmal sügispäeval kuue väel on käinud Pandiveres ja sealt tagasi Avispeale jõudnud: „Midagi ei ole õndsam kui inimene olla ja armastata. Südames voolab värske veri ja hing heliseb magusates jumalikudes tunde helinates – rind on nii vaba ja kerge, ta nõuaks, ta tahaks kõik mailma enese sisse mahutata ja tahaks ka, et kõik mailm õnnelik oleks. Oh Jumal kui magus on noorus ja armastus . . . .”

Liiv tõotab igavest truudust ja kriipsutab selle alla nagu mingi vandevormeli. Kuid ühtlasi mõlgutab ta samas kirjas ka praktilisemalt ühisest tulevikust. Ta on läbi ja läbi kehv, ilma mingi ainelise väljavaateta, kuid – „Taeva pärast, ma ei jäta enne järele, kunni ma tõeste ühe ajalehe olen omandanud. Muud teed mul ka ei olegi…. Taevas olgu meie tulevikule armuline, aga võitlemist meil tõeste tuleb. Aga – mis peaksime meie kartma. Meie võime naerdes ilmale silma vaadata, sest meie südamed löövad üksteisele.” Ja Liiv arendab oma kujutlusi sellest ühisest tulevikust:

Selle juures pealegi toetab mind Sinu väärt olev haridus, mida tõeste Sinu kooli kõrgusega võrrelda ei või, sest et viimane esimesest märksa madalam on, toetab peale selle Sinu väärt süda. Kuna teised Sinu kaasõded sellest samast koolist ainult paar sada sõna rikutud Saksa keelt, upsakat kadaka saksalist mõtlemise viisi ja sugurahva põlgamist kaasa on toonud, on Sinu juures kõik nagu teisel nähtusel, oopis tervem vaim ja tegevus tallitamas – kas see ei ole kül rõõmustav !… . Mul tuleb sagedaste ette, kui õnnelikuks võiksid ja võid Sa mind ükskord teha. Ilus tasane armastav – anna andeks mis ma nüid ütlen – naene, kes oma seltsilisele, oma seltsilisele, kes sagedaste nõnda pimedalt vaatab ja inimeste vastu uskmata on, pead õige kohale oskab seada ja teda ehk nii mõneski asjas veel õpetada – kas see ei ole õnn?

Alla on kirjutatud: „Ühel kõige õnnelikumatest päevadest minu elus. 26. Sept. 1887.”

Kuigi Liiv siinsamas arvab, et tema ajalehe omandamise mõte pole mitte „nooruse kuumus ega tuisk, vaid tõsine, ette ära kaalutud püid”, ometi polnud tal selle kavatsuse teostamiseks vähemaidki ainelisi eeldusi. Kõige rohkem, mis ta võis saavutada, oli jälle mõni „ajalehe abilise” koht. Selleks oligi ta juba pisut varemini astunud kirjavahetusse „Sakala” omaniku Jüri Peediga. Et anda näidet oma ajakirjanikuvõimeist, selleks nähtavasti avaldaski ta varsti ses lehes ka kirjutise „Eesti kirjandus kui praegune arutuse asi”. Kirjanduse kriisi küsimus oli nimelt siis aktuaalne ja sellest kõneldi tihti. Kokkulepe Peediga sobis ja vähemalt sama aasta jõuludeks oli Liiv juba Viljandis, nagu näha tema kirjast Goldingile. Ning Viljandi jäigi kahe järgmise aasta jooksul tema peaasukohaks.

 

4. „SAKALA” TOIMETUSES.

 

Mõned aastad oli Viljandi olnud eesti ühiskondliku elu keskkohaks. Siin toimis C. R. Jakobson ja siin ilmus tema sõjakas häälekandja. Kuid kohe Jakobsoni surma järele kaotas nii linn kui tema leht oma keskse tähtsuse. Peamiselt Viljandimaa jõuka talupoja kantud rahvuslik liikumine loidus ja suure juhi langemise järele kaotas ka „Sakala” oma juhtiva seisukoha. Jakobsoni pärijad ei suutnud ise lehega midagi peale hakata, seda pidid kirjutama ja toimetama palgalised. Esialgu see koguni seisis paar kuud, siis vahetas ta lühikese aja jooksul rea toimetajaid: 1882. a. J. Kõrv, 1883. a. J. Jürgenstein-Lill; 1884. a. oli leht trükikoja omaniku J. Feldti käes rendil, kuna toimetajaks oli J. Lipp; 1885. a. seisis „Sakala” jälle tüki aega ning läks siis Jakobsoni võlgade pärast oksjoni teel Jüri Peedi kätte. Sel ajal oli temal kõigest veel 432 lugejat. Peedi püüdel tõusis leht küll pisut, kuid talle jäi paratamatult ometi ainult väikese maakonnalinna lehekese tähtsus. Et Peedil enesel mahti polnud „Sakalat” kirjutada, siis kutsuski ta 1887. a. lõpul Juhan Liivi abiliseks, kelle tööks jäi suurelt osalt lehe täitmine.

Oma illusioone loova meelega pidi Liiv seda iseseisvust esialgu kõrgelt hindama. Ta kujutles, et suudab päästa langenud lehte, ja oli vähemalt paar esimest kuud täie andumusega töö kallal. Temast polnud küll lehele mingi poliitilise ilme andjat, selle vastu aga püüdis ta seda teha muidu huvitavaks ja elavaks. Ta avaldas siin hulga oma luuletusi, kirjutas artikleid, arvustusi ja päevakajasid ning tõlkis juttusid ja teaduslikke kirjutisi. Kuid ühtlasi tutvume siin esmakordselt ka Liivi enese jutustava toodanguga. Kahe aasta jooksul – 1888 ja 89 – ilmusid temalt „SakaIas” nimelt mõned algupärased või poolalgupärased jutustused ning proosalaastud, millest paar tükki olid valmis vist juba enne Liivi Viljandisse tulekut, sest nad ilmusid kohe 1888. a. esimestes numbrites. Kuna Peet ise vähe kirjutas, muid toimetusliikmeid polnud ja väliskaastööd napilt saabus, siis oli muidugi ka lehe jooksvast materjalist suurem osa Liivi poolt. Et aga leht sellest hoolimata omalt seniselt tasapinnalt palju oleks tõusnud, seda ei või öelda. Igatahes kuuluvad tegeva toimetaja enese poolt ilmunud rohkearvulised luuletused tolleaegseski kirjanduses mannetumate hulka.

Liiv oli esiotsa oma olukorraga rahul. Ta ütleb selle kohta esimeses Viljandist saadetud ja meile säilinud kirjas, mis on muidu küll täis armukadeduse jonnakust: „Minu elu…. läheb muidu üle soovimise hästi. Sakala väljaandja on sõbralik nagu mu oma vend, rahvas, mulgid on siin ka lustilised, tulised ja rõõmsad. Pühade aegus olin väljaandja vanematel võerusel, nägin ka üht maalist mulkide pidu – oli lõbus …. ka mina võtsin nende naljast osa. . . .”

Kuid oleks ometi asjata arvata, et Liivi rahulolu siingi kaua kestis. Selleks polnud kohased ei välised tingimused ega Liivi enese hingelaad. Elu igav proosa tungis varsti ka siin esile ja mõjus Liivisse masendavalt.

Kõigepealt oli linn väike ja ilma vaimliste huvideta. Jakobsoni ajal ärganud elavus oli koondunud varem lauluseltsi „Koidu” ümber, kuid varsti ka seal vaibunud. Liiatigi oli seltsi eeskava kitsas ja alanud reaktsioon ei võimaldanud selle laiendamist. Polnud muud peaaegu lubatudki kui laul ja tants, mis seisid siis ka korduvalt seltsi harvade perekonnapidude eeskavas. Kui katsutigi harukorral esineda mõne väikese näitemängu või kõnega, siis oli juba raske selleks politseilt luba saada. Nii tahtnud Jüri Peet kord kõnelda „Ussi kihvtist”, kuid, nagu mäletab A. Rennit, kustutanud politsei selle eeskavast. Nähtavasti äratas kahtlust sõna „kihvt”, kuigi kõne polnud midagi muud, kui ühe „Das Buch für Alle’s” ilmunud teadusliku artikli referaat! Kuid kuna välised olud olid nõnda kitsad, siis oldi ka sisemiselt algatusvaesed. Polnud ainustki nimetamisväärt energilist eestvõtjat, kes oleks suutnud äratada seltskonnas vaimlist elu, nagu ütleb seesama Rennit. Pärast Jakobsoni oli Viljandi varsti jälle endine kadakasakste pesa ja „Koit” varjusurma vajunud.

Liiv oleks soovinud äratavaid mõttevahetusi, kuid ses suhtes oli Viljandi vaesem kui isegi Väike-Maarja ta sõpruskonnaga. „Sellekohased sõbrad on üksi kirja teel saadavad,” kurdab Liiv paar aastat hiljem, „siin Viljandis – magatakse ja juuakse!” Et ta ses hinnangus ei liialda, seda osutab iga teinegi tolleaegse Viljandi elu kirjeldus. „Endisest kuulsast Viljandist ei paista praegu enam midagi ilmale, mis silmi ehk südant rõõmustaks,” kaebab näiteks üks juhuslik kirjasaatja. „Ärkust ja rahaküllust võiks võeras tänapäev praegu asjata Viljandist otsida.” Linnale tegevat „au” ainult kõrtside rohkus, mida leiduvat igas teises-kolmandas majas.

Liivi elu Viljandis möödus peaaegu täielises üksinduses. Tal polnud seltskonnas ega perekondades tutvusi. Teda ei tunnud siin üldse keegi, peale mõne Peedi sõbra, kes sagedamini toimetuses käisid. Kirjanduslikest inimestest elasid siis Viljandis Fr. Kuhlbars, Lilli Suburg ja A. Rennit, kuna K. Krimm ainult juhuskordadel sinna sattus. Kuid just peale viimase polnud Liivil ühegagi nendest lähemat läbikäimist. Kuhlbars oli üksiklane, kooli- ja kabinetiinimene, kes hoidus välisilmaga kokku puutumast. Mingisugusest vahekorrast Suburgi ja Liivi vahel ei võinud kõnetki olla – põhjustel, mis varsti selguvad. Ainult Rennit oli samasugune vaimlist igavust tundev kirjanduslikkude huvidega inimene ja oleks heameelega sobitanud Liiviga lähemat tutvust, kuid sellel olid jälle omad takistused. Kui Liiv oli Peedi „Sakala”, siis Rennit jälle Suburgi „Linda” teenistuses. Kuid ajakirjanduse väiksemate meeste kohta on maksnud ikka sama seadus: härrade usk on ka orjade usk! Mitte et Suburg ja Peet oleksid erinenud kuidagi poliitilisilt vaateilt – ses suhtes olid nad ühesugused „soojasüdamelised eestlased ja isamaalased”, – kuid ometi olid nad kõvas opositsioonis. Suburg pidas ennast nimelt kangeks kõlbluse kaitsjaks, Peeti aga peeti kergemeelseks elumeheks; lisaks tuli vahest ka lihtne aineline võistlus ajakirjanduslikul alal. Kuid leivavanemate vaenulikust vahekorrast olenes ka see, et Rennitil oli ebamugav Liivi külastada. Kuna nad kumbki polnud ka laulu- ega tantsumehed, siis juhtusid nad harva isegi „Koidu” seltsi samal ajal. Pea ainus kokkupuutumise võimalus oli neil jalutamisel päikesepaistelistel suvihommikutel Uueveski teel. Nii jäid needki õieti samasuunalised mehed üksteisele enam-vähem võõraiks.

Kuid ka muidu polnud Liivi olukord Viljandis kuigi kadestatav. Nagu vaimlistest, nii ei võinud kõnelda ka ainelistest mugavustest. Kehvus oli kõigekülgne. Ühes peremeestega oli „Sakala” toimetus vahetanud ka kortereid. Liivi ajal asus see toimetus Tiigi tänaval, kõrvalises, vaikses kohas, Paslacki vana puust majalogu õuepoolsele küljele ehitatud väikeses kahetoalises korteris. Sissekäik oli õuest ja läbi köögi. Esimeses toas oli akna all toimetuse laud, ühes seinas Liivi voodi ja teises väike talituse laud (mida kasutati tarbekorral ka kaardilauaks, nagu mäletab Rennit. Teine ruum oli peatoimetaja Peedi elu-, söögi- ja magamistoaks. Juba see sisseseade kirjeldus kõneleb toimetuses valitsenud kehvusest. Sellele vastavad olid siin ka Liivi palgaolud. Ta sai nimelt 10 rubla rahapalka kuus, lisaks voodiase ja ülespidamine lehe väljaandja poolt. Nii oli tema argielu siin kitsas ja hall, nagu võib olla kõige kehvemal vaimuproletaarlasel. Et see kõik varsti tüütas, on enesestki selge.

Kuid eelmise lisaks ei tule ka siin unustada ikkagi Liivi tahtenõrkust ja rutulist väsimust. Ta tüdines peagi järjekindlast pingutusest ega võinud siis enam sobida nendega, kellest olenes. Nii oli ta nüüdki vaevalt paar kuud töötanud „Sakala” juures, kui juba kirjutas:

Sa ehk ei oska mõelda, kui kibe minu toimetus nüüd on. Kõik töö on enamiste ihuüksi minu turjal – Peeti noor ilus õde on tiisikuse lõpu otsas ja ta ise ei saa aega midagi teha – hoiab haiget õde. Sellepärast ei olegi siin majas seekord palju lõbu. Sellepärast ei või ma ka palju naesterahvalise [s. o. ajaviitelise] lehe sisu peale mõelda, poliitika hobune tahab isegi küllalt rakendamist – tulevik toob teaduse, mis ma tegema hakan – palk on siin kõigest 10 rbla ja söök, sellega ei saa kuskile, mitte kuskile edasi…. Hirmu olen ma tunnud koledaste, nimelt esi otsa, mõne kardetava asja juures. Ka oleme meie Peetiga poliitika mõtete poolest täitsa vastased – üks kõnnib üht, teine toist teed.

See pessimism aina kasvab järgnevates kirjades:

Minu elu on raske olnud…. Magamise tuba oli talvel niiske. Mu rinnad on praegu haiged, valusad. Raske töö on üksinda teha olnud, mured on sügavaste südamesse tunginud. Ma olen tööd teinud, aga sellegi peale vaatan kibedusega tagasi, sest et ma nõnda ei võinud teha, nõnda ei võinud valida ja kirjutada, kui mu oma süda mind käskis

Ma ütlesin ju korra ennast lahtigi, jäin aga sellepärast tagasi, et rutuline lahkumine auus ei oleks olnud. Vaenlasi on mull küllalt, sõbru vähem …. Mina pian varsti küll paar nädalat puhke aega võtma ja maale minema…. Oleks mull neetud raha – juba oleksin ma eesmärgile jõudnud, oleksin oma tervist hoidma võinud hakata, aga nüid – oh nii pime on mu tulevik!. .. Kui vaga oleks mulle julgust tarvis!

Seda pessimismi vähendab ainult mõte Goldingile ja kirjavahetus viimasega, kuigi Liiv ka sellesse oskab valada küllalt kibedust. Ta loodab suve poole saada lehes suuremat vabadust, kuid ähvardab ühtlasi Peeti, et 1. mail toimetusest lahkub. Ometi on see öeldud ainult katseks ja jaanipäeval kirjutab Liiv Goldingile Karulast, kuhu on läinud ühes Peediga:

Ma pian valuga tunnistama, et mu tervis, rinnad, kardetavas järjes on. Inimene, kelle teenistusesse ma ennast andsin, ei ole seda väärt, mida ma temast arvasin. Sa saad aru, kust rinna haigus tulla võis, kui ma nimetan, et Aprilli kuust saadik meil toimetuse tuba taevaisa soojusega seisab, niiske nagu kelder…. Tohtri juures käisin, see ütles, et asi kardetav ei olla, kes teab aga siiski. Ma tean ka isegi, et mu suurem viga kurblikus meele olus seisab, – ma ei tea, mis ma pian ütlema, aga minu südamest on rahu igaveste põgenenud, kui teda seal ka ialgi oleks olnud. Ma olen ka õnnes õnnetu…. Küll tean ma, et kui mulle elada lubatakse, ma oma eesmärgile, kirjanik olla, jõuan, aga kas mulle seda lubatakse, seda ma ei tea. Ole mulle kaitseingliks, nagu Sa seda seie ajani oled olnud, ole seda!

Juulikuus käis Liiv Tartus, kus kohtas Goldingiga ja veetis mõne õnneliku tunni, jalutades Toomel ning linna ümbruses. Samuti kohtasid nad kuu aega hiljem, nähtavasti Väike-Maarjas. Need juhused rõõmustasid Liivi, kuid muutsid teda ühtlasi veel melanhoolsemaks. Nii kirjutas ta pärast viimast kohtamist Goldingile, kahetsedes oma jonnakaid kahtlusi ja armukadeduse avaldusi:

Ma olen Sulle palju, palju haiget teinud. Ma kirjutasin Sulle Viljandist vähe, ma püidsin nõnda oma halba elukäiki Sinu eest varjata, et mitte ilmaaegust muret teha; ma kirjutasin pealegi ilma enese tahtmata Sind haavates – oh kuidas ma seda kahetsen! Anna mulle seda kõik andeks. Mul ei ole Sulle midagi muud pakkuda, kui üht nurgelist meest, üht rahutumat, aga truilt armastajat südant – pia neidki omadusi kalliks, paremaid mull ei ole. Ma olen liig vana, väga vara tõsiseks jäänud – mis võin ma selle vastu.

See kiri on saadetud Tartust 27. augustil 1888. Kuid nagu selgub, ei olnud Liiv juba augusti algusest saadik enam „Sakala” toimetaja. Millest just olenes tema seekordne lahkumine, pole meile täpselt teada. Liivil olnud mõte „Sakalat” üldse enese kätte võtta, s. o. seda ära osta, kuigi tal selleks ikkagi ei võinud olla vanemaidki ainelisi eeldusi. Ühtlasi on selleks andmeid, et Peet teda just mingisuguses ülevõtmises kahtlustanud. Võib-olla püüdiski Liiv silmatorkava iseseisvuse poole suvel, mil Peet maal oma talupidamist juhtis ja millist aega Liiv just ütles ootavat. Igatahes oli lehe väljaandja ja tegeva toimetaja vahelt must kass läbi jooksnud ja Liiv lahkunud. Ometi ei näi see lahkumine olevat lõplik, sest Liiv ootas Viljandist veel mingisuguseid teateid.

Ta peatus Tartus vist paar päeva ja otsis üles Heinrich Prantsu, kes töötas siis „Postimehe” toimetuses. Sellest ajast algas nende kahe „ajalehe abilise” tutvus ja sõprus, mis kestis palju aastaid. Nagu mäletab Prants, käisid nad samal korral ka luuletaja Elise Auna pool, kes elas siis Tartus ja võttis Anna Haavalt eratunde. Sel visiidil kõneldi kirjandusest ja poliitikast. Liiv oli viisakas, rääkis meelitusi, ülendas teisi, alandas ennast, väljendamata seda melanhooliat, mida ise lakkamata tundis.Tartust sõitis Liiv Alatskivile vanemate poole, kuhu arvas jäävat ainult kuuks ajaks, kuid see puhkeaeg venis palju pikemaks. Nähtavasti püüdis ta seda ajakirjandusliku töö pausi täita puht-kirjandusliku tegevusega. Ta kõneleb nimelt paaris kirjas oma luuletuskogu väljaandmisest. Käsikiri olnud kokku seatud ja nähtavasti J. Kurriku käes läbivaatamiseks, ühtlasi kirjutanud Liiv „ühele nõukale sõbrale”. Kuid lõpuks – „Luuletusi tahtsin raamatuna trükkida lasta, ei tahetud aga midagi maksta, sellepärast jätsin järele – luuletaja narr ka ma ei tahakski olla.” Selle käsikirja edaspidisest saatusest pole meile midagi teada.

Liiv oli juba paar kuud olnud Alatskivil, kui kirjutas ühele tuttavale:

Pärast [„Sakala” juurest] lahkumist kosusin ma vanemate juures silmanähtavalt, jäin aga ühe tubli külmetamise juures haigeks, ning- võitlesin elu ja surmaga. Ma olen küll paranenud, aga haavad mu südames ei parane. Mina ei ole suurte sõnade sõber, aga ma ei eksi, kui ütlen, et mu elutaevas tumedam on, kui iialgi enne. Koha käest äraandmisega tegin ma rumalasti, nii vilets kui see seal ka oli. Õieti öelda, ei olnudki küll mitte korratu elukord, vaid meelte järskune vastuseis, mis mind sealt tulema ajas. Minu vanemad on kehvad, ei või kirjandusest osa võtta, tervis vilets, suur kodune pere ei lase midagi tööd teha….

Peale selle janutan ma suurema teaduse järele, muidugi küll Tantaluse kombel, sest mina aelen, sõber, sarnases mudaaugus, kust enam kuidagi välja ei taha saada.

Võitlused, raskused, südamevalud – need on mu suuremad elu [sõna arusaamatu]- mis siis ime, et tervis ju käest ära on ja kõik sellepärast, et – nagu sõber J. ütleb,- et pilve peal tahetakse kõndida ja maapealsest pilliroost käe tuge saada.

Samal päeval kirjutab Liiv Goldingile: „Ma mõtlen surma.” Detsembrikuus on ta vend Jakobi pool Avispeal ja kirjutab jälle, et ta „kodus surma tundi oodanud” – „siis kui ma – ära värise – nõrgameelne olin”. Ta jääb Avispeale vähemalt jõuludeni ja käib pisut enne neid ka Pandiveres Goldingite pool. Võib-olla ergutas just Liisa Goldingi lähedus jälle tema tahtejõudu. Igatahes oli ta Peediga kuidagi sobinud ja sõitis Viljandi. 1889. a. algusest peale kirjutas ta uuesti „Sakalat”, kuid see sünnib nüüd ilma vähemagi illusioonita nii enese too kui ka kogu eesti ajakirjanduse suhtes. Aasta lõpul teeb ta kokkuvõtte:See on õnnetus, et meil neid [ajalehti] palju on ja nende juhatajad enamiste kõik habemega lapsed. Uskuge, südame teeb kurvaks kõiki neid rumalusi lugedes, mis igapäev tehakse….

Teie küsite õigusega, miks ma seda kirjutan, miks ma siis ise tublimat sihti ei pia, kes ka osaline olen ? Esimese mõtte kohta ütlen: mu süda on liiga rõhutud, ta piab kellegile end avaldama, tõise kohta, ehk tõine mõte saab Teile selgeks, kui ma ütlen: seda, mida õrnatundelise naise süda sees tunneb, kui ta oma toore tuima mehe vastu, keda ta loomulikult mitte ei või armastada, – kui ta selle mehe vastu oma sunnitud naise kohut – piab täitma, seda tunneb ühe ajalehe abi süda, kui ta lehele tööd piab tegema keda – küllalt, küllalt! Sakalal ei ole midagi sihti, midagi otstarbet.

Ja „Sakala” pidigi olema õieti omapärane leht, nii et tema kirjutaja ka ise arvas: „Mina ei pea temast nii palju lugu, et teda vääriliseks lugemiseks piaksin.” Ometi mõlgutab Liiv samas kirjas ikkagi veel „Sakala” omandamisest:

Lehe tööd praeguses olekus ei salli ma sugugi. Mina küsisin P[eedi] käest, kas ta oma lehte minule müib. Tema ütles seda hea meelega tegevat, ei rääkinud aga hiljem sellest mitte enam. Ma tahan varsti selget otsust saada. Ei tee tema seda mitte, ei jää ma ka pikemaks enam siia. Nõnda asi enam edasi ei või minna. Mina ei taha enam kedagit teenida, olgu see või Jumal ise. Teise teenistuses ei ole elu midagi väärt….

Võiksin ma lehte omandada, maksaks see hiigla vaeva. Ei või – ei oleks minust muud, kui ilus null, kes kuhugi eesnumbri järele ei sünni.

Kuna soovid ei täitu, haub Liiv jälle äramineku mõtteid. Liiatigi olla talle Tallinnas pakutud 40-rublalise kuupalgaga kohta (?). Kuid ta jääb siiski edasi „Sakala” juurde, olgugi et tunneb enese olevat „tuima ja uimase”. Sellasena kirjeldabki teda A. Rennit, kes oli teda külastanud ühes K. Krimmiga ühel ilusal juulikuu päeval: „Leidsime teda „ Sakala” toimetusest, kus ta nagu väsinult või pool uniselt toimetuse laua juures kirjutas …. Sellel ajal oli ta veel peaaegu poisikese ohtu, nii umbes meheks valmimas – oma loomu poolest nagu väsinud ja kurvameelne – võib ju ka olla, et see ainult sel korral nii oli.”

Kuid see polnud ainult seekord nii. Liiv oli andunud täiesti apaatia valda ega tahtnud ennast enam millekski pingutada. Tema vahekord Goldingiga oli just sel suvel eriti halb, nähtavasti Liivi enese umbusu pärast. Veel vähem aga leidis ta mujalt ergutust ja tuge. „Inimesed on siin muidugi liig igapäised, igatsus siit eemale teeb neid mulle otse ärakannatamataks …. Ma olen õnnetu – seda tean ma ainult.” Eriti keeruliseks oli kujunenud Liivi vahekord Peediga. Nagu öeldud, oli viimane elurõõmus mees, Liivi arusaamise järele kuni ebasoliidsuseni. Ta armastas lõbusat elu, pitspalle, öisi joominguid, kuhu ka Liivi kaasa kutsus. Viimane läkski, kuid nurises ometi. Liivi enese jutu järele, nagu mäletab K. E. Sööt, jäänudki ta sellest haigeks, et kord öösi koju tulles värava alt sisse pidanud pugema, kus end külmetanud või venitanud. Lõpuajal oli ta vahekord Peediga õieti külm. Ta igatses ainult Viljandist, Peedist ja selle „Sakalast” eemale.

Kes teab, ehk on just sellest ajast pärit anekdoodiline lugu Juhan Liivist, mida on kuulnud tema lellepoeg Joosep, kes küll ei või vastutada loo täpse tõepärasuse eest. Kord, kui Juhan jälle kodus Alatskivil olnud, olla isa Benjamin ta hobusele võtnud ja Viljandisse viinud, et ta uuesti „Sakala” juures tööle asuks. Selle järele sõitnud isa tagasi, peatunud paar päeva Tartus asjatalituste pärast, kuid kui ta viimaks Alatskivile jõudnud, leidnud ta enda üllatuseks Juhani juba kodus ees ootamas. Toimetajahärra oli päeva pealt ja nähtavasti jala ära põgenenud, nagu poisikene, kelle kehv isa kurja peremehe juurde karjaseks viinud!

Vanemad hoidsid Juhanit väga, eriti hellitas teda ema. Kuid ometi pidid nad õnnetud olema, nähes, et tal kusagil hakkamist polnud. Ja samuti mõistis Juhan ise oma õrnatundlusega, kui palju muret ning hoolt ta tegi kehvadele vanematele. Kuid tal polnud jõudu oma saamatuse ja püsimattuse võitmiseks.

Liiv oli igatahes väsinud „Sakalast”, samuti vahest ka Peet temast. Nagu mäletab H. Prants, ollagi viimane kaebanud Liivi „kärsituse ja haigluse” üle. Kuid Liivi lõplik lahkumine ei tulnud veelgi, kuigi ta ütleb, et „elu viletsam kui vilets on” ja et tema „riid ja pahandus [muidugi Peediga] nõnda maad on võitnud”, et lühiajalinegi ärasõit on võimatuks saanud. Ainult see on selge, et ta aasta lõpul kindlasti lahkub, ehk „olgu siis vast töiste tingimistega, mis meid P[eedi]ga enam ükstõisest lahutab”. Kuid ka lehe saatus oli seks ajaks kujunenud õieti kurvaks. Senine trükkija ei tahtnud tasumata arvete pärast seda ülesannet järgmisel aastat enam täita. Sooviti küll, et Liiv lehte vähemalt veel kuu aega Tartus edasi toimetaks, kus võimalik oleks vahest ka trükkijat leida. See olekski ju Liivi iseseisvust suurendanud, kuid nähtavasti oli tal himu „Sakalast” lõpuni täis.

Igatahes oli aga Liiv seekord juba aegsasti astunud sammusid uue koha saamiseks. Juba septembrikuus oli ta Peediga nähtavasti jälle ägedamasse vastollu sattunud ja enese ajutiselt lahti võtnud. Ja nähtavasti oli ta siis koha asjus mitmele poole kirjutanud. Üks säärane koha otsimise kiri, dateeritud 18. septembriga 1889, on meile säilinud:

Põhjuste pärast, mis mind vististe vabandada jõuavad, olen ma jälle Sakala toimetusest lahkuma pidanud. Kas ma ei tohiks Teitelt, auus suguvend, mõnda sõrmenäitust paluda selle kohta, et kas suures Tartus ometi mõnda nurgakest ei oleks, kus ma parajal paigal oleksin…. Oleksin ma osavam, ehk teaduslikum sulesepp, ma pakuksin ehk Teiegi auustatud lehele mõne sule toode, aga Teil on ju paremaidki kaastöölisi, kes tööd teevad, ilma et nad midagi vaeva tasumist ihaldaksivad ….Kas tohiksin Teie auustatud käest ehk ka Teie lehes paar rida vastuseks loota ?

See kiri võib olla adresseeritud kas „Postimehe” toimetajale Hermannile, „Oleviku” toimetajale Grenzsteinile või ka J. Jõgeverile, kes oli siis ajakirja „Oma Maa” tegevaks toimetajaks ja väljaandjaks ning keda Liiv kui arvustajat hindas. Et just Jõgever selle kirja hiljemini avaldas, siis võiksime oletada, et tema ka selle saaja oli. Kõige vähem oleks aga Grenzsteinile adresseeritud kiri võinud sattuda tema kätte. Kuid igatahes on Liiv ka Grenzsteinile kirjutanud ja see lootust annud, et ta järgmise aasta algupoolel „Oleviku” toimetuses koha saab, lahkuva A. Saali asemele. Liiv jäi tõeliselt küll veel aasta lõpuni „Sakala” juurde, kuid ometi ei teadnud ta, mis peale hakata selle paari kuu jooksul, mis tuli oodata kuni uue koha saamiseni. Nähtavasti oli tal seekord piinlik vanemate või venna Jakobi juurde minna. Ja sellepärast kirjutas ta 20. detsembril Jüri Tilgale, kes oli tol ajal Toris kooliõpetajaks ja keda ta isiklikult sugugi ei tunnud, järgmise kirja, mis osutab küllaltki selgelt Liivi tookordset meeleolu:

Kui kooliõpetaja ehk võiksite vahest üht abilist, ehk õigem, üht muredest ja võitlustest väsinud inimese looma, kes ühel õnnetumal tunnil kirjanduse oma ülesandeks valis, tarvitada ja sellele paar kuud pelgupaika anda. Raske vaimuväsitav ajalehe töö, mille eest paraku ebatänu osaks sain, on hinge surmani ära vaevanud, vaevane ülespidamine ihu jõudu ära kurnanud, arvame muud kibedused, mida rahva õnnest ehk õnnetusest ka südamega osavõtjal kannatada on, siis selgub, missugune elu ühel ajalehe abil võib olla, kes kõik piab teadma ja ometi – siiski midagi teada ei taha [tohi ?]: Ma olen üksi Sakala tööd teinud ja seda unustusesse jäänud lehte peasta püidnud-tänu, ei, oma õiguslist osagi pole ma sellest saanud…. Ma pian lehe tööst lahkuma, kui oma noort elu tahan hoida. Võiksin ma nüid ühe auusa suguvenna juures paar kuud ülespidamist leida, siis võiks jälle seda tööd edasi teha, mis meie rahva keskes töötajale nii viletsaste tasub. Olevik arvab mind kevade poole tarvitada võivat, nüid aga mitte. Ei piaks selle vahe sees muud kohta leida olema, siis võiks sinna ka minna. Kuni sinnamaale on aga aega ja ma olen kimbus. Kas võiksite Teie üht sarnast elukat tarvitada?

Tilk vastanud, et tal pole võimalik abilist tarvitada, et tema vilets koolmeistri kammer, kuhu suits sisse tungib ja kus tint ära külmab, tervist ei või parandada, ning soovitanud koha asjus pöörata ühe läheduses elava kooliõpetaja poole. Kuid viimane koht jälle ei sobinud Liivile, kuna seal nõuti vene keele oskust.

Nii lähenes aasta lõpp, Liiv võttis ka uue aasta Viljandis vastu, kuid tal polnud veel mingit väljavaadet lähema tuleviku kohta. Meie ei teakski, kus ja kuidas ta veetis järgneva poolteist kuud, kui küsimust ei selgitaks üks juhuslik mälestus.

1890. a. alul õppis Treffneri gümnaasiumis juba Juhan Liivi lellepoeg Joosep Liiv. Ja see mäletab nimelt, kuidas Juhan ootamatult ühel päeval Treffneri käe kõrval kooli söögisaali astunud – ikka sellesama Treffneri, kellega ta vahekord mõne aasta eest oli kujunenud nii halvaks. Juhan jutustas lellepojale oma äpardust: ta tahtnud mingisuguste seltsimeestega Viljandist Tartu sõita, kuid need olla ta maha jätnud; siis pidanud ta selle maa talvisel ajal üksi, osalt jala, osalt hobusega, läbi tegema. Nähtavasti oli ta Viljandis jäänud viimaks täiesti hätta ega suutnud isegi enam koju vanemate juurde sõita. Samuti näis ta nüüd Tartus olevat ilma rahata ja ulualuseta. Muidugi pidi teda Treffner ka seekord aitama, mida tegigi, sest et pikka viha ei kannud.

Arvatavasti läks Liiv Tartust veel vanemate poole Alatskivile, kuid igatahes oli ta 1890. a. veebruarikuus jälle siin, et astuda ametisse „Oleviku” toimetuses. See jäigi tema püsivamaks, ühtlasi aga ka viimseks ajakirjanduslikuks tegevuskohaks. Kuid ühes sellega algab uus ajajärk Liivi elus.

Friedebert Tuglas

II osa Loomingust nr. 5/1927

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share