Läti Hendriku kroonika käsikirjadest
Väike lisa Johann Daniel Grubeni poolt tarvitatud käsikirja ajaloole.
Nagu Hildebrand oma uurimuses on näidanud, kirjutas Läti Hendrik oma tuntud kroonika arvatavasti a. 1225 ja 1227 vahel. Kõige vanem Chronicon Lyvoniae käsikiri, mis meie päevini säilinud, põlveneb arvatavasti vähemalt terve aastasaja hiljemalt ajalt, – see on nimelt Codex Zamoscianus ipatsayiensis, mis arvatakse olevat kirjutatud XIV aastasaja algusel.
Siiski pole Codex Zamoscianus see käsikiri, mille kaudu Chronicon Lyvoniae esimest korda trükis tuttavaks sai. Kui Läti Hendriku kroonika esimest korda trükituna avaldati aastal 1740, ei olnud tarvitada selleks nii täielist käsikirja kui hiljemini on korda läinud kätte saada. Teatavasti on Chronicon Lyvoniae olnud tuntud ja tarvitatud juba XVI aastasajal ja võimalik, et veel vareminigi, kuid siiski jäänud võrdlemisi tundmatuks XVIII aastasajani, kuni Hannoveri hertsogi raamatukoguhoidja Johann; Daniel Gruber selle esimest korda avaldas äsja nimetatud aastal.
Meie historiograafia seiskohalt pakub suurt huvi küsimus, kust Gruberi esitrüki aluseks võetud käsikiri saadud ja missugune see oli. Gruber nimetab ise, et tema poolt tarvitatud käsikiri pole olnud kõige paremaid, kuid ka mitte just kõige halvemaid. See oli folio suuruses paberi manuskript ja põlvenes Gruben arvates keskaja lõpult, olles umbes kaks ja pool aastasada vana. See oli kirjutatud „isiku poolt, kes väga tõenäoliselt oli pannud suuremat rõhku tähtede kirjutamisele kui sisu jutustamisele”. Seepärast sisaldas see käsikiri palju vigu, 1739.a. suvel oli nimetatud käsikirja pakutud müüa teiste vähema väärtusega käsikirjade hulgas ja Gruber märkas otsekohe selle suurt väärtuslikkust. Käsikiri nägi välja, nagu oleks ta sõdurite käes olnud, sest kaustikul võis märgata „die Spuren der auf ihn getretenen Füsse und des Pulvers ganz offenbar”, nagu öeldakse Arndti poolt korraldatud Gruben teose tõlkes. Ka olid mõned leheküljed vahelt välja rebitud. Gruben arvates oli käsikiri olnud Liivi sõjasaagi sees ja selle tõttu pidanud mõnedki juhtumised üle elama. Nii jutustab Gruber kroonika eessõnas a. 1740.
Kaustik osteti Hannoveri raamatukogule ja hoitakse selles alal sub signo XXXIII 1746 a. Kahjuks ei nimeta Gruber oma lühikeses selgitavas sissejuhatuses, kus mainitud käsikiri müüa pakuti ja kust ta Gruberi arvates oleks võinud pärit olla. Ühes teises kohas on Gruber siiski oma arvamust avaldanud tema tarvitada olnud Chronicon Lyvoniae käsikirja päritoleku kohta.
Otsekohe selle järele, kui Grubertil õnnestus leida nimetatud tähtsa allika Liivimaa ajaloo kohta – arvatavasti 1739. a. suvel või sügisel – tärkas temas mõte avaldada trükis Chronicon Lyvoniae ja ühenduses sellega võimalikult palju teisi ajaloolisi allikaid, mis valgustavad sedasama aega, s. t kristianiseerimise ajajärku Liivimaal. Ta seadis erilise märgukirja (promemoria) kokku, mis oli adresseeritud ühele autoriteetsele isikule ja milles paluti võimaldada temale tarvitada kaht vana Vene kroonikat, nimelt Kiievi Theodosiuse kroonikat ja Incerli Auctoris Chronicon latinum’i XIII aastasajalt, mille professor Gerhard Friedrich Müller Peterburis oli lubanud avaldada Vene Teadusteakadeemia väljaannetes. Ei ole nimetatud, kellele see dateerimata promemoria on saadetud või mõeldud saata, kuid sisu järgi otsustades võime arvata, et see on määratud kellelegi Hannoveri kõrgemaist aukandjaist, võimalik ka, et Inglise kuningale, kes samal ajal oli Hannoveri kuurvürst, ja kirjutatud 1739. aasta lõpul või järgmise aasta algusel. Promemoria sihiks oli „kõrge vahetalituse kaudu” saada tarvitada nimetatud kroonikad; kui kõik kolm üheskoos avaldataks, siis moodustaksid nad eeskujulise „Corpus veterum scriptorum Imperii Russia”.
Oma promemorias seletab Gruber, et see tema arvates ennetundmata Liivimaa kroonika käsikiri leiti „unter einigen von der Oxenstiernschen Familie ehedessen gesammelten geschriebenen Sachen von geringerem Werth”. Seiles „einer von den ersten liefländischen Missionariis in Mönch-latein beschreibet, wie es von 1158 bis 1225 mit der Entdeckung, Bezwingung und Bekehrung des damaligen heidnischen Lieflandes zugegangen; welches alles um so glaubwürdiger ist, als der Verfasser am Ende bezeuget, wie er nichts geschrieben, als was er selbst mit angesehen, oder von denen, die dabey gewesen sind, vernommen habe”.
Eriliselt oli Gruber märganud – ja sellele kõlbas just venelaste tähelepanu juhtida – et kroonika tõestavat Liivimaa kuuluvust Vene võimu alla enne sakslaste, rootslaste ja taanlaste tulekut. See olevat kindel järgmistel põhjustel:
„1) dass der erste Missionaire und nachmalige Bischoff Meinhard, ein Mönch aus dem Closter Segeberg im Hollstein, welchen die Bremischen Kaufleute mit sich an den Mund der Düna genommen, von dem Russischen Fürsten Wladimir zu Plescecove die Erlaubnis deren heidnischen Liefländern das Evangelium zu predigen gesuchet und erhalten habe.
2) dass die Liefländer gedachten Fürsten oder Stadthalter Tribut zu geben.
3) dass der dritte Bischoff Albrecht von Apelern um die Neu-Bekehrten des Tributs zu übergeben, denselben für sie aus seinem eigenen Beutel gezahlet habe, bis er sich mit den Russen verglichen.”
Me ei tarvitse iseäranis arvesse võtta seda, et Gruberil ei õnnestunud saada tarvitada oma editsiooni jaoks neid vanu Vene kroonikaid, mis ta soovis ja millisile veel hiljeminigi ta pühendas oma erilist tähelepanu. Kuid seda enam väärivad meie tähelepanu teised asjaolud, mis Gruberi promemoria põhjal ilmenevad. Gruber teatab, et tema käsikiri oli pärit Oxenstierna kogust. Kuigi ta ei ole hiljemini selle väitega uuesti esinenud, tundub siiski õieti tõenäolisena, et sellel väitel alus ei puudu.
Suur raamatute ja muinasmälestuste koguja Johan Oxenstierna, tuntud riigimehe Axel Oxenstierna poeg, omandas nimelt enne 1653. aastat vististi oma sugulasilt Bengt Oxenstiernalt või Magnus Gabriel de la Gardielt Chronicon Lyvoniae käsikirja, mis oli pärit eelmiselt aastasajalt. On väga tõenäoline, et Gruberi poolt leitud käsikiri oli just valmistatud selle käsikirja najal, mida võime nimetada Codex Oxenstiernianus. Seda väidet aitavad kinnitada järgmised asjaolud.
Riia linnaraamatukogule kinkis a. 1818 herra G. von Vegesack Läti Hendriku kroonika käsikirja, mille oli valmistanud keegi Johann Witte, sekretär Riias, ja mis praegugi hoitakse alal Riia Stadtbibliothekis sub signo Codex bibliothecae Rigensis Nr. 2482. Selle käsikirja lõpul leiduvad järgmised sõnad:
Ex exemplari, quod illustrissimus dominus Johannes Axelii Oxenstierna, comes etc. suae bibliothecae (sic!) servat et per nobilem dominum Joannem de Weydenhayn mini commanicatum est deseripsi bona fide mense Decembri 1653.
Wagu Wilhelm Arndt on näidanud, on jälle Codex Knüpferi, mida Hansen on tarvitanud, kopeeritud sellest Witte poolt valmistatud käsikirjast. Knüpferi originaal on 1660.a. pärit ja seda peetakse heaks käsikirjaks. Nüüd on aga asi nii, et Gruberi poolt leitud käsikiri ja Knüpferi oma on kindlasti ühe ja sellesama algkäsikirja põhjal valmistatud: seda tõestavad ümberlükkamatult need kirjavead, mis ühised mõlemale käsikirjale. Seepärast võime kinnitada, et käsikiri, mille põhja Läti Hendriku kroonika esimest korda trükis avaldati, kuulus sellesse seeriasse, miile originaaliks oli ülevalnimetatud, XVI aastasajal kirjutatud ja hiljemini Oxenstierna raamatukogusse sattunud käsikiri.
Väga tõenäoliselt põlveneb Codex Oxenstiernianus’est kas otsekohe või vahepealsete kopeerijate kaudu terve kogustik kroonika käsikirju, mis peaasjaliselt on jõudnud Liivi-ja Eestimaale. On võimatu kindlaks teha, kui lähedal Codex Oxenstiernianus seisis Läti Hendriku kroonika päris originaalile. Asi näib siiski nii olevat, et võrreldes Codex Zaraoscianus’ega on ta olnud hoolimatumalt valmistatud ja sisaldanud terve rea kirjavigu. Gruber ise tegi oma editsioonis terve rea oletatavaid parandusi ja veel hiljeminigi esitas uusi kroonika saksakeelsele tõlkijale. Kroonika tõlkija J. G. Arndt võttis ette erilise allikakriitilise uurimise, võreldes üksteisega Gruben teksti ja kaht käsikirja, mis tal oli õnnestunud oma kätte saada, nimelt Codex Rigensis 2394 ehk Codex Skodeiskianus ja Codex Gymnasialis Revaliensis. Gruben teksti (Cod. Hannov.) ja Codex Gymn. Reval. vahel ettevõetud võrdluse teel jõudis Arndt otsusele, et viimane käsikiri oli valmistatud täielisemalt ja hoolikamalt (näit. Metsepole in Cod. Gymn. Rev. pro Mersepole in Cod. Hannov.
Ja see allikakriitika kestis ka edaspidigi. Vaevalt oli Arndti tõlge ilmunud, kui meile muidu tundmata J. S. Semier avaldas 1748. a. Nürnbergis ilmuvas seerias „Miscellaneorum lectionum fasciculus I” artikli „Ad Chronicon Livoniae quaedam emendationes, kelle järgi mitmed uurijad, nagu näit. tuntud teoloog Christoph August Heumann, on jätkanud seda allikakriitikat kuni meie päevini.
On teadmata, kuhu omal ajal Johan Oxenstierna raamatukogusse kuulunud Chronicon Lyvoniae käsikiri on saanud. Schirren ei ole teatavasti seda oma mitmel uurimisreisil mitte leidnud ja ka Winkelmann nimetad, et seda enam ei tunta. Ei ole siiski sugugi võimatu, et ta leidub mõnes käsikirjade kogus Rootsimaal. Põhjalikum tutvunemine selle küsimusega annaks kindlasti uut lisa Läti Hendriku kroonika ajaloole, lisa, mil võiks olla õieti tähelepanuväärt tähtsus.
A. R. Cederberg
Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1923
