Inglise märkmik.
Mõne hää aasta eest kirjutas T. S. Eliot Percy Wyndham Lewise modernistlikus kunstiajakirjas The Tyro lühikese artikli „Kolmest provintslusest”, milles liigub praegune ingliskeelne kirjandus. On selge, et enam ei ole võimalik kõnelda inglise kirjandusest, vaid et see langeb vähemalt inglise, iiri ja ameerika kirjandušiks, mis tarvitavad sama keelt, kuid lähetuvad hoopis eri tagapõhjadest ja impulssidest. Eliot kaebab nende kirjanduste provintslikkust. Ta tunnustab igal pool leiduvat andekust, kuid kurdab üldeuroopaliku vaimu puudust, leides ainuüksi James Joyce’i toodangus midagi, mil on üleilmset tähendust. Viimasega võib olla nõus või mitte, kuid peab möönma, et kõik need maad on igaüks väga süvenend oma kodusesse elu-olusse, oma eriprobleemidesse, katsudes neist välja võtta kõik, mis kirjanduslikuks käsitluseks sobiv, ning samuti seda, et kohalikkude küsimustega tegelemine vähemalt esiotsa enamail juhtudel takistab intellektuaalselt üle Euroopa küüniva vaatekoha saavutamist. Siiski ei ole kindel, kas just see omist allikaist elujõu ammutamine ei ole parimaks tagatiseks, et uus kirjanduslik geenius, kui see tuleb, ei saa tugevam ja verekam kui mingi abstraktne üldeuroopalik vaim, kel puudub kindel jalgealune. Eliot kui Inglismaal kodunend, kuid mitte täiel määral inglistund ameeriklane, kaldub kergesti ülehindama asjade kosmopoliitset külge, nägemata „provintsis” peituvaid ürgimpulsse, mis lõppeks võivad viia sügavasse ulatuvaile kirjanduslikele teoseile.
Kuid Eliot kaebab veel midagi muud. Ta kurdab inglise kirjanduse rutiinsust – etteheide, mis näib kummaline, kui meelde tuletada inglaste osa maailmakirjanduses, mis on tavaliselt näidand teid rutiinist välja, mitte šabloonsusse ja konventsiooni. Temaga võib olla nõus ainult õige piirat mõttes. On nimelt küll ilmne, et inglastel praegu üldiselt puuduvad suured intrigeerivad probleemid, mis paneksid vere ja aju kihama ja sunniksid erakordseile pingutusile. Neil on esitada vähe väga massiivset, mis paneks liikuma terve kaasaegse maailma. Sellevastu on nende tugevast traditsioonist ja seda tugevamaist antitraditsioonilisist reaktsioonest moodustuvas kultuuriarengus ka praegu rida väga individuaalseid ja kultuurseid kirjanikke, kes võibolla veel ei lahenda maailma vaimuelu suuri põhiküsimusi, kuid kes kindlasti lisavad palju uuritavaid ja rikastavaid noote praeguse euroopa-ameerika kirjanduse üldsümfooniale. Ühtlasi aga tuleb möönda, et sellest ei jätku sõja ja teaduse vapustuste tõttu tasakaalust välja sattund maailma tarvete rahuldamiseks.
Ameeriklased on Elioti arvates aktiivsemad suurte kultuurprobleemide kinnipüüdmises, kuid ka neil puudub midagi. Nende põhi ei ole küllalt tugev, nad on suhteliselt noor tõug, kes ei ole veel iseennast leidnud. Ning iirlased, kes Euroopale annud rea elavamaid intellekte, on praegu vahest sama intelligentsed kui vanasti, kuid on oma iseseisvuse tõttu nii süüvind oma eriolemusse, et on unustand, et nad on Euroopa osa. Nii umbes arvab Eliot.
Lubatagu selles kahelda. Nende ridade kirjutaja hindab kõrgelt T. S. Elioti praegu huvi keskpunktiks saand püüdu koordineerida vaimlisi jõude uue maailmakirjanduse, uue suure Euroopa traditsiooni loomiseks. Ometigi näib, et neoklassitsistide kool alahindab kontakti vähem vaimsete reaalsustega, kontakti nii intiimsete kui ka jõhkrate kohapäälsete realiteetidega, mis on võib-olla raskemad läbi töötada ja kunstiks sõeluda, kuid mis toovad esile nii palju elementaarset, põhjast esile uhkavat jõudu, et see mõnikord teeb „õilsama” vaimsuse kuhjaga tasa – või kui mitte seda, siis vähemalt aitab alul edasi minna, selle asemel et seda lämmatada või lasta nälga surra, mida võib kergesti juhtuda liiga teadlikult lood „üldeuroopaliku” kirjandusega. Ma ei saa esialgu väita, et ürgjõudu oleks euroopa kirjanduses liiga palju. Iga ürgjõuline produkt on selletõttu väärtuslik vähemalt selles mõttes, et ergutab peenekoelisemaid vaime uutes ebakonventsionaalsetes suundades edasi looma ja päästab eksiarvamist, et elu on vaene. Elu põhi on ikka veel sama vitaalne kui vanasti, kui ainult suuta sellega õiget kontakti luua.
See on vana probleem. Tunneme saksa omaaegset „Heimatliteratur”i, provintside eriatmosfääride ületoomist saksa kirjandusse, eesmärgiga viimast värskendada ja rikastada. Kahjuks ei olnud see liikumine küllalt jõuline oma liiga väikekodanlise laadi tõttu. Puudusid päälegi suured, elustavad tõukejõud. Uus suund jäi kahetsetavalt literaarseks. Kuid sääl, kus määratud uued jõulätted avanemas, nagu Ameerikas, või kus sajandite kestes kütkes püsind, suurelt traditsioonilt värvi võttev ja notoorselt pulbitsev ja äge rahvuslik temperament järsku koondub teatavate – olgugi mitte „üldeuroopalikkude” – ideaalide ümber nagu Iiris, on loota üldkirjandusele suurt emotsionaalset rikastust.
Oleks põhjust iiri kirjandusel pikemalt peatuda. Kahjuks, on see praegu võimatu. Tahan ainult juhtida tähelepanu ühele kujule iiri näitekirjanduses, mida ei saa pidada maailma Messiaid ihkava kirjandusliku publiku lootuste täitjaks, kuid mis tähendab uut faasi n. n. „iiri renessansis”.
„Iiri renessanss” on meil tundmatu nähe. Kuid maksab meelde tuletada, et üks selle suurimaid juhte, William Butler Keats, sai kuue-seitsme aasta eest Nobeli auhinna, ja et selle võib-olla andekaimat esindajat, juba aastakümneid surnud lavakirjanikku John Millington Synge’i laialt peetakse suurimaks ingliskeelsete näidendite autoriks pärast Shakespeare’i. Isegi Shaw’d ei loeta temaga võrdseks kunstnikuna, kuigi ei saa olla kahtlust, et Shaw üldnähtena on silmapaistvam. See tugev liikumine, mis on defineeritav iiri folkloori, ajaloo ja rahvaelu õhustiku tungimisena ingliskeelsesse kirjandusse, oli seni tüüpiliselt romantiline, umbes samas mõttes, milles soome rahvuslik regeneratsioon on romantiline, meie omast kõnelemata. Linnaelu jäi sellele võõraks. Reaktsiooniks selle irreaalsuse vastu oli James Joyce’i titaaniline toodang. Kuid Joyce on seevõrra komplitseerit, kosmopoliit ja nii isemeelne, et ta ei kuulu enam täiesti üldarengusse. Iiri linnade atmosfääri toob selle eest kirjandusse noor proletaarline kirjanik Sean O’Casey.
Eestlane leiaks temas arvatavasti palju kodust ja omast. O’Casey erialaks on Dublini agulid, mis kirjelduste järele otsustades ei ole väga erinevad Tallinna omadest. Sama viletsus, sama sumbuv hingeelu, sama räpasus ja venepärasus kui viimases, valitsevad nähtavasti ka Dublinis. „Venepärasus” ei ole muidugi tulnud idast, vaid see põhjeneb iirlaste temperamendi sarnasusel vene omale. Mõlemad on tasakaalutud, tundelised fantaasiarikkad, artistlikud. Mõlemad kalduvad äärmusisse. Mõlemad on loond rahvakeele, mis värvikuselt ja teatavalt „metsikult” musikaalsuselt otsib võistlejaid. Mõlemad armastavad melanhooliat ja kurba lõpmatust, kuid võivad küllatseda ülemeelikus rõõmus.
Kõik need jooned on ilmsed O’Casey näidendeis, mis on alati põhjalt traagilised, kuigi kohati pääseb esile rikas huumor. Tema ained on eranditult võet sõjaaegadest, päämiselt iiri kodusõjast. Eesmärgitu unistlemine, fanaatiline natsionalism, haruldane võime enesepetteks, väiklane tülitsemine, lennukas fantaasia, tundelisus, mis kõige väiklasemagi isiku võib viia enesesalgusele ja heroismile, tunduvad nende armutult realistlikkude teoste põhjal olevat iiri agulielanikkude iseloomu põhijooned. Kontrast järgneb kontrastile ja kõike viib tugevalt edasi ühtlane, meisterlikult suggereerit atmosfäär ning jõuliselt käsiteld psühholoogiline areng. O’Casey toodang väärib teravat vaatlust. Näib, et ta annab iiri kirjandusele uut teravat lopsakust ja inetusist hoidumatut võimet kaevuda otse ürginstinktideni välja, ilma seejuures kunstilist tasakaalu kaotamata. Need on teosed, milles jälle kord näeb inimesi saatuse ägedamates kriisides – inimesi, kelles kehastub kirjanduses seni adekvaatselt esinemata keskkond.
*
Mis puutub inglastesse enestesse, siis ei pääse eriti rõhutamast seda suunda, millele alul vaidlesime vastu, s. o. T. S. Elioti ümber koondund neoklassitsistide rühma, mille kirjanduslik toodang on kõike muud kui klassitsistlik, kuid kes oma kriitilisis ja teoreetilisis teoseis alatasa toonitavad tarvet uue traditsiooni järele. See suund, mida saame siin esialgu ainult pääliskaudselt puudutada, on parimini esindet The Criterion’i kaastööliste ringkonnas ja Faber & Faber’i kirjastuse väljaannetes. L’Action Francaise ja neothomism on selle suuna ja eriti T. S. Elioti lemmikuid, kuid liikumine pole ühekülgne, vaid püsib väga lähedases kokkupuutes ka muude süvenemist osutavate tendentsidega mandri ja Ameerika vaimuelus. Sellele sümpatiseerib oma ilmsetele antiklassitsistlikkudele põhimõtetele vaatamata John Middleton Murry oma ajakirjaga The New Adelphi. Mõlemad tiivad ei ole puhtkirjanduslikud, vaid haaravad kogu kultuurelu kuni antropoloogiani ja religioonini, ning mõlemad on lõppeks vahest rohkem saavutand kultuurteoreetilisel kui puhtkirjanduslikul alal, vähemalt otsustades kummalegi alale pühendet lehekülgede arvu järele. Üheltpoolt klassitsism, teiseltpoolt „romantism”; üheltpoolt tahe pääseda kiusavast printsiipide puudusest kas või katoliku kiriku hõlma, teiseltpoolt ainuõndsaks tegeva isikliku tunnetuse ja veendumuse kultus ja igivõitleva, alatasa kogu kaasaegset maailma arvestada püüdva, ikka uuesti sündiva inimvaimu innustetuimad eestvõitlejad. Võib vist väita, et need kaks kokku on intelligentseimat, mida Inglismaal pakkuda, ja ulatuvad väga selle „hää eurooplase” ideaali lähedale, mida proklameeris Nietzsche. Võitlus käib siin kogu aeg põhiprintsiipide pärast, ja püüd teisest tõesti aru saada on siiras, kuigi Eliot võib mõnikord kalduda paavstlikult pühalikku manifestitooni, mille pärast ise vabandab ühe oma esseedekogu uue trüki eesotsas.
The Criterioni parimaid kaastöölisi on luuletaja, kirjandusteoreetik ja kunstiajaloolane Herbert Read. Ta avaldas hiljuti esseedekogu The Sense of Glory, milles jälgib hingestund, intellektuaalselt seletet positiivse eluenergia nähteid viimase aastatuhande kirjanduses. Ta on ilmsesti välja jõudnud pessimistlikust meeleolust, mida tunneb ta subjektiivselt võet raamatust Phases of English Poetry. Teesiks on sellel teosel m. s. see, et inglise luule igale arenguastmele vastab kindlakskujunend ühiskondlik tagapõhi ja et luule sellest igas oma järgus ammutas vitaalsust ja suundaandvat ergutust. Ainult moodsal luuletajal puuduvat sellane kontakt. Rahvaballaadide loojad olid otsesed üldmeeleolu väljendajad ning moodustasid omaaegse maailma loomuliku väljendusvahendi. Nad polnud sellest üldse eraldet. Renessansiaegne humanistlik poeet oli intellektuaalse elu fookuseks. Usuline poeet oli vahelüliks käesoleva maailma ja lõpmatu vaimlise universumi vahel. Ka romantiline poeet lõi maailmale suure akna lahti, kuid ta vaimsus oli veel absoluutsem kui usulisel luuletajal: ta emb-kumb, kas eitas materiaalset maailma täiesti ja tunnustas ainult fantoome või identifitseeris maailma oma tunnetega. Kaasaegne luuletaja ei näe enam, kuhu edasi minna; ta ei tunne enam, et ta oleks edustav, sest ta ei leia endale suuri ülesandeid pääle vaimsuse säilitamise, mis ei rahulda; ta tunneb, et luule on ekstsentrilisus, ja kaldub meeleheitele. Temale on selge, et ilma poeesiata vajub maailm allapoole, vaimulagedusse, kuid ta ei saa väljaspoolt tiivustust, vaid peab võitlema üksinda, „enfant perdu”na, nagu Heine sõdur-poeet, kes sureb üksinduses haavadesse. Ning kõige halvem on see, et tal pole enam kindlaid veendumusi pääle usu vaimsusse; tal puudub romantikute usk maailma ühtlusse, „kõiksuse vaimu”, usk, mis andis Wordsworthi, Shelley, sageli Byroni luulele ta suure paatose. Nii siis – lõhestund sisemus ja võimatus väljaspoolt tuge ja osavõttu leida. Coppee, Jammes, Whitman, Sandburg, Edward Carpenter ja Kipling on n. n. „populaarsed” poeedid. Nende teoseid ostetakse, kuid ostjaiks on „üliõpilased, õpetajad ja kõik tendentsiliste raamatute poolharit, vaimustusest vabisevad õgijad.” Tõeline rahvas laulab „Tipperary’t” ja „Keep the home fires burning”!
Selle õige süngemeelse raamatu lopplehekülg esitab mõtte, mis on õieti meeleheite tipp, kuigi see esineb „pääseteena”:
„Ainuke kirjandus, mis on ühtlasi eluline ja populaarne, on music-halli kirjandus. Ma ei taha väita, et see kirjandus oma praegusel kujul oleks mingisuguses mõttes luule. See oleks pahupidine ja snobistlik seisukoht. „Tipperary” ja„Keep the home fires burning” ei paku luulet, ainult sentimentaalsust.
Kuid on võimalik – ainult võimalik – et music-halli laul ja selle hõimlasliigid – music-halli vemmalvärsid ja revüülibreto – sisaldavad uue rahvapärase luule algeid. (On paljutähendav, et ainukesed luuletused, mis osutavad sellase kunsti poole, on mõningad Mr. Elioti hiljutised tooted). Seesugune luule hädaoht seisab selles, et see võib muutuda liiga rippuvaks kunstist, millest see peaks üle küünima – etteheide, mida ma ei tee Mr. Elioti luuletustele, mis on kahtlemata sardooniline kommentaar kogu seisukorra kohta. Ma ei arva siiski, et see luule, mida mina mõtlen, peaks omaks võtma millegi ebaküpsel kujul juba olemasoleva sugemed ja neile andma enne ekstisteeriva kultuuri kuju ja lihvi. See on täiesti väär meetod. Poeet peab selle asemel ära aimama rühmatunde või tundekompleksi, millest music-halli laul lähtub ja mida see laul rahuldab ebatäieliselt (ebatäieliselt seetõttu, et rahuldus on vaid ajutine). Ta peab siis looma luule, mis mitte üksnes ei rahulda rahvahulkade otseseid emotsionaalseid tarbeid, vaid mis ühtlasi omab need universaalsed kooskõla või ilu elemendid, mis tagavad püsivust. See võit ei saa ühelegi luuletajale kerge: see tähendab kõigi isiklikkude seisukohtade loovutamist ning igasuguse teadmistel ja intelligentsil põhjeneva uhkuse ohvrikstoomist. Praegu eeldab kogu me käsitus luuletajast ja luuletaja tegevusest uhkuse ja eraldumuse seisukorda. Sisemiselt tunnen, et see intelligentsi elu on ainuke reaalsus ja et luuletamine seisab raskes kunstis defineerida vaimu ja emotsiooni iseloomu – loorund tegevuses, mis viib luuletaja sügavale inimsüdame hämarusisse. Kuid see on minu isiklik seisukoht; erapooletumalt vaatekohalt möönan, et luule ei saa iialgi enam rahvapäraseks kunstiks, seni kui loobutakse sellaseist uurimusist ja luuletaja pühendab enda täiesti „anduvate jalgade kadentsile”.”
See on pessimism äärmisel kujul. Read ise on kirglik inimpsüühe hämaruste uurija, kes näeb ülimat võlu „läbitunt mõtluses”, uusmetafüüsilises luules, milles jätkub Shakespeare’i-aegsete luuletajate-mõtlejate John Donne’i ja Chapmani ning hilisemate piiskop Kingi, Andrew Marvelli ja teiste „metafüüsikute” traditsioon.
*
Enam ja enam hakkab kuulma mõne luuletaja nime, kes juba ammu vajund mätta alla, kuid alles viimasel ajal hakkab üldisemalt leidma tunnustust, mida teenib ja mida oma parimatelt ametvendadelt sai juba eluajal. Gerard Manly Hopkinsi keerulised ja inspireerit meetrilised eksperimendid, mida Robert Bridges omal ajal kommenteeris anduvalt Hopkinsi teoste postuumses väljaandes, kuulub nende hulka. Hopkins oli noorelt surnud jesuiit. Ta usuline innustus, mis liitus üsna erilise (ja haruldaselt vara – juba läind sajandil – esineva) modernismiga, mõjub tugevasti kaasaja katoliigistund meeltesse. Kuid ka Isaac Rosenbergi juudi temperament, mis kustus 1918. a. väerinna veelgi lõkkavamate tulede keskel, hakkab nihkuma esialale, kuigi ainult siin-sääl, laiavaatelisemate arvustajate silmis. Rosenberg sündis 1890. a. Bristolis, siirdus hiljem vanematega Londoni East Endi ja pidi juba 14-dal eluaastal koolist lahkuma, et teenida endale elatist. Kõigile vaatamata suutis ta pääseda Birnbeck College’i kunstiosakonda, kus võitis maalijana palju auhindu. Luuletajad Gordon Bottomley ja Laurence Binyon hüvastasid ta katseid värsi alal, mis õige varakult jõudsid silmapaistvale tasemele. 1915. aastal tuli tal minna sõtta, kus ta isegi kaevikuis luuletas järjekindlalt, kirjutades lüürikat ja näidendite katkeid. 1918. aastal ta langes. Ta otsus igal juhul luuletada oli vankumatu, ja on üllatav, et see ei viind halvule tulemusile. Kõiges, mis ta kirjutana, on julgust ja tuld. Ta uskus vaevanägemisse ja tuletab mõnikord pisut meelde seda Balzaci kunstnikku, kes muudab ühte maali lõpmatuseni, kaapides maha, mis talle ei meeldi, kuni rahuldub lõppeks, märkamata, et lõuendile pole enam jäänd üldse midagi. Rosenbergi luuletus on samuti täiesti kaotand kontuurid ja muutund arusaamatuks. Kuid vaim tungib tal isegi läbi loogilisilt arusaamatute kohtade. Suggestiivne kunstnik annab temperamendi edasi – ka siis, kui töö tervikuna on ebaõnnestund.
Rosenberg on seda, mida ekspressionistid sageli tahtsid olla. Ta annab iseennast läbi maailma kujude, ehkki ta näeb objekte teravalt ja joonistab haarava lõikavusega. Maalijana ta suudab ka luules tabada asjade väliskuju, kuigi ta vahendid on kirjanduslikud, s. o. s õ n a d kõigi oma assotsiatsioonidega, vastandina kirjanduse sundimisele ainult visualiseeringu teenriks. Kuid läbi väga teravalt nähtu tungib ta puhkev temperament, mis mõnikord juba alguses tuleb esile niisuguse jõuga, et näib kahtlane, kas ta suudab selle tempo lõpuni läbi viia. Üllatav on, et Rosenberg siiski teeb seda nii sageli võidukalt. Risk on ta loomingu põhijooni, kuid palja inspiratsiooniga viib ta katsed alatasa õnnestund lõpule. Selles ta sarnaneb John Donne’ile, kes näib temasse tugevasti mõjund.
Nõndanimetet „Georgian Poets” rühma soliidne värskus ja piiratus on talle täiesti võõras. Ta on ekstaatik, kes mõjub nägemuste kaudu, mis ühtelugu on täis õudu ja halastamatust, liites naturalismi mingi lõkleva müstitsismiga. Ta võib kirjutada kadund Siionist ja täide otsimisest kaevikus – ja kummalgi puhul on ta värss täis tuld, mis tuletab meelde Van Goghi, kuid on süngem. Tormi ja tungi on igalpool ja vahetevahel kerkib see hõiskavaks fanfaariks, kuid mitte sageli. Vana testamendi Jehoova hämarat kätt tundub ikka alati, kuigi seda mainitakse ainult siin-sääl. Mingi Piibli, Rabelais ja Christopher Marlowe seguna mõjuvad ta parimad asjad. Ta kavatset näidend Mooses, mis teostund ainult katketena, on nägemus mingist vaimlisest Tamerlanist, kes läheb maailma vallutama. Ilmsesti ei uskund Rosenberg instinktide mahasurumisse. Paiguti ta võib oma kõrgustest alla prantsahtuda proosalikku rängasõnalisve, kuid mitte sagedasti, sest enamasti püsib ka ränkadel sõnadel mingi kirglik ebatavalisus ja hõõgus, mis teeb nad kaasakiskuvaiks. Allakirjutanusse mõjus Rosenberg igatahes tugevamini kui nii mõnigi kuulus langend poeet, näiteks kui Charles Sorley ja sagedasti märksa rohkem kui Rupert Brooke. Tema luuletus „Dead man’s Dump” – „Korjuste prügi virn” – on saavutand teenit kuulsuse. „The Dead Heroes” on täis ehtsalt herooilist ekstaasi – tundehüppeid tundehüpete otsa, kõik tõusvas suunas. Kahjuks ei ole see hoog ja põlemine teises keeles edasiantav.
*
Säälsamas püsib neoklassitsism – osalt ka pisut teises mõttes kui selles, milles seda õpetab T. S. Eliot. Eliot on J. Middleton Murry järele „tõsine” klassitsist, kes otsib klassitsismilt vastust põhiküsimusile ja rahuldust vaevavaile vaimlisile tarbeile. Kuid sellekõrval elab edasi mänglevam Bloomsbury suund, esteetitsemine, naeratlev skepsis, käeheide, mida esindavad Lytton Strachey, David Garnett, enamasti ka Aldous Huxley, ja mitmed teised. Siin elatakse ilma tõsise püüuta vastuseid leida, harrastetakse satiiri ja ollakse küll lõpmatuseni kultuursed, kuid kaldutakse kahjuks hõljuma pisut liiaks pinnal. See ei tähenda, et siin poleks tegemist mõnigi kord otse esmajärguliste intellektidega. Õnnetuseks on ainult nende intellektide keeldumine otsustavalt rakenduda millessegi väga olulisse. Ei ole siiski mingit kahtlust, et inglise kultuur, kirjanduse artistlikkus, keele ja kompositsiooni painduvus ja raffineerumus võidavad palju nende pisut eesmärgitu kultuuri läbi. Virginia Woolf ei kuulu põhilaadilt siia, kuid oma romaanis Orlando on ta ilmsesti sama suuna jünger. See romaan kuninganna Elisabeti aegsest aristokraadist, kes kolmekümne aastaselt briti saadikuna Konstantinoopolis järsku muutub naiseks ja kuni 1928. aasta sügiseni ei ole saand enam kui kolmkümmendkuus aastat vanaks (muide, ehtnaiselik joon!), on kahtlemata nali. Tehnika on küll suurepärane, nagu Virginia Woolfilt võimatu teisiti oodatagi, ja ajajärkude vaim on edasi ant suvereense üleolevusega, mis ei hooli faktidest, kuid annab olemuse. Paradokse on maailm, ja mõni neist rabab otse geniaalsena. Nii näiteks kaheksateistkümnenda sajandi ülemineku kujutus üheksateistkümnendasse. Orlando vaatab oma kõrge maja ülema korra aknast Pauluse katedraali poole ja imetleb rahu, puhtust ja kirkust, mida ei olnud ollagi Elisabeti ajal. Tol ajajärgul oli tänavatel õhtuti pori, joobnud madruseid ja libusid ning imelikku hämarat. Nüüd on ka hämarik lahke ja valev, kuid katedraali tagant tõuseb väike must pilv, mis aegamööda levib. Kellatorn lööb kaksteist, uus sajand on tulnud. Pilv levib, matab taevaaluse, udu, niiskus vallutavad avarust. Ning kummaline muutus tuleb üle kogu ilmastiku – enneolematu rõskus, ennekuulmatu viljakus. Majade ümber põimleb väätkasve, mis varjutavad köögid nii ära, et ei leita enam õieti köögiriistu. Inglased hakkavad sööma peekonit, et end kaitsta niiske kliima vastu. Või sees küpsetet kuklid saavad külmetand britlaste ihuroaks. Kurb, kuid kujukalt iseloomustav on ühe (olematu) romantilise kirjaniku episood, kes hommikul vara kirjutab valmis mõnikümmend fooliolehekülge tihedat kirja mingisugust lõpmatut teost, ja läheb rohtaeda jalutama. Nüüd ta alles saab miskipärast teadlikuks imelikust maailmast, milles elab: kõrvitsaist, mis on määratu suured, puudest, mis küünivad taevani, kalkuneist, mis juba elusast pääst peaaegu tilguvad rasva, partidest, hanedest, mida on otsatu hulk, hiiglasalatitest ja kurkidest, otse troopilisest küllusest, mille see kummaline sajand kaasa toond. Kuid see masendab teda. Ta mõtleb oma naisele, kes praegu toas sünnitamas vist neljateistkümnendat last. Õnnetu mees jääb norgu, läheb tuppa, paneb pää gaasitoru avangu ette ja keerab kraani lahti. See on kahekümnenda sajandi klassitsistide otsus üheksateistkümnenda kohta. Läbi terve teose käib. lugu Orlando poeemist, mis alustet Shakespeare’i ajal ja ümber töötet iga uuel ajajärgul. Raamat on omamoodi kindlasti meisterteos.
Arvatavasti võib sellane mänglev vaimukus päämiselt olla ainult tehniliseks ettevalmistuseks millelegi lõikavamale. Et see siiski ei lase vaimu mõningail väga väärtuslikel võimeil roostetada, on samuti ilmne. Inglise kirjandus on T. S. Elioti arvamise kiuste ka praegu haarav vaimuelu ala, millest eemal olla on alati kahju.
Need on mõned juhuslikud, vastandlikud jooned viimaseaegsetest muljetest. Elu kihab, elu areneb – kuhu? Jumal teab, T. S. Eliot ja Middleton Murry võib-olla aimavad.
Ans Oras
Loomingust nr. 8/1930
