Mait Metsanurk.
Tema 60. sünnipäeva puhul.
Kui mõni aasta tagasi üks kirjanduslikke intervjueerijaid pöördus Mait Metsanurga poole küsimusega, millises suunas kujutleb intervjueeritav oma kirjanduslikku tulevikuteed kulgevat, sai ta vastuse, mis oma kindlusega ei jäta mingit võimalust kaksipidi mõtlemiseks. „Jään realistiks,” vastas kirjanik. Ning lisas: „Arvan, et meil suuri teoseid ei saa anda väljaspool realismi.” Kuid jutuajamist jätkates ning lemmiklektüüri küsimust puudutades andis ta samas seletuse, mis näib olevat olulises vastuolus eelnevaga. „Olen omanud palju lemmikautoreid, kuid nad pole selleks jäänud,” tunnustas Metsanurk. Aga seda viimast tunnustust ei oleks meil tarviski, et kahelda Metsanurga kirjanduslikkude sümpaatiate absoluutselt kindlana püsimises. Me teame ju niigi, et Metsanurk kirjanduslikkude suundade järele käimises tegelikult on olnud vägagi muutlik, kui suurt tahet kindlaks jäämiseks ta igakord poleks osutanudki.
Oma esimesed õnnestunumad teosed kirjutas Metsanurk Ernst Petersoni suunale lähenevas arvustavas ning naturalistlikus laadis („Vahesaare Villem”); Maailmasõja päevil tegi ta silmanähtavaid järeleandmisi „Noor-Eesti” stiiliharrastusele („Toho-oja Anton”); iseseisvuse algaastail oli ta meil üks neist väheseist, kes tähelepandavamas ulatuses võttis omaks saksa ekspressionismi teooriad („Jumalata”, „Kindrali poeg”); sajandi kolmanda ja neljanda aastakümne vahetusel oli ta Hugo Raudsepa kõrval ainus, kes vanemast põlvest ühines eluläheduslaste rünnakuga, ning lõpuks oli ta esimesi, kes ajaloolise romaani elustamisega sai meie viimaste aastate rahvusliku renessansi tõhusaks toeks. Ühtlasi on Metsanurk paralleelselt kirjanduslikkude mõtte- ning stiilisuundade vahetamisega vahetanud ka neid eeskuju pakkuvaid välisautoreid, kes on talle tuge andnud oma tee otsinguis. Nii on ta ilme kujunemisele üksteise järel varju heitnud Ibsen, Hauptmann, Tšehhov, Polenz („Vahesaare Villem”), Flaubert („Epp”), Kuprim („Taavet Soovere elu ja surm”) ning teised. Kõik siis sellised autorid, kes ei mahu oma mõtte- ega stiililaadilt kaugeltki mitte ühe mütsi alla.
Kuid vastuolu tahte vahel esindada kindlat kirjanduslikku suunda ja kalduvuse vahel omaks võtta kõike seda meeldivat, mida endaga kaasa toovad uued ajad, ei ole mitte ainus vastuolu Metsanurga juures. Samasugust vastuolu, millist näeme tema kirjandusliku suuna otsinguis, näeme ka tema loominguprotsessis kitsamas mõttes.
Tema suhteliselt suurimaid järjekindlusi on olnud teatavasti rõhu asetamine sisu ja vormi vahekorras sisule. Kuid samal ajal ei ole vist ükski teine kirjanik meil oma teostele vormi otsimisel kulutanud nii palju vaeva, nagu seda on teinud mõnel juhul Metsanurk. Kuigi ka siin satume omakorda uutele vastuoludele. Ta on mõnda teost hoidnud kaua lauasahtlis, on töötanud seda korduvalt ümber, kuni lõpuks paljude aastate möödudes on usaldanud saata lugeja kätte. Kuid teiselt poolt on ta enda sõnade järgi nii mõnedki teosed lasknud trükimasinasse mustandeita. Ning veelgi rohkem: isegi ühes ja sessamas teoses leiduvat tal peatükke, milliseid on ümber kirjutatud kuni kümme korda, teiste kõrval, millised on avaldamist leidnud esialgse visandina.
Sügavad vastuolud ulatuvad veelgi kaugemale ta kirjanduslikus loominguprotsessis, haarates oma mõju alla juba esimesed sammud iga teose sünni eel. Nagu on meil vähe neid kirjanikke, kes viitsiks mõnd teost stiililiselt läbi töötada kuni kümme korda, nii on võrdlemisi vähe ka neid, kes oleksid mallanud kulutada aastaid hoolikaks materjali kogumiseks mingi teose jaoks. Metsanurk on teinud seda siiski peaaegu alati. „Kutsutud ja seatud” olevat valminud alles siis, kui läbi oli loetud terve raamatukogu usuteaduslikku kirjandust. Romaani „Fr. Arraste ja pojad” valmimise eel olevat kirjanik töötanud mõnda aega ühes Tallinna äris, et detailideni tundma õppida ärielu. „Punase tuule” eel olevat ta märkmik ja pliiats käes liikunud mitu nädalat ühes Tartumaa talus. Ja romaan „Ümera jõel” olevat mõlkunud meeles kirjanikul rida aastaid, kuni tal kogunes vajalikul määral konkreetset teaduslikku materjali romaani ajaloolise luustiku koostamiseks.
Teiselt poolt teame meie, et nii paljudki usuteadlased peavad romaani „Kutsutud ja seatud” teaduslikke aluseid üsna lünklikeks. Romaani „Ümera jõel” puhul ei ole tarvis olla õpetatud ajaloolane, et märgata nii mõningaidki eksimusi lihtsate ajalooliste tõdede vastu. Ning lõpuks ta tänapäevaelu käsitlevais romaanides on tõelise eluga sobimatuid „väikesi tähelepanematusi” vahest kaugelt rohkem kui neil, kes töötavad ilma suuremate eeltöödeta, ainult muu seas kogutud tähelepanekute najal.
Võiks minna veelgi kaugemale ja avastada järjest uusi vastuolusid Metsanurgas kui kirjanikus. Kuid jätkub neistki, et meid imestama panna, kuidas saab kirjanik, kellel nii palju on olnud südamelähedane, kuid selleks lõpuks ometi mitte ei jäänud, olla silmapaistvaimaks ideede eest võitlejaks üldse meie kirjanduses. Sest see, et Metsanurk on meie kirjanduses ägedaimaks võitlusinimeseks, ei ole siiski mitte mingi ekslik üldarvamus, see on tõsiasi.
On küll ju õige, et meie tõeliseks võitlusinimeseks tavaliselt peame seda, kelle eesmärk on kindel ja sellele eesmärgile viiv tee selgesti tähistatud, kuid kõiges on erandeid ja üks neist on olnud reserveeritud siin ka Metsanurgale.
Õieti on säärase idee vajadus, mille juurde võiks kindlaks jääda ja mille pärast maksaks võidelda, Metsanurgale alati olnud rohkem kui selge. Juba oma varases näidendis „Päikese tõusul”, mis on kirjutatud „Estonia” kutselise teatri avatükiks ja mis on jäänud kahjuks käsikirjas seisma, juihtis Metsanurk tähelepanu neile kurbadele tagajärgedele, millisteni viib mugava elunautimisega seotud ideetus. Niisama tuleneb ka „Isamaa Õilmete” naiskangelase hukkumine sellest, et see ei osanud endale leida mingit kindlamat sihti elus.
Samuti hindab Metsanurk peaaegu ideetusega võrdseks seda, kui mitme idee vahel kõikudes ei suudeta endale leida sobivat, mille juurde jääda lõpuni. Oma kõhklemise ohvrid on Kristjan Raudma „Jäljetus hauas”, Kindrali poeg ning terve rida teisigi Metsanurga otsustusvõimetuid kangelasi.
Metsanurk on ikka tunnustanud kindla idee vajadust selleks, et isik võiks ilmet omada ja eluvõitluses püsida. Ta ei ole ise säärast kindlat ideed suutnud anda, kuid ta on vähemalt näidanud, millised ideed on võltsideed. „Vahesaare Villemi”, „Epu”, „Talupoja poja” ning nii mitmete teistegi teoste kangelaste elu kaotab mõtte sellepärast, et joostakse võltsideede järele, et kulla pähe hinnatakse kassikulda. Metsanurk ei ole mitte küsimuste positiivne lahendaja, ta on arvustaja.
Ning arvustajana võib-olla on Metsanurgale tulnud see koguni kasukski, et ta pole püsivalt ning jäävalt kiindunud ühessegi ideesse. Seetõttu on ta alati lahti olnud selle vastuvõtmiseks, mida endaga kaasa on toonud aeg. Ta on alati olnud aktuaalne ning omamoodi elulähedane. Ja kuna ta tahe igakordse uude olukorda sattumise järel on ometi nõudnud kindlustumist, mitte passiivset vastuvõtmist ning loidu kaasaujumist, siis on järgnenud igale muudatusele kiire, otse kirglik arvetegemine.
Metsanurga voorused on vahest suuremas sõltumuses tema nõrkustest, kui seda näeme harilikult teiste kirjanikkude juures. Seepärast ei saa ka tema suurim austaja silmi sulgeda viimaste ees. Neid tuleb vahest rohkem kaasa arvestada kui teiste loovate isikute puhul, kuid samal ajal tuleb ka tunnustada, et tõepoolest mitte ükski meie kirjanikest pole suutnud viia oma lugejat sel määral kaasaegsete probleemide keskele, kui seda on teinud Metsanurk. Selles on ta seniületamatu peamine väärtus ka käesoleval tähtpäeval.
O. Urgart
Eesti Kirjandusest nr. 11/1939
