Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

21 Sep

Kodu ja tema mineviku tundmaõppimine rahvusliku kasvatuse alusena.

 

   

I.

Kuni ligema minevikuni oli meie koolides ainuvalitsejaks deduktiivne meetod. Eukleidese süsteem oli määravaks mitte üksi matemaatikas, vaid suuremalt osalt ka teistes õppeainetes, samuti ka kasvatuses. Usuõpetuse tun­didel, näiteks, seati laps kohe lunastuse probleemi ette, hakati seda tõestama. Kasvatuses mindi välja käsust ning kõi­ge paremaks mõjutajaks peeti noomi­mist ning manitsemist. Samuti oli lugu ka rahvusliku kasvatusega. Seati üles väide: „sa pead isamaad armastama”. Teoreemile järgnes selle tõestamine ja temast järelduste tegemine. „Rahvuslik” kasvatus nõudis palju ilusaid sõnu rahvusest, isamaast, patriotismist. Paa­tos ja valepaatos – raske on otsustada, kus üks lõpeb ja teine hakkab – olid sel­le kasvatuse lahutamatuiks kaaslasiks.

Nüüd on kõrvaldatud Eukliidese süsteem algkoolist. Deduktiivne mee­tod nõuab abstraktset mõtlemisvõimet, kuna lapseeas inimvaim on seotud konkreetsete kujudega. Algkoolis on eesõigus induktiivsel meetodil. See toob lähtekoha muutuse ka rahvuslikku kasvatusse. Ei lähtuta enam rahvusest ja isamaast, vaid lapse kõige ligemast ümbrusest.

Endisel ajal ehitati armastuse kasvatamisel rahva vastu esmajoones intellektile ja mõistusele. Nüüd on esimesse joonde asetatud tundeilm, elamu­sed, tahe. õpetamise pedagoogikast minnakse üle elamus- ja teopedagoogikale. Ikka rohkem jõutakse arusaami­sele, et meie tegutsemises ei ole sedavõrd mõõduandvad need motiivid, mis tulevad teadvusest, vaid tõuked, mis tu­levad alateadvusest.

Igapäev näeme, kuidas inimesed talitavad oma parema arusaamise vastu. Alateadvuse ja tema seaduste tundmaõppimiseta ei saa läbi ka meieaja kasvataja. Kasvataja ette tõuseb raske ülesanne – mõjutada teatavas sihis lapse alateadvust. Tõusevad üles sugestiooni ja autosugestiooni küsimu­sed. Rahvas nimetab seda teatava tunde „veresse istutamiseks”.

Kuidas mõjuda teadlikult alateadvusele, selleks leiame klassikalisest pe­dagoogikast küllalt näiteid ja juhtnööre. Pestalozzi rajas kogu kasvatuse ala­teadvuse mõjutamisele. Armastuse ära­tamisel Jumala vastu võtsid teised läh­tekohaks teadvuse – usuõpetuse, Pes­talozzi aga alateadvuse – usulise kas­vatuse. Et Pestalozzi alateadvuse ni­metust ei tarvitanud, see ei tähenda mi­dagi. Pestalozzi näitas, et jumalaarmastus kasvab välja emaarmastusest. Ema isik, ema hool, ema käskude täit­mine, sügavad   perekondlikud  mõjud, tegeliku armastustöö nägemine pere­konnas ja sellest osavõtmine, millele seltsib südamlik palve – need tegurid viivad hinge sellesse seisukorda, millest küpsemiseas võrsub teadlik armastus Jumala vastu. Sedasama teed käib iga sotsiaalse tunde arenemine. Kõik sot­siaalsed instinktid voolavad lapseeas veel ühes jõesängis – arenemine rah­vuslikuks, patriootlikuks, ja teisteks tunneteks sünnib hiljem – puberteedi ajajärgus ehk küpsemiseas.

Katsume jälgida neid etappe, mil­lest käib läbi armastuse arenemine ko­dumaa vastu, ja õppida tundma tegu­reid, mis mõjutavad selle tunde kasva­mist.

Iga sotsiaalse tunde alus on armas­tus ema või tema asemiku vastu. Siin on mõjutavad kümned ja sajad tegu­rid: ema tundmine, tema seltsis viibi­mine, s. o. kestev kooselamine, emalt saadavad hüved, ema autoriteet, tema käskude täitmine jne. „Vere häälest” üksi on vähe. Paljudel juhtudel on amm emast kallim. Vene suursugustes pe­rekondades oli „njänjäl” tihti püsivam koht lapse südames kui emal.

Kooselus vendade ja õdedega tule­vad lisaks ühised huvid, ühine tegutse­mine, üksteise eest seismine, vastasti­kune vastutus, üksteise eest hoolitse­mine, ühine heakuulsus jne.

Kool toob lisaks ühised tööd ja män­gud, ühtluse ja solidariteedi. Küla- ja kodukondlikus elus seltsib sellele juurde looduse kestev mõiu, ühine maa-ala omapärasusega, ühised majanduslikud ettevõtted, seltsid, traditsioonid j. n. e. Raske on loetella kõiki tegureid, eriti nende järjekorras. Mõjudele, mis ühen­datud olevikuga, ruumi ja pindalaga seltsivad temporalistlikud tegurid, mis seotud aiaga: muljed on seda tugeva­mad, mida kauem nad vältavad, oleviku tundeid kasvatavad mineviku mälestu­sed ja mineviku piltide silmade ette seadmine. Jutustused minevikust, tul­les aia sügavusest, aitavad tugevasti kinnitada sotsiaalset ja rahvuslikku tunnet.

Kui puudub mõni tähtis tegur, võib puudulikult areneda rahvuslik tunne. Peremehe poias, kes kogu lapsepõlve on elanud isatalus, on teda kergem ärata­da, kui töölise lapses, kes vahetab iga­ aasta elukohta. Lapsed, kes tulevad arvurikastest perekondadest, on sotsiaalsetele tunnetele tundelikumad kui „ainukesed” lapsed, kellesse juba noorelt on kasvanud egotsentriline ilmavaade – tema on kogu maailma keskpunkt.

Kooli ülesanne on kõiki neid positiivseid tegureid elustada ja nende mõju suurendada. Mõnedki neist teguritest, eriti perekondlikud on koolile raskesti kättesaadavad.  Kättesaadavad on aga eeskätt pinnalikud tegurid – kodukoht oma loodusega, omapärasusega, ettevõtetega, kool ise kui suur perekond ja väikene riik. Kättesaadavad on ka temporalistlikud, ajaga ühenduses olevad- lapse süvendamine oma kodukoha mine­vikku.   Laps pannakse kodukoha ja te­ma mineviku ette, lastakse neil mõjuda lapse hingele, nii nagu valguskiired mõjuvad pildistamisel tundelikule paberile. Selles seisab kodukoha tundmaõppimise kasvatuslik tähendus. Rahvusliku kasvatuse seisukohast on kodulugu tähtsamaid õppeaineid – ta on alamal astmel sedasama, mis ülemal kodanikuteadus.

 

II.

Igale koolis käsitatavale õppeainele vastab teadus, millel ta põhjeneb. Ma­temaatika, loodusteaduse, ajaloo ja teistel tundidel ei pakuta õpetaja subjektiivseid arvamisi, vaid teadusel põhjenevaid tõsiasju. Kodukoha uurimisel on meil iseseisvuse ajajärgul suurt tööd tehtud, millisele tööle võib põhineda ka kodukoha tundmaõppimine koolis. Koduloo õpetaja on õnnelikus seisukorras, et ta seda teadust ennast, millele ta raiab õpetamisel, aitab edendada. Koduloo õpetaja peab olema ühtlasi kоdu uurimise süvendaja. Keeldub ta sel­lest viimasest ülesandest, siis ei suuda ta ka kodulugu seada õigele alusele. Üldised kodu-uurimise tulemused sel­liste suurte koguteostena, nagu „Tartumaa”, „Tartu”. „Võrumaa” jne., suu­davad teda ainult osaliselt aidata. Sel­lega peab tingimata käima käsikäes kooli ligema ümbruse põhjalik uurimi­ne. Iga kooliringkond nõuab iseseisvat ja kavakindlat uurimist ja kirjeldamist. Seda ei saa teha ülikool. Vast suuremad linnad võivad uurimuste tulemusi trükis ilmutada. Mujal peavad kõik need tööd jääma käsikirjades seisma.  Osta niisu­gust tööd ei saa, iga kool peab tema ise valmistama. Küll on kohalikkudel ko­dukoha uurijatel võimalik ülikooli jõu­dudelt juhatust ja näpunäiteid saada, sest nemad omalt poolt korjavad jälle Eesti Kirjanduse Seltsi juures töötavale kodu-uurimise toimkonnale materjali.

Praegu on suurem hulk kooliringkondi uurimata ja kirjeldamata. Suur hulk õpetajaid, ka neid, kes õpetavad kodulugu, ei ole kooli ümbruskonnaga pealiskaudseltki tuttavad. Küll on meil kaunis koguke koole, kus vähemalt üks õpetaja pikemat aega on püsinud ko­hal. Suuremale osale nendest on aga oma kooli ümbrus jäänud nii igapäeva­seks, et silm ei leia millel peatuda. Ei ole harjutud vaatlema, ei tule meeldegi, missugused varandused peituvad kooli ümbruskonnas. Ei tunta ka uurimise meetodeid. Tehakse kasutuid ekskur­sioone Tartusse, Tallinnasse, et näha „vaatlemisväärilisi kohti”, kasutuid sellepärast, et väikeste reisimeeste väsi­nud vaim lühikese aja jooksul ei suuda kuigi palju uusi muljeid vastu võtta. Kooli oma ümbruskonda korraldatakse ekskursioone – jalutuskäikudeks ja mängudeks, sest oma ümbruses ei ole ju midagi „vaatamisväärsust”: kõik on tuttav, ei ole midagi „iseäralikku”. Nii käidi mõni aeg tagasi ka põllumajan­duslikkudel näitustel „iseäralikku” otsi­mas.

Veel halvemas seisukorras on aga noored ja uued õpetajad, kes asunud koolitööle võõrsilt. Selliste noorte käes ongi aga enamasti kodulugu. Vanemad õpetajad enamasti hoiduvad sellest õp­peainest, jättes ta nooremaile. Loode­takse, et värsked koolipingilt tulijad saavad temaga paremini hakkama. Me­toodiliselt vast küll. kuid aine ise val­mistab ülepääsmatuid raskusi. Tallinna laps satub Viljandimaale õpetajaks, kogu külaelu ühes talutöödeea on talle võõras. Esiotsa sünnitab raskusi orien­teerumine, kuhu viib üks või teine tee. Talvel on ta ametis tundidega ja vihku­de parandamisega, pühade vaheajal sõi­dab koju. suvekuud saadab mööda mui­dugi kas kodus või kursustel. Ümbrus­konna tundmaõppimiseks ei jää aega üle kuigi palju. Ning nii õpetatakse ko­dulugu, ilma et laste kodukohta tun­taks.

Siit tekib kategooriline nõue: iga kool peab asuma oma ringkonna kava­kindlale uurimisele. Selle töö peavad tegema õpetajad ise õpilaste ja ärksa­mate seltskonnategelaste abiga. Nii peab tekkima kooli „kodukoha käsiraa­mat”, mida kõik koolis töötavad õpeta­jad samuti peavad tundma. Iga aine õpetamisel võib siit leida toetuspunkte. Ning kui tuleb kooli uus õpetaja, on te­mal kodukoha tundmaõppimine kogu­tud materjalide põhjal sama tarvilik kui õpilaste tundmaõppimine.

 

III.

Mida uurida ja mida kirjeldada? Kõige pealt peab olema igas maakoolis kooli ümbruskonna täielik kaart, kuhu on märgitud kõik elamud, nii et iga õpilane võiks oma kodu üles leida. Ümbruskonna loodus, mullapind, loomad ja linnud. Kavakindlad vaatlused ilmastiku alal. Põllumajanduslikud tööd, viljakasv ja viljasaak. Ümbruskonna keel ja murrak. Perekondade uurimine; lapsed muretsevad andmed esivanemate ja sugulaste kohta, valmistavad sugupuud. Kirik ja surnuaed. Kui võimalik, muretseda suur surnuaia plaan – sellele võivad lapsed märkida, kuhu maetud nende esivanemad ja ligidalt sugulased. Surnuaias leidub haudu, kus magavad viimast und endised tege­lased, kellel on teeneid ümbruskonna elus. Mõnessegi surnuaeda on maetud eesti ajaloolisi tegelasi. Kui on surnu­aed kaugel, otsitakse nende hauad üles ekskursioonil. Surnuaial leidub vast va­badussõja kangelasi. Kui jõutakse eks­kursiooniga surnuaiale, otsivad lapsed üles omaste hauad, käivad vanade tege­laste haual, leiavad võimalust ehtida ühe või teise tegelase mahajäetud hau­da. Igasse kooli asutatakse muuseum, kuhu asetatakse kõiksugused vanad ese­med; kättesaamatuist asjust mudelid ja pildid. On kooli ringkondi, kus on ole­mas mitmet tüüpi ehitisi – suitsutarest moodse piimatalituseni. Muuseumi koguda vanaaegseid raamatuid, ajalehti ja ajakirju, lepinguid ja muid dokumente, päevapilte endistest põlvedest.

See viib meid juba minevikku, kooli ajalukku, kiriku ajalukku. Vanadelt inimestelt või vanadest dokumentidest järele uurida, kuidas mets ja soo muutusid viljakandvateks põldudeks, kui­das ehitati külad, kuidas tulid uued põl­lutööriistad, kuidas vanasti võideldi huntidega ja käidi jahil. Katsuda muretseda vanu lugusid teoorjusest, vooriskäimisest, endistest pidudest ja pul­madest. Koguda ja alal hoida mäles­tusi mõisast. Tuleb aeg, kus ka meie riigi asutamise lood ühes vabadussõjaga muutuvad mineviku asjadeks, sellepärast koguda hoolega andmeid, kuidas peegeldus see ajajärk ümbruskonna elus. Koguda andmeid nende inimeste elust, kellel on nimi kas Eesti riigi või ümbruskonna ajaloos. Oleme jõudnud nii kaugele, et kooli seinu ehivad täht­samate tegelaste pildid. Nende kõrvale tuleksid asetada teiste tegelaste pildid, kelle elu seotud kooli ümbruskonnaga. Kolga-Jaani koolides peaks kõikide koo­lide seinu ehtima V. Reimani. Pilistvere koole Jüri Vilmsi ja J. Raamoti pilt, Pulleritsu algkool peaks tingimata mälestama Jaan Adamsoni jne.

Lühikeses kirjatöös on võimatu kõike loetella. mida kooli ümbruskonna uurimisel võiks teha. Оma ümbruskonna tundmaõppimisele tulebki rajada rah­vuslik kasvatus.   Kuidas seda teha, sel­lel peatumine ei käi käesoleva kirjutise raamidesse.

Ülesanne on suur ja tõsine. Ning see töö tuleb läbi viia üle riigi kavakindlalt. Muidu ei maksa meil kõnelda kooliuuendustest. Ning mida varemini ha­katakse asjaga peale, seda kergem on töö. Kahtlemata on seal uurimise töö raske, kus puuduvad kavad, kus ei tunta uurimise meetodeid. Sellepärast oleks küll soovitav, kui õpetajate Liit mälestaks Eesti iseseisvuse 10. aastapäeva muude hulgas ka sellega, et ta kutsuks ellu kodu-uurimise toimkonna, nagu juba on töötamas loodusloo ja matemaa­tika komisjonid.

Vaevalt on ka loota, et sellise tööga hakataks peale korraga üle maa. Igas maakonnas neaksid uurimisega algust tegema üksikud koolid, kus õpetajad asja vastu huvi tunnevad. Üldine toim­kond ühtlustaks nende tööd ja võtaks kokku tulemusi. Ühendusse astudes kodu-uurimise toimkonnaga Eesti Kirjanduse Seltsi juures, saaks abiks Tar­tust üliõpilasi. Siin oleks kõidel tööd- arheoloogidel, ajaloolastel, keeleteadlas­tel, usuteadlastel.

M. Raud

Kasvatusest nr. 2/1928

 

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share