Läti Hendriku rahvuse küsimus
Küsimust krooniku Hendriku päritolu kohta on ajalookirjanduses mitmeti sõelutud, ilma et kriitika oleks tulnud lõplikule otsusele. Kuna vanematel uurijatel – Gruberist kuni Hansenini – mingit kahtlust ei olnud ta Läti rahvuse kohta, on Jordanist ja Hildebrandtist alates ikka rohkem arvamine maad võtnud, et ta Alam-Saksamaalt pärit on – vähemalt mõõduandvates Saksa käsiraamatutes. Nüüd on kahe aasta eest jälle Robert Holzmann sama küsimust arutanud, välja minnes tõelisest olukorrast, et „tõepoolest selgust selle üle, kas Heinrich sakslane või lätlane olnud, ikkagi olemas ei ole – ja just, kui vaadet ta Saksa päritolevusest veel väita tahetakse, tarvis oleks ta uuesti põhjendada.”
See küsimus ei ole tühine doktoriväide ega mitte ainult antikvaarilise huviga. Ta puudutab vaadet, mida me endale loome tervest Liivimaa misjonikäigust. Kui vanem väide õigustatud ja misjoni ajaloo kirjutaja ise pärismaalane olnud, siis peaksime järeldama palju sügavamat misjoni mõju kui seda aimata laseb krooniku puht väline võidulugu. Ning kas ja kuivõrra misjon rehkendas seesmise osavõtuga oma mõjualuste seas – ka see paistaks meile uues valguses. Küsimus pakuks huvi mitte ainult Liivi, vaid kogu keskaja pagana misjoni ajaloole. Kaudsed näpunäited, mida me leiame Hendriku kroonikas ja mõnes teises allikas, on õredad küllalt. On silmapaistev, kuivõrd sel korral perspektiiv süveneb ja kaudsed tunnismärgid täienevad. Ainult mõne paganamisjonäri olemasolu, mida Hendrik ise mööda minnes mainib, on iseenesest veel mitmetmoodi seletatav.- Kui aga õigustatud oleks tema väide, et kronist Hendrik Saksamaalt pärit, siis pakuks jällegi teatavat (ehk küll rohkem piiratud) huvi tema lähema kodukolde äramääramine: kas Westfaalist või Magdeburgist.
Aga küsimus meie krooniku kodukolde ja rahvuse kohta on, nagu öeldud, seni veel lahendamata. Ka viimane katse, mille Holtzmann keeleliste ja sisemispsüholoogiliste tunnusmärkide abil püüab ette võtta, ei rahulda mitte. Mõõduandvad on siin mitmed kaalumised.
Hoolsate keeleliste kaalumiste ja võrdluste järele keskaja ladinakeelest jõuab Holtzmann otsusele, et mõlemal parteil korraga õigus ja mitte õigus on nime „Heinricus de Lettis” seletamisel. Õigus – kui nad väidavad, et sõnal „de” võib soovitud tähendus olla, mitte õigus – kui nad arvavad, et tal seda peab olema. See on vastuvõetav; aga mitte nii selge pole järgnev väide: et „de Lettis” võib tähendada ühetaoliselt – isikut lätlaste seast kui ka isikut, kel tegevuspiirkond lätlaste seas. – Mõõduandvaks jääb ju Hendriku keel ise. Juba Wilh. Arndt on otsusele jõudnud, et „de” meie krooniku keeles kas isamaad, võimupiirkonda (dominium) või sündimispaika tähendab. Ja kaugemale sellest ettevaatlikust ja siiski selgest otsusest meie arvates minna ei saa. Kui Holtzmann „võimupiirkonna” (dominium) asemele „tegevuspiirkonna” asetab, siis pole see mitte vastuvõetav.
Holtzmanni tõestamine koondub siin poleemikale Arndtiga – ja on juba sellegipärast huvitav, et seni mõlema poole diskussioon nii ütelda tiks teisest mööda on läinud. Meie ei või leida, et Arndti positsioon tõsiselt oleks kõigutatud. Näited, mis Holtzmann toob, ei räägi mitte selle poolt: „fratres de Wenden”, „fratres milicie Wenden”, „magister de Wenden”, „magister milicie de Wenden”. -„Keegi ei saa vist tõendada, et Võnnu nende kodupaik oleks olnud!” hüüab Holtzmann. Muidugi mitte – aga see oli nende võimupiirkond (dominium). Sama seletus käib ka Võnnu ordumeistri kohta: „Boholdus de Wenden”. Niisamuti „milites de Kukenoys”, „Meynardus de Kukenoys”, „Theodoricus de Kukenoys”. – „Daniel de Lenevorde” on Lennevardi laenumaa omanik; „Conradus de Ykeskola” niisamuti. „Conradus de Meyendorpe” on nimetus vana kodukolde järele.
Munkade suhtes täidab valitseva arvamise järele klooster vana kodukolde aset. Raskusi võiks siin ainult sünnitada nimetus „Theodoricus de Thoreyda”. (Ebaselge on siin ainult Chron. I, 10, kus jutt cisterciensi munga põldudest. Aga cistercienslaste asundustest Thoreyda all meil teist teadet ei ole). – Aga kuigi see ka nii oleks, Hendriku keeleviis õigustab siiski suuremal mõõdul Arndti seletust kui Holtzmanni oma. Tõenäolisus on rohkem selle poolt, et „de Lettis” tõepoolest kodupaika määrab.
Mõõduandev on, nagu öeldud, kroonika keeleviis ise. Kui Holtzmann väidab, et kõnekääne „Heinricus de Lettis” mitte suuremat ei tähenda kui teised tiitlid ja ainult vaheldamiseks valitud, siis oleks see iseenesest ju mõeldav, aga mitte just tõenäoline. Oma nime valib Hendrik küll vaatamata oma igakordsele viibimiskohale, aga sellepärast ikkagi veel mitte mänglevalt; kui ta oma isiku teistmoodi lähemalt liignimega ära määrab, siis on selleks harilikult ka õigustatud mõiste. Näit.: Chron. XVIII, 3 Ratzeburgi piiskop Philipp saadab misjonärina Tolovasse „sacerdotem suum, qui erat prope Ymeram” – vist küll sellepärast, et see lähem kiriklik kihelkond oli; XXIV, 5 „Letthorum de Ymera sacerdos” (vähem nähtavasti XXIV, 1, ,,Letthorum minister de Ymera”) näib niisamuti sihtivat Eesti misjonipiirkonna naabrusele; XXIV, 6 „similiter et Letthorum adhuc sacerdos abiit in Ungauniam etc. – näib veel vähem lihtsast vaheldustarbest tingitud olevat, kui „adhuc” võib ümberpanna sõnaga „seni”. – Kus lähem isiku äramääramine üleliigne paistab, jätab Hendrik selle ära, näit. XXIV, 2, kui kesk misjonikäiku daanlased raskusi sünnitavad Riia misjonäri-dele, „quod intelligentes Petrus et Heinricus in Gervam abierunt,”
Et preestril Hendrikul mitte piiblipärane nimi ei ole, on õige, aga see ei ole veel otsustav argument. Nimi „Heinricus” ei ole sugugi mitte Saksa privileeg keskajal ja on tarvitusel ka vaimulikkude seas. Sundivat otsust sellest välja lugeda on niisamuti võimatu kui ka sellest, et kroonika sisu, huvi ja väljendusviis saksapärane on. Oleks raske teist eeldada Saksa kooli kasvandikust. Ka „Läti” Hendrik ei võinud ju teisiti, kui oma uute õpetajate mõttepiirkonnas liikuda. Kui Holtzmann rõhutab sakslaste eesõigustatud seisukohta kroonikas ja selle vastu Hendriku nähtava Läti poolehoiu põhjusi ainult selles näeb, et ta „lätlaste seas tegutsenud, nende poolt lugupeetud sai ja nende liivlaste halvakspidamise omaks võtnud”, siis on ju vastupidine seletus veel palju selgem.
Ka keelelised näpunäited ei luba veel otsust teha: Saksamaa nimede kuju on küll Alamsaksa keeleline – aga kas võis vahest noor lätlane, kes Alamsaksa kloostri õhkkonnas hariduse saanud, järjekorraliselt ka teist kui Alamsaksa vormi tarvitada? Palju tähtsam on, et Hendrik nähtavasti ilma vaevata Läti ja Eesti keelt kõneleb (Ladina ja Saksa keele kõrval): mis kergesti seletatav oleks, kui ta tõepoolest Eesti-Läti piirilt pärit. (Imelikul viisil tarvitab kronist mitte nii palju Saksa või Läti) sõnaraasukesi omas kõnes kui just Eesti sõnu: aga see on vist seletatav sellega, et Eesti sõja kirjeldused on iseäranis elavad).
Iseäralist rõhku paneb Holtzmann sõna „nos” ja „nostri” interpretatsioonile iseäranis kahes kohas: XXV, 2 kiidulaulus neitsi Maarjale; ja XXIII, 9 Kareda lahingu kirjelduses – aga ilma, et ta üksikasjalisemalt selle juures peataks. Meie oleme seda küsimust juba arutanud.
Muud vastuväited vanemale teooriale on suuremalt jaolt pstiholoogilise iseloomuga: krooniku tubli haridus, tema sulav Ladina keel, piibli ja kirikukirjanikkude ja Rooma klassikute tundmine, ladinakeelsete sõnamängude tarvitamine ja osavus värsisepitsemises. Ja teatud muusikalised anded olid temal kah, nii kui seda vahejuhtumine Beverini kindlustuse piiramisel a. 1208 näitab (Chron. XII, 6). „Kas on isegi tõenäoline, et lätlane oleks võinud omandada nii kõrge hariduse ja osavuse võrdlemisi lühikese ajaga?” küsib Holtzmann. – Noh, see küsimus on õigustatud ainult viimase muusikalise juhtumise kohta a. 1208 – ja seda ainult ühenduses Berkholzi hüpoteesiga, et Hendrik a. 1207/8 pühitsetud ja et ta tol ajal ligi 20 aastat vana on olnud. Se sobib küll hästi Berkholzi hüpoteesiga krooniku isiku kohta ja on isegi selle eeldus, sest ainult sel tingimusel saame veel mõeldava vanaduse Papendorfi preestrile a. 1259. Aga kui võtame selle hüpoteesi sellena, mis ta tõepoolest on-nimelt meeldiva näpunäitena ilma sundiva jõuta – siis nõuaks Holtzmanni vastuväide ainult, et kaugemale tagasi lükataks Hendriku preestriks õnnistamist (Chron. XVI, 7 „ad sacros ordines promotus”). Ka Holtzmann peab seda võimalikuks.
Et Hendrik oma täielise preestriharidusega ka muidu kõigile nõuetele vastab, ei ole mitte imestamisväärt. Ka mujal polnud lugu teisiti: ka Magdeburgi või Westfaali alamsaksilasele polnud vast mitte kergem koduneda mungaladina keeles ja lugemise ning kirjutamise kunstis. Et „Läti” Hendriku juhus mitte kunstlikult konstrueeritud ei ole, seda näitavad meile tema oma kroonikas mainitud misjoni kolleegad, kes pärisrahvaist pärit.
Meie oleme katsunud siin selgusele jõuda keerulises küsimuses Läti Hendriku rahvuse kohta. Ja oleme katsunud otsust teha kahe valitseva teooria vahel viimase töö najal, mis rõhutab krooniku Alamsaksa kodu. See töö väärib kõigiti tähelepanu. Aga meie ei usu mitte, et tal tõestus õnnestanud oleks. Läheb küll veel üksikasjalisi uurimisi vaja, iseäranis keelelisel põllul, et jõuda rahuloldavale otsusele tõelisuse kohta. Küsimuse lõpuliku otsustamiseni jääb küll ennemini püsima Wilh. Arndti arvamine.
Hans Oldekop
Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1923
