Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

   

ERITLUSI JA ISELOOMUSTUSI „ORJADE” AJAJÄRGUST.

   

1

Kahekümnenda sajandi nooruse esimene lend kujundab ajaomase tüübi: loitev aktiivne vaim passiivse, eluvõõra ja ebatulusa karakteri paelus.

„Noor-Eesti” peres selle traagilise tüübi kõige kujukamaks näiteks on Gustav Suits, ta deklameerib oma võimutahte „Elu tule” sõjalauludes. Ent uue sugupõlve vaimlise väejuhi sarve puhudes ta iseloomul puuduvad täiesti – poliitilise härjavõitleja turi ja teomehe küünarnukid.

Väljaspool „Noor-Eestit” sellele tüübile isikuomases teisendis läheneb Mait Metsanurk.

Keegi ei teosta oma olemust täielikult. Kõige aktiivsem karakter jääb enesele elus midagi võlgu. Inimeses püsib midagi, mis ta avaliku elu tribüünil, seltskondlikul saalimisel, eraelu intiimsustes ei suuda teoks vabastada. Selle salajase ja puutumatu ainukeseks päästjaks ja lahendajaks on kunst, kunstilooming. Loomulikult elus saamatud, passiivsed karakterid tungivad kunstiloomingule: see on nende ainuke eneseteostamise võimalus. Nende elamata jäänud elud ja tegemata jäänud teod nüüd sünnivad luuletõeluses ja annavad loojale rahulduse ja rahu.

On muidugi autoreid, kelle kutsuvad loomingule puhtesteetilised kalduvused, sünnipärane tung kujundada, vorminikerduse naiiv spordilõbu. Metsanurk on vaevalt kunagi loonud kauni vormi nägemusest. Ta teosed sünnivad ikka eluküsimusi, mitte kunstiprobleeme lahendades. Kui Metsanurk’i iseloomus oleks seevõrra teoinimese temperamenti, kui ta vaimul on aateinimese tuld, kui talle oleks omane tunda ja nautida neid tiivustavaid esinemisrõõme, mis pakub aktiivsele karakterile ülesastumine oma enese isikus: ma kardan, kas sellase iseloomu juures Metsanurk’ist oleks üldse saanud – ilukirjanikku! Küll ta juba rahvajuhina, riigimehena, ilmaparandajana, prohvetina, lunastajana otseteel kujundaks elu, selle asemel et pugeda oma ideede ja elutungidega – kogu oma elutööga kunstivormi kitsendava maski taha …

Kunstivorm Metsanurk’ile näib kaua olnud miskiks paratamatuks kurjuseks, mis kui asi iseenesest ei vääriks tähelepanu, kui tegelikult sellega ometi ei peaks arvestama. Tuleb ikka meele Klaose märkus Lukretsiale „Hedda Gableri” puhul, et naised tegudes otsivad ainult „ilusaid käeliigutus!”, aga „töö mõte” neid ei huvita. Puhtesteetiline kriitika omab selle „naiseliku” loomujoone. Kindlasti see oleks kõige ebakohasem ja viljatum meetod „ilusa käeliigutuse” kaudu süveneda Metsanurk’i loomingusse. Jääks leidmata Metsanurk’i meheliku vaimu lähtekoht ja elusisu: töö mõte. Võime imetleda tantsitari kaunidust dekoratiivses lavapildis. Aga mis teame Kristusest ristisambas – piirdudes ainult ta enam või vähem „kordaläinud” poosiga!?

Mõningaid kirjanikke lugedes veendud, et kunst ei ole ainult plastika, et ideed ise oma mõttelise kaalu ja elulise ulatusega võivad haarata lugeja, küsimata vormist, milles neid serveeritakse. Otse puuduliku kehastamise ja kujutamise kiuste. Mõtte liikumine, idee loogiline jõud, selle strateegiline arendamine teoses: kas sel ei või olla oma puhtabstraktne ilu ja esteetika? Veel enam, rõhutades eetilist külge, palju ripub ühe teose sugestioon vormilibedusest ja tehnilisest nobedusest? Miks jätab meid teinekord külmaks kutseline oraator kogu oma kõnekunsti kujukuse ja vormiplastikaga, samal ajal kui meid sügavasti liigutab oskamatu lause kogeleva võhiku suus? See, mis meid igal juhtumisel kaasa kisub, on mõtte sisemise põlemise jõud isikus, mis isegi toorel kujul välja pursates, isegi abitult kohast kuju kobades rabab meid oma kire kuumusega, oma läbituntud tähtsusega ühiskonna elus või üksiku saatuses.

Näib, ükski vorm pole küllalt puudulik ja vilets suure ja rikka mõtte, leegitseva idee varjamiseks. Ikka ta paistab läbi ja paneb enese maksma. Kui nähtava maailma puudulikkude asjade taga suudetakse näha ja nautida metafüüsilise ilma sügavusi ja saladusi, kuidas siis kunsti ebatäiuslik plastika saaks ahelas hoida suurt kirglikku mõtet, mis iseenesest juba on jõud ja tuli…

Metsanurk on näiteks, kuis mitte alati tasakaalu ei pea vormimeel aatekirega. Metsanurk’i teoste puhul on ikka olnud arvustada, soovida, ikka on põhjust olnud rahulolematusele. Eriti „Orjade” puhul on etteheidete sademeid langenud haruldase ohtrusega. Ent on ekslik uskuda, nagu oleksid täiuslikud ja laitmatud teosed ühtlasi ka huvitavamad teosed. Ohe teose täiuslikkus ei ripu ainult võimisest, see võib olla lihtsalt vähenõudlikkus enese vastu: mitte püüda teostada võimatut. Kui hinnata saavutuste seisukohast, siis laitmatu popsisaun on kahtlemata suurem väärtus kui nurjaläinud tempel. Ent inimene, kes enese kiusab templi ehitamisele, isegi kui see käib üle jõu, pakub kahtlemata suuremat sisalist huvi oma traagilise heroismiga kui vilunud ja oma väikses päevatöös kindel käsitööline.

Schopenhauer ütleb, et lastena me oleme enam tunnetajad kui tahteolevused. Ent „kõik asjad on võluvad nähes, aga hirmsad olles”. Seepärast on lapsepõli paradiis, millest meid välja kisub noormehe iha tegutseda. Siis rändame laia maailma ja õpime tundma „asjade teist külge”. Siis tuleb kord-korralt see suur elupettumus.

Metsanurk’i eetiline temperament ja ideeline paatos on liig kuumaverelised ja nõudlikud, et mitte varem või hiljem halli äripäeva kogemuste otsa karile joosta. 1912. a. ilmunud romaan „Orjad” jutustab sellest tõsiasjast See on pettumuste, katastroofide, ümberhinnangute raamat. „Orjad” on ühe noore idealismi kalmistu.  

Illusioonide esimene suur varisemine võib tulla üsna varakult, Goethe elab oma silmavalu” kahekümnekolme-aastase noormehena Wezlaris. Ta oli kahekümnene, lõpetades oma „Noore Wertheri kannatamised. Mitte kõik Wertherid ei omanda ilmakuulsuse. Wertherism ei tarvitse olla ainult elusündmuse ilukirjanduslikuks tagajärjeks, et üks Wolfgang ei saanud oma järjekorralist Lottet. Naine on noormehe sagedane kuid mitte ainuke armastus. Mitte kõik kirjanikud ei paljasta end Goethe otsekohesusega, aga miskisugusel kujul iga kirjanik kirjutab kord oma Wertheri noore idealismi murrangupoeemi. Sultsi Werther kõnnid maapaolase meeleoludes värisevate haabade all, väsinud lugemast kuulsaid unistusi. Tuglase Werther on Felix Ormusson, Metsanurk’il – Mart Klaos.

Tehtagu ikka vahet elupettumuse ja mõne „lootuse nurjamineku” vahel. Lootuse nurjaminek võib jätta suure, isegi katastroofilise augu meie unistuste kangasse, aga lõpuks laseb see auk enese ikka jälle paigata uue lootusega. Elupettumus, see on illusiooni põhialuste kokkuvarisemine, kui märkame oma kujutluste valet tõeluse värvitu palge ees.

Metsanurk on koolipoisina unistanud viiulikunstniku „suurest tulevikust”. Selle asemel sai talle osaks – näljapalga eest vegeteerida kroonu kantseleides. See oli lootuse nurjaminek, mis võis inspireerida nukrameelse „kunstniku” kogus „Jumalalapsed”. See polnud veel „elupettumus”. Uus lootus tärkas silmapiirile: ülikool. Millise sooja imetlusega on „Varajases kevades” (kogus „Jumalalapsed”) joonistatud üliõpilase Soonetsi kuju kuldnööpidega palitus, kuidas ta loeb Ibseni draamasid ja kuidas ta provintsi noortele näitab näpuga kõrgemate ideaalide poole. Ja kui ülikoolgi osutub kättesaamatuks, kas siis Metsanurk’il ei avane uus unistus: olla poliitikamees ja ajakirjanik suure linna suure lehe toimetuses? On iseloomulik, et ei Metsanurk’i teostes ega ta eluloolistes andmetes ei leidu unistust – saada kirjanikuks…

Metsanurk’i elupettumus saab oma loomuliku eelduse sellega, et lootus täide läheb: 1906. a. ta kutsutakse Jaak Järve „Virulase” toimetusse. See on nooruse optimism, et üks Werther enese maha laseb õnnetu armastuse pärast. Oma optimismis, ta usub, et see on ainuke armastus elus ja et see kunagi ei kustu. Õnnetu armastus elab igavesti, sest miski ei pääse tumestama meie usku eesmärgi kõrgusesse ja kaunidusse. Alles unistuse teostamisel õpime tundma „elu teist palet”. Tõsise elupettumuse allikas on ikka õnnelik armastus: kui see, mida igatsesime, ei olnud see, mida igatsesime. Provintsi rahvakooliõpetajana Klaos oleks võinud eluaeg unistada ajakirjaniku kõrgest kutsest ja poliitikamehe aatelisest suurusest. Ta kurbloolus algab, kui ta ise saab ajakirjanikuks ja tal tõepoolest avanevad tehnilised võimalused poliitikat teha.

Kirjandusliku realismiga käsikäes meil sammus ühiskonna kriitika. Tavalikult haarati üksik joon ühiskonna kogupildist ning näidati selle ebakohasust ja varjukülge. Niisugune episood on näiteks Petersoni „Ühe härja elulugu”. Palju haruldasem oli teos, mis kahtluse alla tõmbas kogu kultuurisüsteemi. Seesuguse kultuuri-poliitika ümberhindamise andis Peterson alles oma „Rahvavalgustajas”, milline teos oma ülesande ja ilme poolest on esmakordne eesti kirjanduse ajaloos. Sajandi teisel aastakümnel suure läbilõike oleviku kultuuri profiilist annavad Ed. Wilde „Tabamata ime” ja Metsanurk’i „Orjad”. Kitsama, ent seda sügavama ümberhinnangu teostab Tuglas oma „Felix Ormussonis”. Kõigi nende teoste kohta on esteetilisel kriitikal rohkesti öelda olnud, sest et neis kriitik ja eritleja kipub lämmatama loova kunstniku. Kuid mainitud teoste tähendus ja tähtsus piirdub vähem kui kunagi „ilusate liigutustega”, õige suuruse ja valgustuse saame alles töõ mõttest. Idee, tõde oma loogilise ja kõlblise jõuga valgustab mitte ainult teose, vaid kogu ajajärgu ning ulatab võtme terve sugupõlve mõistmiseks.

Kindlasti on „Toho-oja Anton” oma kunstilise kooskõla ja tasapinnaga kõrgem „Orjadest”, nagu ka Tuglas on annud plastilisemat „Felix Ormussonist”. Vaevalt pandaks suuremat tähele, kui keegi varastaks Tuglase „Raskuse vaimust” mõne kordaläinud novelli. Ent milline kohkumine, kui ühel päeval ei oleks enam „Felix Ormussoni”! Samuti „Toho-oja Anton” kõigi oma kunstiliste voorustega võib julgesti kaduda: varem või hiljem keegi jälle kirjutab midagi sellast. Aga keegi ei kirjuta „Felix Ormussoni” peale Tuglase ja „Orjade” autoriks võib olla ainult Mait Metsanurk: neile teostele ei saabu dublette.

Ilukirjandus, mis juurdub oma ajajärku, peegeldab kõik andmed, mis vajame ühe ühiskonna, ühe kultuuri-epohhi tundmaõppimiseks. Meie esimesed realistid olid „külarealistid”. Ent linnastumise protsess viib nad paratamatult rahvarikkamatesse paikadesse. Mitte enam külatänaval, vaid upsakas, iseteadvas Mudilas otsustatakse Petersoni hiilgepäevadel eesti kultuuri probleemid. Ka noorele Lutsule on maailm kaua aega piirdunud Paunvere vaimuste huvide ja ideaalidega. Metsanurk’i „Orjades” ajajärgu kultuurisüsteemi kaalutakse mitte enam Põltsamaal ja Palamusel, vaid Tallinnas. Noore Metsanurk’i looming võrsub külarealismi traditsioonidest. Meie külarealism oli põhimõtteliselt vaenulik linnastumise algavale ajavoolule, ta lohutas end paremal juhtumisel maaelu idealiseerimisega. Metsanurk, nagu Petersongi, peab kriitilist joont, ta ei idealiseeri mahajäänud metsataguse neitsilikkust ega kirjuta külaelu idülle. Sünge ja painav pankrotitaevas kummub üle Vahesaare talu, kus valitseb miski päritud askees ja puritaanlik karmus ning kus võideldakse verist orjavõitlust igapäevase leiva pärast. Metsanurk tunneb küla pimedust ja egoismi. Tugevam teeb liiga nõrgemale ja rikas kurnab vaest. Otsa Annuse vägivalla ees variseb Vahesaare Villemi kangelasmeel. „Raudoraga” Metsanurk raiub raamatusse ülekohtu, mis sünnib külas. Aga lõpuks pole siit ometi kuhugi minna, mujal on veel halvem.

Kuigi Metsanurk klassilise külarealismi eeskujul ei ülista maaelu, ta siiski jagab täielikult külarealistide traditsioonilist vaenu linnakultuuri vastu. Maa pahed ja ebavoorused kahvatavad selle lootusetu viletsuse, nälja, vaimlise ja kõlblise lagunemise kõrval, mida õpib tundma „alevi elanik” jutustuses „Mispärast?” Linn kisub inimese alla, röövib ta inimliku sisu ja väärtuse, see on juba varakult noore Metsanurk’i veendumus. Aatevaese lionahariduse tagajärjel hukkub Särevere vallavanema tütar Luise „Isamaa õilmetes”. Vahesaare Villemi linnasõidud lõpevad kas trahteris või avalikus majas – midagi kolmandat ei näi linn üldse sisaldavat. See pole põhimõtteline seisukoht, vaid Metsanurk’i umbusk linna, selle kultuuri ja inimtüübi vastu näib olevat loomusunniline.

See on talumehe terveloomuline seisuseuhkus, millega Vahesaare Villem käsitab oma Hindrekust venda. Hindrek ei viitsi talutööd teha, ta läheb linna „peenemat ametit” otsima. Saades poepoisi koha äris, ta ristib enese Heinrichiks ja on nüüd kultuurinimene, sest pühapäeviti tal on kõik «hariduse” märgid küljes: viksitud kamassid jalas, manisk kaelas ja kepp käes.

Ka Metsanurk’i olemuses on rohkesti seda Vahesaare Villemi talupojalikku konservatismi, mis eelistab sisulikke väärtusi, aga välise vormi peenutsemises näeb edevust ja halpust. Siit on pärit ka Metsanurkfi umbusk „Noor-Eesti” loomingu suhtes, milles noor linnakultuur puhkes esimest korda vaimlisele õilitsemisele. Linnakultuuris Metsanurk ei taipa sisu, ta näeb ainult välist lakki – tsivilisatsiooni koorukest. Linnakultuur teeb inimesest „untsaka” ja keigari, kes naistele võib meeldida, – kuid keda meeste hulgas ei võeta tõsiselt.

Vahesaare Villem sõimab Hindrekut – ta tungi pärast linna – vanderiks. Usun, miskisuguses võrrendis on Metsanurk’il see „vend Hindrek” meeles mõlkunud, kui ta nooreestlasi, kes talupojakultuurist tüdinenud, nägi iga hinna eest Euroopasse kippuvat – „peenemat kunsti” õppima, ja kes endid nähtavasti sellega juba eurooplaseks pidasid, et kandsid eurooplase väliseid märke. Need noored talupoisid olid alles äsja Metsanurk’iga koos külatänavalt tulnud: kuidas nad nüüd korraga olid eurooplased, suursugused vaimuaadlikud, kellele kõige luksuslikumad kunsti ideaalid polnud küllalt toredad! Meie siin ei hinda ajaloolisi pööranguid, me märgime ainult, kuidas Metsanurk’i talupojalikule konservatismile, mille vooruseks on püsivus ja truuksjäämine oma tüübile, nooreestlase fenomenaalne paindlikkus välismõjudele pidi sisuliselt jääma arusaamatuks. See on psühholoogiline alus Metsanurk’i skeptitsismile „Noor-Eesti” metamorfooside suhtes.

Ilmasõjaeelne moodne Tallinn oma kääriva, isurikka tõusikseltskonnaga: Märt Klaos neil psühholoogilistel eeldustel pidi end tundma kui uue Paabeli tänaval. Nagu Joonas valaskalaga, nõnda võitleb Klaos moodsa linnakultuuri lohega, kes teda, prohvetitki, ähvardab alla neelda. Klaos Tallinnas pole „pärismaalane”, ta pole selle kultuuri sünnitus, ta ei tunne seda kultuuri seestpoolt. Aga „välismaalasena” teda rabavad selle „uue maailma” välised avaldused, rabavad teda oma pöörasuse, peaaegu groteski eksootikaga. Sisuliselt võttes on „Orjad” kirjutatud selle kõlbluse erapoolikusega, millega käsitatakse eelarvustega koormatuid esemeid. Kogu teos põhjeneb tõsioludele, ent liigub pinnal ja annab neist tõsioludest karikatuure. „Välismaalane” ei saa tungida esemete viimase tuumani, aga tal on silma nähtustele, mida „pärismaalane”, oma enese esemetesse uppudes, ei näe.

Ernst Peterson ja Mats Mõtslane olid kooliõpetajad, kirjutades üks oma „Rahvavalgustaja”, teine oma „Kraavitajad”. Koolmeistrid on ka nende jututegelased: Madaras, Jürisson, Tomberg. Metsanurk’il „Orje” kirjutades on Võru koolmeistri aastad ammu selja taga, samuti on ka „ Orjade” Klaos ainult endine rahvakooliõpetaja. Klaosel on rahvavalgustamise ja kraavitamise ajajärk selja taga, ta on sellest üle mitte ainult ajaliselt, vaid ka sisuliselt. Madaras ja Tomberg, isegi uueaja radikaal Jürisson, on sisuliselt eelmise aastasaja epigoonid: koolmeistrid, kes oma külas ja alevis levitavad mingisuguseid üldiseid, teistelt laenatud ideid. Klaos on surmani tüdinenud alevi rahvamehe rabelemisest, sellest vaimu tapvast enesekulutamisest „tuhande väikse asja kordasaatmiseks”, Klaos kuulub põhitundelt XX. sajandi uue põlve hulka, kes rahva vahetalitaja ja asjaajaja asemel tahab olla ise looja ja kujundaja. Ta seletab oma vaadet Lukretsiale lähemalt:

„Ainult teadusemehed, poliitikamehed ja kunstnikud valivad ise endile tee, mida mööda nad käivad; valivad ise endile tegevuse ja loovad midagi uut, loovad uusi väärtusi… See on ainuke inimesevääriline tegevus. Teised kõik on hobused, kes künnavad, äestavad ja vankrit veavad, ilma et nad ise teaksid, mis tarvis…”

„Orjad” näitavad, mis siis sünnib, kui rahvavalgustaja Madaras, kes Mudilas karile jooksnud, ei sõida mitte Venemaale „sooja koha” peale, vaid leiab „suure idee” ja hakkab seda teostama kogu rahva silma all…

On midagi, mida Metsanurk vihkab südamest ja mille tõttu ta on saanud inimesepõlguriks: see on keskmise inimese piirdumine zooloogilise heaolekuga. Sellele „äraelamise” laiskusele ta ei jõua küllalt energiliselt vastu seada „vaimlisi huve”. Metsanurk’il on inimvääritu elada ainult enesele, elada kitsast isiklikku „eraelu”. Sellele vastukaaluks on ta kaua aega seadnud „seltsitegelase” tüübi, seda idealiseerides ja kaunistades.

Veel „Isamaa õilmetes” seatakse kergemeelsele Luisele eeskujuks emantsipeeritud naine, kes võtnud kooliõpetaja koha maal, peab kõnesid, võtab seltsielust osa ja tõstab oma ümbruskonna vaimust ja kõlblist tasapinda. Ja tema peigmees on samuti agar seltskonnategelane.

Märt Klaos „Orjade” esimestel lehekülgedel on täis kohutavat kassiahastust rahvavalgustaja kutse suhtes, tal on sest villand, agar seltsitegelane on üleoleva põlgusega pandud jutumärkidesse. Klaos oli „arusaamisele jõudnud, et agarad seltsitegelased enamasti kõik niisama pealiskaudsed ja labased on kui mehed, kelle kohta sõna „vilunud sulemees” juletakse tarvitada”. Valgustades ja juhtides teisi oli ta enese vaim jäänud hooletusse, mõte oli tömp ja algupäratu, pea igapäevast tühja-tähja täis. Klaos tõmbab enese tagasi seltsielu rähklemisest, hakkab end „vaimliselt puhastama ja treneerima”. Ta töötab paar aastat „iseenesele” ning valmistab end «mingisuguse suurema ülesande täidesaatmisele”, mille idee ta leiab hiljem. See on nõndanimetatud „orjaidee”, mis saab Klaose elutöö põhjustajaks ja mille sümptoome ta siit peale näeb hulgaliselt iseeneses ja oma ümbruses.

Metsanurk oli seni ikka tugevalt rõhutanud miljöö saatuslikku mõju isikule, möödudes täieliku ükskõiksusega pärivuse küsimusest. „Vahesaare Villem” otse kiusab inimese saatust järeldama karakterist, ent autor ise rõhutab miljööd. Metsanurk alles „Orjades” leiab esimest korda pärivuse needuse, sest orjameelsus ja orjavaim, mida Klaos uurib, on tema arvates mineviku pärandus.

Klaos jutustab, et ta üsna varakust noorusest peale on tähele pannud orjameelsuse pahahaiguse tunnusmärke, enese ja teiste juures. Orjameelt suse joon kõrvalnähtusena on märgitud Metsanurk’il juba „Jumalalaste” novellides, „Isamaa õilmetes”, ent erilise teravuse ja üllatusega „Vahesaare Villemis”, ilma et autor teeks üldistavaid järeldusi. Me tunneme Villemi uhkust, kõrkust, kangekaelsust, ta räuskab ja hoopleb „omataoliste” ees ja tal näib selgroog olevat, mis ennem murdub kui paindub. Aga nii pea kui ilmub kohtupristav, tärniga müts peas, tärkab Villemis alama tundmus ülema ees. „Villem taganes kõrvale, võttis isegi mütsi teretuseks maha ja astus alandlikult nende järele sisse.”

Arstiteaduse üliõpilastest kõneldakse, et kui neile algab tutvunemine haigustega, nad esialgu näevad igalpool tõve sümptoome. Midagi sellast sünnib Klaose orjameelsuse analüüsides: ei näi üldse enam olevat tervet kohta! Klaos enese karakteris kindlasti kannab orjaaegse mineviku idusid. Kuid millise vägimeelse enesesalgamisega ta paljastab oma tõelisi kui ka arvatavaid nõrkusi! See kõlbline puhtusetunne, millega Klaos tungib orjameelsuse juurteni, oli täiesti tundmatu ja ülepakkumatu eesti kirjanduses. Selle puhtusetunde ees osutuvad mustadeks ja pahelisteks päris süütud nähtused, isegi niisugused, mida teises vaatenurgas võib harrastada võõrustena.

Orjameelsus ei ole Klaosele ainult tahtenõrkus, see on ka tunnetusnõrkus, ta kahtlustab enese intellekti, et see vastupanuta allub võõrale ideele, mis veel hirmsam – mitmele ideele! Klaos arvab enesel puuduvat „vaimlise selgroo”, kui ta täna veendub ühe teadusemehe filosoofilisest ilmavaatest, aga homme loeb teist filosoofi ja leiab ka selle vaated õiged olevat. Klaos filosofeerib: „Taim võtab maapinnast, kus kõiksugu olluseid, ainult seda vastu, mis tema organismile kohane… Nii valib inimene, kes veel oma enese mina täit elu saab elada, kellel iseenese mina alles on, loomusunnil õiged, temale omased vaated, kõike muud tundes eksliku olevat.”

See on uus ja kujukas võrdlus. Ta rõhutab piltlikult Klaose veendumust asjade hingest. Ja et inimese isik on autonoomne mikrokosm, mille sisemist seadusepärasust ei tohi vääratada väliste võõraste mõjudega. Kuid kõige hiilgavam võrdlus pole sedavõrd täpne, et ta võiks ise tõe asemele astuda. Kui jutt on taimetoitlusest ja ainete vahetusest, siis võib ka Märt Klaos rahulikult magada: mida ta organism ei vaja ja ei seedi, see saadetakse pikema jututa piiri taha. On aga mõeldud inimese intellekt vaimlise seedimisaparaadina, siis tekib kohe küsimus: kas taim lepib „ühe tõega”? Ta võtab enesesse väga mitmesuguseid aineid, võib olla, isegi võhivõõraid üksteisele. Ja vaimlises toitluses pole ka nii, et tõde on ühe filosoofi monopol, kuna teiste õpetused seisavad väljaspool tõde ja tõsiasju. Palju õigem on tõde kujutada mitmepalgsena, ta muutub selle järele, millisest lähtekohast teda vaadata.

Klaos on veel eas, mil vajatakse ja usutakse ainsat ja absoluutset tõde. Ei ole veel kogemusi asjade ja ideede relatiivsusest. Klaosele on suurimaks vooruseks püsimine eneses, olla truu ja stabiilne. Klaos on ikka hirmul, kui ta mõtted liig kaugele uitavad ta „minast”. Ausad ja vooruslikud mõtted tohivad teha väikese jalutuskäigu, kuid lõpuks nad põõrgu ilusasti koju. Pöörgu koju Klaose muutmatu „mina” ja selles peituva igavese tõe juure. Klaos nimetab seda halastamatult „ orjameelsuseks”, kui kellegi tänane tõde ei vasta eilsele. Felix Ormussonile näiteks seesugune „orjavaim” alles on õige hingeülendus. Ormusson on väga rahul enesega ja oma ümbrusest kõrgemal, kui ta tohib lausuda, et „minu mõtted ometi iial enam endisesse kohta ei tule”. Ja mis on Ormussoni „orjameelsus” itaallase Pirandello paindlikkuse ja enesekaotuse kõrval, kelle tegelane draamas „Kuus isikut otsivad autorit” lausub teisele: „Kas teie ei tunne pinda enese all vajuvat, kui mõtlete, et see „mina”, mis te täna usute olevat – et kogu teie tänase tõeluse ülesanne on juba homme olla teile ainult paistus ja pettus.” Pirandello on nimelt veendumusele jõudnud, et elav isik on alalise saamise ja muutumise koguprotsess, püsiv ja enesele truu võib olla ainult lavaisik draamast.

Klaos tunneb suurt hirmu, et tema mina võiks kaduma minna ümbruse mõjude ja muljete uputuses. See oli üleeuroopaline närvinõrkus, sellest hädast oli seal juba ammu tehtud voorus. Oldi lihtsalt moderninimene, kelle vaim ei suutnud enam seedida muljete hulka ja kes reageeris silmapilgult silmapilgule. Kunstis sellele „vaimlisele orjameelsusele” oli leitud oma meetod ja teooria, seda nimetati sümpaatlikult ja kõlavalt – impressionismiks. Klaos nimetab seda orjameehuseks, kui ta Lukretsia külastamise puhuks on laualt peitnud Kristi pildi. Kas see võte keskmisele inimesele ei ole lihtsalt elutarkus ja diplomaatia? Klaos imetleb enese passiivsust, isegi meeldida tahtmist ühiskonnale, keda ta põlgab ja kelle arvamisi ta ei jaga. Aga kas mõned eetilised teooriad ei nimeta seda „sotsiaalseks südametunnistuseks”, kui meie teotsedes arvestame oma kaaskodanikkude heakskiitmisega ja halvakspanuga?

Kõigi nende eritluste keskel Klaosel ikka jälle mõlgub silme ees elav pilt, orjameelsuse sümbol: moonakas ei viruta vastu, kui parun ta üle ratsapiitsa keerutab. Klaos pooldab vanatestamentlikku heroismi: silm silma, hammas hamba vastu. Ta heidab enesele ette: Mooses lõi egiptuse mehe maha, kui see tema suguvennale liiga tegi, aga Klaos pole veel ühtegi parunit surmanud! Aga eks selle loogika juures levita ju laatsareti prohvet puhast orjameelsust ja eks evangeeliumi vaim ole orjavaim, nagu seda Nietzsche ka toepoolest järeldab. Ja kas üks Tolstoi orjameelsust õpetab, kui ta ütleb, et kurjale ja vägivallale ei tule vastu panna? Ei usu, et tõde ainult ühelpool oleks.

Muidugi ei tarvitse jagada Klaose liialdatud skeptitsismi endise orjarahva tõutüübi suhtes, ega võtta ta paljastusi liialt traagiliselt. Ent teisest küljest on ometi lugupidamist äratav kangelasmeel, millega Klaos oma mõtted lõpuni mõtleb, see enneolematu eetiline puhtusetarve, mis oma fanatismis just ühekülgsuse ja erapoolikusega avab uued väljavaated ja õpetab tuttavaid asju vaatlema uues värskes valgustuses. Ja siis tunned, et võib vaielda eraldi ühe ja teise väite vastu, kuid ligemalt vaadates on kõigel ometi süsteem ja põhitunne, mis lõpuks polegi nii kergesti kõigutatav. Mitte iga alistumine ja allaandmine pole orjameelsus, vaid Klaos jälgib ikkagi nähtusi, mis on nõrkuse ja kõiblise verevaesuse tagajärg. Võib jätta egiptuse mehe maha löömata, aga siiski enese selja sirgu ajada, nagu teeb Mahatma Gandhi India vabadusvõitluses, öeldes, et ta füüsilisest vägivallast loobub mitte nõrkusest, vaid tugevusest, see on vaimu kõrgemal seismine mateeriast.

Esimesel pilgul üllatab meid see tähtsus ja saladuslikkus, millega Klaos käsitab oma „ideed”, nagu oleks ta üles leidnud mõne uue ilma. Ja ometi on see orjavaimu teooria nii vana ja kulunud tõde! Meie vanemale põlvele oli peaaegu auasi olla „orjarahva ” järeltulija, selle orjapaa-tosega olid nuumatud kõik meie pidulikud isamaakõned, orjameelsus kui isade pärandus tundus peaaegu pühalikuna ja liigutavana, nagu rahvariided ja muistsed kaljakapad. „Noor-Eesti” frondil juba hakati nende päranduste ja pärimuste all kannatama ja koormat tundma ning tehti „tõu vere” kohta eitavaid otsusi. Ent siiski oli orjameelsus liig ebaesteetiline nähtus, et kõlvata kirjanduslikuks teemiks esteetidele. Nii oli tarvis Märt Klaose eetilist puhtusetarvet, tõetunnistaja fanatismi ja meeleheitlikku kohkumatust tegutseda kompromiteerivate ainetega, et küsimust esimest korda teha aktuaalseks. Muidugi ilma tagajärjeta. Vanem rahvas ei suutnud andeks anda, et orjameelsuse rahvuslik aupaistus oli maha rebitud ja selle hingeomaduse juures ei olnud enam hästi võimalik sentimentaalseks minna. Noorematel jälle „Orjade” puhul oli lihtsalt ilutunne hädaohus, see oli kõik. Ja nii sündis, mis sündima pidi: orjameelsuse ja orjavaimu asemel eitati – Märt Klaost.

Lugedes Tuglase esseed Mait Metsanurk’ist, eriti aga „Orjade” kohal, märkad igal sammul, kuis on puudutatud esteedi ilutunne. Ja seda mitte ainult puuduliku vormi tõttu, ka aine ise tõukab eemale ja Klaose avameelne pihtimine orjahinge väiklusest ja närususest äratab võõrastust. Samuti Klaose ideeline pagas, ta kultuuriline tasapind, ta kategooriline hindamisviis ja „targutused”, eks siingi või Tuglas teatava õigusega väita: „Ei, lõpulikult aimame tõde, mida autor ei ütle: Klaos on koolmeister, kes siiamaale mõne sõnume ajalehele on saatnud ja kes nüüd toimetusse õpipoisiks, abiliseks on palgatud, kus ta siis oma seminaristi tarkust täiel väel kuulda laseb.”

Juba Ibsen juhtis tähelepanu, kui lühike on ühe tõe iga, ja hetkel oleks vaevalt vahet, kas Klaose tarkus on ammutatud seminarist või ülikoolist: kulunud ja vananenud oleks see tänapäev ühesuguse eduga. Mis aga kunagi ei vanane ja igal ajajärgul jääb eluliseks, see on kui miski tõde saab inimesele veendumuseks ja ta selle eest välja astub. Klaose raskus seisab mitte idee sisus, väljenduse tarkuses ja vaimukuses, vaid harukordses eetilises temperamendis. See seminarist ei taha tark olla tarkuse pärast, vaimukas olla vaimukuse pärast, vaid ta on tõeotsija hingehädas. Kas Klaose idee on suur või väike, kas ta naela tabab või mitte, sel pole olulist tähtsust, halvemal juhusel ta eksib faktilise või loogilise tõe vastu. Ent on veel teine tõde, veendumuse tõde, mis objektiivselt võib olla võlts, kuid ta paneb liikuma inimese tahte, annab talle julgust ja rõõmu teoks, kohkumatust kannatusteks ja kujundab maailma näo.

See on, mida Miguel de Unamuno nimetab „kõlbliseks tõeks” ja mille kohta kirjutab Mahatma Gandhi: „Tõde leida, see tähendab iseend teostada, oma saatust täita, teiste sõnadega täiuslikuks saada.” Ja see on ka vana Anatole France’i lõpptulemus, kui ta skeptik Jérôme Coignardi, kes mõistusega kõik illusioonid purustanud, laseb pihtida: „Tõed, mida leiab mõistus, jäävad viljatuks. Alles süda annab oma unistustele elu.”

Moraalse tõe vastand on vale. Kõrvalekaldumine objektiivsest loogilisest tõest on ainult eksitus, eksiarvamine. Vale demoraliseerib, eksiarvamine ei puuduta isiku kõlblisi aluseid. Eksiarvamine, millesse usutakse, on viljakam kui tõde, milles kaheldakse. Eksiarvamine ei puuduta hinge, aga vale tapab ta. Ja selle vale vastu eneses ja ümbruses Klaose kõlbline olemus ikka jälle tõstab protesti. Võime võõrastada Klaose loogikat, häbeneda ta väitlusi, võime targemad olla temast, suuremaid ideid ja tõdesid teada. Aga ons meie tõed kunagi meid kunagi palju kohustanud, kas me pole juba rahuldatud, kui puudutame tõde ainult huultega või oleme tõe kulul ainult pisut vaimurikkad? Kas meie ideed on paisunud kustumatuks igatsuseks suure ülesande järele? Kas meil on Klaose usk paremasse inimesse ja kaunimasse tõusse ja tahe sellele pühendada oma elutöö ?

Klaos kõnnib Tallinna tänavail, keset karjeristide võidujooksu ja ärilist saagijahti ning mõtleb: „Suur linn, rikas linn, palju haritlasi. Aga ei lähe siit välja ükski idee, mis tervesse rahvasse puutuks.”

Selles ongi probleem, et haritlased ülikooli diploomiga jooksevad oma isikliku heaoleku pärast, taotlevad „sooja pesa”, kuna koolmeister provintsist osutub selleks, kel ilmamure südames, kes põleb moraalse tõe sisemises kuumuses ja kes suure vägimeelse mõttega ümber käib – lunastada oma rahvas.

On kerge lunastajat mängida, kui ollakse jumal inimese ihus, kui sulle juba kätkisse on kaasa pandud voorused saada musterpildiks inimsoole… Aga olla orjahing, pahede ja nõrkuste pärimused veres, koormatud madalate loomusundidega, omada nõrk keha, avalikuks esinemiseks kõige ebakohaseni iseloom ja siiski tahta end lunastajaks üles töötada, oma rahva Mooseseks ja Kristuseks: see heroism on mind Märt Klaose juures liigutanud ja talle kindlustanud jäädava lugupidamise. Klaose vägimeelsuses kordub isikuomases algupäras uus teisend vana hispaania rüütli õilsele vaimule, mis „Orjadeski” pead tõstab: donkihotism ses ülevas ja viljakas idealismis, nagu seda tänapäev tõlgib üks teine hispaanlane – Don Miguel de Unamuno, kui ta sümboolses mõttes ristisõjale kutsub kõigi maade veendunud idealiste ja fanaatikuid, et vabastada kehva, ent laitmatu rüütli hauda oleviku Sancho Panzade käest.

Klaose hea ingel Kristi tuletab meele „väikest asja”, et vaimlise julguse aluseks on kehaline julgus. Ent see kogemus näib Metsanurk’i tegelastel juba veres olevat, et treneerimise ja masseerimise abil on võimalik tõsta enese kõlblist tasapinda ja et inimese kehaseis pole ainult sisemise tasakaalu tagajärg^–, vaid, ümberpöördult, meie poos võib varjata ja ümber kujundada ka hingelisi seisukordi. Nii läheb üliõpilane Arndt Metsanurk’i esimeses jutukeses „Laenamas” teekonnale „võimalikult rõõmsa ja muretu näoga”. Ja kohmetu seminarist Haavik jutukeses „Pidul” hüüab enesele: „Julgust! Julgust!” ja püüab hästi sirgelt käia.

See joon avaldub ka Klaose juures ning peab aukartust tundma, millise energiaga ta ikka end jälle „kokku võtab”, kuidas ta end oma moraalsele suurteole treneerib kui maratonijooksja, kümnevõistleja. Klaos on loomu poolest arg, julgusetu, tagasihoidlik, nõrk, kehaliselt „Õrn kui kõrs”. Aga vaadatagu, kuidas see pelgur, see „kõrs” kõnnib: sirgelt, rahulik ilme näol, räägib kindlasti puhta diktsiooniga. Millise tahtekulutuse hinnaga on ostetud see laitmatu lavastus!

Ja tuleb meele, kui kaks meest, kaks antipoodi kõnnivad tuisusel ilmal Tallinna tänavail: Klaos ja Proosa. Kui Klaos poliitikult ja rahvajuhilt nõuab aatetuld, veendumust ja vaimustust, siis kindlasti ta vaimusilma ees lehvib Jaan Tõnissoni kuju. Klaos pooldab Tõnissoni kooli, ta vast pisut parandaks stiili, kärbiks ülearuseid liigutusi, sumbutaks teaterlikkust. Aga Proosas esineb – nimi kõneleb juba! – uus rahvajuhi tüüp, kaine, rahulik, skeptik ja küünik, kes edu hindab tagajärgede järele: eesti Macchiaveili taskukaustas! Ja nüüd pange tähele, kuis need kaks kooli – realism ja romantika, olupoliitika ja idealism – isegi inimese kehahoiu määravad. Kõle tuul viskab teravaid jäätisnaelu vastu nägu. Praktiline Proosa tõmbab enne halli palitu krae üles ja olles end kindlustanud, vaatab nüüd ükskõikselt lõikavale tuulele vastu, pilutades ainult silmi. Ent milline heroism teisal – lubage seda sorendada: „Klaos hoidis pea trotslikult püsti ega takistanud jäätist krae vahele tungimast.” Tahtmata tulevad meele Vahesaare Villem ja Otsa Annus ning kirjaniku iseloomustus: üks on „võitleja”, kuid teine „võitja”.

Tuglas kaebab oma essees, talle ei olevat selge autori seisukoht Klaose vastu. ,,Üldiselt kujutab autor seda nagu orjaverega mürgitatud isikut, kes on niisama saamatu ja ebameeldiv kui ta ümbrus. Kuid siis näeme jälle Klaost peajao üle kaaslaste ulatuvat, autor idealiseerib teda ja propageerib oma mõtteid tema suu kaudu. Nõnda muutub perspektiiv ja vaatekoht igal silmapilgul. . . Üldse Metsanurk on hoolimata ja ülekohtune oma tegelastele.”

Strindbergi „naisevihkamise” kohta lausub üks kriitik, et see on pahupidi pöördud armastus. See on kättemaks, et naine kui sellane petab luuletaja ebamaiseid unistusi temast. Nii on ka lugu Metsanurk’i isamaa- ja inimesearmastusega. Metsanurk’i sarkasm ja sapp, see on haavatud idealism, petetud armastus, väiklusest ja närususest üleskihutatud puhtusetunne. Klaos väljendab seda varjamatu selgusega: „Ma vihkan oma rahvast, aga see tuleb sellest, et ma teda armastan. Kes oma perekonda armastab, ei saa ükskõikselt vaadata selle liikmete pahede peale.” Ja sealsamas: „Ma vihkan teda kui oma venda, kes ennast rikka mehe ees alandab, kes ennast sulasena ja teenrina üleval peab. Aga mul on temast kahju kui oma vennast, ma tahaksin teda piitsaga peksa, et ta enese julgesti sirgu ajaks.”

„Raudoraga” kirjutada, see on Metsanurk’i esteetika, piitsaga peksa – tema pedagoogika. Piits ei ole kõige õnnelikum kasvataja, sellest saab ka Klaos aru, kui ta ütleb: „Vihaga ei saa siin midagi ära teha. Armastusega tuleb mitu põlve töötada, kuni need orjameelsuse jäljed kaovad; kuni nad vererakukestest Ja peaajust kaovad.” Kuid Vahesaare Villemid ja Klaosed on liig tormakad, et haavamisele mitte veel kibedama torkamisega vastata. Tehtagu äiksepilvele selgeks, et välgulöömine ja müristamine pole inimlik, lasku ta ometi niisama sooja vihma sadada!

Metsanurk’i „distantsipuudus” püsib sügaval ta olemuses, seda ei saa sõbralikkude näpunäidetega parandada. Kui Tuglasel on valminud teos, see talle on juba minevik, ta vist hakkabki kirjutama, kui ta kirjeldavast perioodist isiklikult juba üle on kasvanud. Metsanurk seevastu kirjutab enese olevikust, käsitatav aine on talle alles isiklikult palav ja põnev, ta on alles oma asjade sees, tal puudub ülevaade ja erapooletus. Selle metoodliku ja temperamentliku erinevuse tagajärjel on nii palju distantsi ,,Felix Ormussonis” ja näib nii segane vahemaa joon Mestanurk’i ja Märt Klaose vahel.

Ent süvenedes põhjalikumalt Metsanurk’i teostesse, märkame ometi pea, kui vähe siin on juhuslikku ja ebamäärast. Metsanurk’i suhtumine oma tegelastesse on kindlamaid, kõikumatumaid ja muutumatumaid eesti kirjanduses ning on samasena püsinud algusest tänapäevani. Metsanurk’il on alati teravalt väljendatud kõlbline vahemaa idee ja inimese vahel, tema eetiline perspektiiv on otse vägimeelselt vankumatu.

Nagu vanades kosmogoonilistes müütides valgus võitleb pimedusega, hea algus kurja algusega, nii sõdib Metsanurk’i teostes aatevaim inimliku egoismi allakiskuvate tungidega. Kui hästi neis müütilistes sümbolites on tabatud elu olemus ja sisu, seda näitab moodne psühholoogia, mis inimisiku mikrokosmis samu igivanu võitlusi jälgib. Kõik hingeelu nähtused on kahejuurelised, bipolaarsed, ütleb tänapäeva psühholoogia Kopernikus – Sigmund Freud, jagades inimisiku kahte vastakpoolde – loomusundide minaks, mis võimsam ja ürglikum, ja aateminaks, mis kahvatum ja verevaesem.

Kõik, mis inimeses aatevaimu ja valguse poole üles püüab, leiab Metsanurk’is sõbra ja ergutaja. Kõik, mis teenib loomusunnilist egoismi, mis ainult sööb ja seedib, leiab Metsanurk’is inimesepärast hukkamõistmist ja põlgust. Ja see distants on Metsanurk’il Märt Klaose suhtes võetud otse meeleheitliku selgusega. Kirjanik vihkab orjameelsust ja paljastab ning nuhtleb Klaoses seda „loomusundide mina” karmusega, mis omane vanatestamendi prohvetitele. Kuid samal ajal jälgib ta Klaose „aatemina” olgugi nõrku ja sageli abituid sirguajamist armastuse ja kannatusega. Klaose „loomusundide mina” on sama paheline kui ta ümbrus. Aga oma „aatelise minaga”, oma vägimeelse püüuga valguse ja vaimu poole ta on peajagu pikem kaaslastest. See, mis Klaose „aateline mina” ütleb, ei tarvitse alati olla kirjaniku enese veendumus ja ei ole seda sageli mitte. Kuid kirjanik pooldab seda kui „aatelise mina” häälelõstmist üldse, kui tungi vaimsema ja õilsema elukuju poole. Ja nüüd saab meile ka selgeks see „perspektiivi ja vaatekoha muutumine igal silmapilgul”, mille üle kurdab Tuglas abituses. Igal pilgul võib muutuda Klaose kahepoolses olemuses tasakaal loomusundide ja idealismi vahel ja sellega muutub täpselt ja reeglipäraselt Metsanurk’i suhe oma tegelasega. Metsanurk ja tema abiline Kristi kujundavad kokku Klaose südametunnistuse.

Eesti kahekümnenda sajandi kirjanduses on õieti kaks kangelashinge: Metsanurk ja Tuglas. Ja mõlemad on töökangelased, kes võltsimatu eesti visaduse, kangekaelsuse ja jonnakusega juurivad ja süvendavad oma ebatänulikku „maalapikest”. Metsanurk’i ja Tuglast peaks pühikuiks kuulutama selle kustumatu, vägimeelse energia tõttu, millega nad teotsevad: üks oma, kõlblist isikut sirgu ajades, teine oma väljendusvahendeid teritades.

Kõnelemata alalisest valvelolekust idee suhtes ja vaimlisest ning hingelisest treeningust, Klaos käib kõlblise enesekasvatuse sihiga kolm korda nädalas võimlemas, teeb kodus iga hommiku kehaharjutusi, peseb end üleni külma veega ja ei takista enesele lund krae vahele tuiskamast.

Ja Ormusson kaebab ikka jälle, kui külm ja raske on see vorm, mis ta leiab oma hinge unistustele ja kui abitu on sõna, et kuju anda kaunishinge elamustele. Ja töötab kui ori oma esteetilises laboratooriumis. Ka siin see igavene „tahtevõimlemine” ja valvelolek oma „väikekodanlise” organismi vastu, mis tahab korralikult süüa ja magada ning mis rabatakse jalust kombeõpetusega: „Vaimu aristokraat valvab ööd ja magab päevad ning ei söö tihti üldse mitte!” Mis kassile palderjan ja sõnnile punane rätik, seda on Klaosele orjameelsus ja Ormussonile väikekodanlus. Kummagi ideaaliks on vaimuaristokraat, kuigi hoopis vastupidise sisu ja eluülesandega.

Metsikust enesepiitsutamisest ja väsimatust tahtevõimlemisest hoolimata Klaose passiivil („orjameelsel”) karakteril jätkub sisemist kuumust küll haududa oma ideed, kuid Hellega väljaastumise ta lükkab ka jälle edasi. „Tarvis on hoogu võtta,” vabandab end Klaos. „Tarvis on käsi tõsta kõrgele ja ükskord raskelt alla lasta.” Selle ülestõstetud käega (nagu jumalad muistsetel piltidel) kõnnib ta läbi kogu romaani leheküljed, ilma et ta hoovõtmisest kaugemale saaks. Ta on peaaegu armukade oma ideele, kirjutades ajalehes ta hoidub seda sihilikult puudutamast. „See peab neitsilik olema, kui ta sellega kord nagu oma mõrsjaga ette astub.”

On midagi liigutavat ja koomilist ühtlasi selles põrandaaluses romantikas, millega Klaos ümbritseb oma „neitsilikku” ideed. Ja kui ta ühel nõrkuse hetkel selle usaldab Lukretsiale, on tal kohe hirm, et vast küllalt tõsine ja dekoratiivne ei näi oma „suure idee” kohaselt. „Kui ma nüüd lapselikult rõõmus ja vallatu oleksin… siis küsiksite teie iseeneses: „Kas see on suure idee kehastaja?!” Ma pean teie ees nüüd alati tõsine, pühalik-tõsine olema.” Me näeme hiljem, miks Klaos ka välistele effektidele rõhku paneb, miks ta prohvet olles ka prohvetlikku miimikat harjutab. Aga nende ridade eel ma lugesin Arthur Holitscheri külaskäiku India pühiku Gandhi juure. Kuis see 56-aastane prohvet südamlikult naerda oskab ja ta – nagu Holitscher ütleb – on: ohne „Würde”.

Tuglase Felix Ormusson on teadlik enese donkihotismis. Märt Klaosel ei näi seda teadlikkust mitte olevat. Ja ometi Klaos enam kui Ormusson on see kohkumatu rüütli tüüp meie ilmasõja-eelses kirjanduses, kes usub oma idee – Dulcinea – absoluutsesse õilsusse ja kelle traagika selles seisab, et ta Rocinante kuidagi ei taha kuulsale ristisõjale välja sõita.

Kui mõelda, et hispaania rüütlil oli suur sotsiaalne missioon võidelda ülekohtu vastu, seada õigust jalule ja oma abi pakkuda, kellele sündis vägivald, siis võib selles fanaatilises idealismis rööbasjooni tõmmata Märt Klaosega, kuid ei tundu midagi ühist Felix Ormussoniga. Romaani lõpul Ormusson pihtib: „Ainult natuke veel, ja ma olen kunsttöö. On tarvis vähendada elumahla ja lisada vähe literatuuri, ning kõik lepivad minuga.” Kuidas see rafineeritud egoist, kelle eluülesanne seisab enese stiliseerimises, julgeb end sugulusse asetada hispaania koomilise prohvetiga? Ent Ormusson ei hinda end üle: ta arvab enesel olevat Don Quijote fantaasia. Ormussonil on hispaania rüütli meeletus mitte arvestada asjaliku ja ainelikuga, ükski tõsiasi ei suuda takistada fantasti mõttelendu. Nii puutub Ormusson kokku Don Quijotega ainult puhta fantaasia episoodis – puuhobu ratsutajana. Ja sedagi ebahispaanlikus perspektiivis: naeruväärsuse kõvera peegli ees.

Sest tõelikust Don Quijotest ei seisa midagi kaugemal kui Ormussoni skepsis ja eneseiroonia. Hispaania rüütel, kes terve ilma oma tõsidusega naerma ajab, ei lausu kunagi naljasõna, tal ei ole absoluutselt huumoritunnet. Ta ei oskaks enesele üldse kujutellagi, et inimene, kes täie hingega andub kõrgele ja ülevale kohusele, võiks kellegi silmis olla naeruväärne! Ta raskuspunkt seisab rüütlimeelses kohkumatuses, teda jätab täiesti külmaks „terve mõistuse” mõnitus. Öösel metsas Don Quijote ja Sancho kuulevad hirmust lärmi. Don Quijote on valmis võitlema. Hommikul selgub, et see tontlik mürin tuli villaveski tegevusest. Kui Sancho pilgata püüab, vastab talle isand: „Olen mina kui rüütel kohustatud hääli tundma ja eraldama ja teadma, mihukesed tulevad villaveskist ja misukesed mitte?” Kindlasti ükski idealism ja vägimeel ei vaja seesuguseid teadmisi. Peaasi on, et rüütel oma südame järel käib ja selle hääli oskab eraldada. Klaos tunneb seda südamehääle kuulatamist, ta tsiteerib isegi selle puhul Zarathustrat: „O Mensch! Gib Acht! Was spricht die tiefe Mitternacht…”

Kuid Klaosel puudub midagi äärmiselt olulist: Don Quijote võrratu julgus ja hingeline tasakaal püsti peaga naeru ja pilke all edasi sammuda, täiesti ükskõikne, mis Sancho Panzad enesele pihku sosistavad. See on Metsanurk’i tegelaste Achilleuse kand – hirm naeruväärsuse ees! See hirm on ka Ormussonil, mida lahjendatakse eneseiroonia sublimaadiga. Klaosel on raske isegi enesele naeruväärne tunduda, mõte teiste naerualune olla mõjub otse paaniliselt. Seda omadust Metsanurk’i tegelastes paneme tähele juba „Jumalalastes”. Eriti tuleb see joon ilmsiks Vahesaare Villemi juures, kes ammu teadlik oma võitluse lootusetusest, kuid kelle uhkus ei luba lahkuda Vahesaare varemetelt – külarahva naeru pärast! Hirm naeruväärsuse ees on Metsanurk’i tegelaste suurim „orjastaja”, see teeb nad rippuvaks ümbrusest, mida nad põlgavad, millest nad vaimliselt ja kõlbliselt kõrgemal seisavad, kuid mille arvamise ees nad ikka jälle on sunnitud värisema. Sellest see närviline umbusu õhkkond Klaose ümber, ta piinlik valvelolek ja sageli ülekohtune ja taktitu teravus. Sellest see püüd inimeste ees sirgelt ja püsti peaga käia ning ikka jälle hoolitseda oma prohvetliku maski eest.

Ei, eesti kirjanduses ei ole ainustki tõsist ja võltsimatut Don Quijote. Kui ma enesele kodumaist kohkumatut idealismi kujutleda tahan, võin ma auga mõelda ainult Villem Ernitsale, kes veel vanas heas hispaania vaimus oskab oma oda tõsta alkoholismi rohelise lõukoera vastu…

Ma ei mäleta, et kunagi kõrvuti oleks nimetatud Märt Klaose ja Felix Ormussoni nimesid. Aga seda on aeg ammugi teha, juba kontrasti pärast. Klaos ja Ormusson on vennad. Nad on sama sugupõlve edustajad, neil on selle sugupõlve ühised voorused ja nõrkused. Ja ometi – Klaose ja Ormussoni vahel haigutab kuristik. Nad on kaks antipoodi, kumbki arenenud ise suunas, kaks poolust meie vaimlises kosmoses. Klaoses ja Ormussonis on meie 20. sajandi individualism oma kõlblised ja eetilised unistused arendanud äärmiste võimalusteni, kõik mis on, kõigub selle kahe tüübi vahel. Kui Ormusson on meie stiilsem esteet, siis Klaos on ajajärgu kõige erksam ja kohkumatum südametunnistus.

Milles seisab seesuguste äärmiste tüüpide kultuuriline kaal, seda väljendab Paul Valery oma aforismis : „Maailm on väärtuslik ekstreemides, kuid elatab end keskmisest.”

I osa Loomingust nr. 7/1926

      

2

Märt Klaos on moodne Diogenes Tallinna tänavail, kes laterna tulega otsib inimest. Ja küünal tema laternas? See küünal ei ole keegi vähem kui – Friedrich Nietzsche.

Ei tea, kas noore Suitsi avalik kõhklemine Nietzsche ja Marxi vahel, varjamatu sümpaatiaga esimesele . . . Kas Tuglase vaimustus Zarathustrast, ta krooniline nõrkus ikka jälle tsiteerida Nietzschet oma mitmeliigilistes marginaaliates . . . Või lihtsalt „Noor-Eesti” kui individualismi ametlik edustaja Eestis . . . Aga vist kõikidel on jäänud mulje, nagu oleks Nietzsche meil olnud midagi niisugust, mis kuulub „Noor-Eesti” eriliste relvade hulka, kelle vaimus võrsusid ja küpsesid rühma juhid ja kelle õpetusi levitati uue individualistliku kultuuri ning kunsti alustena . . .

Ja osutub siis esialgu üsna võõrastavaks ning üllatavaks, kui peame tähistama, et meie esimene nietzscheaanlane kirjanduses on – Märt Klaos. Esimene ja – kui ma ei eksi – ainuke.

Tõepoolest, mis sisulist sõprust võis kujuneda Nietzsche ja „Noor-Eesti” vaimliste sfääride vahel? Nietzsche purustas kõlbluse tahvleid, nooreestlaste sümpaatiad kuulusid esteetikale. Nietzsche filosoofia kuulutas uut eluõpetust, nooreestlasi huvitasid uued kunstiteooriad. Nietzsche rajas oma üliinimese loomusundidele, „ilusale metsloomale”, „Noor-Eesti” üliinimene oli „kaunishing”, kes eksis oma mina labürindis. Nooreestlased olid sedavõrd tülgastunud kodumaa kösterkoolmeisterlikust vaimuilmast, et nemad isegi ühe Nietzsche edustusel ei suutnud austada suurt tõuparandajat ja pedagoogi.

„Noor-Eesti” lemmikuks oli romantiline traditsioon ning kunstilooming oli neile õilsem inimlik toiming.

Nietzsche oli romantik noorurina, Wagneri ja Schopenhaueri jüngrina. Ise meistriks saades ta loobub „metafüüsilisest udust” ja asetab teaduse ja tõeluse kõrgemale kunstist. Ta ütleb, et kunstil julgust pole elule, tõelusele silma vaadata, seepärast ta laotab esemete üle oma ebapuhta mõtlemise liniku. Kunst ei ole enese, vaid elu pärast, et seda jaatada, tervendada ja selgitada. Ja lõpuks ütleb ta ühes Anton Jürgensteiniga, et romantism on „haige kunst” ja romantikud on dekadendid.

Kõrvaldades loodusest ja ajaloost kõlblised sihid, maailma käigust mõtte ja moraali, Nietzsche elu igaveses saamises ja kadumises, elu igaveses taastulekus näeb uhket vaatemängu, mis maailma osutab esteetiliseks nähtuseks. Ent Nietzsche bioloogilisel ilutundel, mis pooldab tervet, tugevat, mehist ja eluküllast, pole midagi ühist nooreestlaste artistliku estetismiga, mis areneb hoopis Oscar Wilde’i suunas. Lugedes ,,Felix Ormussoni” ei jää kahtlust, kumma vaim ja maitse on selle teose õige vader: mitte Zarathustra, vaid Dorian Gray.

Unistused tekivad mitte küllusest, vaid näljast. Haigusest vaevatud Nietzschel pole ülimat tervisest, jõust ja elujulgusest. Aga meie terved ja tüsedad maapoisid kõnelevad hingest ja hääbumisest ning pääsedes välja isatalu karjatänavalt, neile enam loodus ega tõelus pole küllalt peen ja suursugune. Ja urgitsedes oma mina ja hinge ümber ei leia nad Nietzschelt mingisugust toetust. Nietzsche ütleb, et oleme tunnetuse aparaadid välisilmale ja et see on kõrvalekaldumine, kui instrument end ise hakkab tunnetama. Ja kui Nietzsche üldse midagi vihkab, siis romantikute elujõuetust ja pessimismi.

Kui Nietzsche nooreestlasi enese poole tõmbas, siis oma vaimsuse üldise õilsusega, oma aristokraatliku radikalismiga, eriliselt stiiliga. Mitte see ei sütitanud, mis Nietzsche õpetas, vaid kuidas ta seda ütles, mihukese rütmiga ja millistes dekoratsioonides. Tuglas oma „Marginaaliates” pihib üsna avameelselt, et ta pole Nietzschet maitsnudki filosoofina, vaid luuletajana. „Zarathustrat” lugedes ta vaimustub esimeses joones – maastikupildist. Nooreestlaste seesugusel dekoratiivsel filosoofidesse suhtumisel pole ime, kui Aino Kallas on võinud anda väga kujuka, sisuka ja heatahtliku ülevaate kogu „Noor-Eesti” liikumisest kui ka üksikuist tegelastest, ilma et tai kordagi oleks tarvis mainida Nietzsche nime.

Noore Metsanurk’i puhul on võidud kõnelda Tšehhovi, Maupassant’i ja Zola mõjudest ta loomingule. Metsanurk on neid kirjanikke lugenud, aga nende vaimuelu on teda sisemiselt külmaks jätnud. Ja vormi jäljendada pole Metsanurk’i komme. Võib kõnelda mingi üldise traditsiooni kodusest käsitusest, mis oma kindla ja selge anekdoodiga juhib Tšehhovi ja Maupassant’i meetodile ja oma varjukülgede lopsakusega ja kalduvusega laiusesse Zola’le. Kuid leida Metsanurk’is midagi eriliselt tšehhovlikku, maupassant’likku, zola’list on täiesti võimata, ta pole neilt kui kunstnikkudelt midagi õppinud. Ja sellest on kahju.

Ei ole kellegi saladus, kuidas hindasid prantsuse sümbolistid ja dekadendid Maupassanti. Teda nimetati ta haruldase selguse ja loetavuse karistuseks „proovireisijate” kirjanikuks. See on seesama kompliment, kui meil öeldakse, et sa jätkad kalendrisaba traditsiooni või et sinu jutte loetakse raudteevagunis. Ja samane lugu on Tšehhoviga. Samal ajal kui Pirandello suurima tänutundega end Tšehhovi õpilaseks loeb, meie kodused novellistid peavad viisakaks süüdlaselt punastada, kui kaastundmusega paljastatakse nende suhtumist Tšehhovisse.

Ja ometi seisab meie nõrkus hoopis muus, kui katsetes jäljendada Maupassant’i ja Tsehhovit. Meie vaesus on, et seda keegi pole teinud tõsiselt, vastava ande ja anduvusega. See on vana klassiline jutustuseviis, mis Maupassant’i novellides uueaja vaimus ja miljöös vastsele elule ärkas. Ajal, mil novelli kirjutada tähendas manipuleerida kõiksugu kõrvalasjadega, musitseerida sõnadega, minkida ja parfümeerida keelt, kuhjata adjektiive ja haruldasi epiteete, väidelda psühholoogiliste probleemide ümber, kirjeldada loodust, kirikuid, muuseume, interjööre, täita salonge mööbliga ja lauseid ehteasjadega, – tõendab Maupassant oma sirge, selgroolise kompositsiooniga, selge ja lihtsa karakteristikaga, et novell esimeses joones on lugu, mida peab mõistma jutustada. Kui „Noor-Eesti” päevil, mil meie novell oli kas luule proosas või juhuslikult väljarebitud pilt elust, oleks ilmunud mees, kes maupassant’liku tradisiooni meie psüühika ja rahvakarakteri kohaselt nõnda ümber oleks kujundanud, nagu seda Tšehhov tegi venelastele: Lintropiga oleks alanud eesti kunstiproosale uus ajajärk ja Metsanurk’i „Jumalalastel” oleks praegu hoopis teine kaal.

Metsanurk’i vaimlise organismi otse haruldane immuniteet võõra vormi suhtes ei keela teda ometi vastuvõtlik olemast ideedele. Kui sajandi algul Henrik Ibseni looming meie vaimlise silmapiirini hakkas ulatuma, saab ta oma eetilise põlemise ja õilsema elusisu otsimisega Metsanurk’i lemmikuks. Kuid mõni aeg hiljem Nietzsche tõrjub eemale Ibseni. Ka Metsanurk loeb „Zarathustrat” ja ta on kindlasti rõõmu tunnud selle teose heast stiilist ja uhkest maastikuluulest. Aga temale omase kalduvusega asjade tuumasse, saab talle ilmutuseks esijoonel Nietzsche õpetus.

1912 ilmunud „Orjade” puhul juhtub 33-aastase Metsanurk⁵iga sedasama, mis üheksa aastat varem juhtus 47-aastasele Bernard Shawle ta „Inimese ja üliinimese” (1903) kohal: mõlemad teosed on sündinud Nietzsche tähe all. Veel üks ühtesattumine: ka Shaw oli enne Nietzschele alistumist olnud kirgline Ibseni austaja.

Nietzsche võitles ju ka oma aja orjakultuuri ja orjakarakteri vastu ning sõnad „Sklavengeist” ja „Sklavenmoral” olid tal sageli tarvitatavad. Ent mis Märt Klaost eriti pidi võluma, oli see, et Nietzsche näitas ka teed inimväärsemale tüübile. Nii saab Nietsche kui tõuparandaja ja kasvataja Klaosele saatuseks ja ta hakkab oma orjaselgroogu Nietzsche üliinimese najal sirgu ajama.

Nietzsche karakteri alusena seisab võimutahe -Wille zur Macht. Siin on paras juhus mäletada tõsiasja, milles vast küllalt teadlik ei olda: et meie 20. sajandi esimene noorpõlv haruldaselt võimutahteline ja kuulsusejanuline noorsugu oli, oma loomulikus egoismis ületades kõik eelmised põlved. Ja kuna selle sugupõlve karakter küllalt mehelik ei olnud elu ja tõelust vallutama, siis pöördus võimutahe romantikale ja andis suurte rahvajuhtide ja poliitikute asemel kuulsaid luuletajaid, unistajaid ja unenägude ordumeistreid. Ajajärgu egoism viis õitsele kunsti.

Esimesel pilgul näib võõrastav olevat paaritada suurt egoismi suure idealismiga. Kuid olen jõudnud veendumusele, et idealist olla nõuab erakordset enesearmastust. Väiksest ja närusest egoismist jätkub ainult tegutsemiseks aineliste varade hankimiseks. Keskpärane enesearmastus nõuab juba au ja võimu elupäevadel. Ent suured egoistid unistavad igavesest elust, ja kui nad väikeste ning keskpäraste egoistide naeruks loobuvad ajalikust ja ainelikust honorarist, siis hoopis kõrgema tasu himutsemisel, et saada surematuks. Kas donkihotliku idealismi ja fanatismi lõpusiht pole ometi teenida kuulsust ja surematust, s. o. rahuldada oma egoismi kõrgeimal määral. Suured egoismid rajavad suuri ajajärke, kui nad oma auahnust rahuldavad aatelistes püüetes. Et 20. sajandi noorsugu oma haruldase võimutahte ja kuulsusejanu rakendas suurtele tegudele vaimlise kultuuri alal, et tal auahnust oli hegemooniaks kunstis, see sai selle sugupõlve aateliseks teeneks. Võimutahte tegelik kuju on organisatsioon. Ja „Noor-Eesti” oli organisatsioon.

Märt Klaosel see kaasaegse sugupõlve võimutahe on teravalt rõhutatud. Felix Ormussoniga võrreldes Klaos on märksa võimutahtelisem, näib seda juba selle tõttu, et ta sihiks on olla mitte unistaja, vaid poliitik, et ta tahab kujundada ühiskonda ja valitseda tõeluse üle. Provintsis, seltsitegevusest loobudes, Klaos pihib avameelselt, et „ei kahetsevat lahkumist, sest ta tundis enesel puuduvat neid omadusi, mis teda seal… rabelejate seas esimeseks oleks tõstnud”. See on suur võimuhimu tahta olla esimene. Ei ole mitte nii, et Klaosel on idee ja ta selle idee mõjul suureks kasvab. Vaid Klaoses on algul suur võimutahe, tung „suureks meheks” saada. Ta valmistab end „suurele ülesandele”, aga ei tea sugugi seda ülesannet ennast! Ta loeb ajalugu ja kalkuleerib võimule jõudmise meetodeid. Ning arvab viimaks leidnud olevat retsepti: „Kui on elanud suured mehed, siis on nende suurus idees seisnud, mida nad kehastasid.” Ja siis alles konstrueerib Klaos oma „suure idee” ja saab sellega ümbrusest peajagu pikemaks, vähemalt enese arvates. Võiks lugematuid näiteid jätkata Klaose tungist valitseda, end maksma panna, kuid soovitaksin lugeda ainult selle võimutahte otse „dionüüslikku” orgiat (lk. 48), millest jutustatakse järgmise paatosega:

„Ma annan ära oma hariduse, annan ande ja teadmised, antagu mulle selle eest raha, palju raha, suur maja, kuhu ma kõik linna „paremad” (ja rumalamad!) kokku võin ajada, ühe molli juurde, oma molli juurde, et ma neid sööta võin ja joota, senikaua kui nad täis on!1 Aa, ma joodan nad täis kui sead, nõnda et nende naised ja tütred kui pöörased alasti tantsivad ja võõraste meeste kaenlas aelevad. Siis, kui mehed mulle kaela langevad ja suudlevad ning kiitvaid sõnu lällutavad, mind vennaks nimetavad, siis võtan ma paelust piitsa ja peksan nad uulitsale; keskööl lasen nad uulitsale heita ja neile öelda, et nad eksivad, kui mind eneste sarnaseks peavad. Sellest ajast peale tahan ma nende üle valitseda, halastamata valitseda!”

Klaos kirjeldab neid ihasid küll enese „orjameelsuse” demonstreerimiseks, kuid tõepoolest see on ühe tohutu võimutahte ilmutus.

Klaos ei oma mitte ainult kaasaegse sugupõlve tugeva võimutahte, vaid ka idealismi – enese egoismi rakendada kultuuri teenistusse. Selles mõttes on karakteristlik Klaose dialoog Lukretsiaga linna pargis. Lukretsia kõneleb seltskonnast kui lambakarjast ja kurdab, et pole meest, kes valitseda oskaks. Aga Klaos vastab: „Suur au lambakarja üle valitseda!” Klaos ei rahuldu „puhtast” valitsemishimust, ta seletab: „Mitte see üksi ei peaks teid rahuldama, et teie midagi olete. Ka nemad peaksid midagi olema… Peab olema idee, mille kehastamiseks seltskond liikuma tuleb panna. Seltskonda ei pea mitte ainult valitsema, see oleks hirmuvalitsus, seltskonda peab teatud sihis juhtima, kasvatama, temast enesest midagi tegema. Seltskonnajuht peab seltskonda kasvatama oma näo järele… See on püramiid, mida praegusel ajal enesele kõlbab ehitada.”

Võimutahe – kultuuritahtena.

Kultuuritahtelise või mu püüde kõrval tuleb mainitud sugupõlve juures nähtavale kõrval joon, mida võiksime nimetada genialismiks. Genialismi all ei mõisteta mitte seda, et teataval ajajärgul ilmuvad geniaalsed isikud, vaid et suurvaimud enese geniaalsuses liialt teadlikuks saavad ja et ka väiksed vaimud hakkavad suurvaimutsema. Geeniuse mõiste on pärit 18. sajandist. Genialism – vaimu ülespuhutud enesetunne – on aga 19. sajandi romantilise kooli sünnitus. Ta peegeldub eriti kujukalt Wagneri juujres, kes peegli ees seistes enesele hüüab: Richard, sa oled geenius!

Meie ärkamisaja romantismi on mitmel puhul süüdistatud ta romantika vaese vaimu tõttu, tolleaja vaimsuses tõepoolest puuduvad mõned tõsise romantismi tunnused. Oks neist joontest, mida seni pole nimetatud, on genialismi täielik puudumine Kreutzwaldi ja Jannseni, Koidula ja lakobsoni päevil. Suurvaimutsemine mingisugusel naiivsel kujul ilmutab end juba Hermannil, kuid meie esimene „geenius” on Ado Grenzstein. Meie genialism möödunud sajandil, nagu näeme, võrsub mitte kunsti, vaid poliitika joont mööda ning- omab alles Jaan Tõnissoni isikus klassilise soliidsuse ning selguse. Käesoleva sajandi algul Tõnissoni positiivne genialism kandub edasi uuele sugupõlvele, kuid mitte enam poliitilist, vaid kirjanduslikku joont mööda. Sest poliitikas algab uus genialismile ebasoodne majandus-materialistlik kool, kirjanduses aga väga tänulik uusromantism. „Noor-Eesti” genialism ilmutab end varjamatu üleolekutundega minevikust, aga ka kaasaegsetest väljaspool rühma. Ta leiab oma iseloomuliku väljenduse Sultsi hooplevas eneseimetluses – et võib inimpõlguriks saada vastaste puudusel… Genialism, mis „Noor-Eesti” päevil heast maitsest lugu pidas ja ikkagi tasakaalu leidis tõeliku andega, degenereerub „Siuru” kohal sõjaaegse kohviku ja kõrtsi tasapinnani. Ollakse geniaalsed sama upsakuse ja halva maitsega, nagu kõik teisedki tolleaja seljatagused kangelased ning „uusrikkad”. Ei varem ega hiljem pole „geeniused” sellase paksu eneseimetlusega ebeldanud luules ja proosas ega ole vaimline keigarlikkus nii sulekohevil enese mina lavastada katsunud meie vaimuelu avalikul vitriinil. Hiljem lahtub ja peeneneb suurvaimutse-mise temperament, kuid tuleb aeg-ajalt ikka jälle esile uues teisendis või mõne uustulnuka debüteerides.

Seda 20. sajandi eesti kirjanduse enesehärrandiuse paatost olen teadlikult karikeerinud „Ameerika Kristuses”, Johannes Niglase isikus. Seda kuju luues mul oli kõige vähem põhjust mõelda Metsanurk’i peale. Aga hiljem „Orjadesse” süvenedes ma olin otse rabatud, kui palju Niglast on ometi Märt Klaose mõningates eneseavaldustes.

Ma mõtlen seda episoodi, kus Klaos tantsupidule satub ja inimkonnast jälle kord halva mulje saab. Klaose arvates on tantsupidud selleks olemas, et „tõsist juttu” ajada raskete eluprobleemide üle. Aga noorus naljatab, vallatab ja on rõõmus igasuguse tagamõtteta. Ja Klaosest ei tee keegi midagi välja. „Nad astusid temale jala peale, tõukasid teda, vaatasid temale külma ükskõiksusega otsa ega lasknud ennast sellest hirmutada ega oma rõõmu segada, et see inimene nii tõsiseid mõtteid mõtles ja eneses suurt ideed kandis.”

Klaos põlgab neid noori rõõmsaid inimesi ja nende „mõtteta ringivoolamist”, aga lahkuda ta ka ei raatsi. Ta ometi nälgib selle tantsupidu-publiku tunnustamise järele ja ta hellitab naiivi lootust, et korraga leitakse teda tarviliku olevat, mõistetakse ta väärtust, et korraga inimesed „oma tühjuse ja rumaluse üle häbi tundes silmad aukartuses tema poole pööravad ja paluvad, et tema neile ütleks, mida peaks tegema ja kuidas siin elama”. Arvate nüüd muidugi, et Klaos selle palve täidab rõõmuga? Oh ei, temas ajab enese nüüd sirgu haavatud suurusehullustus. „Aga ta ei ütle neile midagi, ta heidab ühe põlgliku pilgu nende peale ja läheb ära. Häbenedes ja kohmetult, ilma et teineteisele otsa vaadata julgeksid, lähevad nad koju; nad on aru saanud, kui tühised ja rumalad nad on, nende rumalus on alasti võetud ja nad häbenevad.” See on tüübilisemaid stseene eesti genialismist. Meie 20. sajandi suurvaim on ikka nõnda kõrgemal seisnud oma ajast ja inimestest ja seda enesele pea ainukeseks vooruseks pidanud.

Nietzsche filosoofia püüdis uuesti vastata kolme suurt küsimust: elu olemusest, elu mõttest ja elu kujust. Elu olemus on võimutahe. Elu mõte ja eesmärk – üliinimene. Elu kuju – igavene kordumine, igavene taastulek. „Orjade” mõttering keerleb elu olemuse ja elu mõtte ümber. Nietzsche õpetus elu kujust ei ole Märt Klaoses jälgi jätnud. See seisab üldse ainest väljaspool.

Kui Klaoses oli küllalt sünnipärast valmisolekut Nietzsche võimutahte tunnustamiseks, siis üliinimese ideaal nõuab talt juba suurt enesesalgamist ja eneseohverdamist. Nietzsche üliinimene oma viimses tingimuses baseerub füüsilisele: kõrgemale tõule, õilsemale verele. Nietzsche väidab: keha on „suur mõistus”, vaim – „väike mõistus”. See ei ole kerge pähkel Klaose ideaalsele minale, kes harjunud vaimsust eelistama ja seda kõige algtegurina nägema. Mis puutub aga Klaose „loomusundide minasse”, siis üliinimese nimel see tuleb maatasa teha. See on Nietzsche jüngri kurbloolus, et Klaose „suur mõistus” on bioloogiliselt alaväärtuslik. Meister ütleb: „Werde der du bist!” Klaosele see tähendaks: saa orjaks! Nietzsche õpetuse järele meid juhib mitte teadvus, vaid instinkt. Selleks, mis oled, saadakse kõige kiuste ja ilma kalkulatsioonideta. Kuid Klaose instinktid on nii „demokraatlikud”, et neid pilgukski ei tohi usaldada. Klaos kordab ka: tahan iseeneseks saada ja jääda. Kuid see on eksitus. Tsiteerides Nietzschet: saa mis oled! – ta tegelikult on sunnitud otse vastupidiselt toimima: saa kelleks tahad! Kui Nietzsche eitab eneseeritlust ja usaldab loomusunde, on Klaos äärmiselt teadlik ja äärmiselt informeeritud oma siseilma suhtes. Klaose loomus on talle põhiolult kuri, nagu õpetab ka ristiusk, seepärast peab Klaos enese isiku õilistamiseks tegutsema mitte Nietzsche, vaid kirikuisade retsepti järele: voorused on harjutamise vili. Klaos teeb äärmiselt vähe oma idee levitamiseks. Kuid selle asemel ta treneerib end kõrgema tõu suunas väsimatult. Ma usun, alles nüüd mõistame „Orjade” närvlikku heitlust, romaani suurt targutamise kirge, Klaose lõpmatuid vaielusi Lukretsiaga ilmsi ja unes: üks ebakohane organism teeb meeleheitlikke pingutusi seedida Nietzsche üliinimest. Metsanurk hindab oma tegelasi vaimsuse järele, tema lemmikud on vaimliste huvidega inimesed. Ta eitavad tüübid jätavad vaimliselt soovida ja vaimuvaesuse tagajärjel ka kõlbliselt. Ideelised püüded ei halva jämedat egoismi.

Kuid neil Metsanurk’i „kurjadel inimestel” on midagi, mis tema „kangelastel” puudub: karakter, tasakaal, võime valitseda ja end maksma panna, oma tahet suurema jõupingeta teostada. Neil eitavatel tüüpidel on kuidagi eluterve ja tugev bioloogiline alus, nende kehaline organism – „suur mõistus” – töötab hästi ja jõurikkalt.

Märkame seda juba Otsa Annusel „Vahesaare Villemis”. See on tume kuju, mis mõjub otse rusuvalt. Kõigest hoolimata paistab ometi läbi Metsanurk’i häbelik imetlus sellele tugevale, teovõimsale karakterile, kes otsekui loodud on võitjaks ja valitsejaks: „eht vallavanema nägu ja kogu…” Sellest Otsa Annuse tublist tõust on ka Proosa „Orjades”. Proosal paarib tõuline õilsus tugeva ja omapärase intellektiga ning kirjaniku suhe Annusega võrreldes on siin märksa soojem. Kuid karakteristika on seesama, tõutüüp on antud peaaegu samade sõnadega:

,,Üleüldse esitas Proosa vallavanema-tüüpi, keda mitte raha ega suure suu pärast vallavanemaks ei valita, vaid raskuse ja mõõdukuse pärast… Niisugune inimene elab igal ajal hästi ja leiab kõikide mõistlikkude inimeste poolt lugupidamist. Niisugused mehed leidsid orjaajal isegi mõisnikkude poolt lugupidamist ja pääsid ilma suurema seljaküürutuseta ilmast läbi.”

Metsanurk’i loomusunniline tugeva ja teovõimsa karakteri kadestamine muutub „Orjades” otse programmiliseks vooruseks, peale selle kui see tüüp Nietzsche üliinimese õpetuses leiab nii veenva filosoofilise põhjenduse ja pühenduse. Mida nõrgem on Klaose karakter, mida alaväärtuslikuni ta bioloogiline tüüp, ta „suur mõistus”, seda kirglikumalt ta end laseb nüüd kaasa kiskuda loomupärasest julgusest ja vabadusest, mis eraldab üliinimest inimesest, härrasinimest oriinimesest. Ja tulles kaudu Nietzsche filosoofia mõistame alles Klaose ja Lukretsia romaani õiges ja viljakas valgustuses, märkame, kui läbimõeldud on kogu teos ideelt ja millised kompositsioonilised voorused omab romaan selle tõttu, et Klaose ja Lukretsia tüüpides on vastamisi seatud kaks raassi, kaks tõulist äärmust, kummalgi oma voorused ja puudused.

Lukretsia raskus Klaosele ja kogu romaani kompositsioonile ning ideestikule ei seisa mite selles, et ta on „poolmiljonär Falkenberga tütar”, või „hea partii”, või et tai on miski juhuslik ja seletamatu naiselik mõju noormehesse, nagu seda tavalikult romaanides kirjutatakse. Ei, Lukretsia on teadlikult varustatud voorustega, millele Nietzsche rajab oma tõutervenduse õpetuse. See on julge, vapper tüdruk, tervete tugevate instinktidega. Ta kuulub loomult Otsa Annuse ja Proosa kvalifitseeritud tõutüüpi, kelle esivanemad nähtavasti on oma selja sirgu hoidnud ja kelle soontes ei tundu orjarahva verd. Ta on sünnipärane käskija ja valitseja: oma pika saleda keha, külmade ja uhkete näojoontega, tõsiste silmadega, kõrge otsaesisega ja pilguga, mis liigub otsustavalt ja julgelt nagu „vehkleja mõõk”. Ja kaes on tal alati ratsapiits, see härrastõu sümbol, mida tunneme „Jumalalastest” saadik: seal kannab seda kõrk ja kõigest kõrgemal seisev maakonnaülema tütar… Nagu Klaos eneses alamkihi omadusi paljastab, sama teravalt ja teadlikult on joonistatud Lukretsia tõuline aristokratism. Kuivõrd Klaos sel ajajärgul naistes tõulooma näeb, paistab juba sellest, millise mõnuga ta neid võrdleb kui hobuseid. Klaosel on provintsis sõber Kristi, nähtavasti lihtne ja masajalgne maaneiu, see on „tõõhobune”. Aga Lukretsia puhul loeme, et ta on kui ratsahobune, kelle „karv hiilgab”, kelle kael «toredait rõngas” ja keha kui „vasest valatud”.

Ka Lukretsia vaimsus on häälestatud Nietzsche maitses. Ta on vaba alamkihi nõrkustest ja pahedest nagu humaansus, kaastundmus, südametunnistuse õrnus, mida peab jõuetuse ja väiklase arguse tunnusmärkideks.

Brandes on kusagil mõtte avaldanud, et kui Nietzsche õieti tabab ja hindab massi, alamkihi pööbliinstinkti, siis ta ülemkihi vooruste puhul on liialt optimist. Tõepoolest toredas tõuloomas võib kiratseda üsna keskpärane vaim, kui vaimu eest eriti ei hoolitseta. Klaose vaimsus ületab kaugelt Lukretsia oma nii hästi tugevuse ja erksuse kui ka sisukultuuri poolest.

Ei aita üksi bioloogilisest aristokratismist, päritud verest, et saada vaimuaristokraadiks, peab ikka jälle suursuguselt tundma ja õilselt mõtlema. Ja viimases on Lukretsia piiratud. Kui Klaose kotkavaimu vangistab orjavere maine kest, siis Lukretsia õilses kehas elutseb üsna keskpärane hing. Ja inimkonnale on lõpuks ikkagi rohkem kasu tugevast vaimust sauniku kehas, kui väikse vaimu viljatust eksimisest templis.

Nagu kõik arglikud ja kaalujad loomud, Klaos jumaldab julgust. Tal on suurepärane juhus end võrrelda Lukretsiaga uisutamise stseenis merel, hulljulges kihutamises nõrgale jääle. Mille järele Klaos enesele tunnistab: „Jah, ta kartis tõesti, aga see preili ei kartnud.”

Lukretsia julgus, see on midagi sünnipärast ja loomulikku, mis väljendub vaevata ja tunneb rahuldust ja lõbu riskist. Klaos selle vastu peab end treneerima ja äärmiselt kokku võtma, et näida julgena, kuna ta seda sisemiselt ei ole. Klaost närveerib „puhas julgus”, julgus julguse pärast, risk kui „funktsioonilõbu”. Klaose julgus on eneseohverdamine, tema julgusel peab olema idee, mõte ja otstarve, millepärast maksab riskida. Kui edasi arendada Metsanurk’i paljastusi Klaose orjavaimu suhtes, siis võiks öelda, et idealistid ja ideeinimesed on seda nõrkusest ja argusest. Nende elujulgus on nii nõrk ja väeti, et nemad ilma ideeta ja elumõtteta püsti ei seisa. Klaosele on tõesti võõras Lukretsia „mõttetu julgus, mis elu kaalu peale paneb puhtast riskilõbust”, ei millegi pärast, nii öelda esteetilistel motiividel. Klaos kunagi nii odavalt surma ei läheks, et heita enesest elu jälge jätmata. Kui Klaos kunagi enese elu ohverdab, siis ainult suure idee, kõrge ülesande teostamiseks, et enesele sellega kindlustada au, kuulsust ja „igavest elu” järelilmas. Aga oma südames ta ometi imetleb Lukretsia „loomulikku” julgust ning see juhtumine merel inspireerib talle terve filmi unenägusid öösel.

Klaose suur unenägu, see on Klaose tüübi võitlus Lukretsia tüübiga, armunud „sulase” võitlus „kuningannaga”. Siin tõmmatakse lugematuid ristjooni oriinimese ja üliinimese, sulasetõu ja härrastõu, sotsialismi, demokratismi ja individualismi, pööbli ja aristokraatia, heroismi ja väiklase elukindlustuse vahel, et „midagi ei oleks karta”. Siin esinevad samad motiivid nagu Nietzschel, kui ta kõneleb karja instinktist tugevate ja iseseisvate vastu, koormatute ja vaevatute instinktist õnnelikkude vastu, keskpärasuste ja vaimuvaesete instinktist geeniuse vastu.

Lukretsia poolt küljest romaan pakub vähe huvi. Lukretsia vajab meest, kel seltskonnas oleks edu ja kelle kaudu see auahne naine võiks rahuldada oma valitsemishimu. Ja nii pea, kui ta selgusele jõuab, et Proosa on see õige mees, annab ta pikema jututa Klaosele hundipassi. See on kõik. Tekib isegi kahtlus, kas Lukretsia Klaost üldse tõsiselt on võtnud, ta vast rahuldas ainult oma uudishimu Klaose isesuguse vaimsuse suhtes, oma naiselikkust maksma pannes kord ka galantides kommetes naiivi ja kogemusteta mehe juures, umbes nagu „Isamaa õilmetes” Luise võrgutab koolmeister Tammemäge.

Ent seda karakteristlikum selles vahekorras on Klaos, siin leidub detaile, mis oma psühholoogilise tabavuse ja läbinägevuse poolest on otse pärlid. Klaose armastus Lukretsiale algab kõige nooblimate pööbliinstinktidega. Kui ta esimest korda kohtab seda „preilit”, lööb ta aralt silmad maha ja tunneb judinaid mööda selga alla jooksvat. See on alam tõu pieteet kõrgema olevuse ees. Kuuldes selle „preili” rikkusest, Klaose judinad on veel suuremad. Aga enesealandus nõuab kättemaksu ja Klaose haavatud enesetunne reageerib täpselt. „Ta vihkas seda ratsapiitsaga preilit, vihkas teda tema uhkuse, julguse ja rikkuse pärast.” Lukretsia lahke ja sõbralik olek äratab Klaoses lootuse: kui saaks omale selle „kuninganna”! Kuid Lukretsia lahkusest hoolimata Klaos on sapine ja terav. See on ara vere enesekaitse, igat lähenejat valikuta ja põhjuseta kahtlustada ja haavata, nii öelda igaks juhtumiseks, põhimõtte kohaselt: parem karta kui kahetseda! Ja Klaose umbusk on ääretu. Muidugi, inimese usaldamine on risk. Enesele riski lubada võib ainult julge ja tugev: mis naaber talle siiski teha suudab, kuigi osutub kaabakaks ? Pole algusest peale kahtlust, et romaan Lukretsiaga jookseb tühja. Ka Klaosel enesel on tunne, et ta pole kohane mees selle „ratsahobuse” taltsutamiseks. Omades selle naise Klaosele tuleks juure ainult uus liik orjust. Klaos ei ole mees, kes võtab, ta ainult imetleb, kui talle almus pihku torgatakse. Kui ta esimest korda Lukretsiat suudleb, ei „usu ta isegi, mis teeb”. Ja järgmisel hetkel ta juba küsib väsinud ja lootusetu häälega: „On see viimane kord?” Vahekorra lõppedes on jällegi Klaose esimene mõte: kättemaks. Klaos tormitseb nagu Vahesaare Villem, ta piinlik ülesastumine Proosa juures ja jonnakas kosjakäik on tasakaalust väljalangenud inimese eneseavaldus. Aga on midagi üldinimlikku ja sisuliselt kooskõlalist neis viimastes toimingutes. Kas üks Werther enesele kuuli pähe kihutab, enese viinaklaasis uputab, või, nagu Klaos, rikka lese kosib: üks enesetapp on see kõik. Teises trükis kirjanik selle marulise lõpu asemele on seadnud elutarga alistumise ühes avameelse enesekriitikaga ja ümberhindamisega.

Giovanni Papini oma autobiograafilises pihtimisromaanis „Valmis inimene” jutustab avameelselt, mis teda on taga kihutanud „suureks meheks” saada. Ta on pärit kehvast kodust. 17-aastase noormehena ühel pealelõunal ta hulgub linna tänaval, kus jalutab ja lõbutseb hästiriietatud ja söönud ülemkiht. „Ma ei tunnud kedagi ja vihkasin kõiki. Mul olid viletsad riided, olin inetu… Kogu see ilus ilm oli minu eest lukus.” Ja siis kihvatas proletaarlase hing: ka mina olen inimene ja tahan õnnelik olla. Ja järgmisel hetkel: pean midagi suurt korda saatma. Nüüd põlgavad teda kõik ta näotuses ja viletsuses. Aga kui ta kord tagasi tuleb kangelasena, geeniusena, siis kergitavad isandad talle kübaraid ja ilusad uhked naised naeratavad talle imetluses.

Umbes samadel teguritel ja tingimustel on ka Klaos nähtavasti unistanud suurest tulevikust. Ka Klaos tuleb kehvusest. „Mina ise olen vaene, minu vanemad olid vaesed ja minu ema elab nagu viimase töölise naine,” ütleb Klaos kord Lukretsiale. Tal ei ole kindlasti õnnelapse välimust, ei ka küünarnukke end asjalikus maailmas maksma panna. Jääb üle vaimline ala. Ei ole ime, kui Klaos ikka ja ikka jälle vaimsust rõhutab. Sellastel tüüpidel on geenius olla ainuke tee üldse midagi olla.

Klaose suur pettumus ja katastroof tuleb sellest, et ta end üle hindab ja et ei ole sugugi nii kerge vaimsusega imponeerida ühiskonnas, mis parajasti majandusliku tõusu lipu all purjetab. Romaani teises trükis Metsanurk ise hindab Klaose võitlust rahuliku lõpuakordiga, kui ta laseb Klaosel tuletada:

„Ammu see oli, kui ta kodulinnast välja oli sõitnud, pea täis suuri ideaale, hing täis kangelasmeelsust. Ta uskus siis, et ilma oma suurte ideaalidega hämmastab, et kõik teda aukartlikult varsti kummardavad. Nüüd on ta elu ja inimestega kokku puutunud, on oma suurust mõista ja tugevust proovida saanud. Ja erapooletu olles peab ta enese pankrotiks tunnustama. Ja siis algab ta uuesti otsast, väikselt ja tagasihoidlikult, suurte sõnadeta, vägevate liigutusteta, mitte sellega hoobeldes, mis ta olla tahab, vaid sellena end näidates, mis ta tõelikult on.”

Proosa võit Klaose üle on tugevama võit nõrgema üle. Nietzsche õpilasena Klaos vähemalt võib end lohutada, et on tõestunud tsitaat meistri õpetusest: „See on maailma seadus, et iga olemasolu on allaheitmine, mis tugevam nõrgema kulul taide saadab ja alal hoiab.”

Klaosega „Orjades” algab meil kirjanduses pehmetoimeliste ja elus saamatute idealistide seeria. Ta lähem naaber on Felix Ormusson. Ja siis ikka jälle teiseldub see tüüp mitmelt autorilt. See pole moehaigus ehk kirjanduslik jäljendamine. Ei, sel sugupõlvel on vaimu ja hinge, kuid puudub karakter. See põlv ei anna teoinimesi. Suitsist oleme algul kõnelnud. Aga sel noorusel oli ju veel teine „imelaps”, kes lõi laineid, äratas lootusi ja inspireeris kirjanikke: August Hanko. Aga haihtus hiljem kuidagi ära. Pisut hilisem põlv andis meile Jüri Viimsi. Nagu ka „Siuru” noorkirjanikud oskasid juba märksa suurema eduga küünarnukke liigutada ja enese eest hoolitseda.

Metsanurk armub Nietzschesse kui tõuparandajasse, pedagoogisse, kes näitab teed kõrgema tõu, õilsema tüübi poole. Kuid see on peaaegu ka kõik, mis Nietzsche Metsanurk’ile võib pakkuda. Põhiloomult on Nietzsche ja Metsanurk kaks ise maailma. See sõprus ei võinud kaua kesta.

Nietzsche tõendab: maailmal ei ole ideed ega kõlblist eesmärki. Ei saa enesele kujutleda, kuis võiks Klaos leppida kogu universumi mõttetu tiirlemisega, kui ta isegi tantsupidul ei seedi „mõttetut keerlemist”. Ihu, hing, vaim – see on Nietzschel üks ja lahutamatu. Metsanurk’i tegelastel on sünnipärane tung lahutamiseks: siin loom, seal vaim, siin voorus, seal pahe, siin hea, seal kuri. On võimata kujutleda Klaost – sealpool head ja kurja. Metsanurk’i, tegelased otsivad tõde ja õigust. Püsida kord vastuvõetud suunas, truuks jääda „oma tõele”, see on Klaosele suurim voorus. Kuid Nietzsche ütleb, et veendumuste vahetamine sama vajalik puhtuse abinõu on, kui pesu vahetamine. Eriti hädaohtlik olevat aga mõtlejale ikka ühe eeskuju, ikka ühe tõe külge seotud olla, õige filosoof ajab ikka jälle karva. Peab vahel ka iseenese õlgadele panema, s. o. oma tõekspidamistest kõrgemal seisma. See käib vist kindlasti Klaoste kohta, kui Nietzsche pilkab: „Tõde on üks neist eksimõtetest, milleta teatav liik inimesi ei saa olemas olla.” Klaos harrastab liig sügavalt vaimu, et hüüda Nietzschega: „Minu geenius on ninasõõrmetes,” ehk: „Usk kehasse on olulikum usust hingesse.” Klaos on ikkagi liig palju demokraat, et lõpulikult ohverdada kogu inimkonda kahele kolmele üliinimesele. Ja tal on liig õrn ja humaanne süda, et tõelikult leppida filosoofiaga, mis ässitab: „Ära usu, et sa ei tohi röövida. Õigust, mille võid enesele riisuda, ei pea sa kellelegi kinkima!”

„Noor-Eesti” päevil harrastati avalikult Gallia vaimu ja oldi prantsuslikud”. Kuid eesti tüübi romaniseerimisest ei tulnud midagi välja. Oleme sooveerte ja rabaäarte rahvas. Meie põld on kehv, meie maastik kidur, meie taevas hall ja madal. Võõrad on meid valitsenud ja rõhunud, ikka me oleme kedagi orjanud, heledat rõõmu me pole tunnud. Meie hinged on pärimuselt rasked ja mornid, seda on veelgi süvendanud välismõjud, vene kirjanduse pime pessimism ja saksa traditsiooni mõttesegane sügavus. Nooreestlased võitlevad germanismide vastu keeles, aga vaimu germanismi on nad ikka pidanud kunstiideaaliks. Gallia elurõõm, realism, selgus ja kergus on meile ikka olnud võõras ja kahtlane ja kus see end ka vahel ilmutas, seal oleme selle viibimata degradeerinud ajaviitekirjanduseks”. Ja nii lehvib „Noor-Eesti” üle mitte prantsuse, vaid meie oma kodune „raskuse vaim” saksapärase mõttesegaduse ja tumemeelse tõsidusega. Selle „raskuse vaimu” ohvriks langeb varakult Gustav Suits, ikka „põhjalikumaks” ja igavamaks muutub Grünthal-Ridala, „Raskuse vaim” saab lipukirjaks Tuglase novellidekogule. Kummaline on see sugupõlv: ta tahab millekski muuks saada, kui ta on. Tuglas unistab estetismist, aga tal on äärmiselt moraalne karakter. Boheemlik hing, aga munga iseloom. Kui Ormusson natuke naudib, olgugi ainult vaimus, on ta hing¹ kohe „täis kohutavat askeesi”. „Estetism on mürk!” hüüab Tuglas. Estetism on mürk mitte nautijale, vaid askeedile. Oleme liig kõlblised ja korralikud inimesed, et elust või kunstist segamatut rõõmu tunda. Meie suurimatelgi esteetidel on nii elav patutunne, et nad ilu rõõme ei kesta: süda hakkab vaevama kergemeelsuse pärast.

See sugupõlve raskuse vaim läbistab ka Klaose ning viib ta ääretult kaugele Nietzsche põhiolemusest. Kui Klaos oma suure idee leiab, siis muutub ta kohutavalt tõsiseks ja süngeks. Ta kurdab Lukretsiale, et kas ma nüüd olen ka küllalt pühalik ja aulik. Sellevastu Buddha, kui ta oli leidnud oma idee ja ülesande, ta andus kümneks päevaks ilmalikkudele lõbustustele. Ka Nietzsche ütleb: „Kergejalgsus on jumaliku vaimu esimene attribuut.” Ja teisal: „Ma ei tunne teist viisi suuri asju käsitada kui mängides. Mul ei lähe korda olla pühalik.” Ja ühes kirjas Brandesele pihib Nietzsche, et tal tung olevat „kõige tõsisematele asjadele narrisaba taha torgata”.

Nietzsche põhiolemus on dionüüslik. Zarathustra õpetab tantsides. Tants on Nietzsche keeles ikka „kõrgema kergemeelsuse” väljendajaks, mis ületab maise raskuse ja „rumala tõsiduse”.

Klaosele pole midagi eluvõõram kui dionüüslik ekstaas, ta tunneb ainult puhta mõtlemise kargeid kärsitusi. Klaos on ristiusu produkt. Ta esivanemad ei olnud ainult orjad, nad olid ka kristlased. Klaos on pärinud kristlikkude orjade kahekordse askeesi. Ka Ormusson on askeet, aga ta vähemalt prassib vaimus. Ent Klaosel just vaim peab olema puhas ja kõndima sirge selgrooga. Klaosel ei ole Ormussoni nautimise illusioone. Markus Aurelius ütleb õieti, et inimesel pole minevikku ega tulevikku, vaid ainult käesolev silmapilk. Kuid maitseda käesolevat silmapilku – see käib üle Klaose võimiste.

Kolmes teoses järgimööda Metsanurk tutvustab meid oma peategelaste kodu ja selle erilise õhkkonnaga. Need kodud – Luisel „Isamaa õilmetes”, Villemil „Vahesaarel”, Märt Klaosel – on kõik sarnased, neid painab seesama morn ja askeetlik traditsioon. Neis kodudes ei tohi lapsed naerda ega naljatada, sest rõõmus olla ja lõbu tunda on patt. Ka Klaose isakodus orjatakse rõõmuta, äripäeval leiva, pühapäeval jumala pärast. Klaos on oma isa poeg. Ta orjab oma suurt ideed samuli higi pisarad otsal ja põlgab meelelahutusi. Klaos ei või isegi teiste lõbustusi pealt vaadata, tal kohe läheb süda pahaks.

Klaosele meeldib kellalaul Nietzsche „Zarathustras”. Ta kuulatab kesköö hääli oma südames ja näib ka uskuvat sisemist ilmutust: et maailm sügavam on, kui päev seda oma kainete ajudega suudab mõelda. Ent tsiteerides kellalaulu Klaos peatub enneaegu. Klaos tuleb ristiusu lihasuretamise koolist, ta usub valu sügavust ja rõõmu tühjust. Kuid Zarathustra kuulutab, et rõõm sügavam ja olulikum on valust. Valu ütleb: möödu! Valu on midagi, millest tahame lahti saada. Kuid rõõmu igatseme alatiseks:

    Doch alle Lust wiil Ewigkeit –

    Will tiefe, tiefe Ewigkeit.

Rõõm on igaviku ema. Mitte kannatus ja valu, vaid rõõm on välja mõelnud igaviku ning kõik selle küsimused. Lõpusiht on inimese õnn.

Ka sotsiaalne ideaal ehitab õnnele. Muistne ideaal oli kõigi õnn. Kuna see tegelikult võimata, siis tuli Bentham uue juhtlausega: võimalikult suurim onn võimalikult suurimale arvule. See on demokraadi usutunnistus. Ka Klaos on demokraat, ta võitleb idee eest, mis „tervet rahvast puudutab”. Nietzsche nõudis õnne parimatele, õilsematele, geniaalsematele.

Stoalased teadsid, et rõõm on kannatusega põimitud. Ja kuna neil valuks julgust polnud, nõudsid nad võimalikult vahe elust lõbu. Ka Klaosel on hirm rõõmu ees veres.

Kindlasti see on organismi loomusunniline enesekaitse. Mõnele on „patt” sama kodune ja vajalik, kui kalale vesi ja linnule õhk. See on immuniteedi küsimus: üks läheb pattu tehes kindlasti hukka, teine ainult karastab oma voorusi. Klaos on liig nõrk, et pattu tehes mitte hukkuda. Ta hoiab loomusunnilt moraali poole, et mõtlemine ja lõbutsemine üksteist eitavad ja on teravas vastolus. Kuid suuri mõtteid mõeldes võib samuti hukka minna kui kerget elu elades. On inimesi, kes peavad valima kahe võimaluse vahel ja on inimesi, kes kestavad mõlemaid. Klaos peab kindlasti suuri mõtteid mõtlema ja oma liha suretama, kui ta tahab olla korralik inimene. Max Brod ütleb kusagil: „Et Alkibiades hommikul Sokratesega kõige jäisemaid tõdesid juurdles ja õhtul kõige kuumavereliseniaid Atheena tüdrukuid suudles, seda ei suuda nad ühendada.” „Kohtumõistja Simson!” puhul on mul võimalus olnud isiklikult veenduda, kui võimata on sellaste iseloomu- ja vaimuavarustega usaldust võita. Asjast saadakse üsna lihtsalt üle: kuju pole õnnestanud . . .

Ristiusk tuli idast ja küpses ning valmis Roomas. Katolitsismil on midagi külge jäänud Itaalia sinisest taevast, heledast päikesest ja Igavese Linna kunstimeelest. Seepärast on lõunamaalased talle truuks jäänud. Usku on puhastatud põhjamaalase maitsele ning põhjamaa talupoeg on kõige kangem ja kurjem protestant. Šoti talupojamaa sai puritaanluse koldeks. Ja Ibseni Brand, see morn ja sünk põikpea, on Norra karmi looduse produkt, ta soontes voolab põhjamaa talupoja veri.

Ka Klaos, see poolharitud talupoiss, on protestantliku vaimulaadiga. See on kõige puritaanlikuni kuju meie kirjanduses.

G. K. Chesterton Bernard Shaw puritaanlikke pärimusi jälgides näeb puritaanlikus vaimulaadis inimest, kes ikka valvel on, kelle vaim enesele kunagi ei luba pühapäeva. Puritaanlane otsis jumalat mõistusega, valju mõttekoonduse teel, ta pidas patuks jumala armu enesele kuidagi kergemaks ja mugavamaks pidada. Oli kõlvatu jumala auks laulda, tantsida, kauneid kirikuid ehitada, sööminguid ja joominguid pidada. Jumalale oli parem küünis kui katedraalis palvetada, kunst, ilu, toredus, tundmused – see segas sirget mõtlemist ja viis jumalast eemale. Uskuda jumalat ja teenida ideed kompromissita, võimalikult karmilt ja raskelt, vähemagi mõnususe ja mugavuseta – see oli puritaanlik moraal.

Klaose alalises vaimupingutuses, valvelolekus idee pärast, enesepaljastuses, tungis tõele silma vaadata, isegi kui see tõde alandab ja surmab: see on puritaanlik heroism. Puritaanlus enesest ei saa olla voorus ega pahe, ta on ainult hingelaadi ja mõtteviisi määritlus. Ibsen on hingelaadilt puritaanlane ja Shaw on seda. Peaasi, et energia saab elavaks ja viljakaks. Klaosele puritaanlus on voorus, see on ta aatelise mina selgroog.

II osa Loomingust nr. 8/1926

     

3

On üllatanud ja pahandanud jämedus, millega Klaos hindab Ibsenit. Lukretsia sellekohase küsimuse peale vastab ta: ,,Üks labasematest väikekodanlise moraali jutlustajatest.”

Meil ei ole muidugi põhjust Metsanurk’i Klaose sõnade eest vastutavaks teha ning järeldada, et ka autor Ibsenit „vananaiste kirjanikuks” ja „stutseriks” loeb. Vaevalt usub Klaos ise, mis ta ütleb, ning nõnda mõistab seda ka Lukretsia, kui ta lausub : „Teie ei avalda oma mõtteid, oma arvamisi…” Mis peale Klaos moondab avameelselt: „Pean ma siis igaühele oma arvamisi avaldama?”

Aga siiski! Kui võrrelda, millise pühalikkuse ja aukartusega loetakse Ibseni draamasid „Varajases kevades” ja kuis on toon muutunud „Orjades”, siis pole kahtlust, et Metsanurk Ibsenist juba „üle” on. Ja meie teame ka, kelle abiga. Kuna meister Nietzsche on meeleheitlik „immoralist”, siis lüüakse Ibsen reameheks eriti „moraalijutlustajana” … !

Ent on veel küllaltki „Orjades” jälgi „Ibseni ajajärgust”. Mitte ainult, et Ibseni draamad „Orjadele” nii palju jutuainet annavad, ka mitmed märgusõnad on seal pärit norralase varakambrist. Kui Klaos lausub: „Üksi on inimene kõige tugevam, aga ka kõige kartlikum”, siis on see laienduseks Stockmani väitele „Rahvavaenlases”. Ja kui Kristi kirjutab Uue testamendi järele „inimese hinge alalhoidmise probleemist”, seda moodsalt sisustades, siis ta nähtavasti enne seda on lugenud „Borkmani”, sest Elia Rentheim ütleb sedasama ja umbes samade sõnadega.

Klaos pooldab Nietzsche jõurikka teo eetikat endise (ja Klaosele loomupärasema) alandliku enesesalgamise eetika asemel. Kuid teda, nagu nägime, jätab täiesti külmaks Nietzsche püüe elurõõmu kõvendada, „rõõmueetikat” kõrgemale tõsta endisest „valueetikast”. Siin on Klaos kindlasti rohkem raskepärase, karmi ja sünge Ibseni, kui dionüüslikult heleda Nietzsche jünger.

19. sajandi tung ühiskonda sotsialiseerida tõi värske opositsiooni isiku ühiskondliku orjastamise ning tasandamise vastu. Seda võitlust iseduse õiguste eest juhtisid kolm suurt nime: Stirner, Nietzsche, Ibsen. Iseduse võitlust ümbruse ja pärimuste vastu võitleb ka Klaos ning tal ei oleks erilist vajadust Ibsenit Nietzschega surnuks lüüa, sest mõlemad on kaasvõitlejad. Pealegi kui Klaos enese mina sirgu ajab palju rohkem Ibseni kui Nietzsche meetodil.

Ei, hingelaadilt Metsanurk on kaugelt suurem hõimlane tüübile Ibsen kui tüübile Nietzsche. Juba see ühine umbusk estetismi vastu!

Ja mõlemate vajadus mitte raamatuid kirjutada „heale teemile”, vaid juurelda probleemide kallal, mis neile on eluküsimuseks ja suureks kasvada põhjusel, et nende isiklikud rõõmud ja mured on ühtlasi ühiskonna eluküsimused, vähemalt peaksid seda olema. See ühine tung inimesi üles raputada äripäeva tuimusest ning neile näidata teed inimväärilikuma elu poole.

Kui Brandes Ibseni puhul kirjutab, et selle psühholoogial on eetiline eesmärk, et Ibsen mõõdab inimesi selle kõlblise eesmärgi seisukohalt, ette uskudes, et nad ta mõõdupuule ei vasta, siis on seega väljendatud oluline joon ka Metsanurk’i loomingus. Metsnurk’i looming, nagu Ibsenilgi, on väsimatu katsete rida, et tõendada oma pessimismi ja skeptitsismi – enese kui ka kaasinimeste suhtes. Nagu Ibsen, asetab ka Metsanurk oma inimesi „piinlikkudesse seisukordadesse”, mitte selleks, et lõbu tunda piinamisest, nagu arvati mõnelpool, vaid et selgitada tegelaste inimliku väärtuse kraadi. Kui Brandes ütleb, et iga Ibseni draama on süüdistusakt inimese vastu, siis ei väsi ka Metsanurk oma teostes kohut mõistmast oma aja ja ühiskonna üle. Ja kui Ibsen ütleb, et luua tähendab kohut mõista iseenese üle, siis vaevalt ükski meist on nii halastamatut enesekriitikat riskinud, kui seda teeb Metsanurk „Orjades”. Ka Felix Ormusson paljastab oma nõrkusi, ent ta on neisse ühtlasi armunud, ta imetleb oma pahesid ja koketeerib nendega. Klaos vihkab oma ebavoorusi ja võitleb elu ning surma peale.

Kant pani nurgakivi moodsale individualismile, kui ta lausus: „Toimeta nii, et sina inimsust nii hästi enese kui ka iga teise isikus ühteviisi alati ainult eesmärgina ja mitte iialgi üksnes abinõuna ei tarvita.” Aga siit viib tee ühtlasi ka sotsialismile, ühiskondlikule korrale, mis võimatuks teeks ühe inimese kasutamise teise abinõuna.

Metsanurk „Orjades” ei võitle maksva ilmakorra vastu, ta ei kurjusta isandate üle, kes orjastavad. Mitte selles ei seisa häda, et parun moonakaid peksab, vaid et moonakaid leidub, kes end lasevad peksa.

Metsanurk „Orjades” on solidaarne Nietzsche ja Ibseniga, kes umbusklikud on sotsiaalsete reformide suhtes. Kui inimmaterjal on sant, siis ei paranda seda ükski uus ilmakord. Isik peab sisemiselt tervenema, kõrgemale astmele jõudma: see isiku sisemine sirguajamine on ka Klaose ideaal.

Kui Kant inimisiku kuulutas ülimaks väärtuseks, siis Fichte andis sellele uuele inimesele iseseisva ja pärimusest olenematu südametunnistuse. Inimeses eneses pesitsevad temale ainuõiged ja kohustavad kõlblusreeglid, isiku enese südametunnistus on absoluutne ja eksimatu kohtumõistja hea ja kurja üle.

Fichte varustas inimisiku individuaalse südametunnistusega, et teda julgustada enese iseduse täielikuks väljaarendamiseks, küsimata eelarvustest ja pärimustest. Ent sel on oma hädaohud, nagu selgub meile juba Ibseni juures. Ibseni inimesed on varustatud individuaalse südametunnistusega, kuid see pole nende tugevus, vaid nõrkus. Nad langevad oma haige südametunnistuse ohvriks. Nendega sünnib midagi, millest kõneleb Nietzsche, kui ta lausub: „Südametunnistus on märgiks, et karakter teole on kõlbmatuks saanud.” Südametunnistuse helluse üle kaebab ka Strindberg. Erk südametunnistus teeb inimese nõrgaks eluvõitluses.

Kidura südametunnistuse probleemi arutab eriti ehitaja Solnes Ibseni draamas. See on moodne närvinõrkus. Muistsed inimesed seda ei tunnud. Vanadel vikingitel oli terve ja tüse südametunnistus. Nad riisusid, põletasid, röövisid, nad vägistasid naisi. Ja kellelgi ei läinud süda sandiks. Röövkäigult nad koju tulles sõid, jõid ja lõbutsesid kui väikesed laosed. Sellevastu moodsa inimese väike eksimine toob kaasa eluaegse süütunde ja patukahjatsuse.

Eks hukku ka Dostojevski Raskolnikov oma mannetu südametunnistuse tõttu: tal on karakterit teo täidesaatmiseks, kuid mitte selle tagajärgede kandmiseks. Raskolnikov ei ole mitte see „valitu”, kel loomulik õigus on kuriteoks: ta ei suuda kuriteo kordasaatmise järele enam tõusta endisele kõrgusele, millest tegu oli kavatsetud ja pühendatud. „Ei,” ütleb ta enesele, „inimesed, keda imetletakse, pole mitte minu sarnased. Õige käskija, kellele on kõik lubatud, hävitab Touloni, vallutab relvadega Pariisi, unustab sõjaväe Egiptusse, ohverdab pool miljonit inimest Moskva sõjakäigule … ja peale surma talle püstitatakse ausambaid.”

Nietzsche asub südametunnistuse suhtes põhimõttelikult eitavale seisukohale. See on tsivilisatsiooni produkt. Taltsutatud instinktid, mis enam välispidi ei tohi tegutseda, pöörduvad isiku enese vastu: see on halva südametunnistuse sünd. Südametunnistus on taltsutatud kariloomade voorus ja tugevale ning julgele üliinimesele vastuvõtmatu. Nietzsche ütleb, et oma elamustega mitte valmis saada on dekadentsi tunnusmärk ja et südametunnistuse torge on ebamoraalne: on kõlvatus ja argus oma tegusid salata, end pärast tegutsemist kimpu jätta. Juba Spinoza pidas südametunnistust nõrkuse nähtuseks ja Nietzsche nimetab seda „hinge seedimisrikkeks” ja abinõuks „vaimu orjastada”. Südametunnistuse eitamine on selle asjaolu otsekohene tagajärg, et Nietzsche ei tunnusta tahtevabadust. On aga tahtevabadus rumalus, siis on lihtsalt edvistamine, kui inimene tahab ise oma tegude eest vastutada ning kõlbliselt murtud olla.

Ühes Ibseni ja Strindbergiga kannatab Metsanurk individuaalse südametunnistuse ajahaigust. Õrna südametunnistust kaebavad kõik Metsanurk’i peategelased. See pole miski moehaigus või jäljendamine, see on isiklik traditsioon.

Metsanurk’i tegelaste piinlik delikaatsus kaasinimestele tuleb juba „JumalaIastes” täiel määral esile. Äärmiselt õrna nahaga on üliõpilane Arndt („Laenamas”) ja seminarist Haavik („Pidul”). Sambla Ränil („Jumalakartlik”) on nii õrn südametunnistus, et ta hobusevargust ei kesta, vaevalt suudab ta lehma võõrast laudast välja talutada ja sedagi suure palvetamise ja patukahetsusega Jumala poole – veel enne süütegu! „Pühade lõpp” on terveni ehitatud peategelase südametunnistuse piinadele. Luise lapsepõlvest jutustatakse („Isamaa õilmetes”), et teda eksimise puhul süda väga vaevanud ja et ta enne rahu pole saanud, kui süü üles tunnistatud. Erksast südametunnistusest jutustab ka Luise päevaraamat. On palju kergemate kommetega naisi kui Luise, aga nad ei märka seda. Siia liiki kuulub ka Luise viimane ohver: külakoolmeister Tammemägi. Oma neitsilikkuse Luisele kaotades ta peab end ise võrgutajaks, ta õrn südametunnistus on täis patutunnet ja heakstegemise vägimeelt.

Eriti teadlikult Metsanurk rõhutab südametunnistuse õrnust Klaosel, see kerkib teatava vahemaa järele ikka jälle päevakorrale. Ja esimest korda võtab Metsanurk selle nähtuse eritlemisele ning hindamisele.

Uurides orjameelsuse ilmutusi Klaos saab umbusklikuks ka südametunnistuse suhtes. Klaos näeb oma äärmiselt õrnas südametunnistuses nõrkust ja argust. Nagu Raskolnikov ja Solnes, nii arutleb ka Klaos: „lugev mees joob sõpradega koos terve õhtu ja läheb kõige lõbusamas meeleolus koju, nõrk teeb enesele hirmsaid etteheiteid, kui kord klaasi viina ära joob.”

   

4

Metsanurk’i teosel on veel üks erisus: „Orjad” on meie ainuke ajakirjanikuromaan. Ja mitte ainult, et tagaseinaks on lehetoimetus ja tegelased leheneegrid, ka autor ise on kutseline ajakirjanik. See õhkkond vajutab oma pitsati ka teose iseloomule, käsitusviisile.

On aineid, mida käsitades raske on mitte liialdusse sattuda ja karikeerida. See juhtub, kui kõne alla tulevad asutused, mis valis pidi on sunnitud hoolitsema mõjuvõimsa fassaadi eest, sisendama hulkadele illusioone, mille kõrval sisemine majapidamine oma äripäeva ja inimliku küljega hoopis armetuna tundub. See kontrast paraad käigu ja köögitrepi vahel viib tingimata kas ülemeelikule koomikale või lõikavale satiirile.

Vanasti pakkus sellaseid vastolusid kuningakoda oma teaaterlikkude tseremoniaalidega ja inimlikult närutsevate kojaintriigidega. Demokratismi päevil see teaater on üle läinud parlamenti ja lehetoimetusse. See on sama vastolu, kui te astute toredasse säravasse kohvikusse, mis otse läigib ja kiirgab ilu ja puhtuse võistlusest, samal ajal kui politsei, võib olla, köögis protokolli teeb mustuse ja kasimatuse pärast. Lehetoimetus oma äripäeva inimlikkuses on avaliku arvamise köök. Kes nõuab, et avalik arvamine valmistades sama ilus, puhas ja isuäratav oleks kui serveerides, see peaks ka teatri illusioone maitseda võima – kulisside tolmuses tõeluses.

Seepärast ei ole ime, kui ajakirjanduslik miljöö ja traditsioon ta sisulises, köögipoolses valgustuses viib paratamatult irooniale. Kui Metsanurk’i „Orje” omalajal peeti pamfletiks, siis Heinrich Manni „Im Schlarafenland” on seda veel rohkem. Ja „Sõnumetooja” toimetuses sünnivad palju süütumad müstifikatsioonid kui näiteks Maupassanfi „Bel-Ami’s”.

Tuglas hüüab täie õigusega: „„Orjad” – missugune aine humoristlikult votes! Kuid eesti kirjaniku mõtteilm on kohmakas, põlgus sapine ning pilge maani painduvalt raske.”

Ei või öelda, nagu oleks Metsanurk’ile humorist kujutlematu mees ja huumor tundmatu maailm. Ta annab „Orjades” ka ühe humoristi, ajakirjanik Lukase isikus, väga tabavalt joonistades väliskuju kui ka need motiivid, mis võimaldavad humoristliku eluvaate.

„See oli valkjate lühikeseks lõigatud ja püstisoetud juustega, valkjate hõredate üleskäänatud vurrudega ja sõbraliku näoilmega 30-aastane isand, raamita näpitsprillid ninal, moodsa kaelasidemega ja peenemalt riides kui teised. Ta tegi nalja, selle juures ise heasüdamlikult ainult silmadega naeratades, aga tema nalja lähemalt tähele pannes võis märgata, et ta sel kombel oma arvamisi avaldas… Ta oli enesele havanna suhu pannud ja tema näost ei paistnud muud kui kõige suurem rahulolemine iseenesega ja terve maailmaga. Ta mõistis kibedust, mis sõnades oli, kusagile sügavale täiesti ära varjata.”

Keegi on kusagil kirjutanud: „Huumor on vaatleja, filosoofi ja aristokraadi väljendusviis, satiir prohveti, ilmaparandaja, revolutsionääri sõjariist. Nooruse joobunud idealism torkab ikka vihaselt elu äripäevale südamesse. Huumor on elukogenu naeratus, kui sarved on maha joostud ja elupettumuse esimesed kibedused haihtunud. Humorist lepib maksva ilmakorraga, ta ei usu paremat, ta teab, et inimene on keskpärane voorustes kui pahedes ning et ta ise pole süüdi oma rumaluses ja enesearmastuses. Humorist armastab inimest kõigi ta pahede ja nõrkustega, ja kui ta talle ei saa läheneda lugupidamisega, siis ta põlgab teda vähemalt Anatole France’i armsuse, helluse ja mahedusega. Satiir võrsub rahulolematusest oma aja ümbrusega, selle ümber mässavad kired, hõljuvad sooaurud, kadedus, vaen ja haavatud olek paremates tundmustes.

Ma ei tunne paremat ja kujukamat satiiriku karakteristikat, kui seda enese kohta annab Giovanni Papini oma memuaarides, jutustades, kuidas ja milliste tundmustega ta inimesi on püüdnud vabastada „vaimlise orjameelsuse ahelatest”.

„Otse neid, keda ma põlgasin, tahtsin ma vabastada – minu mõttes see tähendas: abi saata. Ja ma põlgasin neid nimelt seepärast, et nad ei olnud vabad, ja kuna nad põlastust äratasid, tahtsin ma neid päästa. Ma tahtsin neid enese juure üles tõsta, mitte aga nende juure alla astuda; et nad inimesteks saaksid, viisin ma nad äratundmisele, et nad loomad on; et neile näidata minu armastust, peksin ma neid; kui ma nende juure alla astusin, peksin ma neid sisemise lõbutundega… Ma toimisin inimestega, nagu toimib loomataltsutaja uimaste ja tölbiks läinud metsloomadega puuris. Ma torkasin, põletasin, piitsutasin neid . . .”

Olen kaugel ära vahetamast Giovanni Papinit Mait Metsanurk’iga. Ent kes mõistab Papini veriseid sarkasme, see mõistab ka Metsanurk’i väsimatuid pisteid. Nad on prohvetid, kes usuvad paremasse inimesse ja tegutsevad kõrgema vaimsuse suunas. Ja seepärast on paratamatu, et „Orjade” eestvõitlejaks saab mitte sõbralik naljamees Lukas, vaid ilmaparanduse kirest sapine ja ebaseltskondlik Klaos.

Klaose traagika seisab selles, et ta liig noor ja naiiv on sellele miljööle, millesse ta sattunud. Klaose idealism on sisemiselt sama paratamatu kui selle idealismi kokkuvarisemine välise vastupanu tõttu. Seda romaani käest pannes tulevad meele Anatole France’i sõnad, kui ta lausub: „Näib tõepoolest, et inimesed kaudu nende liialdatud kujutluste, mis neil enestest ja omasarnastest on, endid õnnetuks teevad ja et nemad inimliku loomu alandlikuma ja tõelikuma tõlgitsemise puhul palju heldemad oleksid oma kaasinimestele.” Ent sellele tõele peab end igaüks ise läbi võitlema.

On otse pööritav meie edenemise tempo 20. sajandil. „Orjad” olid nähtud oleviku käsitusena. Aga seniks kui romaan valmis ja ilmuda jõudis, oli ta juba vananenud, vähemalt ajakirjanduse praktikas ja miljöös. 1906. a. Metsanurk’i „Virulase” toimetusse astudes (kus ta nähtavasti omandaski need „Orjades” kirjeldatud esimesed muljed suurlinna lehetoimetusest) olid ajalehed veel üksikute „rahvameeste” eraärid. Kuus aastat hiljem, romaani ilmudes, on ajalehed juba osaühisuste suurettevõteteks kasvanud, raskema kapitali ja suurema kindlustusega ning märksa valituma kaastööliste perega, vastates kõrvuti jooksvat majandusliku kui ka kultuurilist edu. On alanud juba „Proosa ajajärk” eesti ajakirjanduses, nagu seda Metsanurk’i romaan alles lõpul ette kuulutab. Need patud ja pahed, milledest „Orjad” jutustavad, ei ole ka uues süsteemis kadunud, kuid nad ei esine enam nii primitiivsel ja vulgaarsel kujul.

Patustatakse samadel aladel, ent juba parema maitse ja artistlikuma tehnikaga.

Kuid pilt muutub, nii pea kui võtame „Orjade” miljööd eelmise süsteemi kokkuvarisemise lõpuvaatusena, „luigelauluna”. Etteheited liialduste ja karikeerimiste üle kaotavad põhja alt. Lugedes dokumentaalseid paljastusi ühe Grenzsteini poliitilistest kommetest tuled otsusele, et „Sõnumetooja” ettevaatlik erapooletus oma väikeste labasuste ja närusustega toimetuslaua ümber on üsna süütu ja vähenõudlik mäng.

„Sõnumetooja” rühmast on kõige elavamalt ja plastilisemalt joonistatud toimetaja enese kuju.

Tammsaarega algas meie intelligentlikus kirjanduses ühekülgne traditsioon kujutada „hingi”, anda tundekeerdude ja mõttekäikude joonistus, ent unustada täiesti kangelase „maine kest”, välimus. Tammsaare kangelastel ei ole keha ega nägu, mis ja kas neil midagi seljas, seda võime ainult uskuda, mitte kunagi näha. „Pikkade sammude” peategelaselt näeme korra grimassi, kui ta juhuslikult peeglist möödub. Ka Ormussoni ja Klaose välimusest saame paar rida, kui nad endid kord romaani jooksul peeglist silmitsevad.

Kui Klaos on isestatud ainult „sisemise valgustusega”, vaimsuse piirjoontega, siis peatoimetaja on nähtud väljastpoolt. Sellest luuakujuliste vurrudega ja pintslisarnase lõuahabemega ajajärgu märtrist saame mitte ainult elava ja elusa, vaid isegi sümboolse portree. Teda on nähtud „putukana, kes asjaliku tõsidusega mööda seinu ronib, mõttes katsumissarvi liigutab ja mõõdukalt ning ettevaatlikult oma asju ajab”. Pealegi ei ole siin tegu ühekordse isikukirjeldusega, nagu tavalikult sünnib, vaid iga etteaste puhul kuju lööb uuesti elama vaate erisustes, naeratuse iseloomus, liigutustes, tekstikohases miimikas. Ikka jälle näeme selle tegelase tusast, vihmast või nukra nägu, kuuleme ta tasast, kuiva, ettevaatlikku häält, näeme ta katsesarvede ebakindlaid liigutusi. Toimetuses teda võrreldakse Jaani kiriku vana oreliga. Ta on ka tõesti ärakulunud ja läbinunitud mees, kellest uus aeg ja uus põlv üle tormab. Lehemehena ta on ühe variseva süsteemi viimne mohikaanlane. Nädalalehe piirides ajaleht oli kord kasutoov eraäri, eriti kui omanik ta väikse kaasabiga ise toimetas ja talitas ja kaastöö midagi ei maksnud. Moodne päevaleht on juba suurettevõte äriteenijate hulgaga toimetuses ja kontoris, iga rida maksab raha. See on närviline äri ühe inimese taskule, toimetaja peab ööd-päeva värisema lehesse mahutatud kopikate pärast. Ja kui seejuures ka ülemuse ees halvas kriidis ollakse ja igal hetkel kaela murda võidakse. . . Selle kõrval ärilised sidemed, mis suukorvi pähe panevad. Klaose följetoni puhul lausub toimetaja kahjatsevalt: „Need inimesed seisavad meie lehele liiga lähedal, ma olen nendega äriliselt seotud. Oleks käed mul täiesti vabad, oleks ma miljonär, külap ma siis ise ka midagi ütelda teaks ja võiks …” Kui lihtne ja arusaadav.

See vanaliiki toimetaja on eluaeg harjunud kirjutama „tervele rahvale”. Kuid vahepeal on sündinud midagi hirmsat – ei ole enam rahvast, on vastupidiste huvide ja kasudega kihid ning klassid. Mis ühele meeldib, on teisele mürk. Küll katsub toimetaja kaval ja ettevaatlik olla – aga ei võta enam see äranäritud sööt. Ning toimetaja õhkab sügavast südame põhjast: „Kui ometi teaks kindlasti, missugust ilmavaadet lugejad tahavad!”

Toimetaja kõrval teenib tähelepanu Proosa kuju, see uue ajavaimu kehastus. Ta on joonistatud samase elavuse ja liikuvusega, ta on oma vaimlise sisu ja välise kuju kokkukõlas hästi tabatud tervik. Kui ta siiski „toimetajaga” võrreldes vähem meele jääb, siis küll selle tõttu, et teda romaani kestes nii harva on näha.

Märksa kehvemalt ja pinnapealsemalt on joonistatud toimetuse reamehed. Ent seda kirevam on see pilt rühmana, „loomaaiana”. Kutseline ajakirjanik, kes hinge ja andega asja juures, on alles kujunemata. Toimetus on rohkem läbikäigukohaks inimestele, kel silmapilgul paremat hakkamist ei ole või üldse muu ameti peale ei kõlba. Lukas iseloomustab: „Meie ajakirjanik on kõige kindlusetum olevus maa peal. Paar lehte on, saad ühe juurest lahti, siis võid surmani kohta oodata.” Läbikäiguelemendi ülekaal ei paku kuigi palju ajakirjaniku eritüüpe. Et Raggi segakeelt kõneleb ja „Vestnik Snaniat” loeb ning Ahing peremehe ees saba liputab, need on inimlikud voorused ja pahed, kuid see ei karakteriseeri ajakirjanikku. Ent Räsin on ajakirjanik. Ta on selle ajajärgu produkt, mil paar inimest kogu lehe täitsid, igal alal asjatundjad olid, kõigest kirjutada võisid ning kellele käsikirjade soetamine mingisuguseid raskusi ei sünnitanud. Räsin oskab oma kutseoskust ise paremini iseloomustada :

„Ajakirjanik peab nõnda mõistma kirjutada, et ta kõigile meeldib ja kedagi ei pahanda. Ei ole hea, et ühe asja paari sõnaga ära ütled. Pead pikalt rääkida mõistma. (Ühe kooli traditsioon, mil legaalseid aineid oli äärmiselt vähe. H. R.) Ja mõtlemine ei aita siin midagi. Ma istusin eila õhtul laua juure, kirjutasin pealkirja ja hakkasin laskma.”

Vana kooli vilunud ajakirjanik on, kes igal ajal igast asjast võib „krabinal lasta”. See on sama omadus, millega meie varema põlve kõnemehed kuulsaks said: vahetpidamata „muliseda”. Oleme loomult sõnaaher ja kirjakehv rahvas. Seepärast meil imetleti neid „krabinal kirjutajaid” ja kõnede mulistajaid. sama aukartusega kui mõõganeelajaid ja tulesööjaid.

Klaose ideaaliks on kehastada ideelist, iseseisvat ja oma veendumuste eest võitlevat publitsisti. Klaosel on keskaja rüütli vaimsus, kes üleva eesmärgiga ikka mingisugusele ristisõjale tõttab. Räsin on mitte ideeline, vaid ainult kutseline ajakirjanik, tal ei ole aine suhtes isiklikku vahekorda, ta teeb tellitud tööd. Rasinal on muistse palgasõduri psühholoogia, kes sõdib sellepärast, et see on ta amet ning annab, leiba. Palgasõdur on rahul, kui ta saab korralikult oma tasu. Ja kogu tema auahnus seisab selles, et talle antud ülesandeid ja käske võimalikult täpselt, vapralt ja kuulsalt täita: mees, kes oma käsitööd tunneb ja kellega alati võib arvestada. Aga mispärast sõditakse, mis on sõja ülesanne, see ei puutu palgasõdurisse.

Romaani lõpupoole tuleb toimetusse uus mees, kes ta suure kogu ning laia näo tõttu elevandiks ristitakse. Uustulnuka märgusõna on: „Viskame mürts! juhtkirjad välja, paneme lehte ainult põnevad sõnumed ja muud kirjut kraami, küll ta siis läheb kui müriseb.” Elevandi suu läbi kõneleb uue aja vaim. See mees on tänapäeva moodsa žurnalistika esiisa. „Orjades” paljastatakse muu seas ka halenaljakaid juhtumisi ajalehepraktikast ja avaliku arvamise „tegemisest”. Neid süütuid ja abituid asjakesi jälgida ei paku huvi. Nüüdisaja „toimetuse saladused” on märksa geniaalsemad, nii hästi leidlikkuse kui ka tehnika poolest..

On huvitav jälgida Metsanurk’i kujuloomise meetodi. Kriitikuna Metsanurk ei poolda „väljamõeldud kujusid”. Ka tema teoste portreed lasevad oletada, et kirjanik toetub mudelile. Ei ole vist kellegi saladus, et „Sõnumetooja” toimetaja on joonistatud Jaak Järve järele. Mudeli tarvitamine alati ei tähenda elava isiku kopeerimist, see on kunstniku käes abinõuks kergendada kuju püstitamist ja tihendada elutõelust. Seepärast on ebaõige mõne joone uhtumisel samastada kirjaniku loodud kuju talle toeks olnud ja mudeliks seisnud elavate isikutega. Selle vahe tegemiseks „Orjades” on tore näide. Ma mõtlen advokaat Noorkonna ta jabura kõnega. Arvestades selle isiku välimuse ja mõningate korduvate „lemmiksõnadega” pole teadjatel raske ära tunda ei kedagi vähemat kui Jüri Viimsi! Meie teame, kelleks Vilms kasvas ja mis ta meile on. Kuid see ei tahenda, et ta kord kirjanikule ei võinud sugereerida karikatuuri noorest haritlasest, kes kogu oma ülikooli tarkuse ühte kõnesse katsub mahutada, kes seda keeles teeb, mis pole sõnakuulelik ainele, ja publiku ees, kes seda rohkem imetleb, mida vähem ta aru saab. Vastupidise näite – mudeli idealiseerimisest- annab Proosa kuju, mille on nähtavasti inspireerinud August Hanko omapäraselt mehine ja küüniline vaimsus. Me teame, et Hanko ei ole kaugeltki seda osa etendanud, mida ennustatakse Proosale „Orjades”. Aga ta on kirjanikule inspireerinud õige kuju oigel kohal ja see on peaasi.

On tüüp inimesi, kes romaani lugema hakates eel kõige silmitsevad ära loo lõpu. Seda peetakse lihtsameelsuse tunnuseks, aga see võib ka tarve olla kohe esimesest leheküljest peale teada, milles asi seisab ja mis käesoleva teosega tahetakse öelda. Metsanurk’i juttudes pole tarvis lõppu otsida, ta nii kui nii on pandud loo algusse. „Isamaa õilmed” algavad lõpupildiga ja „Vahesaare Villemis” on antud esmalt traagiline lõpuvaatus ja siis alles hakatakse jutustama, kuidas see juhtus. „Orjades” küll lõppu ei ole ette käänatud, kuid selle eest on kohe esimestelt lehekülgedelt kindlasti ja piltlikult rõhutatud, mis on selle teose idee ja moraal. Lugeja on orienteeritud ja ta võib kohe oma tähelepanu juhtida sellele, mis on oluline ja otsustav.

Meie kriitika tavalikult harrastab romantilist traditsiooni, mis teose aseda sügavamaks ja kunstiküpsemaks tunnustab, mida raskem on temast mõistusega aru saada. Ja kui teosel peakski olema mõte, kandev idee, siis tuleb see nõnda ära peita, et seda keegi naljalt ei leia, ehk olgu siis ebamäärase aimusena teose viimasel leheküljel. Teosed, mis neid nõudeid ei täida, on „ebakunstilised” ja „sihilikud”.

See on kindlasti ühekülgne suhtumine. Kas teosel mõte on või ei ole, kas ta rõhutab elulist või dekoratiivset, kas ta idee on peidetud või avalik – need on kõik mitte kunsti, vaid meetodi küsimused. Et ainult üht näidet tuua paljuist sellesarnaseist, nimetan Paul Bourget’d. Ta väga tuntud ja hinnatud romaan „Õpilane” on uurimus isiku kahest olemusest, ning kohe teose algul tõstetakse avalikult ja varjamata üles psühholoogiline probleem, mida romaan ise peab tõestama.

Metsanurk „Orjades” on tihtigi kitsas, erapoolik, ülekohtune. Aga ta on seda kõrvalasjades, ta teose põhiidee on aus ja otsekohene. Orja-vaimu ja sulasemeelt otsida ühe rahva juures, kes aastasadu pärisorjuses elanud, ikka võõra vägivalla all seisnud, poliitiliselt, vaimliselt ja majanduslikult teistest rippudes, ei saa olla sihilik toiming. Kui meie kirjanduses midagi sihilikku ja otsitut on, siis palju enam meie kirjanikkude püüetes end oma romaanikangelaste kaudu sündinud vaimuaristokraatidena välia pakkuda. Tunneme juba neid illumineeritud kaunishingi päevavalguses.

Samuti ei saa leppida tavaliku vaatega, nagu oleks teose idee „Orjades” miski ebakunstilise selgusega rõhutatud. See idee on alustatud väga õnnetu ja ebausaldatava peksupildiga mõisaväljal, mis teises trükis õigusega kõrvaldatud. Ent selle idee edaspidine rõhutamine võiks veelgi sügavam ja laialdasem olla. Klaos jälgib ainult orjavere rudimente. Ent oleks tarviline olnud selgitada ka kristliku kõlbluse mõjusid mõtteviisis ja moodsa kapitalismi uut orjakooli.

Peab mõistma vahet teha ühe teose sihi ja sihilikkuse vahel. Kunst on valiku küsimus mitte ainult väljenduse abinõudes, vaid ka elu dokumentides. Teose siht näitab, et kirjanikul on korda läinud organiseerida ühe osa maailma dekoratiivsest mõttetusest. On aeg umbusklikuks saada inimestele, kes haavuvad avameelsusest, otsekohesusest ja mõtteselgusest kunstis. Neil on kõige vähem arusaamist selle idee tõsisest tuumast, mille selguse ja läbipaistvuse pärast nad parajasti hädaldavad.

„Orjade” kohal on juba lõpulikult selgunud Metsanurk’i kirjanduslik missioon: äratada südameid, üles raputada vaimu. Ühed on seda teinud ingli häälega. Teised on hüüdnud pidulikult kui trompeet. Metsanurk on kaine ja asjalik. Ta raputab meid üles meie inimkohustele selle vihase ja läbitungiva teravusega, mis on omane kõikidele korralikkudele äratuskelladele. Kontserdi mõttes see muusika jätab soovida. Aga ta täidab oma otsekohese ülesande. Pärast seda edasi magada, pealegi rahuliku südametunnistusega, on juba võimatu.

Metsanurk’il ei ole Absalomi võluvusi varastada inimeste südameid. Ta vaimsus on ebamugav, ta teosed ei paku mõnususi, mida oleme harjunud nõudma ja saama kunstilt. Metsanurk’i teosed panevad meid kohmetama ja meil on hirm selle ees, mis ta ütleb. Esteedid arvavad, et neil süda on raske kirjaniku halva maitse ja puuduliku vormi pärast. Kuid lugu on see, et pärast Metsanurk’i teose lugemist on tarvis paremaks inimeseks saada ja sisukamat elu elada. Kirjanik, kes meile läheneb nii tülikate nõuetega, mõjub kindlasti rusuvalt.

Hugo Raudsepp

III osa Loomingust nr. 9/1926